Selles peaaegu uskumatus paigas

Vabariigi aastapäeval jäin pärastlõunal magama ega ärganud enne loojangut. Ja nagu nii sageli, ei kosutanud see päevane uinak. Kui siis jalutus- ja poeskäigult juba enam-vähem värskelt tuppa tagasi jõudsin ja teleka lahti tegin, lõpetas president parajasti oma kõnet. Lugesin seda alles päev hiljem, eile pärastlõunal Werneri nurgalauas kakaod juues. Ja võib-olla just seetõttu, et olin pärast kõne lugemist mõttesse jäänud, oleksin kohvikust välja tänavale astudes ja endale samal ajal sigaretti keerates, põrganud kokku noore mustas mantlis mehega, kes kohvikuuksest möödus.

Oleksin kokku põrganud, aga ei põrganud. Jäin viimasel hetkel seisma — ja nüüd oleks noor mees pidanud õigupoolest edasi minema, sest tee, mida ta käis, oli ju vaba. Aga jäi samuti seisma teine ja põrnitses mulle otsa oma sügavsinistest silmadest, altkulmu, nagu öeldakse. Ja sülitas siis kõnniteele süljelaraka, mille oli kraapinud hetkega kokku oma kurgupõhjast, oma hingepõhjast, ei tea kust. Seal pulbitses midagi: kaasmaalane, armas kaasmaalane, nagu president oli oma kõne kuulajaid ja lugejaid nimetanud, paistis olevat tõesti vihane, ja nimelt minu peale. Ma ei mäletanud, et keegi oleks veel iial minu pärast sülitanud. Pöörasin pilgu kõrvale ja astusin temast tummalt kaarega mööda. Sadas kerget, niisket lund, juba varahommikust peale. Olin täiesti ärkvel.

Aga päev varem, vabariigi aastapäeva pärastlõunal, olin ma jäänud magama. Eks seetõttu, et raadio ajas mulle une peale. Olin hakanud tol hommikupoolikul kuulama Eesti Raadio arhiivist kakskümmend kaks aastat tagasi toimunud Eesti Kongressi esimese istungjärgu salvestusi. Huvi pärast, et teada saada või pigem meenutada, et mis aeg see selline siis ikkagi oli. Olin neid sõnavõtte lapsena kuulnud ja ehkki ma ei mäleta hästi, kui palju ma neist aru sain, olin neid kuulanud tollal enda meelest suurima huviga. See oli minu jaoks oluline sündmus, seda ma mäletan. Aga nüüd see pikapeale uinutas. Ja ma mõtlesin siis, võib-olla uinudes, võib-olla ka jalutus- ja poeskäigu ajal, et tõtt-öelda on mõiste „laulev revolutsioon“ ju eksitav, või igatahes: ta pole täpne. Ta on väga ühekülgne ja kindlasti romantiseeriv.

Eesti Kongressi näiteks on laulmisega väga raske seostada. Küll aga juuraga, isegi filoloogiaga. Sest seal Estonia kontserdisaalis tegeldi keskendunult ennekõike igasugu tekstide koostamisega, toetudes järjekindlalt õigusliku järjepidevuse kontseptsioonile. See, mis seal kakskümmend kaks aastat tagasi toimus, oli üks maailmatu suur sõnastamine, parandamine, täiendamine, ümbersõnastamine, lihvimine ja hääletamine, ja nõnda kaks päeva järjest, et koostada veel olematule Eesti Vabariigile pabereid, mille õiguslikud alused oleksid võimalikult tugevad, parimal juhul vankumatud. Nüüd, kakskümmend kaks aastat hiljem oli seda kuulata aga võrdlemisi igav. Ka seepärast, et tollal õhus olnud pinge oli ajaga kadunud, nüüd oli teada, et see töö, see tekstitegu kandis ju vilja. Ilmselt oli see igavus mingil määral tajutav juba ka siis, sest Eesti Kongressi esimese istungjärgu lõpu poole antud intervjuus nimetas Lagle Parek neid päevi „töiseks, aga natukene tuimaks“, mööndes samas, et ometi oli see kõik vajalik ja tähtis.

Ja omamoodi võluv oli see kindlasti ka. Mäletan, mäherdust muljet avaldas mulle näiteks Endel Lippmaa mõnes tolle aja telesaates, kus ta ladus väga rahulikult ja enesekindlalt lauale üksteise järel dokumente, mis tõestasid must valgel Eesti NSV ebaseaduslikkust ja Eesti Vabariigi olemasolu kogu selle ebaseadusliku ja ometi reaalselt eksisteeriva Eesti NSV kiuste. Ja kui keegi esitas sellele vastuargumendi, tõmbas Lippmaa portfellist välja, väga rahulikult ja enesekindlalt, järgmise dokumendi, kes teab millisest salastatud arhiivist: „Olge lahked, siin on kõik kirjas.“ Ja oli kirjas, allkirjade, pitseritega ja puha. Ja uue „aga“ peale, kui see võib-olla veel kõlas, ilmus portfellist järgmine dokument. Kuni polnud enam millegi üle vaielda. See oli väga elegantne minu meelest. Need olid kahtlemata hulka kõvemad argumendid Eesti Vabariigi poolt kui näiteks ümberkorraldused, mis tegin mina oma kooligeograafia kaardimapis, värvides ühtlaselt punased Eesti, Läti ja Leedu vildikaga üle, igaühe ise värvi, eraldades nad niiviisi Nõukogude Liidust — muutes, kui peenemalt öelda, olukorra de iure olukorraks de facto, mis kehtis küll esialgu ainult minu kaardil. Salapärase kõlaga mõistepaari de iure ja de facto teadis tollal vist igaüks, ja arvata on, et mõnigi noil aastatel sündinud eesti laps lalises oma esimesed sõnad just ladina keeles.

Pärast Wernerist lahkumist tegin Emajõe ääres ja Ülejõe alumises otsas pika jalutuskäigu. Mu tuju oli sant, aga lumi, kerge ja niiske, meeldis mulle. Pildistasin vanu maju Raatuse tänaval ja Põiktänaval, Pikal, Uuel tänaval ja Fortuuna tänaval või seda, mis neist veel järel on. Sest palju seda enam ei ole. Polnud palju ka siis, kakskümmend kaks aastat tagasi. Oligi võib-olla kõige rohkem kakskümmend kaks maja Tartu vanalinna suurusel maa-alal — sõjajärgne linnamaastik, mida Tartu külastajad nägid ilmselt harva, üle Kaarsilla polnud võõral eriti asja. Nüüd on seal maju järel veel vast kümmekond, ja on ka paar uut, paar suurt kolakat, mis ei seostu vanadega ühelgi viisil.

Ja neil Ülejõe lagendikel, neil majaasemetel, võsastuvate ja aegamisi kokku, suureks ürgmetsaks kasvavate aiajäänuste vahel kerges, niiskes lumes sumbates, mõtlesin ma, et Eesti Vabariigi alused on küll paigas, õiguslikult ilmselt vankumatud, tuhat korda risti-põiki läbi vaieldud, ja et see kõik on hea, sest õigusetusele, mis oli Eesti NSV vundamendiks, ei saa ühiskonda ja riiki rajada. Aga pole päris võimatu, mõtlesin siis edasi, et just juriidiline mõtlemine, mis tolle laulvaks kutsutava revolutsiooni ajal  jõudsasti levima hakkas, on väetanud ka vulgaarset taime nimega J.O.K.K. Hea muld kasvatab soojal ajal mõndagi.

Aga imelik lugu, mõtlesin edasi, ma siiski armastan seda linna, seda Ülejõed, millel pole selgeid piire, mille asukohta teavad vähesed, seda elu siin, ehkki vahel mõtlen, et elaksin parem mujal. Ma pole kunagi mõelnud, kas see minu armastus on juriidiliselt korrektne või mitte. Mis see mulle korda läheb. Ja mis läheb mulle korda üks sülitamine.

Pikal tänaval, üsna pärmivabriku lähedal, oli tore pildike. Jäin vaatama, kuidas neli mustlaspoissi, kes olid kõik millegipärast riietatud musta, jooksid käima autot. Ka auto oli must ja ühes tema ukses oli igavene suur mõlk. Nad lükkasid ja lükkasid ja kui autol olid hääled sees, hüppas üks neljast osavalt tasa tuure koguvasse sõidukisse. Las käia! Teised kloppisid riided puhtaks ja läksid tagasi majalogusse, kus nad vist elasid. Mitu head minutit oli käimalükkamisele kulunud, aga tänav oli tühi, liiklust ei olnud ja see kõik ei seganud kedagi. Oli vabariigi aastapäeva järgne vaikne pärastlõuna. Selline umbes üheksakümne nelja aasta tagune vaikne pärastlõuna Ülejõel: pleeksinine taevas ja mustlaspoisid, kes muudkui jooksid lumisel tänaval, kuni jõudsid sihile. See täitis mu ääretu rahuga. Pildike elust selles peaaegu uskumatus paigas, mida ei saa õigupoolest olemas olla, aga mis on olemas päriselt ja tõesti. Olin pildistanud sel pärastlõunal paljut, aga seda mitte. Sest pildikesed elust ei jää pildile, ma kardan, iial.

Varjude aeg

Öösel oli lund sadanud, kui palju ja kuidas! Linn oli lund täis. Sain kohe aru, et tunnen teda hästi, kui hommikul tänavale astusin ja temaga kokku sain. Ta oli just selline, nagu ma olin mõelnud. Seesama, keda ma olin oodanud. Tõesti olin. Kõik teavad, kes teavad, kui tihti ma kordasin: ta võiks juba tulla, oleks juba aeg. Kes teab, kui kauaks teda nüüd ongi. Aga see pole tähtis, milleks kella vaadata! Praegu on ta igal juhul siin. Ühel päeval on ta läinud, auranud ära, vajunud maa alla, möödas — muidugi. See on tal veres. Aga veel ei sulata päike maalt lund, vaid põletab lumele, viirutatud majade ja puude vahele, hulkuma varjud. On varjude aeg.

Kui palju möödujaid, keda ma ei tunne, terve linnatäis! Lasin end südalinna tungist kanda ja mulle meenus, kuidas mind on paar korda teiseks peetud, ära vahetatud, kuidas on minu juurde astutud ja alustatud siis juttu nagu vana sõbraga. Päise päeva ajal, selgete silmadega, kaine peaga. See on mind kohutanud, sest on see ju mulle tõendanud, et nähtavasti ma polegi teab kui kordumatu. Et kusagil käib ringi veel keegi, minu nägu peas. Ja kui leidub keegi, kellel on minu nägu, siis võib ju leiduda vabalt ka mõni, kellel on minult midagi muud, mõni selline, kes peab omaks, jah, mida tahes kõigest sellest, mida olen omaks harjunud pidama mina. Aga rahustanud on see mind omamoodi ka, on see tõendanud ju ka seda, et olen inimene, just nii nagu teisedki, üks paljudest, keda ma kohtan iga päev ja kelleta ma oma elu ette ei kujuta. „Kus sa olid kõik see aeg?“ küsis minult kord üks neist, nagu oleksin teda alt vedanud. Nagu oleksin teda petnud, et alles nüüd oma nägu näitan. Oma varganägu. Ta vaatas mulle hetke uurivalt otsa ja üle tema etteheitva näo libises vari. Vabandust!

Olgu mis on, see siin on varjuline paik. See tuleb päikesest, mis on loojumas. Mulle meeldib siin niimoodi minna, mööda seda agulitänavat: jalad käivad ise, vari on juba pikk, maad võtvast hämarusest veel vaevu eristatav, uitab mu ees. Aga ainult pealtnäha. Ta juhib mind koju ja mina pean teda silmas. See, et ma varju heidan, on hea. Lumepihu siugleb mulle vastu, kiirustades alla Emajõe poole. Vari ei tee sellest väljagi, võpatab alles siis, kui käe tuisu vastu kaitseks näo ette tõstan, ja vaatab nagu tagasi. Jajah, küll ma tulen! Kui ma veidi maad edasi üle jääkirmega kaetud lombi hüppan, kisub vari end minu küljest lahti. Siiski ainult korraks. Võib-olla vajab ta rohkem vabadust, aga rohkem pole mu võimuses. Kodutänava nurgal satun kimbatusse: tahan pöörata vasakule, et astuda veel majani jäävad mõnikümmend meetrit, kui märkan, et vari on sirutanud oma pea juba teisele poole teed. Mul hakkab temast kahju. Seisatame ja ootame loojangu ära, mõtlen, enam pole palju aega jäänud.

R. W. Fassbinder: Tee tagasi

Ma ei näinud teda enam kunagi, seda väikest tüdrukut. Ma polnud enne, viimasel ööl, maganud. Igavesti kestev vihm muutis mind täiesti närviliseks ja kuidagi tahtetuks, jättes mu ilma korrastatud mõtlemisvõimest. Öö oli olnud soe, nii soe nagu vihm, mida mitu nädalat kallas. Olin õhtu varem ühes restoranis korralikult söönud ja siis läbi vihma koju läinud. Peaaegu kuumalt voolas vesi mööda mu nägu alla ja tungis hästi aeglaselt minu sisse. See mõjus mulle ebamugavalt, isegi tüütult. Järgnenud öö oli olnud julm. Lakkamatult ladisesid piisad mu ajusse, vähkresin ühelt küljelt teisele ja muserdusin lootuses magama jääda. Mõned korrad tõusin ma jalule ja jõin klaasi õlut, külma õlut jääkapist, see tegi mind lühikeseks ajaks jälle värskeks. Aeglaselt, väga aeglaselt roomas ligemale hommik, öö muutus päevaks, halliks argipäevaks. Jälle oli taevas vihmapilvi täis, ja juba varahommikul lasus linna kohal rusuv leitse. Mind vaevas kohutav peavalu, üks sootuks uus tunne oli mind vallanud, üks hoopis ootamatu vastumeelsus, mõõdutu labiilsus. Mulle oli kõik ükspuha, tahtsin vaid rahu ja vaikust. Tee töö juurde tahtsin maha käia jalgsi. Minust lendas mööda inimesi, linna määras rahutus, vaat et ogaruse taoline, ruttu, kõik peab käima ruttu, ruttu tööle, ruttu palju raha teenima, ruttu, ruttu. Kiirus on fantoom, millest tuleb jagu saada, enne kui ta meist jagu saab. Tõtlik hingeldus, katkendlikud sõnaräbalad, kriuksuv tramm, vaikne, soe vihm, autod, pidurdavad, tuututavad, rutt. Peatänaval kõnetas mind üks väike tüdruk. „Kas te lähete tööle?“ Pooleldi lõbustatult, pooleldi pahaselt vaatasin alla tüdruku poole. Mul pidi olema seejuures väga rumal ilme, sest väike tüdruk naeris, klaasselget, hõbedast naeru. Muidugi lähete tööle, kes siis täna ei läheks? Ta võis olla umbes üheksa-aastane, tal oli seljas helesinine kleidike, ja paremas käes hoidis ta sama värvi vihmavarju. Kas lubate, ma saadan teid? Ainult natuke maad? Ikka veel olin ma nii hämmeldunud, et unustasin sootuks vastata, aga ta ei paistnudki olevat mingit vastust oodanud, sest ta sammus uhkelt ja täie endastmõistetavusega minu kõrval. Ma ei märganud (võib-olla ma ei tahtnudki), et ta oli pööranud valesse suunda, mitte mu töökoha poole, vaid vanalinna, kordagi kõhklemata. Tükil ajal ei lausunud ta sõnagi, ja mul oli tunne, et teda polegi enam olemas, kuid siis ütles ta täiesti ootamatult, et tal on kõht tühi. Vaatasin talle kohkunult otsa ja küsisin siis, mille isu tal on. Miks ma õigupoolest ei võiks talle midagi süüa osta? Kui tal on kõht ometi tühi. „Ah, tegelikult ma ei teagi, mille isu mul on, nii raske on midagi soovida.“ Ägestusin nüüd tahtmatult. „Noh aga seda, mida sa tahad, pead sa ikka teadma.“ Ta vaatas kohkunult minu poole üles ja ütles, suu peaaegu nutuvõrus: „Ega sa ei pea mulle midagi ostma, kui sa ei taha.“ Ütlesin seepeale väga sõbralikult: „Ei, ma ostan sulle hea meelega. Ainult et sa pead ütlema, mida sa tahad.“ Nüüd naeris ta jälle: „Ah jaa? Tahaksin kangesti limonaadi!“ „Limonaadi? Minu arust oli sul ikka kõht tühi?“ Ta vaatas maha ja arvas: „Tead, ma mõtlesin ümber. Ma tahaksin limonaadi, sidrunilimonaadi.“ Otsisin pilguga poodi ja rahustasin teda: „Muidugi mõista võid sa ka sidrunilimonaadi saada. Tahad õunakooki ka?“ — „Jah, õunakooki tahan ka.“ Ta juhtis mind vanalinnas edasi, läbi kitsaste tänavate, mööda inetutest majadest, mis jätsid halli päeva tõttu veelgi inetuma mulje. Tõin siis ühest poekesest limonaadi ja tüki õunakooki. Aga vahepeal oli ta ümber mõelnud, ta ei tahtnud enam midagi. Sõin siis kõike üksi ja rüüpasin limonaadi peale. Natuke aega hiljem ütles ta, et varsti tuleb laste mänguväljak, ja et ta tahab sinna minna. Sinna polnud ka enam jäänud palju maad. Väljakut raamisid leinapajud, ja seal oli palju mängurajatisi. Kiiged, turnimispuud, räpane liivakast, kestvast vihmast mülgastunud. Mängivad lapsed oleksid sünget atmosfääri rikkunud ja ma rõõmustasin, et ühtegi polnud. Nii olime täiesti üksi. Polnud isegi vanaisasid ega vanaemasid, imelikul kombel, samas kui nad muidu, kududes ja sigareid suitsetades, täidavad kõiki mänguväljakuid. Istusime ühele märgadest pinkidest, aga meil polnud sellest lugu, sest olime niigi läbimärjad. Kaua valitses vaikus, nautisin värsket õhku, minu peavalu ja ebakindlus olid kadunud. Siis ütles ta järsku: „Jutusta mulle midagi.“ Jutustada? Mida küll oskan ma jutustada ühele väikesele tüdrukule? „Jah, aga mida sulle siis eriti kuulda meeldiks? Mõnda lugu?“ Olin veendunud, et ta nõuab nüüd „Hansukest ja Gretekest“ või „Lumivalgekest“, aga tema ütles ainult: „Ükskõik mida. Mis sul parajasti pähe tuleb.“ Aga ka sellest ei saanud ma veel inspiratsiooni. Päev oli hall, muusikata, vihma sadas monotoonselt, mõttetult, ka tüdruk näis olevat mõttetu, elu, rõõmuta, unenägu oli katki, verele kistud. Ja nii ma alustasin. Algul puterdades, aga siis selgelt ja kindlalt: „Oli kord üks noor mees, kes tahtis jõuda kõrgele, ta tahtis kunstnikuks saada. Kunstnikuks! Nojah — ta maalis täitsa hästi, ta oskas ka kirjutada — päris toredaid salmikesi — jah — salmikesi. Aga kõigel puudus täiuslikkus, ta pidi veel enese kallal tööd tegema, aga seda ta ei osanud ega tahtnud, sest ta oli jonnakas, kõige suhtes üleolev, ja nii juhtus, et ta lihtsalt lõpetas kunstnikuks olemise. Ta unustas ära, et talle oli suurt tulevikku ennustatud, ta ei tahtnudki enam sellesse uskuda. Seetõttu üritas ta saada näitlejaks. Sellega läks alguses ka täitsa hästi, ta mängis hästi, aga liiga isepäiselt, ja tema õpetajatele tema mängulaad ei istunud, nad laitsid maha kogu tema plaani. Aga nii oligi vast kõige parem, sest kui inimene võib midagi nii ruttu lõpetada, siis pole see talle ka eriti tähtis. Ja nüüd leidis ta end täiesti uuest olukorrast. Kõik oli läinud viltu, kõik. Kas ta tahtis või mitte, nüüd tuli tal leida endale elukutse, päris harilik elukutse. Raske asi inimesele, kes pole õppinud muud kui olema kunstnik. Ta taotles müüjakohta ühes raamatukaupluses. Ta võeti tööle, ta tõestas end, aga ta sai õnnetuks, talle ei pakkunud see elukutse midagi, see muutis ta rahulolematuks. Aga ta pidas vastu, ja ta peab vastu tänase päevani. Või? Maailm on nii alatu, et elu annaks võrrelda ainult võitlusega. Mis sa arvad?

Mul tuli naer peale. Tüdruk oli magama jäänud. Mida muud ma oleksingi võinud oodata? Hakata oma rumala looga väikest tüdrukut piinama! Aga tal oli kindlasti und vaja, kui ta suutis märjal pargipingil ilma pikemata magama jääma. Mõlgutasin ise veel edasi kõige ja eimillegi üle. Maailm on ilus, on puid, värve, armastust, on kevad, päike, ennekõike päike. Aga maailm on karm ja alatu, salalik. Või äkki võib temast jagu saada? Kas mul peaks olema äkki võimalik iseendast ja maailmast jagu saada? Võtan kätte ja hakkan vastu kõigele kurjale, hakkan jälle elama, elama. Üleni mõttesse vajunult tõusin püsti ja läksin päikese poole, selle päikese poole, mida ma vajasin. Läksin edasi läbi vihma, sügise, surnud lehtede, kollaste ja punaste. Ma teadsin nüüd, mida teha tahan: kirjutada, jälle kirjutada, ma hakkan enda kallal tööle, hakkan võitlema, ma pean hakkama võitlema, aga ma tahan ja ma suudan. –

Ruttu oli see päev mööda läinud, olin väsinud, ja minu valu oli kadunud. Lõpuks ometi saan ma jälle magada, saan rahul olla, võib-olla õnnelik? Natuke aega enne uinumist meenus mulle jälle tüdruk. Kas teda oligi üldse olnud? Ma ei või seda täie kindlusega öelda.

Tõlgitud originaalist: Der Weg zurück. — Fassbinder, Rainer Werner. Im Land des Apfelbaums. Gedichte und Prosa aus den Kölner Jahren 1962/63. Hrsg. von Juliane Lorenz und Daniel Kletke. München: SchirmerGraf Verlag, 2005, lk 91–95.

Saksa filmirežissöör Rainer Werner Fassbinder (1945–1982) kirjutas selle teksti väga noorelt — umbes 16-aastaselt, olemata siis veel muidugi režissöör. Fassbinder köitis mitukümmend masinakirjas luuletust koos mõne proosapala ja kahe kuuldemänguga käsitsi kokku (kaks köidet: „im land des apfelbaums“, 1962 ja „im land des apfelbaums II“, 1963), kasutas esi- ja tagakaanel illustratsioonideks Marc Chagalli motiividega postkaarte (muu hulgas siin postituses kasutatud guaššmaali „Les Mariés de la Tour Eiffel“) ja pühendas teose emale. Trükki jõudsid need tekstid hoopis hiljem (2005).

Fassbinderilt Tsitronkollases (1. märtsil 2008) veel: „Fassbinder emaga demokraatiast“, s.o vestlus 1977. aastast.

Sellest pimedusest

Elu imiteerimist seletasin täna õhtul ühes kiiruga visatud kirjas, oma viimaste aegade harrastust, ja lisasin siis: „Sest mis elu see on, kui nädalaid jändad kaunikesti isoleeritult muust maailmast mingi tekstiga?! Aga, ah, see pole alati nii. Praegu näiteks võtan kätte ja lähen välja — see vabadus mul on. Väljas on pime, nagu öeldakse õhtuvalgustuse puhul. Ja see pimedus on: juba ammu süüdatud tänavalaternad, kuma aknakardinate vahelt ja aeg-ajalt uste tagant avanevatest trepikodadest, auto-, bussi- ja jalgrattatuled, valgusfoorid, kiikuvad helkurid puusadel, sisselülitatud mobiiltelefonide helendus, Suur Kuu Taevas ja kõige selle peegeldused, ka inimeste silmades.“ Lubasin minna selle pimeduse kätte, lubasin mitte ära eksida, sest selleks on see kant siin liiga tuttav.

Käisin väljas ära. Pime seal ei olnud. Valge ka ei olnud. Läksin poodi. Ostsin poest soodushinnaga marjamaitselisi marmelaadikompvekke Mari, panin ühe suhu ja jalutasin Hiinalinna poole. Siiski oli väljas, ka Hiinalinnas, mis Hiinalinn enam tegelikult ei olegi, päris valge, tundus, kui laiu murenenud betoonplaate mööda pikast Põhja tänavast — kunagisest Gvardeiskajast — üles jalutasin, igatahes valgem, kui olin arvanud kodus. Õigemini: värvilisem. Olin kodus pimedusest kirjutades püüdnud väita, et pimeduses on ka valgust, ja kujutlenud valgust vist tõespoolest valge värvusena. Valge oli aga ainus värv, mis selles pimeduses puudus. Mis puudus sellest pimedusest.

Pimedusest puudus vaid valgus.

Olin pannud suhu juba kolmanda kompveki, kui märkasin, et olen jäänud mõttesse ega näe enam õigupoolest ümbrust, jälle vaatasin ma kuhugi enda sisse. Mis seal veel oli? Panin tähele, et olin tulnud hulk maad — Hiinalinn hakkas üha rohkem sarnanema sellega, millena ma teda mäletasin. Forget it, Jake. Pöörasin ringi ja tulin tagasi. Ah, kas ma seal tema hiilgeaegadel käinud olingi, pigem oli see kujutluspilt Hiinalinnast, kus hulkuvad koerakarjad kojuruttavaid lapsi murravad, olgu öö või päev. Pigistasin silmad vidukile: pimeduse värvid muutusid iga sammuga eredamaks, üha lähenev Sõpruse puiestee ja seal, Emajõe taga kangastuv Karlova olid otseühenduses taevaga.

„Егорушка, давай переходим!“ kuulsin siis järsku naisehäält. Fooris oli süttinud roheline tuli ja üle tee minema asutav noor ema haaras käest oma kombinesoonis pojakesel, kes oli õhtutaeva all mõneks silmapilguks unistama jäänud.

Kui kodumaja juurde jõudsin, hakkas sadama vihma.

Moments of pleasure

Kate Bush, „Moments of Pleasure“ („The Red Shoes“, 1993).

Hiiumaa hingamisi

Laupäevast eilseni, esmaspäevani, Hiiumaal. Nojah, eile hommikul, tõsi küll, juba laevale, Ofeliale, selle ahtris Rohukülla ja nii edasi, aga loen eilse päeva ometi veel Hiiumaa päevade hulka. Sest see salaroheline saar seal keset merd on üks imelik saar. Seda tuleks täpsustada (ütleb koolmeister ja tõstab sõrme kriitiliselt kõrgele õhku), aga ma ei tea, kas ma oskan.

Ah, kahtlustan, et Hiiumaal on veidi teistsugune, ma ei tea mis, võib-olla hingamine, ehkki tuult, mida Hiiumaal nädalavahetusel palju oli, on täna palju ka näiteks Tartus. Ja kui lugu on tõesti nii, see hingamise lugu, siis pole ju midagi imestada, kui Hiiumaa päevadelgi on natuke teine pikkus. Vähemalt minu, hariliku pötku jaoks. Aga mulle see hingamine sobis.

P.S. Piltidel: Kärdla, Haldi, Mänspe, Leluselja ja Haldreka. Eraldi tõstan esile kõike, eriti pööki esimesel pildil (vasakpoolne puu, tema kõrval on tamm, kellest ma ei saagi hästi aru, kas tahab pöögile, sellele haruldasele ja tõenäoliselt sissetoodud puule, kes Hiiumaa kliimas hästi kasvab, kohta kätte näidata, või püüab vastupidi teda emmates enda poole tõmmata).

Kehakatetest

Tuli kuidagi tunne, et seoses presidendi vastuvõtuga võiks natuke mõtiskella riietest. On need ju selle kireva peoõhtu peamiseks tõmbenumbriks ja kõneaineks. Huvitav on seejuures selle ürituse kõnekeelne nimetus: pingviinide paraad. Nimetust peetakse tabavaks, kujundit täpseks, aga ometi on ta ühekülgne ja ka vastuoluline: frakid, mis selle nime on sünnitanud, erilist kõneainet ju ei paku, furoori ei tekita. Ja mis neist ikka pikalt rääkidagi. Kui oled ühest rääkinud, oled rääkinud kõigist frakkidest. Räägitakse ikka kleitidest. Erinevaid kleite on äraarvamata palju.

See oli umbes aasta tagasi, kui vaatasin telekast iluuisutamise EM-i demonstratsioonesinemist. Seal pakkus Kiira Korpi Soomest mulle pinget. Ta uisutas jääle politseiniku mundris, püstol ja hõbedased käerauad vööl. Temaatiliseks muusikaks oli valitud Beyoncé Knowles’i „If I Were a Boy“. Ma polnud seda lugu enne kuulnud – tuli välja, et see on väga huvitava sisuga:

„If I were a boy
even just for a day
I’d roll out of bed in the morning
and throw on what I wanted …“

Kava teises pooles tegi Kiira Korpi triki: loopis politseiniku mundri seljast – osutus, et see on üks kavalate trukknööpidega petekas. Ja vaata imet: jääle langeva libamundri alt tuli välja must napp iluuisutajakleidike. Selle kleidikese väel uisutas ta veel mõnegi graatsilise poogna. Ja teenis välja marulise aplausi. Publik oli rahul. Kava oli tõesti leidlik ja hea.

See aplaus on ometi huvitav, sest õigupoolest lükkas Kiira Korpi oma esinemisega laulu sõnad ümber, tõestades ilmekalt, et keegi ei keela tal riietuda nii, nagu ta tahab ja õigeks peab, ja et selleks ei tarvitse sündida mehena.

Veelgi enam. Tahaksin näha meesiluuisutajat, kes Korpi ümberriietumistrikki kordaks, säilitades publiku silmis ühtlasi oma tõsiseltvõetavuse (mida tal iluuisutajana nagunii napib). Hetkel, mil ta end kleidiväele võtaks, hakkaks publik või suur osa sellest tõenäoliselt naerma või vilistaks ta välja. Johnny Weiri üle itsitatakse selletagi, leitakse, et ta kaugeneb „mehelikkusest“ liiga palju.

Miski oli Kiira Korpi meisterlikus etteastes aga imelik. Miks ta riietas end just nimelt mundrisse? Taipasin siis, et see oli ainumõeldav lahendus, sest ükski muu riietus poleks tänapäeval üheselt ja efektselt viidanud sellele, et ta on riietanud end meheks. Jah, nii ilmselt ongi: riietus, mida mehed kannavad, ongi tõlgendatav mundrina. Meesteriietus ongi oma olemuselt munder.

Õigus mundrit kanda näib olevat privileeg, mis laieneb ainult meestele, see suur au kaasneb sünniga ja sümboliseerib omamoodi seisuslikku kuuluvust. See võib tunduda ihaldusväärsena, tõusikuid on alati olnud, tõusikute iha lisab seisusele veelgi prestiiži. Aga noblesse oblige, seisus kohustab. Kui sul juba munder seljas on, siis sellest enam niisama lihtsalt välja ei poe. Või sa sülitad seisusele näkku ja pälvid põlguse. Õige kindral võtab mundri seljast ainult enne voodisse heitmist, kui siiski. Ja ei heida seda põrandale kägarasse, vaid riputab akuraatselt puusse, vaatab, et pükstel viigid sees püsiksid, krae pestud ja lips tipp-topp oleks.

2.

Jaanuaris tõusis Saksamaal tühjast tüli. Seda nimetati lipsutüliks (Krawattenstreit). Liidupäeva (Bundestag) presiidium oli nimelt kristlike demokraatide algatusel ja sotsiaaldemokraatide nõusolekul otsustanud, et meessoost kirjatoimetajad (Schriftführer) peavad kandma istungite ajal edaspidi lipsu. Sel moel saavat tagatud Liidupäeva väärikus. Muidugi peavad nad kandma ka ülikonda, aga seejuures tingimata lipsu.

Kirjatoimetaja on Saksa parlamendis selline saadik, kelle tööks on koostada sõnavõtjate nimekirju, pidada protokolli, lugeda ette dokumente jne. Istungil moodustavad nad koos parlamendi presidendiga istungi juhatuse, istuvad presidendist paremal ja vasakul – üks tavaliselt valitsuspartei(de)st, teine opositsioonist, suure liidukotka all poodiumil. See on väga uhke ja auväärne koht. Kirjatoimetajaid on parlamendis terve hulk, neid on igast fraktsioonist, ühel istungil on neid kaks.

Nojah. Kui nüüd Vasakparteid (Die Linke) ja rohelisi esindavad kirjatoimetajad, mõlemad mehed, laekusid istungile ilma lipsuta, ei lubatud neil oma postile asuda. Roheline kirjatoimetaja pani seepeale oma ameti üldse maha ja ütles, et kannab lipsu siis, kui ise tahab, mitte siis, kui kästakse. Ühe poliitiku hinnang võtab asja minu meelest hästi kokku: „Maailma kõige ülearusemast riideesemest on tehtud põhimõtteküsimus.“

Tähenduslik on seejuures muidugi, et naissoost kirjatoimetajatel lipsu kandmise kohustust ei ole. Nagu ka mitte Liidupäeva presidendil või tema asetäitjal, kui need peaksid naissoost olema. Taandatud vasakparteilast asendas seepeale kirjatoimetaja ametis üks tema erakonnakaaslane, naine, kes sidus endale ette lausa veripunase lipsu. See oli väga silmatorkav lips, kahtlemata, aga see ei huvitanud muidugi kedagi. Mis on arusaadav, sest naistelt ei oodata sellel postil riietuse osas üldse mitte midagi, õigemini oodatakse „vastavat, kohast riietust“ („entsprechende, angemessene Kleidung“).

Ja see on umbes seesama udu, mida oodatakse naisteriietuselt kõigil ametlikel üritustel, näiteks Eesti presidendi vastuvõtul (meeste puhul on ilmselt võlusõnaks „white tie“ vms, ja selle, näiteks fraki või muud sorti ülikonna ehk pingviinikostüümi saab küllap kusagilt laenutusest ikka kätte). Naise riietus peab sellega kuidagi kooskõlas olema. Jumal ise teab, kuidas. Arvamused selles lähevad reeglina lahku.

Ja sealt see kleitide lõike- ja värviküllus. Sest pole olemas ühte ja ühemõtteliselt ametlikuks lahterduvat, optimaalset kleiti ega ka midagi muud. Naispoliitikute ja -ametnike, ärinaiste jne riietuse kallal näägutatakse pidevalt, kandku nad ükskõik mida. Kellel on aga olnud ütlemist Obama või Medvedevi ülikonna suhtes?

Lotman kirjutab oma „Vestlustes vene kultuuriloost“ küll, kuidas Vene tsaaririigis, kus ametiastmete maania oli suur ja süsteemne, „Anna Ivanovna ja Jelizaveta ajal sätestati, missuguse klassi daamidel on õigus kanda kleidil kuldseid tikandeid, millist klassi omadel hõbedasi, kui laiad peavad olema pitsid jne“, aga ma ei tea, kui kaua sellest kinni peeti. Naise „klassi“ määras muidugi tema isa (kui ta oli vallaline) või mees, sest naine oli riigiteenistuse sfäärist kõrvale jäetud (erandid olid õukonnateenistuses olevad naised).

Mingit naiste analoogi meeste (tumedale) ülikonnale kui kodanliku dress code‘i kehastajale pole olemas. Kodanlik ülikond sümboliseeris võrdsust, vastandudes, nagu saksa teo- ja politoloog Antje Schrupp oma blogis kirjutab, aadli kirjule ja sätendavale, dekadentseks kuulutatud dress code‘ile, mida naised, kes poliitikasfäärist välja arvati (sest see võrdsus oli ühtlasi vendlus), omal moel edasi esindasid. Sitsid ja satsid ja litrid ja pärlid on uhked ja ilusad küll, aga võimu nad ei sümboliseeri. Ja ka neid kandvad isikud pole tegelikult kuigi tähtsad. Ka Eesti presidendi vastuvõtul uudistatakse kõige rohkem kleite, aga nende kandjad on tavaliselt nimeta, nad on ühe või teise fraki kaaslased – välja arvatud siis, kui nad on personaalselt vastuvõtule kutsutud. Frakil on seevastu alati nimi.

3.

Ma ei tea, kas presidendi vastuvõtu taoliste ürituste pidajad lubavad naistel frakki või pükse kanda, aga kui lubavadki, ei muuda see siiski midagi. Ei ole veel leiutatud naistepükse ega -ülikonda, mis oleks ametlikel puhkudel optimaalne riietus.

Püksid iseenesest on tähtsad, nii naljakas kui see ka pole. Neil on kindlasti võtmeroll meheriietuse juures. Ja meheriietus, see on, nagu öeldud, oma olemuselt munder ja seisuslik privileeg. Napoleon lausa keelas naistel pükste kandmise vastava dekreediga, mõnele naisele, nt George Sandile, tehti küll armulikult erand. See seadus kehtib Prantsusmaal vist ikka veel, ehkki keegi sellest enam kinni ei pea. Veel 1931. aastal kutsus Pariisi linnapea Marlene Dietrichit üles linnast lahkuma, sest Dietrich kandis tänaval meesteülikonda. Sudaanis saab avalikult pükse kandev naine karistuseks nelikümmend piitsahoopi. Ţālebān keelas omal ajal pükste kandmise ka burka all.

Saksa parlamendi istungisaali sisenes esimest korda pükstes naine alles umbes nelikümmend aastat tagasi – 15. aprillil 1970 (ei tea, millal Eestis?). Seninägematu vaatepilt põhjustas skandaali, mida on tänapäeval isegi raske uskuda. Mõne mõjuka meespoliitiku meelest seadis see ohtu Liidupäeva väärikuse, aga ka naise väärikuse. Skandaalsete pükste, täpsemalt nn pükskostüümi (mis vahe on ülikonnal ja pükskostüümil, ma tõesti ei tea) kandjaks oli 55-aastane saadik, kuue lapse ema Lenelotte von Bothmer SPD-st, õieti veendunud kleidisõber, kes oli lihtsalt piisavalt julge ja nõus provotseerima. See oli murranguline tegu, sümboolne revolutsioon, nähtav viide võimust osasaamisele.

Vastupidist revolutsiooni pole märgata olnud. Kleidi/seeliku kandmise soov pole mehi vist iial võitlema kehutanud. Ma ei oska seda seletada muuga kui sellega, et kleidi/seeliku kandmist ei tajuta millegi võiduna, vaid millegi kaotusena. Küllap tajutakse, et kaotataks mingi olemuslik osa endast, tähendab too salapärane „mehelikkus“. Ja „mehelikkusega“ on seda laadi patriarhaalses süsteemis teatavasti nagu rasedusega – ta kas on, või teda ei ole. Kaalul on seega kõik, tautoloogiliselt öeldes: kui mehel pole mehelikkust, siis pole tal midagi. See mõttekäik saab loogiline olla ainult siis, kui „mehelikkus“ on defineeritud „naiselikkuse“ suhtes mitte ainult vastandlikuna, vaid ka ülimuslikuna. Kleidi/seeliku kandmise vabadust tajuvad mehed niisiis ilmselt võimu kaotusena.

Ja ehkki tänapäeval on siin Euroopa põhjaosas vist enamiku inimeste jalas peamiselt püksid, pole naised kleidist/seelikust lõplikult loobunud (küllap enamikul kapis ikka midagi ripub) – nähtavasti seetõttu, et täielikku lahtiütlemist tajutaks vabaduse kaotusena.

Nüüd võiks küsida: kas võim ja vabadus on omavahel vastuolus?

4.

Igatahes ei ole naisteriietus meie Lääne ühiskonnas oma funktsioonilt munder. Naised võivad pükse ja ülikonda kanda, aga kehtivas süsteemis ei muuda see vähimatki. Ka talurahvas matkis mõisarahva riidekombeid, tõusmata seetõttu veel aadliseisusse. Võiks öelda, et püksid naiste jalas on lihtsalt seeliku teatav erijuhtum, spetsiifilise lõikega seelik. Ja mis puutub lipsu, siis Antje Schruppi sõnutsi puudub naisel lips ka siis, kui ta lipsu kannab. See lipsujant Saksa liidupäeval ongi õigupoolest lihtsalt üks teatud meesterühmade omavaheline võimuvõitlus sümboolses ruumis, ja naistesse see ei puutu.

Hoolimata suurest, kirjust ja kiiresti vahelduvast valikust arvututes naisteriiete poodides (need poed on reeglina võrreldamatult suuremad ja külluslikumad meesteriiete poodidest), ei leidu seal niisiis ühtegi mundrit, ükski seal väljas olev riideese ei suuda toimida mundrina – lisada selle kandjale ühiskonnas autoriteeti sel määral, et tal ei tarvitseks selle kadumise pärast enam muret tunda, ja piisava autoriteedi hulga korral omal soovil uusi mundreid genereerida. Säärast imehilpu võib naisteriiete poest küll otsida, võib konsulteerida ka parimate moegurudega, aga seni pole see veel rahuldavaid tulemusi andnud.

Selles süsteemis tuleb aeg-ajalt muidugi ette ka seda, et ka mehed kannavad kleiti/seelikut – aga siis on tegu erandiga, mis reeglit kinnitab: olgu vaimulike riided (talaarid, sutaanid jms) või näiteks kilt. Seesugused ühiskonnas aktsepteeritud meestekleidid/-seelikud pole kunagi niisama – neil on rangelt kindlaks määratud välimus ja funktsioon, nende kasutus on ritualiseeritud. Nad on munder. Nad esindavad esmajoones mingit võimu, mitte selle kandjat, inimest. Nad esindavad traditsiooni, korda, nad ei ole unikaalsed ega originaalsed. Originaalsust riietuses või flirtimist sellega võivad selles süsteemis endale lubada vaid need mehed, kelle positsioon on ühiskonnas väga kindel, siinmaal on ametlikus situatsioonis riietumisel aeg-ajalt originaalitsenud näiteks ärimees Rein Kilk. Ka Ravila krahv Manteuffel ei keelanud endale väikest ekstsentrikat mis tahes vallas — krahvil on krahvi vabadus. Originaalsust muu hulgas riietumisel võivad harrastada ka need mehed, kes asuvad ühiskonna äärealadel, näiteks kunstnikud, sest neist ei sõltu nagunii õigupoolest mitte midagi (näiteks „mehelikku“ ja „naiselikku“ oma riietuses vabalt kombineeriv Jeffrey Marsh).

Naistel on Lääne ühiskonnas tänapäeval vabadus riietuda täpselt nii, nagu nad heaks arvavad, ka kõige imetabasemat ürpi võib soovi korral pidada originaalseks, ja lõppude lõpuks ongi riietel peale selle, et nad kandjale teatud juhul autoriteeti lisavad, ka palju muid vajalikke funktsioone (kaitsta keha erinevate loodusstiihiate vastu, pakkuda endale ja teistele esteetilist naudingut, erootilist pinget jne). Kuid et mingit invariantset naistehilpu ei näi eksisteerivat, siis kahaneb suhteliselt ka kõigi variantide väärtus. Variante on aga lõputult. Mis tähendab seda, et kokkuvõttes polegi selles süsteemis olulist vahet, kas naine kannab riideid või ei kanna.

5.

Jutt on siin olnud muidugi riietumisest avalikus ruumis, mitte privaatsfääris ja eralõbuks. Et naine on patriarhaalses süsteemis avalikus ruumis tülikas tegelane, siis mõnel pool üritatakse teda üldse nähtamatuks teha (burka; Ţālebāni seaduste järgi ei tohtinud naine tänaval ka kuuldav olla). Ah jaa, et valdav osa riideid, mida üldse kantakse, ostetakse tänapäeval poest, mis kuulub avalikku ruumi, siis seab see piirangud ka kodusele riietusele. Ja paljuke seda privaatsfääri üldse enam olemas ongi. Kaubamajade meesteriiete osakonna vabaajariiete nurka pole seni igatahes veel mahtunud õhulisi kodukitleid, milles pereisa võiks mõnusalt jalgpalli vaadata, pühapäevaseid grillpeoseelikuid vms. Eks neid olekski ühel mundrimehel üksjagu piinlik seal uurida ja selga passida, see käiks au pihta (roosat ülikonda olen siiski Tartu Kaubamajas näinud).

Selles riietumissüsteemis näib olevat neli alternatiivi. Essentsialistlik lahendus oleks, et kumbki sugupool kannab rangelt omi riideid – näiteks mehed pükse ja naised seelikut. Või hoopis vastupidi: naised pükse ja mehed seelikut. Vms. Aga mitte läbisegi. (Sest sisulist vahet pole. Evald Saag on öelnud: „Tegelikult püksid ongi naise rõivastuse osa. Naised on püksid välja mõtelnud, mitte mehed. Mehed käisid ikka seelikuga.“) Kui reserveerida püksid meestele, siis tähendaks see selles mudelis seda, et naised peaksid pükstest loobuma. Vaevalt oleks see saavutatav ja ihaldusväärne.

Teine alternatiiv oleks, et mõlemad sood kannavad ühte ja sama. Rangelt. See oleks lihtsamini teostatav, aga tähendaks halvimal juhul mingisugust totalitaarsele ühiskonnale omast tänavapilti, mis parimal juhul meenutaks kaadreid esteetiliselt kaunilt disainitud ulmefilmedest, tõenäolisemalt aga midagi Põhja-Koreastki hallimat ja uniformeeritumat.

Kolmas alternatiiv on see, et kõik kannavad seda, mida heaks arvavad. Mis oleks võimalik siis, kui ühiskond loobuks meestele kehtestatud kleidi- ja seelikutabust – ühesõnaga, kui mehed massiliselt „deserteeruksid“, taganeksid esmajoones oma pükstekultusest, viskaksid mundrid kägarasse nurka jne. Valdaval osal naistest poleks selle vastu ilmselt midagi. Küsimus on muidugi selles, kas meestel on selleks motivatsiooni.

Neljas alternatiiv oleks riietest üldse loobuda ja käia ringi alasti – mis poleks meie kliimas muidugi täiel määral ja igal aastaajal mõeldav.

Praegune olukord on hübriidne. Seadusandlikult valitseb võrdõiguslikkus, ühelgi inimesel ei puudu õigus kanda, mida ta soovib, kuid sümboolsel tasandil maksab endiselt essentsialistlik dress code, mis suunab eriti meeste riietumispraktikat, surudes selle väga kitsastesse raamidesse. Üheks selle õieks on pingviinide paraad.

Fotod: Ari Versluis ja Ellie Uyttenbroek (1998) (seeriast „Exactitudes“).

Rüdiger Safranski: Hitleri mõttepuder

On saanud harjumuseks rääkida Hitleri „segasest“ mõttepudrust. Õigupoolest aga ei ole ta mõtted „segased“. Kohutav nende juures on pigem halastamatu järjekindlus, millega mõnest paranoilisest eeldusest arendatakse loogiliselt välja terve süsteem ja tegutsemisstrateegia.

Loodus on „julm“, selgitab Hitler „Minu võitluses“ („Mein Kampf“). Elutandril võib läbi lüüa ainult tugev, loodus nõrkadele kaasa ei tunne, nemad peavad hukkuma. Kui „patsifistlik-humaansed ideed“ peaksid valitsema pääsema, siis oleks tagajärjeks degenereerumine. Kaastundlik inimkond mõistaks enese ise hukatusse.

„Eks mõni või siinkohal muidugi naerda, aga see planeet kulges juba miljoneid aastaid laotuses ilma inimesteta, ja võib kunagi jälle kulgeda niisamuti, kui inimesed unustavad, et nad ei võlgne oma kõrgema olemasolu eest tänu mitte mõnede hullude ideoloogide ideedele, vaid raudsete loodusseaduste tunnetamisele ja valimatule [rücksichtslos] rakendamisele.“

Loodus on moraalselt indiferentne ega jaga headele meelsustele auhindu. Tema seadused on julmad, ütleb Hitler. Mõrvarlikus olelusvõitluses kehtivad enesealalhoiu ja tugevamate valiku seadused.

„Lõpus võidab igavesti ainult enesealalhoiuinstinkt. Tema toimel sulab niinimetatud humaansus kui rumaluse, argpüksluse ja upsaka targutlemise segu väljendus nagu lumi märtsipäikese käes. Igaveses võitluses on inimkond suureks saanud – igaveses rahus läheb ta hukka.“

Kuid Hitler ei lepi selle mõttelageda olelusvõitluse kujutluspildiga. Eluvõitluse ajel edenenud evolutsioon on sünnitanud nimelt ühe eriti kõrgelt arenenud inimtõu – aarialase.

„Ta on inimkonna Prometheus, kelle valevast laubast on kõigil aegadel sähvinud geeniuse säde, üha uuesti süüdates toda tuld, mis tunnetusena valgustas vaikivate saladuste ööd ja lasi nõnda inimesel rühkida üles mööda teed, mis viib ta sellesinase maa teiste olendite valitsejaks.“

See inimtüüp on koguni tõenduseks sellest, et loomine pole veel lõppenud. Sest inimene seisab bioloogiliselt teelahkmel. Uute teisendite piirjooned juba aimuvad. Üks langeb koos seniste inimestega alla, teine kerkib neist kõrgemale.

„Jumalinimene ja massiloom – nii nimetaksin ma neid teisendeid … jumalad ja loomad – niisugune on maailm, millega täna silmitsi seisame, ja kui elementaarselt lihtsaks muutub kõik.“

Et aga see „jumalinimene“ domineerima pääseks, tuleb teda tõulise „saastumise“ eest kaitsta ja anda tema käsutusse küllaldaselt eluruumi. Poliitika on oma tuumalt biopoliitika. Geopoliitika – s.o plaan eluruumi vallutamiseks idas – ja kõik muud poliitilised arvestused on selle tuletised. Hitler visandab poliitika, mis mõistab end bioloogilise evolutsiooni ämmaemandana. Ses mõttes oli ka Nietzsche kuulutanud „Suure Poliitika“ vajalikkust – oma võimufantaasiate deliiriumis. Selle „Suure Poliitika“ laval näeb Hitler end teotsemas.

Oma „bioloogilise poliitikaga“ on Hitler teinud teoks projekti, millest 19. sajandi lõpp oli juba unistanud. Asjaolu, et Hitler astus biopoliitika lävest üle, muudab natsirežiimi minevikuks, mis ei möödu niisama lihtsalt. Sest küllap saame veel näha, kuidas moodsad bioteadused hakkavad poliitikat kiusatusse saatma. Inimese muutmise, aretamise ja „parandamise“ projektid saavad jälle tuult tiibadesse. Tulevikule ei ole ähvarduseks mitte niivõrd rahvusfašismi kordustrükk, vaid pigemini moodne „biofašism“ — töö inimmaterjaliga piiritu tehtavuse vaimus. Uuel tehnoloogilisel tasemel ja ülerahvastatuse taustal on eugeenikal ja „eluvääritu elu“ hävitamisel väljavaadet uuesti teemaks tõusta.

Nagu öeldud, oli 19. sajand hakanud unistama bioloogilisest tööst inimmaterjaliga. Loodusteaduste võidukäigu elevuses hakati juba siis uskuma sotsiaalsete probleemide „teaduslikku“ lõpplahendusse ja oldi valmis traditsioonilist suhet teaduse ja moraali vahel ümber pöörama: moraal ei pea enam teadust takistama, vaid talle järgnema ja piirduma moraalste põhjenduste tagantjärele leiutamisega.

Hitler oma biopoliitikaga, oma „uue inimloome tahtega“ on „teadusliku“ ajastu sünnitis. Tema juures segunevad bioloogia, kosmiline paatos ja must gnoosis: et loodus ei tunne paigalseisu, nagu Hitler seletab, siis eksisteerib ainult edasiareng või taandareng, mis viib lõpuks planeedi kõrbestumiseni. Kui elusa võimendamine „aarialase“ kultuuriloova teo läbi soikub või kui seda pärsitakse, siis viib see selleni, et planeet tiirutab jälle üksi ja mõttetult „maailmaruumiöös“. Hitler manab silme ette pilte titaanide kosmilisest võitlusest selle manihheistlikus valguses ja varjus: aarialasest valguskujul on luciferilik vastaline – juudid. Nood kehastavad elulagundavat printsiipi puhtal kujul, nad on „pisikud“, maailmaruumi haigusttekitav ropp seeme. Kui seda „haigusidu“ ei hävitata, läheb „kõrgem“ elu paratamatult hukka. Selle sallimise korral rikuks inimene nurjatult „olemasolu jumalikku seadust“ ja aitaks kaasa uuele „paradiisist väljaajamisele“.

See asjade käik kosmilis-metafüüsiliselt tõlgitsetud tagamaailmas evib Hitleri meelest aktuaalset aspekti. Sest valguse ja pimeduse jõudude vahel käiv „titaanlik“ võitlus on sel ajaloolisel silmapilgul jõudnud parajasti otsustavasse järku. Ähvardab Õhtumaa hukk. Hitler maalib süngeid pilte moderniseerumise õudustest, oma isiklikest deklasseerumishirmudest ja konservatiivses kultuurikriitikas laialt levinud foobiatest: perekonnameel ja truudus on taganenud seksuaalse rahulduse ja selle vohamise ees; linna Moolok muudab indiviidid juurtetuks; raha surub kõrvale vaimu, majandusmeelsus võidutseb. Materialistlik mõtteviis on kaks hiiglaslikku maamassiivi — Venemaa ja Põhja-Ameerika — juba orjastanud – bolševistliku ja kapitalistliku märgi all. Selle taga peitub aga ühtne printsiip, koondatud jõud: „juutide ülemaailmne vandenõu“.

Hitler teab väga hästi, et juutluse käsitamisest rassimõistete abil selle kõige põhjendamiseks ei piisa. Seetõttu selgitab ta vestluses Rauschningiga*, et rangelt „geneetilisest vaatevinklist“ pole juudi rassi olemas, tegu olevat pigem „vaimu ühtsusega“, vaimse iseärasusega, mida ei determineeri üksnes bioloogia. Selle „vaimse“ printsiibi identifitseerimise ümber, mis tuleb „välja praakida“, Hitleri mõtlemine tiirlebki.

Gunnar Heinsohn** on ühes oma kaugeltki mitte piisavat tähelepanu pälvinud uurimuses Auschwitzi eeldustest seadnud oma analüüsi keskmesse just need Hitleri kavatsused. Heinsohni tees kõlab nii: Hitler tahtis planetaarses mõõtkavas taastada rahvaste hävitamise „õigust“, sest seistes silmitsi väidetavalt kiduvate eluruumidega, pidas ta seda rahvuslike ja rassiliste inimrühmade enesekehtestamisvõitluses möödapääsmatuks. Juudid kui „vaimne“ rass ei osale selles võitluses üksnes konkurentidena, lugu on veelgi hullem: nad üritavad ellujäämiseks vajalikku võitlusvalmidust halvata – kümnes käsus sätestatud tapmiskeelu abil. Enne „elu pühaduse ja võõra kaitse universaalse eetika rajamist“ (Heinsohn) olevat Hitleri veendumuse kohaselt valitsenud teistsugused normid, ja needsamad julmad normid peavad inimkonna hukkumise karistuse ähvardusel hakkama taas valitsema. Hitler ei taha astuda juudilikust tapmiskeelust üle mitte ainult üksikjuhtumil, vaid ta tahab selle ületada süstemaatiliselt. Heinsohn tsiteerib sellekohast lõiku Hitleri vestlustest Rauschningiga:

„Meid ootab ees tohutu murrang moraalimõistetes ja inimese vaimses orientatsioonis. Meie liikumisega on viidud lõpule alles keskmine ajastu, keskaeg. Me lõpetame inimkonna eksitee. Siinai mäelt saadud käsulauad on oma kehtivuse kaotanud. Südametunnistus on juutide leiutis.“

Hitler tahtis kaotada ühte moraali, hävitades füüsiliselt tema „leiutajad“ ja „kandjad“, juudid. Ja see moraal tuli hävitada, võimaldamaks teisi plaanitud ja seejärel ka teostatud suurejoonelisi mõrvaaktsioone idaaladel, „etnilisi puhastusi“.

„Meil on kohustus rahvaid kaotada, nii nagu meil on ka kohustus saksa rahvastiku eest kohaselt hoolitseda. Tuleb töötada välja rahvaste kaotamise tehnika. Küsite nüüd küllap, et mis tähendab „rahvaid kaotama“. Kas ma tahan terveid rahvahõime kõrvaldada? Just nimelt, umbes nii, sellega asi lõpeb. Loodus on julm. Seepärast võime seda ka meie olla …“

Rauschningi üles tähendatud vestluste autentsust on vaidlustatud. Arutelu selle üle on viljatu-akadeemiline — lihtsalt seetõttu, et Hitler ei ole, nagu teada, kõigi neis vestlustes arendatud plaanide ja ideede teostamiseks jätnud üritamata midagi. Hitleri poliitika ise on nende vestluste autentsuse tõestus.

Nagu mainitud, on Hitleri süsteem tuletatud järjekindlalt teatud kindlatest eeldustest. Tuleb lisada, et need eeldused, nagu aaria tõu kõrgemat väärtust ja juudi tõu pisikuloomust puudutav, on mõistagi paranoilised. „Tõega“ pole sellel kõigel midagi pistmist. Hitleri triumfis ilmneb tema „tõe“ täielik pankrott poliitikas. Hitleri poliitika ei rajane tõele, vaid on edukas katse paranoiat selle teostamise läbi tõeks teha. Selles mõttes on Hitler oma maailmavaate verifitseerinud. Ta oli loonud enesele tegelikkusest kujutluspildi ja üritas siis tegelikkust selle kujutluspildi kohaselt kujundada. See läks tal korda siis, kui ta sai kogu ühiskonna koos selle institutsioonide ja aparaatidega enda kätte. Inimesed, kelle üle ta võimu omandas, andsid oma panuse ajaloo instseneerimisse ja eksekuteerimisse – kui usklikud, käsualused, nõustuvad abilised, ärahirmutatud, ükskõiksed. Selle ühiskonna „ühendatud kõlbelised jõud“ (Goethe) ei suutnud igatahes ettevõtmisele lõppu teha. Tavaliselt lahutab paranoia inimese tema ümbrusest, ta isoleerub ja eraldub. Hitleri juhtumi õõvastavus seisneb selles, et ta ületas paranoia üksilduse seeläbi, et muutis oma paranoia edukalt ühiskondlikuks. Hitleri järgimiseks leidus erinevaid motiive, ent see ei muuda midagi tulemuses, et siin osales paranoilise süsteemi tegelikkuseks muutmisel kogu ühiskond.

Nietzsche, kelle tema sisemaailma koopas viimaks vägivallafantaasiad murdsid, hävitas üksnes imaginaarselt maailma, mis tema omaga kokku ei sobinud. Tulevase üliinimese ülesandeks olevat, nagu ta kuulutas, „omandada too suuruse tohutu energia, et miljonite äbarike aretamise ja teisalt hävitamise läbi kujundada tulevast inimest“. Ka Hitler lõpetab Riigikantselei all punkris omamoodi koopas. Aga tema vägivallafantaasiad said tegelikkuseks, nad plahvatasid temast välja. Ta hävitas tõepoolest kogu maailma, mis tema omaga kokku ei sobinud. Purustatud Euroopa, miljonid sõjas langenud, miljonid mõrvatud.

Hitler ei kavandanud küll miljonite ohvritega juutide mõrva üksipulgi. Selle, kuidas mõrvamine teostada, jättis ta hästi organiseeritud haldusaparaadi, teadusliku ja planeeriva intelligentsi, tööstusliku võimekuse ja sõjalise löögijõu mureks. Aga see, et massimõrv peab toimuma, oli tema plaanide kõigutamatu siht. Hitler lasi mehhanismidel ja vastavatel „sundkäikudel“ oma plaanide realiseerimiseks töötada. Ja kui kõik oli kadunud, sedastas ta oma poliitilises testamendis suure rahuldustundega, et on osutanud inimkonnale juutide hävitamisega suure teene.

Kui täna räägivad ajaloolased „kumulatiivsest radikaliseerumisest“ (H. Mommsen) üksikute otsustajate ja toimevaldkondade vastas- ja koosmõjus, siis muudavad nad otsustava hävitustahte taas süsteemi anonüümseks mõjuks. Sel moel moondatakse ajalugu [Geschichte] taas asjade käiguks [Geschehen] ja hoidutakse rahutukstegevast tõdemusest, et ajalugu teevad vahel ka kujud, keda Goethe nimetas „deemonlikeks“.*** Rahvapedagoogilistel põhjustel on seda mõtet ajuti tõrjutud: nõnda taheti takistada vastutuse kõrvaleheitmist. Kuid selle takistamiseks piisab ühe põhimõtte teadvustamisest, mille kunagi formuleeris Hannah Arendt: üksikinimene kannab vastutust ka oma kuulekuse eest.

(Tõlgitud teosest: Safranski, Rüdiger. Das Böse oder Das Drama der Freiheit. Frankfurt/Main: Fischer, 2008 (1. tr. 1999), lk 277–284.)

Mida teha minevikuga („Neli minutit“)

On väga tänuväärne, et Tartu Saksa Kultuuri Instituut näitas paar päeva tagasi Chris Krausi filmi „Neli minutit“ („Vier Minuten“, 2006; 112 minutit). Sest on just see film Krausi nime režissöörina tuntuks teinud – selle eest 2007. aastal parima mängufilmi kategoorias pälvitud Saksa filmiauhind (Deutscher Filmpreis) pole tõesti tühine saavutus. Aasta varem oli sama auhinna saanud näiteks Florian Henckel von Donnersmarcki „Teiste elu“ („Das Leben der Anderen“), aasta hiljem Fatih Akini „Taeva äärel“ („Auf der anderen Seite“) – mõlemad filmid on ka Eesti kinodes jooksnud. Ja näiteks 2001. aastal sai auhinna Christian Petzoldi „Sisejulgeolek“ („Die innere Sicherheit“), millest kunagi siinsamas kirjutasin.

Juba eakas klaveriõpetaja Traude Krüger (Monica Bleibtreu), kes on aastakümneid naistevanglas töötanud, kohtub ühel päeval 20-aastase vangi, tapmise eest süüdi mõistetud Jenny von Loebeniga (Hannah Herzsprung), kes on klaverimängus ootamatult andekas – ja kes õpetajat õieti nagu ei vajakski. Preisilikult range, nii endalt kui ka teistelt jäägitut distsipliini nõudev Traude ja mässuline Jenny lähenevad klaveritundides, mille eesmärgiks on Jenny osalemine noorte pianistide konkursil, üksteisele samm-sammult, üle kivide ja kändude.

See lähenemine on vabastav nii Traude kui ka Jenny jaoks. Sest mõlemad naised on kinni oma minevikus (mida vangla tegevuspaigana muidugi ka sümboliseerib). Ja nii on viimaks raske vastata küsimusele, kes on siin õieti kelle õpetaja ja kes on õpilane. Vaataja, kes jälgib filmi kui meistri ja jüngri ühist hoovõttu suureks võiduks (seda laadi süžeega filme on eriti Hollywoodi kinos toodetud loendamatul hulgal), peab pettuma: kui „Neljas minutis“ millegi üle võit saavutatakse, siis tontliku mineviku, ühe varjupildi üle, mis inimesest tihtipeale lahti ei lase ja millega ka inimene ise, olgu ohvri- või süüdlaserollis, kaldub samastuma.

Selles seoses meenub mulle, mida Slavoj Žižek on öelnud uue alguse võimalikkuse kohta. Žižek, kes on veendunud ateist, hindab ometi kõrgelt kristluse emantsipatoorset jõudu, evangeeliumides kuulutatud väljavaadet alustada puhtalt lehelt. Ükskõik, mida arvata kristlusest, tuleb ju möönda, et mingit uue alguse võimalust pakutakse moodsas maailmas harva (või just naeruväärselt sageli; jah, Arne Merilai küsimus ühes juba ammuses kirjandusseminaris pole minetanud aktuaalsust: „Millal saab hambapasta lõpuks valmis?“). Žižek vastandab selle ühele teisele hoiakule, mis aheldab inimese mineviku külge ja mida ta nimetab paganlikuks:

Even in ancient Greece, you don’t find that – this idea that the world can be turned on its head, that we are not irreducibly bound by the chains of our past. The past can be erased; we can start from the zero point and establish radical justice, so this logic is basically the logic of emancipation. [---] So the point is not to return to the Church, to rehabilitate Christianity, but to keep this certain revolutionary logic alive. I mean this is the good news that the Gospel means: you can do it, take the risk.

Inimest, ükskõik millist, on, nagu teada, lapsemäng sildistada ja tema identiteet sellega igavesest ajast igavesti (ma mõtlen: ka tagasiulatuva jõuga) paika panna. Vaja läheb ainult natuke leidlikkust. On tõesti üllatav, kui kellegi kohta ei ole veel suudetud mingit kõikeseletavat silti leiutada. Ja kui ka kõik, mis on (väidetavasti) olnud, peaks unuma, võib siiski ilmuda kusagilt lagedale miski, mis must valgel justkui selgitakski kõik.

Traudele näiteks heitis natside koostatud toimik ette armastust naise vastu, ja võib-olla oli just fakt, et Traude oli selle armastuse maha salanud, maksnud tema armastatule elu. Selle üle poole sajandi taguse (oletatava) süü – reetmise ja oma naha päästmise – oli Traude oma hilisemas elus mässinud fataalsesse umbsõlme oma seksuaalse orientatsiooniga. Ja Jenny süüga polnud lugu lihtsam, ehkki tema toimik ja ka kohtuotsus seda ju kinnitasid. Igatahes: kui enne noorte muusikute konkurssi Jennylt üks kaaskonkurent möödaminnes küsib, kas temagi on stipendiaat, ja Jenny seepeale tüdinult, kuid selges keeles ühmab: „Ei, mina olen mõrtsukas!“, siis ei ole tark seda „ülestunnistust“ tõe pähe võtta, sest kahtlemata (oli selle mõrvaga, mis oli) ei ole Jenny identiteet sellele lausele taandatav.

„Neli minutit“ kinnitab minu jaoks „Polli päevikute“ kogemust – režissöör Chris Kraus on perfektsionist, kes jätab vaid harva midagi juhuse hoolde ja kellel õnnestub seejuures detailidesse takerdumist enamasti vältida. Täpse ülesehitusega „Neli minutit“ hakkab elama, film on on väga dünaamiline ja intensiivne. Väga õnnestunud on minu meelest Traude kujutamisel üleminekud kahe ajatasandi – tänapäeva ja 2. maailmasõja lõpuaastate – vahel. Muljetavaldav on näiteks stseen, milles Traude, kelle lauale plaksatakse ootamatult tema vana toimik, lahkub esimese hooga (paanikareaktsioon) toast – ja ukseaugu taga lasub totaalne pimedus, millesse hakkab aegamisi igritsema keldrihämarust. Traude leiab enese jälle sõja lõpuajast, sealt maa alt ja rusude vahelt, kuhu on jäänud maha tema suur saladus ja võib-olla süü.

Aegade ületamist ja tühistamist võimaldab „Neljas minutis“ paljuski muusika. Filmi pealkiri viitab neljale minutile, mis Jennyl on aega oma ettekandeks noorte pianistide konkursil, mille nimel on ta Traude käe all vanglas kaua harjutanud. Muusikat kõlab „Neljas minutis“ veelgi rohkem kui „Polli päevikutes“. See on peamiselt klaveri- ja orelimuusika: Mozart, Beethoven ja Schumann – nagu ka see, mida Traude Krüger põlastavalt „neegrimuusikaks“ nimetab. Eriline roll on aga Annette Focksi loodud „Jenny lõpukontserdil“ („Jennys Abschlusskonzert“), mis ei ole muide kirjutatud ekstra selle filmi jaoks – režissöör Kraus oli avastanud Focksi pala alles kolm nädalat enne filmivõtete algust.

„Neli minutit“ on muljetavaldav film suurepäraste rollidega — Monica Bleibtreu ja Hannah Herzsprungi (mis lüürilised nimed!) mäng on nauditav nii eraldi kui ühiselt. Seejuures pean ütlema: mulle meeldis „Neli minutit“ rohkem kui sama režissööri värske film „Polli päevikud“ („Poll“, 2010; vt selle kohta, kui huvi peaks olema, mu postitust „Põlula lõpp“), mis siin-seal Eesti kinodes veel jookseb ja peaks Saksamaal jõudma kinodesse lähiajal.

—

P.S. Vaatasin filmi 13. jaanuaril Tartu Saksa Kultuuri Instituudi saalis (algus kell 17.00). Ma ei tea, mis vägi võiks Tartu publiku saksa kultuuri instituudi üritustele tuua. Filmide puhul oleks üheks vast võimaluseks näidata neid järjekindlalt eesti- või ingliskeelsete subtiitritega. Sest saksa keel näib minevat eestlastele järjest enam korda umbes niisama palju kui, ütleme, suahiili keel. „Nelja minutit“ näidatigi õnneks ingliskeelsete subtiitritega — peale väikest mangumist, sest muidu oleks kaks head inimest, kelle olin süüdimatult sellele seansile meelitanud, elamusest ilma jäänud.

P.P.S. Vt ka ühte vanemat kirjutist selles blogis: „Schuberti käekõrval“ Michael Haneke filmist „La Pianiste“ („Klaverimängija“, 2001) ja Hans Steinbichleri filmist „Winterreise“ („Talvine teekond“, 2006).

P.P.S. Kasutatud foto pärit filmi „Neli minutit“ kodulehelt.

Kogumikust „Kapiuksed valla“

Mõtlen, et äsja MTÜ Eesti Gei Noored väljaandel ilmunud tekstikogumik „Kapiuksed valla: arutlusi homo-, bi- ja transseksuaalsusest“ (2010; 144 lk) täidab seatud eesmärgi. Sest maitsekalt kujundatud (Taivo Org; illustratsioonid: Kaisa Tiits) ruudukujulise raamatu sissejuhatuse põhjal (toimetaja Brigitta Davidjantsi sulest) on olnud eesmärgiks põhjalikuma info pakkumine LGBT-teemadel — vastukaaluks (meedias) levivale üheülbalisevõitu infole. „Kapiuksed valla“ on mõeldud omamoodi valgustuskirjandusena. Ja siit leiab LGBT-teemade kohta tõesti hulgaliselt materjali — nii tihedas kontsentratsioonis ja nii mitme nurga alt pole neil teemadel üheski eestikeelses tükises vist varem kirjutatud. Asjaolu, et seejuures on lähtutud peamiselt Eesti kogemusest ja kultuuriruumist, nagu ka toimetaja sissejuhatus rõhutab, teeb kogumiku eriti uudseks.

„Kapiuksed valla“ sisaldab koos sissejuhatusega neliteist artiklit neljateistkümnelt (noorelt) autorilt. Et kogumik käsitleb muu hulgas sooga seonduvat, siis pole üleliigne märkida, et kümme neist autoritest on nais- ja neli meessoost. Ma ei tea, mida see vahekord peegeldab. Võib-olla on see juhus, võib-olla aga seletub see muu hulgas sellega, et Eesti (post)patriarhaalses ühiskonnas, kus valdab heteronormatiivsus, on meestel, kes seda heaks ei kiida, neil teemadel nagu riskantsem sõna võtta — kiputakse ju sellises ühiskonnas pidama seksuaalsust meeste privileegiks, mistõttu ainumõeldavaks usutavat seksuaalsuskäsitust mingilgi viisil avalikkuses problematiseeriv mees riskib väljavaatega, et ühiskonna enamuse silmis satub kahtluse alla ka tema „mehelikkus“, tema „tõsiseltvõetavus“ ja „au“ jms, ja ta lõpetab „äraandjana“ hallis marginaalsuses (kuhu naised on sellise ühiskonna poolt nagunii juba sünniga mõistetud). Ja seal on ulgumine ja hammaste kiristamine. Kas pole kohutav?!

Igatahes on seda, miks meeste seksuaalsus on paljudes ühiskondades rangematesse raamidesse surutud kui naiste oma ja miks need raamid on mõnikord ka seaduses paika pandud, kas või Natsi-Saksamaal või NSVL-is, kus seadus keelas üksnes meestevahelise homoseksuaalse suhte, seletatud sellega, et naiste kohta käiva homoseksuaalse suhte keelu seadusse kirjutamine tähendaks ühtlasi ju möönmist, et ka naised on seksuaalsed olendid – täisinimesed, kellel on sellest tulenevalt ka muud vabadused ja õigused.

Aga võib-olla tuleneb naiste valdamine kogumiku „Kapiuksed valla“ autorite hulgas lihtsalt sellest, et ülikooliharidusega noori naisi on tänases Eestis rohkem kui noori mehi.

Kogumiku peamiseks adresaadiks on toimetaja sõnul noorsooga tegelevad täiskasvanud, tekstid peaksid aitama neil LGBT-teemasid koos noortega käsitleda. Nii et ideaalse lugejaga minu puhul tegemist ei ole — kui „noorte“ all on mõeldud koolinoori, siis minu kokkupuuted nendega on juba aastaid nii napid, et ma ei oska ausalt öeldes isegi kujutleda, mida nad teavad ja mida mitte ning mida nad ühest või teisest arvavad.

Julgen siiski arvata, et kogumikust saab kõneks võetud teemadest kaunis hea ülevaate: mis on naiselikkus ja mehelikkus (Raili Põldsaar), mis on bi- (Janika Saul) ja transseksuaalsus (Maie Väli), kuidas näeb välja LGBT-identiteetide konstrueerimine (Maali Käbin), millises suhtes on võim ja homoseksuaalsus (Christian Veske) ja mis on homofoobia (Agnes Alvela). Praktilisemaid küsimusi vaatlevad Rain Uuseni artikkel „Homoseksuaalsete inimeste igapäevaprobleemid“ ja Reimo Metsa artikkel „Seadused ja homoseksuaalsus“. Tänuväärse ülevaate Eesti geiliikumisest annab Helen Talalaeva artikkel „Eesti geiliikumine“. Maria Mölderi artikkel „LGBT teemad meedias“ vaatleb LGBT-teemade kajastusi 2009. aasta Eesti (peavoolu)meedias – allikas, millest Eesti elanikud tõenäoliselt kõige rohkem nende teemade kohta informatsioon koguvad. Ka see kokkuvõte on vajalik ja kunagi võiks seda täiendada ka varasemate ning hilisemate meedia-aastate analüüsiga. Kogumiku artiklitele, s.o arutlevale osale pakuvad vaheldust kaheksa nappi isiklikku lugu LGBT-inimeste sulest. Raamatu lõppu paigutatud sõnaseletuses on olulisemad mõisted veel eraldi lahti räägitud.

Minu jaoks kõige huvitavamates artiklites on vaatluse all LGBT-teemade käsitlemine mingis kitsamas kultuurivaldkonnas. Esile tõstaksin eriti Andreas Kalkuni väikese uurimuse „Naiselikkus, mehelikkus ja seksuaalsus talupojakultuuris“, mis tegeleb folkloristide poolt seni vist minimaalselt tähelepanu pälvinud küsimustega. Põnevad olid ka ülevaated LGBT-teemade käsitlemisest Eesti kunstis ja kirjanduses: võrreldes Rebeka Põldsami artiklit „LGBTQI identiteet Eesti kunstis“ ja Kätlin Kaldmaa artiklit „Homoseksuaalsus ja kirjandus“, võiks öelda, et just kujutav kunst on ala, milles on nende teemadega tegelemisel Eestis jõutud kõige kaugemale, Rebeka Põldsami ülevaate taustal jääb Kätlin Kaldmaa ülevaade üsna visandlikuks, mis tuleneb ilmselt eeltööde nappusest, et mitte öelda — puudumisest (siiski leidub seal minu meelest seni kõige sisukam käsitlus Jan Beltráni aastatagusest debüütromaanist „Neetud elu“).

Eesti kirjandusega seoses homoseksuaalsusest rääkimine pole ikka veel eriti kombeks. Eesti kirjanduse inglise keelde tõlkija Eric Dickens kirjutas kuus aastat tagasi oma Sirbi-artiklis „(Homo)seksuaalsus ja naiivsus“ (16.07.2004), kuidas ta sai Karl Ristikivi homoseksuaalsusest teada juhuslikult — sest sellest lihtsalt ei olnud kirjutatud (ega räägitud). Ta kirjutab:

„Kirjaniku kalduvusest sain ma teada eesti intellekti kasvuhoones Ku-Kus, kui kaks eestlast, üks „kodu-“, teine „välis-“, sellest mulle sosistasid, nagu olnuks see mingi eesti kirjanduse kohutav saladus. Või nagu rääkinuks nad kõva häälega KGB agentidest, mida tollal (1990ndate lõpupoole) ei tehtud. [---] Võtsingi siis „Hingede öö“ selle mõttega uuesti ette. Ning tõesti: igaühe jaoks, kes mõtlema vaevuks, leidub seal vihjeid küllaga. [---] Mind jahmatab, et alles nüüd, rohkem kui kümme aastat pärast taasiseseisvumist, julgevad inimesed sõna „homo“ Karl Ristkivi puhul välja öelda. Võib olla, et ajal, kui Endel Nirk kirjutas oma muidu igati põhjaliku biograafia „Teeline ja tähed“ või Reet Neithal oma ülimalt vajaliku „Karl Ristikivi — arengulooline essee“ polnud eestlased veel valmis sõnumiks, et üks nende põhilisi väliseesti kirjandusikoone on tegelikult homo. Eesti homode vabastamiseks läks tarvis Emil Todet. Minu teada pole veel keegi kirjutanud doktoritööd „Homoseksuaalsus Karl Ristikivi loomingus“. See oleks aga vajalik. Eesti ei tohiks jätkata salgamist.“

Kujutava kunsti kui suhteliselt vabama valdkonna edemusele võiks viidata aga ka see, et just Rebeka Põldsami artiklis asendab lühendit LGBT, mida muidu kogumikus kasutatakse, enamasti (ehkki mitte läbivalt) lühend LGBTQI (lesbi, gei, bi, trans, queer, interseks — oma arvustuse ülejäänud osas kasutan just lühendi seda vormi). Ka läänepoolses Euroopas on interseksuaalsusest hakatud rääkima suhteliselt hiljuti, see on olnud eriti suurte tabude ja hirmudega seotud teema, interseksuaalsed inimesed on läänes õigupoolest alles „kapist välja“ tulemas ja end leidmas. Kogumikus „Kapiuksed valla“ interseksuaalsusest, ehkki see sõna Põldsami artiklis korra esineb ja on võetud ka raamatu lõpus asuvasse sõnaseletusse, lähemalt juttu ei tehta. Loodetavasti kunagi hiljem ometi.

2.

Millest ma veidi puudust tundsin?