A sorta fairytale

Need on haruldased õhtud.

Istunud tund aega kohvikus C’est La Vie, tahtsin seda tunnet uuesti tunda. Nüüd juba teadlikult. Panin klapid juba teist korda pähe ja läksin Estonia juurde tagasi, kohta, kus see oli enne kohvikusse minekut alanud. Sammusin uuesti puiesteed mööda alla. Jah, seesama. Olin täielikus kooskõlas. Ja tundsin sel korral, paaril silmapilgul, ka kerget, imelikku peapööritust. Pööritagu, andku minna.

Kuhu edasi? See puiestee polnud lõputu. Või kes teab. Märkasin liiklustõkestit, mis tänavalõiku ooperiteatri ees pargiteest eraldas, ja, hetk mõelnud (võib-olla: kas see on keelatud?, kas see on narr?), astusin sellele. Hüppasin betoontuvi turjalt maha ja liikusin edasi. Ikka seesama. Kell oli veerand kümme õhtul. “We may be on this road but we’re just impostors in this country,” laulis Tori Amos klappides.

Läksin, ja tänavad, mida mööda läksin, poleks saanud veelgi kodusemad olla. See oli õige laul sel õhtul ja selles linnas. Millal ma siin õieti viimati õhtul jalutasingi? Ma mõlen: üksi jalutasin. Sest just selles oli asi. Mitu aastat tagasi see oli?

On vähe mõnusamat sellest: jalutada üksi õhtul tuttavas, aga siiski pisut võõras linnas, olla teel kohtumisele ja siis kontserdile, mida oled oodanud, ja teada, et sul on paik, kus võid seejärel, kunagi hiljem, selles tuttavalt võõras, võõralt tuttavas linnas ööbida. Katsuda taskut — jah, võti on alles. Kuhu ta kaduda saakski. Võid minna kontserdile, ja võid ka minemata jätta. Ja sa lähed. Lähed kiirustamata, sul on aega. Sa pole mingi hulkur ega põgenik.

See siin praegu, sain aru, võis olla vabalt parim koht ja aeg sel õhtul, mis oli alles algamas. Liiklus tänavatel oli tihe ega näidanud veel hõrenemise märke. Linna jätkus veel sel laupäeval, ja elektrit kõigisse neisse laternatesse, poesiltidesse, akendesse. Estonia akendel olid seisnud varjukujud, peeti vaheaega. Lava taga tõmbasid ka Romeo ning Julia hinge, värskendasid enne lõppvaatust grimmi.

Hakkasin hoidma Tartu maantee poole. Läksin ringiga, kella kümneni oli veel aega. Siis pidime kohtuma ja siis avati ka Rock Café kassa. Oli laupäeva õhtu, 14. november.

2.

C’est La Vie’s, kuhu olin kella kaheksa paiku, Kadriorus ja kesklinnas kõmpimisest ja vestlemisest kurnatuna, aega parajaks tegema läinud, olin istunud akna alla. Olin tellinud kohvi ja mineraalvee, mõelnud end nendega turgutada ja lugeda võib-olla, kuni kell lööb, paar lehekülge Tartust kaasa võetud raamatust.

Olin raamatu lauale tõstnud, kuid jätnud ta avamata: heitnud pilgu tänavale, olin tundnud, et kirjasõnast enam köidavad mind pimedad aknad vastasmajades, tänavakivid ja harvad möödujad. Kui ettekandja tellimuse lauale asetas, palusin tuua lisaks klaasi punast majaveini. Punast, sest ainsad värvid selles elegantsi ja kitši piiril balansseerivas nooblis kohvikus olid must ja valge.

Otsisin kotist tühja paberilehe ja sirgeldasin sellele midagi: päeval pähe tulnud mõtteid, naaberlauas istuvat keskealist paari, vene rahvusest meest ja naist, kes teineteist armastasid. Kiri paberil oli must ja tähtsusetu. Teadsin, et tõenäoliselt ei loe ma seda tühja-tähja kunagi üle. Veri on punane ja sisukas, turgatas mulle järsku.

Mõtlesin G-le, kelle poolt olin paar tundi varem Kalamajas läbi hüpanud: ta oli mulle oma korteri võtmed andnud ja mind ühtlasi lahkelt tubli mündi suurusest punasest laigust laubal vabastanud, maskeerides selle võib-olla naeruväärse, ent oma asukoha tõttu mulle juba mitu päeva tuska teinud ma-ei-tea-mille (vistriku?, lööbe?, paise?, Metsalise Märgi?) punerdava jäänuki, armistuva haava, osavalt üks-kaks-kolm puudriga.

Mõtlesin G-le ja tundsin piiritut tänu — sajal põhjusel. Istusin kohvikus, mõtlesin kõige paremaid mõtteid ja sirgeldasin jumalarahus paberile.

Kontserdini Rock Cafés, mille ees pidin H. ja P.-ga kohtuma, oli veel aega maailm. Minu päralt olid veel kõik need tänavad sinna ja tagasi.

Suvi, sügis …

Tartus 2009. aastal: juunis, oktoobris, novembris. Vasakul Annelinn, paremal luhapealne. Ja billboard reklaamimas elu, mis majanduskriisi kiuste edasi läheb.

P.S. 12. oktoobril sadas Tartus esimene lumi, mis juba päeva lõpuks sulas. Teine, 6. novembril sadanud lumi on aga veel maas.

Pantokraatorist ja „Valgest raamatust“

Lühendatud versioon: “Pantokraator — igavene ilmamadu” (Sirp, 20.11.2009).

—

Terve septembri olen ikka ja jälle keset vestlust tähendanud, et see kuu on kuidagi eriti ilus (kas sulle ei tundu, ah?), rõhutades, et ma ei kiida septembrit mitte seetõttu, et mul midagi muud öelda pole. Ja nii ongi.

Viimasel nädalal olen rääkinud samas toonis ka Pantokraatorist. Sest ilmunud on Erik Sakkovi kirjutatud „Valge raamat“, mis võtab kokku selle bändi loo. Raamatule on lisatud kolm CD-d. Need on „Tuba tuules“ (sisuks laulud 1990. aastal ilmunud LP-lt „Pantokrator I“), „Liig palju taevast“ (koondab aastatel 1988–92 salvestatud laule, millest valdav osa seni plaadile polnud jõudnud) ja „Tormidesööjad“. Viimane on täiesti uus plaat, mis sisaldab nii omal ajal sündinud ja aastaid varjul olnud ideede teostusi kui ka igas mõttes päris uusi laule.

Nüüd peaks olema niisiis vist enam-vähem kõik Pantokraatori lindistatu moodsatel helikandjatel kättesaadav — seni oli 2000. aastal ilmunud plaat „Jäi servi seisma”, mis sisaldab laias laastus debüüdi „Pantokrator I” materjali, ainus Pantokraatori CD. Päris varast loomingut võib kuulata bändi kodulehel (http://www.panto.ee). Kolme CD-ga täiendatud „Valge raamat” ilmus küll õieti juba aprilli lõpus ja leidis esitlemist päev enne minu sünnipäeva, kuid minuni see info ei jõudnud — ajakirjanduses sellest raamatust ja muusikast vist väga palju juttu ei tehtud.

Igast asjast ei saa asja

Kui jätta kõrvale Vaino Vahingu „Päevaraamatud“ (aga nende teist osa, mille ots juba ka „minu aega“ puutub, pole ma lugenud), siis on Eesti kirjandusse jõudnud memuaristika buum minust mööda läinud. Erik Sakkovi „Valge raamat“ tundus aga olevat hea kingitus. Ent pärast kingituseks mõeldud raamatu läbilugemist (ettevaatlikult käes hoides muidugi) ja plaatide kopeerimist (rasvastest plekkidest hoidudes, selge see) otsustasin ta endale jätta ja osta kingituseks uus eksemplar. (Muide, ma ei soovita osta seda teost Apollost, seal on hind kole kalliks aetud.)

Sest „Valges raamatus“ kujutatud aeg ja ruum on tõesti minu aeg ja ruum, või õigemini peaaegu, samahästi kui. Kui pedantseks minna, aga isiklikuks jääda, siis on need kaks, aeg ja ruum, pigem mu kahest vanemast vennast vanima omad. On ju tema Pantokraatori liikmete eakaaslane, mõne klassivendki. Ja tegi 1980. aastate algul Tartus bändi ka tema, nii nagu võib-olla paljud teised, enne ja pärast, ja mitte ainult Tartu 7. ja 1. keskkoolis (nüüd Karlova ja Treffneri gümnaasiumis). Ja eks on mullegi tollest ajast mõned nimed ja näod meelde jäänud.

Mäletan, käisin vist esimeses klassis, see oli millalgi õndsa Brežnevi surma aegu, kui venna bänd meie pool proovi tegi (tavaliselt tehti seda mujal). Oli nädalavahetus, olid kaks elektrikitarri (seejuures bass kindlasti ka), oli mingi bandžo, oli põikflööt, mida mu vend muusikakoolis õppis, oli pianiino, ja oli mingi lihtne trumm, mis polnud siiski lihtlabane pioneeritrumm (punaseid pioneeritrumme vedeles tollal igal pool). Et trummar polnud ühel või teisel põhjusel proovi laekunud, siis paluti trummi mängima mind. Rütmitaju mul ju vähemalt nii palju oli, et sellega umbes aasta varem muusikakooli katsetest läbi saada.

Ma ei tea, mida mu alaealisest trummimängust need 7-8 aastat vanemad, „suured“ poisid arvasid, aga ära mind igatahes, minu suureks rõõmuks, ei aetud. Harjutati mingeid Ruja lugusid, aga ka näiteks nostalgilist „Vana vaksalit“, küllap ka üht-teist Turistilt, ja lisaks omi laule. Midagi tehti ka linti. Aga linti tehti alati midagi. „Valget raamatut“ lugedes mõtlesin, et pole üldse välistatud, et üks neist proovis osalenutest võis olla hilisem Pantokraatori bassimängija.

See on küll puhas spekulatsioon. Samas on selge, et tollal, 1982. või 1983. aastal, polnud Pantokraator veel kaugeltki see, mis ta oli kümme aastat hiljem. Meie pool toimus lihtsalt üks Tartu teismeliste poiste bändiproov, tehti bändi, millel võib-olla oli isegi ka nimi, aga see on ununenud, igatahes minul. Ja sellest bändist, nagu teada, ei saanud asja teps. Nii nagu ei saa asja enamikust teismeliste bändidest.

Mõnest asjast saab asja

Aga Pantokraatorist sai asja. Küllap oli mingi tähtedeseis soodsam, soov bändi teha samuti suurem ja suhtumine tõsisem. Igatahes on väga liigutav, ka pisut muigama ajav lugeda „Valgest raamatut“ väljavõtet Erik Sakkovi 1984. aasta päevikust, kus seisavad näiteks järgmised read: „15. sept. Rõngu kultuurimaja, intellektuaalne osa hästi; kui hakkasime mängima tantsuks, läksid kõik vaheajale.“ Intellektuaalne osa! Seda kirjutab 16-aastane inimene! Publikumenu puudumisest ei lastud end aga heidutada ja liiguti omasoodu, vastuvoolu edasi, tehti oma asja. Ja tõesti: kui see oma asi publikule ei meeldi, siis on see, kahju küll, lõppude lõpuks võib-olla lihtsalt natuke ka publiku enda probleem.

1981. aastal loodud Pantokraatori (kuni 1983. aastani Propaan) arengust 220-leheküljeline „Valge raamat” räägibki. Teos on väga detailirikas, kirjutatud stiilis, mis on mõõdukalt kõnekeelne, vaimukas — kuid mitte vaimutsev —, kohati lüüriline, kohati leebelt (enese)irooniline, kindlasti mitte nostalgiast nõretav ja päris kindlasti seejuures pea kõigisse tekstis mainitud inimestesse — ja neid on palju — heatahtlikult suhtuv (pisut vahedamaks muutub iroonia vist ainult Jüri Makarovi puhul). Jah, lõppude lõpuks olid kõik, kellega tollal bändi tehes läbi käidi, — kasutades Jaan Krossi mälestuste pealkirja — kallid kaasteelised. Kompromiteerivaid paljastusi siin niisiis ei tehta, kuulujutte ei levitata — joon, mis peaks Eesti uuemas memuaristikas olema vist üsna haruldane. „Valge raamat” on mõneti ka tänuraamat.

Ja tõenäoliselt on see nii suuresti seetõttu, et muusikat ei tehtud raha pärast. Va raha, teadagi, ajab inimesed tülli. Ei, Pantokraatori liikmed maksid vist oma harrastusele hoopis peale, tegid muusikat ennekõike koosolemise rõõmust ja — nüüd võivad küünikud läbinägelikult muiata — kunsti pärast. „See on ju nii lahe asi, milles me praegu osaleme,” julgustab Erik Sakkov kaaslast, kes 1991. aastal nuriseb, et Peeter Jalaka Ruto Kilakunna projektist osavõtt ei too raha sisse. Uued majanduslikud suhted 1990. aastate algul tegid umbes 25-aastaste noorte meeste idealismile muidugi lõpu. Hiljemalt 1994. aastaks oli bänd faktiliselt laiali läinud.

Varase Pantokraatori lugu lõpeb „Valges raamatus” reaga: „Ühel eriti masendaval pärastlõunal viis Erik oma pillid komisjonipoodi. Pillide eest sai raha. Raha eest sai perele süüa osta.” See on ühelt poolt muidugi kurb, eks ole: kes on raamatu eelnevad leheküljed läbi lugenud, teab hästi, kui palju oli komisjonipoodiviija ENSV „viljakates tingimustes” kõigi nende pillide soetamiseks vaeva näinud. Ometi ei süüdista need laused kedagi. Ajad olid lihtsalt muutunud. Pealegi polnud see Pantokraatori lõpp. Lugeja teab sedagi, et 2009. aastal ilmus bändilt uus plaat. Pantokraator polnud seega vahepeal tõtt-öelda kuhugi kadunud, ta on jälle koos — ja kõik on hästi.

Selle väga isikliku loo kaudu avaneb „Valges raamatus” ühtlasi tosinkonna aasta pikkune lõik Eesti ja ennekõike Tartu kultuuriloost. Ma ei tea, mis loom on too palju mainitud ja ka palju narritud „Tartu vaim“, sel teemal spekuleerimine pole ammugi hea toon, aga mingi tartulikkus on kahtlemata olemas. Ja kindlasti kuulus tartulike nähtuste hulka ka noor, 1980. ja 1990. aastatel tegutsenud Pantokraator.

Kohavaimud ja muud vaimud

„Tartu vaimust“ loomulikult „Valges raamatus“ juttu ei ole — misjaoks peakski mingi salapärase kohavaimu üle juurdlema inimesed, kes selles kohas on sündinud ja kasvanud. Tartu tõuseb raamatus teemaks vist alles siis, kui 1988. aastal ühineb bändiga tallinlane Lauri Saatpalu, mis muudab proovitegemise raskemaks, aga mitte ületamatuks: „Lauri oli Tallinna poiss. Panto oli Tartu bänd. Tartu inimeste elu erineb Tallinna inimeste omast selle poolest, et Tartu inimeste elu koosneb peaasjalikult Tallinnas käimisest. Lauri oli selles mõttes tore erand: tal oli vähemalt sel eluperioodil kõik risti vastupidi.“

Kaldun Madis Kõivu eeskujul arvama, et kohavaimud pole ajavaimudega võrreldes vaid „tähtsusetud pisitondid, kellest vabalt võib üle vaadata“, ning et „kohad ei ole suvaliste või konventsionaalsete piiridega eraldatud maaosad“. Jah, mine tea, kohad võivad olla tõepoolest „vaimsed isendid“ ja kohavaimud nood „ürgsed ja taandumatud“ vaimud, „kelle üle ajavaimudel ei ole täit jõudu“ (Madis Kõiv, Genius loci (1993). — Madis Kõiv. Luhta-minek. Tartu: Ilmamaa, 2005).

Vahel tundub mulle, et varane Pantokraator settis ajapikku nii kangeks ekstraktiks, et laiema tarbitavuse huvides tuligi teda ühel hetkel lahjendada. Jätkates Kõivuga, kes taandab ajavaimu lõpuks kohavaimule, võiks öelda vast nii, et noor Pantokraator oli miski, mis „[purskus] kusagilt kohasügavusest ja [hajus] siis aja jooksul üle kohtade laiali“. Paljudki Pantokraatori liikmed elavad ja tegutsevad nüüdseks juba aastaid väljaspool Tartut, kuid nende looming sobib Tartusse ometi väga hästi.

Tarvitseb vaid vaadata, mis kõik on Pantokraatorist ja sellega seotud inimestest vahepeal välja kasvanud: Jäääär (1991, Jaan Sööt) ja selle modifikatsioonid, Dagö (1998, Lauri Saatpalu) ja võib-olla mingit serva pidi ka Eriti Kurva Muusika Ansambel (1991, Sven Kuntu, kes osales ju Pantokraatori debüütplaadi laulu „Sundimatu jutustus tõelisest kevadest“ juures ning kellele on Pantokraatori 2009. aasta plaadil „Tormidesööjad“ pühendatud laul „Pilvedesse sõuan paadi“). Igatahes pole EKMA-t Tartus kunagi ebakohaseks peetud.

Pantokraatori nimi on kristlikku algupära (παντοκράτωρ), õieti Zeusi lisanime ülekanne kristlikku konteksti (Vägede Issand, Kõigeväeline, Kõigevalitseja, hiljem Kristuse jumalikkuse tähistaja). 1988. aastast peale esines Pantokraator päikeseristi all. 1990. aasta debüütplaadi kaanel on kujutanud taevapõtru (Kaljo Põllu), millega esiajaloolises kunstis väljendati loomismüüti. „Valge raamatu“ kaanel ilutseb Asko Künnapi kujundatud Uroboros — Sabasööja, germaani mütoloogiast tuntud Miðgarðsormr (Jörmungandr), s.o omaenda saba õgiv madu, kes kehastab aja tsüklilist kulgu, igavest taastulekut ja loomiseelset seisundit, mil vastandid puudusid. Varase Pantokraatori laulutekstides domineerib selgelt n-ö paganlik alge (Pantokraatori stiili nimetati ka etno-progeks), kuid see ei otsi konflikti kristlusega. „Sallivust voolaku sinusse,/ virsikumahla sadagu pilvedest,” seisab nende laulus „Olen su vend”. 1980. aastate lõpp ja 1990. aastate algus oli aeg, mil polnud midagi imelikku paluda ka ühel elaval legendil sadade tuhandete kuulajate ees näiteks Loojat, et too Maarjamaal hiiepuid hoiaks. Selline oli ajavaim. Ja see oli väga ilus.

Pantokraatori religioosne tahk pakub huvi muu hulgas Tartu 1980. aastate kultuuriloo mõistmisel. Ma ei tea, kuidas Tallinnas, aga tundub, et Tartus on religioossus — ja seda mitte viimases järjekorras siseemigrandi Uku Masingu tõttu, ja religioossuse all ei mõtle ma tingimata kristlikku religioossust — seondunud vähemalt 20. sajandi teisel poolel ikka ka mingi teisitimõtlemise, vastupanuga. Kuid seda religioossust ei iseloomusta fanatism ega dogmaatilisus, see pole palvevennalik-õelik religioossus, selle juures on ikka mingi annus skeptilist akadeemilisust, vägivallatust ja teatavat noblesse‘i: „Kes otsis jumalat mus, sai petta,/ sest minu seeski on vaid inimpilk./ Üks on kindel, et mu helevalget särgisiidi/ eal ei määri ükski veretilk.” („Kõnelen sinuga kevadekuul”). Religioosse hoiaku osatähtsust võib näha ka mitmete Pantokraatoriga seotud inimeste (nt Priit Karm, Anne Türnpu ja Urmas Petti) hilisemas käekäigus.

Ja võib-olla oli ka Tartu linna suletus ja kõrvalejäetus see, mis innustas ületama vahemaid peas: kontakte kaugete ja eksootiliste kultuuridega otsiti eelkõige kirjasõna kaudu (nt Linnart Mäll, Jaan Kaplinski) ning püüti leida sidet omakultuuri ürgalgetega (ugrimugri). See oli mingi rahvuslik konservatiivsus, püüd säilitada kohalikku identiteeti, soovimata muutuda seejuures anakronismiks. Tartus on eestlus, tundub mulle, seondunud ikka pigem kultuuriga, mitte niivõrd riigiga. Vähemalt Liivi sõja lõpust peale on riik Tartu jaoks kuidagi teisejärguline asi. Suuri riigiisasid Tartu tänavatel naljalt ei kohta. Võidusambaid Tartusse ei püstitata.

Pantokraatori kõrgaeg jäi perestroika ja Laulva revolutsiooni perioodi, kuid siiski on raske näha teda ajakajalise, kõivulikult öeldes „aja-liku“ bändina (aja-likule vastandab Kõiv koha-liku). Sest midagi otseselt ühiskondlikku või poliitilist Pantokraatori muusikast ei leia, küll aga suutis ta anda impulsse ajavaimule. Mis tähendab ka, et Pantokraatori muusika peaks aegumisele hästi vastu panema. „Valges raamatus“ seisab:

„Panto tegi kogu aeg proovi. Kui Brežnev suri, tegi Panto proovi. Kui Tšernenko suri, tegi Panto proovi. Ka Andropovi lahkumist tähistas Panto proovitegemisega. Gorbatšovi viinaseaduse peale tuli samuti ületamatu prooviisu. Proovi tehti ka Rahvarinde miitingute ajal ja ka siis, kui kõik teised laulsid öölaulupeol. Panto tegi proovi. Nad võisid seal Moskvas või Tallinnas korraldada mida iganes, Panto tegi ikka proovi.“ Riigiks, mille poolt lauldi, oli esimeses järjekorras ikka „rahuriik, vaba meele varjukoda, inimpõlve rõõmurada” („Olen su vend”).

Mälumängud

„Valge raamat“ väidab, et Pantokraator andis viimase avaliku kontserdi 1992. aastal Pärnus festivalil FiESTa — ööl vastu päeva, mil Eestis toimus rahareform (20. juunil 1992). Sedasama on korratud ka ajakirjanduses („Pantokraator esitleb raamatut koos kolme heliplaadiga” — Õhtuleht 21.4.2009). Õnneks see siiski nii ei olnud. Pantokraatori eluiga oli vähemalt aasta võrra pikem — asjaolu, millele juhtis mu tähelepanu hea sõber, kelle veendumust mööda pidi see FiESTa kontsert olema toimunud 1993. aastal. Tema veendumus oli nii kindel, toetudes väga isiklikele seostele nagu ka keldrist taasleitud festivalikavale, et kaevasin kimbatuses kirjandusmuuseumist välja vanad ajalehed.

Ja tõesti, Pantokraatori viimane avalik kontsert toimus Pärnu viimasel FiESTal: laupäeva, 26. juuni hilisõhtul ja ööl vastu pühapäeva, 27. juunit 1993. aastal. Küllap on selle kontserdi asendiga mäletajate mälusoppides nii, nagu Madis Kõiv on kirjutanud raamatus „Kalad ja raamatud” (1998): „Ma ei saa enam järjekorrast kinni pidada. Järjestusse ei mahu tõesti kõik ära. Võibolla omal ajal mahtus (kuidas, ma ei tea), aga tagantjärele ei kuidagi.“ 1990. aastate esimene ots oli tihe ja muutlik aeg, raadiosaates „Ideaalmaailmad” (14.4.2007) oletab Erik Sakkov, et Pantokraatori viimane kontsert toimus FiESTal 1994. aastal. Kuid 1994. aastal FiESTat (1985–93) muidugi enam ei toimunud.

1993. aasta FiESTa kavas tutvustatakse Pantokraatorit, mis siis kandis ajutist nime Panto, nõnda: „Alguses oli mõte. Siis tuli Pantokraator ja ütles, et, poisid, tehke parem bänd. Tehtigi. Mängiti. Anti plaat välja. Põristati shamaanitrummi ja tehti süntesaatorihäält. Vahepeal ei olnud midagi. Nüüd on Panto. Aeg ütleb, mis on hea. Kuulaja otsustab, mis on parem.” (Kõrvalmärkus: Jah, 1990. aastate algus oli peale kõige ka aeg, mil eestikeelsetes trükistes oli moekas ja tehniliselt sageli ainuvõimalik kirjutada š asemel sh.)

Valter Ojakäär kirjutab 1993. aasta FiESTast („Seitse päeva muusikat vihmases Pärnus” — Sirp nr 27 (9. juuli 1993), lk 11) nõnda: „Imekombel ei sadanud laupäeva õhtul, ja Vallikääru kogunenud rahvas sai kõigepealt poolteist tundi orientaalset džässi Egiptuse ansamblilt „Sharkiat” [---] Siis tuli lavale maavillane „Panto”, päästis lahti regivärsilise-runoviisilise Tormise-roki, mis pani lava ette kogunenud tiheda massi nii raskelt tammuma, et karta oli põrandalaudade purunemist. Krooni õhtule ja FiESTale pani etenduse kulminatsioon — „Pantole” lisandunud „Ruto Killakund” oma fantastiliste rituaalide ja tohutu tulevärgiga, mis lõi kirjuks ööpimeda taevaaluse ja väristas ümbruskonna aknaruute kahuripaukudega. Kes veel vastu pidas, kuulas varavalgeni Pärnu ansamblit „Sitimaan”.”

Ja Martin Petder meenutab („FiESTa lõppes sinise taeva ja päikesepaistega” — Postimees 29. juuni 1993, lk 4) toda aastatetagust kontserti selliste sõnadega: „Tänu ilmamuutusele peeti ka Vallikäärus kontsert „Maailm öös”, kus esinesid Egiptuse ansambel „Sharkiat” ning Eesti ansambel „Panto”, mis on välja kasvanud endisest „Pantokraatorist”. Oma panuse festivali lõpetamisele lisas „Ruto Killakunna” trupp, andes kohalviibijaile jõudu oodata järgmist suve ning järgmist FiESTat.”*

1993. aasta FiESTal käisin ka mina, kuid mingil põhjusel sõitsin sealt ära veel enne festivali lõppu, mistõttu Pantokraatori kontsert jäi mul kahjuks nägemata. Ma ei mäleta ka vihmasadu ega selle lakkamist, vist lihtsalt seetõttu, et olin armunud ja ilmaolud on mu mälus taandunud tähtsusetuks. Küll mäletan ma mõni päev varem toimunud Jääääre kontserti, mida 1993. aasta FiESTa ülevaadetes sageli mainitakse — Jäääär oli festivali peaesineja John Hammondi soojendusbänd. Mu hea mäluga sõbrale seevastu, keda ma tollal veel ei tundnud, jäi too tema esimene ja viimane Pantokraatori kontsert meelde aga millegi väga suurejoonelisena. Tema Norra külaline võtnud kogu FiESTa kokku öeldes: „Teie võite naerda, aga minule jättis festivalil kõige suurema mulje Pantokraator.“

Tundmatu Norra külalise kiitus** on muidugi vilets lohutus loodetud WOMAD-i tegelaste tähelepanu asemel. Tähelepanulootus olevat Pantokraatori liikmeid seekord erilise innuga mängima pannud. Mida aga laval mängides ei teatud, oli see, et nood tähtsad isikud olid Pärnust juba lahkunud. Olgu kuidas on, kuid sellest mälusegadusest järeldub see, et „Valge raamat“ pole siiski täiel määral dokument, mida ta näib olevat vast esmapilgul, ega ka ainult „ajalooraamat“, nagu teda on samuti nimetatud, vaid muu hulgas stiliseeritud kunstiteos. Raamatuloo jaoks sobis 1992. aasta rahareform lõputähiseks tõepoolest paremini. Sest tagasivaates näib see olevatki loo loogiline ots.

Ringiga tagasi

Pärast „Valge raamatu” läbilugemist leidsin, et kui ma sellest kirjutada tahan — ja see tahtmine mul oli —, siis oleks hea lugeda läbi ka Mihkel Raua mälestusraamat „Musta pori näkku” (2008), mille tohutu müügiedu oli mind enne pisut hirmutanud. Räägivad need kaks raamatut, mis on kirjutatud eakaaslaste poolt, ju ühest ja samast ajast ning ühest ja samast eluvaldkonnast — noorte meeste bänditegemisest —, ja seega lausa sunnivad end võrdlema. Seejuures on teosed sündinud kahtlemata iseseisvalt ja üksteisest sõltumatult. Raamatu ja uue CD peatsest ilmumisest oli Erik Sakkov rääkinud juba 2007. aasta aprillis raadiosaates „Ideaalmaailmad” — asi pidi ilmuma juba 2007. aasta lõpus või 2008. aasta alguses, kuid lükkus, nagu teada, rohkem kui aasta võrra edasi.

Kui „Musta pori näkku“ mingil moel „Valget raamatut“ mõjutanud on, siis võib-olla vaid pealkirja (must vs. valge), kuid vaevalt hoiaku valikut juhtides. Viimased on, jah, nagu öö ja päev. Visandades deliirse pildireana tuntud ja väga tuntud Eesti muusikute ja üldse enamiku raamatus mainimist leidvate nimekate isikute elu pahupoolt, paistab Mihkel Raud (kellel Tallinnas ENSV kultuurieliidi keskel kasvanuna on kuulsuste nimesid varnast võtta), säästmata seejuures iseennast, kuidagi vend Johannese kombel aina kinnitavat, et nad kõik on resp. me kõik oleme, vähemasti olime tõtt-öelda joodikud, vargad, liiderdajad, laiskvorstid ja tainapead …

„Musta pori näkku” ajab küll eeskätt tõenäoliselt väga isiklikku, pisut misjonärilikkugi asja (ladusalt kirjutatud ja hästi komponeeritud teost — lugesin selle läbi päevaga! — võiks nimetada ka moodsaks näiteks karskuskirjandusest, mille traditsioon ulatub Eestis 1830. aastatesse), kuid teose ülisuure menu Eestis on põhjustanud minu meelest siiski seesama mehhanism, mis hoiab kõrgel Kroonikate jms prominentide magamistuppa piiluvate väljaannete tiraažid.***

Minu jaoks olid Mihkel Raua raamatus köitvad ennekõike kirjeldused ajast enne autori ühinemist Singer Vingeriks muutuva Turistiga, s.o too Tallinna noorte punkarite maailm (Hendrik Sal-Saller, Villu Tamme jt), millega midagi võrreldavat Tartus tollal vist eriti ei olnud — „Valgel raamatul“ on sellele vastu panna pisut teistsugune, hipilik kommuunielu, näiteks Jaan Söödi Tammelinna-majas. Ometi pakkusid ka Singer Vingeri perioodi pildistused mulle midagi — üsna haruldast sissevaadet teismelise poisi ellu, mis möödub temast tosinkond aastat vanemate meeste seltskonnas, kes pole just teab mis kloostrivennad.

Lugesin igatahes Mihkel Raua raamatut suure huviga. Oli ju ka Turist minu esimene muusikaline armastus, käisin kaheksa-aastaselt isegi ühel Turisti kontserdil ja kirjutasin märkmikku nende laule, mis mu klassijuhataja kord, kui märkmik tema kätte sattus, muigama ajas. Aga minu lapselik Turisti-armastus ei asendunud armastusega Singer Vingeri vastu, ehkki sümpaatia jäi alles. Ka minu pungiarmastus taandus, ja õigupoolest polnud ma tollal, 1980. aastate lõpul (st enne (Merry Christmas) Mr. Lawrence’it), Mihkel Raua nime kuulnudki. Aga tema eufooriat Singer Vingeri noore liikmena ma mõistan — tundsin vist midagi üsna sarnast tookord, tollel nädalavahetusel esimeses klassis „suurte“ poiste bändiproovis.

„Tormidesööjatest“

Pantokraatori uus muusika on vanaga võrreldes hoopis hillitsetum. Nooruse ekstaatilisuse ja piiridele püüdlemise asemel on mingi rahu ja elutarkus. Kui süveneda tekstidesse, mis uuel plaadil on pea kõik Lauri Saatpalu kirjutatud (varase Pantokraatori tekstid on sageli seevastu rahvaluule — kontseptuaalsel debüütplaadil — või tuntud luuletajate looming: J. Viiding, P.-E. Rummo, L. Tungal, M. Vallisoo jt, aga ka Jarek Vilu, s.o Priit Karm, bändi asutajaliikmeid), ja otsida neist mingit punase niidina läbivat mõtet, siis see on umbes selline: Kohtumine on hea. Igasugune kohtumine on seejuures alati kohtumine teisega (teispoolsusega minupärast), ja kohtuda oleks seetõttu ilus ja tark nii, et sellest saaks teise pühitsemine.

Niisiis kohtumine on alati püha, kohtumine on pidu ja ime. Iga kohtumine on kohtumine „imehulguste“ vahel — ja säärased me oleme, imehulgused, kes teist suuril silmil vahivad, nagu seisab laulus „Kodukäijad“. Kohtumine on piiri ületamine. Nii saab igast lihtsast, argisest asjast (näiteks teretamisest: tere, jumalime!) igavikuline asi. Igavikulised asjad aga muutuvad omakorda kodusteks asjadeks. Iga kohtumine on kojutulek. Pole midagi ebaharilikku kodukäijatega koos söömises, joomises, jutupuhumises, jalapuhkamises ja tantsimises. Muidugi, see on ju tõtt-öelda imelik asi, aga kõik ongi imelik. Või midagi sellist.

„Tormidesööjate“ tekstides kirjeldatud maailm on argine ja seejuures imetabane. Siin on koos kõik niinimetatud ürgelemendid — tähtsuse järjekorras vast õhk, vesi, maa ja tuli. Kui otsida kohta, mida need tekstid kirjeldavad, siis võiks selleks olla maja vee (mere) ääres metsatukas keset tuuli. Vahel saab majast paat või purjekas. Või õhulaev. On päike, kes meie peale vaatab ja meid heale juhib, on vihm ja on vikerkaar. See on loodus, aga asustatud ja hingestatud loodus. Seal oleme meie, või mina, kes mõne sinu poole pürgib, teda kutsub. Ja nii on ka linn (laulus „Linnamäng“) õieti hea koht, sest linnas elab palju inimesi, mis tähendab ka, et seal on võimalik palju kohtuda.

Need on sageli keelemängulised, kohati rahvalaululised tekstid, mis niivõrd ei kuuluta, vaid pigemini nendivad. Deklaratiivsust või programmilisust leidub kõige rohkem vast „Tuultekodus“, kus seisab näiteks üleskutse: „Nüüd heida turvised ja varna viruta/ ja koos meiega muutudki selleks/ kes mägesid kõigutab/ sa oled tuul“. Aga mõlgutusi on ka kiires lõpuloos „Paus on hea“, kus öeldakse nii: „Pole mõtet mõnda mõtet/ mõtlematult öelda; katki käriseb kord ahel,/ algab muutumine,/ kindlast hukust päästab vahel/ sinu puutumine.“

Debüütplaadiga võrreldes on sõnalisus suurem, (peaaegu) kadunud on leelo, itk, joig ja glossolaalia, ka murdelised jooned. Siiski on leitud mingi tasakaal, tekst ei tüki muusikat kunagi „tapma“ — viimane asjaolu on põhjus, miks mul on olnud kohati raskusi Dagö loominguga, kus Lauri Saatpalu näib olevat oma sõnatulvale vahel väga vaba voli andnud. Minu jaoks on Saatpalu hääl tema luulest mõneti huvitavam. Uuel plaadil lisab Saatpalu bassile tänuväärset värvi ka Triinu Taul. Naishäält on Pantokraator kasutanud varemgi, kuid erinevalt Anne Türnpust, kelle laulda oli debüütplaadil tervenisti „Itk“ ja „Kelle?“, ei ole Triinu Tauli vokaalil „Tormidesööjates“ siiski päris iseseisvat osa. Tervikuna on uue plaadi vokaaliosa varasemast aga märksa feminiinsem. Kokkuvõttes: „Tormidesööjad“ on Pantokraator, kahtlemata.

…

* 1992. aasta FiESTa lõpetas Compromise Blue. Piret Tali kirjutab sellest („Pärnus lõppes „FiESTa” ja algas suvi” – Postimees 22. juuni 1992, lk 5) nii: „Ööl vastu pühapäeva [s.o 19. juunil vastu 20. juunit 1992 – V.A.] lõppes „Pikkade Keelte Ööga” Pärnu Vallikäärus seitsmes „FiESTa” ja otsingulise teatri festival „Baltoscandal”. Samas avas linnapea Rein Kask Pärnu suve. Südaööl kärgatas ilutulestik ning algas ansambli „Compromise Blue” ja teatri „Ruto Killakund” happening „Pööre”.”

** Tegelikult oli lugu huvitavam: Norra külaliseks oli noor muusik Trygve Beddari, kes mängis mõned aastad hiljem Norra etno-proge bändis Pantheon (liider: Eyolf Stiksrud, vt http://www.eyolf.no/Music.html), mis asutati 1996. aastal ja millelt aasta hiljem ilmus plaat „Til Folk og fe” (hiljem tekkis Fanteflokken: http://www.myspace.com/fanteflokken). Pantheon on vist tänaseks üsnagi unustatud, kuid Eestiga seoses on igal juhul huvitav muu hulgas tema nime kõlaline sarnasus ja semantiline lähedus Pantokraatori nimega.

*** Uku Masingu järgi on menuteose eelduseks nelja põhielemendi olemasolu: „Need neli põhielementi teatavasti on esmalt, et loos peab ilmtingimata olema eksimus kehtivate moraalinormide vastu (ükskõik, kas siis vanemate põlgamine või mõne muu käsu taoline ignoreerimine), teiseks on seksuaalsuhete enam-vähem selge kirjeldamine, kolmandaks vähemalt ühe figuuri sadistlik käitumine ja neljandaks vähemalt ühe figuuri tapmine või ta piisavalt inetustamine. Kui üks neist neljast elemendist raamatus puudub, siis on ta nn. „lihtinimese” jaoks kesine, kui üht on teise arvel liialdatud, siis raamat ei saa iial bestselleriks.” (Uku Masing, Taevapõdra rahvaste meelest. — Uku Masing, Keelest ja meelest. Tartu: Ilmamaa, 2004, lk 256.)

P.S. Vt ka intervjuud Erik Sakkovi ja Lauri Saatpaluga ajakirjas Metroo (6.4.2009) „Pantokraator & kõige üle valitsev lõpmatu muusika… ” ja Raul Ranne arvustust „Valgele raamatule” Eesti Ekspressis (8.5.2009) „Aus lugu sellest, kuidas Tartus progerokki tehti”.

Loodus

Tegelikult ma ei tahtnud sinna minna. Vähemalt viimased viisteist aastat olin ju, niipaljukest kui ma sinnakanti veel sattusin, vaadanud neid põlde vaid kaugelt, Narva maantee servalt Raadi mõisa värava juurest. Aga mis põllud nad enam varsti olidki, jõudis mulle aegamisi teadvusse — jõudis hoopis pikaldasemalt, kui muutus maastik, mida vaatasin. Kuid ühel päeval oli mulle selge, et põldudest on saanud või saamas linn. Nii et lõppude lõpuks polnud enam vahet, kas minna või minemata jätta. Kõik, mis oli olnud, oli nagunii kadunud. Ja see, mis veel oli, pidi samuti kaduma, tegema ruumi millelegi muule, millele oli samuti mõõdetud oma aeg.

Üks mirabellihekk oli veel alles, asi seegi. See algas otse mõisavärava vastast. Hekke oli olnud aga, kui mitte kümme, siis viis-kuus vast ikka, või kolm-neli, ma ei mäletanud enam. Nad jooksid ülevalt mõisa ja lennuvälja poolt alla Narva maanteega paralleelse liivateeni ja jaotasid maa suurteks ristkülikuteks, kus aiandi lõpuaastatel oli kasvatatud peamiselt maasikaid. Teisele poole liivateed jäid esmalt tikriistandused, mille asemel kasvatati üksvahe ka arooniaid. Ja tikrite või arooniate tagant, päris kaugelt, algasid punasesõstrapõllud, mis ulatusid Jõgeva maanteeni välja. Nii oli. Astusin piki säilinud mireballihekki alla liivatee poole.

Kunagine liivatee oli asfalteeritud, aga — nii tundus — oma vanal kohal. Maa kahel pool teed oli jagatud kruntideks ja suures osas täis ehitatud. Eramajad peamiselt, autod garaažides. Jumal teab, kes siin nüüd elavad ja käivad. Astusin mööda kunagist liiva-, nüüdset asfaltteed mööda edasi ja tundsin ennast anakronistlikult, pagulasena. Mida ma siin õieti tegin? Kuhu ma üldse läksin? Mõned puud vasakul pool teed olid veel alles, nagu näha. Olin sellel, tähendab veel liivateel vist tuhandeid kordi jalgrattaga sõitnud, puude otsa roninud, või kõõlunud suurtel väravatel, mille kaudu paremat kätt asunud põldudele pääses. Ja põldudel töötanud. Vahel palehigis.

Ega siin suurt midagi enam kasvanud. Ainult rohi majade vahel, või pigem muru. Mõne maja ette oli istutatud paar-kolm jugapuud, ebaküpressi vms. Võib-olla kasvas siin kusagil kellegi aianurgas veel mõni maasikaski. Vanast ajast. Mõni eriti magus, näiteks veripunaste marjadega “Senga Sengana”, mis valmib hilja, aga viib siis ka keele alla. Kõik nad ei saanud ju olla kaotsi läinud. Mõnesaja meetri pärast tuli kraav, tee käänas nüüd vasakule, Jõgeva maantee poole. Kraavitaguste põldudeni polnud ehitusjärg veel ulatunud. Hüppasin üle kraavi, kust olin kunagi, ennemuiste, vahel janu kustutanud, ja läksin edasi. Mustsõstrapõllule.

Endist põlluvaheteed polnud enam, polnud enam ka mustsõstrapõõsaid. Oli varakevadine heinamaa, niitmata kulu, millele alt värsket heina peale kasvas, ja siin-seal kaugemal metsa mõõtmeid omandav võsa. Ilus ta ei olnud. Või mine tea. Keskpäevane päike suures pilvitus taevas kallas kõigele valgust nagu ennegi. Heinamaal ei paistnud olevat piiri, maastik tõusis pisut ja lainetas peaaegu märkamatult. Laineharjad olid olnud peenrad. Nüüd oli loodus nad enda alla matnud ja sünnitas siin öö varjul saladusi, mida pole südamerahu säilitamiseks arukas püüda välja uurida. Või kas see oligi loodus?

Hakkasin peaaegu naerma. Sest tõepoolest, mingi loomise saadus see metsa kasvav kunagine põld, ääretu lagendik ju polnud, või oli ainult kaude. See oli maastik pärast loomise lõppu, söötis Eedeni rohuaed, miski, mida asjatundjad on nimetanud loonaks. Ja ehkki seesinane loond olevat sootuks sügavam ja hõlmavam mõiste, hulka eestilisem ilming kui loodus, polnud mul temaga asja. Igatahes mitte siin. Tõenäoliselt oli mu maailmapilt võõrmõjude alla sattunud. Või kas see siin ikka oli üldse õige loond? Kas see andis juba mõõdu välja? Kas mitte … Silmasin järsku keset kulu salka tillukesi tuttavaid põõsaid.

Põõsad olid igerikud, nagu maasse torgatud luuakontsud, ja ajasid noori lehti. Endisest toredusest olid pärast aastatepikkust unarust järel vaid nirud riismed. Aga siin nad olid, sellegipoolest. Kummardusin, pidin väga sügavale kummarduma, sest põõsad olid madalad, paistsid suurivaevu kulu vahelt välja, ja nuusutasin nende lehti. Nuusutasin veel kord. Polnud kahtlustki — mustsõstrapõõsad. Oi, kuidas meeldis mulle see tükike loodust! Ei ta päriselt kao, mõtlesin, ja nägin teda siis kaugemalgi, siin ja seal. Ja veel mitmel pool. Nägin ja hakkasin koju minema, mööda lõputa keerlevaid teid. Või umbes nii.

P.S. Siinkohal looduselamus lõpeb, elades muidugi igavesti edasi. Enne koju saabumist koges autor veel üht ja teist, mis enam asjasse ei puutu, kuid mille hulgast väärib siiski märkimist tõsiasi, et veel enne kraavini jõudmist, mis rohtaeda uuslinnast eraldas, kohtas ta võõrast, kelle olid sinnakanti toonud küll hoopis teised huvid ja hõllandused.

Aga lugu jätkus nii, et kusagil hiigelsuurte remmelgate varju peitunud maja juures, võõra sihtjaamas, kus ei elanud loomulikult hingelistki ja mida omal ajal valvanud koeravolaskist oli järel vaid skelett, puhati jalgu ning võõras alustas vaiksel ja katkendlikul häälel lugu tüdrukust, kes jooksnud kodust ära, sattunud linnas halbade inimeste otsa ja … ah, tead isegi.

Võõras lõi käega, ühmas nagu midagi, ja läks sinna, kust ta tulnud oli. Midagi ma ei teadnud, mõtles autor hiljem veel mitut puhku, nii sel päeval kui ka paaril järgmisel, leidmata enam rahu ja suutmata otsusele jõuda, kas lugu, mille lõppu ta ei kuulnud ja mille algustki ta kuulda ei tahtnud, oli räägitud tagamõttega või suusoojaks. Jah, kust pidi tema teadma?

Pühapäevane

Viimati olin jumalateenistusel käinud 2007. aasta septembri lõpus. See oli Lahtis, Alvar Aalto projekteeritud Ristinkirkkos. Mõtlen nüüd, et see oli ikka päris ammu. Vahepeal oli mul midagi nende jumalateenistustega, ei saa isegi aru, mis õieti. Ja on nüüdki veel. Nojah, igatahes otsustasin täna hommikul esimese ülestõusmispüha jumalateenistusele minna. Läksin Jaani kirikusse, ehkki ma pole selle koguduse liige. Oma kirikusse poleks ma jõudnudki, ärkasin lootusetult hilja. Nii et jäi Jaani kirik — seal algavad teenistused kell üksteist, teistes luteri kirikutes tavaliselt kell kümme, nii nagu nad on siin maal alanud vist õige ammust aega. Kell üksteist on moodsam algusaeg, mida kasutavad Eestis sageli uuemad kirikud. See algusaeg näib arvestavat võimalusega, et pühapäeviti kipuvad inimesed kauem magama. Tähendab, on laisad … Või kuidas võtta.

Jõudsin kirikusse mõni minut enne teenistuse algust. Lauluraamatud olid otsa saanud või uude kohta pandud. Kirikuteenrit, kelle käest küsida, ei paistnud ka kusagilt. Istusin maha ja lohutasin end sellega, et ehkki ma ülima tõenäosusega tänaseks päevaks valitud laule peast ei oska, saan kaasa laulda vähemalt liturgia juurde kuuluvaid ridu, mis on alati ühed ja samad, ja mis — st asjaolu, et liturgia on muutumatu, suurtel pühadel küll kohati pikem — mulle luterliku jumalateenistuse juures vist kõige rohkem meeldibki. Mõtlen, et ma pole vist iial läinud kirikusse jutlust kuulama. On ju paremaid ja halvemaid sõnaseadjaid, ja neilgi on, nagu igal inimesel, paremaid ja halvemaid päevi. “Nõnda kui alguses oli, nüüdki on ja jääb igavesest ajast igavesti,” lauldakse aga alati. Ja alati, või peaaegu alati, jagatakse ka armulauda. Kui kirikust välja astusin, oli õhk niiske.

Vaiksel nädalal ma Jumalale, tema teenimise viisidele, kõigile neile suurtele ja tähtsatele, esmastele ja viimsetele asjadele õieti palju ei mõelnud. Mu mõtted olid mujal: püüdsin restaureerida õhtuti ühte fotot, mis oli nädal aega tagasi, jah, palmipuudepühal, tõepoolest, järsku välja ilmunud. See on ainus foto, mida ma oma emapoolsetest vanavanematest näinud olen, ainus, mille järgi ma neid suudan ette kujutada (nad surid ammu enne mu sündi), ja võib-olla üldse ainus foto, mis neist veel alles on. Olin seda fotot seni vaid üks kord näinud, see võis olla aastat kümme tagasi. Jumal teab, miks foto seejärel ühe raamatu vahele sattus ja miks raamat — kuhugi ununes. Igatahes peeti fotot kadunuks, kuni ta nüüd viimaks uuesti välja ilmus. Skännisin ta nüüd sisse ja üritan koopiat jõudu- ja oskustmööda digitaalselt kohendada — kõrvaldada ajajälgi.

Foto on tehtud paar aastat enne 2. maailmasõda, õues, valgus pildil on ühtlane ja mahe. Vanaisa ja vanaema istuvad kõrvuti, mõlemal parem jalg üle põlve. Nad naeratavad pisut kohmetult, näib, et nad ei oska oma käsi kuhugi panna: vanaisa hoiab oma käsi nagu ebalemisi süles, vanaema toetab oma käed, sõrmed vaheliti, põlvele. Nende taga on puulaudisega majasein. Ma ei tea, mis maja see on. Võib-olla nende Tartu-maja, mida ei ole varsti enam seitsekümmend aastat, või hoopis nende Värska-maja, mida pole enam samuti. Või pigem mõni muu maja, näiteks emma-kumma vanematekodu — sest see on maamaja, aga nemad ei ole riides nagu maainimesed. Nad istuvad kõrvuti, on suvi, ristikud õitsevad. Näen nende nägudes tuttavaid jooni. Nad on noored ja neil on elada jäänud veel pisut üle kümne aasta. Ja nad ei tea, et fotodest, mis neist tehtud on ja veel tehakse, säilib ainult see üks. On pühapäev.

—

P.S. Georgs Pelēcis, “Atklāsme” (“Ilmutus”, 2006) kontratenorile, klaverile, trompetile ja keelpilliorkestrile. Avastasin, et äsja on ilmunud ka sama nime kandev plaat (“Revelation”; Megadisc Classics, 2009) Pelēcise muusikaga (Jānis Šipkēvics, Gábor Boldoczki, Katia Skanavi ja Kremerata Baltica).

Lapsena Gulagis

Ты долго в сердце не храни
Все, что раньше было, все, что раньше было.

Rongisõit kestis terve igaviku. Tähendab: kaks päeva. Sõitsime kõigepealt Leningradi ja sealt edasi otsejoones itta. Meie sihtkohaks oli Kovža, vene külake Arhangelski oblasti lääneservas. Kovžasse jõudmiseks tuli sõita sadu kilomeetreid. Olime neljakesi: ema ja kolm last, mina teiste hulgas, kõige väiksemana. Isa oli koju jäänud, keegi pidi ka koju jääma. Vanim laps, esmasündinu, mu kahest vennast vanim, oli aga Kovžas ja temaga me kohtuma sõitsimegi. Ta oli sõdurpoiss, nagu tol ajal öeldi, ja teenis Kovžas Nõukogude Liitu. Oli 1987. aasta hilissügis, koolivaheaeg, kui ma ei eksi. Kogu Nõukogudemaal, nagu ka kogu maailma progressiivses osas, peeti järjekordset Suure Sotsialistliku Oktoobrirevolutsiooni aastapäeva, jah, sedakorda lausa juubelit. Aga räägiti juba ka perestroikast. Vist samal aastal tervitas või oli juba tervitanud ETV-s perestroikat ka J.M.K.E. Ma pole emalt kunagi küsinud, miks me Kovžasse õieti neljakesi sõitsime. Oli ju kolme alaealisega, kellest vanim, õde, oli murdeikka jõudnud, sellisel teekonnal küllap üksjagu lisavaeva. Praegu mõtlen, et põhjus võis olla lihtsalt see, et ema, ehkki ta oli ju Venemaal ennegi käinud, vajas reisil seltsi ja tuge ning neljakesi võisime rongis ka terve kupee hõivata. Pealegi me lihtsalt tahtsime kaasa sõita, et kohtuda vennaga ja ühtlasi näha suure kodumaa mõõtmatuid avarusi.

Leningrad, mida ma esimest korda elus nägin, oli revolutsiooniteemaliste tulekirjadega kaunistatud. Ega ma vene keelest suurt aru saanud, aga 70, ОКТЯБРЬ, ЛЕНИН, МИР jms olid ka minusuguse jaoks piisavalt selge sõnumiga. Ma ei mäleta, oli see sinna- või tagasisõidul, kui seisime suure jaamahoone ees tänaval, oodates rongi, mille saabumiseni oli alati palju aega, ja vahtisime hiiglaslikke värvilisi lööklauseid, mis majakatustel ridahaaval helendama lõid ja siis ühe ropsuga kustusid, et hetk hiljem uuesti nähtavale ilmuda. Säärast tulevärki polnud ma varem näinud. Kui Leningradist ida suunal välja sõitsime, kadus ka tulevärk, ja peagi taandus tsivilisatsioongi. Arhangelski oblast, kuhu pidime lõpuks jõudma, on pindalalt enam-vähem sama suur kui Prantsusmaa, kuid elanikke pole seal rohkem kui Eestis. Umbes sama palju elanikke on ka Vologda oblastis, kust me pärast Leningradi oblasti läbimist läbi sõitsime. Vologda oblast on Eestist suurem pisut üle kolme korra. Jumal teab muidugi, kust me teel Kovžasse ja tagasi täpselt läbi sõitsime. Võib-olla me ei sõitnudki Vologda oblasti kaudu, võib-olla tulime üle Karjala lõunatipu. Inimtühi oli see kant nii või teisiti. Metsad ja lagendikud, sekka mõni linnake või küla. Ega me palju näinud ja ega me palju vist ka vaadanud. Oli november ja enamasti hämar või pime, maad kattis paks lumi.

Ja vaevalt me mõtlesime näiteks sellelegi, et ümbruses elab või on elanud mitmeid soome-ugri rahvaid. Usun, et vähemasti mulle see seos pähe ei tulnud. Või kui ka hetketi tuli, siis ei mänginud see maastiku ja inimeste tajumisel vähimatki rolli. Sest mingit erilist hõimusidet pole ma soome-ugri keeli rääkivate rahvastega vist iial tundnud. Minu jaoks oli maa, mis Narva tagant algas ja kuhugi lõpmatusse sirutus, lihtsalt Venemaa. Ja mulle oli ta ühtviisi tundmatu. Teekond Kovžasse läks Jertsevo kaudu. Jertsevo on paari tuhande elanikuga linnake Kovžast umbes viiekümne kilomeetri kaugusel. Seal oli 1987. aastal kimbuke tänavaid, mõned poed, Lenini kipskuju ja jaamahoone. Ootasime rongi, mis pidi meid Kovžasse viima, jaamas mitu tundi. Ja siis veel mitu tundi. Istusime jaamahoone väikeses ooteruumis puutoolidel ja mängisime ajaviiteks sõnamänge või põrnitsesime kappidega kaetud seina. Millalgi märkasime, et kappide ja seina vahelisest praost piilub meid silmapaar. See oli mingi näriline, rotist märksa suurem elukas. Sõbraliku moega, aga salapärane. Kükitas seal sama kannatlikult kui meiegi. Jertsevos oli muudki meeldejäävat. Sealse jaamahoone väljakäiguga roppuse poolest võrdset polnud ma varem näinud ega ole näinud ka hiljem. Kahe poolega kivipeldik asus jaamahoone kõrval laugjal tasandikul. Läks vaja mõningast osavust ja julgust, et leida läbi mitme meetri raadiuses täisroojatud ja -kustud peldikuümbruse tee rajatise sisemusse, kus jäätunud väljaheited katsid enam-vähem kogu põranda.

Rong jäigi tulemata, nii et ööbisime Jertsevos, mingis puust majakeses, kus olid eredat värvi seinad ja suur palav ahi. Magasime keset tuba pikkadel puupinkidel. Ma ei mäleta, kuidas me sellesse majja sattusime ja kellele see maja üldse kuulus. Tõenäoliselt mingitele raudteetöötajatele, kellega ema oli ilmselt jutule saanud. Me ei maganud majas kaua. Oli veel pime, kui tõusime, kompsud kokku panime ja teele asusime. Saabunud oli mingi tilluke, väheldase bussi mõõtu sõiduriist, mida kutsuti vist dresiiniks. Sellega logistasime Kovžani. Sõit kestis kindlasti tunde. Dresiin oli inimesi täis. Need olid kandiliste ja karmide nägudega mehed. Nagu kuulsime, peamiselt vabakäiguvangid. Mäletan, et ühel neist oli saapasääres nuga. Olime jõudnud Gulagi. Arhangelski oblast oli piirkond, kuhu omal ajal olid rajatud esimesed kommunistlikud koonduslaagrid. Mäletan, et kui mu vennal oli seisnud ees sõjaväkke minek, oli peetud aru igasuguste väljavaadete üle. Et ta kodust võimalikult kaugele saadetakse, oli ütlematagi selge. Kõige hullema väljavaatena terendas Afganistan, kus tol ajal veel sõda peeti. Sosistati, et sinna saadetakse ainult tumedapäiseid. Vend oli seega tõenäoline kandidaat. Mina õnneks mitte, olin mõelnud kergendusega — sest ehkki mul oli kahurilihaikka jõudmiseni veel palju aega, ei pidanud ma võimatuks, et sõda siis ikka veel kestab, ja võib-olla sobivad siis värvilt ka juuksed. Aga ei saadetud venda Afganistani sõtta, saadeti Arhangelski oblastisse vangivalvuriks.

Ta teenis kodumaad, kallist kroonut, sisevägedes (Внутренние войска Министерства внутренних дел СССР, ehk lihtsalt ВВ), mis allusid NSV Liidu Siseministeeriumile. Sisevägede ülesandeks oli muu hulgas vangilaagrites — ja neid oli NSV Liidus arvutul hulgal ka pärast Gulagi kõrgaega — korra tagamine. Ta pidi tunnimehena vahitornis seisma (okastraadiga piiratud koonduslaagreid ümbritses hulk vahitorne) ja ka vange konvoeerima. Vangid saadeti hommikul metsa langetama ja õhtul metsast laagritesse tagasi. Konvoeerimisel kasutati Kovžas ka 1987. aastal veel kurikuulsat, Stalini-aegset käsklust: “Шаг налево, шаг направо — считается побегом. Конвой стреляет без предупреждения!” Püssiga vahitornis seismine oli tüütu, nii et igavuse ja une peletamiseks laulis vend seal, nagu ta rääkinud on, Raimond Valgret. Käed kippusid külmetama, aga sõrm pidi alati päästikuvalmis olema. Ema kudus talle seetõttu mitu paari sooje käpikuid, mille sõrmedeosa oli varustatud eemaldatava klapiga. Aga päästikule ei tulnud tal õnneks vajutada kordagi. Vend valvas vange, aga kui oleks läinud pisut teisiti ja kui ta oleks aastake noorem olnud, võinuks ta vabalt teha muudki: siseväed ei tegelenud tööliste-talupoegade paradiisis ju ainult vangide valvamisega. 1989. aasta aprillis ajasid siseväelased Thbilisis laiali meeleavalduse, tappes sapöörilabidate ja mürgigaasiga kakskümmend inimest. Eks olnud ju kogu Nõukogude Liit sisuliselt üksainus suur vangilaager, kus igasugust teisitimõtlemist loeti katseks vangikolonnist põgeneda: “Шаг налево, шаг направо — считается побегом.”

Kovžas seadsime end sisse ühekorruselises puust majakeses, millele oli kinnitatud silt “Гостиница”. Saime oma käsutusse toakese, minu mäletamist mööda ainsa, mis selles majas peale suure köögi ja väikese, kibekülma kuivkäimla üldse leidus. Et Kovžas palju külalisi ei käinud, elas võõrastemaja toakeses tavaliselt mingi ohvitser, keda vend nimetas roodukomandöriks. See oli keskealine, tumedapäine ja kaunis sportlikult mõjuv mees sinkja raseeritud lõuaga. Jumal teab, mis auaste tal oli, paguneid pole ma osanud iial vaadata. Eelnevate kokkulepete kiuste näisime olevat saabunud siiski pisut ootamatult, ent roodukomandör oli arusaaja inimene, korjas oma isiklikud asjad kokku — palju neid polnud — ja leidis omale kolmeks-neljaks päevaks ulualuse mujalt, kasarmust või küla pealt. Meilt sai ta peale tänusõnadele kaasa pudeli Vana Tallinnat. Seda legendaarset likööri oli meil igaks juhuks kaasas veelgi ja küllap leidis iga pudel ka tänuliku omaniku. Meie pikergune võõrastemajatuba oli lihtne: otsaseinas aken ja selle ees lauake. Kaks raudvoodit — teine teisel pool lauda — olid varustatud vedrupõhjaga, need olid nn reformvoodid, mida roodukomandör, kes näis magamisasjus hindavat mõningast spartalikkust, oli veelgi reforminud, pannes madratsite alla pikad puulauad. Roodukomandörist jäi tuppa maha väike kassettmakk koos kassetiga, mis sisaldas venekeelset diskomuusikat. Käiasime kassetti ikka ja jälle, nii et Sofia Rotaru “Было, но прошло”, meie ühine lemmik sellelt kassetilt, kinnistus mulle mällu vist igaveseks.

Võõrastemaja asus Kovža servas. Kovža oli väike, vilets külake: käputäis värvimata puumaju mitmesuguste kasarmuhoonete ümber. Elu selles külakeses keerles väeosa ümber ja väeosa oli seal vangide pärast. Koonduslaagrid: okastraat ja vahitornid, nii kaugele kui silm ulatas. Ja kaugemal mustasid metsad. Ümbruskonna pinnas oli soine, nii et Kovžas, nagu ka Jertsevos, ilmselt ka mujal sealkandis, kasutati laudteid. 1987. aasta november oli Kovžas kibekülm ja laudteed kriuksusid ning kajasid kumedalt jalgade all. Vennale, kelle me peagi kasarmust kätte saime, anti meie sealoleku ajaks pisut puhkust, kuid ööd pidi ta sellegipoolest kasarmus veetma. Suurema osa ajast istusime võõrastemajatoas ja ajasime juttu. Kui vend oma kaks sealset parimat sõpra, gruusia poisid Gela ja Dato, külla kutsus, siis minust erilist jutuajajat muidugi polnud: vene keelt oskasin vaid nii palju, et heal juhul umbkaudu aru saada, millest räägitakse, ja küsimuse peale kohtlaselt naeratada. Eestlasi peale venna Kovžas teisi polnudki. See, kes oli olnud, oli viidud vist hiljaaegu pisut kaugemale. Baltlastest oli Kovžas vaid keegi lätlane, kellega vend vist küll hästi läbi sai, aga kuigivõrd tegemist ei teinud, ja paar leedukat. Aga leedukad olevat hoidnud omaette ega suhelnud ka lätlasega. Igatahes olime kovžalaste teadvuses baltlased — kes neil rahvastel ja rahvustel ikka vahet tegi. Nii et külapoekese müüja, ümar tädike, kuulnud, et oleme Eestist, teadis ka meile kohast tervitust: “Sveiki!”

Rahvaste ja rahvustega oli Kovžas üldse huvitav lugu. Venna hüüdnimedeks kaassõdurite hulgas olid Американец, Француз ja Немец. Jumal teab, mis põhjusel täpselt. Neis nimetustes väljendus ühelt poolt mingi võõristus, teiselt poolt olid need aga seotud ka teatava respektiga. Säärased asjad olid ülimalt tähtsad, sest muidugi esines Kovžaski nooremate sõdurite ahistamist vanemate poolt (дедовщина), nagu vend on hiljem rääkinud, ja ma loodan, et tema sellega liiga palju kokku ei puutunud. Igatahes oli see meestemaailm hierarhiline igas mõttes: ohvitserid kiusasid sõdureid, vanemad sõdurid kiusasid nooremaid sõdureid, teatud rahvusest sõdurid kiusasid teistest rahvustest sõdureid ja nii ohvitserid kui ka sõdurid kiusasid vange. Vangidel olid endi hulgas omad ohvrid. Kovža vangide hulgas olevat olnud keegi, keda nimetati kuulsa vene estraaditähe järgi Edita Pjehhaks (Эдита Пьеха). Tema kuulsus olevat olnud nii suur, et peale vangide olevat teda oma kirgede rahuldamiseks kasutanud mõnigi sõdur ja ohvitser. Vange kasutasid ohvitserid Kovžas isiklike orjadena laialdaselt, neid pandi oma tarbeks tööle, saadeti metsa marjule või seenile jne. Ka võõrastemajas küttis ahju ja pesi põrandat üks keskealine kiilaspäine vabakäiguvang, kes olevat kinni istunud vägistamise pärast, nagu vend väitis. Jumal teab. Vangidelt osteti (raha või teepakkide eest) ka mitmesuguseid asjakesi, mida nad töökodades ajaviiteks valmistasid: nikerdatud kujukesi ja pilte, nupuga nugasid jne, enam-vähem kõike. Need võisid olla tõelised meistriteosed. Sõdurid saatsid neid suveniiridena koju.

Et roodukomandöri külalislahkusel olid piirid, pidime viimase öö Kovžas veetma mujal. Vend tundis sealse sõdurisöökla perenaist, vana tädikest, kellel oli majake ja kes nõustus meid enda juurde võtma. Mäletan, et olime küla peal jalutades imestanud, miks sealsed puust ja reeglina värvimata elumajade ümber nii palju kola vedeleb. Majade välisküljele nähtavasti rõhku ei pandud, majad olid seespidise loogikaga. Ja seest polnud sööklanaise majal ju häda midagi. Sööklanaine kostitas meid köögis selle ja teisega, kõige krooniks oli vaarikamoos. Vaarikamoos oli võrratu, kuid ebalesime, pirtsutasime pisut, sest söömiseks oli ette nähtud üksainus lusikas. Õnneks leidus majas lusikaid veelgi. Sööklanaisel oli ka teine tuba, kombinatsioon elu- ja magamistoast. Eespool, akna all, seisis telekas. Mäletan, see oli värvitelekas. Meil Tartus oli mustvalge. Diivani kohal seinal rippus vaip, mis kujutas, kui ma ei eksi, mägist maastikku kitsedega. Toa tagumise osa võttis enda alla voodi, millesugust polnud ma enne näinud. Ma ei tea, kas see oli sööklanaise enda leiutis või olid taolised sängid sealkandis moeks. Voodi oli nimelt hirmkõrge. Rajatis koosnes vedrupõhjaga metallvoodist, mille peale oli kuhjatud virn madratseid. Tulemus oli kaetud tekiga ja kaunistatud toredate patjadega. Minu mälestuses tõuseb madratsivirn peaaegu lae alla, paarkümmend madratsit oli seal vähemalt. Vana sööklanaine oli ilmselt tundliku unega, printsess herneteral. Ma ei mäleta, kas tema printsessivoodi juures seisis ka midagi trepitaolist, mille kaudu ta voodi otsa ronis. Sest seal, seitsmendas taevas, ta ju magama pidi.

Tagasisõit Kovžast Jertsevosse kestis pool päeva. Reisirong, kus peale meie polnud vist õieti kedagi, peatus ikka ja jälle, seisis tundidekaupa. Katsusime magada. Rong oli kütmata. Jumal teab, millele ma seal Arhangelski oblasti soode ja metsade vahel rongis konutades ja tukkuda üritades mõtlesin. Kas ma võisin mõelda küüditamistele, näiteks 1949. aasta märtsiküüditamisele? Vaevalt küll. Ja kui ma sellele isegi mõtlesin, siis ilma suuremate tunneteta. Nii palju olin ma elust Nõukogude Liidus aru saanud küll, et mõista: selles riigis on või igatahes oli enam-vähem kõik võimalik. Inimene võidi kinni võtta ja kuhugi Siberisse saata. Kus see Siber täpselt oli või algas, ma ei teadnud. Kusagil Peipsi taga, kus mujal. Arhangelski oblast pidi juba kindlasti Siber olema. Küüditamisest olin ma muidugi üht-teist kuulnud, aga tol ajal neist asjust lähemalt suurt ei räägitud. Nii ei teadnud ma midagi sellest, et mu vanavanaisa, ema isaisa, oli 1949. aasta märtsis Siberisse saadetud ja sinna jäänudki. Ma ei teadnud ka seda, et ema isa oli pisut varem metsavennana surnud ja sel moel võib-olla Siberist pääsenud. Ma ei teadnud isegi seda, et sellesama 1949. aasta märtsis oleks Siberisse saadetud äärepealt ka mu isa, koos vanemate, õe ja vendadega. Neile oli juba järele tuldud, rääkis isa, kes oli tol kevadel mõni aasta noorem kui mina 1987. aasta sügisel, mulle alles mõne aasta eest. Nad olid end valmis pannud, püssimees oli uksel seisnud ja autot oodanud. Aga autot millegipärast ei tulnud. Ja rohkem sellest loost hiljem ka eriti ei räägitud. See oli möödas.

Vahel räägiti küüditamise asemel asumisele saatmisest. Mida see täpselt tähendas, ma ei teadnud. Aga asumine, see kõlas kaunis süütult. Igaüks asus alati kusagil. Mina asusin parajasti rongis, mis mind Kovžast uniselt Jertsevosse loksutas ja sealt edasi, juba hoogsamalt, Leningradi, ja kunagi hiljem, nii umbes kahe päeva pärast, pidi tulema ka Tartu. Sirutasin käe kotti, mis sisaldas väikese varu Kovža poekesest ostetud kompvekke, valgeid moosisüdamikuga suhkrutükke — nimetasime neid padjakesteks — ja panin suhu. Aegamisi padjake suus sulas. Ja sulas ka järgmine. Ükskord pidi sulama ka viimane padjake, aga selleni oli veel aega. Seni asusin siin, rongis, ja mõtlesin sellele, mis oli olnud, aga veel mitte täiesti möödas. Tulevärk Leningradis, salapärane näriline Jertsevo jaamahoones ja ropp kivipeldik, pussnoaga vabakäiguvang dresiinis, Kovža nagisevad laudteed, roodukomandör ja tema spartalikud reformvoodid, mundris vend, Gela ja Dato, kiilaspäine võõrastemajateener, okastraat ja vahitornid, printsess herneteral, rongid, rongid ja rongid, pidev ootamine. Ja Sofia Rotaru laul, mida olime Kovža võõrastemajas roodukomandöri kassettmakil õhtuti käianud. “Было, было, было, было, но прошло,” laulis rütmiliselt mu peas, kui poolunes ronginaril lamades läbi akna pimedust põrnitsesin, siis, 1987. aasta novembris, veel kaugeltki mitte nii nostalgiliselt kui täna. Nii veidralt nostalgiliselt. Tookord pigem veidralt.

—

Fotol: vend, mina ja õde Kovža võõrastemaja ees (teine vend teeb pilti).

Nagu ei olnud ka

Ta oli tema sünnipäeva unustanud. Kunagi teadis ta seda täpselt. See oli tal peas ja siis ka märkmikus. Aga ükskord ta seda uude märkmikku enam ümber ei kirjutanud. Ei tea, kas nimme või juhuslikult. Ja vana märkmik? Jah, kuhu see saanud oli? Kuidagi ta ometi aimas, et sünnipäev lähenes, oli juba siinsamas. Seda oli õhust tunda. Õhk oli nagu teine. Ja õhtud olid, noh, teistmoodi. Need olid nagu eelõhtud. Või järelõhtud. Ilusad õhtud.

Võib-olla, tundus talle, oli tema sünnipäev täna, aga võib-olla oli see juba möödas. Tõenäoliselt oli see möödas juba ammu. Möödas ja peetud. Nagu kord ja kohus. Ei lähenenud, vaid kaugenes. Ja tõenäoliselt ei aimanud ta õigupoolest mitte midagi. Või aimas igatahes vähem, kui oskas mõelda ja kujutleda. Aga küsida polnud ta seda kaugeneva sünnipäeva asja temalt enam julgenud. Tagamõttega küsimusi polnud ta küsida tahtnud.

Ega ta olnudki temalt enam õieti midagi küsinud. Isegi mitte: kuhu sa nüüd lähed? Või: kust sa nüüd tuled? Milleks ja kuidas üldse küsida midagi neil harvadel kordadel, kui ta teda nägema juhtus. Kui iga sõna või vaikus oli nagunii küsimus. Ja vastus. Pigem: eimiski. Nad olid juttu ajanud, või jutu ka ajamata jätnud. Niisiis: ta polnud tema sünnipäeva kunagi teadnud. Ta polnud öelnud ja ta polnud küsinud. Oli nagu oli. Ja nagu ei olnud ka.

Elujuhis

P.S. Sorisin hiljuti keldris vanades asjades. Näppu sattus muu hulgas paberilipakas pildi ja luuletusega. Mäletan, et selle A5-formaadis kaardi kinkis mulle esimeses klassis üks mu sõpru. Minu meelest joonistas ta hästi, mis oli ilmselt ka peamisi põhjusi, miks ma temast lugu pidasin.

Sest pidasin üldse joonistajatest lugu: näiteks ühest tüdrukust, kes veelgi paremini joonistas, kuid kelle pildid — mõni mul neist arvatavasti oli — on kahjuks vahepeal vist kaotsi läinud. Mõlemad lahkusid mu klassist varakult: üks teises, teine kolmandas klassis. Jumal teab, mis neist saanud on.

Kui hetk oodata

Mäherdune lumi igal pool, kuhu vaatad! Lai ja valge, nii et seda nägu. Oleksin viieaastane, läheksin tingimata kelgutama või nuiaksin kedagi, et ta mu kaasa võtaks. Nuiaksin visalt ja nuiaksin kaua. Mäletan, kui olin viieaastane ja istusin plastmasskelgul, mida ema või isa nööriga mööda tänavat järel vedas — või hoog künkalt alla ajas. Need olid minusuguse jaoks suured talved, pikad ja külmad. Aga mu õueriided olid voodriga, nagu kord ja kohus. Lasin käed üle kelgukülgede rippu: maa libises käte alt mööda ja käpikud läksid pikkamööda lumiseks. Aeg-ajalt proovisin lumiseid käpikuid keelega. Sõin lund, nagu öeldakse. Lumi maitses hästi. Polnud tal häda midagi.

Täna, kui läbi õhtuse lumemuinasjutu läksin, kerkis mulle korraga silme ette üks hoopis teistsugune pilt. Pilt tuli lähiminevikust. See oli sügisene või kevadine aeg, tuuline õhtupoolik vana Tartu kaubamaja juures. Linn oli kõntsane ja trööstitu, poriga segunenud sulalumele peksis esimest või viimast vihma. Jõudnud üle roojase ja lärmaka Riia maantee, silmasin kaubamaja ja pangakontori vahel, keset siia-sinna kiirustavaid jopedes inimesi, korraga kahte koera. Teab kust tulnud krantsid, kirjeldamatult ainukordsed mõlemad, pulstunud kasukad vihmast läbimärjad, seisid lombis ja armastasid teineteist jäägitult.

Amor vincit omnia, just nimelt nii ja mitte teisiti. Kui elasin kitsal ja varjulisel Marta tänaval, Karlova servas, avanes mu köögiaknast vaade majahoovile. Hoovi tagaosas olid kahekorruselised kuurid ja nende juures seisis kuut. Kuudis elas suur segavereline ketikoer, kes oma parematel päevadel meenutas natuke hunti. Ta kuulus mu altnaabritele. Nood vabastasid ta ketist haruharva. Vabanenud koer nuuskis siis ujedalt suures hoovis ringi või lasi end õlut joovatel ja jutlevatel altnaabritel lõua alt sügada. Ikka ja jälle käis suviti ketikoeral külas sõber, kellel omanikud nähtavasti soojal ajal hulkuda lasid või kes nende käest visa järjekindlusega plehku pani. Suur ja segavereline oli temagi. Ka nende koerte armastus oli jäägitu.

Nii nagu oli meiegi oma, siis veel. Ja varemgi, näiteks tol lõputul talvel Nõlvaku tänaval, paar aastat enne Marta tänavale kolimist. E-post siis juba liikus, aga meie kirjutasime kirju ka paberile. Sina olid siis Saksamaal ja tegid seal omi asju, mina lugesin Tartus eesti kirjandust, mille olin enda jaoks avastanud ja mille lugemise eest anti ülikoolis ka ainepunkte, tegin sõnaraamatut, mille eest anti raha, ja tõlkisin ajaviiteks Louis Paul Booni, kirjutasin kirju ja kulutasin teenitud rahast suurema osa kaugekõnede peale. — Viimaks, veebruariks, kadus ka mu unetus, mis oli alanud siis, kui sa olid jõuludeks tulemata jätnud. Aga uni tuli lõpuks tagasi ja ka sina tulid tagasi. Tulid lihtsalt mõni aeg hiljem, koos kevadega. Nii nagu varem või hiljem tuleb tagasi kõik, kui hetk oodata. Et minna taas.

…

Jane Siberry, “In my Dream”, “Begat Begat”.

Hea gangster (A. Balabanovi “Vend”)

Aleksei Balabanovi film “Vend” (“Брат”, 1997; 99 min) kuulub vist 1990. aastate vene kino suurimate kultusfilmide hulka. 2000. aastal valmis filmile — tõenäoliselt n-ö publiku tungival nõudmisel — ka järg “Vend 2” (“Брат 2”, 122 min). Ma polnud kumbagi filmi, mille menu oli mulle küll teada, näinud ega nende vastu isegi huvi tundnud. Hüva, vaatasin Balabanovi filmid nüüd viimaks, võiks öelda: pooleldi juhuslikult, ära. On ju põnev teada, mis on Venemaal elavaid põlvkonnakaaslasi paelunud. Oleks ajalugu veidi teisiti läinud, oleksime võib-olla kaasmaalased.

Peaosatäitjast Sergei Bodrov juuniorist olin ma muidugi üht-teist kuulnud. Teadsin, et suuresti just nende filmide tõttu sai temast vene noorsoole ja võib-olla mõnele eestigi noorele iidol, kelle enneaegne õnnetu surm (1971–2002) Põhja-Osseetia mägedes lisas ta kuulsusele veelgi romantilist sära. Olin Bodrovi näinud seni ainult Régis Wargnier’ filmis “Ida — lääs” (“Est — Ouest”, 1999), kus mängivad teiste hulgas Sandrine Bonnaire ja Catherine Deneuve. Bodrov kehastab seal Sašat, aadellikku päritolu noormeest, kes põgeneb Teise maailmasõja järgsest Nõukogude diktatuurist üle Musta mere Türgi praamile ujudes. “Ida – Lääs” on minu meelest üks ausamaid vene filme stalinistliku vägivalla ja inimliku vabadusejanu teemal. Ja Bodrov on seal oma kõrvalrollis vägagi veenev. Ka Balabanovi “Vend” ja selle järg valmisid Jeltsini ajal (Putin sai Venemaa presidendiks 2000. aasta kevadel). Ja Jeltsini-aegsest Venemaast need kaks filmi räägivadki: “Vend” elust Peterburis ja “Vend 2” elust Moskvas (ning Chicagos). Püüan vaadelda neid filme lahus ja rääkida eeskätt “Vennast”.

Üheks keskseks teemaks on “Vennas” kindlasti rahvus, täpsemalt vene identiteet, mis oli postsovetlikul ajal hakanud nähtavasti hägustuma. Või mine tea, vahest polnud see Nõukogude ajal veel õieti välja kujuneda jõudnudki. Mulle kui kõrvalseisjale on tundunud ikka, et vene identiteet on sulandunud nõukoguliku identiteediga vaat et lahutamatult või on laenanud sealt igatahes hoopis suuremal määral elemente kui vist mis tahes teine Ida-Euroopa rahva resp. riigi identiteet. Kui kusagil üldse Nõukogude Liitu taga igatsetakse, siis eelkõige Venemaal. “Venna” maailmas omistatakse rahvusele silmatorkavalt suurt tähendust. Paljusid tegelasi tähistataksegi lihtsalt rahvusliku kuuluvuse järgi. Seal on mafioossed kujud “tatarlane” ja “tšetšeen”, on ka heasüdamlik kodutu “sakslane” ehk Hoffmann (Juri Kuznetsov), kes elab Peterburi luteri surnuaial mahajäetud kabelis. Kaks vististi kaukaaslast hurjutatakse läbi trammis, kus nad piletita sõidu eest trahvi maksmisest keelduvad. Peterburi tänavatel võib kohata ka Ameerika turiste, diskol istub teiste hulgas veini rüüpav prantsuse mees. Keegi mustanahaline nooruk kütab sealsamas antiikmööbliga ahju: puhas dekadents. Peategelane Danila Bagrov on venelane.

Nomen est omen. “Vennas” on tõesti juttu vennast, isegi kahest. Ja seega teatud mõttes ka vendlusest. Aga see pole õhtumaine, kristliku ja valgustusaegse põhjaga vendlus, mis laieneb kogu inimkonnale. “Vend” näitab ühiskonda, mille tuumaks pole isegi perekond, vaid meestejõuk. Minimaalse jõugu moodustavad kaks venda. Vennad on köidetud ühte veresidemega ning on teineteisele teadagi truud. “Vennas” on vennad Danila ja Viktor (Viktor Suhhorukov) ühtlasi relvavennad — püstolid on käepärast mõlemal. 1990. aastate Peterburi ühiskonda struktureerivad meestejõugud. Need jõugud on omavahel vaenujalal. Võrdsust ei leidu siin kusagil, ühiskond on hierarhiline, heal juhul pannakse üürikeseks ajaks maksma mingi jõudude (jõukude) vaheline tasakaal. Vabadust pole siin samuti. Vabadus, mida selles maailmas tuntakse, on ajutine vabadus ahistajatest (vaenulikust jõugust). Ühesõnaga: käib lakkamatu olelusvõitlus, pidev sõda.

Provintsitaustaga Danila, umbes 20-aastane noormees, on saabunud filmi algul Tšetšeenia sõjast ja sulandub Peterburi ühiskonda, kuhu ta ema soovitusel vennale külla sõidab, üle ootuste sujuvalt — vend osutub killeriks, kuid see tõik ei pane Danilat imestama. Õieti polegi selge, kas Danila sulandumine allilma õnnestub nii hästi tema sõjakogemuse tõttu (sõjast ta reeglina ei räägi, väidab ainult, kui see küsimus jutuks tuleb, naeratades, et oli staabis lihtne kirjutaja) või kuidagi vaistlikult. Danilas paistab elunevat mingi loomulik arusaam heast ja kurjast. Et riiklikest jõuorganitest kaootilises ühiskonnas korra loomisel asja ei ole, paneb Danila oma sisemisele õiglustundele toetudes ning omi vahendeid kasutades selle arusaama ka omal jõul maksma. Seal, kus vaja, ei kõhkle ta kurje karistamast — st reeglina tapmast, sest muud karistust siin ei tunta. Tema sisemise õiglustunde paneb viimaks proovile venna truuduse kadumine. Nüüd on Danila vastamisi kogu ühiskonnaga. Kuid vennatapuga lugu ei lõpe: Danila halastab oma reeturist vennale, sellele kiilaspäisele “kapile”. Kas sellest võiks järeldada, et edaspidi on ta valmis halastama kellele tahes ja koitmas on üldine rahuaeg? Kas Issand on nõus armu heitma kogu patusele maailmale, kui seal leidub kas või üks õige inimene (vt Ps 106:23 ja ka nt 1Ms 18:32)? Vastust sellele ei anta. Danila sõidab “Venna” lõpus häälega Peterburist Moskvasse. (Seal ootavad teda, nagu “Vend 2″ pajatab, aga peagi ees uued seiklused.)

Danila on romantiline kangelane, õilis röövel ja aumees (Filmi “Vend 2″ avastseenis vihjatakse ka Byronile). Ta loob küll aktiivselt Peterburi allilmas korda, aga kui teda midagi tegelikult köidab, siis on selleks muusika. Enamasti liigub see introvertne ja ilus, pisut lapselike näojoontega noormees, kes on pealtnäha kõike muud kui macho, tänavatel, kõrvaklapid peas, laskmata ennast millestki häirida. Kõrvaklappides kõlab Nautilus Pompilius. Selles muusikas (mida ma tõtt-öelda ei tunne) olevat päris elu. Mujalt see puuduvat. Danila on spontaanne, seejuures justkui täiesti naiivne. Võib öelda ka, et ta on tsivilisatsioonist rikkumata. Ta ei tunne vene popstaare. Ta ei tee vahet inglise ja prantsuse keelel. Inglise keelt ei oska ta isegi nii palju, et teada, mida tähendab “How are you?” (see selgub filmis “Vend 2”, kus teritatakse keelt läänelike suhtlusviiside ja political correctness‘i kui lääne inimeste väidetava silmakirjalikkuse kallal). “Vend” sugereerib mõtet, et sõjavägi n-ö mehistab ja sõda teeb inimesest inimese. Filmi kontekstis jääb siiski vastamata küsimus, kas Danila jaoks on väärtused paika nihkunud tema sõjakogemuse tõttu (sõda kui “tõeline elu”) või on tal õnnestunud oma kaasasündinud moraalne vaist säilitada sõja kiuste.

Relvi käsitseb Danila osavalt, kuid seejuures täiesti kiretult. Lahing on siiski tema element, tapatandril on ta ületamatu. Ja raske on öelda, kas ta otsibki lahingut või lihtsalt ei pelga lahingusse tormamast. Filmi sõnum näib olevat igatahes üks: Danila võitleb alati n-ö “asja eest” ja tapab ainult neid, keda on vaja tappa (“Vennas” tapab ta viis-kuus inimest, järjefilmis juba umbes kakskümmend). Danila ei tapa küll meelsasti, kuid tema initsiatiivikus on vaieldamatu: ülekohut märgates sekkub ta kõhklematult ja kohe ning karistab ülekohtuseid enamasti paari täpse püstolilasuga. Mõningane ebamäärasus, mis tema tegutsemismotiive looritab, annab ruumi mitut laadi tõlgendustele ja on kindlasti kunstilises mõttes “Venna” tugevaid külgi. Danilal on saladus, mis teeb ta huvitavaks. (See ei kehti filmi “Vend 2” kohta: siin on motiivid enam-vähem selged ja tervik võrreldamatult skemaatilisem ning märulitaolisem; “Vend 2″ venib ka pikale). Jah, “Vend” on üsna meisterlikult tehtud portree ühest vene noormehest, kes balansseerib idealismi ja nihilismi piiril, ning Sergei Bodrov juunior on kahtlemata suurepärane näitleja. Filmis leidub küllap ka mõndagi realistlikku Vene 1990. aastate argielust. Teiselt poolt olen ma veendunud, et “Venda” on võimalik vaadata lihtsalt ka kui “rusikamoraali” romantilist ülistust, mis kuulutab, et on olemas ka õiglane vägivald. Pole ime, et “Vennast” sai kultusfilm. Danila on veetleva välimuse ja hea südamega cool tapja.

Ehkki juba “Venna” avakaadris võib näha paljaste õlgadega naist, on naised selles meestejõukude maailmas siiski pigem kõrvalised. Seal on trammijuht Sveta (Svetlana Pismitšenko), kes on Danilal juhuse tahtel elu päästnud. Sveta on juba kolmekümnendates aastates naine, kellel on viinalembene ja pisut vägivaldne abikaasa. Võib-olla ei kisugi Danilat selle naise juurde tema seksuaalne atraktiivsus, kuid Sveta juures on hea ja turvaline. Seal on ka narkomaan Cat, umbes Danila-vanune tüdruk (Maria Žukova), kellega Danila samuti aega veedab, kuid näib seejuures samuti kusagil mujal viibivat. Ka seksuaalsus mängib “Vennas” kõrvalist rolli. Filmis minnakse küll mõnigi kord koos voodisse ja ka ärgatakse seal kõrvuti, kuid seksi ei näidata ja naiste pärast lahingut üldiselt ei lööda.

Filmis “Vend 2” on Danilal suhe vene estraaditähe Irina Saltõkovaga (keda mängibki laulja Irina Saltõkova). Irina meeldib Danilale aga kui inimene, mitte kui popstaar. Irina muusika ei puuduta Danilat. Chicagos satub Danila voodisse ka ühe kohaliku teletähega, kuid see on n-ö halastusseks. Lähedasem, ent ilmselt siiski aseksuaalne suhe on tal Chicagos elava vene prostituudi Marilyniga ehk Dašaga (Darja Lesnikova), kelle ta mülkast, kuhu ta välismaal langenud on, filmi lõpus tagasi koju toob. Danila seotusel staaridega filmis “Vend 2” ei ole sisulist põhjendust. Ma ei oska seda seletada muidu kui režissööri sooviga lisada gangsterifilmile pisut glamuuri. Õilis vene röövel, noor ja nägus sõjaveteran Danila lihtsalt peab vene estraaditähele meeldima ja ta peab vastupandamatuna tunduma ka Ameerika teletähele. Ja Jumal ise teab, miks Danila enne selle ameerika naisega magamist “ладно” ühmab. Filmi kontekstis saab see seletuda üksnes naise musta nahavärviga, millega Danila armulikult lepib: ah, vahet pole, kui sa nii kangesti peale käid!

Huvitav oleks teada, mida arvas “Vennast” omal ajal Vladimir Putin. Usun, et see film meeldis talle. “Venna” ideoloogia järgi vajab ju Venemaa, s.o Jeltsini-aegne Venemaa, kus olevat valitsenud täielik korralagedus ja võimutsenud maffia, just nimelt Danila-sarnast eksimatu õiglustunde ning ühtlasi kõva käega valitsejat. Inimest, kes korra majja lööks ja — kui uskuda filmi “Vend 2”, kus Danila õiendab arved Chicago allilmaga — ka Ameerikale koha kätte näitaks. Igatahes võib “Vennast” leida hulganisti elemente, mida Putini ajast peale Venemaal au sees hoitakse. Danila on Vene patrioot, selles pole kahtlustki. Temas on tubli annus ksenofoobseid ja rassistlikke jooni. Filmis “Vend 2” on need jooned veelgi selgemad. Kui uskuda “Venda”, siis on Venemaa hädade põhjuseks suuresti muulased. “Vend 2” vihjab aga sellele, et Venemaa on vaenulike välismaalaste haardes (välismaalasi kehastavad peamiselt Chicago mustanahalised). “Vend 2” flirdib lõpuks ka (sõja)kommunistliku minevikuga: muuseumist näpatud kodusõjaaegne kuulipilduja osutub tõhusaks abivahendiks ühe Chicago maffiaga koostööd tegeva Moskva bande pealetungi tõrjumisel.

Danila lõi korra majja Peterburis ja Moskvas ning tegi viimaks säru ka Chicago gangsteritele. Venemaal tuli võimule Putin, kes pani oligarhid vangi, kuid ometi ei paista sellel hiigelmaal vaenlasi vähemaks jäänud olevat: Timur Bekmambetovi fantasy action thriller‘is “Öine vahtkond” (“Ночной дозор”, 2004), selles ülimenukas eriefektidega paranoias, mis on ka üht Eestis elavat seltskonda oma identiteedi otsingutel kuuldavasti inspireerinud, tapeldakse juba sõna otsese mõttes pimedusejõududega, mis on pugenud igale poole …

—

P.S. Et ma pole gangsterifilme eriti näinud, ei oska ma “Venda” õieti millegagi võrrelda. Saladuskatte all olgu öeldud, et ma pole näinud ka näiteks Francis Ford Coppola “Ristiisa” (“The Godfather”, 1972) ega selle järjefilme, millel näikse lääne popkultuuris vägagi kindel koht olevat. Röövliromantika, mis pretendeerib mingi tõelisema elu tundmisele, ei suuda mind lihtsalt kinno ega teleka ette meelitada. Aga, jah, mine isahane tea, võib-olla vaatan ka “Ristiisa” ühel heal päeval ära.