Enne päris külmi päevi

Läinud nädalal Podmotsas. Septembri lõpp. Ja tsässon saab veelgi ilusamaks. Voodrilauad ja eterniitkatus on minevik. Enne päris külmi päevi on muinsuskaitse oma tööd loodetavasti lõpetanud. Enne sügist oli tsässon selline. Ja tulevad talv ja kevad ja suvisted.

Mitte ainult kaladest

Kalad tulevad Kuulja lahest, Kuulja laht ja kirik teisel kaldal on ukse taga. Kui mõnel kevadel on veetase Pihkva järves kõrge, valgub vesi peaaegu saunani. “Seal on Pihkva,” viipas Anne käega sauna poole ja pööras end veidi paremale: “Seal on aga Petseri ja seal paremal kuskil peaks olema Tartu.” Istusin Tartu poole seljaga ja vaatasin Kuuljat.

See oli 30. juulil. Nädal hiljem läksin mõnikümmend meetrit lääne poole. Seal kaldapealsel oli seisnud mu vanaema sünnimaja. Alles ei olnud sellest midagi, ainult puuderäga. Kul’kna saar, mida olin sealt näha lootnud, ei paistnud, aga paremal roostiku taga Kuulja kohal, seal olid huvitavad pilved, pidulikud nagu protsessioon. Peagi muutsid nad kuju.

Ja hommikul Värska-Podmotsa tee ääres, kui üle soo Kremmessüvä poole vaatasin, oli pilvedel olnud veel hoopis kolmas kuju, mõtlesin. Ei tea, kes neid püüaks, pilvekalu …

Mustojal

Mustojal üleeile, 18. juulil 2012. aastal. Ja alles nüüd hakkab mulle koitma, kuhupoole jääb too Vass’o talu, mille ma ühel päeval loodan leida. Las vihm kasvatab seni seeni ja marju.

Podmotsa häö-i kohegi

Ega jah, Podmotsa ei kao kuhugi. Päevadel, mil tuul narutab riided ja vihma muudkui valab, on hea mõelda kadumatusele. Sest kes on näinud igavest tuult ja igavest vihma. Inimesed on vist veidike tuule ja vihma sarnased. Kohad jäävad võib-olla ainsana. Ah, mõtlesin, kas peaksin üldse Kuulja kiriku pildi Podmotsa piltidega kokku panema, aga lõppude lõpuks on see kirik alati selle küla juurde kuulunud ja igale poole kätte paistnud. Ja Saarõpää järv, las tema olla ka. Nii oli kõik 30. juunil 2012. aastal.

Siiski on veel Kundruse ja Saatsegi

Küll tahaks Vedernikasse. Kundruse ja Saatse kaudu saaks sinna küll, võib-olla tuleks ühest kohast läbi metsagi minna, võib-olla on tee võssa kasvanud. Aga piir tuleb enne Vedernikat ette. Punane käsi, kõik need hoiatused ja … teadagi. Kelle käsi see üldse on? Siiski on veel Kundruse ja on Saatsegi. Igatahes olid kaks nädalat tagasi, nagu päikegi. Aga ma usun, et Püha Paraskeva teeb ühel päeval veel imet, teeb jälle imet.

Tagasi Podmotsas

Pühapäeval, 22. aprillil 2012, Podmotsas, mu vanaema sünnikohas. Lõpuks tagasi. Kui parim kingitus mulle too päev, suure päikesega koos. Ja ootan lehtimisi ja suvisteid. Ja kunagi siis kirjutan Podmotsast juba palju pikemalt. Praegu pole selleks veel õige aeg.

Kuu ja piiritajad

Kell on juba palju. Ja mina vaatasin ühte Hollywoodi filmi ja siis tuli peale suur puhang sentimentaalsust. Või kuidas seda nimetada. Ei tea, kuidas see on, aga see pole kindlasti ainult see film, vaid … Suve algus ja see taevas, mis on päeval nii terav ja praegu, öösel, nii sügav, nagu oleks seda tuhandeid aastaid tahutud, ka siinsamas Ülejõe nurgas, nende akende taga, kust läheb see liivatee, mis on õieti munakivitee. Sinna on kantud liiva jalgade ja ratastega, ja tuulega, on sadanud lehti puudelt ja lennanud kusagilt jõe tagant õietolmu. Siit-sealt on liiva alt munakive veel näha, aga liiva tuleb juurde ja rohi kasvab nii kiiresti, kõik kasvab, varjud on meeleldi suured ja sügavad, et neisse mahuks palju valgust, sest valgust saab järjest rohkem neil päevil.

Mida ma tahan sellega öelda, on vist umbes see, et päeva ots võib olla vahel nii hämmastavalt suur, et ei oska selles endale kuidagi kohta leida, aga kuidas saad siis aru, et iga koht on tegelikult hea küllalt. Ja julged siis lõpuks ka silmad kinni panna. Ja seda tahtsin ma ka öelda, et elu on hea. Eks ole ometi? Ja kõik olev ja olnu. Seda peaks küll palju paremini ütlema. Teistmoodi. Aga mina ütlen nii.

Või et: äkki ma peaksin meelde tuletama seda valget, väga teravat, väga täpset kuusirpi, mida ma täna kella poole kümne paiku nägin, kui rattaga koju sõitsin, keset suurt helesinist? Seda väga õhukest ja õhulist, aga ka väga kindlat kuusirpi. Ja seda, kuidas sellest lendasid üle piiritajad, kes olid samasugused sirbid, teravad ja täpsed, õhukesed ja õhulised, aga mustad ja liikuvad, väga liikuvad. Ja keda oli palju. Kes jõudis neid lugeda.

Kuidas nende ihud üksteist möödumisel võib-olla puudutasid. Kuidas nad üksteist ihusid. Ja hingasid.

Sirisesid, sirisesid, sirbikesed, kõlisesid, kõlisesid, kõverad rauad.

Võib-olla need olid just need nägematud hetked, kui valge ja must olid kohakuti ja polnud aru saada, kumb on kumb.

Seda mõtlen ma aga nüüd, tagantjärele, neist hetkedest, ja et nad pidid olema nägematud, sest kuidas sa näed hetke … Ka seda peaks hoopis paremini ütlema.

Ja ma ei tea, mida ma siis, koju edasi sõites, mõtlesin. Võib-olla ma mõtlesin siis näiteks seda, et ei tea, kuidas läheb temal seal majas, mille ees kasvab üks suur pärn, ja kuidas läheb temal seal Vastseliina kandis, ja temal seal Supilinna veerel, ja temal seal Tallinnas, ja temal seal Pärnus ja temal seal Hamburgis, ja temal seal Brüsselis, Soomes ja Rootsis, Hispaanias ja Türgis ja kus, ja et kas tema on juba kodus, ja kas tema on nüüd juba veidi puhanum pärast oma pikka tööpäeva, sest ma nägin ju äsja ta silmist, et ta on väsinud, ja kas mul temale kodus ikka kuivtoitu varuks oli, ja kuidas on temal ja temal ja …

Ja ma mõtlen, et ma mõtlesin siis ka, et ju on hästi, peab olema hästi, sest kuu oli väga kindlalt omal kohal, õhuke küll, aga siiski kadumatu, ja piiritajad lendasid ju ka väga kiiresti, ja kui nad peaksidki kaduma, tulevad nad hiljemalt aasta pärast jälle.

Ja kui ma seda mõtlesin, siis mõtlesin ma päris kindlasti, et mul on väga vedanud. Ka seda peaks ütlema täiesti teiste sõnadega, aga las olla see kulunud lause: et mul on väga vedanud, et mul on mõelda kõigist neist asjust ja neist inimestest ja loomadest, ja kõigest, ja et kõigele lisaks paranen ma vist ikkagi tõesti ja see külmetus on õieti tühiasi, ja eks siis näis, kuidas see suvi tuleb ja mida see valgus, mida saab veelgi rohkem nüüd, neil päevil, kõigi oma varjudega, mis ei jää ju ka tulemata, nagu see varstine öö, minuga teeb.

Ja nüüd ma mõtlen, et kui mina olin see kuu seal, siis võib-olla olin ma kellegi teise varase juuni algava õhtu taevas ka üks neist piiritajatest.

Pühapäeval, 6. juunil 2011 Tartus

Elust, rongisõidust

Kaks inimest rongis üksteise vastas, üks pikutab, silmad vidukil, teine istub, nad ei tunne üksteist veel eriti (nii nagu ei tunne ükski inimene teist päris lõpuni ka siis, kui usub, et tunneb teda hästi, teine jääb ikka teiseks, natuke võõraks, natuke imelikuks, natuke arusaamatuks), aga neil on üksteise seltsis hea. Ja nad on seda seltsi otsinud, nad on selle endale ise, oma vabast tahtest, valinud, sest nad oleksid saanud ka teisiti. See on nende esimene ühine sõit. Ja nad on mõlemad inimesed, see tähendab: nad ei näe tulevikku ette ka parima tahtmise juures. Aga nad ootavad midagi. Nende süda on rahutu.

Aeg-ajalt nad vaatavad üksteise poole, vahetavad pilke ja sõnu, teadmata hästi, kuidas vaadata ja mida öelda, ja nende vahel, natuke tolmuse akna taga, möödub maastik, võsa ja mets, põllulaiguke, mõni maja, mõni jaam, ja kuhugi lendab aeg, märkamatult: sekund, teine, kolmas, minut, tund, kes teab kui kaua veel kestab see sõit, võib-olla terve igaviku.

Sest kes on lõppu näinud ja teab sellest rääkida?

Veel oli suvi, aga vili oli juba ammu valmis ja mõnes kases oli juba kollast. Ja õhtu jõudis, aga päikesel oli loojumiseni aega, sest veel oli suvi, veel oli alles septembri algus, kõigest septembri algus. Mäletan hästi.

the life is the red wagon rolling along
the life is the red wagon simple and strong
oh, it’s no big deal
but when the feet are draggin’
you pull me and I pull you

(Jane Siberry, “The Life Is The Red Wagon”, 1989.)

Zebulon

Rufus Wainwright, “Zebulon” (“All Days Are Nights: Songs for Lulu”, 2010). (MySpace.) Kurb ja rõõmus. Kõigile minu sõpradele.

Mitte suve ärasaatmisest

Tahtsin kirjutada midagi hoopis muud. Mul oli kaks fotot, mille nädalavahetusel teinud olin, ja ma tahtsin kirjutada neile natuke lisaks, ma ei teagi täpselt, millest, võib-olla sellest, et on sügis, teadagi, sest september on sügis (kõik teavad seda; pööripäevad selleks, mis nad on), aga et ei ole ka. Tahtsin kirjutada sellest, et vaatamata sügisele ei ole sügis, oh ei, vähemalt ajuti, sest eile, kui pärast pikka ja kosutavat jalutuskäiku mööda Tartu linna olin istunud Vanemuise terrassile ja mulle tundus, et ma ei tahaks selle soojendava septembritaeva alt nii pea lahkuda — ei tahaks minna majadesse, ei tahaks istuda ahjude ligi, vaid vaadata maju ainult väljast, vaadata neid suitse korstnatest ainult väljast —, sest siis, eile õhtul, oli sügis vägagi suve nägu, oli suvi (september selleks, mis ta on).

Ja ma võtsin jaki seljast, istusin terrassi paekivist rinnatisele, kõlgutasin jalgu ja lasin ettekandjal tuua kannukesetäie teed sinnasamasse. Sest olin lugenud ettekandja näost, et temagi saab hästi aru, et on suvi, võib-olla üks viimaseid suveõhtuid. Ja nii ma seal rinnatisel siis istusin, kõlgutasin jalgu, jõin teed ja uurisin siis telefonitsi N-ilt, kas võib-olla tallegi meeldiks seda õhtut ära saata, võib-olla viimast suveõhtut. Ja N., kes parajasti oli värvimas oma ratast, tuligi varsti, tal oli ka lühike maa tulla, ja mis peaasi: ka talle meeldis see suve ärasaatmise mõte. Ja kõlgutasime siis seal Vanemuise terrassi rinnatisel jalgu juba kahekesi, ja jõime teed, ja kui hämarduma hakkas, käisime kenakese tiiru mööda Tartu linna, sest mine tea, kuidas selle suvega saabki jne, kaskede ja pärnade lehestik juba laiguti kollendab.

Nii et see oli umbes see, millest ma kirjutada tahtsin. Ja võib-olla oleksin kirjutanud ka mõne sõnaga sellest (ehkki ma ei tea, kuidas, sest see on keeruline teema), et viimased kuus-seitse aastat olen sügise ees veidi hirmu tundnud — nad on olnud rasked, ja ma pole aru saanud, mis on selle põhjuseks. Ja kuidas seda enam on olnud mul põhjust rõõmustada praeguse sügise suvenäo üle. Kuidas tahtsin küll augusti lõpus, sõites õhtuti jalgrattaga, mille olin M-ilt kaheks nädalaks laenuks saanud, et need ilmad veel otsa ei lõppeks! Olin kirjutanud ühes augustikuises kirjas C-le: “Tahaks kuidagi ka, et see suve lõpp, mis mulle tundub käes olevat, oleks midagi enamat kui lihtsalt paar päeva. Natuke kahju on sellest suvest. Ja tahaks neid päevi kõiki tunda ja maitsta ja tahaks, et tuul paitaks või sakutaks juukseid, kui temast läbi sõidad.”

Ma ei tahtnud seda tuult, maru, mis oli tõusnud kaheksanda augusti õhtul ja lõpetanud järsult kõik need lõputa lämbed päevad, mil linn oli nagu palavikus. Kaheksandal augustil olin kirjutanud oma päevikusse, mida olin juulis pidama hakanud: “Kell on 18.53. Kümnekonna minuti eest tõusis tuul. Tohutu vali tuul. Ja läks hämaraks. Puude ladvad lehvivad akna taga. Tuul tuuseldab õunapuud. Uksed pauguvad majas. Filmisin natuke aknast õunapuud ja taevast, siis sulgesin akna. Nagu kaugelt müristab, aga vähe. Nüüd hakkas vihma sadama. Toas on väga hämar, aga ma ei süüta tuld. Avasin akna, et paremini filmida. Mulle peksis vihma näkku. Ei saa filmida. Filmisin akna tagant, akent, vihma sellel, õunapuu latva, mis tuules kõigub. Müristab.”

Miks see kõik peab niimoodi pauguga käima, mõtlesin täna, kui N. oli mulle keskpäeval ootamatult helistanud ja teatanud, et jäi tund aega tagasi, rattal Pauluse kirikusse õppeaasta avaaktusele sõites, bussi alla ja on nüüd Maarjamõisas ja et ta vasak jalg on “täiesti puru”. Miks see peab niimoodi olema, mõtlesin taksos haigla poole sõites. Kellele see hea on? Minule mitte, N-le mitte, bussijuhile mitte. Kas tuli see sellest, et kui nädal aega varem üle pika aja jälle kirikus käisin ja seal imetlesin, kuidas preester joonistas nimetissõrmega õhku päikesekiiri, olin unustanud, et Jumal on ka, nagu on kirjutatud, vali Jumal? Kas ma poleks sinna kirikusse pidanud minema ja mitte Jumalaga asju ajada tahtma? Sest kes juba Jumalaga tegemist teha üritab, ei või seda unustada. Aga milleks selline valjus? Ma ei saa sellest aru. Ja kedagi ega midagi pole süüdistada. Ja ma ei taha nende asjade üle mõelda. Jumalale tänu peaks N-i jalg kuu aja pärast olema terve, nagu arstid kinnitasid.

—

P.S. Aga fotod, mis nädalavahetusel pildistasin, oleksid olnud sellised: üks foto ühest Kastani tänava hoovist, mis mulle hirmsasti meeldib juba mitu aastat ja mida olen kujutlenud kuidagi ka seoses Pantokraatori “Aasaga”, ja teine foto ühest trepist, mis Karlova pargist alla Kalevi tänavale viib — too vist vanim Tartu suurtest treppidest (nii nagu siin on palju sildu, nõnda on siin ka palju treppe).