Järeltants

Mul on äraütlemata hea meel, et on avanenud nii haruldane ja tänuväärne võimalus sinult üht-teist küsida.

Aitäh! Ka minul on kõige selle üle äraütlemata hea meel. Ja enamgi veel. Vahel on hea teisele südant puistata.

Hakkame siis peale. Mul on ammu olnud kange tahtmine sinu käest küsida, et kust sa kõik need mõtted, millest sa oma postitusi kokku kirjutad, õieti võtad. Niisiis: kust sa nad võtad?

See on tõesti väga hea ja fundamentaalne küsimus. Aga — jään vastuse võlgu. Ma ei tea ka, kas “võtma” on üldse õige sõna. Aga ma kahtlen väga, kas me siin kahe peale uniselt midagi paremat välja mõtleme. Noh, öelgem siis nii: mõtted vahel tulevad. Vahel tulevad nad nii, vahel naa. Siit ja sealt. Kuidas kunagi. Näiteks täna käisin ühel tantsuetendusel, ja tuli kohe mitu mõtet pähe, etenduse ajal ja pärast etendust, ja siis, ühel hetkel, tundus mulle järsku, et ka juba enne etendust oli mulle tulnud pähe midagi, mis oli mõte, aga mida ma tol pähetulemise hetkel polnud mõtteks pidanudki. Nii et mõtteid tuli täna tõesti jälle terve rodu, aga ma ei tea veel, mis neist saab. Kui üldse saab. Ja lisan retooriliselt: kas peabki alati saama?

Ahaa. Mis etendust sa vaatamas käisid, kui see saladus ei ole?

Ei, muidugi ei ole see mingi saladus. See oli avalik etendus, kõik olid teretulnud, kes õigel ajal kohal olid ja pileti eest teatud summa raha maksid. Mina olin ja maksin — ja sain sisse. Kui tulla küsimuse esimese poole juurde, siis: vaatasin Katrin Essensoni tantsuetendust “Hämarad lood” Genialistide klubis.

Küsin kohe: kuidas meeldis?

Väga hästi meeldis, pean ütlema. Sellega oli niisugune lugu, et läksin pärast etendust koju ja — tead, samm oli nagu teine, nagu ära tehtud. Ta oli nagu kergem, ka kuidagi metafüüsilisem. Isegi osutus, et mu jalgades oli eos paar väga omapärast, vaevumärgatavat hüpet, mida enne hüppamist poleks seal osanud oletadagi. Vaat niisugune samm oli.

See on väga huvitav, et sa just oma sammust räägid. Kasutangi võimalust ja viin jutu ühe su hiljutise postituse juurde, kus sa mainid ühte Tallinna betoontuvi, millele sa peale astusid ja millelt sa seejärel kohe maha astusid. Mida sa selle tuviga tahtsid õigupoolest öelda?

Jah, see tuvi. Kuidas sulle öelda. See tuvi ja hüpe — see oli lihtsalt üks episood seal jutus ja seejuures tegelikkusest võetud. See oli väga eluline, ehkki mitte elus tuvi. Aga mitte surnud, vaid betoonist, elutu tuvi. Kõigele lisaks üleelusuurune. Oli õhtu ja ma liikusin ta poole, teadmata seejuures, et just tema poole. Liikusin niisiis ilma eelaimuseta. Silmanud korraga otse enda jalge ees maas objekti ja jõudnud sekundi murdosa vältel objekti saladuse jälile, astusin talle veel selsamal hetkel enam-vähem spontaanselt vasaku jalaga peale, tõukasin temast seejärel lahti ja maandusin kindlalt asfaldile, paremale jalale. Need väga lihtsakoelised liigutused moodustasid hüppe. Täpselt nii ma hiljem kirja paningi, tõsi küll, hoopis lühemalt. Nüüd teisest küljest: eks ta oli mõeldud vast ka teatava kujundina. Aga möönan, et võib-olla see kujund ei hakanud tööle, ei kasvanud suureks üldistuseks, hüppest ei saanud Hüpe, või koguni HÜPE. Ja tuvi jäi tuviks. Samas polnud ma sellele tuvile ja hüppele postituses omast arust teab kui keskset rolli omistanudki. Üldiselt ma polegi eriline hüppajatüüp. Ja tuvidest enam meeldivad mulle näiteks tihased.

Sa oled nüüdseks juba üle kahe aasta bloginud. Võin öelda, kätt südamele pannes, et mulle see, mis sa teed, laias laastus meeldib. Mõnikord on seal kohe nii häid asju, et sa mu meie. On väga ilusaid, vahel ka väga valusaid asju. Ent vahel on seda jälle vähem, ja siis tundub, et sa nagu väsid ära või jooksed kinni või kokku. Ma mõtlen näiteks neid postitusi, kus sa jalutad mööda tänavat ja kuidagi nagu midagi ei teegi. Loed siis seda ja mõtled, et, nojah. Ei, see pole etteheide, ka nende hulgas leidub õnnestumisi. Mina, kes ma sind väga austan, loen ka selliseid tekste sageli mõnuga. Aga ma tean, et see pole üldine arvamus. On ka inimesi, kes selle peale ainult õlgu kehitavad. Isegi mulle ei paku mõned su postitused mingit pinget.

Aitäh ausa kriitika eest! Mis on osati karm, aga küllap õiglane. Võin öelda omalt poolt vaid järgmist: selle asjaga on nii, et kust poolt vaadata. Kui vaadata minu poolt, siis: need kaks aastat on läinud nagu lennates, ja iga päev ei ole pühapäev, eks ole. Samas ma ei kurda. Ütlen lihtsalt: mul on õnne olnud. Näib, et mul on kujunenud välja oma truu lugejaskond, kelle tagasiside on olnud seni enamasti positiivne. Küllap nad siis leiavad sealt midagi. Või igatahes otsivad, kuni võib-olla, paraku, kannatuse kaotavad. Nii või teisiti on elu edasi läinud. Mina olen natuke muutunud, postitused on tõenäoliselt ka natuke muutunud, lugejad ilmselt samuti. Mõni lugeja on võib-olla ära langenud, teine on jälle juurde tulnud.

Piilugem nüüd põgusalt köögipoolt, kui lubad. Kuidas sinu tavaline postitus sünnib?

See on peamiselt nii, et tuleb mingi mõte (nagu ma juba ütlesin), siis võtad kätte ja paned kirja. Ega seal rohkem olegi. Õhtul sageli kirjutad. Kirjutad enamasti siis, kui päeva peale on mõtteid kogunud, ja muidugi ainult siis, kui need mõtted on õhtuks veel meeles. Või kui ununenud mõtete asemele tulevad uued. Või tulevad vanadele lisaks, aga hakkavad valdama. Või tulevad kirjutamise käigus. Ja — on veel üks tingimus — kirjutad siis, kui aega on. Aega on aga kahjuks häbematult vähe, oleme kõik ajalikud inimesed, kelle päevad on loetud. Ja kes oma loetud päevadega ei oska kahjuks sageli midagi peale hakata — raiskad nad näiteks kirjutamisele, selmet mõnes heategevuslikus projektis kaasa lüüa.

Võib-olla räägid paari sõnaga tänasest päevast? Milline ta oli?

Tänane päev oli selline novembrikuine päev Tartus. Ei olnud väga külm, aga polnud ka väga soe. Oli tööd, oli puhkust, oli kohtumisi, oli sisukaid mõttevahetusi ja ka mõttetut lobisemist. Selles suhtes üsna tavaline päev. Keskmisest päevast eristas teda vast see, et täna oli väga palju käimist. Ei teagi sulle öelda, kui mitu kilomeetrit täpselt ma maha käisin. Aga ometi: harilik päev. Eriline oli — kui tantsuetendus kõrvale jätta — võib-olla see hetk, mil ma jäin korraks ühe puu alla suitsetama, ja siis, äkki, lasi hakk, kes puu oksal istus, mulle pähe. Esimest korda elus, ehkki ma olen n-ö põline tartlane ja hakkidega tegelikult sina peal. Kui nüüd katsuda seda tragikoomilist, samas ajaloolist seika kuidagi mõtestada, siis vahest peitus selles sündmuses üleskutse: ära jää seisma, nopi päeva! (Ja mitte haki s…) Seletusi on küllap veelgi. Aga kaldun arvama, et see oli lihtsalt väike karistus tähelepanematuse eest. Õhtul, pärast tantsuetendust, kui mul enam kuhugi kiiret polnud, tuli see pentsik pärastlõunane vahejuhtum mulle muidugi väga elavalt meelde. Ja paradoksaalne lugu: nüüd, õhtul, oleks võinud õigegi ohutult kusagil puu all seisatada, sest hakid ju pimedal ajal üldiselt magavad, nagu teada, ja reeglina mitte puu otsas. Aga seisatamiseks puudus seekord vajadus.

Miks sa üldse blogima hakkasid?

Las ma meenutan. Selle juures oli mul mitmeid mõtteid. Üheks oli laialt levinud eneseväljenduse mõte. Mõtlesin, et võib-olla oleks tore ennast natuke väljendada. Ja teiseks oli selle eneseväljendamise kaudu maailma muutmise mõte. Kas nüüd paremaks, aga loodetavasti mitte halvemaks. Või, noh, igatahes mulle endale meeldivamaks. Olen nõus möönma, et see teine mõte on peale selle, et ta on, vähemalt minu puhul, päevselgelt egoistlik (mul on omad kasud sees), võib-olla pehmelt öeldes ka suurushullustuslik (käib mul tõenäoliselt üle jõu). Aga olgu kuidas tahes, see õrn lootus mul igatahes oli ja on praegugi, et kui maailm peaks nüüd juhtumisi lähemal ajal või pikemas perspektiivis mõneti paremaks muutuma, siis võib-olla on seal natuke ka minu käsi mängus.

Sul on olnud perioode, kus sa oled maailma asjades ja ühiskondlikel teemadel rohkem sõna võtnud. Praegu on see sul nagu pigem tagaplaanile jäänud.

Tõepoolest. See on sul väga hästi märgatud. Jah, mida ma oskaksin öelda … enda kaitseks või õigustuseks … Julgen arvata, et sotsiaalset närvi mul mingil määral isegi ju on. Ja vahel, kui see närv on väga pingul, siis mõtled, et kirjutaks midagi. Ja mõnikord siis lõpuks kirjutadki. Mõnikord jälle lööd käega. Asi on nähtavasti paljuski enesetundes kinni. Pean tunnistama, et käegalöömise tunnet on mul võib-olla isegi, mida aeg edasi, seda rohkem. Ehkki ei saa välistada, et see tundub mulle niimoodi lihtsalt praegusel hetkel. Kui sa homme küsiksid, oleks mu vastus võib-olla teine.

Kas Eesti ühiskonnas on sinu hinnangul käegalöömise tunnet üldse liiga palju?

Nojah, teda ikka on. Samas on ka uskumatult aktiivseid inimesi, kes kirjutavad kõigest: kitsaskohtadest ja valupunktidest, põletavatest probleemidest, jah, koguni elu mõttest. Ja siis on ka neid, kes mitte ainult ei kirjuta kõigest, vaid ka teevad kõike. Nagu on lõpuks neidki, kes ei kirjuta, vaid ainult teevadki, või on: näiteks ongi mõttekad, pealaest jalatallani. Muidugi, pealehakkamist võiks palju rohkem olla. Usun, et oled minuga nõus. Teiselt poolt mõtlen, et ka käegalöömist võiks hoopis rohkem olla, isegi lausa minnalaskmist. Ja mõttetust. Sest nagu on öeldud: enda teha kõik ja mitte miski.

Mis meeleolus su postitused sünnivad?

Väga erinevates. Meeleolud on olnud täiesti seinast seina. Kaks aastat on pikk aeg, ja kui liita sellele ka minu eelnenud elukogemus, siis ma usun, et olen viimasel kahel aastal sattunud kirjutama väga mitut laadi meeleoludes. Kas nüüd just kogu meeleolude register on esindatud, aga märkimisväärne osa sellest päris kindlasti.

Kas sul vahel ei ole käinud peast läbi mõtet blogimine üldse sinnapaika jätta?

Ütlen ausalt, et on käinud tõesti. Igasuguseid mõtteid on läbi käinud. Kohe väga musti mõtteid teinekord, nii musti, et endal hakkab ka õudne. Aga, ah, jätame parem selle sünge teema. Milleks lugejatel tuju rikkuda. Esialgu pean blogi edasi.

Kas sa oled ise suur blogilugeja?

Ei saa salata, et olen mõndagi blogi elus lugenud, kusjuures üht-teist tõelise kaasaelamisega. Suur blogilugeja ma küll ei ole, aga mul on oma nn blogroll, kus leidub teiste hulgas väga silmapaistvaid blogisid, väga kõrgel tasemel, nii vaimses, hingelises, sõnalises jm mõttes tasemel blogisid. Soovitan soojalt. Tõsi, on ka pisut vähem silmapaistvaid, aga neiski on aeg-ajalt oi kui oivalisi passaaže.

Kas sa tahaksid lõpetuseks tuua välja mõne asja, mis su postitusi punase niidina läbib?

Nojaa, punase niidina … Kas nüüd just punasena … Võib-olla pigem siis kollasena … Aga, tead, värvid on minu meelest väga keeruline valdkond ja nende lahkamine viiks jutu pikale. Ja ma ei tea tegelikult ka, kas niitki on õige sõna, ja kas see, olgu ta niit ja seejuures punane, nüüd midagi just nimelt ikka läbib. Tõstan käed: see küsimus on minu jaoks liiga poeetiline, või siis ka: hämaravõitu. Aga elus ei peagi kõik selge olema.

Suur tänu huvitavate vastuste eest!

Suur tänu huvitavate küsimuste eest!

—

P.S. Vestlus leidis aset 25. novembri hilisõhtul 2009. aastal Tartus.

Tule, tule

Pantokraator, “Tule tule” (“Tormidesööjad”, 2009). (Koduleht, MySpace.)

P.S. Ja avastan nüüd, et see on esimene eestikeelne laul selles blogis.

P.P.S. (1. 10. 2009.) Vt ka salvestust Pantokraatori kontserdist 2. mail 2009 Tartu 30. muusikapäevadel ETV arhiivist (31.7.2009).

Munaploomid ja muinasjutud

Väsin. Uinun juba enne keskööd. Päeval vanad raamatud, õhtul toorpuit, millest teen juba teist ja sedapuhku viimast raamaturiiulit. Mõtlesin targu kokku hoida ja lauad-prussid kalevipojalikult ise linna teisest otsast koju vedada. Mõeldud ja — kahel viimasel õhtul ka tehtud. Eile õhtul, juba teist korda mööda Riia maanteed kesklinna poole sammudes, kolme meetri pikkused lauad õlal, mõtlesin pärisoriste esivanemate peale, kellega mõisnikud seitsesada aastat nonstop põldu kündsid. Minu lauaveovoor kestis siiski vaid ühtekokku umbes kaks korda tund aega.

Kaks korda tund aega pole mainimistki väärt. Ometi on mu õlad omadega läbi, otsekui oleks mõni printsipiaalne seltsimees neid kusagil sünges hallis majas püssipäraga tampinud. Nagu meenub mulle üks 20. sajandi keskpaigas praktiseeritud ülekuulamismeetod ühest Jaan Krossi tekstist. Jah, mis kõik meenub ja mille kõigega saatusest hellitatud inimene oma argiviletsuse kübemeid õilistab! Pealegi: raamaturiiul võtab vintsutatud õlgade kiuste kenasti kuju. Visalt küll, aga kenasti. Ja augustihommikud, need on suured ning täidetud heldusega, nagu on kirjutatud.

Heldust on pillatud jaopärast õhtutessegi. Nädalavahetusel, kui esimene raamaturiiul oli valmimas, tegin ühel õhtupoolikul jalutuskäigu. Oli jumalik ilm, vist 23. august, Molotovi–Ribbentropi pakti ja Balti keti aastapäev. Käänasin kodutänavast ühte põiktänavasse, kuhu harva satun, ja silmasin peagi oma üllatuseks lopsakat viljapuuoksa, mis ühest aiast välja küünitas ja mille küljes rippusid kuldsed, küpsed või peaaegu küpsed ploomid. Et üldtunnustatud rahvusvahelise tavaõiguse järgi kuuluvad sellisel juhul viljad hakkajale möödujale, haarasin pikemata oksalt ploomi ja pistsin suhu.

Haarasin seejärel veel ühe. Ja siis … ikkagi veel ühe. Sest kolm on kohtu seadus. Ja kõndisin küllastatult ja äraseletatult, andestades Molotovile ja Ribbentropile kõik nende patud, tõenäoliselt loojuva päikese kiirtes otse horisondi poole. Liivi kollased munaploomid, polnud mingit kahtlust. Täiuslikud ja kirjeldamatud, isegi poolküpselt — puhas natuur ja kultuur ühtaegu, siinsamas tolmuse provintsilinna aguli põiktänavas. Kasvatada kord üks munaploomipuu, mõtlesin veel, ja kinkida hilissuvistele külalistele selle puu vilju — niisuguse ülesande võiksin endale ju tulevikuks püstitada. Miks mitte olla kordki maksimalist! Teha elust muinasjutt.

P.S. Nii et on, millest mõelda. Ja mõtlen viimastel päevadel sellestki, kes võis olla küll see lahke inimene, kes mulle üle-eelmisel nädalavahetusel muinasjuturaamatu postkasti poetas. Julius Mägiste koostatud “Kümme setu muinasjuttu lastele” suures ümbrikus, millel kuldses korrapärases käekirjas minu nimi. See, kes niisuguseid asju on vahel teha armastanud, eitas järelepärimise peale väga veenvalt oma osalust. On’s mängus Jumala enda käsi? Kas see on tema käekiri? Igal juhul: aitüma!

Ülekäigukoht

Mustal sametisel ööl sa läed,
linnatulesid veel kaugel näed …

Ta oli tulnud kesklinnast ja mõtles üle tee minna. Muidugi, kesklinn oli selle kohta ehk palju öeldud — paar-kolm kvartalit maju, ega seda kesklinna seal eriti rohkem olnud. Omaette küsimuseks jäi, kas eriti rohkem oli linnagi. Aga võib-olla oli kaugemal, sellest paarist-kolmest kvartalist tagapool, pärast parki, maju siiski veel omajagu. Ja kui neid oli seal, siis võis neid väga vabalt olla veelgi kaugemal, päris taga. Nii võis olla, aga võis samahästi ka mitte olla. Sinnapoole polnud ta asja teinud. Ta oli saabunud alles hiljaaegu, vähemasti enda arvates. Oli saabunud ega olnud lahkunud, elas ikka veel sisse.

Jõudnud teeni, millest ta üle minna mõtles, ta seisatas. Valgusfooris põles punane tuli. Ootajaid oli tee juures, millest üleminekut punane tuli keelas, peale tema veelgi. Oma käputäis. Või kui tagapool tõesti veel kvartaleid leidus, siis võis ootajaid olla sellel pärastlõunal kokku tulnud lausa terve trobikond, isegi hord. Teel käis tihe liiklus. Autosid voolas ühtlase jõena.

Viimaks süttis tasaste, piiksuvate helide saatel valgusfooris roheline tuli ja ülekäigukoha juures seisev toredas mundris liikluspolitseinik tegi parema, saua hoidva käega kutsuva žesti. Aga autosid teel tulvas endise hooga ja ootajad tee juures ei liikunud paigalt. Ja et ta oli seda aegsasti märganud, ta üksnes nõksatas põlvedest, kuid teele ei astunud: seisis edasi seal, kuhu ta oli kord seisma jäänud ja hõõrus silmi. Ja otsustas edasi seista. See oli arukas otsus, sest silmapilk hiljem astus keegi ootavast käputäiest, trobikonnast või hordist teele ja kadus autode alla.

Kas kadumise hetkel kostis kaduja suust karjatus ja kas ootajatest käis enne seda, samal ajal või seejärel läbi kahin, ta ei märganud, sest ta võpatas ja astus sammukese, või kaks, tagasi ning kangestus siis paigale. Tuli fooris vaheldus väga korrapärases rütmis, liikluspolitseiniku žestid olid laitmatult täpsed ja autosid muudkui voolas. Ta vaatas seda mõnda aega ja kõnetas viimaks kedagi rahvahulgast, juba vanemat, lahke ilmega ootajat, kes kohe ta kõrval seisis, küsides temalt, kas kunagi saabub ka hetk, mil võib üle tee minna. “Kuidas muidu,” kostis too, “pange tähele: niipea kui fooris roheline tuli süttib, on tee ületamine lubatud. Siis võib minna.”

Vestluses lahke võõraga, kes ütles enese olevat kohaliku, selgus veel mõndagi. Et elu oli aja jooksul edenenud, pajatas kohalik, siis oli ka liiklus teel järjest tihedamaks läinud. Lisandunud oli autosid ja kasvanud olid kiirused. Ühel hetkel oli autosid olnud liikvel juba nii palju ja nende kiirus kasvanud sel määral, et teed tuli paratamatult laiendada. See oli üksjagu keerukas ettevõtmine ja nõudis laiendajatelt tubli annuse südikust, sest laiendustöid, nagu viimaks ka autoremonti, tuli teha käigu pealt, kuid mitte ka ülepeakaela. Oli selge, et selle kõigis värvides sädeleva metalljõe peatamine, kas või silmapilguks, oleks toonud kaasa ettearvamatuid tagajärgi. Sõitmine selles ööpäevaringses hoogsas voolus eeldas häid närve, ülimat tähelepanu ja jäägitut pühendumist, pakkudes vastutasuks kirjeldamatu vabaduse- ja õnnetunde. Oleks olnud ülekohtune ja kõlvatu püüda sellesse sekkuda või üritada sellele koguni kätt või jalga ette panna. Ja kes oleks seda üldse suutnudki.

Siiski oli üldteada lugu kellestki, kellel olevat õnnestunud tabada paras hetk, hinnata adekvaatselt oma võimeid ja liikumistrajektoori ning ahvikiirusel autode vahel manööverdades tee teisele poole tuisata. Tõsi küll, tollal oli autosid olnud veel suhteliselt vähe, nende kiirused tagasihoidlikud ja tee ise võrdlemisi kitsuke. Tee laienedes polevat hoolikas arvestus enam loodetud efekti andnud: isegi siis, kui üksikasjaliku analüüsi tulemusena läks korda kalkuleerida välja esimesed sammud ja astuda seejärel edukalt veel mõned, kippus kaugemal, kuhu tee ääres seisja pilk ei ulatunud, ülevaade hajuma, kummatigi muutus tee keskpaigas autode sõidusuund, ja nüüd sõltus kõik kaasasündinud või kätteõpitud vaimuärksusest ning otsustuskiirusest, mis aga kõige hakkajamatki, nagu kiuste, määraval hetkel tavaliselt alt vedas: saatusliku apsaka võis põhjustada jala ette sattunud kivike, päikesevalguse pimestav peegeldus autoklaasilt, järsku lihasesse löönud kramp või fooris süttinud punane tuli.

Edu teel nõudis pealegi korralikku kodutööd ja tõsist keskendumist, milleks eeldusi ja aega jätkus vaid vähestel. Lõpuks läks vaja ka treenitud keha. See aga kippus raamatutes tuhnimisest ja tee ääres varitsemisest tahes-tahtmata laokile jääma. Ja nii polnud midagi imestada, et needki, kes visalt harjutades, jättes unarule kõik muu, olid saavutanud ühtviisi valmis vaimu ja keha, olid jõudnud oma tähetunniks juba nii kõrgesse ikka, et olid tippvormis õieti ainult suhteliselt, oma kõrge ea kohta, ja suutelised teed ületama üksnes veel teoreetiliselt.

Ent rahva hulgas liikus lugusid veelgi. Nii teati rääkida ühest äsja linna saabunud võõrast, kes olevat rohelise tule süttides ilma pikemata, ilmselt kodukohas sissejuurdunud harjumuse sunnil, teele astunud ja terve nahaga teisele poole jõudnud. Räägiti ühest teisestki, paljude meelest kohalikust, kes olevat pärast valgusfoori lähedal asuvas kõrtsis peetud prassingut teest purupurjus päi, pilgutamata silmagi, või, nagu teised ütlesid: teist nägugi tegemata, üle vänderdanud. Mõned arvasid, et tal olevat mõlkunud meeles enesetapp, mõned aga kinnitasid, et pärast kõrtsistuksest käkaskaela väljavarisemist, oli ta õigupoolest lihtsalt pudelile, mis varisemishetkel tema käest maha poetus ja teele veeres, järele sööstnud.

Ühtede andmetel polnud ta mitte purjus, vaid püsti hull, teiste meelest armunud, kolmandate hinnangul hullupööra armunud, ent seejuures ka hullupööra petta saanud, mis olevatki ta kõrtsi oma tulitavale armuvalule rohtu otsima ajanud. Osade jutu järgi oli tegemist tuntud, vaat et kurikuulsa ümberaeleja ja viinaviskajaga, kes armastas logelda kõrtsides ja muudes kahtlastes kohtades ööd kui päevad, lüües seal kes teab kust saadud raha kes teab mille peale läbi, ent säärase jutu tõepõhja tõenäolisust kahandas juba üksi seegi, et selle levitajal enesel pidi olema küllap sündsuse piiridesse mitte mahtuv ulaelu kogemus või igatahes lubamatult tihedad kontaktid selle maailmaga, mistõttu tema andmete usaldusväärsuse küsimärgi alla seadmine oli enam kui mõistlik.

Oli kuidas tahes, tee ületanutest polnud tagasi tulnud ükski, nii et leidus neidki, ja mitte vähe, kelle meelest oli kõigi kolme teisele poole pääsenu näol tegemist õigupoolest ühe ja sama isikuga, keda mõned, minnes veelgi kaugemale, pidasid koguni fantaasia viljaks. Ja see arvamus ei saanud olla päris õhust võetud: oli ju tee liiga lai, et selle ääres seisja võinuks eksimatult näha, kas keegi ikka oli teisele poole jõudnud. Ka pikimad seisjad ei küündinud oma pilguga, olgu kikivarvukil või keksides, hõlmama tee laiusest enamat umbkaudu kolmveerandist, nii et nende antud tunnistused said põhineda teatavas osas üksnes lootusrikkal usul: kui teeleläinul oli õnnestunud ületada kolmveerandi jagu teest, siis lihtsalt pidi olema tõenäoline, isegi möödapääsmatu, et ta ületas seejärel ka ülejäänud veerandi. Kui saadi üle koerast, siis miks ei võidud saada üle koera sabastki. Pealegi ei võinud viimase veerandi ületamine olla esimese kolmveerandi läbimisel hangitud kogemuse varal enam kuigi suur kunst. Veelgi enam, see pidi olema käkitegu. Selle seisukoha vettpidavust toetasid tunnistused mõnelt otse tee kõrval asuva maja elanikult, kes väitsid end olevat sündmushetkel aknal seisnud, üks liiatigi teatribinokliga varustatult, ja täheldanud tee teises otsas liikumist, mille, tõsi küll, võis olla põhjustanud ka keegi teiselt poolt tulija.

Viimase teooria üle aga muiati leebelt, ja mitte ainult seetõttu, et peatunnistaja teatribinoklit ei õnnestunud hiljem kuidagi leida, ega ka seetõttu, et ülejäänud kaks väidetavat pealtnägijat olid vaidlusalusel ajal, nagu selgus, aknalaua najal omavahel sündsusetult ametis olnud, nii et all teel toimuv võis heal juhul olla nähtav neist ainult ühele. Teoorias oli naerukohti eelkõige seetõttu, et teadaolevalt polnud sealtpoolt seni veel ükski siiapoole sattunud, ei rohelise ega punase tulega, ei päeval ega öösel, mistõttu ei saanud välistada, et teisel pool teed kedagi tõtt-öelda polnudki. Ja lõpuks polnud ka mõeldamatu, et tee vastasserva näol oli tegemist õigupoolest silmapiiriga. Liikluspolitsei, keda neis küsimustes otsuse saamiseks aeg-ajalt tülitati, ei lükanud midagi ümber ega ka kinnitanud midagi, vaid tegi tööd, milleks ta kutsutud ja seatud oli. Liiklus tahtis korraldamist — see oli ütlematagi selge. Ja seda tööd tehti hoole ja armastusega: valgusfoor töötas kui kellavärk.

Ta vaatas kella. Lahke kohalik vabandas, et oli oma pika jutuga teist nii kaua kinni hoidnud. Ta heitis seepeale ainult käega ja tegi ettepaneku kusagil keha kinnitada ja jalgu puhata. Nad seadsid sammud kiirtoiduputka juurde, mis seisis sealsamas tee läheduses, ja tellisid kahed kiireined. Lahke kohalik võttis kokkupandava tooli, mida ta oli kogu aeg kaenlas kandnud, lõi selle lahti ja pakkus talle istet. Istudes ja kiireinet võttes märkas ta, et toole oli tee juures teisigi — ennist polnud need rahva seast välja paistnud. Siin-seal einestati, seirates ainiti või silmanurgast teel toimuvat; mõni näis tukkuvat; mõnel istujal oli ees paberileht ja käes pliitas või pintsel. Siin käis igasugust rahvast, seletas kohalik. Oli neid, kes tulid teed ületama, ja oli neid, kes sellele kaasa elasid või sõlmisid teeületajate peale kihlvedusid; muist käis siin kiirtoiduputka pärast, muist tuli aga seetõttu, et pilt, mis siit teele avanes, oli ilus. Nii ilus, et võttis hinge kinni. Seda võis vaadata, aga võis ka silmad sulgeda ja kuulatada.

Siin võis kohata kunstnikke, kes maalisid pilte, enda tarbeks või müügiks huvilistele, kellest polnud kunagi puudust. Kohalik näitas käega äsja saabunud ekskursioonile, lasterühmale, kes ühe kunstniku ümber parvles, ja naeratas. Temagi oli varemalt pilte teinud, koguni ühe meetritepikkuse pannoo, mida ta pidas oma elutööks ja mis olevat ka ühel suuremat sorti näitusel väljas olnud. Viimasel ajal võttis ta siin käies aga veel vaid harva maalimistarbed kaasa, piirdudes ka siis väheldaste visandite tegemisega — silma oleks veel ehk olnud, aga käsi tükkis juba värisema.

Jutt, mida lahke kohalik rääkis, ei katkenud, ja ta imestas seda kuulates, kuidas see kõnelev suu samal ajal süüa oskas. Viimaks kuulas ta seda sõnadevoolu veel ainult poole kõrvaga, üksnes noogutas või raputas vahetevahel pead, ajas silmad suureks, seejuures vaikselt ohates. Aga see võis tulla ka sellest, et ta mõtted olid uitama läinud. Nooremalt, mõtles ta, vaagides oma eeldusi ja väljavaateid teel edu saavutada, olid tal võrdlemisi väledad jalad olnud. Võhma tal ei jätkunud, aga kiirjooks oli talle sobinud, nii et ükskord oli kooli spordipäeval keegi treener teda isegi harjutama kutsunud. Ta oligi mõned aastad harjutanud, võib-olla suuresti seetõttu, et ta ei pidanud viisakaks sõbralikult esitatud kutset tagasi lükata. Aga ühel päeval ta enam staadionile ei läinud ega läinud sinna hiljemgi. Võidujanu oli jäänud talle võõraks, talle oli piisanud sellestki, kui ta oli teinud midagi, millest ühelgi tingimusel keelduda ei saanud, nõutaval määral, tagades niimoodi selle, et ta muus osas rahule jäetakse.

Nii oli ta keskendunud õpingutele ja sooritanud kaunis hea eduga kõik vajalikud eksamid, takerdumata õieti mitte milleski. Isegi matemaatikat oli ta pea võtnud, kuid sellegipoolest oli talle vahel tundunud — mida aeg edasi, seda selgemini —, et hoolimata edust õppetöös ja eksamitel polnud ta omandatud teadustest tegelikult vähimatki aru saanud. Ta polnud aru saanud vist armastusestki, oli ta mõelnud, hoopis hiljem, päriselus, ehkki polnud põhjust öelda, et oleks ka sellel alal teab kui edutu olnud. Tõsi küll, edu oli järjest kahanenud, ja mõnikord näis talle, et see oli kahanenud sedamööda, kuidas oli aastatega süvenenud tema võimetus sellesama matemaatika ja muu taolise saladustesse tungida. Saladustele polnud suutnud teda viia lähemale ükski vägi, ka mitte alkohol, mida ta ei saanud juua juba üksi seetõttu, et juba mõnest klaasist õllestki hakkas tal kõhus talumatult keerama. Nii oli ta vaid paaril korral, pärast lõpueksameid ja oma esimese armumise esimesel nädalal, purjus olnud.

Talle tuli kerge iiveldus peale ja ta virgus mõtiskelust, tajudes ühtaegu, et lahke kohalik oli oma heietustega lõpule jõudnud või igatahes jutule vahe sisse teinud ja uuris teda nüüd oma vanade silmadega. Tal hakkas häbi, et oli lasknud eakal kaaslasel nii kaua seista ja kogu selle aja nagu seinaga kõnelda. Ta tõusis püsti ja peaaegu surus lahke kohaliku toolile. Heitnud seejärel pilgu teele ja märganud, et laiad kõnniteed, mis keset rahvasumma kõrguvast valgusfoorist paremale ja vasakule sirutusid, olid samahästi kui tühjad, küsis ta, rohkem endalt kui toolil jalgu puhkavalt kohalikult, kelle vana keha näis olevat korraga kössi vajunud, tehes küsimuse ajal käega laia viipe piki teejoont, et millest see tuleb, et kogunetakse just siia, kitsasse soppi, samal ajal kui kõigest mõni meeter kaugemal oleks ruumi seismiseks, kas või pikutamiseks või püherdamiseks, küllaga.

“Sest siin on ülekäigukoht,” pomises too, pisut tüdinult, otsekui kõneldes kiusliku lapsega.

Nüüd jättis ta kohalikuga hüvasti ja kõndis, vaadanud silmapilguks veel lakkamatut autodevoolu teel, valgusfoori ümber tunglevat rahvahulka ülekäigukohal ja kiirtoiduputka juures toolil kössitavat rauka, mõõdetud sammul tagasi kesklinna poole. Hakkas juba hämarduma ja talle oli selge, et enne pimeda tulekut tuleb tal üks asi korda ajada. Jõudnud peaegu tänava otsani, kust algas varjuline park, pööras ta ringi ja jooksis otsejoones läbi õhtu, silmades roheline tuli, tee poole.

Gregory Crewdson, seeriast “Beneath the Roses” (2003).

Loodus

Tegelikult ma ei tahtnud sinna minna. Vähemalt viimased viisteist aastat olin ju, niipaljukest kui ma sinnakanti veel sattusin, vaadanud neid põlde vaid kaugelt, Narva maantee servalt Raadi mõisa värava juurest. Aga mis põllud nad enam varsti olidki, jõudis mulle aegamisi teadvusse — jõudis hoopis pikaldasemalt, kui muutus maastik, mida vaatasin. Kuid ühel päeval oli mulle selge, et põldudest on saanud või saamas linn. Nii et lõppude lõpuks polnud enam vahet, kas minna või minemata jätta. Kõik, mis oli olnud, oli nagunii kadunud. Ja see, mis veel oli, pidi samuti kaduma, tegema ruumi millelegi muule, millele oli samuti mõõdetud oma aeg.

Üks mirabellihekk oli veel alles, asi seegi. See algas otse mõisavärava vastast. Hekke oli olnud aga, kui mitte kümme, siis viis-kuus vast ikka, või kolm-neli, ma ei mäletanud enam. Nad jooksid ülevalt mõisa ja lennuvälja poolt alla Narva maanteega paralleelse liivateeni ja jaotasid maa suurteks ristkülikuteks, kus aiandi lõpuaastatel oli kasvatatud peamiselt maasikaid. Teisele poole liivateed jäid esmalt tikriistandused, mille asemel kasvatati üksvahe ka arooniaid. Ja tikrite või arooniate tagant, päris kaugelt, algasid punasesõstrapõllud, mis ulatusid Jõgeva maanteeni välja. Nii oli. Astusin piki säilinud mireballihekki alla liivatee poole.

Kunagine liivatee oli asfalteeritud, aga — nii tundus — oma vanal kohal. Maa kahel pool teed oli jagatud kruntideks ja suures osas täis ehitatud. Eramajad peamiselt, autod garaažides. Jumal teab, kes siin nüüd elavad ja käivad. Astusin mööda kunagist liiva-, nüüdset asfaltteed mööda edasi ja tundsin ennast anakronistlikult, pagulasena. Mida ma siin õieti tegin? Kuhu ma üldse läksin? Mõned puud vasakul pool teed olid veel alles, nagu näha. Olin sellel, tähendab veel liivateel vist tuhandeid kordi jalgrattaga sõitnud, puude otsa roninud, või kõõlunud suurtel väravatel, mille kaudu paremat kätt asunud põldudele pääses. Ja põldudel töötanud. Vahel palehigis.

Ega siin suurt midagi enam kasvanud. Ainult rohi majade vahel, või pigem muru. Mõne maja ette oli istutatud paar-kolm jugapuud, ebaküpressi vms. Võib-olla kasvas siin kusagil kellegi aianurgas veel mõni maasikaski. Vanast ajast. Mõni eriti magus, näiteks veripunaste marjadega “Senga Sengana”, mis valmib hilja, aga viib siis ka keele alla. Kõik nad ei saanud ju olla kaotsi läinud. Mõnesaja meetri pärast tuli kraav, tee käänas nüüd vasakule, Jõgeva maantee poole. Kraavitaguste põldudeni polnud ehitusjärg veel ulatunud. Hüppasin üle kraavi, kust olin kunagi, ennemuiste, vahel janu kustutanud, ja läksin edasi. Mustsõstrapõllule.

Endist põlluvaheteed polnud enam, polnud enam ka mustsõstrapõõsaid. Oli varakevadine heinamaa, niitmata kulu, millele alt värsket heina peale kasvas, ja siin-seal kaugemal metsa mõõtmeid omandav võsa. Ilus ta ei olnud. Või mine tea. Keskpäevane päike suures pilvitus taevas kallas kõigele valgust nagu ennegi. Heinamaal ei paistnud olevat piiri, maastik tõusis pisut ja lainetas peaaegu märkamatult. Laineharjad olid olnud peenrad. Nüüd oli loodus nad enda alla matnud ja sünnitas siin öö varjul saladusi, mida pole südamerahu säilitamiseks arukas püüda välja uurida. Või kas see oligi loodus?

Hakkasin peaaegu naerma. Sest tõepoolest, mingi loomise saadus see metsa kasvav kunagine põld, ääretu lagendik ju polnud, või oli ainult kaude. See oli maastik pärast loomise lõppu, söötis Eedeni rohuaed, miski, mida asjatundjad on nimetanud loonaks. Ja ehkki seesinane loond olevat sootuks sügavam ja hõlmavam mõiste, hulka eestilisem ilming kui loodus, polnud mul temaga asja. Igatahes mitte siin. Tõenäoliselt oli mu maailmapilt võõrmõjude alla sattunud. Või kas see siin ikka oli üldse õige loond? Kas see andis juba mõõdu välja? Kas mitte … Silmasin järsku keset kulu salka tillukesi tuttavaid põõsaid.

Põõsad olid igerikud, nagu maasse torgatud luuakontsud, ja ajasid noori lehti. Endisest toredusest olid pärast aastatepikkust unarust järel vaid nirud riismed. Aga siin nad olid, sellegipoolest. Kummardusin, pidin väga sügavale kummarduma, sest põõsad olid madalad, paistsid suurivaevu kulu vahelt välja, ja nuusutasin nende lehti. Nuusutasin veel kord. Polnud kahtlustki — mustsõstrapõõsad. Oi, kuidas meeldis mulle see tükike loodust! Ei ta päriselt kao, mõtlesin, ja nägin teda siis kaugemalgi, siin ja seal. Ja veel mitmel pool. Nägin ja hakkasin koju minema, mööda lõputa keerlevaid teid. Või umbes nii.

P.S. Siinkohal looduselamus lõpeb, elades muidugi igavesti edasi. Enne koju saabumist koges autor veel üht ja teist, mis enam asjasse ei puutu, kuid mille hulgast väärib siiski märkimist tõsiasi, et veel enne kraavini jõudmist, mis rohtaeda uuslinnast eraldas, kohtas ta võõrast, kelle olid sinnakanti toonud küll hoopis teised huvid ja hõllandused.

Aga lugu jätkus nii, et kusagil hiigelsuurte remmelgate varju peitunud maja juures, võõra sihtjaamas, kus ei elanud loomulikult hingelistki ja mida omal ajal valvanud koeravolaskist oli järel vaid skelett, puhati jalgu ning võõras alustas vaiksel ja katkendlikul häälel lugu tüdrukust, kes jooksnud kodust ära, sattunud linnas halbade inimeste otsa ja … ah, tead isegi.

Võõras lõi käega, ühmas nagu midagi, ja läks sinna, kust ta tulnud oli. Midagi ma ei teadnud, mõtles autor hiljem veel mitut puhku, nii sel päeval kui ka paaril järgmisel, leidmata enam rahu ja suutmata otsusele jõuda, kas lugu, mille lõppu ta ei kuulnud ja mille algustki ta kuulda ei tahtnud, oli räägitud tagamõttega või suusoojaks. Jah, kust pidi tema teadma?

Laupäevane

Õhtupäike kardinate taga. Õhk kuivetab ja väljast kostab hääli. Need on autod, neid tuleb ja läheb. Kostab ka rütmilisi kõmatusi, mis kuuluvad vist levimuusika juurde. Keegi kusagil lõõgastub, keegi kusagil käib ajaga kaasas. On laupäev, aprilli teine pool on alanud. Hommikul ajas kesklinna kohale süngeid pilvi. Kaubamaja vastas rohelist tuld oodates mõtlesin, et peaks minema Vabaduse puiesteed mööda edasi, peaks minema üles Kaarsilla poole ja klassitsistlikest majadest, mille Ülejõe päike oli kiiskama pannud, mustava taeva taustal pilti tegema. Enne kui taevas on need majad matnud. Majad paindusid jõe kohale, laskusid põlvili ja kutsusid miraažina. Aga fooris süttis roheline tuli, autod peatusid ja jalad kandsid mu üle tee. Läksin kaubamajja ja ostsin vett. Mul oli tohutu janu. Jõin vett ja unustasin põlvitavad majad. Olin majadele käega löönud, olin nad saatuse hoolde jätnud. Aga seda mõistsin alles siis, kui pärastlõunal sünge pilvelaam linna kohalt kadus. Hingasin kergendatult ja unustasin oma häbi. Majad olid päästetud. Õhk läks liikuma ja Vanemuise tänava asfaldile pudenes peotäis kahvatuid lumehelbeid. Silmapilk hiljem kadusid helbedki ja vajusid samuti unustusse. Vaatasin üles: rünkpilved, suured ja energilised, ujusid üle katuste. Õhtuks lõi taevas klaariks. Midagi oli veel.

Kusagil sügaval

„Nukrutsed?“

„Ah, mis,“ lõin käega, silmi tõstmata. Olin ta häälest ära tundnud.

Istusin Wilde aknaaluses lauas, jõin kohvi ja lugesin. Ma polnud vist ukse käimist kuulnud. Ta oli ilmselt tasahilju kohvikusse tulnud, või seal kogu aeg olnud, ja mind selja tagant üllatanud. Oli õhtupoolik, aprilli esimesi päevi.

„Lihtsalt muretsesin, et ega sa ei nukrutse,“ täpsustas ta ja võttis käest, millega löönud olin, kinni. Pigistas seda ettevaatlikult. Pigistas rannet ja sõrmi. „Muud midagi.“

Tõmbasin käe ettevaatlikult ära.

„Segasin?“

Ta seisis nüüd minu ees, nägu naerul.

„Ei, ei seganud. Tere!“

„Tere! Tohib, ma istun natuke? Jumal teab, mitu kilomeetrit ma täna maha käinud olen, ja üldse.“

Vajutasin raamatu kinni ja panin kotti. Ta istus.

„Kuule,“ ütles ta ja vaatas mulle otsa, „ära nukrutse, sest vaata, väljas on kevad: linnud laulavad, veed vulisevad ja puud on peagi pungas.“

Ta vaatas mind veenvalt ja lisas: „Ja mina olen jälle armunud.“

Võttis siis veel korra mu käe, pigistas seda kõvasti ja lendles kassasse kohvi tellima.

„Lumi on juba peaaegu sulanud,“ jätkas ta, kui oli kohvitassiga tagasi lennelnud.

Pannud tassi lauale, hõljus ta uuesti kassa juurde ja naasis hetk hiljem kahe kõrge pokaaliga. Pokaalid olid täis punaveini.

„Tänase päeva puhul. Meie kohtumise puhul. Selline üllatus! Lumi on juba peaaegu sulanud, loodus tärkab. Kevad jällegi on käes, pakatavad täies väes pungad põõsastel ja puul, tantsib aasal lõunatuul. Ja nii edasi. Võta klaas, lööme kokku!“

Võtsin klaasi. Lõime kokku. Jõime.

„Ja pärast tantsime, eks?“

Ta nihutas urvas pajuokstega vaasi, mis meie vahel seisis, lauaservale ja uuris tähelepanelikult mu ilmet.

„Sul on halb tuju?“

„Ei. Või jaa. Ma ei tea. Mõtlesin täna jalutades lihtsalt, et see, mis sulava lume alt välja tuleb, jätab soovida.“

„Sa oled liiga nõudlik.“

„Mõtlesin, et seda lund on olnud nii kaua. Ja nüüd, kui ta lõpuks ometi ära sulab, jätab see, mis sealt alt välja tuleb, soovida. See on nagu siis, kui kellelgi on suur saladus, ja sa oled teda meelitanud, pinninud ja toredat teatrit teinud, ja kui sa siis viimaks tüdinult ja jõuetult käega lööd ja ta sulle seepeale, nagu halastuseks, oma suure saladuse ära räägib, tuleb välja, et see on miski, mida sa oled kogu aeg teadnud. Saad aru?“

Ta oli seda juttu kuulates kulmud kergelt kokku vedanud ja vaatles mind muiates.

„Ma ei räägi üldse konidest ja koerasitast, vabandust, ega ka sellest, et esimene rohi, mis näha on, võiks rohelisem olla,“ jätkasin, „vaid, noh, ma ei tea, lihtsalt: see, mis sulava lume alt välja tuleb, jätab soovida. Pealegi tuleb ta tagasi. Lumi, ma mõtlen. Varem või hiljem. Usu mind.“

„Sul on tõesti halb tuju.“

„Ma ootasin midagi muud.“

„Mida sa siis ootasid?“

„Ah, ma ei tea. Et see tuleks kuidagi teistmoodi.“

„Mis tuleks teistmoodi? Ja mismoodi?“

„Ma ei tea. Aga kogu lumi pole ka veel sulanud.“

„Minu jaoks ongi juba sulanud. Sina vahid lund, aga mina ei näegi seda enam. Sa kannad ikka veel talveriideid.“

Ma polnud tõesti oma raskest mustast talvemantlist ega ka paksust mustast kampsunist veel loobunud. Saapad olid jalas küll uued, vanad rasked tanksaapad olid talve jooksul, mis oli oodatust hoopis pikemaks kujunenud, läbi kulunud, aga kerged polnud needki. Tema paistis olevat tulnud tõepoolest kevadiselt: kerge tuvisinine pluus seljas ja õhuline sirelikarva sall kaela ümber. Ja kaks kätt teksade taskus.

„Mõtlesin ka,“ rääkisin edasi, „et kui see, mis lume alt välja tuleb, jätab soovida, siis tõenäoliselt jätan ka mina soovida, kui olen talveriided seljast heitnud. Eile õhtul uurisin köögis peeglist oma nägu. Ma näen kohutav välja. Väsinud ja plass.“

„Vastupidi, su näol pole häda midagi. Aga rohkem päikest teeks sulle ainult head. Üldse, ära mõtle nii palju. Ära lase oma tujudel ilmast ja aastaaegadest sõltuda.“

Ta vaatas mulle oma rohekate silmadega pikalt otsa.

„Ma olen lihtsalt realist. Kui meist keegi millestki sõltub, siis oled see sina. Vaatad, et linnud laulavad, veed vulisevad, puud on peagi pungas, ja oled seepärast kohe armunud.“

„Võib-olla. Aga võib-olla on just vastupidi. Kuna ma olen armunud, ja seejuures täiesti sõltumatult igasugustest asjaoludest, siis linnud laulavadki, veed vulisevadki ja puud ongi peagi pungas.“

See seletus kõlas väga loogiliselt, aga tõestada polnud seda võimalik. Niisama vähe kui õigupoolest ka minu seletust.

„Kas sulle ei tundu, et sa põed suurushullustust? Sa ei arva ometi, et kevad saabub sellepärast, et sul on õnnestunud kellessegi ära armuda? Kellesse sa muide üldse armunud oled?“

„Ah, parem kui ma sellest veel ei räägi. Ma ei taha ära sõnuda.“

„Sa oled ebausklik.“

„Võib-olla. Aga sina oled lihtsalt kade. Miks sa muidu nii rõhutad, et mul on õnnestunud armuda. Sul pole endal ilmselt õnnestunud ja seepärast oled sa kade.“

„Ma ei ole kade, ma olen lihtsalt realist. Ja natuke iroonik ka. Ma ei igatse armumist ega kevadet taga.“

„Aga miks sa siis pettunud oled?“

„Milles ma sinu arvates pettunud olen?“

„Noh, sa ütled, et see, mis sulava lume alt välja tuleb, jätab soovida. Järelikult sa oled midagi enamat oodanud. Järelikult oled sa kevadet siiski igatsenud. Ja võib-olla ka armumist. Aga see kevad ja võib-olla siis ka see armumine, mida sa igatsed, eksisteerib ainult sinu kujutluses. Sa ei ole realist, vaid idealist. Naiivset ja muide väga kibestunud sorti.“

Mulle tundus korraga imelikuna, et kohvik on nii tühi. Et kohvik võib vahel nii tühi olla. Pöörasin pilgu aknast välja. Kivide piirjooned lumekooriku alt vabanenud sillutises rohetasid siit-sealt. Kusagil sügaval, lume ja kivide all asus jõud, mis järele ei andnud.

„Mida sa üldse lugesid?“

Ta toetas küünarnukid lauale ja paistis tõepoolest huvi tundvat, mida ma enne seda, kui ta mind selja tagant üllatas, lugenud olin. „Liebe war es nie, nur eine kleine Liebelei …“ laulis kõlaritest tenor. Viiulid ja akordion. Vene tango. Ettekandja leti taga oli plaati vahetanud.

„Ühte Kangro asja.“

„Millise Kangro?“

„Bernard Kangro. Tema „Jäälätteid“. Ma olin seda muidugi juba ammu lugenud. Umbes kümme aastat tagasi. Kogu seda Tartu tsüklit.“

„Jah, ma mäletan. Rääkisid mulle sellest kuude kaupa.“

„Jah. Ja käisin äraseletatud näoga ringi. Aga nüüd, kümme aastat hiljem, tundub mulle, nagu loeksin ma seda esimest korda.“

Ma ei osanud sellest rääkida. Või ei tahtnud. Igatahes mitte siin ja mitte sel õhtul ja mitte temale. Ta oli veinipokaali suu juurde tõstnud ja näis midagi ootavat. Viiulid ja akordion. Vene tango.

„Aga ma tean nüüd midagi,“ jätkasin siiski, „mida ma tookord ei teadnud. Ma tean, kuidas kõik lõpeb. Ja, imelik lugu, ma ei suuda ikkagi raamatut käest panna.“

“Nüüd aga peitsid raamatu isegi kotti, kui ma tulin.”

Ta naeratas. Ma ei saanud aru, kas süüdlaslikult või võidurõõmsalt. Järsku meenus mulle midagi.

“Tead, tegelikult ma tahaksin sulle sellest raamatust ühte kohta ette lugeda. Kui lubad.”

Küünitasin vastust ootamata oma seljakotist, mis laua kõrval maas seisis, raamatut võtma. Miski sundis mind kiirustama, nendest paarist reast, millele olin hariliku pliiatsiga joone alla vedanud – ma ei mäletanud enam, kas täna või kümme aastat tagasi –, näis sõltuvat mõndagi. Sellest sõltus kõik. Siis kostis klaasiklirin. Vaas, mille ta oli meie vestluse ajal lauaservale nihutanud, oli põrandale kukkunud.

Ja sündis, et kummardusime vist üsna üheaegselt, Me kummardusime, et vaasikillud ja pajuoksad, mis nüüd läbisegi ja risti-rästi veeloigus vedelesid, üles korjata. Kohe ruttas kassa juurest kohale ka ettekandja, kes meid rahustas, vee lapiga kokku tõmbas ja killud ära viis. Palusime arve.

Õhtupäike, mis meid kohvikust väljumisel vastu võttis, sulatas minus midagi lahti. Võtsin mantli seljast ja heitsin üle õla. Vaatasin teda. Seal ta seisis, tuvihall ja sirelikarva, pajuoksad, mille ta kohvikupõrandalt üles korjanud oli, kimbuna pihus. Nüüd oli temagi kimpu märganud. Puhkesime naerma.

„Kellesse sa muide armunud olidki?“

Mulle tundus, et ta oli minult seda küsimust oodanud. Ta tõmbas oma rohekad silmad kitsaks praoks ja astus sammu tagasi.

„Tule, saada mind väheke, kui viitsid. Õhtu on veel pikk. Teel on aega kõigest rääkida.“

Pöörasime inimtühjast Vallikraavi tänavast üles. Senffi treppide juures möödus meist suur hundikoer, tuhkhalli tokerja kasukaga. Koer ei teinud meid märkama, sörkis nina maadligi piki teeserva ja peatus aeg-ajalt, et sulamisvett limpsida. Astusime edasi, mööda kõnnitee kiviplaate, meie sammud kajasid, nagu oleksime kõndinud õhukesel munakoorel.

Imepärane

Pöörasin Uueturu tänavast alla, the night above the street hung like a cloak, laulis kontratenor kusagil peas või sfäärides. Inglid, kui nad on lauljad inglid, võivad väga vabalt olla kontratenorid. Konkreetne ingel oli pärit plaadilt “Kafka”. Aga nüüd polnud konkreetne enam ainult ingel, vaid ka linn, kus astusin, ka seesama alla jõeni viiv Uueturu tänav, mida pole tegelikult enam ammu olemas, või kui, siis ainult nime poolest. Niisiis ta oli olemas, kujutas endast konkreetset tegelikkust. Loomulikult oli olemas, ja oli olemas väga loomulikult. Aga imeks panin ma seda, ma mõtlen tõeliselt imeks, silmapilk varem. Ja silmapilk hiljem.

Turusillal valgusid mulle silmadesse pisarad. Need tulid tuulest, järeldasin, lastes pilgul ringi käia. Turusillal käivad tuuled, ja igasugu mõtted. Mõtlesin järsku matustele ja seejärel ülestõusmisele. Ilmselt, mõistsin naeratades (kontratenorist inglile, kes oli vahepeal uuesti tagasi tulnud ja laulu üles võtnud), ei saagi ime üle imestada tema sündimise silmapilgul, vaid ainult ja alati silmapilk varem ja hiljem. Jah, kui ime juures miski üldse loomulik on, sõna tõelises mõttes ime-pärane, siis võib-olla see. Mistõttu on teda ka samahästi kui võimatu tõestada. Ingli silmade all olid vaevumärgatavad tumedamad laigud. Millal ta küll nutab, mõtlesin, ja mille pärast, taevas hoidku.

Aga lõpp oli võimas

Tulla, uued saapad jalas, õhtul veebruarilumes Vanemuise mäest alla, lasta liugugi. Käia, uued saapad jalas, on nagu käia paljajalu. Jalad ei ole harjunud uue keskkonnaga, kuhu nad on surutud. Kõrvad ei ole harjunud uute helidega, mis saabaste ja lumise maa kokkupuutest sünnivad. Mis helid need on? Kriuksud ja krudinad. Minna, uued saapad jalas, kas või maailma otsa.

“Kuidas tunne on?” uuris mikrofoniga reporter, kui olin lõppude lõpuks hingeldades pärale jõudnud ja maha varisenud.

“Hea rahulik,” sosistasin, paljaid jalgu sirutades. “Jõud on muidugi otsas, võhm on väljas ja pist on sees, aga seda võis arvatagi, eriti tagasivaates. Lõppkokkuvõttes on hea rahulik tunne.”

“Vaatasin siit reporterikabiinist, et algul ei saanud sa kuidagi tulema. Aga lõpp oli võimas! Pole midagi öelda. Finaalikohaks sellest muidugi mõista ei piisanud.”

Väike jõulumüsteerium

Oli nii, et raha siiski tuli. Ta oli oi kui kaua tulekul olnud. Ka jõulud olid tulekul. Nii et kui raha lõpuks tuli, oli ka juba tõesti viimane aeg raha välja võtta. Sest, nagu välja tuli, oli mul siiski sõpru. Sõbrad tahtsid aga kingitusi saada. Ja mina tahtsin kingitusi teha. Tõesti tahtsin. Nii et võtsin raha otsustavalt välja. Milline kokkusattumus: jõulud, raha ja sõbrad. Ja peagi juba kingitustega sõbrad.

Mõndagi oli õnneks saadaval. Kaubamajas kõige rohkem. Valisin ja võtsin siit-sealt midagi. Raamatuid ja muud, millele peale sattusin. Võtsin nad kätte ja läksin otsustavalt kassasse. Kassas tuli aga välja, et rahatähed, mis ma rahakotist letile ladusin, kogu mu raha, mille olin välja võtnud, on loteriipiletid. Oli otsustatud teha rahareform, nagu välja tuli. Kuid milline kokkusattumus: iga mu loteriipilet oli täistabamus.