Taevased asjad

Eile ennelõunal oli oodata, et taevas lühiajaliselt selgineb ja sajuhood harvenevad. Uus sadu pidi saabuma pärastlõunal lume ja lörtsina ning olema mõnel pool tugev.

Täpselt nii läkski. Imestasin eile pärastlõunal Turusillal, teel kesklinnast tagasi, milline tase on meteoroloogias saavutatud. Lund sadas nüüd tõesti nagu rohkem kui hommikul, vahe oli silmaga näha. Sadu polnud küll teab kui tugev, aga asi võis olla selles, et ma ei asunud mõnel pool, vaid pigem mõnel natuke teisel pool. Ja suhteliselt tugev oli sadu, kui tõele au anda, ometi, seda tuli tunnistada. Võib-olla olin lihtsalt liiga nõudlik, liiga suur tähenärija. Liiga uskmatu.

Mulle oli igatahes selge, et taevastest asjadest ei tea ma midagi. Uut lumesadu poleks ma ennustada osanud, mitte ühegi valemiga. Ja Tema tähte, nii nagu on kirjutatud, poleks ma omal ajal ilmselt samuti tõusmas näinud.

Kodus toetasin selja vastu ahju ja hakkasin valge lõngaga, mille olin linnast ostnud, villaseid sokke nõeluma. Käimist oli eelseisval talvel, tulgu ta senisest lumisem või mitte, ikka ette näha. Augud sokis olid väheldased ja lõnga oli palju, igavene suur vihitäis. Võtsin kätte ja kerisin nõelumisülejäägi kerra.

Kerimine kestis terve igaviku. Kui sellega ükskord lõpule jõudsin, nägin, et kera on hea. Tipp-topp. Ja ma nägin, et valge kera kõrval vaibal on veel teinegi. Ja ma nägin, et see on musta värvi, aga sama hea, hulka paremgi veel — Sass, kes oli kogu selle aja sealsamas ingelliku kannatusega kerimisprotsessi jälginud, viimaks ka ise kerra tõmbunud, varjates stiiliteadlikult oma valged kehaosad — käpaotsad, kõhualuse ja nina —, ning silma looja lasknud. Ees ootas öö, siis päev jne.

Arm

“Kus sa oled?” hüüdis hallipäine, vanemas keskeas mees, väljudes autost, telefoni. “Meie lähme Raekoja platsi, kohe hakkab.” Raekoja taha pargitud autost väljusid nüüd ka meheealine naine ja kaks last, koolieelikud, küllap nende lapselapsed. Koos mindi, tõtlikult, Raekoja platsile, sest üritus oli algamas. Tornikell lõi kuus. Oli neljapäeva õhtu, novembri viimaseid päevi.

Mina läksin Ülikooli tänavat mööda edasi, tervitasin enne Küütri tänavale pööramist K-d, keda ma polnud suvest peale näinud ning kes nüüd keeleringi ruttas, ja helistasin Athena kino ees H-le. Ja ütlesin talle, et soovigu mulle julgust: lähen vaatan, mis inimesed need on, kes Raekoja platsile meelt avaldama tulid, pereväärtuste poolt, nagu nad ütlevad. Tammusin kino ees, telefon kõrva ligi, edasi-tagasi ja võtsin hoogu.

H. oli kodus ja valmistus rappa minekuks, pakkis asju: rabamatk, mille ta ihuüksi ette võtta kavatses, pidi algama juba järgmisel hommikul ja kestma vähemalt kolm päeva. Julgust oli tegelikult hoopis temal vaja.

See on natuke imelik riik, milles ma elan, mõtlesin tiiruga Raekoja platsi poole liikudes. Meeleavaldused on lääne pool Euroopas ju nii tavaline asi. Mida siin karta?!

2.

Mis tahes päeval mis tahes vähemalt Tartu-suurusse linna jõudes võid olla enam-vähem kindel, et satud ka mõnele meeleavaldusele. Vaid meil siin tehakse sellest mingi tohutu number ja aetakse sulle juba ette hirm nahka, ka siis, kui sa meeleavaldajatega ühel nõul pole.

Raekoja platsi hämaruses, kuhu veerand seitsmeks jõudsin, oli koos paarsada inimest. Polnud kahtlust: rahumeelne seltskond. Neonatse ei paistnud kusagil.

“Me pole siin millegi vastu, vaid millegi poolt,” rõhutas raekoja trepil noor teklis kõneleja, evangeelsete üliõpilaste juht ja maapastor, rahvahulgale. Jalutasin aegamisi platsi ühte serva mööda alla jõe poole, tulin teist serva mööda tagasi ja seisatasin Küüni tänava nurgal. Kõneldi veel. Linnapea Kruuse tõstis esile perekonna tähtsust, vahendas Arnold ja Ingrid Rüütli tervituse ja lisas, et toetab kodanike õigust meelt avaldada. Just seepärast olevat ta siin.

Jah, mõtlesin, tal on tuline õigus. Perekond ja meeleavaldused on tähtsad. Aga kus olid poliitikud kaks aastat tagasi, kui Tallinnas peeti seni viimane pride, mis oleks äärepealt, kes teab mille hirmus, toimumata jäänud? Kuhu jäi siis nende toetus kodanikuõigustele? Kuhu jäi Tallinna linnapea? Ja teised vägevad? Miks tookord olid pea kõik need sõnaosavad rahvajuhid suu peale kukkunud?

Tookord, kaks aastat tagasi, päiksepaistelisel augustipäeval, seda muret ju polnud nagu nüüd, novembrilõpu õhtul, et uduvihm võiks ülikonna tuksi keerata. Asi oli nähtavasti milleski muus. Läksin Raekoja platsi keskele, lodja Jõmmu juurde, mis sinna paar päeva varem toodud oli, ja kuulasin, kuidas professor Lehtsaar, kelles musta värvi borsalino tõttu ta peas oli midagi marlonbrandolikku, mitteabielulisi kooseluvorme taunis.

3.

“Ta on osav kõnemees,” ütlesin mõni minut hiljem M-ile, kes oli professori kõne ajal minust mööduma juhtunud, “sest see Marlon Brando kübarat kandev isand pole mitte ainult psühholoog ja õppejõud, vaid ka pastor, kes on harjunud jutlusi pidama, kõnelema n-ö maast ja ilmast, über Gott und die Welt, nagu sakslased ütlevad.” Istusime M-iga Kuumas Tassis ja jõime kakaod. Akna taga kestis meeleavaldus ilmselt edasi.

“Tead, mis on minu meelest kogu selle asja juures eriti kurb,” ütlesin M-ile. “Nimelt see, et need inimesed, kes siia meelt avaldama tulid, igatahes üsna paljud nendest, tahaksid tõenäoliselt kasutada teistsuguseid argumente kui need, mida nad kasutavad.” M. vaatas mulle küsivalt otsa.

“Noh, ma usun, et nad tahaksid rääkida tegelikult Jumalast, patust jne, aga nad ei saa.”

“Mis mõttes ei saa?” küsis M., otsis kotist omaküpsetatud leivakesed, mis ta oli mitut sorti jahust, pähklitest ja kibuvitsamarjadest valmistanud, ja läks leti juurde nende söömiseks luba küsima.

“Ma mõtlen seda,” jätkasin, kui M. oli leti juurest söömisloaga tagasi tulnud, “et nad ju teavad hästi, et kristlik terminoloogia diskrediteeriks nende ettevõtmise avalikkuse silmis. Sellepärast räägivad nad põhiseadusest, Eesti riigi ja ühiskonna püsimisest jms. Sellepärast on Marlon Brando kübaras isand avalikkuse ees ainult psühholoog ja professor — teadlane ja õpetlane, ja ei iial pastor. Pastor on ta pigem pühapäeviti ja kitsamas ringis. Tundub igatahes mulle.”

Võtsin oma jutu kokku: “Minu meelest on kurb, kui inimestel pole julgust olla need, kellena nad end tunnevad. Selge see, ma ei toeta nende arusaama perest, mille nad defineerivad üksnes mehe ja naise abieluna, ja minu meelest pole kristlusel homofoobiaga vähimatki pistmist, aga … mul on ikkagi nagu kahju … sest niimoodi, vaikides isegi meeleavaldusel sellest, mis neil südamel on, on nad ju mingil moel n-ö kapis, eks ole. Ja kapis olek tähendab pidevat ärevusseisundit. Seda pole kellelegi vaja. Ja nii on pealegi raske midagi selgeks rääkida.”

4.

Jõime M-iga veel kakaod, sõime veel tema küpsetatud kibuvitsamarjaleivakesi, võrratuid leivakesi, ja rääkisime veel: ühest ja teisest, elust, ajast ja inimestest, väga isiklikest asjadest, ja paljust muust. Kui kohvikust välja astusime, märkasin inimtühjal Raekoja platsil korraga jõulukuuske, mis oli seisnud seal vist juba paar päeva, kuid mis meeleavalduse ajal polnud mulle silma torganud. Advendiaeg lähenes. Ikka veel oli armuaeg.

Kodus teadsin, et tahan lugeda, kuulata ja vaadata Desmond Tutut.* Just Tutut, seda vana Lõuna-Aafrika meest, kes on väheseid kõrgeid vaimulikke, keda lugedes, kuulates ja vaadates usud, et on võimalik ka teistsugune kristlus. Kes muu võiks öelda näiteks nii, nagu ütles Tutu 2007. aastal:

“I am deeply, deeply distressed that in the face of the most horrendous problems — we’ve got poverty, we’ve got conflict and war, we’ve got HIV/AIDS — and what do we concentrate on? We concentrate on what you are doing in bed.” Nagu ka: “If God, as they say, is homophobic, I wouldn’t worship that God.”

Ja 2005. aastal on Tutu öelnud sõnad: “Jesus did not say, “I if I be lifted up I will draw some”, Jesus said, “If I be lifted up I will draw all, all, all, all, all. Black, white, yellow, rich, poor, clever, not so clever, beautiful, not so beautiful. It’s one of the most radical things. All, all, all, all, all, all, all, all. All belong. Gay, lesbian, so-called straight. All, all are meant to be held in this incredible embrace that will not let us go. All.”**

—

* Desmond Mpilo Tutu (snd 1931), Lõuna-Aafrika anglikaani kiriku endine peapiiskop (oli esimene mustanahaline selles ametis, 1986–1996) ning Tõe ja Leppimuse Komisjoni (1996–1998) esimees. Desmond Tutu on saanud mitmeid rahvusvahelisi auhindu (mh Nobeli rahupreemia, 1984; Albert Schweitzeri preemia, 1986; Gandhi rahuauhind, 2005; Presidential Medal of Freedom, 2009. aasta augustis Barack Obamalt).

** Vrd: “Ja kui mind maa pealt ülendatakse, siis ma tõmban kõik enese juurde.” (Jh 12:32)

P.S. Desmond Tutu kõne 2008. aastal IGLHRC (The International Gay and Lesbian Human Rights Commission) auhinna OUTSPOKEN Award vastuvõtmisel San Franciscos.

Hingedeaeg

Mis õnn: teada, et kuuris on puid, millest jätkub ahjule veel mõneks heaks ajaks, pikkadeks novembriõhtuteks. Häid kuivi segapuuhalge, mis on pärit vist kusagilt Lähte kandist. Ja ümmargune helkur, kui neil pikkadel õhtutel kiirustades koju lähed (näiteks sinna), see tähendab ahju poole, lipendab õige kartmatult vasemal puusal, nööripidi tasku siseküljel tillukese haaknõela otsas — ka autodega on lugu muretu. Lähed, mõtlemata autodele ja mõtlemata ka puudele. Helkur on puusal, puud on kuuris, teadagi, ja mõtted on peas, see tähendab ei-tea-kus. Midagi tahtsin selle novembri kohta veel öelda …

Siis heliseb, ei, väriseb teises taskus, paremal puusal, telefon. Aga ainult oma teada, sest märkad vastamata kõnet, see tähendab kõnet, mida iial ei toimunud (mida pole olemas ka hoolimata sissekandest telefonimälus ja telefonifirma kõigis registrites), alles tükk aega hiljem — pärast seda, kui oled kuurist puid toonud ja ahju alla tule teinud. Helistad tagasi, mõtlemata, et see on õigupoolest võimatu, suurushullustuslik kavatsus, sest kuidas saaks panna olema olematut … Aga saad sellega ometi ilma probleemideta hakkama. Tuttav, soe, kodune hääl teises otsas, kes küsib näiteks, ega sa ei külmeta. Ei külmeta, ahi on peagi soe. Aga sina?

See imelik tunne, kui oled lahkunud ruumist ja sellega, kes sinust sinna maha jäi, hüvasti jätnud — oled ukse sulgenud ja kusagil teel mujale järsku avastad, et oled midagi unustanud, näiteks ümbriku, mis tuleb posti viia. See imelikust imelikum tunne, kui lähed siis tagasi, teed ukse uuesti lahti, ja liigud mingisuguse tondina, keda tegelikult ei tohiks olemas olla, läbi ebatõelise ruumi oma ümbrikuni, torkad selle kotti ja teed juba järgmisel hetkel jälle minekut, pobisedes ruumis olijale veel käigu pealt võib-olla mõne vaimutseva selgituse, mis on aga igal juhul täiesti arusaamatu ja ajakohatu. Lööd siis ukse kinni ja köhatad oma hauataguse hääle puhtaks. Elu läheb edasi. Mis õnn.

—

P.S. On hingedeaeg. Meediumide kaudu läkitatakse teispoolsusest sõnumeid, kommunikatsioon elavneb, muutub massiliseks. Lülitasin pühapäeva õhtul teleka sisse ja vaatasin, mis tuleb. Jälgisin silmanurgast saadet “Eesti otsib superstaari”, oskamata sellest midagi oodata ega arvata. Aga viimane laulja, Kene Vernik, oli minu jaoks tõeliselt mõnus üllatus, ehkki ta sõnadega pisut puterdas. Kuid väga punk — nii või teisiti.

Pantokraatorist ja „Valgest raamatust“

Lühendatud versioon: “Pantokraator — igavene ilmamadu” (Sirp, 20.11.2009).

—

Terve septembri olen ikka ja jälle keset vestlust tähendanud, et see kuu on kuidagi eriti ilus (kas sulle ei tundu, ah?), rõhutades, et ma ei kiida septembrit mitte seetõttu, et mul midagi muud öelda pole. Ja nii ongi.

Viimasel nädalal olen rääkinud samas toonis ka Pantokraatorist. Sest ilmunud on Erik Sakkovi kirjutatud „Valge raamat“, mis võtab kokku selle bändi loo. Raamatule on lisatud kolm CD-d. Need on „Tuba tuules“ (sisuks laulud 1990. aastal ilmunud LP-lt „Pantokrator I“), „Liig palju taevast“ (koondab aastatel 1988–92 salvestatud laule, millest valdav osa seni plaadile polnud jõudnud) ja „Tormidesööjad“. Viimane on täiesti uus plaat, mis sisaldab nii omal ajal sündinud ja aastaid varjul olnud ideede teostusi kui ka igas mõttes päris uusi laule.

Nüüd peaks olema niisiis vist enam-vähem kõik Pantokraatori lindistatu moodsatel helikandjatel kättesaadav — seni oli 2000. aastal ilmunud plaat „Jäi servi seisma”, mis sisaldab laias laastus debüüdi „Pantokrator I” materjali, ainus Pantokraatori CD. Päris varast loomingut võib kuulata bändi kodulehel (http://www.panto.ee). Kolme CD-ga täiendatud „Valge raamat” ilmus küll õieti juba aprilli lõpus ja leidis esitlemist päev enne minu sünnipäeva, kuid minuni see info ei jõudnud — ajakirjanduses sellest raamatust ja muusikast vist väga palju juttu ei tehtud.

Igast asjast ei saa asja

Kui jätta kõrvale Vaino Vahingu „Päevaraamatud“ (aga nende teist osa, mille ots juba ka „minu aega“ puutub, pole ma lugenud), siis on Eesti kirjandusse jõudnud memuaristika buum minust mööda läinud. Erik Sakkovi „Valge raamat“ tundus aga olevat hea kingitus. Ent pärast kingituseks mõeldud raamatu läbilugemist (ettevaatlikult käes hoides muidugi) ja plaatide kopeerimist (rasvastest plekkidest hoidudes, selge see) otsustasin ta endale jätta ja osta kingituseks uus eksemplar. (Muide, ma ei soovita osta seda teost Apollost, seal on hind kole kalliks aetud.)

Sest „Valges raamatus“ kujutatud aeg ja ruum on tõesti minu aeg ja ruum, või õigemini peaaegu, samahästi kui. Kui pedantseks minna, aga isiklikuks jääda, siis on need kaks, aeg ja ruum, pigem mu kahest vanemast vennast vanima omad. On ju tema Pantokraatori liikmete eakaaslane, mõne klassivendki. Ja tegi 1980. aastate algul Tartus bändi ka tema, nii nagu võib-olla paljud teised, enne ja pärast, ja mitte ainult Tartu 7. ja 1. keskkoolis (nüüd Karlova ja Treffneri gümnaasiumis). Ja eks on mullegi tollest ajast mõned nimed ja näod meelde jäänud.

Mäletan, käisin vist esimeses klassis, see oli millalgi õndsa Brežnevi surma aegu, kui venna bänd meie pool proovi tegi (tavaliselt tehti seda mujal). Oli nädalavahetus, olid kaks elektrikitarri (seejuures bass kindlasti ka), oli mingi bandžo, oli põikflööt, mida mu vend muusikakoolis õppis, oli pianiino, ja oli mingi lihtne trumm, mis polnud siiski lihtlabane pioneeritrumm (punaseid pioneeritrumme vedeles tollal igal pool). Et trummar polnud ühel või teisel põhjusel proovi laekunud, siis paluti trummi mängima mind. Rütmitaju mul ju vähemalt nii palju oli, et sellega umbes aasta varem muusikakooli katsetest läbi saada.

Ma ei tea, mida mu alaealisest trummimängust need 7-8 aastat vanemad, „suured“ poisid arvasid, aga ära mind igatahes, minu suureks rõõmuks, ei aetud. Harjutati mingeid Ruja lugusid, aga ka näiteks nostalgilist „Vana vaksalit“, küllap ka üht-teist Turistilt, ja lisaks omi laule. Midagi tehti ka linti. Aga linti tehti alati midagi. „Valget raamatut“ lugedes mõtlesin, et pole üldse välistatud, et üks neist proovis osalenutest võis olla hilisem Pantokraatori bassimängija.

See on küll puhas spekulatsioon. Samas on selge, et tollal, 1982. või 1983. aastal, polnud Pantokraator veel kaugeltki see, mis ta oli kümme aastat hiljem. Meie pool toimus lihtsalt üks Tartu teismeliste poiste bändiproov, tehti bändi, millel võib-olla oli isegi ka nimi, aga see on ununenud, igatahes minul. Ja sellest bändist, nagu teada, ei saanud asja teps. Nii nagu ei saa asja enamikust teismeliste bändidest.

Mõnest asjast saab asja

Aga Pantokraatorist sai asja. Küllap oli mingi tähtedeseis soodsam, soov bändi teha samuti suurem ja suhtumine tõsisem. Igatahes on väga liigutav, ka pisut muigama ajav lugeda „Valgest raamatut“ väljavõtet Erik Sakkovi 1984. aasta päevikust, kus seisavad näiteks järgmised read: „15. sept. Rõngu kultuurimaja, intellektuaalne osa hästi; kui hakkasime mängima tantsuks, läksid kõik vaheajale.“ Intellektuaalne osa! Seda kirjutab 16-aastane inimene! Publikumenu puudumisest ei lastud end aga heidutada ja liiguti omasoodu, vastuvoolu edasi, tehti oma asja. Ja tõesti: kui see oma asi publikule ei meeldi, siis on see, kahju küll, lõppude lõpuks võib-olla lihtsalt natuke ka publiku enda probleem.

1981. aastal loodud Pantokraatori (kuni 1983. aastani Propaan) arengust 220-leheküljeline „Valge raamat” räägibki. Teos on väga detailirikas, kirjutatud stiilis, mis on mõõdukalt kõnekeelne, vaimukas — kuid mitte vaimutsev —, kohati lüüriline, kohati leebelt (enese)irooniline, kindlasti mitte nostalgiast nõretav ja päris kindlasti seejuures pea kõigisse tekstis mainitud inimestesse — ja neid on palju — heatahtlikult suhtuv (pisut vahedamaks muutub iroonia vist ainult Jüri Makarovi puhul). Jah, lõppude lõpuks olid kõik, kellega tollal bändi tehes läbi käidi, — kasutades Jaan Krossi mälestuste pealkirja — kallid kaasteelised. Kompromiteerivaid paljastusi siin niisiis ei tehta, kuulujutte ei levitata — joon, mis peaks Eesti uuemas memuaristikas olema vist üsna haruldane. „Valge raamat” on mõneti ka tänuraamat.

Ja tõenäoliselt on see nii suuresti seetõttu, et muusikat ei tehtud raha pärast. Va raha, teadagi, ajab inimesed tülli. Ei, Pantokraatori liikmed maksid vist oma harrastusele hoopis peale, tegid muusikat ennekõike koosolemise rõõmust ja — nüüd võivad küünikud läbinägelikult muiata — kunsti pärast. „See on ju nii lahe asi, milles me praegu osaleme,” julgustab Erik Sakkov kaaslast, kes 1991. aastal nuriseb, et Peeter Jalaka Ruto Kilakunna projektist osavõtt ei too raha sisse. Uued majanduslikud suhted 1990. aastate algul tegid umbes 25-aastaste noorte meeste idealismile muidugi lõpu. Hiljemalt 1994. aastaks oli bänd faktiliselt laiali läinud.

Varase Pantokraatori lugu lõpeb „Valges raamatus” reaga: „Ühel eriti masendaval pärastlõunal viis Erik oma pillid komisjonipoodi. Pillide eest sai raha. Raha eest sai perele süüa osta.” See on ühelt poolt muidugi kurb, eks ole: kes on raamatu eelnevad leheküljed läbi lugenud, teab hästi, kui palju oli komisjonipoodiviija ENSV „viljakates tingimustes” kõigi nende pillide soetamiseks vaeva näinud. Ometi ei süüdista need laused kedagi. Ajad olid lihtsalt muutunud. Pealegi polnud see Pantokraatori lõpp. Lugeja teab sedagi, et 2009. aastal ilmus bändilt uus plaat. Pantokraator polnud seega vahepeal tõtt-öelda kuhugi kadunud, ta on jälle koos — ja kõik on hästi.

Selle väga isikliku loo kaudu avaneb „Valges raamatus” ühtlasi tosinkonna aasta pikkune lõik Eesti ja ennekõike Tartu kultuuriloost. Ma ei tea, mis loom on too palju mainitud ja ka palju narritud „Tartu vaim“, sel teemal spekuleerimine pole ammugi hea toon, aga mingi tartulikkus on kahtlemata olemas. Ja kindlasti kuulus tartulike nähtuste hulka ka noor, 1980. ja 1990. aastatel tegutsenud Pantokraator.

Kohavaimud ja muud vaimud

„Tartu vaimust“ loomulikult „Valges raamatus“ juttu ei ole — misjaoks peakski mingi salapärase kohavaimu üle juurdlema inimesed, kes selles kohas on sündinud ja kasvanud. Tartu tõuseb raamatus teemaks vist alles siis, kui 1988. aastal ühineb bändiga tallinlane Lauri Saatpalu, mis muudab proovitegemise raskemaks, aga mitte ületamatuks: „Lauri oli Tallinna poiss. Panto oli Tartu bänd. Tartu inimeste elu erineb Tallinna inimeste omast selle poolest, et Tartu inimeste elu koosneb peaasjalikult Tallinnas käimisest. Lauri oli selles mõttes tore erand: tal oli vähemalt sel eluperioodil kõik risti vastupidi.“

Kaldun Madis Kõivu eeskujul arvama, et kohavaimud pole ajavaimudega võrreldes vaid „tähtsusetud pisitondid, kellest vabalt võib üle vaadata“, ning et „kohad ei ole suvaliste või konventsionaalsete piiridega eraldatud maaosad“. Jah, mine tea, kohad võivad olla tõepoolest „vaimsed isendid“ ja kohavaimud nood „ürgsed ja taandumatud“ vaimud, „kelle üle ajavaimudel ei ole täit jõudu“ (Madis Kõiv, Genius loci (1993). — Madis Kõiv. Luhta-minek. Tartu: Ilmamaa, 2005).

Vahel tundub mulle, et varane Pantokraator settis ajapikku nii kangeks ekstraktiks, et laiema tarbitavuse huvides tuligi teda ühel hetkel lahjendada. Jätkates Kõivuga, kes taandab ajavaimu lõpuks kohavaimule, võiks öelda vast nii, et noor Pantokraator oli miski, mis „[purskus] kusagilt kohasügavusest ja [hajus] siis aja jooksul üle kohtade laiali“. Paljudki Pantokraatori liikmed elavad ja tegutsevad nüüdseks juba aastaid väljaspool Tartut, kuid nende looming sobib Tartusse ometi väga hästi.

Tarvitseb vaid vaadata, mis kõik on Pantokraatorist ja sellega seotud inimestest vahepeal välja kasvanud: Jäääär (1991, Jaan Sööt) ja selle modifikatsioonid, Dagö (1998, Lauri Saatpalu) ja võib-olla mingit serva pidi ka Eriti Kurva Muusika Ansambel (1991, Sven Kuntu, kes osales ju Pantokraatori debüütplaadi laulu „Sundimatu jutustus tõelisest kevadest“ juures ning kellele on Pantokraatori 2009. aasta plaadil „Tormidesööjad“ pühendatud laul „Pilvedesse sõuan paadi“). Igatahes pole EKMA-t Tartus kunagi ebakohaseks peetud.

Pantokraatori nimi on kristlikku algupära (παντοκράτωρ), õieti Zeusi lisanime ülekanne kristlikku konteksti (Vägede Issand, Kõigeväeline, Kõigevalitseja, hiljem Kristuse jumalikkuse tähistaja). 1988. aastast peale esines Pantokraator päikeseristi all. 1990. aasta debüütplaadi kaanel on kujutanud taevapõtru (Kaljo Põllu), millega esiajaloolises kunstis väljendati loomismüüti. „Valge raamatu“ kaanel ilutseb Asko Künnapi kujundatud Uroboros — Sabasööja, germaani mütoloogiast tuntud Miðgarðsormr (Jörmungandr), s.o omaenda saba õgiv madu, kes kehastab aja tsüklilist kulgu, igavest taastulekut ja loomiseelset seisundit, mil vastandid puudusid. Varase Pantokraatori laulutekstides domineerib selgelt n-ö paganlik alge (Pantokraatori stiili nimetati ka etno-progeks), kuid see ei otsi konflikti kristlusega. „Sallivust voolaku sinusse,/ virsikumahla sadagu pilvedest,” seisab nende laulus „Olen su vend”. 1980. aastate lõpp ja 1990. aastate algus oli aeg, mil polnud midagi imelikku paluda ka ühel elaval legendil sadade tuhandete kuulajate ees näiteks Loojat, et too Maarjamaal hiiepuid hoiaks. Selline oli ajavaim. Ja see oli väga ilus.

Pantokraatori religioosne tahk pakub huvi muu hulgas Tartu 1980. aastate kultuuriloo mõistmisel. Ma ei tea, kuidas Tallinnas, aga tundub, et Tartus on religioossus — ja seda mitte viimases järjekorras siseemigrandi Uku Masingu tõttu, ja religioossuse all ei mõtle ma tingimata kristlikku religioossust — seondunud vähemalt 20. sajandi teisel poolel ikka ka mingi teisitimõtlemise, vastupanuga. Kuid seda religioossust ei iseloomusta fanatism ega dogmaatilisus, see pole palvevennalik-õelik religioossus, selle juures on ikka mingi annus skeptilist akadeemilisust, vägivallatust ja teatavat noblesse‘i: „Kes otsis jumalat mus, sai petta,/ sest minu seeski on vaid inimpilk./ Üks on kindel, et mu helevalget särgisiidi/ eal ei määri ükski veretilk.” („Kõnelen sinuga kevadekuul”). Religioosse hoiaku osatähtsust võib näha ka mitmete Pantokraatoriga seotud inimeste (nt Priit Karm, Anne Türnpu ja Urmas Petti) hilisemas käekäigus.

Ja võib-olla oli ka Tartu linna suletus ja kõrvalejäetus see, mis innustas ületama vahemaid peas: kontakte kaugete ja eksootiliste kultuuridega otsiti eelkõige kirjasõna kaudu (nt Linnart Mäll, Jaan Kaplinski) ning püüti leida sidet omakultuuri ürgalgetega (ugrimugri). See oli mingi rahvuslik konservatiivsus, püüd säilitada kohalikku identiteeti, soovimata muutuda seejuures anakronismiks. Tartus on eestlus, tundub mulle, seondunud ikka pigem kultuuriga, mitte niivõrd riigiga. Vähemalt Liivi sõja lõpust peale on riik Tartu jaoks kuidagi teisejärguline asi. Suuri riigiisasid Tartu tänavatel naljalt ei kohta. Võidusambaid Tartusse ei püstitata.

Pantokraatori kõrgaeg jäi perestroika ja Laulva revolutsiooni perioodi, kuid siiski on raske näha teda ajakajalise, kõivulikult öeldes „aja-liku“ bändina (aja-likule vastandab Kõiv koha-liku). Sest midagi otseselt ühiskondlikku või poliitilist Pantokraatori muusikast ei leia, küll aga suutis ta anda impulsse ajavaimule. Mis tähendab ka, et Pantokraatori muusika peaks aegumisele hästi vastu panema. „Valges raamatus“ seisab:

„Panto tegi kogu aeg proovi. Kui Brežnev suri, tegi Panto proovi. Kui Tšernenko suri, tegi Panto proovi. Ka Andropovi lahkumist tähistas Panto proovitegemisega. Gorbatšovi viinaseaduse peale tuli samuti ületamatu prooviisu. Proovi tehti ka Rahvarinde miitingute ajal ja ka siis, kui kõik teised laulsid öölaulupeol. Panto tegi proovi. Nad võisid seal Moskvas või Tallinnas korraldada mida iganes, Panto tegi ikka proovi.“ Riigiks, mille poolt lauldi, oli esimeses järjekorras ikka „rahuriik, vaba meele varjukoda, inimpõlve rõõmurada” („Olen su vend”).

Mälumängud

„Valge raamat“ väidab, et Pantokraator andis viimase avaliku kontserdi 1992. aastal Pärnus festivalil FiESTa — ööl vastu päeva, mil Eestis toimus rahareform (20. juunil 1992). Sedasama on korratud ka ajakirjanduses („Pantokraator esitleb raamatut koos kolme heliplaadiga” — Õhtuleht 21.4.2009). Õnneks see siiski nii ei olnud. Pantokraatori eluiga oli vähemalt aasta võrra pikem — asjaolu, millele juhtis mu tähelepanu hea sõber, kelle veendumust mööda pidi see FiESTa kontsert olema toimunud 1993. aastal. Tema veendumus oli nii kindel, toetudes väga isiklikele seostele nagu ka keldrist taasleitud festivalikavale, et kaevasin kimbatuses kirjandusmuuseumist välja vanad ajalehed.

Ja tõesti, Pantokraatori viimane avalik kontsert toimus Pärnu viimasel FiESTal: laupäeva, 26. juuni hilisõhtul ja ööl vastu pühapäeva, 27. juunit 1993. aastal. Küllap on selle kontserdi asendiga mäletajate mälusoppides nii, nagu Madis Kõiv on kirjutanud raamatus „Kalad ja raamatud” (1998): „Ma ei saa enam järjekorrast kinni pidada. Järjestusse ei mahu tõesti kõik ära. Võibolla omal ajal mahtus (kuidas, ma ei tea), aga tagantjärele ei kuidagi.“ 1990. aastate esimene ots oli tihe ja muutlik aeg, raadiosaates „Ideaalmaailmad” (14.4.2007) oletab Erik Sakkov, et Pantokraatori viimane kontsert toimus FiESTal 1994. aastal. Kuid 1994. aastal FiESTat (1985–93) muidugi enam ei toimunud.

1993. aasta FiESTa kavas tutvustatakse Pantokraatorit, mis siis kandis ajutist nime Panto, nõnda: „Alguses oli mõte. Siis tuli Pantokraator ja ütles, et, poisid, tehke parem bänd. Tehtigi. Mängiti. Anti plaat välja. Põristati shamaanitrummi ja tehti süntesaatorihäält. Vahepeal ei olnud midagi. Nüüd on Panto. Aeg ütleb, mis on hea. Kuulaja otsustab, mis on parem.” (Kõrvalmärkus: Jah, 1990. aastate algus oli peale kõige ka aeg, mil eestikeelsetes trükistes oli moekas ja tehniliselt sageli ainuvõimalik kirjutada š asemel sh.)

Valter Ojakäär kirjutab 1993. aasta FiESTast („Seitse päeva muusikat vihmases Pärnus” — Sirp nr 27 (9. juuli 1993), lk 11) nõnda: „Imekombel ei sadanud laupäeva õhtul, ja Vallikääru kogunenud rahvas sai kõigepealt poolteist tundi orientaalset džässi Egiptuse ansamblilt „Sharkiat” [---] Siis tuli lavale maavillane „Panto”, päästis lahti regivärsilise-runoviisilise Tormise-roki, mis pani lava ette kogunenud tiheda massi nii raskelt tammuma, et karta oli põrandalaudade purunemist. Krooni õhtule ja FiESTale pani etenduse kulminatsioon — „Pantole” lisandunud „Ruto Killakund” oma fantastiliste rituaalide ja tohutu tulevärgiga, mis lõi kirjuks ööpimeda taevaaluse ja väristas ümbruskonna aknaruute kahuripaukudega. Kes veel vastu pidas, kuulas varavalgeni Pärnu ansamblit „Sitimaan”.”

Ja Martin Petder meenutab („FiESTa lõppes sinise taeva ja päikesepaistega” — Postimees 29. juuni 1993, lk 4) toda aastatetagust kontserti selliste sõnadega: „Tänu ilmamuutusele peeti ka Vallikäärus kontsert „Maailm öös”, kus esinesid Egiptuse ansambel „Sharkiat” ning Eesti ansambel „Panto”, mis on välja kasvanud endisest „Pantokraatorist”. Oma panuse festivali lõpetamisele lisas „Ruto Killakunna” trupp, andes kohalviibijaile jõudu oodata järgmist suve ning järgmist FiESTat.”*

1993. aasta FiESTal käisin ka mina, kuid mingil põhjusel sõitsin sealt ära veel enne festivali lõppu, mistõttu Pantokraatori kontsert jäi mul kahjuks nägemata. Ma ei mäleta ka vihmasadu ega selle lakkamist, vist lihtsalt seetõttu, et olin armunud ja ilmaolud on mu mälus taandunud tähtsusetuks. Küll mäletan ma mõni päev varem toimunud Jääääre kontserti, mida 1993. aasta FiESTa ülevaadetes sageli mainitakse — Jäääär oli festivali peaesineja John Hammondi soojendusbänd. Mu hea mäluga sõbrale seevastu, keda ma tollal veel ei tundnud, jäi too tema esimene ja viimane Pantokraatori kontsert meelde aga millegi väga suurejoonelisena. Tema Norra külaline võtnud kogu FiESTa kokku öeldes: „Teie võite naerda, aga minule jättis festivalil kõige suurema mulje Pantokraator.“

Tundmatu Norra külalise kiitus** on muidugi vilets lohutus loodetud WOMAD-i tegelaste tähelepanu asemel. Tähelepanulootus olevat Pantokraatori liikmeid seekord erilise innuga mängima pannud. Mida aga laval mängides ei teatud, oli see, et nood tähtsad isikud olid Pärnust juba lahkunud. Olgu kuidas on, kuid sellest mälusegadusest järeldub see, et „Valge raamat“ pole siiski täiel määral dokument, mida ta näib olevat vast esmapilgul, ega ka ainult „ajalooraamat“, nagu teda on samuti nimetatud, vaid muu hulgas stiliseeritud kunstiteos. Raamatuloo jaoks sobis 1992. aasta rahareform lõputähiseks tõepoolest paremini. Sest tagasivaates näib see olevatki loo loogiline ots.

Ringiga tagasi

Pärast „Valge raamatu” läbilugemist leidsin, et kui ma sellest kirjutada tahan — ja see tahtmine mul oli —, siis oleks hea lugeda läbi ka Mihkel Raua mälestusraamat „Musta pori näkku” (2008), mille tohutu müügiedu oli mind enne pisut hirmutanud. Räägivad need kaks raamatut, mis on kirjutatud eakaaslaste poolt, ju ühest ja samast ajast ning ühest ja samast eluvaldkonnast — noorte meeste bänditegemisest —, ja seega lausa sunnivad end võrdlema. Seejuures on teosed sündinud kahtlemata iseseisvalt ja üksteisest sõltumatult. Raamatu ja uue CD peatsest ilmumisest oli Erik Sakkov rääkinud juba 2007. aasta aprillis raadiosaates „Ideaalmaailmad” — asi pidi ilmuma juba 2007. aasta lõpus või 2008. aasta alguses, kuid lükkus, nagu teada, rohkem kui aasta võrra edasi.

Kui „Musta pori näkku“ mingil moel „Valget raamatut“ mõjutanud on, siis võib-olla vaid pealkirja (must vs. valge), kuid vaevalt hoiaku valikut juhtides. Viimased on, jah, nagu öö ja päev. Visandades deliirse pildireana tuntud ja väga tuntud Eesti muusikute ja üldse enamiku raamatus mainimist leidvate nimekate isikute elu pahupoolt, paistab Mihkel Raud (kellel Tallinnas ENSV kultuurieliidi keskel kasvanuna on kuulsuste nimesid varnast võtta), säästmata seejuures iseennast, kuidagi vend Johannese kombel aina kinnitavat, et nad kõik on resp. me kõik oleme, vähemasti olime tõtt-öelda joodikud, vargad, liiderdajad, laiskvorstid ja tainapead …

„Musta pori näkku” ajab küll eeskätt tõenäoliselt väga isiklikku, pisut misjonärilikkugi asja (ladusalt kirjutatud ja hästi komponeeritud teost — lugesin selle läbi päevaga! — võiks nimetada ka moodsaks näiteks karskuskirjandusest, mille traditsioon ulatub Eestis 1830. aastatesse), kuid teose ülisuure menu Eestis on põhjustanud minu meelest siiski seesama mehhanism, mis hoiab kõrgel Kroonikate jms prominentide magamistuppa piiluvate väljaannete tiraažid.***

Minu jaoks olid Mihkel Raua raamatus köitvad ennekõike kirjeldused ajast enne autori ühinemist Singer Vingeriks muutuva Turistiga, s.o too Tallinna noorte punkarite maailm (Hendrik Sal-Saller, Villu Tamme jt), millega midagi võrreldavat Tartus tollal vist eriti ei olnud — „Valgel raamatul“ on sellele vastu panna pisut teistsugune, hipilik kommuunielu, näiteks Jaan Söödi Tammelinna-majas. Ometi pakkusid ka Singer Vingeri perioodi pildistused mulle midagi — üsna haruldast sissevaadet teismelise poisi ellu, mis möödub temast tosinkond aastat vanemate meeste seltskonnas, kes pole just teab mis kloostrivennad.

Lugesin igatahes Mihkel Raua raamatut suure huviga. Oli ju ka Turist minu esimene muusikaline armastus, käisin kaheksa-aastaselt isegi ühel Turisti kontserdil ja kirjutasin märkmikku nende laule, mis mu klassijuhataja kord, kui märkmik tema kätte sattus, muigama ajas. Aga minu lapselik Turisti-armastus ei asendunud armastusega Singer Vingeri vastu, ehkki sümpaatia jäi alles. Ka minu pungiarmastus taandus, ja õigupoolest polnud ma tollal, 1980. aastate lõpul (st enne (Merry Christmas) Mr. Lawrence’it), Mihkel Raua nime kuulnudki. Aga tema eufooriat Singer Vingeri noore liikmena ma mõistan — tundsin vist midagi üsna sarnast tookord, tollel nädalavahetusel esimeses klassis „suurte“ poiste bändiproovis.

„Tormidesööjatest“

Pantokraatori uus muusika on vanaga võrreldes hoopis hillitsetum. Nooruse ekstaatilisuse ja piiridele püüdlemise asemel on mingi rahu ja elutarkus. Kui süveneda tekstidesse, mis uuel plaadil on pea kõik Lauri Saatpalu kirjutatud (varase Pantokraatori tekstid on sageli seevastu rahvaluule — kontseptuaalsel debüütplaadil — või tuntud luuletajate looming: J. Viiding, P.-E. Rummo, L. Tungal, M. Vallisoo jt, aga ka Jarek Vilu, s.o Priit Karm, bändi asutajaliikmeid), ja otsida neist mingit punase niidina läbivat mõtet, siis see on umbes selline: Kohtumine on hea. Igasugune kohtumine on seejuures alati kohtumine teisega (teispoolsusega minupärast), ja kohtuda oleks seetõttu ilus ja tark nii, et sellest saaks teise pühitsemine.

Niisiis kohtumine on alati püha, kohtumine on pidu ja ime. Iga kohtumine on kohtumine „imehulguste“ vahel — ja säärased me oleme, imehulgused, kes teist suuril silmil vahivad, nagu seisab laulus „Kodukäijad“. Kohtumine on piiri ületamine. Nii saab igast lihtsast, argisest asjast (näiteks teretamisest: tere, jumalime!) igavikuline asi. Igavikulised asjad aga muutuvad omakorda kodusteks asjadeks. Iga kohtumine on kojutulek. Pole midagi ebaharilikku kodukäijatega koos söömises, joomises, jutupuhumises, jalapuhkamises ja tantsimises. Muidugi, see on ju tõtt-öelda imelik asi, aga kõik ongi imelik. Või midagi sellist.

„Tormidesööjate“ tekstides kirjeldatud maailm on argine ja seejuures imetabane. Siin on koos kõik niinimetatud ürgelemendid — tähtsuse järjekorras vast õhk, vesi, maa ja tuli. Kui otsida kohta, mida need tekstid kirjeldavad, siis võiks selleks olla maja vee (mere) ääres metsatukas keset tuuli. Vahel saab majast paat või purjekas. Või õhulaev. On päike, kes meie peale vaatab ja meid heale juhib, on vihm ja on vikerkaar. See on loodus, aga asustatud ja hingestatud loodus. Seal oleme meie, või mina, kes mõne sinu poole pürgib, teda kutsub. Ja nii on ka linn (laulus „Linnamäng“) õieti hea koht, sest linnas elab palju inimesi, mis tähendab ka, et seal on võimalik palju kohtuda.

Need on sageli keelemängulised, kohati rahvalaululised tekstid, mis niivõrd ei kuuluta, vaid pigemini nendivad. Deklaratiivsust või programmilisust leidub kõige rohkem vast „Tuultekodus“, kus seisab näiteks üleskutse: „Nüüd heida turvised ja varna viruta/ ja koos meiega muutudki selleks/ kes mägesid kõigutab/ sa oled tuul“. Aga mõlgutusi on ka kiires lõpuloos „Paus on hea“, kus öeldakse nii: „Pole mõtet mõnda mõtet/ mõtlematult öelda; katki käriseb kord ahel,/ algab muutumine,/ kindlast hukust päästab vahel/ sinu puutumine.“

Debüütplaadiga võrreldes on sõnalisus suurem, (peaaegu) kadunud on leelo, itk, joig ja glossolaalia, ka murdelised jooned. Siiski on leitud mingi tasakaal, tekst ei tüki muusikat kunagi „tapma“ — viimane asjaolu on põhjus, miks mul on olnud kohati raskusi Dagö loominguga, kus Lauri Saatpalu näib olevat oma sõnatulvale vahel väga vaba voli andnud. Minu jaoks on Saatpalu hääl tema luulest mõneti huvitavam. Uuel plaadil lisab Saatpalu bassile tänuväärset värvi ka Triinu Taul. Naishäält on Pantokraator kasutanud varemgi, kuid erinevalt Anne Türnpust, kelle laulda oli debüütplaadil tervenisti „Itk“ ja „Kelle?“, ei ole Triinu Tauli vokaalil „Tormidesööjates“ siiski päris iseseisvat osa. Tervikuna on uue plaadi vokaaliosa varasemast aga märksa feminiinsem. Kokkuvõttes: „Tormidesööjad“ on Pantokraator, kahtlemata.

…

* 1992. aasta FiESTa lõpetas Compromise Blue. Piret Tali kirjutab sellest („Pärnus lõppes „FiESTa” ja algas suvi” – Postimees 22. juuni 1992, lk 5) nii: „Ööl vastu pühapäeva [s.o 19. juunil vastu 20. juunit 1992 – V.A.] lõppes „Pikkade Keelte Ööga” Pärnu Vallikäärus seitsmes „FiESTa” ja otsingulise teatri festival „Baltoscandal”. Samas avas linnapea Rein Kask Pärnu suve. Südaööl kärgatas ilutulestik ning algas ansambli „Compromise Blue” ja teatri „Ruto Killakund” happening „Pööre”.”

** Tegelikult oli lugu huvitavam: Norra külaliseks oli noor muusik Trygve Beddari, kes mängis mõned aastad hiljem Norra etno-proge bändis Pantheon (liider: Eyolf Stiksrud, vt http://www.eyolf.no/Music.html), mis asutati 1996. aastal ja millelt aasta hiljem ilmus plaat „Til Folk og fe” (hiljem tekkis Fanteflokken: http://www.myspace.com/fanteflokken). Pantheon on vist tänaseks üsnagi unustatud, kuid Eestiga seoses on igal juhul huvitav muu hulgas tema nime kõlaline sarnasus ja semantiline lähedus Pantokraatori nimega.

*** Uku Masingu järgi on menuteose eelduseks nelja põhielemendi olemasolu: „Need neli põhielementi teatavasti on esmalt, et loos peab ilmtingimata olema eksimus kehtivate moraalinormide vastu (ükskõik, kas siis vanemate põlgamine või mõne muu käsu taoline ignoreerimine), teiseks on seksuaalsuhete enam-vähem selge kirjeldamine, kolmandaks vähemalt ühe figuuri sadistlik käitumine ja neljandaks vähemalt ühe figuuri tapmine või ta piisavalt inetustamine. Kui üks neist neljast elemendist raamatus puudub, siis on ta nn. „lihtinimese” jaoks kesine, kui üht on teise arvel liialdatud, siis raamat ei saa iial bestselleriks.” (Uku Masing, Taevapõdra rahvaste meelest. — Uku Masing, Keelest ja meelest. Tartu: Ilmamaa, 2004, lk 256.)

P.S. Vt ka intervjuud Erik Sakkovi ja Lauri Saatpaluga ajakirjas Metroo (6.4.2009) „Pantokraator & kõige üle valitsev lõpmatu muusika… ” ja Raul Ranne arvustust „Valgele raamatule” Eesti Ekspressis (8.5.2009) „Aus lugu sellest, kuidas Tartus progerokki tehti”.

Matsapallisupp

Täna peale lõunat, nagu kunagi lubatud, lõpuks matsapallisupp. Kenas seltskonnas. Maitsev ja koššer kõhutäis. (Pildil minu esimene kausitäis.)

Argine ja pidulik

Enne Puurmanit kurepesa, siis Pikknurme jõe lähistel veel üks. Ja siis veel üks, pika korstna otsas, suur tore kurepesa, nii suur, et kurg selle otsast vaevalt välja paistab. Ja siis veel ja veel. On muudki: Pudiveres kanakari kompostihunnikul, kenad kuldpruunid kanad, Kalikülas kuus hobust koplis, ja nii edasi. Ja Emajõgi, muidugi, vist sadu meetreid lai, ujutades üle põlde, karjamaid ja metsi. Emajõgi on juba ammu seljataha jäänud, aga ei unune. Hommikune Tartu-Tallinna buss on peaaegu tühi, peale minu veel vaid üks vanem mees, kes aeg-ajalt istmelt hüppab ja akendest paistvat pildistab. Puud pole veel lehes, silmapiir on kaugel. Maastikud on päikese all alasti. Maantee serv, lõuendi alumine äär, kuhu pilk pildilt harva eksib, kirendab prügist.

Vanasti
siis kui veel
Jumalat usuti
ja sõideti vahel
maa ja ilm läbi
et teda leida
olid teeservad
ja kraavipõhjad
kevadeti täis
Jumala tükke
aga keegi
ei pannud
neid tähele

Õhtul Tallinnas Patricia Kaasi kontsert. Olen oma pileti saanud kingituseks. Sõidame enne Nõmmelt läbi, joome kohvi ja ajame juttu. Lasen silmadega üle raamaturiiuli ja laenan Jonathan Littelli romaani “Les Bienveillantes” (2006) saksakeelse tõlke. Ei tea, millal ma seda lugeda jõuan. Goncourt’i preemia saanud romaani ümber on Euroopa läänepoolses osas käinud suured diskussioonid, eesti keeles pole “Heasoovlikud” veel ilmunud. Saku Suurhall, kus olen esimest korda, on kõledavõitu. Patricia Kaas esitab peamiselt lugusid oma värskelt plaadilt “Kabaret” (aga kõlab ka näiteks “Une fille de l’Est”, lastelaululikult kiires rütmis) ja sobiks hoopis paremini näiteks Vene teatri, tähendab kunagise Gloria Palace’i lavale. Õnneks ei suuda valtsitud plekk, plastistmed ja laes rippuv korvpallikaadervärk intiimsust täielikult tappa.

Patricia Kaasi muusika pole vist väga eestlaste maitse. Jumal teab, miks õieti. Aga eks ole võõras ka prantsuse keel, Noor-Eesti pingutustest hoolimata. Suure osa publikust paistavad moodustavat venelased. Istume lavast üsna kaugel, meie ja põrandal istuva publiku vahel on tühimik, mis nihutab lava veelgi kaugemale. Pärast kontserdi peaosa valgub tühimik inimesi täis, lähen ka ise alla ja liigun üsna lava lähedusse. Üheks lisalooks on “Et s’il fallait le faire”. Püüan pildistada, aga teravustamine ei õnnestu. Seisan ja kuulan niisama. Ja plaksutan. Tundub, et Patricia Kaas ei tea hästi, mida publikust arvata. Publikut ju on, aga kui palju teda siin õieti tuntakse? Kunagise hiti “Mademoiselle chante le blues” refrääni igatahes kaasa laulda ei osata. Ehk õnnestub järgmisel korral paremini.

Sama päeva pärastlõunal veel üks kohtumine. Käigud ja kohvid Narva maanteel, siis Oleviste kiriku torni kitsas keerdtrepp, millest ülesminek võttis võhmale ja allatulek pani pea kergelt pööritama. Uuel tänaval korjame kõnnitee servast suure rohelise känkra, mis mahub parajasti peopessa. Tõenäoliselt krüptoniit, väga haruldane mineraal, otsustame. Päev hiljem — see kohtumine on üllatus — laskume õhtul Toomemäelt alla. Läheme botaanikaaeda, mille väravad on veel lahti. Suured savipotid nartsissidega on välja tõstetud. On esimene tõeliselt soe õhtu. Peaksin oma talvemantlist loobuma. Joome tillukesest pudelist šampust, vaatame fotoalbumit (see on kingitus mulle) ja peame pettumuse valmistama kahele sinikaelpardile, kes tulevad tiigist meie pingi juurde uurima, kas neile midagi söödavat ei pudene. Aga peale šampuse pole meil midagi.

Järgmise päeva õhtul kino Athena. Rootsi režissööri Anders Banke film “Külmaamps” (“Frostbiten”, 2006), vampiiri-õudus-komöödia, nagu tutvustuses seisab. Ja tutvustus vastab tõele: filmis on vampiire, on õudustki ja on komöödiat, pigem komöödiat kui õudust. Lumesajune öötaevas filmi algul, “Тёмная ночь” kõlamas. Suundume Creppi. Joome teed ja räägime midagi. Kõigil on midagi rääkida. Ja on ka kingitusi. On tõesti soojade õhtute aeg. Rüütli tänav kihab üle pika aja taas inimestest: jalutajad, kohvikute ees suitsetajad ja värske õhu hingajad. Siin-seal ringis kottis pükstega noorurid, peaaegu eranditult poisid, togimas väikest kirjut nutsakat. Footbag olevat selle harrastuse nimi. Viimaks meie teed hargnevad. Illegaardis, kus veel tunnikese istume, valdab mind korraga apaatia, siis tänu. Teel koju meenub, et olen lillekimbu Creppi unustanud.

Pühapäevane

Viimati olin jumalateenistusel käinud 2007. aasta septembri lõpus. See oli Lahtis, Alvar Aalto projekteeritud Ristinkirkkos. Mõtlen nüüd, et see oli ikka päris ammu. Vahepeal oli mul midagi nende jumalateenistustega, ei saa isegi aru, mis õieti. Ja on nüüdki veel. Nojah, igatahes otsustasin täna hommikul esimese ülestõusmispüha jumalateenistusele minna. Läksin Jaani kirikusse, ehkki ma pole selle koguduse liige. Oma kirikusse poleks ma jõudnudki, ärkasin lootusetult hilja. Nii et jäi Jaani kirik — seal algavad teenistused kell üksteist, teistes luteri kirikutes tavaliselt kell kümme, nii nagu nad on siin maal alanud vist õige ammust aega. Kell üksteist on moodsam algusaeg, mida kasutavad Eestis sageli uuemad kirikud. See algusaeg näib arvestavat võimalusega, et pühapäeviti kipuvad inimesed kauem magama. Tähendab, on laisad … Või kuidas võtta.

Jõudsin kirikusse mõni minut enne teenistuse algust. Lauluraamatud olid otsa saanud või uude kohta pandud. Kirikuteenrit, kelle käest küsida, ei paistnud ka kusagilt. Istusin maha ja lohutasin end sellega, et ehkki ma ülima tõenäosusega tänaseks päevaks valitud laule peast ei oska, saan kaasa laulda vähemalt liturgia juurde kuuluvaid ridu, mis on alati ühed ja samad, ja mis — st asjaolu, et liturgia on muutumatu, suurtel pühadel küll kohati pikem — mulle luterliku jumalateenistuse juures vist kõige rohkem meeldibki. Mõtlen, et ma pole vist iial läinud kirikusse jutlust kuulama. On ju paremaid ja halvemaid sõnaseadjaid, ja neilgi on, nagu igal inimesel, paremaid ja halvemaid päevi. “Nõnda kui alguses oli, nüüdki on ja jääb igavesest ajast igavesti,” lauldakse aga alati. Ja alati, või peaaegu alati, jagatakse ka armulauda. Kui kirikust välja astusin, oli õhk niiske.

Vaiksel nädalal ma Jumalale, tema teenimise viisidele, kõigile neile suurtele ja tähtsatele, esmastele ja viimsetele asjadele õieti palju ei mõelnud. Mu mõtted olid mujal: püüdsin restaureerida õhtuti ühte fotot, mis oli nädal aega tagasi, jah, palmipuudepühal, tõepoolest, järsku välja ilmunud. See on ainus foto, mida ma oma emapoolsetest vanavanematest näinud olen, ainus, mille järgi ma neid suudan ette kujutada (nad surid ammu enne mu sündi), ja võib-olla üldse ainus foto, mis neist veel alles on. Olin seda fotot seni vaid üks kord näinud, see võis olla aastat kümme tagasi. Jumal teab, miks foto seejärel ühe raamatu vahele sattus ja miks raamat — kuhugi ununes. Igatahes peeti fotot kadunuks, kuni ta nüüd viimaks uuesti välja ilmus. Skännisin ta nüüd sisse ja üritan koopiat jõudu- ja oskustmööda digitaalselt kohendada — kõrvaldada ajajälgi.

Foto on tehtud paar aastat enne 2. maailmasõda, õues, valgus pildil on ühtlane ja mahe. Vanaisa ja vanaema istuvad kõrvuti, mõlemal parem jalg üle põlve. Nad naeratavad pisut kohmetult, näib, et nad ei oska oma käsi kuhugi panna: vanaisa hoiab oma käsi nagu ebalemisi süles, vanaema toetab oma käed, sõrmed vaheliti, põlvele. Nende taga on puulaudisega majasein. Ma ei tea, mis maja see on. Võib-olla nende Tartu-maja, mida ei ole varsti enam seitsekümmend aastat, või hoopis nende Värska-maja, mida pole enam samuti. Või pigem mõni muu maja, näiteks emma-kumma vanematekodu — sest see on maamaja, aga nemad ei ole riides nagu maainimesed. Nad istuvad kõrvuti, on suvi, ristikud õitsevad. Näen nende nägudes tuttavaid jooni. Nad on noored ja neil on elada jäänud veel pisut üle kümne aasta. Ja nad ei tea, et fotodest, mis neist tehtud on ja veel tehakse, säilib ainult see üks. On pühapäev.

—

P.S. Georgs Pelēcis, “Atklāsme” (“Ilmutus”, 2006) kontratenorile, klaverile, trompetile ja keelpilliorkestrile. Avastasin, et äsja on ilmunud ka sama nime kandev plaat (“Revelation”; Megadisc Classics, 2009) Pelēcise muusikaga (Jānis Šipkēvics, Gábor Boldoczki, Katia Skanavi ja Kremerata Baltica).

Kusagil sügaval

„Nukrutsed?“

„Ah, mis,“ lõin käega, silmi tõstmata. Olin ta häälest ära tundnud.

Istusin Wilde aknaaluses lauas, jõin kohvi ja lugesin. Ma polnud vist ukse käimist kuulnud. Ta oli ilmselt tasahilju kohvikusse tulnud, või seal kogu aeg olnud, ja mind selja tagant üllatanud. Oli õhtupoolik, aprilli esimesi päevi.

„Lihtsalt muretsesin, et ega sa ei nukrutse,“ täpsustas ta ja võttis käest, millega löönud olin, kinni. Pigistas seda ettevaatlikult. Pigistas rannet ja sõrmi. „Muud midagi.“

Tõmbasin käe ettevaatlikult ära.

„Segasin?“

Ta seisis nüüd minu ees, nägu naerul.

„Ei, ei seganud. Tere!“

„Tere! Tohib, ma istun natuke? Jumal teab, mitu kilomeetrit ma täna maha käinud olen, ja üldse.“

Vajutasin raamatu kinni ja panin kotti. Ta istus.

„Kuule,“ ütles ta ja vaatas mulle otsa, „ära nukrutse, sest vaata, väljas on kevad: linnud laulavad, veed vulisevad ja puud on peagi pungas.“

Ta vaatas mind veenvalt ja lisas: „Ja mina olen jälle armunud.“

Võttis siis veel korra mu käe, pigistas seda kõvasti ja lendles kassasse kohvi tellima.

„Lumi on juba peaaegu sulanud,“ jätkas ta, kui oli kohvitassiga tagasi lennelnud.

Pannud tassi lauale, hõljus ta uuesti kassa juurde ja naasis hetk hiljem kahe kõrge pokaaliga. Pokaalid olid täis punaveini.

„Tänase päeva puhul. Meie kohtumise puhul. Selline üllatus! Lumi on juba peaaegu sulanud, loodus tärkab. Kevad jällegi on käes, pakatavad täies väes pungad põõsastel ja puul, tantsib aasal lõunatuul. Ja nii edasi. Võta klaas, lööme kokku!“

Võtsin klaasi. Lõime kokku. Jõime.

„Ja pärast tantsime, eks?“

Ta nihutas urvas pajuokstega vaasi, mis meie vahel seisis, lauaservale ja uuris tähelepanelikult mu ilmet.

„Sul on halb tuju?“

„Ei. Või jaa. Ma ei tea. Mõtlesin täna jalutades lihtsalt, et see, mis sulava lume alt välja tuleb, jätab soovida.“

„Sa oled liiga nõudlik.“

„Mõtlesin, et seda lund on olnud nii kaua. Ja nüüd, kui ta lõpuks ometi ära sulab, jätab see, mis sealt alt välja tuleb, soovida. See on nagu siis, kui kellelgi on suur saladus, ja sa oled teda meelitanud, pinninud ja toredat teatrit teinud, ja kui sa siis viimaks tüdinult ja jõuetult käega lööd ja ta sulle seepeale, nagu halastuseks, oma suure saladuse ära räägib, tuleb välja, et see on miski, mida sa oled kogu aeg teadnud. Saad aru?“

Ta oli seda juttu kuulates kulmud kergelt kokku vedanud ja vaatles mind muiates.

„Ma ei räägi üldse konidest ja koerasitast, vabandust, ega ka sellest, et esimene rohi, mis näha on, võiks rohelisem olla,“ jätkasin, „vaid, noh, ma ei tea, lihtsalt: see, mis sulava lume alt välja tuleb, jätab soovida. Pealegi tuleb ta tagasi. Lumi, ma mõtlen. Varem või hiljem. Usu mind.“

„Sul on tõesti halb tuju.“

„Ma ootasin midagi muud.“

„Mida sa siis ootasid?“

„Ah, ma ei tea. Et see tuleks kuidagi teistmoodi.“

„Mis tuleks teistmoodi? Ja mismoodi?“

„Ma ei tea. Aga kogu lumi pole ka veel sulanud.“

„Minu jaoks ongi juba sulanud. Sina vahid lund, aga mina ei näegi seda enam. Sa kannad ikka veel talveriideid.“

Ma polnud tõesti oma raskest mustast talvemantlist ega ka paksust mustast kampsunist veel loobunud. Saapad olid jalas küll uued, vanad rasked tanksaapad olid talve jooksul, mis oli oodatust hoopis pikemaks kujunenud, läbi kulunud, aga kerged polnud needki. Tema paistis olevat tulnud tõepoolest kevadiselt: kerge tuvisinine pluus seljas ja õhuline sirelikarva sall kaela ümber. Ja kaks kätt teksade taskus.

„Mõtlesin ka,“ rääkisin edasi, „et kui see, mis lume alt välja tuleb, jätab soovida, siis tõenäoliselt jätan ka mina soovida, kui olen talveriided seljast heitnud. Eile õhtul uurisin köögis peeglist oma nägu. Ma näen kohutav välja. Väsinud ja plass.“

„Vastupidi, su näol pole häda midagi. Aga rohkem päikest teeks sulle ainult head. Üldse, ära mõtle nii palju. Ära lase oma tujudel ilmast ja aastaaegadest sõltuda.“

Ta vaatas mulle oma rohekate silmadega pikalt otsa.

„Ma olen lihtsalt realist. Kui meist keegi millestki sõltub, siis oled see sina. Vaatad, et linnud laulavad, veed vulisevad, puud on peagi pungas, ja oled seepärast kohe armunud.“

„Võib-olla. Aga võib-olla on just vastupidi. Kuna ma olen armunud, ja seejuures täiesti sõltumatult igasugustest asjaoludest, siis linnud laulavadki, veed vulisevadki ja puud ongi peagi pungas.“

See seletus kõlas väga loogiliselt, aga tõestada polnud seda võimalik. Niisama vähe kui õigupoolest ka minu seletust.

„Kas sulle ei tundu, et sa põed suurushullustust? Sa ei arva ometi, et kevad saabub sellepärast, et sul on õnnestunud kellessegi ära armuda? Kellesse sa muide üldse armunud oled?“

„Ah, parem kui ma sellest veel ei räägi. Ma ei taha ära sõnuda.“

„Sa oled ebausklik.“

„Võib-olla. Aga sina oled lihtsalt kade. Miks sa muidu nii rõhutad, et mul on õnnestunud armuda. Sul pole endal ilmselt õnnestunud ja seepärast oled sa kade.“

„Ma ei ole kade, ma olen lihtsalt realist. Ja natuke iroonik ka. Ma ei igatse armumist ega kevadet taga.“

„Aga miks sa siis pettunud oled?“

„Milles ma sinu arvates pettunud olen?“

„Noh, sa ütled, et see, mis sulava lume alt välja tuleb, jätab soovida. Järelikult sa oled midagi enamat oodanud. Järelikult oled sa kevadet siiski igatsenud. Ja võib-olla ka armumist. Aga see kevad ja võib-olla siis ka see armumine, mida sa igatsed, eksisteerib ainult sinu kujutluses. Sa ei ole realist, vaid idealist. Naiivset ja muide väga kibestunud sorti.“

Mulle tundus korraga imelikuna, et kohvik on nii tühi. Et kohvik võib vahel nii tühi olla. Pöörasin pilgu aknast välja. Kivide piirjooned lumekooriku alt vabanenud sillutises rohetasid siit-sealt. Kusagil sügaval, lume ja kivide all asus jõud, mis järele ei andnud.

„Mida sa üldse lugesid?“

Ta toetas küünarnukid lauale ja paistis tõepoolest huvi tundvat, mida ma enne seda, kui ta mind selja tagant üllatas, lugenud olin. „Liebe war es nie, nur eine kleine Liebelei …“ laulis kõlaritest tenor. Viiulid ja akordion. Vene tango. Ettekandja leti taga oli plaati vahetanud.

„Ühte Kangro asja.“

„Millise Kangro?“

„Bernard Kangro. Tema „Jäälätteid“. Ma olin seda muidugi juba ammu lugenud. Umbes kümme aastat tagasi. Kogu seda Tartu tsüklit.“

„Jah, ma mäletan. Rääkisid mulle sellest kuude kaupa.“

„Jah. Ja käisin äraseletatud näoga ringi. Aga nüüd, kümme aastat hiljem, tundub mulle, nagu loeksin ma seda esimest korda.“

Ma ei osanud sellest rääkida. Või ei tahtnud. Igatahes mitte siin ja mitte sel õhtul ja mitte temale. Ta oli veinipokaali suu juurde tõstnud ja näis midagi ootavat. Viiulid ja akordion. Vene tango.

„Aga ma tean nüüd midagi,“ jätkasin siiski, „mida ma tookord ei teadnud. Ma tean, kuidas kõik lõpeb. Ja, imelik lugu, ma ei suuda ikkagi raamatut käest panna.“

“Nüüd aga peitsid raamatu isegi kotti, kui ma tulin.”

Ta naeratas. Ma ei saanud aru, kas süüdlaslikult või võidurõõmsalt. Järsku meenus mulle midagi.

“Tead, tegelikult ma tahaksin sulle sellest raamatust ühte kohta ette lugeda. Kui lubad.”

Küünitasin vastust ootamata oma seljakotist, mis laua kõrval maas seisis, raamatut võtma. Miski sundis mind kiirustama, nendest paarist reast, millele olin hariliku pliiatsiga joone alla vedanud – ma ei mäletanud enam, kas täna või kümme aastat tagasi –, näis sõltuvat mõndagi. Sellest sõltus kõik. Siis kostis klaasiklirin. Vaas, mille ta oli meie vestluse ajal lauaservale nihutanud, oli põrandale kukkunud.

Ja sündis, et kummardusime vist üsna üheaegselt, Me kummardusime, et vaasikillud ja pajuoksad, mis nüüd läbisegi ja risti-rästi veeloigus vedelesid, üles korjata. Kohe ruttas kassa juurest kohale ka ettekandja, kes meid rahustas, vee lapiga kokku tõmbas ja killud ära viis. Palusime arve.

Õhtupäike, mis meid kohvikust väljumisel vastu võttis, sulatas minus midagi lahti. Võtsin mantli seljast ja heitsin üle õla. Vaatasin teda. Seal ta seisis, tuvihall ja sirelikarva, pajuoksad, mille ta kohvikupõrandalt üles korjanud oli, kimbuna pihus. Nüüd oli temagi kimpu märganud. Puhkesime naerma.

„Kellesse sa muide armunud olidki?“

Mulle tundus, et ta oli minult seda küsimust oodanud. Ta tõmbas oma rohekad silmad kitsaks praoks ja astus sammu tagasi.

„Tule, saada mind väheke, kui viitsid. Õhtu on veel pikk. Teel on aega kõigest rääkida.“

Pöörasime inimtühjast Vallikraavi tänavast üles. Senffi treppide juures möödus meist suur hundikoer, tuhkhalli tokerja kasukaga. Koer ei teinud meid märkama, sörkis nina maadligi piki teeserva ja peatus aeg-ajalt, et sulamisvett limpsida. Astusime edasi, mööda kõnnitee kiviplaate, meie sammud kajasid, nagu oleksime kõndinud õhukesel munakoorel.

Sola gratia

Kiirustasime vaksalisse. Kell kuus läks Tallinna rong. Mina olin lihtsalt saatmas. Olime hakanud tulema viimasel hetkel. Turusillal võtsin riidekoti raamatutega (neid oli kenake hulk) enda kätte ja õhutasin nüüd, otsekui sellest kandamist moraalset kindlust saades, aeg-ajalt sammu lisama.

Rühkisime mööda õhtuse Tartu tänavaid, läbi külmunud sulalume, mis oli päeval poriga segunenud. Olin tahtnud teel veel millestki rääkida ja midagi küsida, enda arvates olulist, aga aeg ei andnud asu. Algul vaatasime kella, siis hakkasime leppima mõttega, et hilinemine ei ole tõenäoliselt enam välditav. Tõde pidi selguma vaksalis.

Võib-olla on mul ka veidi parem võhm. Või olen Tartu künkliku maastikuga lihtsalt rohkem harjunud ega pööra sellele erilist tähelepanu. Minu juurest vaksalini tuleb minna enam-vähem kogu tee ülesmäge. Kui me vaksalisse jõudsime, oli rong õnneks veel ees. Kella kuueni oli veel mõni minut aega. Vaguniuksel jätsime hüvasti.

Rong seisis veel, kui jaamahoone ees tillukeselt jäätunud infotahvlilt Tartu-Tallinna rongiaegu vaatasin. Vaksalisse kiirustades oli juttu olnud mingist seitsmesest rongist, millele oleks kuuesest mahajäämise korral — muidugi vaid juhul, kui seitsmene rong üldse eksisteerib — hädapärast kah minna võinud.

Infotahvel teatas, et järgmine ja viimane rong oleks läinud alles kell 19.50. Aga mitte täna, mitte laupäeval. Ja selgus veel midagi. Kella kuuene rong väljus nimelt õigupoolest kell 18.04. Vaatasin kella. See oligi 18.04. Samal hetkel andis lahkuv rong vilet. Neli minutit olime saanud puhtalt armust, sola gratia.

Jah, nii võib-olla ongi. Inimene saab neli minutit jumalamuidu. Palju seda pole, aga ometi. Tervelt neli minutit. Ta saab selle aja kingituseks: võta, kulla sõber, kasuta nii, nagu heaks arvad! Aga teade sellest kingitusest saabub alles siis, kui kingitusega pole enam mitte midagi peale hakata, tagantjärele.

Koduteel tundsin selle, nojah, võiks öelda selguse tõttu isegi mingisugust imelikku-imelist kergendust. Ja esimest korda tundsin ka, et mu jalad on pikast käimisest õige põhjalikult ära väsinud. Kuid hoolt oli kantud mu jalgadegi eest: vaksali juurest minu juurde tuleb minna enam-vähem kogu tee allamäge.

Nii et ma ei teadnudki enam, kas oleks patt nuriseda, et pidin seda teed minema üksi.

Vanitas

Ta muigas järsku, või naeratas, ja hakkas siis minu poole tulema. Oli aasta viimaseid päevi. Seisin ülikooli raamatukogu ees, paremal pool klaasuksi. Suitsetasin ja vaatasin linna kohale laskuvat videvikku. Veel mõni hetk varem olin silmanurgast jälginud, kuidas ta, elavalt žestikuleerides, jättis hüvasti kahe noore naisega, seejärel kasuka taskust kõvera piibu koukis ja seda toppima asus.

Peale meie polnud raamatukogu ees platsil hingelistki. Suur ja turske, peaaegu kahemeetrine kogu otsis nüüd, nägu naerul ja piip suunurgas, teed raamatukogu sissepääsu vasakpoolselt küljelt minu suunas. Liikusin talle vastu, kuid ainult selleks, et enne majja lipsamist poolik sigaret prügikasti libistada. Aga ta oli mind juba tervitada jõudnud. “Kuidas elu läheb?” küsis ta valjul ja rõõmsal häälel.

“Ei saa kurta. Tänan küsimast,” pomisesin vastuseks ja seisatasin. Ma ei mäletanud, et oleksin teda enne kusagil näinud, veel vähem temaga juttu ajanud. Ka ei kuulunud ta nende, võib-olla kümnekonna inimese hulka, kes mind kohates mingil seletamatul põhjusel alati rõõmsalt pead noogutavad või teregi ütlevad, kuid kellest ma vähimatki ei tea. Ja tõenäoliselt ei tea nemad midagi ka minust.

Tervitan neid enamasti vastu, sama rõõmsalt, kui nemad mind. Ja ma ei tea, kas mu rõõm tuleneb tõesti sellest, et ma kohtan just nimelt neid, või hoopis sellest, et nad on ikka veel elus ja tegutsevad ning järelikult elan ja tegutsen ka ma ise. Või põhjustab mu rõõmu nende kohtamisest aastate jooksul süvenev teadmine, et tervitamisest kaugemale meie tutvus, mida võiks ehk isegi sõpruseks nimetada, vaevalt iial küünib.

Piipu popsivale võõrale tegi teadasaamine minu rahuldavast käekäigust heameelt. Seisime mõne aja ja tunnistame teineteist vaikides. “Ja kuidas sul endal?” küsisin siis kohmetunult vastu, puhtalt viisakusest. “Minul …” kostis ta mõtlikult ja hingas välja suure pilvetäie aromaatset tubakasuitsu. Nüüd hakkas mind tõesti huvitama, kuidas ta oma eluga toime saab. “Tead, ma olin kunagi samasugune nagu sina,” lõpetas ta lause ja vedas suu naerule.

Samasugune nagu mina? Aga missugune ma siis olen, pidasin endamisi aru. Mida ta minust üldse teadis? Ja kust ta seda teadis? Ta jätkas: “Õppisin oma õppimised ära, aga siis … hakkasin äri ajama.” Jumal teab, mida ta seejärel mu pilgus, millega ma need sõnad teadmiseks võtsin, tajunud oli, kuid igatahes tõmbas ta piibu suust ja laiutas käsi: “Mul on täiesti ükskõik, mida ma teen!” Ja ma ei saanud aru, kas see oli öeldud suurustledes (iga asjaga saan hakkama!) või tülpinult. “Aju on muskel,” võttis ta oma jutu kokku.

Vaikisin. Ta uuris siis, millega ma tegelen, ja kui ma seepeale imestunult kulme kergitasin, sest ta oli kasutanud küsimuses väljendit “sinusugune boheemlane”, viitas ta piibuga mu pruunidele saabastale, mida ma musta mantli ja mustade pükste juurde kandsin, ja möönis, et “igatahes mingi korrapede” ma tema meelest küll ei ole. Rääkisin siis mõne sõnaga oma harrastustest ja küsisin, mis äri ta õieti ajab ning kas majanduskriis seda ei kahjusta. “Minu ärile ei tee üks majanduskriis midagi,” kinnitas ta.

Soovisime seejärel teineteisele head vana aasta lõppu. End minekule asutades väljendas ta veel lootust minuga ükskord kohtuda ja siis juba pikemalt mõnusat juttu ajada. “Miks ka mitte,” pomisesin vastuseks, viskasin kustunud sigareti, mida olin meie vestluse lõpuosa ajal peos hoidnud, prügikasti ja sisenesin raamatukokku. Hingasin sügavalt sisse.

Järsku meenusid mulle nood lõbusad, kuid ometi pisut parastavas toonis luuletused, mida varasematel sajanditel mõnikord hauakividele raiuti. Kõige liha teed läinute tervitused. Õhtul kodus õnnestus mul leida üles märkmik, kuhu olin kunagi, juba aastaid tagasi, ühe seesuguse Raadi kalmistult leitud hauakirja üles tähendanud. Lugesin seda ja noogutasin pead:

Was du mein Leser bist
Das war ich auch auf Erden
Was ich im Grabe bin
Das wirst du künftig werden*

—

* (sks) See, mis sa oled, mu lugeja, maa peal olin ka mina. Selleks, mis olen ma hauas, ükskord pead saama ka sina.

P.S. Tembin oma blogis aeg-ajalt tegelikkust fantaasiaga ja vastupidi, teadagi. Kuid käesoleva loo juures on tore see, et just nii 30. detsembril 2008 pärast lõunat TÜ Raamatukogu ees juhtuski, oo jaa.

Väga tartulik lugu, arvas sellest hea Tallinnasse kolinud sõber. Või hoopis baltilik, tundub mulle nüüd, mõeldes Riias sündinud baltisaksa kirjanikule Werner Bergengruenile, kes oma raamatus “Der Tod von Reval” (“Surm Tallinnas”, 1939) ütleb: “Igal surmal on oma naer.”

(Muide, tsiteeritud hauakirja kannab Tartu Raadi kalmistul kellegi Carl Julius Lesta rahula. Olgu muld talle kerge!)