Tagasi Podmotsas

Pühapäeval, 22. aprillil 2012, Podmotsas, mu vanaema sünnikohas. Lõpuks tagasi. Kui parim kingitus mulle too päev, suure päikesega koos. Ja ootan lehtimisi ja suvisteid. Ja kunagi siis kirjutan Podmotsast juba palju pikemalt. Praegu pole selleks veel õige aeg.

Kuu ja piiritajad

Kell on juba palju. Ja mina vaatasin ühte Hollywoodi filmi ja siis tuli peale suur puhang sentimentaalsust. Või kuidas seda nimetada. Ei tea, kuidas see on, aga see pole kindlasti ainult see film, vaid … Suve algus ja see taevas, mis on päeval nii terav ja praegu, öösel, nii sügav, nagu oleks seda tuhandeid aastaid tahutud, ka siinsamas Ülejõe nurgas, nende akende taga, kust läheb see liivatee, mis on õieti munakivitee. Sinna on kantud liiva jalgade ja ratastega, ja tuulega, on sadanud lehti puudelt ja lennanud kusagilt jõe tagant õietolmu. Siit-sealt on liiva alt munakive veel näha, aga liiva tuleb juurde ja rohi kasvab nii kiiresti, kõik kasvab, varjud on meeleldi suured ja sügavad, et neisse mahuks palju valgust, sest valgust saab järjest rohkem neil päevil.

Mida ma tahan sellega öelda, on vist umbes see, et päeva ots võib olla vahel nii hämmastavalt suur, et ei oska selles endale kuidagi kohta leida, aga kuidas saad siis aru, et iga koht on tegelikult hea küllalt. Ja julged siis lõpuks ka silmad kinni panna. Ja seda tahtsin ma ka öelda, et elu on hea. Eks ole ometi? Ja kõik olev ja olnu. Seda peaks küll palju paremini ütlema. Teistmoodi. Aga mina ütlen nii.

Või et: äkki ma peaksin meelde tuletama seda valget, väga teravat, väga täpset kuusirpi, mida ma täna kella poole kümne paiku nägin, kui rattaga koju sõitsin, keset suurt helesinist? Seda väga õhukest ja õhulist, aga ka väga kindlat kuusirpi. Ja seda, kuidas sellest lendasid üle piiritajad, kes olid samasugused sirbid, teravad ja täpsed, õhukesed ja õhulised, aga mustad ja liikuvad, väga liikuvad. Ja keda oli palju. Kes jõudis neid lugeda.

Kuidas nende ihud üksteist möödumisel võib-olla puudutasid. Kuidas nad üksteist ihusid. Ja hingasid.

Sirisesid, sirisesid, sirbikesed, kõlisesid, kõlisesid, kõverad rauad.

Võib-olla need olid just need nägematud hetked, kui valge ja must olid kohakuti ja polnud aru saada, kumb on kumb.

Seda mõtlen ma aga nüüd, tagantjärele, neist hetkedest, ja et nad pidid olema nägematud, sest kuidas sa näed hetke … Ka seda peaks hoopis paremini ütlema.

Ja ma ei tea, mida ma siis, koju edasi sõites, mõtlesin. Võib-olla ma mõtlesin siis näiteks seda, et ei tea, kuidas läheb temal seal majas, mille ees kasvab üks suur pärn, ja kuidas läheb temal seal Vastseliina kandis, ja temal seal Supilinna veerel, ja temal seal Tallinnas, ja temal seal Pärnus ja temal seal Hamburgis, ja temal seal Brüsselis, Soomes ja Rootsis, Hispaanias ja Türgis ja kus, ja et kas tema on juba kodus, ja kas tema on nüüd juba veidi puhanum pärast oma pikka tööpäeva, sest ma nägin ju äsja ta silmist, et ta on väsinud, ja kas mul temale kodus ikka kuivtoitu varuks oli, ja kuidas on temal ja temal ja …

Ja ma mõtlen, et ma mõtlesin siis ka, et ju on hästi, peab olema hästi, sest kuu oli väga kindlalt omal kohal, õhuke küll, aga siiski kadumatu, ja piiritajad lendasid ju ka väga kiiresti, ja kui nad peaksidki kaduma, tulevad nad hiljemalt aasta pärast jälle.

Ja kui ma seda mõtlesin, siis mõtlesin ma päris kindlasti, et mul on väga vedanud. Ka seda peaks ütlema täiesti teiste sõnadega, aga las olla see kulunud lause: et mul on väga vedanud, et mul on mõelda kõigist neist asjust ja neist inimestest ja loomadest, ja kõigest, ja et kõigele lisaks paranen ma vist ikkagi tõesti ja see külmetus on õieti tühiasi, ja eks siis näis, kuidas see suvi tuleb ja mida see valgus, mida saab veelgi rohkem nüüd, neil päevil, kõigi oma varjudega, mis ei jää ju ka tulemata, nagu see varstine öö, minuga teeb.

Ja nüüd ma mõtlen, et kui mina olin see kuu seal, siis võib-olla olin ma kellegi teise varase juuni algava õhtu taevas ka üks neist piiritajatest.

Pühapäeval, 6. juunil 2011 Tartus

Elust, rongisõidust

Kaks inimest rongis üksteise vastas, üks pikutab, silmad vidukil, teine istub, nad ei tunne üksteist veel eriti (nii nagu ei tunne ükski inimene teist päris lõpuni ka siis, kui usub, et tunneb teda hästi, teine jääb ikka teiseks, natuke võõraks, natuke imelikuks, natuke arusaamatuks), aga neil on üksteise seltsis hea. Ja nad on seda seltsi otsinud, nad on selle endale ise, oma vabast tahtest, valinud, sest nad oleksid saanud ka teisiti. See on nende esimene ühine sõit. Ja nad on mõlemad inimesed, see tähendab: nad ei näe tulevikku ette ka parima tahtmise juures. Aga nad ootavad midagi. Nende süda on rahutu.

Aeg-ajalt nad vaatavad üksteise poole, vahetavad pilke ja sõnu, teadmata hästi, kuidas vaadata ja mida öelda, ja nende vahel, natuke tolmuse akna taga, möödub maastik, võsa ja mets, põllulaiguke, mõni maja, mõni jaam, ja kuhugi lendab aeg, märkamatult: sekund, teine, kolmas, minut, tund, kes teab kui kaua veel kestab see sõit, võib-olla terve igaviku.

Sest kes on lõppu näinud ja teab sellest rääkida?

Veel oli suvi, aga vili oli juba ammu valmis ja mõnes kases oli juba kollast. Ja õhtu jõudis, aga päikesel oli loojumiseni aega, sest veel oli suvi, veel oli alles septembri algus, kõigest septembri algus. Mäletan hästi.

the life is the red wagon rolling along
the life is the red wagon simple and strong
oh, it’s no big deal
but when the feet are draggin’
you pull me and I pull you

(Jane Siberry, “The Life Is The Red Wagon”, 1989.)

Zebulon

Rufus Wainwright, “Zebulon” (“All Days Are Nights: Songs for Lulu”, 2010). (MySpace.) Kurb ja rõõmus. Kõigile minu sõpradele.

Mitte suve ärasaatmisest

Tahtsin kirjutada midagi hoopis muud. Mul oli kaks fotot, mille nädalavahetusel teinud olin, ja ma tahtsin kirjutada neile natuke lisaks, ma ei teagi täpselt, millest, võib-olla sellest, et on sügis, teadagi, sest september on sügis (kõik teavad seda; pööripäevad selleks, mis nad on), aga et ei ole ka. Tahtsin kirjutada sellest, et vaatamata sügisele ei ole sügis, oh ei, vähemalt ajuti, sest eile, kui pärast pikka ja kosutavat jalutuskäiku mööda Tartu linna olin istunud Vanemuise terrassile ja mulle tundus, et ma ei tahaks selle soojendava septembritaeva alt nii pea lahkuda — ei tahaks minna majadesse, ei tahaks istuda ahjude ligi, vaid vaadata maju ainult väljast, vaadata neid suitse korstnatest ainult väljast —, sest siis, eile õhtul, oli sügis vägagi suve nägu, oli suvi (september selleks, mis ta on).

Ja ma võtsin jaki seljast, istusin terrassi paekivist rinnatisele, kõlgutasin jalgu ja lasin ettekandjal tuua kannukesetäie teed sinnasamasse. Sest olin lugenud ettekandja näost, et temagi saab hästi aru, et on suvi, võib-olla üks viimaseid suveõhtuid. Ja nii ma seal rinnatisel siis istusin, kõlgutasin jalgu, jõin teed ja uurisin siis telefonitsi N-ilt, kas võib-olla tallegi meeldiks seda õhtut ära saata, võib-olla viimast suveõhtut. Ja N., kes parajasti oli värvimas oma ratast, tuligi varsti, tal oli ka lühike maa tulla, ja mis peaasi: ka talle meeldis see suve ärasaatmise mõte. Ja kõlgutasime siis seal Vanemuise terrassi rinnatisel jalgu juba kahekesi, ja jõime teed, ja kui hämarduma hakkas, käisime kenakese tiiru mööda Tartu linna, sest mine tea, kuidas selle suvega saabki jne, kaskede ja pärnade lehestik juba laiguti kollendab.

Nii et see oli umbes see, millest ma kirjutada tahtsin. Ja võib-olla oleksin kirjutanud ka mõne sõnaga sellest (ehkki ma ei tea, kuidas, sest see on keeruline teema), et viimased kuus-seitse aastat olen sügise ees veidi hirmu tundnud — nad on olnud rasked, ja ma pole aru saanud, mis on selle põhjuseks. Ja kuidas seda enam on olnud mul põhjust rõõmustada praeguse sügise suvenäo üle. Kuidas tahtsin küll augusti lõpus, sõites õhtuti jalgrattaga, mille olin M-ilt kaheks nädalaks laenuks saanud, et need ilmad veel otsa ei lõppeks! Olin kirjutanud ühes augustikuises kirjas C-le: “Tahaks kuidagi ka, et see suve lõpp, mis mulle tundub käes olevat, oleks midagi enamat kui lihtsalt paar päeva. Natuke kahju on sellest suvest. Ja tahaks neid päevi kõiki tunda ja maitsta ja tahaks, et tuul paitaks või sakutaks juukseid, kui temast läbi sõidad.”

Ma ei tahtnud seda tuult, maru, mis oli tõusnud kaheksanda augusti õhtul ja lõpetanud järsult kõik need lõputa lämbed päevad, mil linn oli nagu palavikus. Kaheksandal augustil olin kirjutanud oma päevikusse, mida olin juulis pidama hakanud: “Kell on 18.53. Kümnekonna minuti eest tõusis tuul. Tohutu vali tuul. Ja läks hämaraks. Puude ladvad lehvivad akna taga. Tuul tuuseldab õunapuud. Uksed pauguvad majas. Filmisin natuke aknast õunapuud ja taevast, siis sulgesin akna. Nagu kaugelt müristab, aga vähe. Nüüd hakkas vihma sadama. Toas on väga hämar, aga ma ei süüta tuld. Avasin akna, et paremini filmida. Mulle peksis vihma näkku. Ei saa filmida. Filmisin akna tagant, akent, vihma sellel, õunapuu latva, mis tuules kõigub. Müristab.”

Miks see kõik peab niimoodi pauguga käima, mõtlesin täna, kui N. oli mulle keskpäeval ootamatult helistanud ja teatanud, et jäi tund aega tagasi, rattal Pauluse kirikusse õppeaasta avaaktusele sõites, bussi alla ja on nüüd Maarjamõisas ja et ta vasak jalg on “täiesti puru”. Miks see peab niimoodi olema, mõtlesin taksos haigla poole sõites. Kellele see hea on? Minule mitte, N-le mitte, bussijuhile mitte. Kas tuli see sellest, et kui nädal aega varem üle pika aja jälle kirikus käisin ja seal imetlesin, kuidas preester joonistas nimetissõrmega õhku päikesekiiri, olin unustanud, et Jumal on ka, nagu on kirjutatud, vali Jumal? Kas ma poleks sinna kirikusse pidanud minema ja mitte Jumalaga asju ajada tahtma? Sest kes juba Jumalaga tegemist teha üritab, ei või seda unustada. Aga milleks selline valjus? Ma ei saa sellest aru. Ja kedagi ega midagi pole süüdistada. Ja ma ei taha nende asjade üle mõelda. Jumalale tänu peaks N-i jalg kuu aja pärast olema terve, nagu arstid kinnitasid.

—

P.S. Aga fotod, mis nädalavahetusel pildistasin, oleksid olnud sellised: üks foto ühest Kastani tänava hoovist, mis mulle hirmsasti meeldib juba mitu aastat ja mida olen kujutlenud kuidagi ka seoses Pantokraatori “Aasaga”, ja teine foto ühest trepist, mis Karlova pargist alla Kalevi tänavale viib — too vist vanim Tartu suurtest treppidest (nii nagu siin on palju sildu, nõnda on siin ka palju treppe).

Etty Hillesum: Es war schön

Es war schön. Olime joonud Café de Paris’s tassi kohvi ja natuke juttu ajanud. Tema sõnad ja küsimused ja raskused lendlesid minu poole, veidi ebakindlalt ja pidet otsides, ja ma püüdsin nad kinni ja katsusin neid mõista ja neile kuju anda. Es war schön. Miks ei võikski elus nii olla, alati ja iga kell, et ollakse koos, et hüvasti jättes öeldakse: es war schön. Ja sinnapoole ma kasvangi. Iga koosolemine teise inimesega saab oma sisu ja tähenduse, mis tõuseb veidi maad üle argise taseme. Sihitu ja juhuslik koosistumine, mõttetu vestlusena, seda peaaegu ei juhtu. Mida rohkem ise välja kristalliseerud, mida aredamaks asjad enese juures muutuvad, seda aredamalt näed neid ka teiste juures, ja siis jõuad teiste puhul ka kohemaid tuumani. Mis ei tähenda veel hoopiski, et oled igavesti tähtis ja sügav ja raske. Mu poole on kasvamas järjest rohkem vastuseid. Õhtul voodis mõtlen vahel: sellele küsimusele vastasin valesti, selle asja peale oleksin pidanud ütlema seda; või: selle sõna jätsin vastuseta, tean nüüd, mida oleksin pidanud ütlema.

Peab minema nii, et inimene oleks alati valmis kujundavalt oma kaasinimesele vastu astuma, ja mida kujundatumaks muutud ise, seda paremini see õnnestub.

Olen selle elu eest nii tänulik, ma tunnen oma kasvamist, ma tean oma vigu ja väiklusi, iga päev uuesti, aga ma tean ka oma võimalusi. Ja ma armastan nii väga, ma armastan paari head sõpra, aga see armastus pole kaasinimestele tõkkeks; ma armastan nii laialt ja hõlmavalt ja ulatuslikult, väga paljusid, ka inimesi, kes mulle isiklikult tegelikult üldse ei meeldi, ja sinnapoole see peabki minema. Kell on nüüd kümme. Han magab jälle, oma veidi pateetilise kopsupõletikuga, ja mina poen tänulikult oma kitsasse ja üksildasse sängi. Nii tüüpiline: kui ma seal väljasirutatult selili laman, siis tundub mulle, otsekui liibuksin vastu vana head maapinda ennast, ehkki laman tegelikult ju lihtsalt pehmel madratsil. Aga niimoodi lamades, nii intensiivselt ja väljasirutatult ja täis tänulikkust kõige eest, on mul tunne, nagu oleksin seotud — jah, õigupoolest millega? Maaga, taevaga, Jumalaga, kõigega. Ja tõesti, siis tundub, otsekui liibuksin vastu maapinda ennast, ehkki tegelikult on see ju üks kodanlik dekadentlik ja pehme madrats. Ja nüüd, head ööd!

—

Katkend Etty Hillesumi päevikust, sissekandest, mis kirjutatud 22. veebr. 1942. (Tõlgitud väljaandest: Etty Hillesum. ETTY. De nagelaten schriften van Etty Hillesum 1941–1943. Onder redactie van Klaas. A. D. Smelik. Teksverzorging door Gideon Lodders en Rob Tempelaars. Amsterdam: Balans, 1986, lk 263-264.)

P.S. Hommikul, kui jõin kohvi ja hakkasin aegamisi nägema algavat päeva, teadsin, et pean lugema Etty Hillesumi, keda ma polnud jälle päris ammu lugenud, aga keda olin lubanud suve alguses isegi tõlkida — ma mõtlen, tõlkida mitte ainult blogi tarvis, mida olen ju kolme aasta jooksul teinud juba ka jõudu ja tahtmist mööda, vaid selleks, et sellest tõlkest ükskord raamat saaks. Sest lootust ju on. Tähendab, ma teadsin, et nüüd on jälle paras aeg ta kätte võtta ja teda lugeda, sest ma teadsin, et seal on kirjas, mida parajasti leida tahtsin (ehkki ma ei teadnud täpselt, mida ma otsin). Ja oli, tarvitses mul vaid raamatus lahti teha. Kui ise ei oska mõelda, leidub alati keegi, kes oskab. Aga nüüd lähen jalutama. Päike on juba kõrgel, ehkki teda pilvede vahelt ei näe.

Rosa rugosa

Kurdlehine kibuvits (Rosa rugosa) Tartu botaanikaaias 12. 6. 2010.

Ivar Ivask: Seitsmes eleegia

Mida sa laulad, mida sa lausud,
kui loojub päike?
Kui tema verekuul lömastatakse
hämaruse võrgusilmades,
mis loitsud need on,
mis paneks ta uuesti tuksuma?
Nii palju orbusid ootab
tema tuld orbiidile tagasi,
hellitama nende lootuseta päevi,
panema särama nende palgeid
surmavarju orus.
Peaks olema võimalik
purustada
nii rohke valu raudne südamik
headuse välgulöögil!
Päike ei ole muud kui trumm,
et taguda tuima kuud.

Ivar Ivask, “Balti eleegiad: teine sari” (1989)

—

P.S. Sain täna Tartut külastanud Läti sõpradelt Ivar Ivaski neljakeelse luulekogu “Baltijas elēģijas / The Baltic Elegies / Balti eleegiad / Baltiškos elegijos” ([Rīga:] Pētergailis, 2001). (Eestikeelne autoriseeritud tõlge Paul-Eerik Rummolt.) Ilus raamat. Võitlen sellega oma tänase, ootamatu peavalu vastu.

Anne Frank: Joke

Joke seisab oma väikeses toas lahtisel aknal ja hingab sügavalt sisse värsket õhku. Tal on palav ja natuke õhku teeb tema nutetud näokesele head.

Joke silmad tõusevad ikka kõrgemale ja kõrgemale, kuni lõpuks jäävad vaatama tähti ja kuud.

“Ah,” mõtleb Joke, “ma ei jaksa enam, ma jaksa enam kurbki olla. Paul jättis mu hädasse, olen nüüd üksi. Kes teab, võib-olla igavesti. Aga ma ei jaksa enam, ma ei jaksa enam — ja kõik. Tean ainult veel seda, et olen meeleheitel.” Ja samal ajal kui Joke vaatab, muudkui vaatab loodust, mis end talle sel õhtul tõesti väga kaunilt ilmutab, muutub ta rahulikuks. Samal ajal kui üks tuuleiil teise järel majaesiseid puid sasib ja taevas on tume ning tähekesed redus suurte paksude pilvede taga, nähes pilvevalguses välja nagu kõikvõimaliku kujuga kuivatuspaberinutsakad, tunneb Joke ühtäkki, et ta polegi üldse meeleheitel, et ta siiski jaksab veel, ja et tema õnne, seda, mida tema ise tunneb, ei saa temalt võtta mitte keegi.” “Mitte keegi,” sosistab ta, ise sellest teadlik olemata, “isegi mitte Paul.”

Kui Joke on tund aega aknal seisnud, on ta terveks saanud, ta on küll veel kurb, aga ta pole enam meeleheitel, ja iga inimene, kes vaid kaua ja sügavalt Loodust ja seega ka iseennast silmitseb, ravib end nagu Jokegi terveks igast meeleheitest.

—

Tõlgitud väljaandest: Frank, Anne. Verhaaltjes, en gebeurtenissen uit het Achterhuis. Cady’s leven. Tekstverzorging en inleiding door Gerrold van der Stroom. Amsterdam: Uitgeverij Bert Bakker, 2001, lk 92.

P.S. Anne Frank (1929–1945) ei pidanud ainult päevikut, vaid kirjutas ka pisut proosat (jutte, mida püüdis tervikuks koondada, ja ühe lõpetamata romaani). Tõlgitud pala (valminud aastatel 1942–1944) on tema kirjutatud tekstidest üks lühemaid, pealkirja “Joke” ([jo: ke]) on see saanud peategelaseks oleva tüdruku eesnime järgi alles hiljem.

Ristisõdija kojutulek

I was rising up
Hitting the ground
And breaking and breaking

Ta tuli siis, kui öö oli juba päris ligi.

Kevadine õhtutaevas kajas tema saabudes linnuhäältest, tsitsiidest ja klukluudest.

Ta viskas oma kompsud — palju neid polnud — esikusse ja lõdises, kui ukse avanud Alo teda lävel kallistas. Alo kallistas teda soojalt veel toaski.

Hommikul oli tema ase tühi.

Kuid enne veel, tema kojutuleku ööl, olid nad läinud kööki ja ta oli rääkinud seal midagi kurgedest. Ta oli astunud, teetass kahe peo vahel, köögiakna juurde, palunud selle kinni panna, ja tasasel häälel, sõnu otsides, muudkui rääkinud.

Alo lasi tal rääkida, ta polnud tema sõnu kuulnud aastaid. Polnud vahet, mida ta räägib. Rääkigu, mõtles Alo. Rääkigu kas või lõputult minupärast. Ta oli talle juba lävel öelnud: Räägi!