Mõtelda suvest

Ühel aastalõpu pimedal päeval tulid loomad metsa keskele välule koosolekut pidama.

Kui igaüks oli midagi öelnud, köhatas põrnikas kurgu puhtaks ja küsis: „Kas meie seas on mõni selline, kes on ära surnud?“

Puude vahel puhus tuul, päike oli tuhm ja kõik olid vait.

„Mitte ükski?“ küsis põrnikas.

Salamander tõusis püsti ja küsis: „Kas päriselt surnud? Mitte nii, et ainult saba või …“

„Ei, päriselt surnud,“ ütles põrnikas.

Vaikus kestis. Keegi ei julgenud ringi vaadata.

Lõpuks ütles põrnikas: „Aitäh! Lihtsalt tahtsin teada, muud midagi.“

Tõusis sumin ja sahin ja kõik põrkasid omavahel kokku.

„Miks sa seda teada tahtsid?“ küsis harakas.

„Igaks juhuks,“ ütles põrnikas. Pööras siis ringi ja kadus põõsasse.

Loomad, kes polnud veel kunagi otsaesist kibrutanud, kibrutasid seda nüüd, ja tuul lisas hoogu ja koosolekust ei tulnud enam midagi välja.

Sipelgas ja orav läksid koju. Sipelgas värises, aga see polnud tavaline värin.

„Mis värin see selline on?“ küsis orav.

„See on judin,“ ütles sipelgas.

„Judin??“ ütles orav. „Sellest pole ma veel midagi kuulnud.“

„Nojah,“ ütles sipelgas. „See on mul esimest korda.“

Orav vajus sügavale mõttesse. Aga ühtäkki hakkas tal hirm, et ta vajub liiga sügavale ega saa enam välja. Ja ta hakkas kõigest väest mõtlema pöögipähklitest ja männikäbidest ja jõest ja päikesest ja suvest. Ta müksas sipelgat ja ütles: „Võib-olla peaksid ka sina sellest mõtlema, sipelgas, suvest!“

—

Tõlgitud originaalist: Toon Tellegen: Misschien wisten zij alles. 313 verhalen over de eekhoorn en de andere dieren. Met prenten van Mance Post. Amsterdam/Antwerpen: Em. Querido’s Uitgeverij BV, 2008, lk 294–295

Toon Tellegen: Lugu ja mõte

Üks lugu

Olin kord väga selge.
Nägin läbi oma aknaruutude kumalasi põõsastel päikese käes,
kirjutasin pikki kirju ammu unustatud sõpradele,
ja olin sisse võetud juhusest,
mis kandis siidmantlit
piiblipiltide tikandiga.
Mu jalgeesine kubises ürikuist, raamatutest,
väärisasjadest,
ja ühtevalu hellitati mu selja taga
lootusi,
ja minu ees, tolmus.
Päike paistis tuliselt, võltsilt, ööd olid vaiksed ja rõõmutud.
Aeg läks mitmel kombel,
aga mitte kunagi korrapäraselt või edasi,
ja vahel sadas vihma alt üles, taevasse, vastu imestunud
nägusid,
vahel küdes punane, hõõguv viha
nagu öösel ahjus,
vahel oli nii vaikne, et võis kuulda sääski
vaipadel oma koibi silumas,
vahel olin varjuks
nurgapeeglis, vahel olin kadunud,
vahel said mu eelaimused tõeks,
ja ma olin väga tõsine, peaaegu kurb, kiduvate õunapuude all,
või kuskil väljakul, ära eksinud.
Keegi käis ikka ja jälle mu aknast mööda.

…

Üks mõte

Peab olema üks mõte,
mis on mõtlemiseks liiga kohutav.
Sellest mõttest pean mõtlema
praegu.
Väljas jonnivad mu unistused, käivad kuulujutud
aeglaselt kui ajades kiusu
edasi ja tagasi. Mõtlen,
et ta on mattunud
kõigi mu teiste mõtete alla
ja et tal pole midagi pistmist jumala või surmaga
ega millega tahes.
Võib-olla ringutab ta parajasti
päris mu mõtete öövarjus, asub
teele.

—

Tõlgitud originaalist: Tellegen, Toon. Een verhaal. (Tsüklist: Vier gedichten.) – Hollands Maandblad 1983, nr 1, lk 36; Een gedachte. – De Nederladse poëzie van de negentiende en twintigste eeuw in duizend en enige gedichten. Koost. Gerrit Komrij. Amsterdam: Bert Bakker, 1992, lk 1038–1039 (algselt kogus: De andere ridders (1984)).

Toon Tellegen: Jutud teega

Oli talv ja juba ammu polnud orav kedagi näinud. Ta istus akna all ja vaatas lund, mida pöögiokste vahelt langes.

Ta valas endale tassi teed.

See oli soe, aurav tassitäis ja orav mõtles: tegelikult on tee väga kena.

Ta mõtles, kui tore oleks, kui ta saaks teega sõnakese juttu puhuda. Sipelga arust, mõtles ta, saab kõigega rääkida. Isegi õhuga.

Tead, mis, mõtles ta, kui teeksingi õige proovi. Ta köhatas ja ütles: „Tere, tee!“

Natuke aega oli vaikne, siis kuulis ta tassi seest tasast, hõbejat häält, mis ütles: „Tere, orav!“

Orav oleks peaaegu toolilt maha lennanud, aga jäi viimasel hetkel siiski paigale.

„Tere, tee,“ ütles ta uuesti ja alustas teega vestlust.

Nad rääkisid lõhnadest, keerduvast aurust ja talvest. Tee teadis paljugi.

Lõpuks palus tee oravat, et too ta ära jooks. „Enne, kui ma ära jahtun,“ ütles ta.

Orav kõhkles pisut ja ütles: „Head aega, tee!“

Siis jõi ta tee ära.

Seejärel oli vaikne. „Aga,“ oli tee veel öelnud, „kui vaja, tulen ma jälle tagasi, orav.“

Orav pani tühja tassi lauale ja ohkas. Ta vaatas lund puude okstel, ja tumedaid pilvi, mis taevas rändasid. Ka nendega oleks tore ükskord juttu ajada, mõtles ta, pilvedega. Küll ma alles tahaksin nendega rääkida! Aga mitte praegu. Praegu lähen ma magama, mõtles ta. Ta heitis voodisse ja uinus.

—

Tõlgitud originaalist: Toon Tellegen: Misschien wisten zij alles. 313 verhalen over de eekhoorn en de andere dieren. Met prenten van Mance Post. Amsterdam/Antwerpen: Em. Querido’s Uitgeverij BV, 2008, lk 407.

R. W. Fassbinder: Tee tagasi

Ma ei näinud teda enam kunagi, seda väikest tüdrukut. Ma polnud enne, viimasel ööl, maganud. Igavesti kestev vihm muutis mind täiesti närviliseks ja kuidagi tahtetuks, jättes mu ilma korrastatud mõtlemisvõimest. Öö oli olnud soe, nii soe nagu vihm, mida mitu nädalat kallas. Olin õhtu varem ühes restoranis korralikult söönud ja siis läbi vihma koju läinud. Peaaegu kuumalt voolas vesi mööda mu nägu alla ja tungis hästi aeglaselt minu sisse. See mõjus mulle ebamugavalt, isegi tüütult. Järgnenud öö oli olnud julm. Lakkamatult ladisesid piisad mu ajusse, vähkresin ühelt küljelt teisele ja muserdusin lootuses magama jääda. Mõned korrad tõusin ma jalule ja jõin klaasi õlut, külma õlut jääkapist, see tegi mind lühikeseks ajaks jälle värskeks. Aeglaselt, väga aeglaselt roomas ligemale hommik, öö muutus päevaks, halliks argipäevaks. Jälle oli taevas vihmapilvi täis, ja juba varahommikul lasus linna kohal rusuv leitse. Mind vaevas kohutav peavalu, üks sootuks uus tunne oli mind vallanud, üks hoopis ootamatu vastumeelsus, mõõdutu labiilsus. Mulle oli kõik ükspuha, tahtsin vaid rahu ja vaikust. Tee töö juurde tahtsin maha käia jalgsi. Minust lendas mööda inimesi, linna määras rahutus, vaat et ogaruse taoline, ruttu, kõik peab käima ruttu, ruttu tööle, ruttu palju raha teenima, ruttu, ruttu. Kiirus on fantoom, millest tuleb jagu saada, enne kui ta meist jagu saab. Tõtlik hingeldus, katkendlikud sõnaräbalad, kriuksuv tramm, vaikne, soe vihm, autod, pidurdavad, tuututavad, rutt. Peatänaval kõnetas mind üks väike tüdruk. „Kas te lähete tööle?“ Pooleldi lõbustatult, pooleldi pahaselt vaatasin alla tüdruku poole. Mul pidi olema seejuures väga rumal ilme, sest väike tüdruk naeris, klaasselget, hõbedast naeru. Muidugi lähete tööle, kes siis täna ei läheks? Ta võis olla umbes üheksa-aastane, tal oli seljas helesinine kleidike, ja paremas käes hoidis ta sama värvi vihmavarju. Kas lubate, ma saadan teid? Ainult natuke maad? Ikka veel olin ma nii hämmeldunud, et unustasin sootuks vastata, aga ta ei paistnudki olevat mingit vastust oodanud, sest ta sammus uhkelt ja täie endastmõistetavusega minu kõrval. Ma ei märganud (võib-olla ma ei tahtnudki), et ta oli pööranud valesse suunda, mitte mu töökoha poole, vaid vanalinna, kordagi kõhklemata. Tükil ajal ei lausunud ta sõnagi, ja mul oli tunne, et teda polegi enam olemas, kuid siis ütles ta täiesti ootamatult, et tal on kõht tühi. Vaatasin talle kohkunult otsa ja küsisin siis, mille isu tal on. Miks ma õigupoolest ei võiks talle midagi süüa osta? Kui tal on kõht ometi tühi. „Ah, tegelikult ma ei teagi, mille isu mul on, nii raske on midagi soovida.“ Ägestusin nüüd tahtmatult. „Noh aga seda, mida sa tahad, pead sa ikka teadma.“ Ta vaatas kohkunult minu poole üles ja ütles, suu peaaegu nutuvõrus: „Ega sa ei pea mulle midagi ostma, kui sa ei taha.“ Ütlesin seepeale väga sõbralikult: „Ei, ma ostan sulle hea meelega. Ainult et sa pead ütlema, mida sa tahad.“ Nüüd naeris ta jälle: „Ah jaa? Tahaksin kangesti limonaadi!“ „Limonaadi? Minu arust oli sul ikka kõht tühi?“ Ta vaatas maha ja arvas: „Tead, ma mõtlesin ümber. Ma tahaksin limonaadi, sidrunilimonaadi.“ Otsisin pilguga poodi ja rahustasin teda: „Muidugi mõista võid sa ka sidrunilimonaadi saada. Tahad õunakooki ka?“ — „Jah, õunakooki tahan ka.“ Ta juhtis mind vanalinnas edasi, läbi kitsaste tänavate, mööda inetutest majadest, mis jätsid halli päeva tõttu veelgi inetuma mulje. Tõin siis ühest poekesest limonaadi ja tüki õunakooki. Aga vahepeal oli ta ümber mõelnud, ta ei tahtnud enam midagi. Sõin siis kõike üksi ja rüüpasin limonaadi peale. Natuke aega hiljem ütles ta, et varsti tuleb laste mänguväljak, ja et ta tahab sinna minna. Sinna polnud ka enam jäänud palju maad. Väljakut raamisid leinapajud, ja seal oli palju mängurajatisi. Kiiged, turnimispuud, räpane liivakast, kestvast vihmast mülgastunud. Mängivad lapsed oleksid sünget atmosfääri rikkunud ja ma rõõmustasin, et ühtegi polnud. Nii olime täiesti üksi. Polnud isegi vanaisasid ega vanaemasid, imelikul kombel, samas kui nad muidu, kududes ja sigareid suitsetades, täidavad kõiki mänguväljakuid. Istusime ühele märgadest pinkidest, aga meil polnud sellest lugu, sest olime niigi läbimärjad. Kaua valitses vaikus, nautisin värsket õhku, minu peavalu ja ebakindlus olid kadunud. Siis ütles ta järsku: „Jutusta mulle midagi.“ Jutustada? Mida küll oskan ma jutustada ühele väikesele tüdrukule? „Jah, aga mida sulle siis eriti kuulda meeldiks? Mõnda lugu?“ Olin veendunud, et ta nõuab nüüd „Hansukest ja Gretekest“ või „Lumivalgekest“, aga tema ütles ainult: „Ükskõik mida. Mis sul parajasti pähe tuleb.“ Aga ka sellest ei saanud ma veel inspiratsiooni. Päev oli hall, muusikata, vihma sadas monotoonselt, mõttetult, ka tüdruk näis olevat mõttetu, elu, rõõmuta, unenägu oli katki, verele kistud. Ja nii ma alustasin. Algul puterdades, aga siis selgelt ja kindlalt: „Oli kord üks noor mees, kes tahtis jõuda kõrgele, ta tahtis kunstnikuks saada. Kunstnikuks! Nojah — ta maalis täitsa hästi, ta oskas ka kirjutada — päris toredaid salmikesi — jah — salmikesi. Aga kõigel puudus täiuslikkus, ta pidi veel enese kallal tööd tegema, aga seda ta ei osanud ega tahtnud, sest ta oli jonnakas, kõige suhtes üleolev, ja nii juhtus, et ta lihtsalt lõpetas kunstnikuks olemise. Ta unustas ära, et talle oli suurt tulevikku ennustatud, ta ei tahtnudki enam sellesse uskuda. Seetõttu üritas ta saada näitlejaks. Sellega läks alguses ka täitsa hästi, ta mängis hästi, aga liiga isepäiselt, ja tema õpetajatele tema mängulaad ei istunud, nad laitsid maha kogu tema plaani. Aga nii oligi vast kõige parem, sest kui inimene võib midagi nii ruttu lõpetada, siis pole see talle ka eriti tähtis. Ja nüüd leidis ta end täiesti uuest olukorrast. Kõik oli läinud viltu, kõik. Kas ta tahtis või mitte, nüüd tuli tal leida endale elukutse, päris harilik elukutse. Raske asi inimesele, kes pole õppinud muud kui olema kunstnik. Ta taotles müüjakohta ühes raamatukaupluses. Ta võeti tööle, ta tõestas end, aga ta sai õnnetuks, talle ei pakkunud see elukutse midagi, see muutis ta rahulolematuks. Aga ta pidas vastu, ja ta peab vastu tänase päevani. Või? Maailm on nii alatu, et elu annaks võrrelda ainult võitlusega. Mis sa arvad?

Mul tuli naer peale. Tüdruk oli magama jäänud. Mida muud ma oleksingi võinud oodata? Hakata oma rumala looga väikest tüdrukut piinama! Aga tal oli kindlasti und vaja, kui ta suutis märjal pargipingil ilma pikemata magama jääma. Mõlgutasin ise veel edasi kõige ja eimillegi üle. Maailm on ilus, on puid, värve, armastust, on kevad, päike, ennekõike päike. Aga maailm on karm ja alatu, salalik. Või äkki võib temast jagu saada? Kas mul peaks olema äkki võimalik iseendast ja maailmast jagu saada? Võtan kätte ja hakkan vastu kõigele kurjale, hakkan jälle elama, elama. Üleni mõttesse vajunult tõusin püsti ja läksin päikese poole, selle päikese poole, mida ma vajasin. Läksin edasi läbi vihma, sügise, surnud lehtede, kollaste ja punaste. Ma teadsin nüüd, mida teha tahan: kirjutada, jälle kirjutada, ma hakkan enda kallal tööle, hakkan võitlema, ma pean hakkama võitlema, aga ma tahan ja ma suudan. –

Ruttu oli see päev mööda läinud, olin väsinud, ja minu valu oli kadunud. Lõpuks ometi saan ma jälle magada, saan rahul olla, võib-olla õnnelik? Natuke aega enne uinumist meenus mulle jälle tüdruk. Kas teda oligi üldse olnud? Ma ei või seda täie kindlusega öelda.

Tõlgitud originaalist: Der Weg zurück. — Fassbinder, Rainer Werner. Im Land des Apfelbaums. Gedichte und Prosa aus den Kölner Jahren 1962/63. Hrsg. von Juliane Lorenz und Daniel Kletke. München: SchirmerGraf Verlag, 2005, lk 91–95.

Saksa filmirežissöör Rainer Werner Fassbinder (1945–1982) kirjutas selle teksti väga noorelt — umbes 16-aastaselt, olemata siis veel muidugi režissöör. Fassbinder köitis mitukümmend masinakirjas luuletust koos mõne proosapala ja kahe kuuldemänguga käsitsi kokku (kaks köidet: „im land des apfelbaums“, 1962 ja „im land des apfelbaums II“, 1963), kasutas esi- ja tagakaanel illustratsioonideks Marc Chagalli motiividega postkaarte (muu hulgas siin postituses kasutatud guaššmaali „Les Mariés de la Tour Eiffel“) ja pühendas teose emale. Trükki jõudsid need tekstid hoopis hiljem (2005).

Fassbinderilt Tsitronkollases (1. märtsil 2008) veel: „Fassbinder emaga demokraatiast“, s.o vestlus 1977. aastast.

Hermann Keyserling: Linnast ja maast

Lapsena olin ma nii absoluutne maainimene, et „linn kui selline“ mõjus mulle tõsiasjana sarnasel viisil, nagu mõjus kujutlus Paabeli tornist minu fantaasiale. Ükski mu kaasasündinud ja varakult arenenud valmisolekuist polnud häälestatud linnaelule ega linnaõhustikule, nii et oma esimesel Tallinnas käigul — pidin olema tollal viis või kuus aastat vana, veel tänagi näen panoraami, mis mind tollal imestama pani, enda ees nii selgelt, nagu oleksin näinud seda alles eile — lülitasin ma välja koguni oma võime perpektiivis vaadata: kui ma Toompealt alla vaksali poole kiigates esimest korda sõitvat rongi silmasin, olin sügavalt veendunud, et vedur ja vagunid pole minu mängurongidest suuremad. Pärnu linnaga, kus ma ühel lumisel talvel esimest korda käisin, seostasin ma esimese asjana hiigelmadu ja krokodilli — neist liikidest loomi, seejuures imeväikeses formaadis, näidati seal ühel vaateaknal; et säärane asi on üldse võimalik, pealegi lumega, muutis linna minu silmis millekski täiesti võõrapäraseks. Minu argieluga polnud linnal ka vähimatki seost. Raudteeühendust meie juurde ei olnud. Telegramme saadeti hobustega kuuekümne kilomeetri kauguselt, post käis ainult kahel või kolmel päeval nädalas, sisseoste linnas võeti ette ainult mõnel korral aastas traditsioonilistel tähtpäevadel, kui voorid aeglasel sammul sinna ja tagasi sõitsid; kõik muu, mida vaja läks, valmistati kodus, ja suuremast osast sellest, mida kodus soetada polnud võimalik, pidid vähemasti lapsed loobuma. Kui ma pisut vanemaks sain ja mind jälle kord linna kaasa lubati, näisid mulle linlased ise sootuks teistsuguste inimestena kui „maakad“, nagu meil öeldi — minus tekitas võõristust kas või see, et nad liikusid nii ebaväärikalt kiiresti kitsastel trotuaaridel, seeasemel et rahulikult ja enamasti laiutades keset teed promeneerida. Kogu nende elutempo, kogu nende reageerimise viis oli teistsugune, kui olin inimeste puhul harjunud; tundsin mingisugust elektrilist sidet sealsete inimeste vahel, mis ühendas neid omavahel väga lähedalt ja suurendas märgatavalt nende reaktsioonikiirust võrreldes sellega, mida ma inimestele kohaseks pidasin, ja tõstis nad maailmaterviku keskelt kuidagi isoleerituna välja mingisse puhtinimlikkuse reservaati. Ja see eriskummaline linnaolemus näis muutvat ka seal elavaid maakaid. Näiteks oma vanavanemaid ja Taubesid tajusin ma siis, kui nad olid Tallinnas „korterisse asunud“, teistsuguste olenditena — talveks linna kolimine oli Eestimaa aadli hulgas sajandeid kombeks. Nii muutusid linn ja maa minu jaoks juba mu varases eas olemuslikult erinevaiks, teatavas mõttes arhetüüpseiks olemisviisideks.

Ja nendeks on nad minu jaoks ka jäänud; veel tänagi tunnen ma end linnas võõrana, ehkki olen veetnud linnaõhustikus peaaegu poole oma elust. See sai minna nii seetõttu, et valdasin noorpõlvest peale küllalt elukunsti, loomaks endale ühelt poolt tõrjumise ja eiramise ning teiselt poolt rõhutamise abil, kui kasutada Jakob Uexkülli mõisteid, mis tahes „omailmast“ (Umwelt) „tajuilm“ (Merkwelt),* mida mu loomus oma heaoluks ja vabaks avaldumiseks vajas. Olen elanud linnas tegelikult alati nii, nagu ma ei elakski linnas. Sellest, mida linn on „pakkunud“, olen ma ka oma katkestusteta linlasepõlve aegadel „saanud“ vaid lühikestel perioodidel rohkem kui hilisemail maa-aegadel, mil viibisin umbes kümme päeva aastas — kauemini pidasin ma vastu harva — kõigis mulle ligipääsetavais suurlinnades ja ammutasin sealt siis küll ka mõndagi. Tavaliselt nägin ma ka linnas inimesi võimalikult vähe, välja arvatud pidulikel puhkudel, astudes selleks ajaks oma tegelikust elust välja; mingit „lävimist“ ei harrastanud ma kunagi. Sestpeale, kui olin oma tegelikud õpiaastad seljataha jätnud, ei külastanud ma enam suuremat ka vaatamisväärsusi; ka teatris ja kontsertidel käisin ma ainult siis, kui oli oodata midagi väga erakordset. Kui mulle [Aleksandr Nikolajevitš] Volkov[-Muromtsev] kunagi Roomas, kus ta oli aastakümneid ikka jälle viibinud, tunnistas, et ta pole veel kunagi Sixtuse kabelis käinud ja lasi mul ennast sinna vaid vastumeelselt vedada, tundsin selles lõbustatult ära omaenese psühholoogia karikeeritud kujul. Seda enam, et seejuures ilmutas temagi iga looja põlist omadust märgata ainult seda, mis seostub tema enese loominguga [---]. Oma pikil jalutuskäikudel vältisin ma vaheldust ja võtsin, kui vähegi võimalik, ka linnamiljööd vastu loodusena ja seejuures distantsilt, sarnaselt maastikumaalija käitumisega. Berliinis käin ma korrapäraselt ainult loomaaias, või siis kordan jalutuskäiku Tiergartenis ümber serpentiini, nii nagu ma tegin „surematuse“ aastal iga päev. Eriti Darmstadtis elasin ma reeglina tegelikult täpselt nii, nagu Raikkülas. Meie majake asub või õigemini asus jalakäijate mõistes mõõtmatult laia Odenwaldi metsa külje all: ainult seal käisin ma jalutamas, linnas eksisin ma ära. Telefonikõnesid ei teinud ma ise kunagi ja külalistel tuli täpselt nagu vanasti oma saabumisest mulle tükk aega ette teatada ja saada minult nõusolek, et ma neid üldse ja lausa lahkes meeleolus vastu võtaksin. Sisseoste olen ma juba ammust aega teinud võimalikult vähe; sestpeale kui abielus olen, ma neid enam ei teegi. Klubisse olen ma kuulunud ainult Tallinnas, kus ma pole kunagi elanud. Ja igal ajal olen ma ärganud väga vara ja läinud, kui vähegi võimalik, väga vara magama. Neist visandlikest osutustest vast piisab tõestamaks, et ma pole iial olnud õige linlane.

Linlane on nimelt tõesti homo sapiens‘i omaette teisend.

Toon Tellegen: Omadega sealmaal

Ükskord hakkas siilil endast nii kahju, et ta kitkus omal kõik okkad seljast välja.

„Et minust ka kunagi asja ei saa!“ hüüdis ta paljalt pärna all seistes ja üle kere lõdisedes.

Oli külm hilissügisene päev. Raagus puuokste vahel ulus tuul ja lained jões käisid kõrgele. Vares istus sügavale sulgedesse vajunult tamme otsas, ja orav mässis endale saba kõvasti ümber kaela.

Nii see siil seal seisis, keset metsa, kõik oma okkad pihus.

„Ma oleksin pidanud teadma,“ ütles ta, rohkem endamisi kui kellegi teisega rääkides. „Ma oleksin pidanud teadma.“

Orav nägi teda seal niimoodi seisvat ja hüüdis ukseaugust: „Siil! Mis sinuga juhtus?“

„Midagi sellist, mida ma oleksin pidanud teadma,“ hüüdis siil vastu.

„Mida sa oleksid pidanud teadma?“

„Et ma ükskord omadega sealmaal olen.“

„Kusmaal sa siis omadega oled?“

Siil rehmas abitult käega, samal ajal kui tema valgele nahale ilmusid punased täpid ja tema huuled tõmbusid järjest sinisemaks. Aga ta ei lausunud sõnagi. Orav libistas end pöögi otsast alla ja läks tema juurde.

„Ah, ma kahetsen nii paljusid asju,“ ütles siil oravale, kes tema ees seisis. „Kusjuures ma ei tea pooli asjugi!“

„Siil, siil,“ ütles orav. „Mis sa teinud oled? Kuhu sa niimoodi lähed?“

„No vot,“ ütles siil. „Seda ma mõtlengi.“

Siis lasi ta pea norgu ja tema näol oli ilme, nagu tahaks ta maa alla pugeda.

„Ma ei tunne sind ära,“ ütles orav.

„Kas niimoodi okasteta?“ küsis siil. „Või nii murest murtuna?“

„Mõlemat moodi,“ ütles orav. „Ja nii kurvana.“

„Jah,“ ütles siil. „Ma ei tunne ennast ise ka juba ammugi ära. Ja see on kohutav.“

Lund hakkas sadama ja orav kutsus siili tuppa, et too natuke sooja saaks.

„Olgu peale,“ ütles siil.

Orava pool jõid nad magusat teed, samal ajal kui tuisk maruks paisus. Ja kui ilm pimedaks läks, jutustas orav siilile kurbliku loo lutsukivist, mispeale siilil meel üllataval kombel väga rõõmsaks läks.

Vastu ööd pani orav okkad üksteise järel siilile selga tagasi.

„Tead mis, jää õige ööseks siia,“ ütles ta.

„Seda poleks ma kunagi arvanud,“ ütles siil, silmade särades. Ja enne uinumist, orava sohval, ütles ta veel: „Võib-olla ma ikkagi pole omadega päris sealmaal, kus ma oletasin.“

„Head und,“ ütles orav, kes ei tahtnud enam teada, mida siil sellega mõelnud oli.

—

Tõlgitud originaalist: Toon Tellegen: Misschien wisten zij alles. 313 verhalen over de eekhoorn en de andere dieren. Met prenten van Mance Post. Amsterdam/Antwerpen: Em. Querido’s Uitgeverij BV, 2008, lk 618–619.

Toon Tellegen: Mõnikord sina olla

„Ma tahaksin sina olla, orav,“ ütles röövik.

„Mina?“ küsis orav imestunult.

„Jah,“ ütles röövik. „Minu meelest oleks see nii tore …“

Nad istusid kõrgel tamme otsas, see oli ühel pärastlõunal, keset suve. Päike paistis ja nad olid seljad vastu paksu tammekoort toetanud.

Veider lugu, mõtles orav. Kuidas ta võiks mina olla? Ja kui tema on mina, siis kas mina olen tema? Kas mul on siis selline kuub? Ja niisama palju jalgu?

Oraval läksid mõtted sassi, ta vajus upakile, libastus ja kukkus alla.

„Kui ma sina oleksin, siis kukuksin ma praegu alla!“ ütles röövik. Tema hääl kõlas pettunult.

„Mida?“ hüüdis orav kukkudes.

„Siis ma kukuksin praegu!“ hüüdis röövik.

Aga lehtede rabina ja okste ragina tõttu ei kuulnud orav teda enam.

Sipelgas läks juhuslikult mööda ja nägi, et orav kukub.

„Ettevaatust!“ jõudis ta veel hüüda.

Kui orav silmad lahti tegi, nägi ta sipelgat.

„Röövik …“ kogeles ta. „Röövik tahtis mina olla … noh, et …“

Sipelgas noogutas ja aitas orava maast üles.

„See muhk on tühiasi,“ ütles ta, silmitsedes hiiglasuurt muhku orava otsaees.

Röövik piilus ülevalt tammepuu otsast alla.

„Ma tahaksin endale sellist muhku!“ hüüdis ta.

„Ei sa tahaks midagi,“ oigas orav. „Sa ei saa sellist asja tahta.“

„Tahaksin küll!“ hüüdis röövik.

„Pst,“ ütles sipelgas oravale. Ta seletas oravale, et röövik mõtleb omamoodi ja et sellest pole midagi ja et igaüks tahab vahel midagi muud olla, kas või jõgi või silmapiir, või sinine taevas – sinine taevas tahaks ta ise ka vahel olla, või uduvihm, uduvihm soojal suvepäeval. Aga siis pidas ta suu, sest nägi, et oraval käib pea ringi.

„Ma tahaksin, et mul pea ringi käiks!“ hüüdis röövik.

„Ah, ära kuula teda,“ ütles sipelgas.

„Ma tahaksin, et ma ei peaks ennast kuulama!“ hüüdis röövik veel, tammelehte ampsates.

Aeglaselt kõndisid sipelgas ja orav koju. Kui nad olid peaaegu pöögini jõudnud, jäi orav seisma ja ütles: „Sipelgas …“

„Jah?“ ütles sipelgas.

„Kas sina tahaksid tegelikult vahel mina olla?“

„Hm …“ ütles sipelgas. Ta jäi hetkeks mõttesse, ajas suu torru, tõmbas silmad vidukile, sügas end kõrva tagant ja ütles siis: „Mõnikord.“

„Mina ka,“ ütles orav ja oli rõõmus, et ta nii mõtles.

Sipelgas vaatas talle vähe aega mõtlikult otsa, aga ei lausunud enam sõnagi. Natuke aega hiljem sõid nad pöögitõrusid ja mett, üleval pöögi otsas, ja noogutasid aeg-ajalt rahulolevalt üksteisele.

—

Tõlgitud originaalist: Toon Tellegen: Misschien wisten zij alles. 313 verhalen over de eekhoorn en de andere dieren. Met prenten van Mance Post. Amsterdam, Antwerpen: Em. Querido’s Uitgeverij BV, 2008, lk 618–619.

Toon Tellegen: Kuniks saame

Ühel talvehommikul sai orav kirja.

See oli must kiri. Ta polnud veel kunagi säärast kirja saanud. Ta kortsutas kulme ja luges:

See on sünge sõnum.
Kõik läheb nihu.

See oli kõik, mis sinna kirjutatud oli. Polnud lisatud isegi saatja nime. Ega sedagi, et see on adresseeritud oravale.

Orav istus, kiri käes, toolile. Ta teadis, et tuul ei eksi kunagi.

Ta luges kirja veel paar korda läbi, aga iga korraga sai ta sellest veel vähem aru.

Siis ajas ta paksu mantli selga ja läks sipelga poole.

Lund sadas ja mets naksus pakase käes. Külmast lõdisedes koputas ta sipelga uksele ja lasi tal kirja lugeda.

„Jah,“ ütles sipelgas. „See on sünge sõnum.“

„Mis tähendab „nihu minema“?“ küsis orav.

„Nihu minema …“ ütles sipelgas mõtlikult. „Jaa …“

Ta üritas oravale selgitada, mida nihu minema tähendab. Sellest sai pikk ja keeruline lugu ja kui sipelgas oma looga ühele poole jõudis, oli oraval tunne, et tal lasub turjal raske kivi ja et ta ei saa enam kunagi selle kivi alt välja. Aga seda, mida nihu minema tähendab, ei teadnud ta endiselt.

„Joome parem midagi magusat,“ ütles sipelgas. „Kuniks veel saame.“

„Kuniks veel saame??“ küsis orav imestunult, sest ta ei taibanud, mida sipelgas sellega silmas pidas.

„Jah,“ ütles sipelgas. „Nagu on kombeks öelda.“

„Või nii,“ ütles orav.

Nad jõid midagi magusat ja vaikisid.

Tuul ulus puude vahel.

Õhtu saabudes ütles sipelgas: „Pead nüüd vist minema hakkama, orav.“

„Jah,“ ütles orav.

Ta läks läbi pimeda metsa koju. Kuniks veel saan, lähen ma koju, mõtles ta. See oli imelik, tume mõte ja tema põlved nõtkusid. Kuniks veel saavad, nad nõtkuvad, mõtles ta.

Sel õhtul istus ta mitu tundi akna juures. See on nüüd vist masendus, mõtles ta, vahtides samal ajal pimedusse.

Kuid vastu ööd lõi ta uks ühtäkki pärani lahti ja tuppa lendas kiri, kangeks külmunud ümbrikus, mis oli lumega kaetud.

Orav pühkis lume kirja pealt maha, murdis paberi koost lahti ja luges:

See on rõõmus sõnum.
Kõik läheb ikkagi hästi.

See oli kummaline kiri. Aga orav ronis laua peale ja ütles endamisi: „Nüüd ma olen elevant“ ja tilpnes laelambi küljes edasi-tagasi, kuni kukkus lambi ja kogu täiega alla ja hüüdis kõigile asjadele, mis kukkudes katki läksid: „Tühja kah!“

—

Tõlgitud originaalist: Toon Tellegen: Misschien wisten zij alles. 313 verhalen over de eekhoorn en de andere dieren. Met prenten van Mance Post. Amsterdam, Antwerpen: Em. Querido’s Uitgeverij BV: 2008, lk 425–426.

P.S. Veel kaks Toon Tellegeni juttu, mis kord varem (2009) tõlkisin, on siin: „Sipelgas ja orav“ ja „Kas sa oskad?“. Oi, aga nüüd vaatasin, et kirjanik Toon Tellegen saab novembris seitsekümmend! Ja juubeli puhul võiks ju sellelt autorilt, kelle tegelaste üheks meelistegevuseks on sünnipäevade tähistamine, ka eesti keeles midagi tüsedamat ilmuda. Elame, näeme.

He-Man & kolleegid

Mis puutub ülisportlaste ilmumisse, siis seda, millega meil ükskord tegemist hakkab olema, valgustab ehk pilguheit hämarasse maa-alusesse laborisse Pennsylvania ülikooli meditsiinikeskuses. Füsioloog professor Lee Sweeney, labori juhataja, uurib seal juba üle kümne aasta võimalusi, kuidas ravida lihaste düstroofiat, vähktõbe ja immuunpuudulikkust. Aja jooksul on ta aretanud muljetavaldava jõugu atleetlikke närilisi, nagu ka äärmiselt hämmastavaid kärbseid, koeri ja ahve.

Keset seda isevärki loomaaeda elab He-Man, turske turja ja jämedate niuetega valge hiir, kes oma puuris lõputult ringiratast jookseb. Väsimatu, pentsiku lihaskonnaga jõujuurikas. Kui üritada hiir-vägilast puuris oleva lati küljest lahti tõmmata, hoiab ta tõrksalt sellest kinni. Mis He-Manil viga on? „Üks viirus sokutas ta lihastesse kunstliku geeni, mis on võimeline tootma suurtes kogustes kasvutegurit IGF-1, mis omakorda soodustab lihaste paranemist. Isegi ilma treeninguta on tulemuseks lihaste juurdekasv 15–20 protsenti, treeninguga 40–60 protsenti.“

He-Man on seetõttu võimeline tassima oma kehast kolm korda raskemat koormat. Kui teda jõutreeningule innustada, siis lihaste juurdekasv manipuleeritud jalas lausa kahekordistub. „Selleks, et sprinteri lihaseid tugevaks teha,“ ütleb Sweeney, „isoleeriksin ma kogu jala ja siirdaksin sellesse viiruse. Viirus oleks tõhusam kui kõik süstimised.“ Kas see on võimalik? küsitakse temalt. Vastus: „Ma ei ole kindel, et seda ei juhtu.“

Professorile on selge, et huvi, mida tema laboriloomade tegemiste vastu tuntakse, on suur. Ainuüksi 300 000 haiget Saksamaal põevad lihaste kängumist. Neile inimestele võiks see teraapia tähendada pääsemist. „Peame geenide ülekandjaid parandama, aga ka seda, kuidas geene manustada, tekitamata immuunreaktsioone. Kui sellega hooletu olla, hävitab immuunreaktsioon kõik lisatud geenid ja põhjustab teatud tingimustel isegi haigusi,“ viitab Sweeney näidustatud viiruste ja siiratud geenidega seotud probleemidele. „Praegu testime immuunsusprobleeme koerte peal, sest hiired on liiga lihtsad: nende immuunsüsteem ei tõuka ülekandjaid ära. Ja elavad nad ainult kaks ja pool aastat, millest pikaajalisteks uuringuteks ei piisa. Koerte puhul peame immuunsüsteemi enne ja pärast geeniülekannet alla suruma, kuniks ülekandja on kadunud. Nii nagu see oleks vajalik ka inimeste puhul.“

Kui Lee Sweeney 1998. aasta lõpul esmakordselt oma geenisüstimise avastust ja 2004. aastal lihaselisi rotte esitles, ei läinud kaua aega, kui peale düstroofiahaigete andsid endast märku ka treenerite ja sportlaste karjad. Üks treener uuris, kas ei oleks võimalik uusimate geenivõtete abil kogu tema alaealist jalgpallivõistkonda „tasemele“ süstida.

Kasvuhormoonid puhta ainena ja ilma viiruseta tulid turule 1985. aastal, ja insuliinitaoline IGF-1 muutus peatselt ülimalt populaarseks. Ta kujunes kiiresti keha universaalseks „määrdevahendiks“. Jõulise internetireklaami kaudu üritas farmaatsiatööstuse tagahoov esitada seda kvaasilegaalse ainena toidulisandite tööstuses. Ja näib nii, nagu oleks see õnnestunud. Aga Sweeney forsseeritud lihasvedru, mis ei vaja ühekordseid süste ega vähimatki treeningut? Spordiskeene jaoks oli ahvatlus tohutu.

Huvi uusima geenidisaini vastu ei raugenud juba kas või seetõttu, et teadus andis järjest hoogu juurde. 4. detsembril 2001 oli USA patendiamet väljastanud teadlastele Gregory Podsakoffile ja Gary Kurtzmanile patendi numbriga 6 325 998. Selle pälvis meetod, mis on võimeline DNA muutmise teel EPO produktsiooni alaliselt suurendama. Meetod oli äärmiselt lihtne: kuna kunstlikku EPO-t toodeti tehniliselt nagunii juba geenimanipulatsiooni abil, siis osutus võimalikuks — jällegi viiruse sisseistutamise teel — manipuleerida ka keha ennast iseeneslikult suuremas koguses EPO-t tootma. Uue, geneetiliselt moduleeritud EPO suhtes leidus erinevaid tõlgendusi. Ühtede meelest oli see selge geenidopingu juhtum, teised lõid vaid käega: EPO on EPO, ja EPO-perekond on juba kord suur.

Sweeneyga peaaegu samaaegselt oli ka molekulaarbioloog Se-Jin Lee John Hopkinsi ülikoolist Baltimore’is esitlenud üheksakümnendate aastate lõpul oma lihastealast uurimust, mille ta oli hiirte peal läbi viinud. Tema oli läinud hoopis teist teed. Ta tuvastas, et hiired, kellel puudub müostatiini nime kandev valk, on võimelised ilmutama üüratut lihaste juurdekasvu. Lee laiendas oma uuringuid ja avastas, et müostatiinivaestel hiirtel, kes peavad hakkama saama ilma follistatiini nimelise valguta, võib täheldada veelgi võimsamat kasvuefekti. Lõpuks oli neil hiirtel neli korda rohkem lihaseid kui manipuleerimata laborihiirtel.

Lee aretas pärast oma follistatiini-seoseni jõudmist järgmise sammuna geenitehnoloogiliselt muundatud hiired, kes ei tootnud juba algusest peale müostatiini, see-eest aga eriti palju follistatiini. Ta eeldas, et mingisugust mõju ei järgne, sest müostatiin puudub. Ent lugu oli vastupidine. „Oma üllatuseks ja rõõmuks täheldasin võimendusefekti.“ Follistatiin-hiirtel olid tavaliste hiirtega võrreldes 117 protsenti paksemad lihaskiud ja ühtekokku 73 protsenti rohkem lihaskiude. „Tulemused näitavad, et lihaste kasvu edendamise võimalused on suuremad, kui seni on arvatud,“ ütles Lee oma avastuse kohta.

Kui Richard Hanson Clevelandi Case Western Reserve’i ülikooli biomeditsiiniinstituudist 2007. aastal viimaks oma He-Mani versiooni esitles, vaimustusid geenitehnoloogiale altid sportlased küllap veelgi enam. Hanson oli süstinud 500 noorloomale sisse viirusgeenisegu — täiskasvanueas osutusid need täielikeks tipphiirteks: „Uskumatu, mis puurides toimub. Hiired kargavad otsekui popkorn ööpäevaringselt üles-alla,“ nentis Hanson. Tema He-mehed jaksasid joosta kuus korda kauem kui normaalsed laborihiired, ehkki nende südamesagedused olid väga madalad. Nad elasid kaks korda kauem, olid tüseduse eest kaitstud, seksimaiad ja sõid kaks korda rohkem kui nende harilikud liigikaaslased.

„Füüsiliselt on loomad sellises konditsioonis nagu Lance Armstrong oma parimatel aegadel.“ Ükskõik millele biokeemik sellega osutada tahtis, olid tema superatleedid eranditult geneetilise manipulatsiooni tulemus. Otsides mõju, mida avaldaks geen, mis on olemas ka inimesel ja mis kodeerib ensüümi PEPCK-C, otsustati äraproovitud käomuna tee kasuks — ja tehti viirusesüst otse munaraku sisse. Ensüüm, mis mängib võtmerolli nii kehas toimuvas suhkru kui ka rasva ainevahetuses, näitas sedavõrd tugevat ja vahetut mõju, et Hanson üllatus jälle: „PEPCK-C-süst annaks igale inimesele ka kõrges eas atleedi välimuse — isegi siis, kui ta sööks palju ega teeks üldse trenni.“

—

Tõlgitud teosest: Ines Geipel. No Limit. Wie viel Doping verträgt die Gesellschaft. 2. Aufl. Stuttgart: Klett-Cotta, 2008, lk 92–95. (Raamatu pealkirja saksakeelne osa tähendab „Kui palju dopingut talub ühiskond“. Geipel käsitab dopingut ühiskondliku probleemina — dopingut kasutatakse spordis, sest see on tulus, ja seetõttu, et ühiskond lubab seda ega ole nõus laskma oma tuju rikkuda.)

Ines Geipel (snd 1960) on kirjanik, publitsist ja saksa värsikeele professor Ernst Buschi näitekunsti akadeemias (Hochschule für Schauspielkunst „Ernst Busch“) Berliinis. Geipel oli nooruses Ida-Saksa tippsportlane, õppis pärast poliitilistel põhjustel spordist loobumist Jenas germanistikat ja põgenes siis 1989. aastal Ungari kaudu Lääne-Saksamaale, kus õppis filosoofiat ja sotsioloogiat.

2005. aastal palus Geipel Saksamaa Kergejõustikuliidul tõmmata tema nimi maha rekordite nimekirjast (Geipel oli üks neljast SDV sportlasest, kes tegid 1984. aastal maailmarekordi naiste 4×100 meetri jooksus), põhjendades seda sellega, et selle rekordi saavutamine oli võimalik ainult seetõttu, et ta oli vastu tahtmist kaasatud Ida-Saksamaa spordis valitsenud sunniviisilisse dopingusüsteemi. Kergejõustikuliit oli alguses selle vastu, kuid asendas aasta hiljem Geipeli nime nimekirjas tärniga. Rekord kehtib ametlikult tänase päevani, ehkki Geipel on sellest lahti öelnud.

Dopingust räägitakse ja kirjutatakse Saksamaal ju palju. Võrdluseks: Krisostomus pakub 156 saksakeelset teost, mille pealkirjas esineb sõna „doping“; kataloogis ESTER võib leida märksõna „doping“ alt kõigest kaks eestikeelset teost — aastatest 1993 ja 2001. Kindlasti on Ines Geipel üks tuntumaid ja autoriteetsemaid sel teemal sõna võtjaid Saksamaal. Ja tema „No Limit“ oli minu jaoks kolm aastat tagasi väga huvitav lektüür — nüüd, viimasel nädalal sirvisin seda uuesti.

Vt ka „He-Man: Opening Theme“ animasarjast „Masters of the Universe“ (1982–1988).

P.S. 15. aprillil 2011. Tänases Sirbis ilmus samal teemal Kaarel Tarandi artikkel „Valge hiire nutt ei aita“. Soovitan!

Rüdiger Safranski: Hitleri mõttepuder

On saanud harjumuseks rääkida Hitleri „segasest“ mõttepudrust. Õigupoolest aga ei ole ta mõtted „segased“. Kohutav nende juures on pigem halastamatu järjekindlus, millega mõnest paranoilisest eeldusest arendatakse loogiliselt välja terve süsteem ja tegutsemisstrateegia.

Loodus on „julm“, selgitab Hitler „Minu võitluses“ („Mein Kampf“). Elutandril võib läbi lüüa ainult tugev, loodus nõrkadele kaasa ei tunne, nemad peavad hukkuma. Kui „patsifistlik-humaansed ideed“ peaksid valitsema pääsema, siis oleks tagajärjeks degenereerumine. Kaastundlik inimkond mõistaks enese ise hukatusse.

„Eks mõni või siinkohal muidugi naerda, aga see planeet kulges juba miljoneid aastaid laotuses ilma inimesteta, ja võib kunagi jälle kulgeda niisamuti, kui inimesed unustavad, et nad ei võlgne oma kõrgema olemasolu eest tänu mitte mõnede hullude ideoloogide ideedele, vaid raudsete loodusseaduste tunnetamisele ja valimatule [rücksichtslos] rakendamisele.“

Loodus on moraalselt indiferentne ega jaga headele meelsustele auhindu. Tema seadused on julmad, ütleb Hitler. Mõrvarlikus olelusvõitluses kehtivad enesealalhoiu ja tugevamate valiku seadused.

„Lõpus võidab igavesti ainult enesealalhoiuinstinkt. Tema toimel sulab niinimetatud humaansus kui rumaluse, argpüksluse ja upsaka targutlemise segu väljendus nagu lumi märtsipäikese käes. Igaveses võitluses on inimkond suureks saanud – igaveses rahus läheb ta hukka.“

Kuid Hitler ei lepi selle mõttelageda olelusvõitluse kujutluspildiga. Eluvõitluse ajel edenenud evolutsioon on sünnitanud nimelt ühe eriti kõrgelt arenenud inimtõu – aarialase.

„Ta on inimkonna Prometheus, kelle valevast laubast on kõigil aegadel sähvinud geeniuse säde, üha uuesti süüdates toda tuld, mis tunnetusena valgustas vaikivate saladuste ööd ja lasi nõnda inimesel rühkida üles mööda teed, mis viib ta sellesinase maa teiste olendite valitsejaks.“

See inimtüüp on koguni tõenduseks sellest, et loomine pole veel lõppenud. Sest inimene seisab bioloogiliselt teelahkmel. Uute teisendite piirjooned juba aimuvad. Üks langeb koos seniste inimestega alla, teine kerkib neist kõrgemale.

„Jumalinimene ja massiloom – nii nimetaksin ma neid teisendeid … jumalad ja loomad – niisugune on maailm, millega täna silmitsi seisame, ja kui elementaarselt lihtsaks muutub kõik.“

Et aga see „jumalinimene“ domineerima pääseks, tuleb teda tõulise „saastumise“ eest kaitsta ja anda tema käsutusse küllaldaselt eluruumi. Poliitika on oma tuumalt biopoliitika. Geopoliitika – s.o plaan eluruumi vallutamiseks idas – ja kõik muud poliitilised arvestused on selle tuletised. Hitler visandab poliitika, mis mõistab end bioloogilise evolutsiooni ämmaemandana. Ses mõttes oli ka Nietzsche kuulutanud „Suure Poliitika“ vajalikkust – oma võimufantaasiate deliiriumis. Selle „Suure Poliitika“ laval näeb Hitler end teotsemas.

Oma „bioloogilise poliitikaga“ on Hitler teinud teoks projekti, millest 19. sajandi lõpp oli juba unistanud. Asjaolu, et Hitler astus biopoliitika lävest üle, muudab natsirežiimi minevikuks, mis ei möödu niisama lihtsalt. Sest küllap saame veel näha, kuidas moodsad bioteadused hakkavad poliitikat kiusatusse saatma. Inimese muutmise, aretamise ja „parandamise“ projektid saavad jälle tuult tiibadesse. Tulevikule ei ole ähvarduseks mitte niivõrd rahvusfašismi kordustrükk, vaid pigemini moodne „biofašism“ — töö inimmaterjaliga piiritu tehtavuse vaimus. Uuel tehnoloogilisel tasemel ja ülerahvastatuse taustal on eugeenikal ja „eluvääritu elu“ hävitamisel väljavaadet uuesti teemaks tõusta.

Nagu öeldud, oli 19. sajand hakanud unistama bioloogilisest tööst inimmaterjaliga. Loodusteaduste võidukäigu elevuses hakati juba siis uskuma sotsiaalsete probleemide „teaduslikku“ lõpplahendusse ja oldi valmis traditsioonilist suhet teaduse ja moraali vahel ümber pöörama: moraal ei pea enam teadust takistama, vaid talle järgnema ja piirduma moraalste põhjenduste tagantjärele leiutamisega.

Hitler oma biopoliitikaga, oma „uue inimloome tahtega“ on „teadusliku“ ajastu sünnitis. Tema juures segunevad bioloogia, kosmiline paatos ja must gnoosis: et loodus ei tunne paigalseisu, nagu Hitler seletab, siis eksisteerib ainult edasiareng või taandareng, mis viib lõpuks planeedi kõrbestumiseni. Kui elusa võimendamine „aarialase“ kultuuriloova teo läbi soikub või kui seda pärsitakse, siis viib see selleni, et planeet tiirutab jälle üksi ja mõttetult „maailmaruumiöös“. Hitler manab silme ette pilte titaanide kosmilisest võitlusest selle manihheistlikus valguses ja varjus: aarialasest valguskujul on luciferilik vastaline – juudid. Nood kehastavad elulagundavat printsiipi puhtal kujul, nad on „pisikud“, maailmaruumi haigusttekitav ropp seeme. Kui seda „haigusidu“ ei hävitata, läheb „kõrgem“ elu paratamatult hukka. Selle sallimise korral rikuks inimene nurjatult „olemasolu jumalikku seadust“ ja aitaks kaasa uuele „paradiisist väljaajamisele“.

See asjade käik kosmilis-metafüüsiliselt tõlgitsetud tagamaailmas evib Hitleri meelest aktuaalset aspekti. Sest valguse ja pimeduse jõudude vahel käiv „titaanlik“ võitlus on sel ajaloolisel silmapilgul jõudnud parajasti otsustavasse järku. Ähvardab Õhtumaa hukk. Hitler maalib süngeid pilte moderniseerumise õudustest, oma isiklikest deklasseerumishirmudest ja konservatiivses kultuurikriitikas laialt levinud foobiatest: perekonnameel ja truudus on taganenud seksuaalse rahulduse ja selle vohamise ees; linna Moolok muudab indiviidid juurtetuks; raha surub kõrvale vaimu, majandusmeelsus võidutseb. Materialistlik mõtteviis on kaks hiiglaslikku maamassiivi — Venemaa ja Põhja-Ameerika — juba orjastanud – bolševistliku ja kapitalistliku märgi all. Selle taga peitub aga ühtne printsiip, koondatud jõud: „juutide ülemaailmne vandenõu“.

Hitler teab väga hästi, et juutluse käsitamisest rassimõistete abil selle kõige põhjendamiseks ei piisa. Seetõttu selgitab ta vestluses Rauschningiga*, et rangelt „geneetilisest vaatevinklist“ pole juudi rassi olemas, tegu olevat pigem „vaimu ühtsusega“, vaimse iseärasusega, mida ei determineeri üksnes bioloogia. Selle „vaimse“ printsiibi identifitseerimise ümber, mis tuleb „välja praakida“, Hitleri mõtlemine tiirlebki.

Gunnar Heinsohn** on ühes oma kaugeltki mitte piisavat tähelepanu pälvinud uurimuses Auschwitzi eeldustest seadnud oma analüüsi keskmesse just need Hitleri kavatsused. Heinsohni tees kõlab nii: Hitler tahtis planetaarses mõõtkavas taastada rahvaste hävitamise „õigust“, sest seistes silmitsi väidetavalt kiduvate eluruumidega, pidas ta seda rahvuslike ja rassiliste inimrühmade enesekehtestamisvõitluses möödapääsmatuks. Juudid kui „vaimne“ rass ei osale selles võitluses üksnes konkurentidena, lugu on veelgi hullem: nad üritavad ellujäämiseks vajalikku võitlusvalmidust halvata – kümnes käsus sätestatud tapmiskeelu abil. Enne „elu pühaduse ja võõra kaitse universaalse eetika rajamist“ (Heinsohn) olevat Hitleri veendumuse kohaselt valitsenud teistsugused normid, ja needsamad julmad normid peavad inimkonna hukkumise karistuse ähvardusel hakkama taas valitsema. Hitler ei taha astuda juudilikust tapmiskeelust üle mitte ainult üksikjuhtumil, vaid ta tahab selle ületada süstemaatiliselt. Heinsohn tsiteerib sellekohast lõiku Hitleri vestlustest Rauschningiga:

„Meid ootab ees tohutu murrang moraalimõistetes ja inimese vaimses orientatsioonis. Meie liikumisega on viidud lõpule alles keskmine ajastu, keskaeg. Me lõpetame inimkonna eksitee. Siinai mäelt saadud käsulauad on oma kehtivuse kaotanud. Südametunnistus on juutide leiutis.“

Hitler tahtis kaotada ühte moraali, hävitades füüsiliselt tema „leiutajad“ ja „kandjad“, juudid. Ja see moraal tuli hävitada, võimaldamaks teisi plaanitud ja seejärel ka teostatud suurejoonelisi mõrvaaktsioone idaaladel, „etnilisi puhastusi“.

„Meil on kohustus rahvaid kaotada, nii nagu meil on ka kohustus saksa rahvastiku eest kohaselt hoolitseda. Tuleb töötada välja rahvaste kaotamise tehnika. Küsite nüüd küllap, et mis tähendab „rahvaid kaotama“. Kas ma tahan terveid rahvahõime kõrvaldada? Just nimelt, umbes nii, sellega asi lõpeb. Loodus on julm. Seepärast võime seda ka meie olla …“

Rauschningi üles tähendatud vestluste autentsust on vaidlustatud. Arutelu selle üle on viljatu-akadeemiline — lihtsalt seetõttu, et Hitler ei ole, nagu teada, kõigi neis vestlustes arendatud plaanide ja ideede teostamiseks jätnud üritamata midagi. Hitleri poliitika ise on nende vestluste autentsuse tõestus.

Nagu mainitud, on Hitleri süsteem tuletatud järjekindlalt teatud kindlatest eeldustest. Tuleb lisada, et need eeldused, nagu aaria tõu kõrgemat väärtust ja juudi tõu pisikuloomust puudutav, on mõistagi paranoilised. „Tõega“ pole sellel kõigel midagi pistmist. Hitleri triumfis ilmneb tema „tõe“ täielik pankrott poliitikas. Hitleri poliitika ei rajane tõele, vaid on edukas katse paranoiat selle teostamise läbi tõeks teha. Selles mõttes on Hitler oma maailmavaate verifitseerinud. Ta oli loonud enesele tegelikkusest kujutluspildi ja üritas siis tegelikkust selle kujutluspildi kohaselt kujundada. See läks tal korda siis, kui ta sai kogu ühiskonna koos selle institutsioonide ja aparaatidega enda kätte. Inimesed, kelle üle ta võimu omandas, andsid oma panuse ajaloo instseneerimisse ja eksekuteerimisse – kui usklikud, käsualused, nõustuvad abilised, ärahirmutatud, ükskõiksed. Selle ühiskonna „ühendatud kõlbelised jõud“ (Goethe) ei suutnud igatahes ettevõtmisele lõppu teha. Tavaliselt lahutab paranoia inimese tema ümbrusest, ta isoleerub ja eraldub. Hitleri juhtumi õõvastavus seisneb selles, et ta ületas paranoia üksilduse seeläbi, et muutis oma paranoia edukalt ühiskondlikuks. Hitleri järgimiseks leidus erinevaid motiive, ent see ei muuda midagi tulemuses, et siin osales paranoilise süsteemi tegelikkuseks muutmisel kogu ühiskond.

Nietzsche, kelle tema sisemaailma koopas viimaks vägivallafantaasiad murdsid, hävitas üksnes imaginaarselt maailma, mis tema omaga kokku ei sobinud. Tulevase üliinimese ülesandeks olevat, nagu ta kuulutas, „omandada too suuruse tohutu energia, et miljonite äbarike aretamise ja teisalt hävitamise läbi kujundada tulevast inimest“. Ka Hitler lõpetab Riigikantselei all punkris omamoodi koopas. Aga tema vägivallafantaasiad said tegelikkuseks, nad plahvatasid temast välja. Ta hävitas tõepoolest kogu maailma, mis tema omaga kokku ei sobinud. Purustatud Euroopa, miljonid sõjas langenud, miljonid mõrvatud.

Hitler ei kavandanud küll miljonite ohvritega juutide mõrva üksipulgi. Selle, kuidas mõrvamine teostada, jättis ta hästi organiseeritud haldusaparaadi, teadusliku ja planeeriva intelligentsi, tööstusliku võimekuse ja sõjalise löögijõu mureks. Aga see, et massimõrv peab toimuma, oli tema plaanide kõigutamatu siht. Hitler lasi mehhanismidel ja vastavatel „sundkäikudel“ oma plaanide realiseerimiseks töötada. Ja kui kõik oli kadunud, sedastas ta oma poliitilises testamendis suure rahuldustundega, et on osutanud inimkonnale juutide hävitamisega suure teene.

Kui täna räägivad ajaloolased „kumulatiivsest radikaliseerumisest“ (H. Mommsen) üksikute otsustajate ja toimevaldkondade vastas- ja koosmõjus, siis muudavad nad otsustava hävitustahte taas süsteemi anonüümseks mõjuks. Sel moel moondatakse ajalugu [Geschichte] taas asjade käiguks [Geschehen] ja hoidutakse rahutukstegevast tõdemusest, et ajalugu teevad vahel ka kujud, keda Goethe nimetas „deemonlikeks“.*** Rahvapedagoogilistel põhjustel on seda mõtet ajuti tõrjutud: nõnda taheti takistada vastutuse kõrvaleheitmist. Kuid selle takistamiseks piisab ühe põhimõtte teadvustamisest, mille kunagi formuleeris Hannah Arendt: üksikinimene kannab vastutust ka oma kuulekuse eest.

(Tõlgitud teosest: Safranski, Rüdiger. Das Böse oder Das Drama der Freiheit. Frankfurt/Main: Fischer, 2008 (1. tr. 1999), lk 277–284.)