Toon Tellegen: Kas sa oskad?

“Kas sa muide ühe käe peal seista oskad?” küsis orav ühel pärastlõunal sipelgalt.

“Vabalt,” ütles sipelgas, ajas ennast ühe käe peale püsti ja lehvitas siis teiste kätega oravale.

Orav ei tahtnud talle alla jääda ja seisis hetk hiljem samuti ühe käe peal jõekaldaäärses rohus.

“Aga kas sa ühe käe peal seistes rääkida ka oskad?” küsis sipelgas.

“Igatahes,” ütles orav, ohtlikult edasi-tagasi õõtsudes, “halloo, hei, hoi, haa, traraa!”

“Ja kas sa oskad saba peal seista?” küsis sipelgas.

Orav polnud veel kunagi saba peal seisnud, aga ta puhus põsed punni ja ajas ennast sabaotsa peale püsti.

“Ossa!” hüüdis sipelgas vaimustunult.

Nüüd ei saanud sipelgas alla jääda ja tegi midagi sellist, mida keegi polnud võimalikuks pidanud: ta ajas ennast suu peale püsti.

“Tohoh!” hüüdis orav.

Sel hetkel läks mööda elevant. Ka tema ei tahtnud alla jääda ja ajas ennast londi peale püsti. Ja natuke aga hiljem tuli tigu, kes ajas ennast püsti ühe tundla peale. See oli nii omapärane vaatepilt, et sipelgas ja orav kukkusid pikali ja ahmisid õhku. Siis läks mööda ka haigur, kes ajas ennast noka peale püsti.

Aga seda poleks ta pidanud tegema, sest nokk vajus maa sisse ja haigur ei saanud ennast enam liigutada, ja ühtlasi ei saanud ta ka midagi öelda ega midagi süüa.

Valus oli vaadata, kuidas vaikiv haigur seal jõekaldal pahupidi seisis. Konn tuli pead vangutades roostikust nähtavale, et teatada, kui hirmus see tema meelest on.

Sipelgas tegi ettepaneku üheskoos tõmmata. Ta võttis haigru ühest jalast, vares võttis sipelga tagumisest jalast, orav võttis varese sabast ja ronis pajuoksale, ja pääsuke tõmbas õhust orava sabast.

Tigu luges kolmeni ja kõik tõmbasid, nii mis jaksasid.

Hästi aeglaselt kerkis haigru nokk maa seest väljapoole. Viimane jupike tuli aga kähku, nii et sipelgas, vares ja orav lendasid, haigruga koos, õhku ja sadasid maha jõkke, samal ajal kui pääsuke otseteed läbi pilve tuhises.

“Ma ei jaksa enam jalgade peal püsti seista,” ütles orav, natuke aega hiljem läbimärjalt sipelga kõrval koju kõndides.

Sipelgas oli vajunud mõtisklusse.

“Mis sa arvad,” ütles ta, “kas tuhatjalg oskaks ka ühe jala peal seista?”

“Küllap vist,” ütles orav, mõeldes samal ajal ühele hoopis teisele asjale, mis lebas tema kapiriiulil ja kuhu võis hambad sisse vajutada. Sipelgas jõudis temaga veel suurivaevu sammu pidada.

—

Tõlgitud originaalist: Toon Tellegen: Misschien wisten zij alles. 313 verhalen over de eekhoorn en de andere dieren. Met prenten van Mance Post. Amsterdam, Antwerpen: Em. Querido’s Uitgeverij BV: 2008, lk 156-157.

Toon Tellegen: Sipelgas ja orav

Ühel hommikul koputas sipelgas juba varakult orava uksele.

“Oi, kui vahva,” ütles orav.

“Aga ma ei tule selle pärast,” ütles sipelgas.

“Aga moosiisu sul ikka natuke on, eks?”

“Noh, olgu … aga hästi natuke.”

Suu moosi täis, rääkis sipelgas, mille pärast ta tulnud oli.

“On parem, kui me üksteist enam mõnda aega ei näe,” ütles ta.

“Miks parem?” küsis orav imestunult. Tema meelest oli just hästi vahva, et sipelgas niisama heast peast läbi hüppas. Suu pudrune, jäi ta sipelgale suurisilmi otsa vahtima.

“Et jõuda selgusele, kas me hakkame üksteisest puudust tundma,” ütles sipelgas.

“Puudust tundma?”

“Puudust tundma. Sa ju tead, mida see tähendab?”

“Ei tea,” ütles orav.

“Puudust tundma – see on miski, mida sa tunned siis, kui midagi ei ole.”

“Mida sa siis tunned?”

“Vaat selles küsimus ongi.”

“Tähendab, siis me hakkamegi üksteisest puudust tundma,” ütles orav kurvalt.

“Ei,” ütles sipelgas, “sest me võime üksteist ka unustada.”

“Unustada! Sind?” hüüdis orav.

“Nonoh,” ütles sipelgas, “ära siis selle pärast kohe karjuma hakka.”

Orav haaras kahe käega peast kinni.

“Ma ei unusta sind mitte kunagi,” ütles ta vaikselt.

“Nojah,” ütles sipelgas. “Elame-näeme. Head aega!”

Ja juba astuski ta uksest välja ja libistas end pöögitüve pidi alla.

Orav hakkas temast otsekohe puudust tundma.

“Sipelgas,” hüüdis ta, “ma tunnen sinust puudust!” Tema hääl kajas puude vahel edasi-tagasi.

“Praegu veel ei saa!” ütles sipelgas. “Ma pole jõudnud veel äragi minna!”

“Aga ikkagi tunnen!” hüüdis orav.

“Oota’nd ometi natuke,” kõlas sipelga hääl veel kaugusest.

Orav ohkas ja otsustas oodata. Aga ta tundis sipelgast üha rohkem ja rohkem puudust. Vahel meenus talle hetkeks pöögitõrukeedis, või põrnika sünnipäev, mis ees seisis, aga siis hakkas ta jälle sipelgast puudust tundma.

Pärastlõunal ei pidanud ta enam kauem vastu ja läks välja. Aga ta ei jõudnud kolme sammugi astuda, kui talle tuli vastu sipelgas, väsinud, higine, aga rahulolev.

“Ongi nii,” ütles sipelgas. “Mina tunnen sinust ka puudust. Ja ma ei unustanud sind.”

“Näed siis,” ütles orav.

“Jah,” ütles sipelgas. Ja nad kõndisid kaelakuti alla jõe poole, et vaadata lainte sillerdamist.

—

Tõlgitud originaalist: Toon Tellegen: Misschien wisten zij alles. 313 verhalen over de eekhoorn en de andere dieren. Met prenten van Mance Post. Amsterdam, Antwerpen: Em. Querido’s Uitgeverij BV: 2008, lk 130-131.

Kitsik mitra

Olen inimene koibadega,
mis on rasked ja roidunud,
kõhuga, mis koriseb näljast,
ja veri mu soontes külmub selle öötaeva all.
Ja need aknad! Küll nad paistavad soojalt!
Tahaksin kangesti teada, kuidas on
vaadata säärastest akendest.
Aga seestpoolt,
seestpoolt!

Vahin läbi vana klaasi
aknaraamiristis:
sees higised ruudud,
valitute kari, ikka veel arust ära,
liikumas triumfeerivalt peomöllus.
“Sina minuga!” või “Mina sinuga!”
kajab mu tuhmist kolust vastu.
Hommikukaste kohutab mind,
ja kitsik mitra ajab hirmu nahka.

Kes tuleb mind äratama?
Uduähm või pakane?
Kes silitab mu sandilõugu?
Naisepihk või karukeel?

Rukkileib on hea!
Polegi vaja, et oleks kook.
Siin on kindlasti kusagil raasuke rukkileiba.
Väsinud olen, nagu koer.
Tahaksin suuta koeramoodi haigutada,
kõriaugupõhjani.
Istun siiasamma ukse ette maha,
ja siis magan, kuni seinad
vanadusnõrkusest koost pudenevad.

—

Originaali võib kuulata siit: De Kift, “Nauwe mijter” (“Koper”, 2001). De Kift on 1988. aastast Amsterdamis tegutsev hollandi bänd (teatraalne punk, fanfare, rock, pop etc), mu vanu armastusi, kellelt siin blogis võib kuulata-vaadata ka laulu “Wee mij!” (“Häda mulle!”).

Luuletuse “Kitsik mitra” originaali (“Nauwe mijter”) autoriks on hollandi kirjanik ja tõlkija Jan Arends (1925–1974). Ilmselt ilmus tekst tema luulekogus “Keefman” (1972), aga mul ei ole võimalik seda praegu kontrollida.

De Kiftile on eesti muusikast raske midagi sarnast leida. Jooni nende hoiakutest ja esitusviisist kohtab ehk vaid Eriti Kurva Muusika Ansambli loomingus. De Kift laulab omi tekste, aga on viisistanud ka hollandi ja välismaiste kirjanike luulet (nt Lucebert, J. Arends, W. Borchert, E. M. Remarque, N. Gogol jne). 2003. aastal valmis muide nende ooper ja CD “Vier Voor Vier”, mis põhineb Daniil Harmsi näidendil “Jelizaveta Bam” (1928). Harmsiga tegeldakse ka Tartu Üliõpilasteatris: Mehis Heinsaare — Daniil Harmsi näidendit “Daniil Harms ehk Geeniuse elu” võib vaadata Genialistide Klubis veel 18., 19. ja 20. mail. Harmsist kirjutas hiljuti oma blogis ka Aare Pilv.

P.S. Luuletuses esineva “karukeele” asemel võiks seista õieti ka “karuputk” (Heracleum). See oleks ühelt poolt täpsem. Ent hollandikeelne “berenklauw” tähendab peale karuputke sõna-sõnalt ka karuküünist. Mõeldav tõlge oleks veel “karusõrg” (Acanthus), aga see taim ei kasva Euroopas umbrohuna, kindlasti mitte Hollandis.

Gerard Reve: Sünd

Pole kahtlustki, et ma olen väga halb.

(Et inimene on üleni halb ja teda võib nimetada headuse suhtes täiesti küündimatuks, on küllaldaselt teada ja seda ei vaidlusta peale mõne seestunu ja sõgeda enam õnneks mitte keegi. Ent küsitavaks jääb, kas inimene on oma halbuses süüdi tervenisti või osaliselt. Usun, et inimene on umbes poolenisti halb oma loomult ja sünnilt, ning teise poole osas oma vabal tahtel ja valikul, mis teda halva ja hukatuse poole juhivad. Kui inimese eksistents eviks mingitki kehtivust ja vahekorda Igavese Päästega, oleks see võimalik ükspäinis Jumala mõõtmatu ja mõistetamatu armu läbi, mis on surelike esimene, viimne ja ainus lootus. Aga seda kõrvalmärkuse korras.)

Kui üldse kunagi mõne olendi puhul, siis vististi küll minu juures on minu halbus ja eluvääritus saanud ilmsiks ja seletatavaks asjaolude kaudu, millega seoses ma ilmale tulin.

Minu sünd kulges ennekuulmata vaevaliselt, kestes kolmkümmend neli tundi peaaegu lakkamatuid tuhusid ja krampe, mille käigus mind ikka ja jälle, otsekui vanade Hispaaniamaa hukkamiste julma eelmängu korras, aeglaselt kägistati. Sündisin sinisena ja hingetuna. Kell lähenes kuuele õhtul; väljas valitses juba pimedik, ja kõle, kibekülm tuul pillutas esimesi märgi helbeid, mis kuulutasid ulgudes tõusvat lumetuisku.

Minu sünni juures mehi ei viibinud: vana, habemik doktor Montezinos, ühtviisi hoolas ja armastatud alkohoolik, kes polnud eales purjus, oli ühe järjekordse tuhudevahelise lühikese pausi ajal suundunud oma kunagise õpingukaaslase poole, kes elas minu vanemate vahetus läheduses, et seal kiiresti paari verivorstipalaga kõhtu kinnitada. Kui ta taas sünnituppa astus, läks tal vaid suurivaevu korda minu haletsusväärne külm kehake minu rinda ja selga võmmiva ämmaemanda käte vahelt lahti kangutada. Sama vähe kui tollel õnnestus temalgi esimese hooga minust mingit häält välja meelitada. Oma enesekindlas leidlikkuses sõtkus ta oma karvaste, juba artriidi algmetest kooldus küünistega minu rinnakorvi ja moondas selle alatiseks kanarinna algmudeliks. Ent siis lõpuks tõin ma, esiotsa kurinal, seejärel kiunudes, ja viimaks kisendades, kuuldavale nõutud hääle. Olin sündinud ja, õnneks või kahjuks, hingasin, ja olin mõistetud elama ning alles hoopis hiljemini surema.

“Karjumine on alati hea,” sõnas vana doktor Montezinos, “see määrab ja paneb mõndagi paika.” Ta oli nokastanud, ilma oma purjusolekut eales tõendataval määral näitamata, ja Amsterdami näljakoi tillukeses toas, Van Hallstraatil asuva maja nr 68 kolmandal korrusel, õhkus tema suust äsjasöödud verivorsti hõngu, mille vaat et mikroskoopiliselt väikesed fragmendid olid talle habemesse takerdunud.

Sünnitoas oli peale ämmaemanda, doktor Montezinose, nurganaise ja minu kohal ka veel üks teise korruse naabrinaine, kes pärast seda, kui tema mees, tiisikeri tunnustega korvipunuja, ta hüljanud oli, elatus oma ema või tädi poolt provintsist ülimalt ebakorrapärastel aegadel läkitatud väikestest summadest ja valdas käelugemise ning kaardipaneku kunsti ja muid seda laadi salaoskusi, mida ta aga ei rakendanud ilmaski raha või kasu saamise eesmärgil. Ta kompis mu niisket, hädavaevu Surmasuust pääsenud pealage ja lausus pominal midagi seesugust nagu: “Ennäe? Ei, siiski mitte.” Silmapilguks oli ta ühest konarusest eksikombel järeldanud, et olin sündinud õnnetähe all. “Tema peale hakkab paistma palju valgust. Väga palju valgust. See on lambivalgus. Ja kõik muudkui vaatavad. Suur hulk inimesi.” Ta ohkas ja langes pooleldi minestusse, nagu tal neil puhkudel kombeks oli.

Vaevalt oli doktor sääred teinud ja oma röhitiste leha tundideks majja ning trepikotta maha jätnud, kui juba ilmutas ennast uus häda: emal ei olnud piima. Eksikombel oli tema rindade prink paistetus lapsetoiduseks arvatud. Joogijanu mul ei olnud, mis näis mõistatuslikuna. Olid ehk nibud ummuksis? Lapsevõmmimise juba käppa saanud ämmaemand mudis ja rutjus nüüd minu ema rindu, nii et seda nägu. Täis olid need küll, aga külluslikult esile purskuv vedelik polnud nõutud koorvalev elumahl, vaid samahästi kui toitaineid sootumaks mitte sisaldav, pooleldi käärinud turseneste.

Kuudepikkuses tasavägises võitluses täiskasvanuliku visaduse ja lapseliku elutülgastuse vahel toideti mind vaheldumisi peti, lahjendatud lehmapiima, suhkrulahuse, lahjedatud porgandimahla ja soojaks aetud riisiveega, mille kõigega kaasnes voodipesu, kardinate, tapeedi, põranda ja mööbli lõputu määrimine. Lahingu võitsid täiskasvanud, ja taas jäin ma hinge, omandasin jõu vastu hakata tervele hulgale lastehaigustele ja elama jääda.

Selle järgi, mis mulle on räägitud, olin ma oma esimestel eluaastatel peaaegu vahetpidamata haige. Väga ähmasel ja ebamäärasel kujul, mis puutub kohasse ja asjaoludesse, on jäänud mulle sellest meelde pilte: väikesed ruumid täis sosinat nõrga või varjatud, summutatud lambitule valgel: nappidest häälitsustest saadetud tablettide, tinktuuride ja pulbrite segamise ning lahustamise liigutused; kellegi kuju, toetamas mu pead ja üritamas joota mulle sisse midagi, mis on liiga kuum, liiga külm, liiga magus või liiga mõru.

Hilisemates mälestustes muutuvad pildid aredamaks; hääled on valjemad ja ma saan sõnadest aru; ka tean ma enam-vähem nimeliselt, mis on see, mida mul juua või alla neelata tuleb. Ja ma tean, et olen haige, ja et jään haigeks eluks ajaks.

Ühes neist mälupiltidest istun ma surmvaikselt toolil, toas, akna lähedal. Väljas akna taga ripub hõre talvepäike, madalalt ja tuhmilt inetute majade inetute, sinkjashallide katuste kohal. Ja mul on valus, sest olen haige, kolm või neli aastat vana. Valu, sügav ja tuikav, on kohe mu kõrvade taga, minu lõualuude mõlemas liigeses, mille ümber on seotud rätik, otsekui oleksin mumifitseeritav laip. Kui ma läbi nina hingan, näib valu levivat mu kõrvade piirkonnast edasi, üles otse mu silmakoobaste alla välja. Hingan ma aga läbi suu, siis valdab valu, sügavamalt seestpidi üles tungides, peaaegu kogu mu suu- ja kõriõõne. Vaheldan mõlemaid õhusisseveo mooduseid ikka ja jälle, et valu ei saaks mahti oma lähtekohast väga kaugele nihkuda, ja liigutan ennast nii vähe kui võimalik, sest liikumine tekitab tuult, ja tuul põhjustab jahedust, ja vähimgi jahedus mu näol rohkendab valu.

Mine tea, võib-olla just seetõttu kinnistus tollal minusse jäädavalt kõike valdav ja varjutav arusaam, et elamine ja tegutsemine, või elamine ja mitte-tegutsemine, on ühtviisi valu ja hirm ja õudus, ja et on katastroof ning suur õnnetus sündida ja elada.

—

Gerard Reve. Een Circusjongen. Levensroman. Amsterdam: De Bezige Bij, 2006, lk 11-15. (See on “Esimene peatükk, milles kirjanik arutleb, kui ennekuulmata halvana ta sündinud on, ja üritab lähemalt selgitada oma sünget vaadet maisele eksistentsile.”)

P.S. Hollandlase Gerard Reve (1923-2006) romaani “Een circusjongen” (“Tsirkusepoiss”, 1975) kangelase sünni kirjelduse kõrvale on eesti kirjandusest panna ehk vaid Reed Morni (1898-1978) romaani “Andekas parasiit” (1927) algusread:

“Kaheksa kuud lebas ajaloolt otsust ootamas uue sajandi värskes ning tühjas kirstus, kümmekond sisutuid päevi langes neile kergeks lisaks, kui jõudis aeg ükskõiksele hetkele, mil sündis Ellu Romeldi ilma surema. Sündis ema kaheaastase ootamise viljana, muljutuna ema kandmispäevil kujutet tulevikust ning ta sihtjoonist. Sündinu pehme pää näis hell neist tema olemisse mõeld mõtteist. See kibedus sööstis eluaimava olevuse puiklevasse protestikissa ennustavalt, aimates nagu kidurat käekäiku.”

Harry Domela: Iga toll vürst

Jõudnud hotelli tagasi, märkasin, et inimesed kõnetavad mind üldiselt kui Kuninglikku Kõrgust. Juba hommikul, kui voodis lamasin, oli juhtunud, et äkitselt astus mu tuppa hotelliteener, kes tuli mulle minu portsigarit tagasi andma. Portsigaril oli kujutatud siniste husaaride vappi. Mitmekordsete kummarduste saatel ütles ta mulle: “Kuninglik Kõrgus ei tule ju ometi ilma sigarettideta toime.” Olin oma ülikonna harjamiseks välja riputanud ja portsigari taskusse jätnud. Mehe sõnadest täiesti pahviks lööduna kostsin: “Tühi lori! Me olime kord Kuninglik Kõrgus!” Nüüd pärast lõunat hotelli vestibüülis istudes pidin tunnistama, et minu imestusele ei taha kuidagi lõppu tulla. Keset kõiki neid Brandenburgi junkruid: igal pool pilgud täis andumust ja aukartust … Viibisin nagu uimas. Siiski meelitas mind teadmine, et tõmban enda poole kogu oma ümbruskonna aupaklikkuse. Ainult üks asi ei andnud mulle rahu: mäherdusse kimbatusse võisin ma siin sattuda, kui äkitselt ilmuks lagedale keegi, kes tunneb tõelist printsi! Iga hetk võis asi avalikuks saada. Asusin ma ju Berliinis, Potsdami aadli maailma keskel. Mulle oli selge, et kauemaks ma enam Habsburger Hof‘i jääda ei saa. Teiselt poolt peibutas mind mõte oma printsirollist tungiva vajaduseta mitte loobuda. Kõigele vaatamata oli liiga meeldiv ülimate austusavalduste pidev objekt olla. Mis oleks, kui pöörduksin tagasi Erfurti? Raha mul nüüd üksjagu oli. Mitte mingil juhul ei tohtinud ma oma aega tühja vedelemise peale raisata. Midagi pidin ma ometi tegema. Mis oleks, kui ma seda rolli nüüd teadlikult edasi mängiksin? Võtnud vastu kiire otsuse, tellisin pileti, et järgmisel hommikul lennukiga Erfurti tagasi sõita.

Sõit lennukis oli seletamatult ilus. Meie all päikesesäras põldude kontuurid, teravad, nagu noaga lõigatud, kaardileht kaardilehe järel, üksteise kõrval reas: ehtpreisilik. Peagi lendasime üsna madalalt üle kiiskava Elbe jõevöö. Siis ilmusid kaugusehämust Tüüringimaa voored, üles ja alla, hästi sujuvalt, kaetud siledate teede võrgustikuga. Lahkeilmelised külakesed, mille servas veisekarjad meie lennuki eest ummisjalu minema jooksid … Sünged kuusemetsad, ojad ja jõekesed orupõhjades looklemas. Seejuures tegi lennumasina mootor lakkamatult müra, nii et vestlus oli võimatu. — Weimar kaugvaates, peidus kahe mäeaheliku vahel, kastetuna sügisesärasse … Erfurt … ! Kui ma hotelli saabusin, oli parajasti vaba vaid üks viienda korruse tuba. Mis muud kui pidin selle võtma. Tuba oli lausa masendav. Ventilaator seina sees käis väsimatult ringi. Ma ei saanud magada. Nõudsin portjeelt teist tuba. Ta andis mulle ainult lubaduse teha, mis suudab. Õhtul hotelli vestibüülis istudes ja igavledes märkan, et minu juurde astub hotelli direktor ja tervitab mind. Palun tal istet võtta. Ta tänab ja nihutab lähemale ühe tugitooli. Avaldan oma imestust, et väikeses Erfurdi linnas on säärane suur hotell, mida poleks häbi võrrelda ka suurte linnade suurimate hotellidega. Seepeale seletab ta mulle, et Erfurt asub geograafiliselt otse Saksamaa südames, mistõttu toimuvat siin palju kongresse ja konverentse. Alles hiljaaegu olevat siin aset leidnud suur kokkutulek, kus olnud väga palju prominentseid tegelasi. “Kas see oli äriline või poliitiline üritus?” küsisin. “Nojaa, kuidas võtta, peaasjalikult vististi poliitiline. Saksa katoliiklaste kokkutulek. Aga andestage, parunihärra, kas minust oleks pealetükkiv, kui paluksin teil osutada mulle seda au ja minuga pudeli veini juua?” Vaatasin teda imestunult. Et ma polnud veel õhtust söönud, lükkasin pakkumise tänades tagasi. Ta näis olevat pettunud. Jätkasin meie vestlust: “Mis prominentsed tegelased siin siis olid? Vaimulikud, ilmalikud?” — “Peaasjalikult ainult ilmalikud, nagu Marx, Wirth, vürst Löwenstein, Stegerwald, Haslinde … ja nii edasi.” Äkitselt näis talle midagi pähe turgatavat. “Kõik härrased kirjutasid oma nime hotelli “Kuldraamatusse”. Kui see parunihärrat huvitama peaks, oleks mul hea meel seda parunihärrale näidata.” — “Liigagi armastusväärne! Küllap heidaksin allkirjadele meeleldi pilgu peale.” Tõusime püsti ja ta juhatas mu ärinõuniku erakontorisse. Kapist suurt, hinnalisse nahka köidetud raamatut välja võttes palus ta mul kirjutuslaua ääres istet võtta. Teatava pidulikkusega lõi ta raamatu minu ees lahti. Lehitsesime seda aeglaselt, lehthaaval. Igale lehele oli kirjutatud nimi. Nende seas oli väga kõlavaid, nimesid, mis kuulusid vürstidele, finantsaristokraatidele, tuntud poliitikutele ja kõrgetele sõjaväelastele. Lõpuks tulid pikas reas saksa katoliikluse prominentseimad esindajad: Wirth, vürst Löwenstein …, viimasena allkirjastatud leheküljel: “Marx, riigikantsler.” Direktor ei suutnud nüüd enam teatavat erutust varjata. “Jaa, Marx, Saksa Riigi kõrgeim ametnik, sellel leheküljel.” Ta pööras uue, veel ühegi sulejäljeta lehekülje. “Ja siia, siia peaks oma nime kirjutama üks kõige kõrgemaid tegelasi, inimene, kelle positsioon on võrdväärne riigikantsleri omaga, nimi, mille kõla on veelgi täiem.” Ta haaras sulepea pihku, kastis selle tindipotti ja ulatas mulle. “Me pidasime sellega parunihärrat silmas. Juhul kui parunihärra suvatseb nii lahke olla?!” Suurivaevu suutsin oma hämmingut varjata. “Marx – Korff?!” ütlesin ma. “Kuulge, see kontrast on nüüd küll liiga suur. Mis mulje võiks jätta riigikantsler Marxi kõrval üks lihtne parun Korff!” Direktor naeratas diskreetselt. “Aga kes muu peale Teie Keiserliku Kõrguse siis veel kõne alla tulla saaks?” — “Kes ma teie arvates õigupoolest olen …” — “Oo, meie tundsime Teie Keiserliku Kõrguse sedamaid ära.” — “Noh, kes ma siis olen?!” küsisin, ja otsekohe vastas tema: “Tema Keiserlik Kõrgus Preisimaa prints Wilhelm, kroonprintsi vanim poeg.” Õelalt ütlesin talle: “Teil on tõepoolest erakordselt terav pilk, härra direktor, seda ei või salata.” Võtsin sulepea ja kirjutasin ühe hoogsa tõmbega leheküljele nime: “Wilhelm, Preisimaa prints.” Lisasin veel kuupäeva ja andsin talle sulepea tagasi. Matkisin nime kirjutades edukalt endise keisri käekirja. “Kas ma tohiksin nüüd Teie Keiserlikku Kõrgust paluda, tähistamaks Teie Keiserliku Kõrguse meie hotellis viibimist, minuga üks pudel veini juua?” — “Meeleldi, aga pärast õhtusööki. Üks asi siiski veel: ma soovin, et mind ära ei tuntaks, niisiis edaspidi palun: parun Korff.” Direktor tegi kummarduse: “Täpselt nii, nagu Teie Keiserlik Kõrgus käsivad. Aga ma palun Teie Keiserlikku Kõrgust lubada minul Teie Keiserliku Kõrguse poole siiski Teie Keiserlikule Kõrgusele õiguse poolest kuuluva tiitliga pöörduda.” — “Meeleldi, armas direktor, kui see teile rõõmu valmistab. Ent säärasel juhul olgu ka tiitel õige: Kuninglik Kõrgus.” — “Väga hea, Kuninglik Kõrgus. Kas ma tohiksin nüüd Teie Kuninglikule Kõrgusele meie hotelli nimel tere tulemast öelda! Väljendan elavat soovi, et Teie Kuninglik Kõrgus jäävad meie juures rahule. Lubame näha vaeva ja sellele omalt poolt nii palju kui võimalik kaasa aidata.” — “Ma tänan teid,” katkestasin tema kõnevoolu. “Nüüd võime ju jälle alla minna.” Sügavalt kraapsjalatades tõmbas ta ukse lahti ja me astusime välja.

Järgmisel hommikul oli hotelli vestibüül inimestest tulvil. Igalt poolt kuulsin sosistamist: “Seal ta on! Ossa! Kui šikk!” Aupaklikud pilgud puhkasid minu peal. Minus oleks otsekui midagi prõksatanud. Tundusin endale nüüd sootuks teistsugusena. Minu küljest pudenes kõik lihtsa ja süütu Harry Domelaga seotu. Tajusin, nagu kasvaks mulle sootuks uus nahk. Tundsin ennast nii isoleerituna, nii suurena, uskusin enese uhkel sammul kogu selle ringisibava inimpuru kohal astuvat. Olingi prints, mis muud, iga toll vürst, ja täitsin oma rolli mind ennastki jahmatava endastmõistetavusega.

–

Tekst on tõlgitud väljaandest: Harry Domela, Der falsche Prinz. Leben und Abenteuer von Harry Domela. Im Gefängnis zu Köln von ihm selbst geschrieben. Januar bis Juni 1927. Berlin: Malik-Verlag, 1927, lk 198-202 (peatükist “Liebe des freien Manns”).

P.S. Baltisaksa literaadi Harry Domela raamatust “Valeprints” (“Der falsche Prinz”) olen tõlkinud oma blogisse juba varemgi ühe lõigu (“Harry Domela: Tänav”, 30. 11. 2007). Seal on ka pikem ülevaade tema elust.

Pärast Läti iseseisvumist verinoorelt kodumaalt lahkuma sunnitud baltisakslane Harry Domela (1905-1978?) pidas Saksamaal aastaid puruvaest hulgusepõlve: polnud tal Saksamaal sugulasi ega olnud tal ka mingit kodakondsust. Kuid tal oli hea kasvatus ja eksootiline balti aktsent, nii et pärast aastaid tänaval virelemist tuli ta mõttele hakata esinema balti aadlikuna (baltisakslaste valdav enamus ei olnud aadlisoost). Ta kasutas tuntud balti aadliperede nimesid ning nüüd avanesid talle praktiliselt kõik uksed ja südamed. Ja väga peened seltskonnad. Kui tänapäeval seostub Baltikum Saksamaal muu hulgas hirmuga Ida-Euroopa barbarihordide ees, siis pärast Esimest maailmasõda elasid veel kujutlused siinsest isevärki arhailisest aadlimaailmast, kõigist neist peenetest kommetest, teatavast suveräänsest härrandlikkusest, mida on Baltikumis hiljemgi harrastatud — ja mida omal ajal minu meelest näiteks Gerhard Schröder Lennart Mere juures ühelt poolt küll imetles, teiselt poolt aga jälestas ja kartis.

Nii et Domela oleks võinud rahumeeli piirdudagi mõne krahv von der Recke või vürst Lieveni identiteediga ja mõnda aega ilusti ära elada, lasta end võõrustada, kostitada ja poputada parimates hotellides ja uhkeimates üliõpilaskorporatsioonides. Kuid süües kasvab isu: kui 21-aastane Domela end 1926. aasta sügisel Erfurdi hotellis Erfurter Hof parun Korffi nime all sisse kirjutas, hakkasid peagi käima sosinad, et tegemist on Saksa kroonprintsi pojaga, kes reisib inkognito. Saksamaa oli küll juba mitmendat aastat vabariik, kuid austus kroonitud peade ja üldse aristokraatide vastu elas ühiskonnas õige visalt edasi. Domela võttis pakutud printsirolli vastu ja mängis seda väga edukalt mitu kuud, kuni asjaga hakkas tegelema Saksa luure — kuuldused “troonipärijast” olid kõigele vaatamata levima hakanud. Domela põgenes nüüd Erfurdist ja üritas Prantsusmaale võõrleegioni pääseda. Aga enne ta vahistati. Seitsme kuu pikkuse vangistuse ajal kirjutas ta oma kirjust elust raamatu, mis ilmus mainekas kirjastuses ja sai sedamaid bestselleriks. Ja pool Saksamaad naeris.

Kujutlusvõimes on midagi hämmastavat. Harry Domela ei sarnanenud kuigivõrd prints Wilhelmiga, kelleks teda peeti — kes ta usuti ja loodeti olevat. Kelleks mind peetakse, see on alati huvitav küsimus. Ja veel: kas ma suudan mingilgi määral seda, kelleks mind peetakse, mõjutada? Kas see, kelleks mind peetakse, mõjutab mind? Ja siis muidugi: kes olen ma õieti tegelikult? Ja lõpuks: kas see, kes ma olen, ja see, kelleks mind peetakse, peaksid tingimata kokku langema, kas see on üldse võimalik ja kas selle nimel on vaja alati vaeva näha? Alati peetakse kedagi kellekski. Suurpettur Harry Domelaga seoses meenub mulle muidugi see, kuidas mõni aasta tagasi ühel Tartu kirjanduskonverentsil, mis tiirles kolme Keyserlingi loomingu ümber, astus pärast hommikusi ettekandeid — kuulajad ja esinejad kiirustasid lõunakohvile — minu juurde kunagine Saksamaa suursaadik Eestis, juba vanemas keskeas baltisaksa aadlik, ja küsis, kas tal on au kõnelda Alexander von Keyserlingiga. Kahetsesin oma suutmatust nii kõrgetele ootustele vastata, mispeale suursaadik mulle selgitas, et kõnealune Keyserling või Keyserlingk (ma ei mäleta enam, kumb) olevat Kanadast või USA-st, kus ta elavat, küll konverentsile kutsutud, nagu mitmed teisedki sellest suguseltsist, aga ta polevat kindlat nõusolekut andnud. Igatahes olevat suursaadikul infot, et noor krahv võivat siiski saabuda, võib-olla ette teatamata. Ja ettekannete ajal tundus talle, et oodatud külaline võiksin olla just nimelt mina … Amüsantne lugu kõditas loomulikult tublisti mu ego ja lõbustas mind terve päeva. “Aga kuulge, kes te siis tegelikult olete?” küsis suursaadik pärast oma eksituse ilmsikstulekut. Sest tal oli taktitunnet, ja küllap ka siirast huvi. Nii me jutule saimegi.

J. von Uexküll: Mida tähendab omailm?

Kena lastemuinasjutt pajatab mehest, kes märkas ühel päeval oma varju ja pidas seda elavaks olendiks. Algul näis talle, et vari on tema teener, kes tema liigutusi jäljendades täidab kuulekalt kõik tema käsud. Ent ajapikku sugenesid mehes kahtlused, kas vari ei tee kõigepealt liigutused ette ja hoopis tema on see, kes oma varju jäljendab. Ta hakkas oma varju silmas pidama ja kandis hoolt, et vari ei kukuks näiteks teravate kivide või klaasikildude vastu ega saaks sel moel viga. Ise võttis ta kõige ebamugavamaid asendeid, et vaid varjul oleks mõnus istuda. Nõnda sai temast viimaks oma varju ustav teener — ta vajus kogunisti oma varju varjuks.

Sellest loost on hõlpus õppust võtta. Kahjuks pole enamik loodusteadlasi seda arvestanud ja on maailmavaates, mida nad kuulutavad, teinud varju tegelikkuse isandaks.

Kuidas see juhtus?

Iga inimene, kes vabas looduses enda ümber vaatab, asetseb ümmarguse saare keskel, mille kohal on sinine taevakuppel. See on temale osaks määratud vaadeldav maailm, mis sisaldab kõike talle nähtavat. Ja see nähtav on korrastatud vastavalt tähendusele, mis sellel tema elu jaoks on. Kõik, mis on lähedal ja võib talle vahetult mõju avaldada, on olemas täies suuruses; kauge ja seega ohutu on väike. Kaugete asjade liikumised võivad jääda talle nähtamatuks, samal ajal kui lähedal olevate asjade liikumised teda kohutavad. Kui puhkame puu varjus, jääb puu varju rändamine, mille kutsub esile kauge päikese möödumine, meie eest peitu. Seevastu annab vähimgi puu lehtede liikumine, mille põhjustab tuul või lendutõusev lind, endast varjupildis selgelt märku.

Asjad, mis inimesele nähtamatult lähenevad, kuna neid varjavad teised objektid, reedavad end tema kõrvale helina või tema ninale lõhnana. Ja kui nad on päris lähedale tulnud, kompimismeele kaudu.

Lähedusele on tunnuslik meelte järjest tihenev kaitsevall. Kompimismeel, haistmismeel, kuulmismeel ja nägemismeel ümbritsevad inimest nagu ühe väljapoole järjest õheneva rüü neli kesta.

Seda meeltesaart, mis iga inimest rüü kombel ümbritseb, nimetame tema omailmaks (keskkonnaks, Umwelt). See omailm laguneb erinevateks meelesfäärideks, mis mingi objekti lähenemisel nähtavale ilmuvad. Kõik kaugel eemal paiknevad objektid on inimese jaoks pelgalt nägemisasjad, lähenedes muutuvad nad kuulmisasjadeks, seejärel haistmisasjadeks ja lõpuks saavad neist kompimisasjad. Kõigi meeleomadustega varustatud asju võib inimene lisaks suhu panna ja teha neist ka veel maitsmisasjad.

Kõigi mõeldavate meeleomadustega varustatud objektid jäävad olemuselt alati inimsubjekti produktideks ega ole asjad iseeneses, mis võiksid ilma subjektita omaette eksisteerida. Alles siis, kui nad on ülle tõmmanud kõik meelekestad, mis saarel pakkuda on, seisavad selle maailma objektid meie ees oma täies konkreetsuses.

Selle jälile, mis nad on enne, niikaua kui nad on täiesti kattetult, ei jõua me iial. Selles seisundis pakuvad nad bioloogile huvi ainult siis, kui nad esinevad ärritusallikatena ja panevad oma mõjude kaudu meeleelundeid tootma omadusi. Sest meeleelundite ülesanne seisneb alati ärrituste omadusteks muundamises.

Nagu nägime, on igale meeleelundile omistatud üks omailma meelesfäär. Silma meelesfäär on kõige laialdasem, sest see ulatub inimese kehast kuni horisondini. Sootuks väiksem on kompimissfäär, sest see ei ulatu kaugemale kompivast käest.

Et üksikute inimeste meelesfäärid kõigis põhilistes joontes omavahel sarnanevad, siis sarnanevad omavahel ka objektid nende erinevates omailmades.

Sellest on ennatlikult järeldatud, nagu oleksid objektid omaette eksisteerivad tegelikkused, mis on olemas ka sõltumatult subjektist. Vaevalt leidub haritud inimest, kes poleks valmis vanduma, et samasugune päike, samasugune kuu ja samasugused tähed paistavad kõigi elusolendite peale — seeasemel et ettevaatlikult otsustada, et need taevakehad esinevad samasugusel moel üksnes meie kaasinimeste omailmades. Seegi väide pole korrektne, sest kui väikesed lapsed kuu järele haaravad, siis tõendab see, et nende kuu, mis asub nende lapsehorisondil vaevalt kaheksa meetri kaugusel, pole seesama mis meie oma. Horisont, mis meie, täiskasvanute jaoks umbes kuue kilomeetri kaugusel nähtavat maailma piiritleb, on alles mitmesuguste kogemuste läbi ajapikku nii kaugele nihutatud. Oleme järk-järgult õppinud tuttavaid objekte nägema mitte enam väikesena, vaid kaugena. Hermann von Helmholtz jutustab, kuidas ta väikese poisina emaga Potsdamis garnisonikiriku ees seisis ja palus, et ema nood väikesed nukukesed, kes kiriku katusel katuselööjatena askeldasid, alla tooks.

Loomade juures, kelle omailmu piirab väike horisont, teisenevad taevavalgused põhimõtteliselt. Kui sääsed õhtupäikese käes tantsivad, ei eksisteeri nende jaoks meie suurt inimpäikest, mis kuue kilomeetri kaugusel looja läheb, vaid neil on oma tillukesed sääsepäikesed, mis loojuvad neist poole meetri kaugusel. Kuud ega tähti sääsetaevas ei ole.

Kes on vähegi loomade omailmadega tegelenud, ei tule eales mõttele omistada objektidele omaseaduslikkust, mis nad subjektidest sõltumatuks teeks. Sest siin on ülimaks seaduseks objektide muutlikkus. Iga objekt muutub põhimõtteliselt, kui ta teise omailma viiakse. Õievarrest, mis on meie omailmas lille kandja, saab hariliku vahtlase (Philaenus spumarius) omailmas vedelikuga täidetud toru, kust vahtlane pumpab välja vedelikku, mida ta vajab oma vahumullikestest koosneva maja ehitamiseks.

Sellestsamast õievarrest saab sipelga jaoks püstine purre, mis ühendab tema kodupesa õies asuva jahialaga. Rohtu sööva lehma jaoks saab õievarrest osake tema maitsvast toidust, mida ta mäletsedes oma laiade lõugade vahele võtab.

Positivistide õpetused, mis põhinevad objektide omaseaduslikkusel ja armastavad rääkida subjektide meelepetetest (et mitte objektide muutlikkust möönda), saavad näiliselt tuge kahest inimese omailmale iseloomulikust omapärast: nendeks on ruumi laienemine ja maailma keskpunkti ümberpaiknemine, mis on tihedalt omavahel seotud.

Ükski loom ei lahkuks iial mõtteski oma meelte omailmaruumist, mille keskpunkti ta moodustab. Rännaku ta kui tahes kaugele, ikka jääb teda ümbritsema omailmaruum, mida täidavad tema meelesfäärid, vaheldugu objektid kui tahes tihti. Inimene aga ilmutab kaugemaid rännakuid ette võttes kalduvust ruumi, milles ta asub, oma meelesfääridest lahutada ja seda vastavalt tema poolt läbi käidud teedele igas suunas laiendada. Ühtlasi peab järjest enam avarduma taevavõlv, mis ehitub mõttes järjest kõrgemaks. Keskpunkti, mis on taevakupliga kaetud, ei moodusta siis enam ringirändav inimene, vaid tema kodukoht. Enam ei liigu inimene üheskoos talle truult järgneva ruumiga, nagu pealtnäha paistab, vaid inimene liigub paigalolevas ruumis, mis on end tema käest täiesti vabastanud ja millel on oma keskpunkt. Ruum on siis muutunud autonoomseks nagu temas olevad objektid.

Sajandite jooksul on järjest enam paisuva ruumi keskpunkt mitut puhku oma asukohta vahetanud. Geotsentrilisele ruumile, mille keskpunkti moodustas maakera, järgnes pärast tuliseid võitlusi heliotsentriline ruum, mille keskpunktiks on päike, ja nii on see olnud meie päevini.

Juba Kant oli ruumi suveräänset positsiooni raputanud, paljastades selle kui inimese vaatlusvormi. Sealtpeale tuli astuda vaid samm, et üksikinimese omailmaruumile tema õigused tagasi anda.

Põhjuseks, miks seda sammu tänini astutud ei ole, on vaieldamatud eelised, mida on kujutlus objektiivsest, kõiki elusolendeid hõlmavast ruumist kodanlikule elule andnud. Konventsionaalne ruum, kus leiavad aset kõik meie suhted kaasinimestega, on kõik üksikud omailmaruumid ühisele nimetajale viinud ja muutunud kultuurinimesele hädavajalikuks. Me ei suuda ilma temata kõige lihtsamatki maakaarti valmistada, sest kõiki subjektiivseid vaatepunkte ühiseks pildiks ühendada on võimatu.

Kaardi valmistamiseks tuleb meelelised vaatlused välja lülitada ja asendada need sümbolitega, mida on võimalik mõttelisse konstruktsiooni sobitada. Kaart ei ole pilt, mida vaadatakse, vaid sümboolsete märkide kooslus. Et osata kaarti lugeda, tuleb need märgid selgeks õppida.

Pastor Busch Eestimaal oli lasknud saata endale Läänemereprovintside uue kaardi ja näitas seda hulgale talupoegadele. Talupojad silmitsesid kaarti kaua ja ütlesid siis tõsiselt pead noogutades: “Väga sarnane.” — “Sarnane kellega?” küsis pastor imestunult. — “Ikka pastorihärraga, kelle muuga,” vastasid talupojad.

Maakaart, mis pole kunagi midagi muud kui lühendatud kirjeldus konventsionaalses märgikeeles, ei saa iial olla sarnane. Parimal juhul saab ta olla õige.

Talupojad, kes märgikeelt ei tundnud ega osanud kaarti seetõttu lugeda, pidasid seda nähtavasti pildiks, mis pidi kujutama loomulikult pastorit ennast. Viisakusest kinnitasid nad seetõttu pildi sarnasust, milles pastor oli nende arvates veendunud.

Nagu kaartki on kogu konventsionaalne maailm mõtteline konstruktsioon, mille lihtsustatud kujutist ta esitab.

Üksnes mõttemugavus on lähtuda üheainsa objektiivse maailma olemasolust, mida inimene sarnastab võimalikult palju omaenese omailmaga ja mida ta on igas suunas ruumiliselt ja ajaliselt laiendanud. Individuaalseid hälbimisi konventsionaalsest maailmapildist, mida inimene oma kaasinimeste juures täheldab, seletatakse nende mõttevigade ja meelepetete abil. Seejuures kipub liigagi kergesti omaenda isiksus kõigi inimeste ja asjade mõõduks kujunema.

Positivistide õpetus ühest kõikehõlmavast objektiivsest maailmast tipneb niinimetatud keskkonnateooriaga (Milieutheorie), mis kuulutab üksiku inimese tema lähema ümbruse produktiks.

Sellega on vari lõplikult tegelikkuse isandaks tehtud. Sest objektiivne maailm pole midagi muud kui kõigi inimeste omailmade väga läbipaistev varjupilt ega oma vähimatki iseseisvat reaalsust.

Tõlgitud teosest: Uexküll, J. von. Niegeschaute Welten. Die Umwelten meiner Freunde. Ein Erinnerungsbuch. S. Fischer Verlag: Berlin, 1936, lk 11-18. (Tõlgitud lõik pärineb sissejuhatavast peatükist “Was heisst Umwelt?”)

P.S. “Omailm” (Umwelt) oli Keblastes (Läänemaal) sündinud ja Capril surnud bioloogi, zooloogi, filosoofi ja kirjaniku, ühtlasi ökoloogia teerajaja Jakob Johann von Uexkülli (1864-1944) kesksemaid mõisteid (see saksa tavakeeles muidu keskkonda tähistav sõna tõlgitakse inglise keelde mõnikord kui “self-centered world”). Uexküllist on palju inspiratsiooni saanud (bio)semiootika etc.

Jaan Undusk on juhtinud tähelepanu Uexkülli õpetuse baltilikule taustale:

“Teiselt poolt tohiks kõiges Uexkülli kirjutatus aimata midagi väga baltilikku — suurmaaomaniku rõõmu oma maavaldusi mõisatrepilt üle vaadates. Inimese kodupaik (Heimat) on vabas looduses horisondiga piiratud ala, mis on harva kaugemal kui kuus tundi käimist, kirjutab ta ühes varasemas töös, jätkates: selle kõnnib ta edasi-tagasi ühe päevaga maha, ilma et peaks naabri poole ööseks jääma. Minu maailm on minu mõis! Uexkülli järgi ei ela me mitte teiste ettemärgistatud keskkonnas, vaid isiklikes omailmades, mille oleme ise oma meeltest, tahtmistest ja kalduvustest tulenevalt kokku pannud. Mingis mõttes on Umweltlehre, omailmaõpetus, Balti mõisaelust tulenev teoreetiline üldistus.”

(J. Undusk, Keskkonnafilosoofia ja loodusmõte Balti kultuuriruumis. – Sirp 21.09.2007.)

P.P.S. Tõtt-öelda olin Umwelt‘i omailmaks tõlkimisega kimbatuses ja oleksin eelistanud vast mõistet “keskkond”, sest “omailm” leiab laialdast kasutust ka mõnes ksenofoobse hõnguga (uuspaganlikus) diskursuses kõikvõimalike muude oma-liitega varustatud sõnade kõrval (nt “omausk” jms). Aga olgu peale, J. von Uexküllil pole sellega vähimatki pistmist ja semiootikud on “omailma” heaks kiitnud. Pealegi annab “keskkond” Umwelt‘i (= ümbritsev maailm) seoseid edasi veelgi puudulikumalt.

—

Foto: Francesca Woodman (1977-1978)

C. Hasselblatt: Kirves raamatukogus

Uue ideoloogia pealesurumise juures on aga probleemiks asjaolu, et see ei satu vaimsesse ega ainelisse vaakumisse, vaid kõnealuses ruumis on üks või teine juba olemas. Kirjastuste ja trükikodade ülevõtmine ning ebameeldivate elementide pagendamine ei saanud 1940. aastal Eestis aset leida tagasiulatuvalt, st kõik see ei muutnud mitte vähimatki tõigas, et rahvastik oli elanud viimased kakskümmend aastat suhteliselt vabas ühiskonnas ja vastavalt sellele soetanud endale ka ulatuslikud raamatuvarud. Või omas kas või ainult telefoniraamatuid. Ent need olid ohtlikud, sest sisaldasid muu hulgas Tallinnas asuvate välisriikide esinduste kontaktandmeid. Seega rebiti ühe esimese meetmena kõigis avalikes asutustes leiduvatest telefoniraamatutest vastavad leheküljed välja.

Raamatukogud kätkesid hoopis ohtlikumat potentsiaali, mis tuli kas kõrvaldada või vähemasti luku taga hoida. Hakatust tehti sellega, mida uued võimukandjad pidasid triviaalkirjanduseks. Nimekiri 29 seesuguse kahjuliku raamatuga, mille hulka kuulus näiteks ka Dumas’ “Krahv Monte-Cristo”, koostati juba 1940. aastal. Osaliselt veel müügil olevad eksemplarid tuli kokku koguda ja hävitada. Kättesaadu põletati ära, Tallinnas näiteks ühes manöövriveduri katlas. Seejärel nopiti ikka ja jälle üksikuid raamatuid välja ning pandi keelu alla, kuni hakati koostama täielikke nimekirju kirjandusest, mis kuulus hävitamisele. Selleks kutsuti ellu komisjon, mis tuli esmakordselt kokku 23. augustil 1940. aastal August Alle eesistumisel. Komisjoni ülejäänud liikmed olid August Jakobson, Rudolf Sirge, Mihkel Jürna ja tollal juba paar lasteraamatut üllitanud Paul Rummo.

See komisjon pidas kuni 19. novembrini kümme istungit ja koostas neli — ka avaldatud — nimekirja raamatutest, mis kuulusid keelustamisele ning raamatukogudest eemaldamisele. Koostati ka nimekirju raamatutest, mis olid keelatud ainult osaliselt, st kust tuli mõned leheküljed välja rebida. Selle esimese komisjoni poolt keelatud raamatute koguarvuks on 1552 nimetust, umbes kolmandiku neist moodustasid venekeelsed teosed. Pearõhk oli pandud poliitilistele, see tähendab kõigile parteijoonest hälbivatele ja kõige laiemas mõttes nõukogudevaenulikena või kommunismivastastena tõlgendatavatele teostele, religioossetele või filosoofilistele kirjutistele (Krishnamurti, Freud, Steiner) ning ajaloolistele käsitlustele, nagu näiteks raamatutele Eesti Vabadussõjast. Ilukirjanduslikud teosed sattusid löögi alla hoopis vähem. Ent peagi jõudis järg ka nende kätte: kirjanikelt, nagu Johannes Aavik, Artur Adson, Jaan Lattik, Jüri Parijõgi, Gustav Suits või Marie Under kanti indeksisse kõik teosed, teistelt ainult mõni nimetus. Väljasõelumine ja hävitamine puudutas raamatuäri ning avalikke raamatukogusid. Eraisikute kogusid suures mastaabis ei hävitatud. Siin ei jõutud kaugemale üleskutsetest teatud raamatud ära anda, ja neid üleskutseid enamik eestlasi ei järginud, ehkki mõnel pool leidus ka üliagaraid pioneere, kes oma vanemate ja vanavanemate kodus piiblid välja peilisid ja ahjus põletasid.

Kõikvõimsa Nõukogude Kirjandus- ja Kirjastusasjade Peavalitsuse, Glavliti (Главное управление по делам литературы и издательств) Eesti osakonna loomine toimus 23. oktoobril 1940 ning tõi endaga kaasa kirjanduse hävitamise täiustumise. Ühtaegu oli loodud organisatsioon, millest sai ligemale pooleks sajandiks võõrvõimu, tsensuuri ja ikestatuse sümbol ning mille paljas olemasolugi oli juba riigisaladus. Glavliti esimene ülesanne seisnes raamatute hävitamise koordineerimises ja teostamises. Selleks kästi kõik indeksisse kantud teosed kahte kogumispunkti toimetada: riiklikku raamatukokku Tallinnas ja Tartu ülikooli raamatukokku. Seal paigutati raamatud esmalt lattu, füüsilist hävitamist alustati alles 1941. aasta juunis, nii et Tartu ülikooli raamatukogu direktoril õnnestus veel üks või teine eksemplar päästa. Tallinnas jäädi nii suurde ajahätta, et hävitustöö täielik läbiviimine takerdus sõja puhkemise taha. Siingi läks korda mõned tuhanded köited päästa. Raamatute konkreetne hävitamine oli ütlemata jõhker: nad kisti paljaste kätega katki, lõigati suurte nugadega lõhki või pandi raiepakule ja taoti kirvestega puruks. Abitöölistel, kellele maksti poolteist rubla tunnitasuks, olid kaks nädalat käed tööd täis, ja Vene paberitehastesse saabus rohkesti vanapaberit. Sellel esimesel Nõukogude aastal hävitatud raamatute arv on suurivaevu väljaselgitatav, umbkaudseks hulgaks peetakse 200 000 köidet.

Ent lõppeks oli see alles eelmäng. Teise maailmasõja jooksul hävitati hulgaliselt raamatukogusid ja Saksa okupatsiooni ajal kanti indeksisse ca 400 nimetust. Pärast Teist maailmasõda jätkasid Nõukogude ametivõimud oma suurejoonelist hävitusrünnakut kahjuliku kirjanduse vastu uue hooga. Nüüd otsutati raamatuid lihtsuse mõttes taas ka põletada. Mis puutub eesti trükiste kogukaotusse neil aastatel, siis hilisemad hinnangud on jõudnud äärmiselt suurte arvudeni. Glavlitis oli saavutatud vahepeal nimelt uus tase: keelatud kirjanduse nimekirjade asemel koostati nüüd lubatud kirjanduse nimekirju, mis hävitamist märkimisväärselt hõlbustas. Umbkaudse hinnangu järgi, mille on teinud kirjandusteadlane ja bibliofiil Jaan Roos, kelle valduses oli üks suurimaid Eesti eraraamatukogusid ja kellel õnnestus see Tartu ülikooli raamatukokku ning kirjandusmuuseumi varjule toimetada, oli ca kaheteistkümnest miljonist eesti trükisest, mis 1939. aastal eksisteerisid, viisteist aastat hiljem alles veel ainult kaks miljonit. Teised hävitatud eesti trükiste koguarvu kohta tehtud hinnangud räägivad 20-26 miljonist või 25-30 miljonist. Kirjanduse arengule pole seda laadi andmed sugugi mitte tähtsusetud, sest nad annavad selge pildi kultuuri sel ajal tabanud laastamistest ning ühtaegu ettekujutuse sellest, millises keskkonnas sõjajärgne põlvkond Eestis üles kasvas. Aivo Lõhmus, kes 1988. aasta jaanuaris ajaleheartiklis esimesena seda Eesti raamatuloo osa laiemale avalikkusele tutvustas, andis oma artiklile toona tabava pealkirja: “Iga raamat on ime”.

—

Tõlgitud originaalist: Hasselblatt, Cornelius. Geschichte der estnischen Literatur. Von den Anfängen bis zur Gegenwart. Berlin – New York: Walter de Gruyter, 2006, lk 518-520 (tõlgitud peatükk kannab pealkirja “Die Axt in der Bibliothek”). Avaldatud autori nõusolekul.

Eile oli holokausti mälestuspäev. Sel puhul sobib mälestada mis tahes genotsiidi ohvreid. Raamatute hävitamine, biblioklasm, on osa kultuurigenotsiidist. Ja veel:  “Seal, kus põletatakse raamatuid, põletatakse viimaks ka inimesi,” on öelnud Heinrich Heine.

Etty Hillesum: Kus on tegelikkus?

Laupäeva hommikul [28. märtsil 1942] kell kümme

Võtsin nädal aega tagasi nõuks kirjutada iga päeva lõpul oma päevikusse, mis inimestega ma sel päeval rääkisin. Aga selle peale kuluks kohutavalt palju paberit. Ja kas oleks sellel üldse väga mõtet? Mõnikord on mu päev inimesi ja vestlusi tuubil täis, ja ometi on mul tunne, nagu elaksin täielikus vaikuses ja rahus. Ja see õhtune puu mu akna taga on siis suurem seiklus kui kõik inimesed kokku. Mõtlen vahel, et mu elus juhtub nii palju asju, nii palju on seal huvitavaid inimesi, raamatuid, jutuajamisi, elamusi — kahju, et ma ei jõua seda kõike kirja panna, pärastiseks. Aga, noh, mis teha, siiski on mu tegelikkus kusagil sootuks mujal. Peaksin vist alatiseks loobuma kõige läbielatu üleskirjutamisest. Minu tegelikkus on mujal.

[...]

Ja siis: inimese elus juhtub nii mõndagi, ja elu on sündmusi ääreni täis. Kuid ometi? Kannaksid nagu kusagil oma sisemuses suurt, viljakat üksildust igal pool endaga kaasas. Ja teinekord on kõige olulisemaks päevasündmuseks puhkepaus kahe sügava hingetõmbe vahel ja sisevaatlus viis minutit kestva palve ajal.

—

Tõlgitud teosest: ETTY. De nagelaten geschriften van Etty Hillesum 1941–1943. Onder redactie van Klaas A. D. Smelik, tekstverzorging door Gideon Lodders en Rob Tempelaars. Amsterdam: Uitgeverij Balans, 1986, lk 318.

Vt ka nt: Etty Hillesum: On kahesugust üksildust.

R. M. Rilke: Õed-vennad

Ja võib-olla on sugupooled lähedasemad, kui arvatakse, ja võib-olla saab maailma suur uuenemine seisnema selles, et mees ja naine, vabastatuna kõigist eksitunnetest ja vastumeelsustest, ei otsi teineteist enam kui vastandid, vaid kui õed-vennad ja naabrid, ning liidavad oma jõud kui inimesed, et kanda üheskoos lihtsalt, tõsiselt ja kannatlikult seda rasket sugu, mis neile peale on pandud.

—

Tõlgitud originaalist: Rainer Maria Rilke, Briefe an einen jungen Dichter. 1929, lk 26. (Vaatasin, et see teos on ka eesti keeles olemas, nii et ilmselt on see lõik ka seal; vt R. M. Rilke, Kirjad noorele luuletajale. Luuletusi. Tlk Tiiu Relve ja Ain Prosa. LR 1995, nr 13.)

Sellest lõigust teeb oma oma päevikus kahel korral juttu Etty (Esther) Hillesum, koonduslaagris mõrvatud hollandi-juudi noor haritlane, kellelt olen ma siia blogisse juba mõndagi tõlkinud (vt nt “Alandamiseks on vaja kahte”). 17. märtsil 1942 kirjutab ta tsiteeritud lõigu kommentaariks nõnda:

“Ja ma sõnastasin veel kord, et minu meelest võiks naise ajalooline roll tulevaseks ajaks olla see: osutada oma hinge kaudu mehele teed tema hinge juurde. Ja seejuures ei tarvitse erootilisest pingest midagi kaotsi minna, aga kõigele tuleb anda õige koht — einordnen. Ja ma usun ka, et tulevasel ajal saavad olema kõige olulisemad ja teedrajavamad need mehed, kelles on nii suur jagu naiselikkust — ja kes on seejuures ometi mehed, nagu näiteks Rilke —, et nad, jah, et nad — siin jätab mu sõnastamisoskus mu hätta —, et nad on samuti teenäitajad hingevalda. Ja ma ei mõtle noid isaseid tüüpe, Führer‘eid ja kõiki neid mundris sangareid. Mitte neid, keda nimetatakse tõelisteks meesteks. Aga võib-olla eksisteerib see üksnes naiste fantaasias.”

Tõlgitud teosest: ETTY. De nagelaten geschriften van Etty Hillesum 1941–1943. Onder redactie van Klaas A. D. Smelik, tekstverzorging door Gideon Lodders en Rob Tempelaars. Amsterdam: Uitgeverij Balans, 1986, lk 301.

Nende lõikude juures on imetlusväärne, kui ammu nad on sõnastatud: Rilke kirjutas seda 20. sajandi esimesel kümnendil, Hillesum Teise maailmasõja ajal. Seksuaalsetest revolutsioonidest ei osatud siis üldiselt veel unistadagi. Ega olnud veel ka gender-teooriaid, mistõttu Hillesum ei jõua naiselikkuse ja mehelikkuse mõistete analüüsis lõppude lõpuks kuigi kaugele.

P.S. See postitus on tehtud ühe diskussiooni ajel.

Joosep kui rollimudel

Guy Ritchie laseb end superstaarist Madonnast lahutada, ja käivad jutud, et talle polevat olnud meeltmööda staatus “mehena naise kõrval”. Tema eelkäijast madonnakaasa rollis, juudi puusepast Joosepist Naatsaretist, pole seesugust kuulda olnud. Piiblipärimuse järgi oli Joosep truu ja lojaalne abielumees, kes rahuldus oma rolliga kuulsa ema varjus, kellel oli veelgi kuulsam poeg.

Oma isakohustusi ei jätnud Joosep kunagi unarule: kuningas Heroodese tagakiusamise eest viis ta Maarja ja Jeesuse Egiptusse rettu, hiljem teenis ta neile puusepana elatist. Ent siis kaob ta järsku ajaloost ja maad võtab vaikus: samal ajal kui Maarja saadab Jeesuse eluteed ja viibib ka ristilöömise juures, ei ole Joosepist lihtsalt enam üldse juttu.

Joosepi positsioon on tõesti enam kui keeruline. Teatavasti oli Maarja juba enne pulmi rase. Inglinägemus veenis tema kihlatud peigmeest, et lapse on sigitanud “Püha Vaim”. Kuid sellega algavad ka probleemid. Sest kes see Jeesuse isa siis täpsemalt on? Tugevalt patriarhaalses, see tähendab isale orienteeritud kultuuris pole see päris tähtsusetu küsimus. Piibel siin selget otsust ei langeta: needsamad evangelistid, kes ühelt poolt rõhutavad Püha Vaimu isadust, lasevad teiselt poolt Jeesuse sugupuul alata kuningas Taaveti juurest — ja sugupuust ei puudu ka Joosep. Mis see siis olgu?

Veelgi keerulisemaks läheb lugu siis, kui kristlik kirik võtab omale neljandal sajandil pähe, et Maarja olevat eluks ajaks neitsiks jäänud. Sest nüüd tekib vajadus anda seletus kõigile neile arvukatele õdedele ja vendadele, kellest evangeeliumid mitmes kohas räägivad. Nüüd osutub lausa praktiliseks, et Joosepist Piiblis nii vähe juttu on. Talle võib lihtsalt mingi varasema abielu külge luuletada ja väita, et ülejäänud lapsed oli ta uude abiellu kaasa võtnud.

Seksuaalselt võrdlemisi vabameelsel keskajal tundus sellegipoolest inimestele ebatõenäolisena, et ühel Maarja-sugusel kenal noorel naisel tuli kogu oma abieluajaks neitsiks jääda. Taas võeti asja seletuseks appi Joosep: väideti, et ta abiellus Maarjaga alles kõrges vanuses, 80-aastaselt — ja seksuaalses mõttes ei jätkunud tal enam lihtsalt jaksu.

See-eest kuulutati ta aga juba üheksandal sajandil pühakuks. 1870. aastast peale on Joosep “kogu katoliku kiriku patroon” ja katoliku kirikus ühtlasi au sees kui tööliste ning — alates 1937. aastast — “kõigi kommunismi vastu võitlejate” kaitseisand. Evangeelsete kristlaste jaoks mängib mees Maarja kõrval seevastu rolli üksnes tegelasena sõimestseenis.

Päevakajaliste debattide käigus, mida “uute isade” üle peetakse, oleks võib-olla põnev Naatsareti Joosep kui rollimudel uuesti avastada: leidub nimelt terve rida kirjeldusi ja pilte, kus teda kujutatakse Jeesuslapse eest hoolitsevana — samal ajal kui tema naine lugemisega tegeleb.

—

Tõlgitud tekstist: Antje Schrupp: Josef — immer für eine Erklärung gut. (Originaal: http://www.antjeschrupp.de/josef.htm). Avaldan tõlke autori loal.

P.S. Antje Schrupp (*1964) on saksa (feministlik) teoloog, politoloog ja ajakirjanik, kelle kodulehte loen ma juba paar aastat.