Arm

“Kus sa oled?” hüüdis hallipäine, vanemas keskeas mees, väljudes autost, telefoni. “Meie lähme Raekoja platsi, kohe hakkab.” Raekoja taha pargitud autost väljusid nüüd ka meheealine naine ja kaks last, koolieelikud, küllap nende lapselapsed. Koos mindi, tõtlikult, Raekoja platsile, sest üritus oli algamas. Tornikell lõi kuus. Oli neljapäeva õhtu, novembri viimaseid päevi.

Mina läksin Ülikooli tänavat mööda edasi, tervitasin enne Küütri tänavale pööramist K-d, keda ma polnud suvest peale näinud ja kes nüüd keeleringi ruttas, ja helistasin Athena kino ees H-le. Ja ütlesin talle, et soovigu mulle julgust: lähen vaatan, mis inimesed need on, kes Raekoja platsile meelt avaldama tulid, pereväärtuste poolt, nagu nad ütlevad. Tammusin kino ees, telefon kõrva ligi, edasi-tagasi ja võtsin hoogu.

H. oli kodus ja valmistus rappa minekuks, pakkis asju: rabamatk, mille ta ihuüksi ette võtta kavatses, pidi algama juba järgmisel hommikul ja kestma vähemalt kolm päeva. Julgust oli tegelikult hoopis temal vaja.

See on natuke imelik riik, milles ma elan, mõtlesin tiiruga Raekoja platsi poole liikudes. Meeleavaldused on lääne pool Euroopas ju nii tavaline asi. Mida siin karta?!

2.

Mis tahes päeval mis tahes vähemalt Tartu-suurusse linna jõudes võid olla enam-vähem kindel, et satud ka mõnele meeleavaldusele. Vaid meil siin tehakse sellest mingi tohutu number ja aetakse sulle juba ette hirm nahka, ka siis, kui sa meeleavaldajatega ühel nõul pole.

Raekoja platsi hämaruses, kuhu veerand seitsmeks jõudsin, oli koos paarsada inimest. Polnud kahtlust: rahumeelne seltskond. Neonatse ei paistnud kusagil.

“Me pole siin millegi vastu, vaid millegi poolt,” rõhutas raekoja trepil noor teklis kõneleja, evangeelsete üliõpilaste juht ja maapastor, rahvahulgale. Jalutasin aegamisi platsi ühte serva mööda alla jõe poole, tulin teist serva mööda tagasi ja seisatasin Küüni tänava nurgal. Kõneldi veel. Linnapea Kruuse tõstis esile perekonna tähtsust, vahendas Arnold ja Ingrid Rüütli tervituse ja lisas, et toetab kodanike õigust meelt avaldada. Just seepärast olevat ta siin.

Jah, mõtlesin, tal on tuline õigus. Perekond ja meeleavaldused on tähtsad. Aga kus olid poliitikud kaks aastat tagasi, kui Tallinnas peeti seni viimane pride, mis oleks äärepealt, kes teab mille hirmus, toimumata jäänud? Kuhu jäi siis nende toetus kodanikuõigustele? Kuhu jäi Tallinna linnapea? Ja teised vägevad? Miks tookord olid pea kõik need sõnaosavad rahvajuhid suu peale kukkunud?

Tookord, kaks aastat tagasi, päiksepaistelisel augustipäeval, seda muret ju polnud nagu nüüd, novembrilõpu õhtul, et uduvihm võiks ülikonna tuksi keerata. Asi oli nähtavasti milleski muus. Läksin Raekoja platsi keskele, lodja Jõmmu juurde, mis sinna paar päeva varem toodud oli, ja kuulasin, kuidas professor Lehtsaar, kelles musta värvi borsalino tõttu ta peas oli midagi marlonbrandolikku, mitteabielulisi kooseluvorme taunis.

3.

“Ta on osav kõnemees,” ütlesin mõni minut hiljem M-ile, kes oli professori kõne ajal minust mööduma juhtunud, “sest see Marlon Brando kübarat kandev isand pole mitte ainult psühholoog ja õppejõud, vaid ka pastor, kes on harjunud jutlusi pidama, kõnelema n-ö maast ja ilmast, über Gott und die Welt, nagu sakslased ütlevad.” Istusime M-iga Kuumas Tassis ja jõime kakaod. Akna taga kestis meeleavaldus ilmselt edasi.

“Tead, mis on minu meelest kogu selle asja juures eriti kurb,” ütlesin M-ile. “Nimelt see, et need inimesed, kes siia meelt avaldama tulid, igatahes üsna paljud nendest, tahaksid tõenäoliselt kasutada teistsuguseid argumente kui need, mida nad kasutavad.” M. vaatas mulle küsivalt otsa.

“Noh, ma usun, et nad tahaksid rääkida tegelikult Jumalast, patust jne, aga nad ei saa.”

“Mis mõttes ei saa?” küsis M., otsis kotist omaküpsetatud leivakesed, mis ta oli mitut sorti jahust, pähklitest ja kibuvitsamarjadest valmistanud, ja läks leti juurde nende söömiseks luba küsima.

“Ma mõtlen seda,” jätkasin, kui M. oli leti juurest söömisloaga tagasi tulnud, “et nad ju teavad hästi, et kristlik terminoloogia diskrediteeriks nende ettevõtmise avalikkuse silmis. Sellepärast räägivad nad põhiseadusest, Eesti riigi ja ühiskonna püsimisest jms. Sellepärast on Marlon Brando kübaras isand avalikkuse ees ainult psühholoog ja professor — teadlane ja õpetlane, ja ei iial pastor. Pastor on ta pigem pühapäeviti ja kitsamas ringis. Tundub igatahes mulle.”

Võtsin oma jutu kokku: “Minu meelest on kurb, kui inimestel pole julgust olla need, kellena nad end tunnevad. Selge see, ma ei toeta nende arusaama perest, mille nad defineerivad üksnes mehe ja naise abieluna, ja minu meelest pole kristlusel homofoobiaga vähimatki pistmist, aga … mul on ikkagi nagu kahju … sest niimoodi, vaikides isegi meeleavaldusel sellest, mis neil südamel on, on nad ju mingil moel n-ö kapis, eks ole. Ja kapis olek tähendab pidevat ärevusseisundit. Seda pole kellelegi vaja. Ja nii on pealegi raske midagi selgeks rääkida.”

4.

Jõime M-iga veel kakaod, sõime veel tema küpsetatud kibuvitsamarjaleivakesi, võrratuid leivakesi, ja rääkisime veel: ühest ja teisest, elust, ajast ja inimestest, väga isiklikest asjadest, ja paljust muust. Kui kohvikust välja astusime, märkasin inimtühjal Raekoja platsil korraga jõulukuuske, mis oli seisnud seal vist juba paar päeva, kuid mis meeleavalduse ajal polnud mulle silma torganud. Advendiaeg lähenes. Ikka veel oli armuaeg.

Kodus teadsin, et tahan lugeda, kuulata ja vaadata Desmond Tutut.* Just Tutut, seda vana Lõuna-Aafrika meest, kes on väheseid kõrgeid vaimulikke, keda lugedes, kuulates ja vaadates usud, et on võimalik ka teistsugune kristlus. Kes muu võiks öelda näiteks nii, nagu ütles Tutu 2007. aastal:

“I am deeply, deeply distressed that in the face of the most horrendous problems — we’ve got poverty, we’ve got conflict and war, we’ve got HIV/AIDS — and what do we concentrate on? We concentrate on what you are doing in bed.” Nagu ka: “If God, as they say, is homophobic, I wouldn’t worship that God.”

Ja 2005. aastal on Tutu öelnud sõnad: “Jesus did not say, “I if I be lifted up I will draw some”, Jesus said, “If I be lifted up I will draw all, all, all, all, all. Black, white, yellow, rich, poor, clever, not so clever, beautiful, not so beautiful. It’s one of the most radical things. All, all, all, all, all, all, all, all. All belong. Gay, lesbian, so-called straight. All, all are meant to be held in this incredible embrace that will not let us go. All.”**

—

* Desmond Mpilo Tutu (snd 1931), Lõuna-Aafrika anglikaani kiriku endine peapiiskop (oli esimene mustanahaline selles ametis, 1986–1996) ning Tõe ja Leppimuse Komisjoni (1996–1998) esimees. Desmond Tutu on saanud mitmeid rahvusvahelisi auhindu (mh Nobeli rahupreemia, 1984; Albert Schweitzeri preemia, 1986; Gandhi rahuauhind, 2005; Presidential Medal of Freedom, 2009. aasta augustis Barack Obamalt).

** Vrd: “Ja kui mind maa pealt ülendatakse, siis ma tõmban kõik enese juurde.” (Jh 12:32)

P.S. Desmond Tutu kõne 2008. aastal IGLHRC (The International Gay and Lesbian Human Rights Commission) auhinna OUTSPOKEN Award vastuvõtmisel San Franciscos.

A sorta fairytale

Need on haruldased õhtud.

Istunud tund aega kohvikus C’est La Vie, tahtsin seda tunnet uuesti tunda. Nüüd juba teadlikult. Panin klapid juba teist korda pähe ja läksin Estonia juurde tagasi, kohta, kus see oli enne kohvikusse minekut alanud. Sammusin uuesti puiesteed mööda alla. Jah, seesama. Olin täielikus kooskõlas. Ja tundsin sel korral, paaril silmapilgul, ka kerget, imelikku peapööritust. Pööritagu, andku minna.

Kuhu edasi? See puiestee polnud lõputu. Või kes teab. Märkasin liiklustõkestit, mis tänavalõiku ooperiteatri ees pargiteest eraldas, ja, hetk mõelnud (võib-olla: kas see on keelatud?, kas see on narr?), astusin sellele. Hüppasin betoontuvi turjalt maha ja liikusin edasi. Ikka seesama. Kell oli veerand kümme õhtul. “We may be on this road but we’re just impostors in this country,” laulis Tori Amos klappides.

Läksin, ja tänavad, mida mööda läksin, poleks saanud veelgi kodusemad olla. See oli õige laul sel õhtul ja selles linnas. Millal ma siin õieti viimati õhtul jalutasingi? Ma mõlen: üksi jalutasin. Sest just selles oli asi. Mitu aastat tagasi see oli?

On vähe mõnusamat sellest: jalutada üksi õhtul tuttavas, aga siiski pisut võõras linnas, olla teel kohtumisele ja siis kontserdile, mida oled oodanud, ja teada, et sul on paik, kus võid seejärel, kunagi hiljem, selles tuttavalt võõras, võõralt tuttavas linnas ööbida. Katsuda taskut — jah, võti on alles. Kuhu ta kaduda saakski. Võid minna kontserdile, ja võid ka minemata jätta. Ja sa lähed. Lähed kiirustamata, sul on aega. Sa pole mingi hulkur ega põgenik.

See siin praegu, sain aru, võis olla vabalt parim koht ja aeg sel õhtul, mis oli alles algamas. Liiklus tänavatel oli tihe ega näidanud veel hõrenemise märke. Linna jätkus veel sel laupäeval, ja elektrit kõigisse neisse laternatesse, poesiltidesse, akendesse. Estonia akendel olid seisnud varjukujud, peeti vaheaega. Lava taga tõmbasid ka Romeo ning Julia hinge, värskendasid enne lõppvaatust grimmi.

Hakkasin hoidma Tartu maantee poole. Läksin ringiga, kella kümneni oli veel aega. Siis pidime kohtuma ja siis avati ka Rock Café kassa. Oli laupäeva õhtu, 14. november.

2.

C’est La Vie’s, kuhu olin kella kaheksa paiku, Kadriorus ja kesklinnas kõmpimisest ja vestlemisest kurnatuna, aega parajaks tegema läinud, olin istunud akna alla. Olin tellinud kohvi ja mineraalvee, mõelnud end nendega turgutada ja lugeda võib-olla, kuni kell lööb, paar lehekülge Tartust kaasa võetud raamatust.

Olin raamatu lauale tõstnud, kuid jätnud ta avamata: heitnud pilgu tänavale, olin tundnud, et kirjasõnast enam köidavad mind pimedad aknad vastasmajades, tänavakivid ja harvad möödujad. Kui ettekandja tellimuse lauale asetas, palusin tuua lisaks klaasi punast majaveini. Punast, sest ainsad värvid selles elegantsi ja kitši piiril balansseerivas nooblis kohvikus olid must ja valge.

Otsisin kotist tühja paberilehe ja sirgeldasin sellele midagi: päeval pähe tulnud mõtteid, naaberlauas istuvat keskealist paari, vene rahvusest meest ja naist, kes teineteist armastasid. Kiri paberil oli must ja tähtsusetu. Teadsin, et tõenäoliselt ei loe ma seda tühja-tähja kunagi üle. Veri on punane ja sisukas, turgatas mulle järsku.

Mõtlesin G-le, kelle poolt olin paar tundi varem Kalamajas läbi hüpanud: ta oli mulle oma korteri võtmed andnud ja mind ühtlasi lahkelt tubli mündi suurusest punasest laigust laubal vabastanud, maskeerides selle võib-olla naeruväärse, ent oma asukoha tõttu mulle juba mitu päeva tuska teinud ma-ei-tea-mille (vistriku?, lööbe?, paise?, Metsalise Märgi?) punerdava jäänuki, armistuva haava, osavalt üks-kaks-kolm puudriga.

Mõtlesin G-le ja tundsin piiritut tänu — sajal põhjusel. Istusin kohvikus, mõtlesin kõige paremaid mõtteid ja sirgeldasin jumalarahus paberile.

Kontserdini Rock Cafés, mille ees pidin H. ja P.-ga kohtuma, oli veel aega maailm. Minu päralt olid veel kõik need tänavad sinna ja tagasi.

Tule, tule

Pantokraator, “Tule tule” (“Tormidesööjad”, 2009). (Koduleht, MySpace.)

P.S. Ja avastan nüüd, et see on esimene eestikeelne laul selles blogis.

P.P.S. (1. 10. 2009.) Vt ka salvestust Pantokraatori kontserdist 2. mail 2009 Tartu 30. muusikapäevadel ETV arhiivist (31.7.2009).

Kenad, helged asjad

Viimastel päevadel olen mõelnud mitut puhku: kui ilm oleks inimene, teeksin talle vist palju komplimente. Selle eest, et ta nii ilus on. Kui ilm oleks inimene — ja oleks seda praegu —, siis oleks ta inimene, kes on juba üsna eakas, kuid näeb oma vanuse kohta võrratu välja.

Täna hommikul nägin esimest korda sel aastal inimesi, kes kandsid juba sügiseriideid. Eile oli pisut vihma sadanud — ja elukogenud inimesed olid taibanud, mis tulekul on, ning aimanud, millega see lõpeb. Sügiseriietes inimesed, keda ma täna nägin, polnud hirmul ega kuidagi teistsugused. Nad kandsid lihtsalt sügiseriideid. Muidugi, täna oli see neist veel natuke ennatlik, aga siiski mitte rumal. Veelgi elukogenumatel ja targematel on kapis ka talveriided varuks. Ja kevaderiided. Ja suve omad. Need viimased on lootusrikastel. Sest lootust, et uus suvi tuleb juba õige varsti, on palju. Mõtlesin siis, et inimestel, jõudes kõrgesse ikka, võiks olla niisama vähe hirmu kui neil, kes täna sügiseriideid kandsid.

Sügiseks olen minagi valmistunud. Vaat et terve suve teise poole. Ja tundub tõesti, et suur osa töödest on tehtud. Minu pärast võib ta tulla. Viimasel nädalal tegin suure rohelise klapiga kasti, kuhu panna asju. Igasugu asju, mis kipuvad muidu laokile jääma. Kast on tarvitatav ka istumispaigana. Või magamislavatsina Sassile. Kui elad koos kassiga, mõtled ikka ja jälle ka tema vajadustele. Õieti tuleb paratamatult kogu korteri sisustus kassipilguga kriitiliselt üle vaadata.

Kui Sassi veidi rohkem kui nädala eest Viisjaagult koju tõin, imestasin, kui rahulikult ta siin vahepeal toimunud muutustesse suhtus. Kui koduselt ta ennast neile vaatamata tundis. Ja kui mõtlesin, et ta oli terve pika suve elanud hoopis teistsugust elu, millest ma üsna vähe tean, seejuures täiesti teises paigas — siis kasvas mu imestus veelgi.

Esimesed päevad kodus ta magas. Magamiste vahele sõi ja jõi pisut, käis liivakastis, kui häda peale tuli (Viisjaagul ei kasutanud ta liivakasti kordagi, tõtt-öelda tal polnudki seal seda; neid asju ajas ta metsas). Ja hakkas siis pikkamööda linnakassilikult teotsema. Nagu pikalt reisilt tulnud rändur, kes kohvrid alles aegamisi lahti pakib.

Viimastel nädalatel olen jälle hakanud Eduard von Keyserlingi lugema. Keyserling, see on hilissuvine, värviderohke, õdus ja rahulik lektüür. Õhuline, vaimukas ja värske. Vahel piisab terveks õhtuks sellestki, kui loed läbi üheainsa lehekülje. Või lõigu. Kahju, et teda eesti keeles nii vähe on, ja sedagi vananenud tõlkes. Saksa keele mitteoskajad jäävad paljustki ilma.

Laupäeval algab Tartus juba viies rahvusvaheline baltisaksa kirjakultuuri sümpoosion, mis kannab seekord pealkirja “Baltisaksa kirjakultuuri poliitiline pale”. Eks tuleb minna, aga, ah, ma ei tea, poliitika väsitab mind praegu hirmsasti, olgu elus või luules. Hoopis meelsamini istun seeasemel akna juures — õhtud on veel soojad — söön õuna ja loen Keyserlingi. Näiteks tema jutustust “Harmonie”, kus ta kirjutab muu hulgas:

“Hiljem oma toas istus Felix jõude akna juures ja kuulas varblaste säutsumist. Ta oli tahtnud piimaraamatud läbi vaadata, aga nüüd oli talle ükstaskõik, kui palju lehmad piima annavad. Midagi teha — see polnud kunst, sedasi oli päev peagi õhtus. Aga vaikselt istuda ja kenadele, helgetele asjadele mõelda — see on kultuur.”

Paunküla, Pipa

Täna, 28. juulil 2009, Paunkülas, kuhu Pipa matsime. Tamme alla.

Pühapäevane

Viimati olin jumalateenistusel käinud 2007. aasta septembri lõpus. See oli Lahtis, Alvar Aalto projekteeritud Ristinkirkkos. Mõtlen nüüd, et see oli ikka päris ammu. Vahepeal oli mul midagi nende jumalateenistustega, ei saa isegi aru, mis õieti. Ja on nüüdki veel. Nojah, igatahes otsustasin täna hommikul esimese ülestõusmispüha jumalateenistusele minna. Läksin Jaani kirikusse, ehkki ma pole selle koguduse liige. Oma kirikusse poleks ma jõudnudki, ärkasin lootusetult hilja. Nii et jäi Jaani kirik — seal algavad teenistused kell üksteist, teistes luteri kirikutes tavaliselt kell kümme, nii nagu nad on siin maal alanud vist õige ammust aega. Kell üksteist on moodsam algusaeg, mida kasutavad Eestis sageli uuemad kirikud. See algusaeg näib arvestavat võimalusega, et pühapäeviti kipuvad inimesed kauem magama. Tähendab, on laisad … Või kuidas võtta.

Jõudsin kirikusse mõni minut enne teenistuse algust. Lauluraamatud olid otsa saanud või uude kohta pandud. Kirikuteenrit, kelle käest küsida, ei paistnud ka kusagilt. Istusin maha ja lohutasin end sellega, et ehkki ma ülima tõenäosusega tänaseks päevaks valitud laule peast ei oska, saan kaasa laulda vähemalt liturgia juurde kuuluvaid ridu, mis on alati ühed ja samad, ja mis — st asjaolu, et liturgia on muutumatu, suurtel pühadel küll kohati pikem — mulle luterliku jumalateenistuse juures vist kõige rohkem meeldibki. Mõtlen, et ma pole vist iial läinud kirikusse jutlust kuulama. On ju paremaid ja halvemaid sõnaseadjaid, ja neilgi on, nagu igal inimesel, paremaid ja halvemaid päevi. “Nõnda kui alguses oli, nüüdki on ja jääb igavesest ajast igavesti,” lauldakse aga alati. Ja alati, või peaaegu alati, jagatakse ka armulauda. Kui kirikust välja astusin, oli õhk niiske.

Vaiksel nädalal ma Jumalale, tema teenimise viisidele, kõigile neile suurtele ja tähtsatele, esmastele ja viimsetele asjadele õieti palju ei mõelnud. Mu mõtted olid mujal: püüdsin restaureerida õhtuti ühte fotot, mis oli nädal aega tagasi, jah, palmipuudepühal, tõepoolest, järsku välja ilmunud. See on ainus foto, mida ma oma emapoolsetest vanavanematest näinud olen, ainus, mille järgi ma neid suudan ette kujutada (nad surid ammu enne mu sündi), ja võib-olla üldse ainus foto, mis neist veel alles on. Olin seda fotot seni vaid üks kord näinud, see võis olla aastat kümme tagasi. Jumal teab, miks foto seejärel ühe raamatu vahele sattus ja miks raamat — kuhugi ununes. Igatahes peeti fotot kadunuks, kuni ta nüüd viimaks uuesti välja ilmus. Skännisin ta nüüd sisse ja üritan koopiat jõudu- ja oskustmööda digitaalselt kohendada — kõrvaldada ajajälgi.

Foto on tehtud paar aastat enne 2. maailmasõda, õues, valgus pildil on ühtlane ja mahe. Vanaisa ja vanaema istuvad kõrvuti, mõlemal parem jalg üle põlve. Nad naeratavad pisut kohmetult, näib, et nad ei oska oma käsi kuhugi panna: vanaisa hoiab oma käsi nagu ebalemisi süles, vanaema toetab oma käed, sõrmed vaheliti, põlvele. Nende taga on puulaudisega majasein. Ma ei tea, mis maja see on. Võib-olla nende Tartu-maja, mida ei ole varsti enam seitsekümmend aastat, või hoopis nende Värska-maja, mida pole enam samuti. Või pigem mõni muu maja, näiteks emma-kumma vanematekodu — sest see on maamaja, aga nemad ei ole riides nagu maainimesed. Nad istuvad kõrvuti, on suvi, ristikud õitsevad. Näen nende nägudes tuttavaid jooni. Nad on noored ja neil on elada jäänud veel pisut üle kümne aasta. Ja nad ei tea, et fotodest, mis neist tehtud on ja veel tehakse, säilib ainult see üks. On pühapäev.

—

P.S. Georgs Pelēcis, “Atklāsme” (“Ilmutus”, 2006) kontratenorile, klaverile, trompetile ja keelpilliorkestrile. Avastasin, et äsja on ilmunud ka sama nime kandev plaat (“Revelation”; Megadisc Classics, 2009) Pelēcise muusikaga (Jānis Šipkēvics, Gábor Boldoczki, Katia Skanavi ja Kremerata Baltica).

Salajane Saksamaa (Operatsioon “Valküür”)

Muidugi, ma ei läinud ameeriklase Bryan Singeri filmi “Operatsioon “Valküür”” (“Operation Valkyrie” / “Operation Walküre”, 2008) vaatama ilma eelarvamusteta. Saksa ajakirjanduses oli selle filmi kohta juba paar aastat enne valmimist väga tuliselt sõna võetud. Ühelt poolt kahtlemata meelitas sakslasi fakt, et ühest nende lähiajaloo märgilisest sündmusest, 20. juulil 1944. aastal sooritatud atentaadikatsest Adolf Hitlerile ja sellega kaasnenud riigipöördekatsest, tehakse film, mille levik tõotab kujuneda rahvusvaheliseks. Teiselt poolt paistis aga valitsevat rahulolematus, et film valmib Hollywoodis ja peaosas astub üles Tom Cruise.

Ajaloo tähtsündmuste ja suurkujude tundmise vajaduses ei kahtle ilmselt eriti keegi. Film on küllap üks lihtsamaid ja mõjusamaid meediume selleni jõudmisel. Peter Hoffmanni standardteos, Hitlerile pommi pannud ooberst Claus Schenk Graf von Stauffenbergi biograafia (esitrükk 1992) on koos viidetega üle seitsmesaja lehekülje paks. Kes seda ikka lugeda viitsib. Bryan Singeri film kestab umbes kaks tundi. Jumal muidugi ise teab, miks keegi kaks väärtuslikku tundi oma surelikust elust selle vaatamisele ohvriks toob. Kuid arvata on, et mõnegi jaoks on “Operatsioon “Valküür”” lihtsalt meelelahutus ja võistleb seega Hollywoodi muu harjumuspärase toodanguga.

Nii võib saadagi Singeri filmi — ja ühtlasi Saksamaa ajaloo — väärtuse üle otsustamisel võtmeküsimuseks, kas filmis kujutatud krahv Stauffenberg kannatab välja võrdluse kõigi nende Supermeestega, kelle leivanumbriks on maailm päästa ja oma päästeaktsiooni efektsusega päevatööst väsinud kinokülastajat tunni-paari jooksul täie raha eest lõõgastada. Sakslased muretsesid enne filmi valmimist kindlasti õigustatult, kas 20. juuli kujutamine Hollywoodi filmis ei trivialiseeri/moonuta neid ajaloolisi sündmusi ja nendes osalenud inimesi. Nüüd, pärast filmi linastumist, hingatakse Saksamaal üpris kergendatult. Sest tõesti, “Operatsiooni “Valküür”” on raske pidada tüüpiliseks Hollywoodi filmiks.

Minu meelest on tegemist hea mainstream-kinoga. Õieti ei olegi mul sellele ajaloolisele thriller‘ile ühtegi tõsist etteheidet. Kui arvestada veel seda, et filmi adressaadiks ei ole kitsalt sakslased, kellele on 20. juuli sündmused ja nende tagamaad nagunii üldjoontes teada ja kes on neid sündmusi ka ise mängu- ning dokfilmides kujutanud, siis pole põhjust nuriseda ka selle üle, et autorid rõhutavad siin-seal ehk liigagi eksplitsiitselt vandenõulaste motiive. Sest vaevalt väljaspool Saksamaad neist motiividest kuigi palju teatakse. Ja vaevalt teatakse eriti midagi ka vastupanuliikumisest natslikul Saksamaal.

Ent “Operatsioon “Valküür”” annab vähemalt Saksa sõjaväelaste vastupanust, mis tipnes 20. juuli atentaadikatsega, päris hea pildi. Stauffenbergi biograaf Peter Hoffmann, keda peetakse nn Kolmanda Riigi aegse vastupanuliikumise alal autoriteediks, on öelnud, et filmi ajalooline korrektsus on muljetavaldav. Selge see, tegu ei ole dokumentaalfilmiga, nii et kes mõne detaili kallal urgitseda tahab, leiab selleks alati ka põhjuse. Lugu ise on aga jutustatud kaasakiskuvalt, vältides mitte ainult pateetika- ja märulilõkse, vaid ka kiusatust natslikku esteetikat ja selle kurikuulsat lummust ekspluateerida. Kui pommipanek ja lõpukaadrite püssilasud puuduksid, võiks filmi pidada lausa dialoogirohkeks kammertükiks.

Singeri film, keskendudes vandenõule, mitte pommipanija isikule — “Operatsioon “Valküür” ei ole, nagu juba pealkirigi ütleb, portreefilm Stauffenbergist —, visualiseeris minu jaoks veenvalt ühe sõdiva totalitaarse režiimi võimumasinavärgi ja näitas, et selle peatamiseks on vaja seda masinavärki üksikasjalikult tunda ning muidugi läheb tarvis ka arvukalt inimesi. Vandenõuga oligi seotud sadu kõrgeid sõjaväelasi. Ehkki 20. juuli sündmused olid mulle juba enne filmi vaatamist üsna hästi teada, mäletan, kuidas lootsin kinosaalis, et vandenõu siiski õnnestuks — ühel hetkel tundus kinolinal kõik võimalikuna. Jah, ajalugu oleks võinud äärepealt ka teisiti minna. Ja asjaolu, et ma sellesse võimalusse uskusin, ongi minu jaoks Singeri filmi peamisi saavutusi.

Singeri filmile ennustati pressis läbikukkumist. Mitte viimases järjekorras pidi selle põhjustama Stauffenbergi kehastaja Tom Cruise. Neid ennustusi saatnud kõrgendatud emotsionaalsus oli minu jaoks arusaamatu. Minu suhe Hollywoodiga ei ole kirglik. Ka ei vaata ma filme enamasti näitlejate pärast. Tom Cruise’iga ei seostu minu jaoks ei selle maailma kurjus ega headus vms. Tema isikul, veel vähem tema eraelul, ei ole minu jaoks mingit tähendust. Asjaolu, et Cruise on saientoloog (ühtede andmete järgi lausa tippfiguure selles sektis), pean ma tema näitlejavõimete või rollisobivuse hindamisel täiesti ebaoluliseks. USA muusik Prince on kuuldavasti Jehoova tunnistaja, kuid vaevalt see tema muusikat halvemaks või paremaks muudab.

Ma ei ole suur Hollywoodi vaataja. Teadsin Tom Cruise’i enne “Operatsiooni “Valküür”” õieti vaid ühest filmist. Selleks oli Stanley Kubricki “Eyes Wide Shut” (1999). Sorinud Internetis, leidsin, et olen näinud Cruise’i veel Thomas Andersoni filmis “Magnolia” (1999), Barry Levinsoni filmis “Rain Man” (1988) ja lõpuks ka Anne Rice’i filmis “Interview with the Vampire” (1994), ent meelde polnud see näitleja mulle sellest kolmikust jäänud. “Magnolia” kaudu mäletasin ainult ta nägu. Filmi “Eyes Wide Shut” vaatasin kolm-neli aastat tagasi. Mitte soovist Tom Cruise’i näha, vaid huvist Kubricki vastu, aga ka seetõttu, et film põhineb Arthur Schnitzleri tekstil, mis räägib mind puudutavatest teemadest. Mäletan, et “Eyes Wide Shut” oli mulle elamus. Suurepäraseks pidasin ka näitlejate tööd (Tom Cruise’i kõrval eriti Nicole Kidmani).

Arvan, et Tom Cruise’i roll “Operatsioonis “Valküür”” on vägagi tõsiselt võetav. Ja mitte ainult näitleja silmatorkava välise sarnasuse tõttu Claus von Stauffenbergiga, mida on kriitika korduvalt esile tõstnud.* Filmis kujutatud Stauffenbergi karakteris ei puudu küll isiklikkus, kuid film ei keskendu selle väljajoonistamisele. Nii nagu filmis “Eyes Wide Shut” on ka “Operatsioonis “Valküür”" lugu n-ö plot-driven, mitte character-driven. Stauffenberg, olgu ta kui tahes suur isiksus, on filmis (ja eks see oli lõpuks nii ka päriselt) oma tegutsemises ülejäänud vandenõulastest ja kogu sündmustikust lahutamatu. Küsimus polnud lihtsalt pommipanekus, vaid sellises pommipanekus, mille järel kogu maa ei langeks kaosesse. Muide, Stauffenbergi naist mängib Carice van Houten — suurepärane ja Hollandis väga armastatud näitleja, kes mängis näiteks peaosa Paul Verhoeveni filmis “Must raamat” (“Zwartboek”, 2006), mis räägib vastupanuliikumisest 2. maailmasõja aegses Hollandis.

Nagu öeldud, Singeri film keskendub 1944. aasta 20. juuli sündmustele ja tutvustab ka selle eellugu, mille alguspunktiks võetakse Stauffenbergi haavatasaamine Tuneesias 1943. aasta kevadel. Tuuakse välja atentaadi- ja riigipöördekatse motiivid — need motiivid on eetilised ja mõistetavad tänapäevalgi. Kas ka järgitavad, on iseasi. Millest film aga ei räägi, on see, kust Stauffenberg õigupoolest oma moraalset jõudu ammutas. Aga … see olekski liiga pikk jutt ja sobiks pigemini portreefilmi. Sest kõnelda tuleks siis paljust: kõrgaadli identiteedist (au, vastutus jne), sõjaväelisest ja kristlikust eneseteadvusest (Stauffenberg oli usklik katoliiklane), aga ka saksa kirjandus- ja kultuuriloost. Ja vähemasti selle viimase valdkonna lahkamine rahvusvahelises mängufilmis, mille eesmärgiks on ka kassat teha, ajaks asja pisut keeruliseks. Ja võib-olla see polegi kokkuvõttes nii tähtis.

Igatahes hüüdis Claus von Stauffenberg mahalaskmisel püssitorudesse: “Elagu pühitsetud Saksamaa!” (“Es lebe das geheiligte Deutschland!”) Tõenäoliselt polnud tema viimastest sõnadest võimalik päris ühemõtteliselt aru saada, sest teistel andmetel lasi ta elada “pühal Saksamaal” (“das heilige Deutschland”) või hoopis “salajasel Saksamaal” (“das geheime Deutschland”). Mulle tundub neist kolmest saksa keeles üsna sarnase kõlaga hüüdest kõige usutavamana viimane variant — see viitaks muu hulgas ühele saksa sümbolistliku ja neoromantilise luuletaja Stefan George luuletusele “Geheimes Deutschland”.

Sest Stauffenbergist oli juba 15-aastaselt saanud Stefan George ringi liige (Stauffenberg kirjutas nooruses ka luuletusi ja huvitus kirjandusest surmani). George ringile oli omane elitaarne teadvus ja esoteerilisus. See ring oli hierarhiline — noored kirjanikud nimetasid Stefan Georget oma meistriks. Naistel ringi ligipääsu ei olnud, homoseksuaalne George pidas meestevahelist armastust kõige puhtamaks vaimseks olelusvormiks. Mõiste “salajane Saksamaa” käibis selles äravalitute sõprusringis teatava ideaalse, ainult vaimselt — kuid kirjanduse kaudu siiski just nimelt tõeliselt, s.o müstiliselt — eksisteeriva Saksamaa tähenduses. On kirjutatud, et Stauffenbergi ja tema kahe venna jaoks oli tutvus Georgega niivõrd oluline, et nende ja muu maailma vahele tekkis kogu ülejäänud eluks nähtamatu-läbitungimatu sein.

Stefan George matustel, 1933. aastal Šveitsis, seisis auvalves ka Claus von Stauffenberg. Ja tema oli 1943. aastal määratud ka viimaseks George pärandi haldajaks.

—

P.S. Stauffenbergi puhul võiks eesti vaatajale huvi pakkuda ka tema päritolu. Oli ta ju poolenisti vaat et baltisakslane. Tema ema, sünninimega krahvinna Caroline von Üxküll-Gyllenband, oli pärit Uexküllide hulgast, kuid suguvõsa sellest harust, mis oli Baltimaadelt juba 18. sajandil Saksamaale välja rännanud. Kindlasti võíb aga pooleldi baltisakslaseks pidada Stauffenbergi naist, Kaunases sündinud Ninat, kes oli ema poolt von Stackelberg. Nina von Stauffenberg (srn 2006) käis 1989. aastal ka Eestis, oma suguvõsa kokkutulekul (sellest kirjutas 2007. aastal Eesti Ekspress). Aga sellega 20. juuli sündmuste Balti-seos ei piirdu. Lõhkeaine, millega Stauffenberg üritas Hitleri teise ilma saata, muretses talle Kuramaal sündinud ja Liivimaal sirgunud vabahärra Wessel von Freytag-Loringhoven, kes mõni päev pärast riigipöörde mahasurumist sooritas enesetapu.

P.P.S. Vaatasin filmi “Operatsioon “Valküür”" 13. veebruaril Tartu kinos Cinamon.

—

* Vaatasin eile ETV-st Kristjan Paul Virve dokfilmi Ants Eskolast (“Olla või mitte olla”, 2008) ja mõtlesin, et noor Eskola oleks nii oma välimuse poolest kui ka teatava loomupärase aristokraatliku hoiaku tõttu sobinud hiilgavalt ka Stauffenbergi rolli … Huvitaval kombel olid nad samahästi kui ühevanused: Stauffenberg oli Eskolast enam-vähem täpselt kolm kuud vanem. Sellega eluteede sarnasus ka piirdub. Hetkel, mil Stauffenberg Saksamaal atentaati ja riigipööret sooritas, oli Eskola Solikamski vangilaagris Siberis …

—

P.P.P.S. (27. veebr. 2008). Tänases Sirbis ilmus filmile “Operatsioon “Valküür”" arvustus Jan Kausilt (“Ajalootund eetilistest natsidest”), kelle hinnangutega ma üldjoontes nõustun.

Etty Hillesum: Kus on tegelikkus?

Laupäeva hommikul [28. märtsil 1942] kell kümme

Võtsin nädal aega tagasi nõuks kirjutada iga päeva lõpul oma päevikusse, mis inimestega ma sel päeval rääkisin. Aga selle peale kuluks kohutavalt palju paberit. Ja kas oleks sellel üldse väga mõtet? Mõnikord on mu päev inimesi ja vestlusi tuubil täis, ja ometi on mul tunne, nagu elaksin täielikus vaikuses ja rahus. Ja see õhtune puu mu akna taga on siis suurem seiklus kui kõik inimesed kokku. Mõtlen vahel, et mu elus juhtub nii palju asju, nii palju on seal huvitavaid inimesi, raamatuid, jutuajamisi, elamusi — kahju, et ma ei jõua seda kõike kirja panna, pärastiseks. Aga, noh, mis teha, siiski on mu tegelikkus kusagil sootuks mujal. Peaksin vist alatiseks loobuma kõige läbielatu üleskirjutamisest. Minu tegelikkus on mujal.

[...]

Ja siis: inimese elus juhtub nii mõndagi, ja elu on sündmusi ääreni täis. Kuid ometi? Kannaksid nagu kusagil oma sisemuses suurt, viljakat üksildust igal pool endaga kaasas. Ja teinekord on kõige olulisemaks päevasündmuseks puhkepaus kahe sügava hingetõmbe vahel ja sisevaatlus viis minutit kestva palve ajal.

—

Tõlgitud teosest: ETTY. De nagelaten geschriften van Etty Hillesum 1941–1943. Onder redactie van Klaas A. D. Smelik, tekstverzorging door Gideon Lodders en Rob Tempelaars. Amsterdam: Uitgeverij Balans, 1986, lk 318.

Vt ka nt: Etty Hillesum: On kahesugust üksildust.

Neli õhtut detsembris

Neljapäev, reede, laupäev — iga nimetatud päeva õhtuks olin lahkete inimeste poolt kuhugi kutsutud, peole ja puha. Detsembris hoitakse kuidagi kokku. Aga hammas kesknädalal ei küsinud. Mistõttu käisin neljapäeva pärastlõunal hoopis hambaarsti juures ja õhtul toibutasin end kodurahus. Reede varahommikul uus hambaarsti juures käimine ja hiljem, juba päeva poole, aeg-ajalt sandivõitu enesetunne, mis laupäeval järk-järgult lõplikult taandus.

Aga reede õhtul ja laupäevagi õhtul toimunud sünnipäevapidudele ma läksin, ehkki läksin vaid pooleldi. Sest reedese peoga olin seotud ju vaid sel määral, et kohtusin C-ga, kes oli mh selle sünnipäeva pärast Tartusse sõitnud, kuid peo eel ning vahepealgi õnneks ka minuga aega veetis: Tartu tänavaid mööda kõmpides, oma sügiskingadega, ja paaris kohvikus juttu ajades (sest sügiskingades jalad hakkasid külmetama). Aitäh! Peaksin vist jälle kusagile kitsasse tänavasoppi kolima, mõnele Marta tänavale, mõtlen. Sest Päeva tänava ots, kuhu ma enne polnud vist sattunudki, reedese peo toimumispaik, jättis mulle väga hea mulje.

Laupäeva õhtul, tol teisel sünnipäeval, Kuperjanovi tänaval, vaatasin ära vaid Woody Alleni filmi “Zelig”, mis kujutas endast õieti alles peo avatakti, ja läksin siis, või vaat et hiilisin, läbi õhtuse linna koju, soojast ja üsna rahvusvahelisest seltskonnast, sest olin kahjuks koletult väsinud ja ka oma hamba pärast mures. Aga 1983. aastal valminud “Zeligit”, filmi absoluutselt identiteeditust inimesest Leonard Zeligist, nägin ma juba kolmandat korda, ja mina selle filmi sinna õieti enam-vähem kaasa tarinud ju vist olingi.

[---] Ja täna. Pühapäeval. [---] Täna oli koosistumisi ja vestlusi, kus tuli jutuks muu hulgas Hando Runneli artikkel, milles ta ütleb: “Kui üks rahvas saastatakse teise rahvaga, ükskõik, kui sõbralik sa oled, sureb see rahvas välja.” Ja taas meenusid Mardna ja Sults ja Delfi kommentaarid, ja taas meenus see sünge paine, mida on Eestis tunda juba vähemalt teist aastat. Kuidas saab teist rahvast saastaks või igatahes saastajaks nimetada!? Eesti rahvuskonservatiivne ideoloogia näib olevat sulgumas umbsesse ksenofoobiasse.

Aga ühel neist tänaõhtustest koosistumistest, hea sõbra H. köögis, vaatasime tema valmivat tõlget. See on päevik, mille autoriks on tüdruk (hiljem juba noor naine, *1920), kelle perekond lahkus Austriast 1939. aasta algul,  üsna peagi pärast Austria annekteerimist Saksamaa poolt, tagakiusamiste eest Norrasse ja kes 1942. aastal viimaks Auschwitzis suri.

Ruth Maier. Ta on Jaan Krossi eakaaslane. Ta on kirjanduslikult andekas. Ta on tark. Ta kirjutab saksa ja norra keeles. Teda on võrreldud Anne Frankiga. Ja Etty Hillesumiga. (Vanuselt jääb ta õieti Anne Franki ja Etty Hillesumi vahepeale). Ta on pärit assimileerunud juudi perekonnast, kelle identiteedist natsirežiim muidugi ei hooli — natside jaoks on määrav vaid veri. Ta on nende silmis juut. Muud ei midagi.

Küsinud H-lt luba, lisan siia lõppu ühe lõigu sellest tema valmivast tõlkest. Sest pidin seda lugedes mõtlema Eestis viimastel aegadel tajutavale homofoobiale ja muule teisevihale. Mis vahet seal lõppude lõpuks on, kui viha objektiks on inimrühm!? Igaüks mis tahes rühmast on inimene. Seda esimeses järjekorras. Ja Ruth Maier on Ruth Maier, oma elulooga, täiesti kordumatu inimene. Mitte liik ega sort ega rass ega sättumus jne. Mitte juut või koguni ainult juut, kelleks ta paari aasta jooksul taandati.

Niisiis, Ruth Maier kirjutab 1938. aasta 5. oktoobril — Saksa seadused on Austrias kehtinud umbes pool aastat — Viinis oma päevikusse nii:

“On varahommik, inimtühjad tänavad. Nurga tagant tuleb juut, noor, hästi riides. Ilmuvad kaks SS-meest. Lajatavad juudile kordamööda vastu kõrvu, juut vangub … hoiab peast kinni … läheb edasi.

Nüüd küsin mina, Ruth Maier, kaheksateist aastat vana, küsin maailmalt kui inimene, kui inimene küsin ma: kas see on normaalne? … Miks lubatakse sellisel asjal sündida, tahan ma teada. Miks tohib üks germaanlane, sakslane, lüüa juuti, lihtsalt sellepärast, et üks on sakslane ja teine on juut?

Ma ei hakka rääkima pogrommidest, juutidevastasest märatsemisest. Akendelõhkumistest, korterirüüstamistest … Mitte selles ei ilmne see kohutav madalus nii selgelt.

Vaid just siin, selles kõrvakiilus. Kui Jumal on olemas … ma kahtlen selles ja tema nime kasutamine pole mulle meeltmööda … aga nüüd võtku ta seal üleval teadmiseks … kui ta on olemas: see kõrvakiil tuleb lunastada vere … või … ükspuha millega, aga nii seda jätta ei või!!!

Ja ma ütlen teile, aarialastele, inglastele, prantslastele, teile kõigile, kes te seda sallite: teie kõik kannate selle kõrvakiilu eest vastutust, sest teie olete lasknud sellel sündida.”

—

P.S. 15. dets. 2008. Eemaldasin postitusest Woody Alleni filmist “Zelig” rääkiva lõigu ja avaldasin täna eraldi postitusena. Eemaldatud lõiku tähistavad tekstis kandilised sulud.

Raaheli kiituseks

Tuntud arsti ja poliitiku, Eesti Tervishoiuameti järelevalve osakonna juhataja Peeter Mardna suust kostis eelmisel nädalal lause, mis on tänaseks jõudnud saada juba Eesti mõtteloo homofoobse voolu klassikaks. Mardna lause on järgmine: “Psühhiaatrilises mõttes on omasooiharus haigus, seda teavad kõik.” (Vt Delfi, 2. dets. 2008.)

Seepeale esitas MTÜ Seksuaalvähemuste Kaitse Ühing õiguskantsleri büroole kaebusega avalduse, leides selles, et Mardna sõnad solvavad homoseksuaalseid inimesi ja eksitavad ühtlasi avalikkust, sest need on tõlgendatavad tervishoiuameti seisukohana, mistõttu Mardna peaks vabandama.

Tervishoiuamet vastas avaldusele selgitusega, et Mardna sõnad olnud tegelikult endamisi lausutud nending, mitte tervishoiuameti ametlik seisukoht. Doktor olevat üksnes konstateerinud, et psühhiaatria ajaloos on homoseksuaalsust ka haiguseks peetud. See nending, mida Mardna kõrval istunud Delfi ajakirjanik olevat tõenäoliselt kuulma juhtunud, olevat kontekstist välja kistud ja avalikkusse paisatud. Sisuliselt eksitavat seega hoopis ajakirjanik avalikkust, mitte Mardna.

Minu jaoks on selles räiges loos palju segast. Kindel paistab olevat igatahes see, et Mardna ütles oma sõnad mingil sotsiaalministeeriumi üritusel abielu ja vaba kooselu aspekte tutvustava uuringu ettekandeid kuulates. Niisiis avalikul üritusel, kuhu olid lubatud ka ajakirjanikud, ja mitte kusagil kõrtsis või saunalaval. Nentija oli ilmselt kaine ja nending ei olnud ilmselt ka osa mingist tema ettekandest psühhiaatria ajaloo teemal.

Ja vaevalt Mardna säärase ettekandega mõnel tõsiselt võetaval üritusel esineda saanukski, sest oma erialalt on ta radioloog, mitte psühhiaater. Ka pole ma kuulnud, et homoseksuaalsuse “ravimiseks” oleks kasutatud röntgenuuringuid, ultraheli, kiiritusteraapiat vms. Välistada ei saa muidugi midagi. Doktor Arthur Janov näiteks ajab Ameerikas homodest kurje vaime välja nn “ürgkarjete” abil, muide hirmkalli raha eest.

Tõsi küll, kui peab paika Mardna kaheosalise teesi see osa, mille järgi nagunii kõik teavad, et homoseksuaalsus on psühhiaatrilises mõttes haigus, siis võiks sellise ettekande pidamine Mardnale jõukohane ju olla, nagu ka kõigile teistele. Kuid siis, tuleb tunnistada, ei saa kuidagi mööda küsimusest, milleks ja kellele on loengut nii üldtuntud teemal üldse vaja.

Siiamaani peaks mu jutt olema võrdlemisi loogiline. Tervishoiuameti selgituste põhjal võib niisiis järeldada, et Mardna istus ja kuulas mälestusväärsel sotsiaalministeeriumi üritusel esinejat, kelle ettekanne käsitles mingit abielu ja vaba kooselu aspekte tutvustavat uuringut, mis puudutas ilmselt ka homoseksuaalsust ja homoabielu.

Mardna istus, kuulas, jäi mõttesse — ja ohkas mingil põhjusel ühtäkki endamisi, et psühhiaatria ajaloos on homoseksuaalsusse ju ka teisiti suhtutud, pagan võtaks, mida kõik ju väga hästi teavad! Ohe pidi olema piisavalt häälekas, et ajakirjaniku kõrv seda kuuleks.

…

Ajalugu pakub tõesti küllaga ohkamapanevat. Ja sugugi mitte ainult psühhiaatria vallas. Omapäraseid seisukohti leidub näiteks kirikuloos. Kujuteldav on näiteks olukord, kus Eesti Kirikute Nõukogu ühel või teisel üritusel, mis on pühendatud, ütleme, oikumeenia (s.o erinevate kristlike konfessioonide vahelise koostöö) tugevdamisele Eesti kirikute vahel, ohkab keegi kuulajate seast, ütleme, mõni EELK vaimulik vanemast põlvkonnast, näiteks mõni praost, kes on ühtlasi assessor, endamisi nõnda:

“Teoloogilises mõttes on Rooma paavst antikristus, seda teavad kõik.”

Suust lipsanud lause lekib ajakirjandusse. Philippe Jourdan ja Vello Salo on maruvihased ja nõuavad, et EELK juhtkond avalikult vabandaks. Peapiiskop Andres Põdra sekretärilt saabubki peagi ametlik selgitus, et lugupeetud vaimulik olevat mõelnud oma nendinguga seda, et luteri kiriku ajaloos on, nagu teada, olnud inimesi, reformaator Martin Luther teiste hulgas, kes on seda kahtlemata kahetsusväärset seisukohta pooldanud.

Kära vaibub mõne aja pärast. Kirikute nõukogu jätkab tööd. Võib-olla jääb vana vaimulik järgmisse kirikuvalitsusse valimata ja läheb varsti pensionile. Aga kõik pole nii lihtne, sest emerituseks sunnitud karjasel on saladus.

Asi on ju selles, et tegelikult ei lausunud ta neid saatuslikke sõnu endamisi. Sõnad olid adresseeritud tema väikesele tütretütrele, kes sel kaunil ja siiski nii õnnetult lõppenud ettekandepäeval tema kõrval istus. Viieaastane Raahel istus temast nimelt paremal pool ja Delfi reporter vasakul pool.

Raahel oli jumekas ja ilus, aga ka, mis peamine, väga terane tüdruk. Pärast seda, kui Raaheli vanemad olid lahku läinud (ema oli hakanud ringi tõmbama ja isa alkoholi küüsi sattunud, või vastupidi, ning mõlemad olid usust taganenud), oli nüüdne emeritus ühes oma naisega langetanud otsuse tütretütre kasvatamine enda kätte võtta. Raahelile elu töökate ja jumalakartlike vanavanemate juures meeldis. Talle meeldis seal kõik. Talle meeldis ka juures olla, kui vanaisa kolleegidega mõnikord köögis laua ümber videvikku pidas, teed juues ja Jumalast ning maailmast rääkides.

Raahel kuulas, pani tähele ja polnud seejuures suu peale kukkunud. Mõnikord esitas ta jutuhoogu sattunud jumalameestele küsimusi. Need võisid olla hämmastavalt nutikad ja näha asju täiesti ootamatu nurga alt. Seetõttu hakkas vanaisa oma lapselast, kelle janu Sõna järele näis olevat kustutamatu, aeg-ajalt jumalateenistusele lisaks ka teistele kiriku korraldatud üritustele kaasa võtma. Isegi konverentsidele, mida teised lapsed igavaks põlgasid. Ent Raahel oli sealgi hea ja kannatlik kuulaja. Kui ta mõnest asjast aru ei saanud, siis müksas ta tasakesi vanaisa ja küsis temalt seletust. Nii oli läinud ka tol õnnetul Eesti Kirikute Nõukogu üritusel.

Sest märkida tuleb sedagi, et eakal praostil ja assessoril oli juba mitmendat aastat häbematult kõrge vererõhk. Hiljuti oli ta organismist avastatud ka suhkruhaigus. Ja mis seal salata, ka kehakaalu oli tal üksjagu. Need asjad võisid vabalt omavahel seoses olla. Nii polnud midagi imestada, et tol kirikute nõukogu üritusel temast vasakul pool istuv Delfi ajakirjanik vaimuliku hiigelsuure kõhu tõttu nääpsukest Raahelit, kes teisel pool kõhtu istus, lihtsalt ei märganud. Kõhu tõttu polnud vaimulikul võimalik ka kummargile laskuda ja uudishimulikule Raahelile ähmaseks jäänud kohtadel selgitusi kõrva sosistada.

Üritus hakkas juba ühelepoole saama ja peagi pidi algama ühispalvus, kui Raahel järsku vanaisa poole pöördus ja küsis, et miks naabripoiss oli talle öelnud, et Luther on ketser. Naabripoisi vanemad olid katoliiklased. Seepeale andis vanaisa Raahelile väikese ülevaate kirikuloost ja mainis ka, et Lutheri vahekord katoliku kirikuga oli üldse väga pingeline ning et tema pooldajate leeris levis koguni arvamus, et teoloogilises mõttes on Rooma paavst antikristus. “Seda teavad kõik … aga tänapäeval väga hästi, et see arvamus oli täiesti ekslik,” tahtis ta veel lisada. Aga Delfi ajakirjanik oli juba jõudnud tõusta, et minna ja oma kuritahtlik artikkel avaldada.

Järgmisel päeval oli pahandus majas. Vaimulikult nõuti seletusi. Osa Delfi kommentaatoritest juubeldas, aga selle juubeldamise pärast tundis ta südames ainult piinlikkust. Selge oli vaid üks: väikesest Raahelist ja tema küsimusest ei saanud ta avalikkusele rääkida, tulgu mis tuleb. Tal hakkas valus juba ainuüksi mõttest, et see süütu ja teadmisjanune tüdruk, kes niigi oma liiderliku ema ja alkohoolikust isa pärast kannatas, võiks kõige krooniks ka avalikkuse lõugade vahele sattuda.

Ja oma suurest kõhust ei saanud vaimulik samuti rääkida. See oli tema hell koht. Asja südame ja mõistusega läbi kaalunud, jõudis ta järeldusele, et üle ei jää muud kui kogu süü enda peale võtta ja tunnistada: jah, need saatuslikud sõnad lausus tõepoolest minu patune suu, aga sõnad olid lausutud siiski vaid endamisi ja pominal, ilma tagamõtteta. Jumal hoidku! Eks inimesed ju ikka pomise aeg-ajalt midagi. Vanainimesed eriti.

Mis sai aga Raahelist? Raahel kasvas jõudsasti, uurides vaheldumisi Jumala sõna ja mängides süütuid lapsepõlve mänge. Sirguvat tüdrukut oli lausa lust näha. Tema vanavanematel jätkus õnneks tervist veel pikkadeks aastakümneteks ja ka tema laiale teele sattunud vanemad võtsid viimaks aru pähe, taastasid oma karilejooksnud abielu ning uuendasid ühtlasi oma vahekorra Jumalaga.

Kui Raahel suureks sai, asus ta hetkegi kõhklemata õppima teoloogiat. Pärast stuudiumi lõppu ordineeriti ta peagi EELK pastoriks. Ta abiellus katoliikliku naabripoisiga, kes oli nagu temagi pühendunud usuteadusele, täiendades kodumaal saadud haridust ka Poolas ja Itaalias. Nende abiellumise ajaks oli katoliku kirik juba ammu preestrite tsölibaadinõude tühistanud.

Läksid aastad ja pärast Raaheli vanaisa surma leiti ühest tema laekast Raahelile adresseeritud kiri. Kirjas selgitas vanaisa esimest korda puhtsüdamlikult tol ammusel kirikute nõukogu üritusel aset leidnud intsidendi tagamaid. Raahel jättis vanaisa sõnad meelde, mõtiskledes nende üle oma südames.

—

P.S. Vt ka Oudekki Loone sümpaatset arvamuslugu  “Devalveerimine, homod ja sõnavabadus”, mis vaatleb samuti doktor Mardna juhtumit, laiemalt ka sõnavabadust ja selle piire, avalikkust ja avalikult oma arvamust avaldava inimese kohustust oma arvamuse eest vastutada.

P.P.S. Sellele, kes võib-olla ei teadnud: 1973. aastast kustutasid Ameerika psühhiaatrid homoseksuaalsuse psüühikahäirete nimekirjast. Maailma Tervishoiuorganisatsiooni Rahvusvahelisest Haiguste Klassifikatsioonist kaotati homoseksuaalsus kui diagnoos 1992. aastal (Vikipeedia).