Varatalv

Sügiseks ei kõlba seda enam nimetada, isegi hilissügis ei võta asja kokku. Varatalv, jah, ehkki nii ei öelda: varatalv. Ega eeltalv. Tühja sellest, et seletussõnastikud nii kirjutavad. Nad kirjutavad mõndagi. Ja seletavad, nii et maa on must. Eile öösel sadas maha õhuke kiht lund ja külmus säbruliseks. Maa pole veel päris kaetud, aga ta pole ka enam päris katmata. Varatalv. Aga nii ei öelda.

Kui talv, siis talv. Lihtsalt talv. Südatalvgi ehk, kui puud on kuuris otsakorral ja kannatus juba peaaegu katki, või talihari. Aga need on rohkem sõnad poeetidele. Inimene siin meie kandis pole siiski vist nii põhjamaist sorti, kui räägitakse. Talve varjundeid meeleldi ei otsita ega sõnastata. Mida ilusat on näiteks sõnades “lörts” või “lobjakas”? Millega nad riimuksid?

Talv vaikitakse, kui vähegi võimalik, maha. Ja ülejäänud aastaajad puhutakse meeleldi suureks, venitatakse pikale, nähakse neid kõiges. Mis aastalõpul pisutki veel sügist meenutab, on hilissügis. Ikka veel sügis. Kõik pole veel kadunud. Suve ajapikendusest saab hilissuvi. Suvistest välgatustest sügises vananaistesuvi.

Pole ka õieti hiliskevadet, küll aga varakevad — ja mitte hilistalv, mida see aeg on rangelt võttes täpselt sama palju. Ja niipea kui kevadel on veidigi juba suve nägu, ongi suvi käes. Kes seda varasuve jõuab märgata. Head aega, kevade, olid tore küll pärast talve, aga suvi on etem. Suur suvi. Mille suurus on siin kandis küll rohkem unistus …

Järeltants

Mul on äraütlemata hea meel, et on avanenud nii haruldane ja tänuväärne võimalus sinult üht-teist küsida.

Aitäh! Ka minul on kõige selle üle äraütlemata hea meel. Ja enamgi veel. Vahel on hea teisele südant puistata.

Hakkame siis peale. Mul on ammu olnud kange tahtmine sinu käest küsida, et kust sa kõik need mõtted, millest sa oma postitusi kokku kirjutad, õieti võtad. Niisiis: kust sa nad võtad?

See on tõesti väga hea ja fundamentaalne küsimus. Aga — jään vastuse võlgu. Ma ei tea ka, kas “võtma” on üldse õige sõna. Aga ma kahtlen väga, kas me siin kahe peale uniselt midagi paremat välja mõtleme. Noh, öelgem siis nii: mõtted vahel tulevad. Vahel tulevad nad nii, vahel naa. Siit ja sealt. Kuidas kunagi. Näiteks täna käisin ühel tantsuetendusel, ja tuli kohe mitu mõtet pähe, etenduse ajal ja pärast etendust, ja siis, ühel hetkel, tundus mulle järsku, et ka juba enne etendust oli mulle tulnud pähe midagi, mis oli mõte, aga mida ma tol pähetulemise hetkel polnud mõtteks pidanudki. Nii et mõtteid tuli täna tõesti jälle terve rodu, aga ma ei tea veel, mis neist saab. Kui üldse saab. Ja lisan retooriliselt: kas peabki alati saama?

Ahaa. Mis etendust sa vaatamas käisid, kui see saladus ei ole?

Ei, muidugi ei ole see mingi saladus. See oli avalik etendus, kõik olid teretulnud, kes õigel ajal kohal olid ja pileti eest teatud summa raha maksid. Mina olin ja maksin — ja sain sisse. Kui tulla küsimuse esimese poole juurde, siis: vaatasin Katrin Essensoni tantsuetendust “Hämarad lood” Genialistide klubis.

Küsin kohe: kuidas meeldis?

Väga hästi meeldis, pean ütlema. Sellega oli niisugune lugu, et läksin pärast etendust koju ja — tead, samm oli nagu teine, nagu ära tehtud. Ta oli nagu kergem, ka kuidagi metafüüsilisem. Isegi osutus, et mu jalgades oli eos paar väga omapärast, vaevumärgatavat hüpet, mida enne hüppamist poleks seal osanud oletadagi. Vaat niisugune samm oli.

See on väga huvitav, et sa just oma sammust räägid. Kasutangi võimalust ja viin jutu ühe su hiljutise postituse juurde, kus sa mainid ühte Tallinna betoontuvi, millele sa peale astusid ja millelt sa seejärel kohe maha astusid. Mida sa selle tuviga tahtsid õigupoolest öelda?

Jah, see tuvi. Kuidas sulle öelda. See tuvi ja hüpe — see oli lihtsalt üks episood seal jutus ja seejuures tegelikkusest võetud. See oli väga eluline, ehkki mitte elus tuvi. Aga mitte surnud, vaid betoonist, elutu tuvi. Kõigele lisaks üleelusuurune. Oli õhtu ja ma liikusin ta poole, teadmata seejuures, et just tema poole. Liikusin niisiis ilma eelaimuseta. Silmanud korraga otse enda jalge ees maas objekti ja jõudnud sekundi murdosa vältel objekti saladuse jälile, astusin talle veel selsamal hetkel enam-vähem spontaanselt vasaku jalaga peale, tõukasin temast seejärel lahti ja maandusin kindlalt asfaldile, paremale jalale. Need väga lihtsakoelised liigutused moodustasid hüppe. Täpselt nii ma hiljem kirja paningi, tõsi küll, hoopis lühemalt. Nüüd teisest küljest: eks ta oli mõeldud vast ka teatava kujundina. Aga möönan, et võib-olla see kujund ei hakanud tööle, ei kasvanud suureks üldistuseks, hüppest ei saanud Hüpe, või koguni HÜPE. Ja tuvi jäi tuviks. Samas polnud ma sellele tuvile ja hüppele postituses omast arust teab kui keskset rolli omistanudki. Üldiselt ma polegi eriline hüppajatüüp. Ja tuvidest enam meeldivad mulle näiteks tihased.

Sa oled nüüdseks juba üle kahe aasta bloginud. Võin öelda, kätt südamele pannes, et mulle see, mis sa teed, laias laastus meeldib. Mõnikord on seal kohe nii häid asju, et sa mu meie. On väga ilusaid, vahel ka väga valusaid asju. Ent vahel on seda jälle vähem, ja siis tundub, et sa nagu väsid ära või jooksed kinni või kokku. Ma mõtlen näiteks neid postitusi, kus sa jalutad mööda tänavat ja kuidagi nagu midagi ei teegi. Loed siis seda ja mõtled, et, nojah. Ei, see pole etteheide, ka nende hulgas leidub õnnestumisi. Mina, kes ma sind väga austan, loen ka selliseid tekste sageli mõnuga. Aga ma tean, et see pole üldine arvamus. On ka inimesi, kes selle peale ainult õlgu kehitavad. Isegi mulle ei paku mõned su postitused mingit pinget.

Aitäh ausa kriitika eest! Mis on osati karm, aga küllap õiglane. Võin öelda omalt poolt vaid järgmist: selle asjaga on nii, et kust poolt vaadata. Kui vaadata minu poolt, siis: need kaks aastat on läinud nagu lennates, ja iga päev ei ole pühapäev, eks ole. Samas ma ei kurda. Ütlen lihtsalt: mul on õnne olnud. Näib, et mul on kujunenud välja oma truu lugejaskond, kelle tagasiside on olnud seni enamasti positiivne. Küllap nad siis leiavad sealt midagi. Või igatahes otsivad, kuni võib-olla, paraku, kannatuse kaotavad. Nii või teisiti on elu edasi läinud. Mina olen natuke muutunud, postitused on tõenäoliselt ka natuke muutunud, lugejad ilmselt samuti. Mõni lugeja on võib-olla ära langenud, teine on jälle juurde tulnud.

Piilugem nüüd põgusalt köögipoolt, kui lubad. Kuidas sinu tavaline postitus sünnib?

See on peamiselt nii, et tuleb mingi mõte (nagu ma juba ütlesin), siis võtad kätte ja paned kirja. Ega seal rohkem olegi. Õhtul sageli kirjutad. Kirjutad enamasti siis, kui päeva peale on mõtteid kogunud, ja muidugi ainult siis, kui need mõtted on õhtuks veel meeles. Või kui ununenud mõtete asemele tulevad uued. Või tulevad vanadele lisaks, aga hakkavad valdama. Või tulevad kirjutamise käigus. Ja — on veel üks tingimus — kirjutad siis, kui aega on. Aega on aga kahjuks häbematult vähe, oleme kõik ajalikud inimesed, kelle päevad on loetud. Ja kes oma loetud päevadega ei oska kahjuks sageli midagi peale hakata — raiskad nad näiteks kirjutamisele, selmet mõnes heategevuslikus projektis kaasa lüüa.

Võib-olla räägid paari sõnaga tänasest päevast? Milline ta oli?

Tänane päev oli selline novembrikuine päev Tartus. Ei olnud väga külm, aga polnud ka väga soe. Oli tööd, oli puhkust, oli kohtumisi, oli sisukaid mõttevahetusi ja ka mõttetut lobisemist. Selles suhtes üsna tavaline päev. Keskmisest päevast eristas teda vast see, et täna oli väga palju käimist. Ei teagi sulle öelda, kui mitu kilomeetrit täpselt ma maha käisin. Aga ometi: harilik päev. Eriline oli — kui tantsuetendus kõrvale jätta — võib-olla see hetk, mil ma jäin korraks ühe puu alla suitsetama, ja siis, äkki, lasi hakk, kes puu oksal istus, mulle pähe. Esimest korda elus, ehkki ma olen n-ö põline tartlane ja hakkidega tegelikult sina peal. Kui nüüd katsuda seda tragikoomilist, samas ajaloolist seika kuidagi mõtestada, siis vahest peitus selles sündmuses üleskutse: ära jää seisma, nopi päeva! (Ja mitte haki s…) Seletusi on küllap veelgi. Aga kaldun arvama, et see oli lihtsalt väike karistus tähelepanematuse eest. Õhtul, pärast tantsuetendust, kui mul enam kuhugi kiiret polnud, tuli see pentsik pärastlõunane vahejuhtum mulle muidugi väga elavalt meelde. Ja paradoksaalne lugu: nüüd, õhtul, oleks võinud õigegi ohutult kusagil puu all seisatada, sest hakid ju pimedal ajal üldiselt magavad, nagu teada, ja reeglina mitte puu otsas. Aga seisatamiseks puudus seekord vajadus.

Miks sa üldse blogima hakkasid?

Las ma meenutan. Selle juures oli mul mitmeid mõtteid. Üheks oli laialt levinud eneseväljenduse mõte. Mõtlesin, et võib-olla oleks tore ennast natuke väljendada. Ja teiseks oli selle eneseväljendamise kaudu maailma muutmise mõte. Kas nüüd paremaks, aga loodetavasti mitte halvemaks. Või, noh, igatahes mulle endale meeldivamaks. Olen nõus möönma, et see teine mõte on peale selle, et ta on, vähemalt minu puhul, päevselgelt egoistlik (mul on omad kasud sees), võib-olla pehmelt öeldes ka suurushullustuslik (käib mul tõenäoliselt üle jõu). Aga olgu kuidas tahes, see õrn lootus mul igatahes oli ja on praegugi, et kui maailm peaks nüüd juhtumisi lähemal ajal või pikemas perspektiivis mõneti paremaks muutuma, siis võib-olla on seal natuke ka minu käsi mängus.

Sul on olnud perioode, kus sa oled maailma asjades ja ühiskondlikel teemadel rohkem sõna võtnud. Praegu on see sul nagu pigem tagaplaanile jäänud.

Tõepoolest. See on sul väga hästi märgatud. Jah, mida ma oskaksin öelda … enda kaitseks või õigustuseks … Julgen arvata, et sotsiaalset närvi mul mingil määral isegi ju on. Ja vahel, kui see närv on väga pingul, siis mõtled, et kirjutaks midagi. Ja mõnikord siis lõpuks kirjutadki. Mõnikord jälle lööd käega. Asi on nähtavasti paljuski enesetundes kinni. Pean tunnistama, et käegalöömise tunnet on mul võib-olla isegi, mida aeg edasi, seda rohkem. Ehkki ei saa välistada, et see tundub mulle niimoodi lihtsalt praegusel hetkel. Kui sa homme küsiksid, oleks mu vastus võib-olla teine.

Kas Eesti ühiskonnas on sinu hinnangul käegalöömise tunnet üldse liiga palju?

Nojah, teda ikka on. Samas on ka uskumatult aktiivseid inimesi, kes kirjutavad kõigest: kitsaskohtadest ja valupunktidest, põletavatest probleemidest, jah, koguni elu mõttest. Ja siis on ka neid, kes mitte ainult ei kirjuta kõigest, vaid ka teevad kõike. Nagu on lõpuks neidki, kes ei kirjuta, vaid ainult teevadki, või on: näiteks ongi mõttekad, pealaest jalatallani. Muidugi, pealehakkamist võiks palju rohkem olla. Usun, et oled minuga nõus. Teiselt poolt mõtlen, et ka käegalöömist võiks hoopis rohkem olla, isegi lausa minnalaskmist. Ja mõttetust. Sest nagu on öeldud: enda teha kõik ja mitte miski.

Mis meeleolus su postitused sünnivad?

Väga erinevates. Meeleolud on olnud täiesti seinast seina. Kaks aastat on pikk aeg, ja kui liita sellele ka minu eelnenud elukogemus, siis ma usun, et olen viimasel kahel aastal sattunud kirjutama väga mitut laadi meeleoludes. Kas nüüd just kogu meeleolude register on esindatud, aga märkimisväärne osa sellest päris kindlasti.

Kas sul vahel ei ole käinud peast läbi mõtet blogimine üldse sinnapaika jätta?

Ütlen ausalt, et on käinud tõesti. Igasuguseid mõtteid on läbi käinud. Kohe väga musti mõtteid teinekord, nii musti, et endal hakkab ka õudne. Aga, ah, jätame parem selle sünge teema. Milleks lugejatel tuju rikkuda. Esialgu pean blogi edasi.

Kas sa oled ise suur blogilugeja?

Ei saa salata, et olen mõndagi blogi elus lugenud, kusjuures üht-teist tõelise kaasaelamisega. Suur blogilugeja ma küll ei ole, aga mul on oma nn blogroll, kus leidub teiste hulgas väga silmapaistvaid blogisid, väga kõrgel tasemel, nii vaimses, hingelises, sõnalises jm mõttes tasemel blogisid. Soovitan soojalt. Tõsi, on ka pisut vähem silmapaistvaid, aga neiski on aeg-ajalt oi kui oivalisi passaaže.

Kas sa tahaksid lõpetuseks tuua välja mõne asja, mis su postitusi punase niidina läbib?

Nojaa, punase niidina … Kas nüüd just punasena … Võib-olla pigem siis kollasena … Aga, tead, värvid on minu meelest väga keeruline valdkond ja nende lahkamine viiks jutu pikale. Ja ma ei tea tegelikult ka, kas niitki on õige sõna, ja kas see, olgu ta niit ja seejuures punane, nüüd midagi just nimelt ikka läbib. Tõstan käed: see küsimus on minu jaoks liiga poeetiline, või siis ka: hämaravõitu. Aga elus ei peagi kõik selge olema.

Suur tänu huvitavate vastuste eest!

Suur tänu huvitavate küsimuste eest!

—

P.S. Vestlus leidis aset 25. novembri hilisõhtul 2009. aastal Tartus.

A sorta fairytale

Need on haruldased õhtud.

Istunud tund aega kohvikus C’est La Vie, tahtsin seda tunnet uuesti tunda. Nüüd juba teadlikult. Panin klapid juba teist korda pähe ja läksin Estonia juurde tagasi, kohta, kus see oli enne kohvikusse minekut alanud. Sammusin uuesti puiesteed mööda alla. Jah, seesama. Olin täielikus kooskõlas. Ja tundsin sel korral, paaril silmapilgul, ka kerget, imelikku peapööritust. Pööritagu, andku minna.

Kuhu edasi? See puiestee polnud lõputu. Või kes teab. Märkasin liiklustõkestit, mis tänavalõiku ooperiteatri ees pargiteest eraldas, ja, hetk mõelnud (võib-olla: kas see on keelatud?, kas see on narr?), astusin sellele. Hüppasin betoontuvi turjalt maha ja liikusin edasi. Ikka seesama. Kell oli veerand kümme õhtul. “We may be on this road but we’re just impostors in this country,” laulis Tori Amos klappides.

Läksin, ja tänavad, mida mööda läksin, poleks saanud veelgi kodusemad olla. See oli õige laul sel õhtul ja selles linnas. Millal ma siin õieti viimati õhtul jalutasingi? Ma mõlen: üksi jalutasin. Sest just selles oli asi. Mitu aastat tagasi see oli?

On vähe mõnusamat sellest: jalutada üksi õhtul tuttavas, aga siiski pisut võõras linnas, olla teel kohtumisele ja siis kontserdile, mida oled oodanud, ja teada, et sul on paik, kus võid seejärel, kunagi hiljem, selles tuttavalt võõras, võõralt tuttavas linnas ööbida. Katsuda taskut — jah, võti on alles. Kuhu ta kaduda saakski. Võid minna kontserdile, ja võid ka minemata jätta. Ja sa lähed. Lähed kiirustamata, sul on aega. Sa pole mingi hulkur ega põgenik.

See siin praegu, sain aru, võis olla vabalt parim koht ja aeg sel õhtul, mis oli alles algamas. Liiklus tänavatel oli tihe ega näidanud veel hõrenemise märke. Linna jätkus veel sel laupäeval, ja elektrit kõigisse neisse laternatesse, poesiltidesse, akendesse. Estonia akendel olid seisnud varjukujud, peeti vaheaega. Lava taga tõmbasid ka Romeo ning Julia hinge, värskendasid enne lõppvaatust grimmi.

Hakkasin hoidma Tartu maantee poole. Läksin ringiga, kella kümneni oli veel aega. Siis pidime kohtuma ja siis avati ka Rock Café kassa. Oli laupäeva õhtu, 14. november.

2.

C’est La Vie’s, kuhu olin kella kaheksa paiku, Kadriorus ja kesklinnas kõmpimisest ja vestlemisest kurnatuna, aega parajaks tegema läinud, olin istunud akna alla. Olin tellinud kohvi ja mineraalvee, mõelnud end nendega turgutada ja lugeda võib-olla, kuni kell lööb, paar lehekülge Tartust kaasa võetud raamatust.

Olin raamatu lauale tõstnud, kuid jätnud ta avamata: heitnud pilgu tänavale, olin tundnud, et kirjasõnast enam köidavad mind pimedad aknad vastasmajades, tänavakivid ja harvad möödujad. Kui ettekandja tellimuse lauale asetas, palusin tuua lisaks klaasi punast majaveini. Punast, sest ainsad värvid selles elegantsi ja kitši piiril balansseerivas nooblis kohvikus olid must ja valge.

Otsisin kotist tühja paberilehe ja sirgeldasin sellele midagi: päeval pähe tulnud mõtteid, naaberlauas istuvat keskealist paari, vene rahvusest meest ja naist, kes teineteist armastasid. Kiri paberil oli must ja tähtsusetu. Teadsin, et tõenäoliselt ei loe ma seda tühja-tähja kunagi üle. Veri on punane ja sisukas, turgatas mulle järsku.

Mõtlesin G-le, kelle poolt olin paar tundi varem Kalamajas läbi hüpanud: ta oli mulle oma korteri võtmed andnud ja mind ühtlasi lahkelt tubli mündi suurusest punasest laigust laubal vabastanud, maskeerides selle võib-olla naeruväärse, ent oma asukoha tõttu mulle juba mitu päeva tuska teinud ma-ei-tea-mille (vistriku?, lööbe?, paise?, Metsalise Märgi?) punerdava jäänuki, armistuva haava, osavalt üks-kaks-kolm puudriga.

Mõtlesin G-le ja tundsin piiritut tänu — sajal põhjusel. Istusin kohvikus, mõtlesin kõige paremaid mõtteid ja sirgeldasin jumalarahus paberile.

Kontserdini Rock Cafés, mille ees pidin H. ja P.-ga kohtuma, oli veel aega maailm. Minu päralt olid veel kõik need tänavad sinna ja tagasi.

Kenad, helged asjad

Viimastel päevadel olen mõelnud mitut puhku: kui ilm oleks inimene, teeksin talle vist palju komplimente. Selle eest, et ta nii ilus on. Kui ilm oleks inimene — ja oleks seda praegu —, siis oleks ta inimene, kes on juba üsna eakas, kuid näeb oma vanuse kohta võrratu välja.

Täna hommikul nägin esimest korda sel aastal inimesi, kes kandsid juba sügiseriideid. Eile oli pisut vihma sadanud — ja elukogenud inimesed olid taibanud, mis tulekul on, ning aimanud, millega see lõpeb. Sügiseriietes inimesed, keda ma täna nägin, polnud hirmul ega kuidagi teistsugused. Nad kandsid lihtsalt sügiseriideid. Muidugi, täna oli see neist veel natuke ennatlik, aga siiski mitte rumal. Veelgi elukogenumatel ja targematel on kapis ka talveriided varuks. Ja kevaderiided. Ja suve omad. Need viimased on lootusrikastel. Sest lootust, et uus suvi tuleb juba õige varsti, on palju. Mõtlesin siis, et inimestel, jõudes kõrgesse ikka, võiks olla niisama vähe hirmu kui neil, kes täna sügiseriideid kandsid.

Sügiseks olen minagi valmistunud. Vaat et terve suve teise poole. Ja tundub tõesti, et suur osa töödest on tehtud. Minu pärast võib ta tulla. Viimasel nädalal tegin suure rohelise klapiga kasti, kuhu panna asju. Igasugu asju, mis kipuvad muidu laokile jääma. Kast on tarvitatav ka istumispaigana. Või magamislavatsina Sassile. Kui elad koos kassiga, mõtled ikka ja jälle ka tema vajadustele. Õieti tuleb paratamatult kogu korteri sisustus kassipilguga kriitiliselt üle vaadata.

Kui Sassi veidi rohkem kui nädala eest Viisjaagult koju tõin, imestasin, kui rahulikult ta siin vahepeal toimunud muutustesse suhtus. Kui koduselt ta ennast neile vaatamata tundis. Ja kui mõtlesin, et ta oli terve pika suve elanud hoopis teistsugust elu, millest ma üsna vähe tean, seejuures täiesti teises paigas — siis kasvas mu imestus veelgi.

Esimesed päevad kodus ta magas. Magamiste vahele sõi ja jõi pisut, käis liivakastis, kui häda peale tuli (Viisjaagul ei kasutanud ta liivakasti kordagi, tõtt-öelda tal polnudki seal seda; neid asju ajas ta metsas). Ja hakkas siis pikkamööda linnakassilikult teotsema. Nagu pikalt reisilt tulnud rändur, kes kohvrid alles aegamisi lahti pakib.

Viimastel nädalatel olen jälle hakanud Eduard von Keyserlingi lugema. Keyserling, see on hilissuvine, värviderohke, õdus ja rahulik lektüür. Õhuline, vaimukas ja värske. Vahel piisab terveks õhtuks sellestki, kui loed läbi üheainsa lehekülje. Või lõigu. Kahju, et teda eesti keeles nii vähe on, ja sedagi vananenud tõlkes. Saksa keele mitteoskajad jäävad paljustki ilma.

Laupäeval algab Tartus juba viies rahvusvaheline baltisaksa kirjakultuuri sümpoosion, mis kannab seekord pealkirja “Baltisaksa kirjakultuuri poliitiline pale”. Eks tuleb minna, aga, ah, ma ei tea, poliitika väsitab mind praegu hirmsasti, olgu elus või luules. Hoopis meelsamini istun seeasemel akna juures — õhtud on veel soojad — söön õuna ja loen Keyserlingi. Näiteks tema jutustust “Harmonie”, kus ta kirjutab muu hulgas:

“Hiljem oma toas istus Felix jõude akna juures ja kuulas varblaste säutsumist. Ta oli tahtnud piimaraamatud läbi vaadata, aga nüüd oli talle ükstaskõik, kui palju lehmad piima annavad. Midagi teha — see polnud kunst, sedasi oli päev peagi õhtus. Aga vaikselt istuda ja kenadele, helgetele asjadele mõelda — see on kultuur.”

Toon Tellegen: Kas sa oskad?

“Kas sa muide ühe käe peal seista oskad?” küsis orav ühel pärastlõunal sipelgalt.

“Vabalt,” ütles sipelgas, ajas ennast ühe käe peale püsti ja lehvitas siis teiste kätega oravale.

Orav ei tahtnud talle alla jääda ja seisis hetk hiljem samuti ühe käe peal jõekaldaäärses rohus.

“Aga kas sa ühe käe peal seistes rääkida ka oskad?” küsis sipelgas.

“Igatahes,” ütles orav, ohtlikult edasi-tagasi õõtsudes, “halloo, hei, hoi, haa, traraa!”

“Ja kas sa oskad saba peal seista?” küsis sipelgas.

Orav polnud veel kunagi saba peal seisnud, aga ta puhus põsed punni ja ajas ennast sabaotsa peale püsti.

“Ossa!” hüüdis sipelgas vaimustunult.

Nüüd ei saanud sipelgas alla jääda ja tegi midagi sellist, mida keegi polnud võimalikuks pidanud: ta ajas ennast suu peale püsti.

“Tohoh!” hüüdis orav.

Sel hetkel läks mööda elevant. Ka tema ei tahtnud alla jääda ja ajas ennast londi peale püsti. Ja natuke aga hiljem tuli tigu, kes ajas ennast püsti ühe tundla peale. See oli nii omapärane vaatepilt, et sipelgas ja orav kukkusid pikali ja ahmisid õhku. Siis läks mööda ka haigur, kes ajas ennast noka peale püsti.

Aga seda poleks ta pidanud tegema, sest nokk vajus maa sisse ja haigur ei saanud ennast enam liigutada, ja ühtlasi ei saanud ta ka midagi öelda ega midagi süüa.

Valus oli vaadata, kuidas vaikiv haigur seal jõekaldal pahupidi seisis. Konn tuli pead vangutades roostikust nähtavale, et teatada, kui hirmus see tema meelest on.

Sipelgas tegi ettepaneku üheskoos tõmmata. Ta võttis haigru ühest jalast, vares võttis sipelga tagumisest jalast, orav võttis varese sabast ja ronis pajuoksale, ja pääsuke tõmbas õhust orava sabast.

Tigu luges kolmeni ja kõik tõmbasid, nii mis jaksasid.

Hästi aeglaselt kerkis haigru nokk maa seest väljapoole. Viimane jupike tuli aga kähku, nii et sipelgas, vares ja orav lendasid, haigruga koos, õhku ja sadasid maha jõkke, samal ajal kui pääsuke otseteed läbi pilve tuhises.

“Ma ei jaksa enam jalgade peal püsti seista,” ütles orav, natuke aega hiljem läbimärjalt sipelga kõrval koju kõndides.

Sipelgas oli vajunud mõtisklusse.

“Mis sa arvad,” ütles ta, “kas tuhatjalg oskaks ka ühe jala peal seista?”

“Küllap vist,” ütles orav, mõeldes samal ajal ühele hoopis teisele asjale, mis lebas tema kapiriiulil ja kuhu võis hambad sisse vajutada. Sipelgas jõudis temaga veel suurivaevu sammu pidada.

—

Tõlgitud originaalist: Toon Tellegen: Misschien wisten zij alles. 313 verhalen over de eekhoorn en de andere dieren. Met prenten van Mance Post. Amsterdam, Antwerpen: Em. Querido’s Uitgeverij BV: 2008, lk 156-157.

Warum die Zitronen sauer wurden

Heinz Erhardt, “Warum die Zitronen sauer wurden” (1969).

Heinz Erhardt (1909-79), ilmselt kuulsaim baltisaksa koomik, der wohl berühmteste Komiker baltischer Herkunft, dessen sprachspielerische Altherrenwitze ja machmal nicht ganz ohne sind. Sein Zitronengedicht wirkt jedenfalls … geradezu zugeschnitten auf mein zitronengelbes Blog.

P.S. Ah jaa, 5. juunil oli Heinz Erhardti 30. surma-aastapäev, sein 30. Todestag, und am 9. Februar jährte sich sein Geburtstag zum 100. Mal, oleks ta 100-aastaseks saanud. Das gibt zu (ge)denken …

Maiõhtutel

Sääsed söövad jalad ära. See’p see on nende viimaste maiõhtutega, mil aknad on ristseliti lahti ja ei tea, kas magada sees või väljas. Jumala loomadest söödud jalgadega on ometi lootust: tuleb võtta jalad, st see, mis neist järel on, ja panna voolava vee alla. Eriti hea, kui vesi on parajalt soe, isegi tuline. Veri maha pesta, tõusta ja kõndida, elada ja särada.

Ja kirjutada seejärel paar eufoorilist rida sellest, kuidas jälle on leidlikult eluraskustest võitu saadud, ja riputada need read internetti, lohutuseks ja julgustuseks alandatutele ja solvatutele kõigil maadel, välja arvatud Põhja-Koreas ja veel mõnel pool, kus kirjutamine ja lugemine sääskedevastasest võitlusest voolava kraanivee abil on kuulutatud ideoloogiliselt kahtlaseks.

Aga maiõhtud on maiõhtud. Ja sääsed on sääsed, mitte metafoorid vms. Siiski on hommikud elamiseks ja töötamiseks vist parim aeg. Selged maihommikud. Või pilvised, aga veel lootusega selginemisele. Süda tuksub, pea lõikab, kohv mõjub veel ja vesi kosutab. Sõrmed liiguvad mööda klahvistikku ja jalad on jälle paranenud, jalutuskäigu ootel.

P.S. Häid asju on peale soojade õhtute, vee olemasolu ja näiteks sirelite õitsemise viimasel ajal veelgi: kuulsin eile, et äsja on ilmunud Tori Amose uus plaat “Abnormally Attracted to Sin” (tervet plaati võib kuulata siin: MySpace). Kuid et kevad on ka töine ja kiire aeg, otsustasin iseloomu näidata ja lükkasin plaadi soetamise juunisse.

Ülekäigukoht

Mustal sametisel ööl sa läed,
linnatulesid veel kaugel näed …

Ta oli tulnud kesklinnast ja mõtles üle tee minna. Muidugi, kesklinn oli selle kohta ehk palju öeldud — paar-kolm kvartalit maju, ega seda kesklinna seal eriti rohkem olnud. Omaette küsimuseks jäi, kas eriti rohkem oli linnagi. Aga võib-olla oli kaugemal, sellest paarist-kolmest kvartalist tagapool, pärast parki, maju siiski veel omajagu. Ja kui neid oli seal, siis võis neid väga vabalt olla veelgi kaugemal, päris taga. Nii võis olla, aga võis samahästi ka mitte olla. Sinnapoole polnud ta asja teinud. Ta oli saabunud alles hiljaaegu, vähemasti enda arvates. Oli saabunud ega olnud lahkunud, elas ikka veel sisse.

Jõudnud teeni, millest ta üle minna mõtles, ta seisatas. Valgusfooris põles punane tuli. Ootajaid oli tee juures, millest üleminekut punane tuli keelas, peale tema veelgi. Oma käputäis. Või kui tagapool tõesti veel kvartaleid leidus, siis võis ootajaid olla sellel pärastlõunal kokku tulnud lausa terve trobikond, isegi hord. Teel käis tihe liiklus. Autosid voolas ühtlase jõena.

Viimaks süttis tasaste, piiksuvate helide saatel valgusfooris roheline tuli ja ülekäigukoha juures seisev toredas mundris liikluspolitseinik tegi parema, saua hoidva käega kutsuva žesti. Aga autosid teel tulvas endise hooga ja ootajad tee juures ei liikunud paigalt. Ja et ta oli seda aegsasti märganud, ta üksnes nõksatas põlvedest, kuid teele ei astunud: seisis edasi seal, kuhu ta oli kord seisma jäänud ja hõõrus silmi. Ja otsustas edasi seista. See oli arukas otsus, sest silmapilk hiljem astus keegi ootavast käputäiest, trobikonnast või hordist teele ja kadus autode alla.

Kas kadumise hetkel kostis kaduja suust karjatus ja kas ootajatest käis enne seda, samal ajal või seejärel läbi kahin, ta ei märganud, sest ta võpatas ja astus sammukese, või kaks, tagasi ning kangestus siis paigale. Tuli fooris vaheldus väga korrapärases rütmis, liikluspolitseiniku žestid olid laitmatult täpsed ja autosid muudkui voolas. Ta vaatas seda mõnda aega ja kõnetas viimaks kedagi rahvahulgast, juba vanemat, lahke ilmega ootajat, kes kohe ta kõrval seisis, küsides temalt, kas kunagi saabub ka hetk, mil võib üle tee minna. “Kuidas muidu,” kostis too, “pange tähele: niipea kui fooris roheline tuli süttib, on tee ületamine lubatud. Siis võib minna.”

Vestluses lahke võõraga, kes ütles enese olevat kohaliku, selgus veel mõndagi. Et elu oli aja jooksul edenenud, pajatas kohalik, siis oli ka liiklus teel järjest tihedamaks läinud. Lisandunud oli autosid ja kasvanud olid kiirused. Ühel hetkel oli autosid olnud liikvel juba nii palju ja nende kiirus kasvanud sel määral, et teed tuli paratamatult laiendada. See oli üksjagu keerukas ettevõtmine ja nõudis laiendajatelt tubli annuse südikust, sest laiendustöid, nagu viimaks ka autoremonti, tuli teha käigu pealt, kuid mitte ka ülepeakaela. Oli selge, et selle kõigis värvides sädeleva metalljõe peatamine, kas või silmapilguks, oleks toonud kaasa ettearvamatuid tagajärgi. Sõitmine selles ööpäevaringses hoogsas voolus eeldas häid närve, ülimat tähelepanu ja jäägitut pühendumist, pakkudes vastutasuks kirjeldamatu vabaduse- ja õnnetunde. Oleks olnud ülekohtune ja kõlvatu püüda sellesse sekkuda või üritada sellele koguni kätt või jalga ette panna. Ja kes oleks seda üldse suutnudki.

Siiski oli üldteada lugu kellestki, kellel olevat õnnestunud tabada paras hetk, hinnata adekvaatselt oma võimeid ja liikumistrajektoori ning ahvikiirusel autode vahel manööverdades tee teisele poole tuisata. Tõsi küll, tollal oli autosid olnud veel suhteliselt vähe, nende kiirused tagasihoidlikud ja tee ise võrdlemisi kitsuke. Tee laienedes polevat hoolikas arvestus enam loodetud efekti andnud: isegi siis, kui üksikasjaliku analüüsi tulemusena läks korda kalkuleerida välja esimesed sammud ja astuda seejärel edukalt veel mõned, kippus kaugemal, kuhu tee ääres seisja pilk ei ulatunud, ülevaade hajuma, kummatigi muutus tee keskpaigas autode sõidusuund, ja nüüd sõltus kõik kaasasündinud või kätteõpitud vaimuärksusest ning otsustuskiirusest, mis aga kõige hakkajamatki, nagu kiuste, määraval hetkel tavaliselt alt vedas: saatusliku apsaka võis põhjustada jala ette sattunud kivike, päikesevalguse pimestav peegeldus autoklaasilt, järsku lihasesse löönud kramp või fooris süttinud punane tuli.

Edu teel nõudis pealegi korralikku kodutööd ja tõsist keskendumist, milleks eeldusi ja aega jätkus vaid vähestel. Lõpuks läks vaja ka treenitud keha. See aga kippus raamatutes tuhnimisest ja tee ääres varitsemisest tahes-tahtmata laokile jääma. Ja nii polnud midagi imestada, et needki, kes visalt harjutades, jättes unarule kõik muu, olid saavutanud ühtviisi valmis vaimu ja keha, olid jõudnud oma tähetunniks juba nii kõrgesse ikka, et olid tippvormis õieti ainult suhteliselt, oma kõrge ea kohta, ja suutelised teed ületama üksnes veel teoreetiliselt.

Ent rahva hulgas liikus lugusid veelgi. Nii teati rääkida ühest äsja linna saabunud võõrast, kes olevat rohelise tule süttides ilma pikemata, ilmselt kodukohas sissejuurdunud harjumuse sunnil, teele astunud ja terve nahaga teisele poole jõudnud. Räägiti ühest teisestki, paljude meelest kohalikust, kes olevat pärast valgusfoori lähedal asuvas kõrtsis peetud prassingut teest purupurjus päi, pilgutamata silmagi, või, nagu teised ütlesid: teist nägugi tegemata, üle vänderdanud. Mõned arvasid, et tal olevat mõlkunud meeles enesetapp, mõned aga kinnitasid, et pärast kõrtsistuksest käkaskaela väljavarisemist, oli ta õigupoolest lihtsalt pudelile, mis varisemishetkel tema käest maha poetus ja teele veeres, järele sööstnud.

Ühtede andmetel polnud ta mitte purjus, vaid püsti hull, teiste meelest armunud, kolmandate hinnangul hullupööra armunud, ent seejuures ka hullupööra petta saanud, mis olevatki ta kõrtsi oma tulitavale armuvalule rohtu otsima ajanud. Osade jutu järgi oli tegemist tuntud, vaat et kurikuulsa ümberaeleja ja viinaviskajaga, kes armastas logelda kõrtsides ja muudes kahtlastes kohtades ööd kui päevad, lüües seal kes teab kust saadud raha kes teab mille peale läbi, ent säärase jutu tõepõhja tõenäolisust kahandas juba üksi seegi, et selle levitajal enesel pidi olema küllap sündsuse piiridesse mitte mahtuv ulaelu kogemus või igatahes lubamatult tihedad kontaktid selle maailmaga, mistõttu tema andmete usaldusväärsuse küsimärgi alla seadmine oli enam kui mõistlik.

Oli kuidas tahes, tee ületanutest polnud tagasi tulnud ükski, nii et leidus neidki, ja mitte vähe, kelle meelest oli kõigi kolme teisele poole pääsenu näol tegemist õigupoolest ühe ja sama isikuga, keda mõned, minnes veelgi kaugemale, pidasid koguni fantaasia viljaks. Ja see arvamus ei saanud olla päris õhust võetud: oli ju tee liiga lai, et selle ääres seisja võinuks eksimatult näha, kas keegi ikka oli teisele poole jõudnud. Ka pikimad seisjad ei küündinud oma pilguga, olgu kikivarvukil või keksides, hõlmama tee laiusest enamat umbkaudu kolmveerandist, nii et nende antud tunnistused said põhineda teatavas osas üksnes lootusrikkal usul: kui teeleläinul oli õnnestunud ületada kolmveerandi jagu teest, siis lihtsalt pidi olema tõenäoline, isegi möödapääsmatu, et ta ületas seejärel ka ülejäänud veerandi. Kui saadi üle koerast, siis miks ei võidud saada üle koera sabastki. Pealegi ei võinud viimase veerandi ületamine olla esimese kolmveerandi läbimisel hangitud kogemuse varal enam kuigi suur kunst. Veelgi enam, see pidi olema käkitegu. Selle seisukoha vettpidavust toetasid tunnistused mõnelt otse tee kõrval asuva maja elanikult, kes väitsid end olevat sündmushetkel aknal seisnud, üks liiatigi teatribinokliga varustatult, ja täheldanud tee teises otsas liikumist, mille, tõsi küll, võis olla põhjustanud ka keegi teiselt poolt tulija.

Viimase teooria üle aga muiati leebelt, ja mitte ainult seetõttu, et peatunnistaja teatribinoklit ei õnnestunud hiljem kuidagi leida, ega ka seetõttu, et ülejäänud kaks väidetavat pealtnägijat olid vaidlusalusel ajal, nagu selgus, aknalaua najal omavahel sündsusetult ametis olnud, nii et all teel toimuv võis heal juhul olla nähtav neist ainult ühele. Teoorias oli naerukohti eelkõige seetõttu, et teadaolevalt polnud sealtpoolt seni veel ükski siiapoole sattunud, ei rohelise ega punase tulega, ei päeval ega öösel, mistõttu ei saanud välistada, et teisel pool teed kedagi tõtt-öelda polnudki. Ja lõpuks polnud ka mõeldamatu, et tee vastasserva näol oli tegemist õigupoolest silmapiiriga. Liikluspolitsei, keda neis küsimustes otsuse saamiseks aeg-ajalt tülitati, ei lükanud midagi ümber ega ka kinnitanud midagi, vaid tegi tööd, milleks ta kutsutud ja seatud oli. Liiklus tahtis korraldamist — see oli ütlematagi selge. Ja seda tööd tehti hoole ja armastusega: valgusfoor töötas kui kellavärk.

Ta vaatas kella. Lahke kohalik vabandas, et oli oma pika jutuga teist nii kaua kinni hoidnud. Ta heitis seepeale ainult käega ja tegi ettepaneku kusagil keha kinnitada ja jalgu puhata. Nad seadsid sammud kiirtoiduputka juurde, mis seisis sealsamas tee läheduses, ja tellisid kahed kiireined. Lahke kohalik võttis kokkupandava tooli, mida ta oli kogu aeg kaenlas kandnud, lõi selle lahti ja pakkus talle istet. Istudes ja kiireinet võttes märkas ta, et toole oli tee juures teisigi — ennist polnud need rahva seast välja paistnud. Siin-seal einestati, seirates ainiti või silmanurgast teel toimuvat; mõni näis tukkuvat; mõnel istujal oli ees paberileht ja käes pliitas või pintsel. Siin käis igasugust rahvast, seletas kohalik. Oli neid, kes tulid teed ületama, ja oli neid, kes sellele kaasa elasid või sõlmisid teeületajate peale kihlvedusid; muist käis siin kiirtoiduputka pärast, muist tuli aga seetõttu, et pilt, mis siit teele avanes, oli ilus. Nii ilus, et võttis hinge kinni. Seda võis vaadata, aga võis ka silmad sulgeda ja kuulatada.

Siin võis kohata kunstnikke, kes maalisid pilte, enda tarbeks või müügiks huvilistele, kellest polnud kunagi puudust. Kohalik näitas käega äsja saabunud ekskursioonile, lasterühmale, kes ühe kunstniku ümber parvles, ja naeratas. Temagi oli varemalt pilte teinud, koguni ühe meetritepikkuse pannoo, mida ta pidas oma elutööks ja mis olevat ka ühel suuremat sorti näitusel väljas olnud. Viimasel ajal võttis ta siin käies aga veel vaid harva maalimistarbed kaasa, piirdudes ka siis väheldaste visandite tegemisega — silma oleks veel ehk olnud, aga käsi tükkis juba värisema.

Jutt, mida lahke kohalik rääkis, ei katkenud, ja ta imestas seda kuulates, kuidas see kõnelev suu samal ajal süüa oskas. Viimaks kuulas ta seda sõnadevoolu veel ainult poole kõrvaga, üksnes noogutas või raputas vahetevahel pead, ajas silmad suureks, seejuures vaikselt ohates. Aga see võis tulla ka sellest, et ta mõtted olid uitama läinud. Nooremalt, mõtles ta, vaagides oma eeldusi ja väljavaateid teel edu saavutada, olid tal võrdlemisi väledad jalad olnud. Võhma tal ei jätkunud, aga kiirjooks oli talle sobinud, nii et ükskord oli kooli spordipäeval keegi treener teda isegi harjutama kutsunud. Ta oligi mõned aastad harjutanud, võib-olla suuresti seetõttu, et ta ei pidanud viisakaks sõbralikult esitatud kutset tagasi lükata. Aga ühel päeval ta enam staadionile ei läinud ega läinud sinna hiljemgi. Võidujanu oli jäänud talle võõraks, talle oli piisanud sellestki, kui ta oli teinud midagi, millest ühelgi tingimusel keelduda ei saanud, nõutaval määral, tagades niimoodi selle, et ta muus osas rahule jäetakse.

Nii oli ta keskendunud õpingutele ja sooritanud kaunis hea eduga kõik vajalikud eksamid, takerdumata õieti mitte milleski. Isegi matemaatikat oli ta pea võtnud, kuid sellegipoolest oli talle vahel tundunud — mida aeg edasi, seda selgemini —, et hoolimata edust õppetöös ja eksamitel polnud ta omandatud teadustest tegelikult vähimatki aru saanud. Ta polnud aru saanud vist armastusestki, oli ta mõelnud, hoopis hiljem, päriselus, ehkki polnud põhjust öelda, et oleks ka sellel alal teab kui edutu olnud. Tõsi küll, edu oli järjest kahanenud, ja mõnikord näis talle, et see oli kahanenud sedamööda, kuidas oli aastatega süvenenud tema võimetus sellesama matemaatika ja muu taolise saladustesse tungida. Saladustele polnud suutnud teda viia lähemale ükski vägi, ka mitte alkohol, mida ta ei saanud juua juba üksi seetõttu, et juba mõnest klaasist õllestki hakkas tal kõhus talumatult keerama. Nii oli ta vaid paaril korral, pärast lõpueksameid ja oma esimese armumise esimesel nädalal, purjus olnud.

Talle tuli kerge iiveldus peale ja ta virgus mõtiskelust, tajudes ühtaegu, et lahke kohalik oli oma heietustega lõpule jõudnud või igatahes jutule vahe sisse teinud ja uuris teda nüüd oma vanade silmadega. Tal hakkas häbi, et oli lasknud eakal kaaslasel nii kaua seista ja kogu selle aja nagu seinaga kõnelda. Ta tõusis püsti ja peaaegu surus lahke kohaliku toolile. Heitnud seejärel pilgu teele ja märganud, et laiad kõnniteed, mis keset rahvasumma kõrguvast valgusfoorist paremale ja vasakule sirutusid, olid samahästi kui tühjad, küsis ta, rohkem endalt kui toolil jalgu puhkavalt kohalikult, kelle vana keha näis olevat korraga kössi vajunud, tehes küsimuse ajal käega laia viipe piki teejoont, et millest see tuleb, et kogunetakse just siia, kitsasse soppi, samal ajal kui kõigest mõni meeter kaugemal oleks ruumi seismiseks, kas või pikutamiseks või püherdamiseks, küllaga.

“Sest siin on ülekäigukoht,” pomises too, pisut tüdinult, otsekui kõneldes kiusliku lapsega.

Nüüd jättis ta kohalikuga hüvasti ja kõndis, vaadanud silmapilguks veel lakkamatut autodevoolu teel, valgusfoori ümber tunglevat rahvahulka ülekäigukohal ja kiirtoiduputka juures toolil kössitavat rauka, mõõdetud sammul tagasi kesklinna poole. Hakkas juba hämarduma ja talle oli selge, et enne pimeda tulekut tuleb tal üks asi korda ajada. Jõudnud peaegu tänava otsani, kust algas varjuline park, pööras ta ringi ja jooksis otsejoones läbi õhtu, silmades roheline tuli, tee poole.

Gregory Crewdson, seeriast “Beneath the Roses” (2003).

Igapäevased siirderiitused

Minul küll mõte viimasel ajal ei liigu. Isegi tõlkida on sedasi raske. Rääkimata sellest, et ise midagi kirjutada. Kaks viimast postitust olen natuke aega pärast ülepanemist jälle maha võtnud. Ja mis seal ikka. Ilmselt on asi kevades. Mõtteid on liiga palju ja ühtaegu liiga vähe. Mitu nädalat olen silmanurgast jälginud mõttetalgute ettevõtmist, püüdes mõistatada, mida see endast kujutada võiks. Sest sellega seoses kasutatav terminoloogia paneb mul pea pisut ringi käima. See on mingi segu moodsa tegijavaimu ja kunagise talukultuuri leksikast, mida on tembitud rahvusromantika märksõnadega.

See kõik kõlab kaunis kenasti, aga mis selle sõnavara abil loitsimisel sündima peaks, sündida võiks — sellest pole ma tõtt-öelda aru saanud. Vaadates ETV-st saadet “Vabariigi kodanikud”, mõistsin pikast arutelust vaid umbes seda, et Eestis käib ringi tahe midagi ära teha, edendada ja arendada. Selleks on rajatud mõttekojad, püstkojad, tuulekojad ja muud, kus toimetavad vanemad, vardjad, saarnad ja teised kvalifitseeritud isikud, kes kuulavad ära selle, mis kodadesse kutsutud lihtsurelikel südamel on, ja valivad kuuldust paremiku välja. Eks siis paista.

Minul on viimasel ajal südamel inimeste tulek ja minek. Jumal teab, kus selle põhjused täpsemalt peituvad. Olgu sellega kuidas on, üks väheseid asju, mis minus vaat et traumataolist ebamugavust tekitab, on see, kui inimene tulles ja minnes oma tulekut või minekut ei markeeri — saabudes ei tereta ja lahkudes hüvasti ei jäta. Viimane on levinum: inimesed vahel lihtsalt haihtuvad, “tõmbavad uttu”, jäädes kuhugi liminaalsesse sfääri kummitama. Pole sellest patust puhas ka mina. Jah, tahaksin neid sõnu rohkem kuulda, ja öelda: tere ja head aega! Nagu ka: palun ja tänan!

Laupäevane

Õhtupäike kardinate taga. Õhk kuivetab ja väljast kostab hääli. Need on autod, neid tuleb ja läheb. Kostab ka rütmilisi kõmatusi, mis kuuluvad vist levimuusika juurde. Keegi kusagil lõõgastub, keegi kusagil käib ajaga kaasas. On laupäev, aprilli teine pool on alanud. Hommikul ajas kesklinna kohale süngeid pilvi. Kaubamaja vastas rohelist tuld oodates mõtlesin, et peaks minema Vabaduse puiesteed mööda edasi, peaks minema üles Kaarsilla poole ja klassitsistlikest majadest, mille Ülejõe päike oli kiiskama pannud, mustava taeva taustal pilti tegema. Enne kui taevas on need majad matnud. Majad paindusid jõe kohale, laskusid põlvili ja kutsusid miraažina. Aga fooris süttis roheline tuli, autod peatusid ja jalad kandsid mu üle tee. Läksin kaubamajja ja ostsin vett. Mul oli tohutu janu. Jõin vett ja unustasin põlvitavad majad. Olin majadele käega löönud, olin nad saatuse hoolde jätnud. Aga seda mõistsin alles siis, kui pärastlõunal sünge pilvelaam linna kohalt kadus. Hingasin kergendatult ja unustasin oma häbi. Majad olid päästetud. Õhk läks liikuma ja Vanemuise tänava asfaldile pudenes peotäis kahvatuid lumehelbeid. Silmapilk hiljem kadusid helbedki ja vajusid samuti unustusse. Vaatasin üles: rünkpilved, suured ja energilised, ujusid üle katuste. Õhtuks lõi taevas klaariks. Midagi oli veel.