Ses mõttes oli saate kolmest osast minu jaoks vist kõige huvitavam teise osa see lõik, kus Oudekki Loone Laulvale revolutsioonile tagasi mõtles. Ta avaldas arvamust, et lapse jaoks, vähemalt tema jaoks, oli kogu sellel Laulva revolutsiooni ajal küsimus sõjast ja rahust palju olulisem kui küsimus riiklikust iseseisvusest või selle puudumisest: sõda ja olukorda, kus kõik inimesed võivad surra, kujutab laps ette; kas riik on iseseisev, pole lapse jaoks seevastu nii tähtis, see ei tarvitse muuta riigiasjades nagunii mitte osaleva lapse elu kuigivõrd, rääkis Oudekki. Ma olen sellega üldjoontes nõus ja olen ka ise üsna sarnaselt mõelnud. Aga ma ei tea, kas küsimus sõjast ja rahust on siiski see, mis on mulle Laulvast revolutsioonist peamisena meelde jäänud. Võib-olla on asi selleski, et olen Oudekkist paar aastat vanem, ja paar aastat selles — nagu põhjusega öeldakse — õrnas eas, pealegi keset segaseid, kiiresti muutuvaid olusid, võib tähendada paljugi. Ulatuslike ja aastaid kestvate ühiskondlike murrangute kogemisel mängib noore kogeja vanus ilmselt suurt rolli. See, kuidas näeb maailma inimene, kes saab teismeliseks näiteks sõja alguses, ilmselt erineb sellest, kuidas näeb sedasama maailma inimene, kes saab teismeliseks sõja lõpus. Ja inimene, kes on kogu sõja vältel laps, või inimene, kes on sündinud sõja lõpus või veidi aega pärast sõda, näeb kõike veel tõenäoliselt hoopis kolmandat, neljandat ja viiendat moodi. Ja nii edasi.

2.

Minu jaoks jäi tõeline sõjahirm, küllap suures osas see sõjahirm, mida NSVL-is külvati, Laulva revolutsiooni eelsesse aega. Mäletan, et tundsin esimest korda sõjahirmu vist siis, kui mu seitse aastat minust vanem vend rääkis mulle, et Iraani–Iraagi sõda võib tähenda mingit suuremat sõda ja et pole välistatud, et see jõuab ka Eestisse. Ettekujutus sellest täitis mu õudusega. Iraani–Iraagi sõda algas 1980. aasta sügisel, seega olin oma esimest sõjahirmu tundes umbes viie-aastane. Midagi sõjalaadset toimus Eestiski. Samal sügisel — ja samal päeval, kui puhkes Iraani-Iraagi sõda, 22. septembril — puhkesid Tallinnas noorterahutused seoses Propelleri kontserdiga. Vend rääkis ilmselt pisut hiljem, et seal olevat peetud kaklusi miilitsaga, ka tramme või busse olevat pikali lükatud jne; läbi krigina-kragina rääkis sündmustest ka Ameerika Hääl, mida meil kodus vahel ikka kuulati. Olukord ei jätnud mind külmaks: Propeller oli ka minu väga varajane iidol, venna eeskujul muidugi, ja laulu Karuksist, kes vangitornis istus, teadsin ma hästi — tõenäoliselt kuulsingi seda esimest korda siis, kui vend rahutustest rääkis. Mul polnud loomulikult õrna aimugi, kes see õnnetu Karuks — või Kaaruks, nagu ma arvasin — õigupoolest on. Ühiskondlikud asjad olid minu jaoks väga udused, aga kui ma pidin nende suhtes mingi seisukoha võtma, siis olin ma loomulikult ja kahtlemata nende poolt, kelle poolt oldi mu kodus. Ja muidugi mõista olin ma Propa poolt, kes ainsana oli sedamaid nõus ennast ohverdades armsa ja kalli Karuksi vangitornist välja lunastama. Ja miilitsat kartsin ma nagunii. Nagu ka sõjaväge. Ja vangivalvureid. Seevastu Propa oli ikkagi vabariigi kõige parem punt.

Paar aastat hiljem, pärast Brežnevi surma, kui võimule tuli Andropov, käisid kodus jutud, et nüüd võib juhtuda, et sisse seatakse “sõjaväeline hunta”. Palusin endale seda huntat pisut seletada, ja saadud seletus ajas mulle hirmu nahka. Ei, mingit huntat ma küll ei tahtnud. Veel vähem sõjaväelist. Piisas sellest, et sõda käib Iraani ja Iraagi vahel. Nagu ka Afganistanis, seal juba aastaid: arvestasin väljavaatega, et mindki kunagi Afganistani saadetakse ja seal võib-olla ka maha tapetakse. Kahurilihaks sattumise võimalust pidasin ma siiski üsna väikeseks, sest liikus jutt, et Afganistani saadetakse ainult tumedajuukselisi. Pealegi ei saanud see sõda minu meelest lihtsalt nii kaua kesta, kuni mina ohtlikku ikka jõuan.

Sõda polnud küll vaja. See võis väga kurvalt lõppeda. Lugesin esimestes klassides kodust leitud raamatut, kus oli juttu aatompommide heitmisest Hiroshimale ja Nagasakile. Üks raamatus ära trükitud ähmane foto, millel oli kujutatud varjusid, mis olid mõnest Hiroshima elanikust plahvatushetkel kusagile teele järele jäänud, viirastus mulle veel tükk aega. Selleks raamatuks, nagu nüüd välja selgitasin, oli Vsevolod Ovtšinnikovi “Kuum tuhk”, mis ilmus 1985. aastal. Olin siis umbes kümme aastat vana. See raamat oli nii õudne, et ma ei julgenud enam selle kaantki pärast aatompommiloo läbilugemist vaadata.

“Kuuma tuhaga” konkureeris minu jaoks õudsuselt veel ainult Arthur Conan Doyle’i “Baskerville’ide koer”, mille kaanel oli kujutatud lillat koeralõusta. Ma ei lugenud seda raamatut ega tahtnudki lugeda ja ma pole seda ka tänase päevani lugenud. Olin näinud aga filmi, mille venelased sellest raamatust teinud olid — nood öös vilavad koerasilmad ja vilamist saatev lõrin ühes filmistseenis võtsid minult vähimagi lugemisisu. Õudse kaanepildiga ja vähemalt sama õudse pealkirjaga oli ka kellegi Sergei Abramovi raamat “Karda elavat”, mille ma kord kodus kusagilt riiulilt avastasin ja mida ma muidugi samuti kunagi ei lugenud. Õudne oli ka Ameerika film “Sügavik” (uurisin nüüd asja, see pidi olema Peter Yates’i film “The Deep”, 1977), mida ma koos emaga, see vist veel enne kooli, kinos Ekraan vaatamas käisin – poole filmi pealt läks mul kogu sellest õudusest süda pahaks ja me lahkusime kiiremas korras kinosaalist. Väljas ma oksendasin. Ema polnud osanud enne seanssi oletadagi, mis film see selline on, aga ta oli lootnud parimat. Õudsed ja masendavad olid lõpuks Vene sõjafilmid, mida telekast sageli näidati. Õudust elus ikka jätkus.

3.

Mis ei tähenda muidugi, et mu elu ENSV-s oleks olnud õudne. Kaugeltki mitte. Nimetatud õudused olid reeglina ka seda laadi, et neid vältida oli lapsemäng. “Kuuma tuha”, “Baskerville’ide koera” ja “Karda elavat” võis kapinurka peita, Vene sõjafilmid võis vaatamata jätta ja kinost võis keset seanssi välja tulla, vajadusel ka oksendada. Need olid lapse väikesed argiõudused ja -hirmud, millel reeglina polnud ENSV-s valitsenud režiimiga teab kui palju pistmist, veel vähem Laulva revolutsiooniga, mis siis polnud veel alanudki. Suuremad hirmud jäid revolutsioonieelsesse aega ja sõjahirm oli minu jaoks lihtsalt üks hirm teiste hulgas. Ta polnud valdav. Foonina oli ta olemas ja sellega harjus — nagu ka sõjalennukite igapäevase mürinaga Tartu kohal. Kogemus oli mulle pealegi näidanud, et sõjahirmul pole alati alust: Iraani-Iraagi sõda Eestisse ei jõudnud, Andropov suri peagi (keerates sellega nässu Sarajevo olümpiamängude teleülekanded) ja tema huntat ei tulnud, “Kuumast tuhast” olin leidud nimekirja NSVL-i linnadest, millele ameeriklased aatompomme sihtivat – ühtegi Eesti linna nende hulgas ma ei märganud, ja see oli mulle suureks kergenduseks. Ja isa, kes oli ühel 1986. aasta päeval Tšernobõli tuumaelektrijaama katastroofi tagajärgede likvideerimiseks välja kutsutud, kusagile sõjakomissariaati, saabus sama päeva õhtul rõõmsa näoga koju tagasi: väljakutsujad olid eksinud, ta oli Ukrainasse minekuks natuke liiga vana. Õnnetused läksid minust ikka ja jälle mööda. Optimismiks oli põhjust.

Ma ei mäleta, et ma Laulva revolutsiooni ajal midagi väga kartnud oleks, või kartnud väga pikalt järjest. Toimus palju ja põnevust sellega seoses oli ka palju, õhinat ja eufooriat, mis mind vist ajapikku ka natuke tüütama hakkas. Lootsin igal juhul väga, et kõigel on happy end — asjad ju edenesid, sellest sain ma aru. Moskva andis kõigi oma ähvarduste kiuste järele. Intrite sepitsused luhtusid üksteise järel ja ka eestimeelsete jõudude omavahelised hõõrumised lahenesid enamasti. Mina olin seejuures ikka pigem ERSP ja kodanike komiteede poolt (muidugi oli komiteede väljastatud isikutunnistus ka minul, seejuures minu isiklikul soovil), nende ideedest sain ma paremini aru. Mis ei tähenda, et mul oleks olnud midagi Rahvarinde vastu (loomulikult seisin ma ka Balti ketis jne). Küll oli mul vägagi palju EKP-laste võimule jäämise vastu — see seltskond, partei, nagu seda kutsuti, ei äratanud minus vähimatki sümpaatiat. Võib-olla oleks midagi muutnud see, kui oleksin isiklikult tundnud mõnda parteilast (või vähemalt nende pooldajat). Aga säärast tuttavat polnud kusagilt võtta.

Nii olid nad minu jaoks selgelt nemad, mitte meie. Üks, nojah, ikkagi võõravõitu seltskond. Ja minu õiglustunde jaoks polnud vastuvõetav, et see seltskond, kes on massiliselt inimesi tapnud ja taga kiusanud, võiks sellele vaatamata edasi valitseda. Mulle ei meeldinud ka see udune keel, mida nad kasutasid. Ma ei saanud näiteks aru, miks nad ei suutnud iial rääkida Eestist, vaid pidid rääkima ainult Eestimaast. Või miks nad rääkisid ainult vene inimestest, aga mitte iial venelastest (tõsi küll, viimast sõna vältisid paljud teisedki). Või miks nad rääkisid ainult suveräänsusest, mitte iseseisvusest. Ma ei taibanud, miks hakkasid ajalehed ENSV Ülemnõukogu Presiidiumi esimeest Arnold Rüütlit korraga Eesti presidendiks nimetama, ehkki see polnud tema ametlik tiitel jne. Mõisted “eufemism” ja “tabusõna” ei öelnud mulle siis veel midagi, aga keeleküsimused huvitasid mind järjest enam. Telekas ja raadios räägiti ja vaieldi päevad läbi ning ma panin tähele, et erinevad vaated on sageli seotud ka erineva keelega. Vana ühiskond oli taandumas ja ka mina, verinoor radikaal, olin jõudmas tasapisi murdeikka, mis ei saanud samuti igavesti kesta. Kõigile nendele suurtele ühiskondlikele ja minu väikestele isiklikele murdumistele pidi varem või hiljem tulema lõpp, ja ma lootsin, et see tuleb õnnelik.

Laulva revolutsiooni päevil. Mina parimat strateegiat vaagimas. (Prillid on poos.)

4.

Mida ma mäletan Eesti Kongressist? Pidasin seda väga oluliseks sündmuseks, kuid n-ö ajalooliselt tähtsaid üksikasju on jäänud mulle sellest meelde väga vähe. Aga nii pole ainult Eesti Kongressiga. Võib öelda ka, et see, mis mulle kogu sellest Laulvast revolutsioonist meelde on jäänud, ei puutu “suures ajaloos” enamasti asjasse. Ma mäletan peamiselt “isiklikke asju”. 1980. aastate lõpus ja 1990. aastate alguses Eestis toimunud sündmused, millest mõndagi on siis ja hiljem tähtsündmusteks nimetatud, on hangunud mu mälus üsna tihedalt kokku. Ma ei oleks päris kindlasti võimeline neid sündmusi nende ajalises järgnevuses nimetama. Ja seda, et mõni neist paljudest sündmustest oli tähtsündmus, olen ma vahel teada saanud alles hiljem: ma ei suuda näiteks kuidagi meenutada, millal ma legendaarsetest öölaulupidudest kuulsin. Ilmselt oli minu 1988. aasta suvi lihtsalt selline, et Tallinnas toimunu sinna sisse ei mahtunud (kui ma tagasi mõtlen, siis tolle aasta juunikuus olin ma vist spordilaagris ja telekat me seal küll ei vaadanud, raadiot ei kuulanud). Ma pole kunagi lugenud selle perioodi kohta ka ühtegi hõlmavamat ajalooraamatut — mitte põhjusel, et see periood jätaks mind ükskõikseks, vaid lihtsalt seetõttu, et olen vist kartnud, et teadmine “sellest, kuidas kõik tegelikult oli”, võiks mõjutada minu isiklikke mälupilte, tekitada neis “korda” luues hoopis segadust. Oh, maaliõpetaja, need pole mul mingid plätserdused, mu piltidel on lihtsalt omad värvid ja oma kompa! Pealegi: kõik läks ju lõpuks hästi, Eesti sai vabaks demokraatiaks ja NSVL-i küljest lahti — ja seda ma tahtsingi, see oli täpselt minu mõte.

Eesti Kongressiga seoses meenub mulle selge pildina ainult see, kui istusin ühel õhtul Tartu lastekunstikooli kunstiajalooklassis (see kool oli asunud siis juba paar aastat Jakobi mäel), õpetaja polnud veel saabunud — ilmselt hilines, nagu nii sageli —, ja seletasin oma parimale kunstikoolisõbrale P-le midagi sellesama Eesti Kongressi kohta. Kui ma ei eksi, siis olid just äsja olnud Eesti Kongressi valimised ja mina olin kodus valimiste tulemusi jälgides hoolega üles kirjutanud, mis partei ja liikumine kui palju hääli sai, koostanud enda jaoks vist ka mingisuguse nimekirja saadikutest jne. See tundus mulle väga põnev ja huvitav, ja sellest ma siis P-le seal kunstiajalooklassis ka õhinal rääkisin, surudes talle ilmselt samal ajal nina alla oma märkmeid. Tõenäoliselt seisid need märkmed mingis koolivihikus. Ja ma mäletan, et P-le ei tundunud kogu see asi absoluutselt põnev ega huvitav, ta üsna varjamatult muigas mu üle.

See episood pidi mahtuma kusagile 1990. aasta 24. veebruari ja 11. märtsi vahele, aega pärast Eesti Kongressi valimisi ja enne Eesti Kongressi esimest istungjärku. Olin siis 14 aastat vana, P. oli minust kaks aastat vanem, järelikult 16. Ja ma tõesti ei mäleta, kas poliitika ei huvitanud teda lihtsalt tollel konkreetsel korral või ei huvitanud see teda tol ajal üldse. Ja ma ei tea, kas sellel, et mina olin tollal temast rohkem politiseerunud, oli pistmist meie õige pisut erineva vanuse ja elukogemusega. Igatahes kui ma tollele ajale praegu tagasi mõtlen, siis mingeid erilisi poliitilisi arutlusi, mida ma oleksin tollal oma sõpradega pidanud, ka P-ga, veel vähem vaidlusi, mulle ei meenu. Tõenäoliselt me rääkisime poliitilistel teemadel küll ja palju, aga see ei ole jäänud meelde, sest see oli nii tavaline. Ja ilmselt minu jaoks tollal (nagu nüüdki veel) ka ikkagi vähem tähtis kui mõni muu asi. Ma ei mäleta ka tolleaegseid vestlusi ilma teemal. Ja tõenäoliselt ilmast, mis on Eestis reeglina sant, räägiti ju ka siis … Poliitvaidlustest meenub mulle õigupoolest ainult üks: olin siis esimestes klassides – see oli veel enne Laulvat revolutsiooni – ja vaidlesin oma vennaga (mitte temaga, kes mulle Propat lasi ja Iraagist ning Iraanist rääkis, vaid temaga, kes on minust vanem umbes kaks aastat) ägedalt küsimuse üle, kumb riik on parem, kas NSVL või USA. Mina raiusin, et USA, tema raius, et NSVL. Mis argumente ma seejuures kasutasin ja mida ma üldse tollal USA kohta võisin teada, ma ei mäleta, aga ma mäletan, et üheks väiteks, mida kasutas NSVL-i paremuse tõestamiseks mu vend, oli “tasuta arstiabi”. Kõva argument, kui nii võtta.

5.

Aga koos oma kunstikoolisõbra P-ga sattusin ma kaks aastat enne Eesti Kongressi tollele Tartu rahu aastapäeval (1988. aasta 2. veebruaril) Tartus toimunud meeleavaldusele, mille miilitsad, nagu teada, kilpide ja koertega laiali ajasid. Ma ei mäleta, et oleksime sellest P-ga hiljem kunagi veel rääkinud. Miilitsaid ja kilpe nägime tollel veebruariõhtul väga lähedalt — nad seisid rivis otse meie ees —, koerte nägemist ma ei mäleta. Koertest kuulsin hiljem kodus — olime läinud P-ga mingil põhjusel meeleavalduselt ära enne selle lõppu, tähendab: enne selle laialiajamist, enne koeri, kellest me lahkudes midagi ei teadnud. Ilmselt lahkusime lihtsalt seetõttu, et tahtsime mõistlikul ajal koju jõuda. Meid ju oodati. Ja me polnud kumbki hulkujat tüüpi. Hirmu ma sellest meeleavaldusest ei mäleta. Küllap oleksin ka hirmu tundnud, kui kauemaks jäänud oleksin. Mingi vapruse kehastus ma vaevalt olin, mind oli kerge vaev nutma ajada. Ja koeri kartsin ma tollal nagunii väga. Mitte ainult Baskerville’ide omi.

Kirjutasin, et me sattusime P-ga sinna meeleavaldusele, aga väga võimalik on ka, et läksime sinna nimme. Esimene võimalus on siiski tõenäolisem, sest sellele viitab see, kuidas me sinna jõudsime. Seda, tundub mulle, tean ma täpselt. Jõudsime sinna mööda oma tavalist õhtust lastekunstikoolist kojutuleku teed. See tee viis meid kunstikooli juurest Jakobi tänava (mul pole aimugi, mis nime see tänav siis kandis; minu kui tartlase jaoks olid Tartu kesklinna tänavad lapsepõlves lihtsalt tänavad, kus orienteerusin ka niisama; nende ENSV-aegseid nimesid ma, kui vähesed erandid välja arvata, selgeks ei saanudki) või Kassitoome kaudu Toomemäele ja sealt edasi: läksime tähetorni juurest mööda, üle Struve nähtamatu meridiaani, ja siis treppidest või kaldteed mööda alla Vallikraavi tänavale, sealt Senffi treppidest üles, ülikooli raamatukogust mööda jne. Nii et tollel 1988. aasta 2. veebruari õhtul, ükskõik kas me meeleavaldusest enne midagi teadsime või mitte, nägime me raamatukogu ja Vanemuise vahel rahvahulka, ja saime väga ruttu aru, vähemalt umbkaudu, millega on tegemist (mäletan, et korraldajate nimesid hüüti seal megafonidesse, kindlasti oli üheks Lagle Pareki nimi, millel oli minu jaoks väga soodne ja ka salapärane kõla; ja on seda ka nüüd, ehkki salapära on selles muidugi juba vähem). Nii et oli kuidas selle minu ja meie eelneva kavatsusega oli, Vanemuise tänaval otsustasime igatahes rahvahulgaga ühineda, jäime seisma ja jälgisime, mis juhtuma hakkab. Meeleavaldused olid tol ajal veel haruldased ja seega igal juhul huvitavad.

Olin muidugi laps ja parajalt naiivne. Mäletan, et märkasin seal meeleavaldusel seismas ühte oma kooli õpetajat, tema läheduses veel teistki, ja tervitasin neid rõõmsalt, mõeldes, et näe, nemad ka siin, tuttavad inimesed keset seda summa. Ja nemad tervitasid mind vastu. Hiljem kodus kuulsin, et tegu olevat parteilastega, kes olevat muu hulgas tuntud selle poolest, et käivat jõuluõhtuti kiriku juures oma kooli õpilaste nimesid kirja panemas jne. Ma ei tea, kas see jutt vastas tõele, aga oletan, et vastas. Mingit jama sellest, et olin nendega riigivastasel meeleavaldusel tervitusi vahetanud, mulle igatahes ei järgnenud. Kui nad seal isegi nuhkisid, olid ajad juba vist nii palju muutunud, et mingeid tagajärgi see minusugusele enam kaasa tuua ei saanud. Võib-olla olid nad seal aga just hoopis Lagle Pareki toetuseks? Kõik oli võimalik. Mu onutütar oli hiljuti ristiusku pöördunud, ja minu arust oli see pöördumise asi põnev. Võib-olla olid ka nood õpetajad kuidagi pöördunud, või pöördumas? Need olid segased lood ja segased ajad.

6.

Segased olid ajad veel kaua, ja seda, mida sobib kellega rääkida, valiti minu mäletamist mööda ikka veel üsna hoolikalt. Aga mitte alati edukalt. Kui kooli pioneerijuht minult ja mu kaks aastat vanemalt vennalt, kes me ühel õhtul õpetajate toa juures aknalaual konutasime ja füüsikaõpetajat ootasime, et saada temalt filmikaamera (tegime omaalgatuslikult nukufilmi, mis lõpuks segastel asjaoludel ei valminudki), möödudes rõõmsalt küsis, et “mida te, poisid, siin sedasi ootate?”, siis venna sama rõõmsalt poetatud vastus, et “helgemat homset” (selle nõukogulikust žargoonist pärit sõnakõlksu viskamine oli kindlasti mõeldud väikese süütu vaimukusena), muutis pioneerijuhi näo ootamatult süngeks, tõi kaasa tema kabinetti mineku ja tõsise jutuajamise, kust ei puudunud pioneerijuhi vihjed meie vanema, Propat armastanud venna kunagistele poliitpattudele. Jah, pioneerijuht oli, nagu paistis, Laulvale revolutsioonile vaatamata ikka veel pioneerijuht, vähemalt sellel õhtul, selles episoodis. Huvijuhiks sai ta paar aastat hiljem.

ENSV-s oli vihjekunst saavutanud täiuse, kuid muutuvate aegade tõttu jäid minuvanuste oskused selles vallas siiski peensusteni välja arenemata. Aga oli esimesi saavutusi meilgi. Mäletan, kuidas lastekunstikooli skulptuuritunnis, savilõhnalises keldriklassis, sattus kord mu klassijuhataja ilmselgesse kimbatusse, kui jutt, mida meie, lapsed, seal omavahel savi voolides rääkisime, mingil põhjusel sinimustvalgele lipule läks ja keegi meie seast järsku õpetajalt küsis, mida tema sellest sinimustvalgest arvab. Õpetaja oli noor mees, kindlasti noorem kui 30, ja meie läbisaamine oli temaga hea — nii polnud ka lipuküsimuses midagi imelikku. Kodudes sellest ju räägiti. Ja kunstikool polnud päris kool. Aga niipalju oli see küsimus ebamugav noorele õpetajale  küll, et ma mäletan: ta kangestus hetkeks sellele vastuse leidmisega, ja ütles siis umbes sellise lause, et “kui vaadata seda värvikombinatsiooni — sinine, must ja valge —, siis see on tegelikult väga ilus”. Just nimelt! Nii arvasime muidugi mõista meiegi, aga mitte seda polnud selle küsimusega teada tahetud. Küsimus oli esitatud väikese poliitilise konksukesega. Millest õpetaja kahtlemata väga hästi ka aru sai. Ja sellest, et ta sellest väga hästi aru sai, saime väga hästi aru omakorda meie vastuse põhjal, mille ta meile andis.

Millal see lipuvärvide õndsaks kiitmise episood aset leidis? Väga võimalik, et umbes samal ajal 1988. aasta 2. veebruari miitinguga, kindlasti aga enne 1988. aasta kevadet ja hiljemalt enne sama aasta suve, mil sinimustvalget jälle avalikult (rahvuslipuna) lehvitada lubati. Võtsin kätte ja õmblesin veel enne seda lubamist kodus värvilistest paeltest, millega juustesse toredaid lehve seoti, tutipaeltest, nagu neid nimetati, väikese sinimustvalge laualipu — sinisest, mustast ja valgest tutipaelast. Osalt käsitsi, osalt masinaga. See oli üksjagu keeruline, kui tahtsid, et lipp ka ilus tuleks. Ja lipp tuli ilus. Pole võimatu, et olin lipu valmistamise idee saanud jutust, mida olin kuulnud oma vanaema kohta: tema oli lõiganud pärast sõda oma pere sinimustvalge lipu, nii-öelda igaks juhuks, kolmeks eri värvi ribaks ja neid ribasid sestpeale riidekapis hoidnud (iga riba ise kohas, et asi kahtlane ei tunduks). Ribad seisid riidekapis paarkümmend aastat, kuni tädi neist ükskord oma perele padjapüürid õmbles.

Tutipaeltest trikoloor — minu väike patriootlik meistriteos ja omamoodi taastatud perelipp —, seisis veel kaua minu vanematekodus, mustvalge teleka peal, ühe kellegi käest saadud valge marmorpõhjaga lipuvardakese küljes, kus ma enne sinimustvalge heiskamist ENSV lipu maha võtsin. Kuhu see tutipaeltest trikoloor, mille ülemine, sinine riba ajapikku pleekima kippus, nüüdseks saanud on, ma ei tea.

7.

Kirjutasin, et ma lootsin Laulva revolutsiooni ajal sündmustele õnnelikku lõppu, tähendab vabadust oma iseseisvas demokraatlikus riigis, aga kindel ma selle lõpu tulekus küll ei olnud. Arvestasin igaks juhuks ka kõige hullemaga. Võimalus, et Eesti tõepoolest vabaks saab ja ei kuulu enam NSVL-i koosseisu, näis mulle kõigele lootusele vaatamata enam-vähem uskumatu, ükskõik kui osavalt ma Baltimaad maakaartide peal ka vildikatega ümber värvisin. Ma ei tea, kui palju usuti sellesse minu kodus. Loodeti loomulikult. Aga usuti … Ei, see oli ikka uskumatu. Hiljem olen kuulnud, et siis, kui Eestis lubati jälle sinimustvalgeid lippe lehvitada, olevat öelnud vanaisa, 1908. aastal sündinud maamees, lakooniliselt ja kergelt muiates, et “ah, see on kommude trikk”.

Nõukogude aeg oli vanaisa skeptikuks teinud. Ta oli kuni oma surmani veendunud, et ENSV juhtivad tegelased ja EKP liikmed on parandamatud valetajad ning püüavad kõigi mõeldavate vahenditega võimul edasi püsida — sedapuhku siis väikeste järeleandmistega, mõningase kosmeetikaga. Vanaisa suri pool aastat enne vabariigi taastamist. Ja mina ei uskunud 1991. aasta augustini, et Eestis võiks veri jääda valamata. Õnnetused olid läinud muudkui mööda, aga vaevalt see NSVL niisama lihtsalt haihtuda tahtis. Koganist võis saada veel president, Väljasest dissident ja meie sõita kõik külmale maale. Kuid siis, 1991. aasta augustis, mil verevalamise tõenäosus näis kõige suurem, oli mul isiklikuks toimetulekuks säärase hirmutava olukorraga varuks juba romantilisemaid ideid: mõtlesin juhul, kui tankid peaksid tõepoolest tänavatele tulema ja puhkema sõda, hakata pidama päevikut ja sinna kõik täpselt kirja panema, et tulevased põlved, noh, teaksid. Õnneks polnud selleks päevikuks vajadust.

Üks pilt on mulle tollest ajast veel meelde jäänud. Üks sündmus, mida ma seostan oma peas 1988. aasta 2. veebruari meeleavaldusega. Igatahes meeldiks mulle mõelda, et see oli selsamal õhtul. Tulime P-ga lastekunstikoolist ja kõndisime lobisedes üle Toomemäe, kuni korraga, kusagil tähetorni ja Struve monumendi läheduses, jäime kohmetusest vait, suutmata hetk hiljem, vahetanud omavahel nagu hädas kiire pilgu, pealetükkivast itsitusest jagu saada, sest kujuta pilti, kujuta nalja: olime näinud oma teekonnal järsku meist kümnekonna meetri kaugusel seisvat paarikest — kahte suudlejat, silmad kinni, põhjatu õhtutaeva all Tartu rahus.

—

P.S. Veel mälestusi nõukogude ajast Tsitronkollases:

“Lisandusi mälestustele Brežnevist” (23. veebruar 2008),
“Viimased punaarmeelased Tartus” (14. august 2008),
“Lapsena Gulagis” (25. märts 2009).

Riivamisi ka:

“Pantokraatorist ja “Valgest raamatust”" (28. september 2009).

—

Lingid tekstis:

“Helinälg” (Propeller: rootsi rahvaviis/Peeter Volkonski; 1980),
“Külmale maale” (J.M.K.E.: Villu Tamme; 1989?),
“Usu ometi” (Mahavok: Heini Vaikmaa/Doris Kareva; 1987).

Anna igale blogijale, kelle gastrolli sa soovid, oma e-posti-aadress, kuhu saata postituseks vajalik materjal (tekst, video url jne). Tee igast saadetisest postitus ja riputa see oma blogisse. Lisa postituse alla autori nimi ja link tema blogile. Kopeeri soovi korral juurde käesolev selgitav tekst, mida võid kasutada ka blogijatega kontaktivõtmisel nende kommentaariumis. Valmis! Minu blogi on sinu blogi.

—

P.S. Kirjutasin 6. veebruaril ühe sissekande postskriptumi lõppu sulgudesse järgmised laused:

“Muide, olen ammu mõelnud, et miks ma peaksin siin muudkui monoloogi pidama. Võiksin avaldada ju ka teiste kirjutatud tekste. Kui huvilisi on, siis minu e-posti-aadress, kuhu tekst saata, sisaldub lehekülje paremas ülaservas, rubriigis “Kontakt”. Saadetagu tekst sinna ja kui saadetud tekst mulle meeldib, siis avaldan ta ka. Ja ikka õige autori nime all.”

Kaks nädalat on möödunud, aga ühtegi Tsitronkollasesse pürgivat teksti pole paraku laekunud … Mida muidugi oligi karta.

Aga ma ei jäta jonni ja teen uue katse — algatan vastavasisulise meemi (vt sinist värvi teksti ülal).

Näis, kas ta pälvib poolehoidu. Sest omajagu riskantne see ju on. Riskantne selle jaoks, kes kohustub avaldama oma blogis, s.o ruumis, mida ta on harjunud sõna otseses mõttes omaks pidama (olgugi et see ruum on enamasti avalik, vaid tema hallata ja kuulub teatud mõttes seega ju kõigile), midagi, mille autoriks on keegi teine. Aga riskantne ka sellesama teise inimese jaoks, kes saab õiguse ja vastutuse pöörduda inimeste poole, keda ta võib-olla ei tunne või tunneb igal juhul vähem oma blogi lugejaskonnast.

Aga kindlasti on see ka huvitav. Muu hulgas blogi lugejatele. Huvitav on ju teada, kes on õieti need inimesed, kelle blogisid blogiomanik loeb ja hindab. Küllap ta juba midagi loeb. Ja kui loeb, siis võib-olla seepärast, et meeldib.

Ja kindlasti on see huvitav ka selles mõttes, et hägustab piire “oma” ja “võõra” vahel. Need piirid hoiavad, teadagi, identiteeti, vaesekest, koos, aga ka väsitavad vahel selle omanikku. Vahel talumatul määral.

Igal juhul olen mõnigi kord mõelnud, lugedes teiste blogijate postitusi, et — see on tõesti hea tekst, see meeldib mulle nii väga, et tahaksin ise selle autor olla. Ja nii ongi see meem minu jaoks palve neile blogijatele: loovutage palun ka mulle midagi sellest heast. Seda, mida heaks arvate. Et saaksin seda teistega jagada.

Nii. Nüüd võtan ühendust kolme blogijaga ja kleebin neile ülalseisva sinist värvi teksti nende viimase postituse kommentaarilahtrisse (sel moel saavad nad ka mu e-posti-aadressi). Ja jään ootama.

Kes tahab, võib idee muidugi mõista siit üles korjata ja meemina teistele edasi saata.

(P.P.S. Ah jaa, seda meemi võib ka edasi arendada, teha näiteks travestia- või paroodiameemi vms — paluda kirjutada kellelgi teisel sinulikku teksti. Milline on näiteks tüüpiline Tsitronkollase tekst? Kas seda annab matkida? Ma usun küll. Iga käekiri on võltsitav.)

Mina läksin Ülikooli tänavat mööda edasi, tervitasin enne Küütri tänavale pööramist K-d, keda ma polnud suvest peale näinud ning kes nüüd keeleringi ruttas, ja helistasin Athena kino ees H-le. Ja ütlesin talle, et soovigu mulle julgust: lähen vaatan, mis inimesed need on, kes Raekoja platsile meelt avaldama tulid, pereväärtuste poolt, nagu nad ütlevad. Tammusin kino ees, telefon kõrva ligi, edasi-tagasi ja võtsin hoogu.

H. oli kodus ja valmistus rappa minekuks, pakkis asju: rabamatk, mille ta ihuüksi ette võtta kavatses, pidi algama juba järgmisel hommikul ja kestma vähemalt kolm päeva. Julgust oli tegelikult hoopis temal vaja.

See on natuke imelik riik, milles ma elan, mõtlesin tiiruga Raekoja platsi poole liikudes. Meeleavaldused on lääne pool Euroopas ju nii tavaline asi. Mida siin karta?!

2.

Mis tahes päeval mis tahes vähemalt Tartu-suurusse linna jõudes võid olla enam-vähem kindel, et satud ka mõnele meeleavaldusele. Vaid meil siin tehakse sellest mingi tohutu number ja aetakse sulle juba ette hirm nahka, ka siis, kui sa meeleavaldajatega ühel nõul pole.

Raekoja platsi hämaruses, kuhu veerand seitsmeks jõudsin, oli koos paarsada inimest. Polnud kahtlust: rahumeelne seltskond. Neonatse ei paistnud kusagil.

“Me pole siin millegi vastu, vaid millegi poolt,” rõhutas raekoja trepil noor teklis kõneleja, evangeelsete üliõpilaste juht ja maapastor, rahvahulgale. Jalutasin aegamisi platsi ühte serva mööda alla jõe poole, tulin teist serva mööda tagasi ja seisatasin Küüni tänava nurgal. Kõneldi veel. Linnapea Kruuse tõstis esile perekonna tähtsust, vahendas Arnold ja Ingrid Rüütli tervituse ja lisas, et toetab kodanike õigust meelt avaldada. Just seepärast olevat ta siin.

Jah, mõtlesin, tal on tuline õigus. Perekond ja meeleavaldused on tähtsad. Aga kus olid poliitikud kaks aastat tagasi, kui Tallinnas peeti seni viimane pride, mis oleks äärepealt, kes teab mille hirmus, toimumata jäänud? Kuhu jäi siis nende toetus kodanikuõigustele? Kuhu jäi Tallinna linnapea? Ja teised vägevad? Miks tookord olid pea kõik need sõnaosavad rahvajuhid suu peale kukkunud?

Tookord, kaks aastat tagasi, päiksepaistelisel augustipäeval, seda muret ju polnud nagu nüüd, novembrilõpu õhtul, et uduvihm võiks ülikonna tuksi keerata. Asi oli nähtavasti milleski muus. Läksin Raekoja platsi keskele, lodja Jõmmu juurde, mis sinna paar päeva varem toodud oli, ja kuulasin, kuidas professor Lehtsaar, kelles musta värvi borsalino tõttu ta peas oli midagi marlonbrandolikku, mitteabielulisi kooseluvorme taunis.

3.

“Ta on osav kõnemees,” ütlesin mõni minut hiljem M-ile, kes oli professori kõne ajal minust mööduma juhtunud, “sest see Marlon Brando kübarat kandev isand pole mitte ainult psühholoog ja õppejõud, vaid ka pastor, kes on harjunud jutlusi pidama, kõnelema n-ö maast ja ilmast, über Gott und die Welt, nagu sakslased ütlevad.” Istusime M-iga Kuumas Tassis ja jõime kakaod. Akna taga kestis meeleavaldus ilmselt edasi.

“Tead, mis on minu meelest kogu selle asja juures eriti kurb,” ütlesin M-ile. “Nimelt see, et need inimesed, kes siia meelt avaldama tulid, igatahes üsna paljud nendest, tahaksid tõenäoliselt kasutada teistsuguseid argumente kui need, mida nad kasutavad.” M. vaatas mulle küsivalt otsa.

“Noh, ma usun, et nad tahaksid rääkida tegelikult Jumalast, patust jne, aga nad ei saa.”

“Mis mõttes ei saa?” küsis M., otsis kotist omaküpsetatud leivakesed, mis ta oli mitut sorti jahust, pähklitest ja kibuvitsamarjadest valmistanud, ja läks leti juurde nende söömiseks luba küsima.

“Ma mõtlen seda,” jätkasin, kui M. oli leti juurest söömisloaga tagasi tulnud, “et nad ju teavad hästi, et kristlik terminoloogia diskrediteeriks nende ettevõtmise avalikkuse silmis. Sellepärast räägivad nad põhiseadusest, Eesti riigi ja ühiskonna püsimisest jms. Sellepärast on Marlon Brando kübaras isand avalikkuse ees ainult psühholoog ja professor — teadlane ja õpetlane, ja ei iial pastor. Pastor on ta pigem pühapäeviti ja kitsamas ringis. Tundub igatahes mulle.”

Võtsin oma jutu kokku: “Minu meelest on kurb, kui inimestel pole julgust olla need, kellena nad end tunnevad. Selge see, ma ei toeta nende arusaama perest, mille nad defineerivad üksnes mehe ja naise abieluna, ja minu meelest pole kristlusel homofoobiaga vähimatki pistmist, aga … mul on ikkagi nagu kahju … sest niimoodi, vaikides isegi meeleavaldusel sellest, mis neil südamel on, on nad ju mingil moel n-ö kapis, eks ole. Ja kapis olek tähendab pidevat ärevusseisundit. Seda pole kellelegi vaja. Ja nii on pealegi raske midagi selgeks rääkida.”

4.

Jõime M-iga veel kakaod, sõime veel tema küpsetatud kibuvitsamarjaleivakesi, võrratuid leivakesi, ja rääkisime veel: ühest ja teisest, elust, ajast ja inimestest, väga isiklikest asjadest, ja paljust muust. Kui kohvikust välja astusime, märkasin inimtühjal Raekoja platsil korraga jõulukuuske, mis oli seisnud seal vist juba paar päeva, kuid mis meeleavalduse ajal polnud mulle silma torganud. Advendiaeg lähenes. Ikka veel oli armuaeg.

Kodus teadsin, et tahan lugeda, kuulata ja vaadata Desmond Tutut.* Just Tutut, seda vana Lõuna-Aafrika meest, kes on väheseid kõrgeid vaimulikke, keda lugedes, kuulates ja vaadates usud, et on võimalik ka teistsugune kristlus. Kes muu võiks öelda näiteks nii, nagu ütles Tutu 2007. aastal:

“I am deeply, deeply distressed that in the face of the most horrendous problems — we’ve got poverty, we’ve got conflict and war, we’ve got HIV/AIDS — and what do we concentrate on? We concentrate on what you are doing in bed.” Nagu ka: “If God, as they say, is homophobic, I wouldn’t worship that God.”

Ja 2005. aastal on Tutu öelnud sõnad: “Jesus did not say, “I if I be lifted up I will draw some”, Jesus said, “If I be lifted up I will draw all, all, all, all, all. Black, white, yellow, rich, poor, clever, not so clever, beautiful, not so beautiful. It’s one of the most radical things. All, all, all, all, all, all, all, all. All belong. Gay, lesbian, so-called straight. All, all are meant to be held in this incredible embrace that will not let us go. All.”**

—

* Desmond Mpilo Tutu (snd 1931), Lõuna-Aafrika anglikaani kiriku endine peapiiskop (oli esimene mustanahaline selles ametis, 1986–1996) ning Tõe ja Leppimuse Komisjoni (1996–1998) esimees. Desmond Tutu on saanud mitmeid rahvusvahelisi auhindu (mh Nobeli rahupreemia, 1984; Albert Schweitzeri preemia, 1986; Gandhi rahuauhind, 2005; Presidential Medal of Freedom, 2009. aasta augustis Barack Obamalt).

** Vrd: “Ja kui mind maa pealt ülendatakse, siis ma tõmban kõik enese juurde.” (Jh 12:32)

P.S. Desmond Tutu kõne 2008. aastal IGLHRC (The International Gay and Lesbian Human Rights Commission) auhinna OUTSPOKEN Award vastuvõtmisel San Franciscos.

Istunud tund aega kohvikus C’est La Vie, tahtsin seda tunnet uuesti tunda. Nüüd juba teadlikult. Panin klapid juba teist korda pähe ja läksin Estonia juurde tagasi, kohta, kus see oli enne kohvikusse minekut alanud. Sammusin uuesti puiesteed mööda alla. Jah, seesama. Olin täielikus kooskõlas. Ja tundsin sel korral, paaril silmapilgul, ka kerget, imelikku peapööritust. Pööritagu, andku minna.

Kuhu edasi? See puiestee polnud lõputu. Või kes teab. Märkasin liiklustõkestit, mis tänavalõiku ooperiteatri ees pargiteest eraldas, ja, hetk mõelnud (võib-olla: kas see on keelatud?, kas see on narr?), astusin sellele. Hüppasin betoontuvi turjalt maha ja liikusin edasi. Ikka seesama. Kell oli veerand kümme õhtul. “We may be on this road but we’re just impostors in this country,” laulis Tori Amos klappides.

Läksin, ja tänavad, mida mööda läksin, poleks saanud veelgi kodusemad olla. See oli õige laul sel õhtul ja selles linnas. Millal ma siin õieti viimati õhtul jalutasingi? Ma mõlen: üksi jalutasin. Sest just selles oli asi. Mitu aastat tagasi see oli?

On vähe mõnusamat sellest: jalutada üksi õhtul tuttavas, aga siiski pisut võõras linnas, olla teel kohtumisele ja siis kontserdile, mida oled oodanud, ja teada, et sul on paik, kus võid seejärel, kunagi hiljem, selles tuttavalt võõras, võõralt tuttavas linnas ööbida. Katsuda taskut — jah, võti on alles. Kuhu ta kaduda saakski. Võid minna kontserdile, ja võid ka minemata jätta. Ja sa lähed. Lähed kiirustamata, sul on aega. Sa pole mingi hulkur ega põgenik.

See siin praegu, sain aru, võis olla vabalt parim koht ja aeg sel õhtul, mis oli alles algamas. Liiklus tänavatel oli tihe ega näidanud veel hõrenemise märke. Linna jätkus veel sel laupäeval, ja elektrit kõigisse neisse laternatesse, poesiltidesse, akendesse. Estonia akendel olid seisnud varjukujud, peeti vaheaega. Lava taga tõmbasid ka Romeo ning Julia hinge, värskendasid enne lõppvaatust grimmi.

Hakkasin hoidma Tartu maantee poole. Läksin ringiga, kella kümneni oli veel aega. Siis pidime kohtuma ja siis avati ka Rock Café kassa. Oli laupäeva õhtu, 14. november.

2.

C’est La Vie’s, kuhu olin kella kaheksa paiku, Kadriorus ja kesklinnas kõmpimisest ja vestlemisest kurnatuna, aega parajaks tegema läinud, olin istunud akna alla. Olin tellinud kohvi ja mineraalvee, mõelnud end nendega turgutada ja lugeda võib-olla, kuni kell lööb, paar lehekülge Tartust kaasa võetud raamatust.

Olin raamatu lauale tõstnud, kuid jätnud ta avamata: heitnud pilgu tänavale, olin tundnud, et kirjasõnast enam köidavad mind pimedad aknad vastasmajades, tänavakivid ja harvad möödujad. Kui ettekandja tellimuse lauale asetas, palusin tuua lisaks klaasi punast majaveini. Punast, sest ainsad värvid selles elegantsi ja kitši piiril balansseerivas nooblis kohvikus olid must ja valge.

Otsisin kotist tühja paberilehe ja sirgeldasin sellele midagi: päeval pähe tulnud mõtteid, naaberlauas istuvat keskealist paari, vene rahvusest meest ja naist, kes teineteist armastasid. Kiri paberil oli must ja tähtsusetu. Teadsin, et tõenäoliselt ei loe ma seda tühja-tähja kunagi üle. Veri on punane ja sisukas, turgatas mulle järsku.

Mõtlesin G-le, kelle poolt olin paar tundi varem Kalamajas läbi hüpanud: ta oli mulle oma korteri võtmed andnud ja mind ühtlasi lahkelt tubli mündi suurusest punasest laigust laubal vabastanud, maskeerides selle võib-olla naeruväärse, ent oma asukoha tõttu mulle juba mitu päeva tuska teinud ma-ei-tea-mille (vistriku?, lööbe?, paise?, Metsalise Märgi?) punerdava jäänuki, armistuva haava, osavalt üks-kaks-kolm puudriga.

Mõtlesin G-le ja tundsin piiritut tänu — sajal põhjusel. Istusin kohvikus, mõtlesin kõige paremaid mõtteid ja sirgeldasin jumalarahus paberile.

Kontserdini Rock Cafés, mille ees pidin H. ja P.-ga kohtuma, oli veel aega maailm. Minu päralt olid veel kõik need tänavad sinna ja tagasi.

Pantokraator, “Tule tule” (“Tormidesööjad”, 2009). (Koduleht, MySpace.)

P.S. Ja avastan nüüd, et see on esimene eestikeelne laul selles blogis.

P.P.S. (1. 10. 2009.) Vt ka salvestust Pantokraatori kontserdist 2. mail 2009 Tartu 30. muusikapäevadel ETV arhiivist (31.7.2009).

Täna hommikul nägin esimest korda sel aastal inimesi, kes kandsid juba sügiseriideid. Eile oli pisut vihma sadanud — ja elukogenud inimesed olid taibanud, mis tulekul on, ning aimanud, millega see lõpeb. Sügiseriietes inimesed, keda ma täna nägin, polnud hirmul ega kuidagi teistsugused. Nad kandsid lihtsalt sügiseriideid. Muidugi, täna oli see neist veel natuke ennatlik, aga siiski mitte rumal. Veelgi elukogenumatel ja targematel on kapis ka talveriided varuks. Ja kevaderiided. Ja suve omad. Need viimased on lootusrikastel. Sest lootust, et uus suvi tuleb juba õige varsti, on palju. Mõtlesin siis, et inimestel, jõudes kõrgesse ikka, võiks olla niisama vähe hirmu kui neil, kes täna sügiseriideid kandsid.

Sügiseks olen minagi valmistunud. Vaat et terve suve teise poole. Ja tundub tõesti, et suur osa töödest on tehtud. Minu pärast võib ta tulla. Viimasel nädalal tegin suure rohelise klapiga kasti, kuhu panna asju. Igasugu asju, mis kipuvad muidu laokile jääma. Kast on tarvitatav ka istumispaigana. Või magamislavatsina Sassile. Kui elad koos kassiga, mõtled ikka ja jälle ka tema vajadustele. Õieti tuleb paratamatult kogu korteri sisustus kassipilguga kriitiliselt üle vaadata.

Kui Sassi veidi rohkem kui nädala eest Viisjaagult koju tõin, imestasin, kui rahulikult ta siin vahepeal toimunud muutustesse suhtus. Kui koduselt ta ennast neile vaatamata tundis. Ja kui mõtlesin, et ta oli terve pika suve elanud hoopis teistsugust elu, millest ma üsna vähe tean, seejuures täiesti teises paigas — siis kasvas mu imestus veelgi.

Esimesed päevad kodus ta magas. Magamiste vahele sõi ja jõi pisut, käis liivakastis, kui häda peale tuli (Viisjaagul ei kasutanud ta liivakasti kordagi, tõtt-öelda tal polnudki seal seda; neid asju ajas ta metsas). Ja hakkas siis pikkamööda linnakassilikult teotsema. Nagu pikalt reisilt tulnud rändur, kes kohvrid alles aegamisi lahti pakib.

Viimastel nädalatel olen jälle hakanud Eduard von Keyserlingi lugema. Keyserling, see on hilissuvine, värviderohke, õdus ja rahulik lektüür. Õhuline, vaimukas ja värske. Vahel piisab terveks õhtuks sellestki, kui loed läbi üheainsa lehekülje. Või lõigu. Kahju, et teda eesti keeles nii vähe on, ja sedagi vananenud tõlkes. Saksa keele mitteoskajad jäävad paljustki ilma.

Laupäeval algab Tartus juba viies rahvusvaheline baltisaksa kirjakultuuri sümpoosion, mis kannab seekord pealkirja “Baltisaksa kirjakultuuri poliitiline pale”. Eks tuleb minna, aga, ah, ma ei tea, poliitika väsitab mind praegu hirmsasti, olgu elus või luules. Hoopis meelsamini istun seeasemel akna juures — õhtud on veel soojad — söön õuna ja loen Keyserlingi. Näiteks tema jutustust “Harmonie”, kus ta kirjutab muu hulgas:

“Hiljem oma toas istus Felix jõude akna juures ja kuulas varblaste säutsumist. Ta oli tahtnud piimaraamatud läbi vaadata, aga nüüd oli talle ükstaskõik, kui palju lehmad piima annavad. Midagi teha — see polnud kunst, sedasi oli päev peagi õhtus. Aga vaikselt istuda ja kenadele, helgetele asjadele mõelda — see on kultuur.”

Täna, 28. juulil 2009, Paunkülas, kuhu Pipa matsime. Tamme alla.

Jõudsin kirikusse mõni minut enne teenistuse algust. Lauluraamatud olid otsa saanud või uude kohta pandud. Kirikuteenrit, kelle käest küsida, ei paistnud ka kusagilt. Istusin maha ja lohutasin end sellega, et ehkki ma ülima tõenäosusega tänaseks päevaks valitud laule peast ei oska, saan kaasa laulda vähemalt liturgia juurde kuuluvaid ridu, mis on alati ühed ja samad, ja mis — st asjaolu, et liturgia on muutumatu, suurtel pühadel küll kohati pikem — mulle luterliku jumalateenistuse juures vist kõige rohkem meeldibki. Mõtlen, et ma pole vist iial läinud kirikusse jutlust kuulama. On ju paremaid ja halvemaid sõnaseadjaid, ja neilgi on, nagu igal inimesel, paremaid ja halvemaid päevi. “Nõnda kui alguses oli, nüüdki on ja jääb igavesest ajast igavesti,” lauldakse aga alati. Ja alati, või peaaegu alati, jagatakse ka armulauda. Kui kirikust välja astusin, oli õhk niiske.

Vaiksel nädalal ma Jumalale, tema teenimise viisidele, kõigile neile suurtele ja tähtsatele, esmastele ja viimsetele asjadele õieti palju ei mõelnud. Mu mõtted olid mujal: püüdsin restaureerida õhtuti ühte fotot, mis oli nädal aega tagasi, jah, palmipuudepühal, tõepoolest, järsku välja ilmunud. See on ainus foto, mida ma oma emapoolsetest vanavanematest näinud olen, ainus, mille järgi ma neid suudan ette kujutada (nad surid ammu enne mu sündi), ja võib-olla üldse ainus foto, mis neist veel alles on. Olin seda fotot seni vaid üks kord näinud, see võis olla aastat kümme tagasi. Jumal teab, miks foto seejärel ühe raamatu vahele sattus ja miks raamat — kuhugi ununes. Igatahes peeti fotot kadunuks, kuni ta nüüd viimaks uuesti välja ilmus. Skännisin ta nüüd sisse ja üritan koopiat jõudu- ja oskustmööda digitaalselt kohendada — kõrvaldada ajajälgi.

Foto on tehtud paar aastat enne 2. maailmasõda, õues, valgus pildil on ühtlane ja mahe. Vanaisa ja vanaema istuvad kõrvuti, mõlemal parem jalg üle põlve. Nad naeratavad pisut kohmetult, näib, et nad ei oska oma käsi kuhugi panna: vanaisa hoiab oma käsi nagu ebalemisi süles, vanaema toetab oma käed, sõrmed vaheliti, põlvele. Nende taga on puulaudisega majasein. Ma ei tea, mis maja see on. Võib-olla nende Tartu-maja, mida ei ole varsti enam seitsekümmend aastat, või hoopis nende Värska-maja, mida pole enam samuti. Või pigem mõni muu maja, näiteks emma-kumma vanematekodu — sest see on maamaja, aga nemad ei ole riides nagu maainimesed. Nad istuvad kõrvuti, on suvi, ristikud õitsevad. Näen nende nägudes tuttavaid jooni. Nad on noored ja neil on elada jäänud veel pisut üle kümne aasta. Ja nad ei tea, et fotodest, mis neist tehtud on ja veel tehakse, säilib ainult see üks. On pühapäev.

—

P.S. Georgs Pelēcis, “Atklāsme” (“Ilmutus”, 2006) kontratenorile, klaverile, trompetile ja keelpilliorkestrile. Avastasin, et äsja on ilmunud ka sama nime kandev plaat (“Revelation”; Megadisc Classics, 2009) Pelēcise muusikaga (Jānis Šipkēvics, Gábor Boldoczki, Katia Skanavi ja Kremerata Baltica).

Ajaloo tähtsündmuste ja suurkujude tundmise vajaduses ei kahtle ilmselt eriti keegi. Film on küllap üks lihtsamaid ja mõjusamaid meediume selleni jõudmisel. Peter Hoffmanni standardteos, Hitlerile pommi pannud ooberst Claus Schenk Graf von Stauffenbergi biograafia (esitrükk 1992) on koos viidetega üle seitsmesaja lehekülje paks. Kes seda ikka lugeda viitsib. Bryan Singeri film kestab umbes kaks tundi. Jumal muidugi ise teab, miks keegi kaks väärtuslikku tundi oma surelikust elust selle vaatamisele ohvriks toob. Kuid arvata on, et mõnegi jaoks on “Operatsioon “Valküür”” lihtsalt meelelahutus ja võistleb seega Hollywoodi muu harjumuspärase toodanguga.

Nii võib saadagi Singeri filmi — ja ühtlasi Saksamaa ajaloo — väärtuse üle otsustamisel võtmeküsimuseks, kas filmis kujutatud krahv Stauffenberg kannatab välja võrdluse kõigi nende Supermeestega, kelle leivanumbriks on maailm päästa ja oma päästeaktsiooni efektsusega päevatööst väsinud kinokülastajat tunni-paari jooksul täie raha eest lõõgastada. Sakslased muretsesid enne filmi valmimist kindlasti õigustatult, kas 20. juuli kujutamine Hollywoodi filmis ei trivialiseeri/moonuta neid ajaloolisi sündmusi ja nendes osalenud inimesi. Nüüd, pärast filmi linastumist, hingatakse Saksamaal üpris kergendatult. Sest tõesti, “Operatsiooni “Valküür”” on raske pidada tüüpiliseks Hollywoodi filmiks.

Minu meelest on tegemist hea mainstream-kinoga. Õieti ei olegi mul sellele ajaloolisele thriller‘ile ühtegi tõsist etteheidet. Kui arvestada veel seda, et filmi adressaadiks ei ole kitsalt sakslased, kellele on 20. juuli sündmused ja nende tagamaad nagunii üldjoontes teada ja kes on neid sündmusi ka ise mängu- ning dokfilmides kujutanud, siis pole põhjust nuriseda ka selle üle, et autorid rõhutavad siin-seal ehk liigagi eksplitsiitselt vandenõulaste motiive. Sest vaevalt väljaspool Saksamaad neist motiividest kuigi palju teatakse. Ja vaevalt teatakse eriti midagi ka vastupanuliikumisest natslikul Saksamaal.

Ent “Operatsioon “Valküür”” annab vähemalt Saksa sõjaväelaste vastupanust, mis tipnes 20. juuli atentaadikatsega, päris hea pildi. Stauffenbergi biograaf Peter Hoffmann, keda peetakse nn Kolmanda Riigi aegse vastupanuliikumise alal autoriteediks, on öelnud, et filmi ajalooline korrektsus on muljetavaldav. Selge see, tegu ei ole dokumentaalfilmiga, nii et kes mõne detaili kallal urgitseda tahab, leiab selleks alati ka põhjuse. Lugu ise on aga jutustatud kaasakiskuvalt, vältides mitte ainult pateetika- ja märulilõkse, vaid ka kiusatust natslikku esteetikat ja selle kurikuulsat lummust ekspluateerida. Kui pommipanek ja lõpukaadrite püssilasud puuduksid, võiks filmi pidada lausa dialoogirohkeks kammertükiks.

Singeri film, keskendudes vandenõule, mitte pommipanija isikule — “Operatsioon “Valküür” ei ole, nagu juba pealkirigi ütleb, portreefilm Stauffenbergist —, visualiseeris minu jaoks veenvalt ühe sõdiva totalitaarse režiimi võimumasinavärgi ja näitas, et selle peatamiseks on vaja seda masinavärki üksikasjalikult tunda ning muidugi läheb tarvis ka arvukalt inimesi. Vandenõuga oligi seotud sadu kõrgeid sõjaväelasi. Ehkki 20. juuli sündmused olid mulle juba enne filmi vaatamist üsna hästi teada, mäletan, kuidas lootsin kinosaalis, et vandenõu siiski õnnestuks — ühel hetkel tundus kinolinal kõik võimalikuna. Jah, ajalugu oleks võinud äärepealt ka teisiti minna. Ja asjaolu, et ma sellesse võimalusse uskusin, ongi minu jaoks Singeri filmi peamisi saavutusi.

Singeri filmile ennustati pressis läbikukkumist. Mitte viimases järjekorras pidi selle põhjustama Stauffenbergi kehastaja Tom Cruise. Neid ennustusi saatnud kõrgendatud emotsionaalsus oli minu jaoks arusaamatu. Minu suhe Hollywoodiga ei ole kirglik. Ka ei vaata ma filme enamasti näitlejate pärast. Tom Cruise’iga ei seostu minu jaoks ei selle maailma kurjus ega headus vms. Tema isikul, veel vähem tema eraelul, ei ole minu jaoks mingit tähendust. Asjaolu, et Cruise on saientoloog (ühtede andmete järgi lausa tippfiguure selles sektis), pean ma tema näitlejavõimete või rollisobivuse hindamisel täiesti ebaoluliseks. USA muusik Prince on kuuldavasti Jehoova tunnistaja, kuid vaevalt see tema muusikat halvemaks või paremaks muudab.

Ma ei ole suur Hollywoodi vaataja. Teadsin Tom Cruise’i enne “Operatsiooni “Valküür”” õieti vaid ühest filmist. Selleks oli Stanley Kubricki “Eyes Wide Shut” (1999). Sorinud Internetis, leidsin, et olen näinud Cruise’i veel Thomas Andersoni filmis “Magnolia” (1999), Barry Levinsoni filmis “Rain Man” (1988) ja lõpuks ka Anne Rice’i filmis “Interview with the Vampire” (1994), ent meelde polnud see näitleja mulle sellest kolmikust jäänud. “Magnolia” kaudu mäletasin ainult ta nägu. Filmi “Eyes Wide Shut” vaatasin kolm-neli aastat tagasi. Mitte soovist Tom Cruise’i näha, vaid huvist Kubricki vastu, aga ka seetõttu, et film põhineb Arthur Schnitzleri tekstil, mis räägib mind puudutavatest teemadest. Mäletan, et “Eyes Wide Shut” oli mulle elamus. Suurepäraseks pidasin ka näitlejate tööd (Tom Cruise’i kõrval eriti Nicole Kidmani).

Arvan, et Tom Cruise’i roll “Operatsioonis “Valküür”” on vägagi tõsiselt võetav. Ja mitte ainult näitleja silmatorkava välise sarnasuse tõttu Claus von Stauffenbergiga, mida on kriitika korduvalt esile tõstnud.* Filmis kujutatud Stauffenbergi karakteris ei puudu küll isiklikkus, kuid film ei keskendu selle väljajoonistamisele. Nii nagu filmis “Eyes Wide Shut” on ka “Operatsioonis “Valküür”" lugu n-ö plot-driven, mitte character-driven. Stauffenberg, olgu ta kui tahes suur isiksus, on filmis (ja eks see oli lõpuks nii ka päriselt) oma tegutsemises ülejäänud vandenõulastest ja kogu sündmustikust lahutamatu. Küsimus polnud lihtsalt pommipanekus, vaid sellises pommipanekus, mille järel kogu maa ei langeks kaosesse. Muide, Stauffenbergi naist mängib Carice van Houten — suurepärane ja Hollandis väga armastatud näitleja, kes mängis näiteks peaosa Paul Verhoeveni filmis “Must raamat” (“Zwartboek”, 2006), mis räägib vastupanuliikumisest 2. maailmasõja aegses Hollandis.

Nagu öeldud, Singeri film keskendub 1944. aasta 20. juuli sündmustele ja tutvustab ka selle eellugu, mille alguspunktiks võetakse Stauffenbergi haavatasaamine Tuneesias 1943. aasta kevadel. Tuuakse välja atentaadi- ja riigipöördekatse motiivid — need motiivid on eetilised ja mõistetavad tänapäevalgi. Kas ka järgitavad, on iseasi. Millest film aga ei räägi, on see, kust Stauffenberg õigupoolest oma moraalset jõudu ammutas. Aga … see olekski liiga pikk jutt ja sobiks pigemini portreefilmi. Sest kõnelda tuleks siis paljust: kõrgaadli identiteedist (au, vastutus jne), sõjaväelisest ja kristlikust eneseteadvusest (Stauffenberg oli usklik katoliiklane), aga ka saksa kirjandus- ja kultuuriloost. Ja vähemasti selle viimase valdkonna lahkamine rahvusvahelises mängufilmis, mille eesmärgiks on ka kassat teha, ajaks asja pisut keeruliseks. Ja võib-olla see polegi kokkuvõttes nii tähtis.

Igatahes hüüdis Claus von Stauffenberg mahalaskmisel püssitorudesse: “Elagu pühitsetud Saksamaa!” (“Es lebe das geheiligte Deutschland!”) Tõenäoliselt polnud tema viimastest sõnadest võimalik päris ühemõtteliselt aru saada, sest teistel andmetel lasi ta elada “pühal Saksamaal” (“das heilige Deutschland”) või hoopis “salajasel Saksamaal” (“das geheime Deutschland”). Mulle tundub neist kolmest saksa keeles üsna sarnase kõlaga hüüdest kõige usutavamana viimane variant — see viitaks muu hulgas ühele saksa sümbolistliku ja neoromantilise luuletaja Stefan George luuletusele “Geheimes Deutschland”.

Sest Stauffenbergist oli juba 15-aastaselt saanud Stefan George ringi liige (Stauffenberg kirjutas nooruses ka luuletusi ja huvitus kirjandusest surmani). George ringile oli omane elitaarne teadvus ja esoteerilisus. See ring oli hierarhiline — noored kirjanikud nimetasid Stefan Georget oma meistriks. Naistel ringi ligipääsu ei olnud, homoseksuaalne George pidas meestevahelist armastust kõige puhtamaks vaimseks olelusvormiks. Mõiste “salajane Saksamaa” käibis selles äravalitute sõprusringis teatava ideaalse, ainult vaimselt — kuid kirjanduse kaudu siiski just nimelt tõeliselt, s.o müstiliselt — eksisteeriva Saksamaa tähenduses. On kirjutatud, et Stauffenbergi ja tema kahe venna jaoks oli tutvus Georgega niivõrd oluline, et nende ja muu maailma vahele tekkis kogu ülejäänud eluks nähtamatu-läbitungimatu sein.

Stefan George matustel, 1933. aastal Šveitsis, seisis auvalves ka Claus von Stauffenberg. Ja tema oli 1943. aastal määratud ka viimaseks George pärandi haldajaks.

—

P.S. Stauffenbergi puhul võiks eesti vaatajale huvi pakkuda ka tema päritolu. Oli ta ju poolenisti vaat et baltisakslane. Tema ema, sünninimega krahvinna Caroline von Üxküll-Gyllenband, oli pärit Uexküllide hulgast, kuid suguvõsa sellest harust, mis oli Baltimaadelt juba 18. sajandil Saksamaale välja rännanud. Kindlasti võíb aga pooleldi baltisakslaseks pidada Stauffenbergi naist, Kaunases sündinud Ninat, kes oli ema poolt von Stackelberg. Nina von Stauffenberg (srn 2006) käis 1989. aastal ka Eestis, oma suguvõsa kokkutulekul (sellest kirjutas 2007. aastal Eesti Ekspress). Aga sellega 20. juuli sündmuste Balti-seos ei piirdu. Lõhkeaine, millega Stauffenberg üritas Hitleri teise ilma saata, muretses talle Kuramaal sündinud ja Liivimaal sirgunud vabahärra Wessel von Freytag-Loringhoven, kes mõni päev pärast riigipöörde mahasurumist sooritas enesetapu.

P.P.S. Vaatasin filmi “Operatsioon “Valküür”" 13. veebruaril Tartu kinos Cinamon.

—

* Vaatasin eile ETV-st Kristjan Paul Virve dokfilmi Ants Eskolast (“Olla või mitte olla”, 2008) ja mõtlesin, et noor Eskola oleks nii oma välimuse poolest kui ka teatava loomupärase aristokraatliku hoiaku tõttu sobinud hiilgavalt ka Stauffenbergi rolli … Huvitaval kombel olid nad samahästi kui ühevanused: Stauffenberg oli Eskolast enam-vähem täpselt kolm kuud vanem. Sellega eluteede sarnasus ka piirdub. Hetkel, mil Stauffenberg Saksamaal atentaati ja riigipööret sooritas, oli Eskola Solikamski vangilaagris Siberis …

—

P.P.P.S. (27. veebr. 2008). Tänases Sirbis ilmus filmile “Operatsioon “Valküür”" arvustus Jan Kausilt (“Ajalootund eetilistest natsidest”), kelle hinnangutega ma üldjoontes nõustun.

Võtsin nädal aega tagasi nõuks kirjutada iga päeva lõpul oma päevikusse, mis inimestega ma sel päeval rääkisin. Aga selle peale kuluks kohutavalt palju paberit. Ja kas oleks sellel üldse väga mõtet? Mõnikord on mu päev inimesi ja vestlusi tuubil täis, ja ometi on mul tunne, nagu elaksin täielikus vaikuses ja rahus. Ja see õhtune puu mu akna taga on siis suurem seiklus kui kõik inimesed kokku. Mõtlen vahel, et mu elus juhtub nii palju asju, nii palju on seal huvitavaid inimesi, raamatuid, jutuajamisi, elamusi — kahju, et ma ei jõua seda kõike kirja panna, pärastiseks. Aga, noh, mis teha, siiski on mu tegelikkus kusagil sootuks mujal. Peaksin vist alatiseks loobuma kõige läbielatu üleskirjutamisest. Minu tegelikkus on mujal.

[...]

Ja siis: inimese elus juhtub nii mõndagi, ja elu on sündmusi ääreni täis. Kuid ometi? Kannaksid nagu kusagil oma sisemuses suurt, viljakat üksildust igal pool endaga kaasas. Ja teinekord on kõige olulisemaks päevasündmuseks puhkepaus kahe sügava hingetõmbe vahel ja sisevaatlus viis minutit kestva palve ajal.

—

Tõlgitud teosest: ETTY. De nagelaten geschriften van Etty Hillesum 1941–1943. Onder redactie van Klaas A. D. Smelik, tekstverzorging door Gideon Lodders en Rob Tempelaars. Amsterdam: Uitgeverij Balans, 1986, lk 318.

Vt ka nt: Etty Hillesum: On kahesugust üksildust.