Mida südamega peale hakata

Nad riietusid lahti ainult siis, kui õhk oli puhas. Õhk oli puhas siis, kui polnud nägijaid. Nägijaid oli aga igal sammul. Ka seintel võisid silmad olla. Täiesti välistada nad seda ei saanud. Päris kindlad ei võinud nad olla selleski, mida nägijad õigupoolest näevad ja — mis peatähtis — seejärel teevad. Neil oli saladus, mis ei tohtinud avalikuks saada. Nad igatsesid oma nahast välja.

Nende nahal polnud ühtegi viga, see oli laitmatu, selles oleks andnud elada küll. Ometi oleksid nad oma olukorras vajanud tõtt-öelda ihukaitset. Sest olukord oli hull. Hullude hull, pehmelt öeldes. Kui mitte veel hullem. Nende ihu üle valitseti, nagu heaks arvati, ja nad olid suures hädas. Kõige parema meelega oleksid nad läinud sinna, kus on kodu. Kusagil pidi see ju olema.

Nende ihu üle valitseti, see oli selge. Ja nad olid suures hädas, see oli samuti selge. Päris selge polnud ainult see, kes oli see valitseja ja millal oli tema valitsusaeg alanud. Nad ei mäletanud täpselt. Nad mäletasid küll palju, võib-olla rohkemgi kui paljud teised, aga nii kaua, kui nad ennast mäletasid, olid nad ikka olnud sellised, nagu nad olid. Nad olid õppinud sellest igaks juhuks mitte rääkima.

2.

Poola režissööri Agnieszka Hollandi filmi “Hitlerjunge Salomon” (1990) vaadates pidin aeg-ajalt stopile vajutama, et ennast koguda. Film lummas, aga ka ängistas. Olin ju mõelnud vaadata seda õieti lihtsalt üldharivas mõttes, ajalootunni korras, seoses ühe käsiloleva tõlkega. Millalgi mõistsin, et mulle ei lähegi selle filmi juures korda esmajoones ajalugu (sakslased, juudid, sõda ja kannatused). Tiirlesin jälle millegi ümber, mida võiks nimetada identiteediks.

Olemise ja näimisega kimpus valeprints Harry Domela polnud köitnud mind hiljaaegu niisiis juhuslikult. Mulle sai selgeks, et nüüd on õige vaadata ära ka ameeriklase Kimberly Peirce’i film “Boys Don’t Cry” (1999), mille olin ju ammugi kavva võtnud, aga mida olin ikka ja jälle edasi lükanud. Vaim pole alati valmis. Transgender-temaatikaga filmid on enamasti väga valusad.

See kehtib muidugi filmide puhul, mis püüavad käsitleda seda temaatikat ausalt. Kõigest saab ju soovi korral naljanumbri teha. Travestia, mis võib transseksuaalsuse juurde kuuluda, aga ei tarvitse, ongi üks prostamaid koomikavõtteid. Naljast on aga kaugel näiteks Rainer Werner Fassbinderi “In einem Jahr mit 13 Monden” (1978), Oskar Roehleri “Agnes und seine Brüder” (2004) või Lucía Puenzo “XXY” (2007) (viimane räägib küll interseksuaalsusest) jpt. Ka Kimberly Peirce’i “Boys Don’t Cry” on aus film.

3.

Agnieszka Hollandi “Hitlerjunge Salomon” kõneleb Salomon Perelist (Marco Hofschneider), juudi poisist, kes lahkus pärast natside võimuletulekut Saksamaal koos perega oma kodust Peines Alam-Saksimaal ja kolis Poola Łódźi linna. 1939. aastal põgenes Salomon Saksa okupatsiooni eest edasi Ida-Poolasse, mille oli okupeerinud NSVL. Salomon, kelle sugulased olid jäänud Poola, sai Grodnos (Hrodna) aastakese nõukogude ajupesu ja oleks pärast seda, kui Saksamaa ka Grodno okupeeris, küllap — juudi ja komnoorena — maha lastud, kui talle poleks pähe tulnud õnnelik vale.

Päris vale see ju polnudki. Ta väitis nimelt Saksa sõjaväelastele, kes olid ta vahistanud, et ta on sakslane. Et natsliku loogika järgi defineeritud sakslane ei saanud aga kanda nime Salomon (Sally) Perel, siis väitis ta enese olevat Josef (Jupp) Peters: orb, kelle vanemad on pärit Lätist ja kelle dokumendid on sõjas kaotsi läinud. Josef pandi mundrisse ja võeti tööle tõlgina — Grodnos õpitud vene keelest oli kasu ka. Nägus noormees kujunes peagi väeüksuse lemmikuks, teda nimetati pärliks Ida-Euroopa sealaudas.

Pärlit silmas Saksa ohvitser, kirglik nats, kes otsustas ta lapsendada ja anda talle kui tulevikueliidi esindajale vääriline haridus kusagil Adolf-Hitler-Schule’s Saksamaal, NPEA-taolises õppeasutuses.* Josef võeti nüüd ka Hitlerjugend‘isse. Ja ehkki rassiteaduslikud mõõtmised kvalifitseerisid ta aarialaseks (täpsemalt idabalti rassi esindajaks), oli ta selles poiste eriinternaatkoolis vist ainus ümberlõigatud aarialane. Pesemine ja WC-s käik tähendasid seega tõelist julgustükki, mille kordaminekuks oli vaja kavalust ja õnne. Ja sõprusel BDM-tüdruku** Leniga (Julie Delpy) olid kindlad piirid.

4.

“Hitlerjunge Salomon” on pikareskne, ühtlasi õnneliku lõpuga film, kuid filmi põhimeeleoluks on ometi ärevus ja hirm: tühisemgi vääratus võinuks tähendada surma. Salomon Perelil oleks võinud vabalt minna nii, nagu läks Felice Schragenheimil Max Färberböcki filmis “Aimée und Jaguar” (1999). Ja siis ei teaks sellest tõestisündinud loost, mille Salomon Perel (*1925) 1989. aastal oma autobiograafias ära rääkis ja Agnieszka Holland aasta hiljem ekraniseeris, tõenäoliselt ükski hing.

Ärevus ja hirm annavad tooni ka Kimberly Peirce’i filmis “Boys Don’t Cry”, mis põhineb samuti tõestisündinud, kuid traagilise lõpuga lool. See on lugu transseksuaalsest ameeriklasest Brandon Teenast (dokumentides: Teena Renae Brandon (1972-1993); teda kehastab Hilary Swank), kes pärast seda, kui tema bioloogiline sugu oli avastatud, Humboldti nime kandva kolka läheduses Nebraska osariigis oma sõprade poolt jõuluõhtul vägistati ja nääriõhtul tapeti. “Ta valetas meile,” õigustasid vägistajad ja tapjad oma tegu. “Meil ei jäänud muud üle.”

Selles teos avaldus heteroseksistliku süsteemi hierarhilisus ja vägivaldsus eriti puhtal ja võikal kujul. “Tabatud” Brandonit tajuti biomeeste*** poolt “meheõigused” omastanud naisena, sissetungijana. Vägistamisega pandi ta n-ö paika (vägistamine on võimuakt), madaldati Teenaks. Ja kui ta oli vägistajad üles andnud, lasti ta lihtsalt maha. Jah, seltskondades, kus Brandon/Teena ja Josef/Salomon liikusid, oli ju palju kenasid inimesi: neid oli nii USA provintslaste kui ka Saksa natside hulgas. Ometi polnud neil kenadel inimestel valitseva süsteemi varjatud ja avaliku vägivalla vastu vähimatki — igatahes niikaua, kui see ei ähvardanud neid endid.

5.

See keha. Kellele ta üldse kuulub? Mõtled, et kuulub sulle endale, siis aga võetakse sind kinni, uuritakse su keha läbi, mõõdetakse aparaatidega üle ja sind saadetakse näiteks koonduslaagrisse. Midagi oli puudu või üle või valesti. Sinu nägu ja tegu polnud kooskõlas. Aga koonduslaagrisse sobisid sa ideaalselt. Vägistamiseks passisid sa laitmatult. On ilusti kirjutatud, et karta ei tule mitte seda, kes su ihu tapab, vaid pigem seda, kes su hinge kallale kipub. Aga kust see piir ihu ja hinge vahel jookseb? Kas keegi on seda joont kunagi näinud?

Kui palju on üldse palja silmaga näha? Aga silmi kissitades, nii nagu teevad kunstnikud? Võib-olla aitab see, kui silmad hoopis sulgeda? Võib-olla on näha kusagil vaimusilmas, unes? Kirjutatud on ju ka, et inimene näeb, mis on silma ees, aga Issand näeb, mis on südames. Ja inimese süda, teadagi, on rahutu. Oled oma rahutu südame kellelegi kinkinud ja avastad siis ühel hetkel, et ta on ka su ihu oma valdusse võtnud. Mine tea, võib-olla ta oligi ainult selle peal väljas. Mida selle südamega ikka peale hakata.

—

* NPEA = Nationalpolitische Erziehungsanstalt, ka Napola, s.o võimuideoloogilist erikarastust pakkuv internaatkeskkool natslikul Saksamaal.

** BDM = Bund Deutscher Mädel, s.o Hitlerjugend‘i haru 10-18-aastastele tüdrukutele natslikul Saksamaal.

*** Biomeheks/ bionaiseks nimetan (saksakeelsete mõistete Biomann/ Biofrau eeskujul) transgender‘i vastandit (cisgender), s.o inimest, kelle bioloogiline sugu ja sooline identiteet langevad täiel määral kokku ning kes on ühtlasi igati rahul talle pakutava soorolliga.

P.S. 26. 4. 2009. Piiriloleku teema on Agnieszka Hollandi jaoks ilmselt tõesti oluline — sattusin eile õhtul vaatama tema filmi “A Girl Like Me: The Gwen Araujo Story” (2006), mida näidati TV3-s. Film räägib tõesti sündinud loo ameeriklasest Gwen Araujost (dokumentides: Edward Araujo), kes tapeti 3. oktoobril 2002. aastal Newarkis (Kalifornias) jõhkralt nelja mehe poolt pärast tema bioloogilise soo avastamist. Gwen Araujo oli seitseteist aastat vana.

Ära küsi, kus ma käisin

Olen üsna kannatlik raamatulugeja ja filmivaataja. Filoloogina olen harjunud lugema raamatu lõpuni ka siis, kui see mind kuigivõrd ei köida. Vaatan tavaliselt lõpuni ka filmi, mida olen ühel või teisel põhjusel kord vaatama hakanud. Üks ilus lause leidub igas raamatus, vaatamisväärse steeni pakub iga film. Ometi tundsin täna pärast ameeriklase Steven Spielbergi filmi “München” (“Munich”, 2005) vaatamist tühjust ja tüdimust. Ma ei tea, minus nähtavasti lihtsalt puudub võime elada kaasa filmidele, kus mingid vaenulikud rühmad omavahel arveid klaarivad, olgu nad terroristid, salaagendid, metsavennad, sõdurid, gangsterid või kes tahes.

Aga just seda laadi filme olen viimasel ajal vaadanud lausa mitu tükki. Et olin umbes kuu aega tagasi vaadanud enam-vähem juhuslikult venelase Aleksei Balabanovi filme “Vend” (“Брат”, 1997) ja “Vend 2″ (“Брат”, 2000), otsustasin vaadata ära ka soomlase Hannu Saloneni filmi “Vasha” (2009), mis tol ajal kinodes jooksis. Tšetšeeni terroristidest loo jutustava “Vasha” (filmi pealkiri tähendavat tšetšeeni keeles venda, ka nn verevenda) stsenaariumi olid kirjutanud Mart Kivastik ja Katrin Laur, filmi tegevus toimub suuresti tänapäeva Eestis. Mäletan, et kui kinost väljusin, hakkas mul sellele kulutatud rahast ja ajast kahju. Siiski mõtlesin filmist midagi kirjutada, aga jätsin arvustuse ühel hetkel pooleli. Mul oli raske häid sõnu leida.

Pärast Bryan Singeri filmi “Operatsioon “Valküür”" (“Operation Valkyrie”, 2008) tulin aga mõttele, et võib-olla on just nüüd paras aeg vaadata ära toosama Steven Spielbergi “München”, mille DVD mul kusagil tolmu kogus. Paar aastat tagasi olin sellest filmist endale koopia teinud — mul oli meeles kelleltki kuuldud soodne hinnang, mille oli filmile andnud üks Tartu kirjandusteadlane. Otsustasin olla põhjalik ja vaadata enne “Münchenit” ka inglase Michael Andersoni filmi “Gideoni mõõk” (“Sword of Gideon”, 1986), mille allahinnatud DVD olin eelmisel suvel ühest pudipadipoest ostnud. Pidi ju ka “Gideoni mõõk” rääkima verisest pantvangidraamast, mille Palestiina terroristid 1972. aasta Müncheni olümpiamängudel korraldasid, ja selle tagajärgedest.

Hüva, raiskasin kahele filmile, mis mõlemad põhinevad kanada kirjaniku George Jonase raamatul “Vengeance: The True Story of an Israeli Counter-Terrorist Team” (1984), peaaegu kuus tundi. Need on filmid Iisraeli riigi (või luureagentuuri Mossad) salajasest operatsioonist, mille eesmärgiks oli tappa nood üksteist Palestiina terroristi, kes olid Müncheni veresauna korraldanud. Jah, muidugi, võiksin rääkida filmide sõnumist, nimelt sellest, et vägivald sünnitab vägivalda. Aga sellest on tuhat ja miljon korda räägitud — kes on tahtnud kuulda, on kuulnud seda juba ammu. Võiksin rääkida ajaloolistest sündmustest, mis filmidele aluseks olid. Aga need sündmused on ehk niigi tuntud. Võiksin rääkida lõpuks ka sarnastest ja erinevatest lahendustest Jonase raamatu ekraniseerimisel. Aga ma ei pea filmiblogi.

Üks mis selge: sõja- ja gangsterifilmid jms pole lihtsalt minu valdkond. Mul puudub selliste filmide jälgimiseks vajalik hasart. Ka puudub mul vähimgi huvi sellesse maailma sisse elada. See on isevärki maailm, mille põhivärvid on must ja valge. Vaatajalt oodatakse paranoilist pilku ja advocatus diaboli positsiooni: samastudes peategelasega peab vaataja koondama oma tähelepanu kõigele “kahtlasele”, otsima pingsalt iga hetk igalt poolt “kurja”, mida “vaenlane” sepitseb. Aga olgu vaatajal või sada silma nagu Argosel, sellest ei tarvitse piisata. Sest mine tea: välku võib lüüa vabalt ka selgest taevast. Doominomängu reeglid on küll klaarid, kuid miski ei garanteeri, et rünnak ei tule ükskord järsku hoopis laua alt …

Müncheni veresaunaga seotud filmidest jäi mulle aga meelde õieti vaid üks üsna kõrvaline seik. Noor ja nägus Iisraeli sõjaväelane Avner, kelle tema kodumaa Euroopasse Palestiina terroriste nottima lähetas, pidi ülitähtsa salaoperatsiooni õnnestumise nimel lahkuma tükiks ajaks ka oma naisest Shoshanast, tohtimata talle seejuures oma töö iseloomust hingatagi: Dienst ist Dienst. “Gideoni mõõgas” oli Shoshana just pisut enne Avneri lahkumist rasedaks jäänud, “Münchenis” oli rasedus kestnud selleks ajaks juba seitse kuud. “Gideoni mõõgas” kohtus Avner oma naise ja lapsega esmakordselt taas umbes aasta pärast oma New Yorgi salajases korteris. “Münchenis” ei suutnud Avner igatsusele vastu panna ja põikas missioonilt vahepeal koju Iisraeli. “Gideoni mõõgas” sünnitas Shoshana poja, aga “Münchenis” tütre. “Gideoni mõõgas” pidas Avner aeg-ajalt nõu isaga (ema puudus), aga “Münchenis” emaga (isa oli haiglas suremas).

Nojah, kahekümne aasta jooksul on naiste osatähtsus selles loos mingil määral suurenenud, kuid ometi jääb ka Spielbergi “München” tüüpiliseks “poistefilmiks”, kus vohavad patriarhaalsed klišeed mehest kui uljast seiklejast ja naisest kui malbest koduhoidjast, kes suures ja ohtlikus maailmas rahmeldamisest väsinud meest aeg-ajalt turgutab. Umbes nii, nagu on sõnastanud Jaan Tätte: “Tee on tolmune / ja mees on väsinud / mees on perest / väsinud. // Kuid pere vajab meest / mees tuleb tagasi. / Kuid enne tahab näha ta / mis algab seal / kus lõpeb tee …” Jajah, enne tahab mees niisiis laias maailmas vahel ka veidi pomme lõhata, siis võib kodus, kullases kodus, rahus õhata. “Ära küsi, kus ma käisin, ära päri, kust ma tulin …” Mees on müsteerium, jajah.

C. Hasselblatt: Kirves raamatukogus

Uue ideoloogia pealesurumise juures on aga probleemiks asjaolu, et see ei satu vaimsesse ega ainelisse vaakumisse, vaid kõnealuses ruumis on üks või teine juba olemas. Kirjastuste ja trükikodade ülevõtmine ning ebameeldivate elementide pagendamine ei saanud 1940. aastal Eestis aset leida tagasiulatuvalt, st kõik see ei muutnud mitte vähimatki tõigas, et rahvastik oli elanud viimased kakskümmend aastat suhteliselt vabas ühiskonnas ja vastavalt sellele soetanud endale ka ulatuslikud raamatuvarud. Või omas kas või ainult telefoniraamatuid. Ent need olid ohtlikud, sest sisaldasid muu hulgas Tallinnas asuvate välisriikide esinduste kontaktandmeid. Seega rebiti ühe esimese meetmena kõigis avalikes asutustes leiduvatest telefoniraamatutest vastavad leheküljed välja.

Raamatukogud kätkesid hoopis ohtlikumat potentsiaali, mis tuli kas kõrvaldada või vähemasti luku taga hoida. Hakatust tehti sellega, mida uued võimukandjad pidasid triviaalkirjanduseks. Nimekiri 29 seesuguse kahjuliku raamatuga, mille hulka kuulus näiteks ka Dumas’ “Krahv Monte-Cristo”, koostati juba 1940. aastal. Osaliselt veel müügil olevad eksemplarid tuli kokku koguda ja hävitada. Kättesaadu põletati ära, Tallinnas näiteks ühes manöövriveduri katlas. Seejärel nopiti ikka ja jälle üksikuid raamatuid välja ning pandi keelu alla, kuni hakati koostama täielikke nimekirju kirjandusest, mis kuulus hävitamisele. Selleks kutsuti ellu komisjon, mis tuli esmakordselt kokku 23. augustil 1940. aastal August Alle eesistumisel. Komisjoni ülejäänud liikmed olid August Jakobson, Rudolf Sirge, Mihkel Jürna ja tollal juba paar lasteraamatut üllitanud Paul Rummo.

See komisjon pidas kuni 19. novembrini kümme istungit ja koostas neli — ka avaldatud — nimekirja raamatutest, mis kuulusid keelustamisele ning raamatukogudest eemaldamisele. Koostati ka nimekirju raamatutest, mis olid keelatud ainult osaliselt, st kust tuli mõned leheküljed välja rebida. Selle esimese komisjoni poolt keelatud raamatute koguarvuks on 1552 nimetust, umbes kolmandiku neist moodustasid venekeelsed teosed. Pearõhk oli pandud poliitilistele, see tähendab kõigile parteijoonest hälbivatele ja kõige laiemas mõttes nõukogudevaenulikena või kommunismivastastena tõlgendatavatele teostele, religioossetele või filosoofilistele kirjutistele (Krishnamurti, Freud, Steiner) ning ajaloolistele käsitlustele, nagu näiteks raamatutele Eesti Vabadussõjast. Ilukirjanduslikud teosed sattusid löögi alla hoopis vähem. Ent peagi jõudis järg ka nende kätte: kirjanikelt, nagu Johannes Aavik, Artur Adson, Jaan Lattik, Jüri Parijõgi, Gustav Suits või Marie Under kanti indeksisse kõik teosed, teistelt ainult mõni nimetus. Väljasõelumine ja hävitamine puudutas raamatuäri ning avalikke raamatukogusid. Eraisikute kogusid suures mastaabis ei hävitatud. Siin ei jõutud kaugemale üleskutsetest teatud raamatud ära anda, ja neid üleskutseid enamik eestlasi ei järginud, ehkki mõnel pool leidus ka üliagaraid pioneere, kes oma vanemate ja vanavanemate kodus piiblid välja peilisid ja ahjus põletasid.

Kõikvõimsa Nõukogude Kirjandus- ja Kirjastusasjade Peavalitsuse, Glavliti (Главное управление по делам литературы и издательств) Eesti osakonna loomine toimus 23. oktoobril 1940 ning tõi endaga kaasa kirjanduse hävitamise täiustumise. Ühtaegu oli loodud organisatsioon, millest sai ligemale pooleks sajandiks võõrvõimu, tsensuuri ja ikestatuse sümbol ning mille paljas olemasolugi oli juba riigisaladus. Glavliti esimene ülesanne seisnes raamatute hävitamise koordineerimises ja teostamises. Selleks kästi kõik indeksisse kantud teosed kahte kogumispunkti toimetada: riiklikku raamatukokku Tallinnas ja Tartu ülikooli raamatukokku. Seal paigutati raamatud esmalt lattu, füüsilist hävitamist alustati alles 1941. aasta juunis, nii et Tartu ülikooli raamatukogu direktoril õnnestus veel üks või teine eksemplar päästa. Tallinnas jäädi nii suurde ajahätta, et hävitustöö täielik läbiviimine takerdus sõja puhkemise taha. Siingi läks korda mõned tuhanded köited päästa. Raamatute konkreetne hävitamine oli ütlemata jõhker: nad kisti paljaste kätega katki, lõigati suurte nugadega lõhki või pandi raiepakule ja taoti kirvestega puruks. Abitöölistel, kellele maksti poolteist rubla tunnitasuks, olid kaks nädalat käed tööd täis, ja Vene paberitehastesse saabus rohkesti vanapaberit. Sellel esimesel Nõukogude aastal hävitatud raamatute arv on suurivaevu väljaselgitatav, umbkaudseks hulgaks peetakse 200 000 köidet.

Ent lõppeks oli see alles eelmäng. Teise maailmasõja jooksul hävitati hulgaliselt raamatukogusid ja Saksa okupatsiooni ajal kanti indeksisse ca 400 nimetust. Pärast Teist maailmasõda jätkasid Nõukogude ametivõimud oma suurejoonelist hävitusrünnakut kahjuliku kirjanduse vastu uue hooga. Nüüd otsutati raamatuid lihtsuse mõttes taas ka põletada. Mis puutub eesti trükiste kogukaotusse neil aastatel, siis hilisemad hinnangud on jõudnud äärmiselt suurte arvudeni. Glavlitis oli saavutatud vahepeal nimelt uus tase: keelatud kirjanduse nimekirjade asemel koostati nüüd lubatud kirjanduse nimekirju, mis hävitamist märkimisväärselt hõlbustas. Umbkaudse hinnangu järgi, mille on teinud kirjandusteadlane ja bibliofiil Jaan Roos, kelle valduses oli üks suurimaid Eesti eraraamatukogusid ja kellel õnnestus see Tartu ülikooli raamatukokku ning kirjandusmuuseumi varjule toimetada, oli ca kaheteistkümnest miljonist eesti trükisest, mis 1939. aastal eksisteerisid, viisteist aastat hiljem alles veel ainult kaks miljonit. Teised hävitatud eesti trükiste koguarvu kohta tehtud hinnangud räägivad 20-26 miljonist või 25-30 miljonist. Kirjanduse arengule pole seda laadi andmed sugugi mitte tähtsusetud, sest nad annavad selge pildi kultuuri sel ajal tabanud laastamistest ning ühtaegu ettekujutuse sellest, millises keskkonnas sõjajärgne põlvkond Eestis üles kasvas. Aivo Lõhmus, kes 1988. aasta jaanuaris ajaleheartiklis esimesena seda Eesti raamatuloo osa laiemale avalikkusele tutvustas, andis oma artiklile toona tabava pealkirja: “Iga raamat on ime”.

—

Tõlgitud originaalist: Hasselblatt, Cornelius. Geschichte der estnischen Literatur. Von den Anfängen bis zur Gegenwart. Berlin – New York: Walter de Gruyter, 2006, lk 518-520 (tõlgitud peatükk kannab pealkirja “Die Axt in der Bibliothek”). Avaldatud autori nõusolekul.

Eile oli holokausti mälestuspäev. Sel puhul sobib mälestada mis tahes genotsiidi ohvreid. Raamatute hävitamine, biblioklasm, on osa kultuurigenotsiidist. Ja veel:  “Seal, kus põletatakse raamatuid, põletatakse viimaks ka inimesi,” on öelnud Heinrich Heine.

Hea gangster (A. Balabanovi “Vend”)

Aleksei Balabanovi film “Vend” (“Брат”, 1997; 99 min) kuulub vist 1990. aastate vene kino suurimate kultusfilmide hulka. 2000. aastal valmis filmile — tõenäoliselt n-ö publiku tungival nõudmisel — ka järg “Vend 2” (“Брат 2”, 122 min). Ma polnud kumbagi filmi, mille menu oli mulle küll teada, näinud ega nende vastu isegi huvi tundnud. Hüva, vaatasin Balabanovi filmid nüüd viimaks, võiks öelda: pooleldi juhuslikult, ära. On ju põnev teada, mis on Venemaal elavaid põlvkonnakaaslasi paelunud. Oleks ajalugu veidi teisiti läinud, oleksime võib-olla kaasmaalased.

Peaosatäitjast Sergei Bodrov juuniorist olin ma muidugi üht-teist kuulnud. Teadsin, et suuresti just nende filmide tõttu sai temast vene noorsoole ja võib-olla mõnele eestigi noorele iidol, kelle enneaegne õnnetu surm (1971–2002) Põhja-Osseetia mägedes lisas ta kuulsusele veelgi romantilist sära. Olin Bodrovi näinud seni ainult Régis Wargnier’ filmis “Ida — lääs” (“Est — Ouest”, 1999), kus mängivad teiste hulgas Sandrine Bonnaire ja Catherine Deneuve. Bodrov kehastab seal Sašat, aadellikku päritolu noormeest, kes põgeneb Teise maailmasõja järgsest Nõukogude diktatuurist üle Musta mere Türgi praamile ujudes. “Ida – Lääs” on minu meelest üks ausamaid vene filme stalinistliku vägivalla ja inimliku vabadusejanu teemal. Ja Bodrov on seal oma kõrvalrollis vägagi veenev. Ka Balabanovi “Vend” ja selle järg valmisid Jeltsini ajal (Putin sai Venemaa presidendiks 2000. aasta kevadel). Ja Jeltsini-aegsest Venemaast need kaks filmi räägivadki: “Vend” elust Peterburis ja “Vend 2” elust Moskvas (ning Chicagos). Püüan vaadelda neid filme lahus ja rääkida eeskätt “Vennast”.

Üheks keskseks teemaks on “Vennas” kindlasti rahvus, täpsemalt vene identiteet, mis oli postsovetlikul ajal hakanud nähtavasti hägustuma. Või mine tea, vahest polnud see Nõukogude ajal veel õieti välja kujuneda jõudnudki. Mulle kui kõrvalseisjale on tundunud ikka, et vene identiteet on sulandunud nõukoguliku identiteediga vaat et lahutamatult või on laenanud sealt igatahes hoopis suuremal määral elemente kui vist mis tahes teine Ida-Euroopa rahva resp. riigi identiteet. Kui kusagil üldse Nõukogude Liitu taga igatsetakse, siis eelkõige Venemaal. “Venna” maailmas omistatakse rahvusele silmatorkavalt suurt tähendust. Paljusid tegelasi tähistataksegi lihtsalt rahvusliku kuuluvuse järgi. Seal on mafioossed kujud “tatarlane” ja “tšetšeen”, on ka heasüdamlik kodutu “sakslane” ehk Hoffmann (Juri Kuznetsov), kes elab Peterburi luteri surnuaial mahajäetud kabelis. Kaks vististi kaukaaslast hurjutatakse läbi trammis, kus nad piletita sõidu eest trahvi maksmisest keelduvad. Peterburi tänavatel võib kohata ka Ameerika turiste, diskol istub teiste hulgas veini rüüpav prantsuse mees. Keegi mustanahaline nooruk kütab sealsamas antiikmööbliga ahju: puhas dekadents. Peategelane Danila Bagrov on venelane.

Nomen est omen. “Vennas” on tõesti juttu vennast, isegi kahest. Ja seega teatud mõttes ka vendlusest. Aga see pole õhtumaine, kristliku ja valgustusaegse põhjaga vendlus, mis laieneb kogu inimkonnale. “Vend” näitab ühiskonda, mille tuumaks pole isegi perekond, vaid meestejõuk. Minimaalse jõugu moodustavad kaks venda. Vennad on köidetud ühte veresidemega ning on teineteisele teadagi truud. “Vennas” on vennad Danila ja Viktor (Viktor Suhhorukov) ühtlasi relvavennad — püstolid on käepärast mõlemal. 1990. aastate Peterburi ühiskonda struktureerivad meestejõugud. Need jõugud on omavahel vaenujalal. Võrdsust ei leidu siin kusagil, ühiskond on hierarhiline, heal juhul pannakse üürikeseks ajaks maksma mingi jõudude (jõukude) vaheline tasakaal. Vabadust pole siin samuti. Vabadus, mida selles maailmas tuntakse, on ajutine vabadus ahistajatest (vaenulikust jõugust). Ühesõnaga: käib lakkamatu olelusvõitlus, pidev sõda.

Provintsitaustaga Danila, umbes 20-aastane noormees, on saabunud filmi algul Tšetšeenia sõjast ja sulandub Peterburi ühiskonda, kuhu ta ema soovitusel vennale külla sõidab, üle ootuste sujuvalt — vend osutub killeriks, kuid see tõik ei pane Danilat imestama. Õieti polegi selge, kas Danila sulandumine allilma õnnestub nii hästi tema sõjakogemuse tõttu (sõjast ta reeglina ei räägi, väidab ainult, kui see küsimus jutuks tuleb, naeratades, et oli staabis lihtne kirjutaja) või kuidagi vaistlikult. Danilas paistab elunevat mingi loomulik arusaam heast ja kurjast. Et riiklikest jõuorganitest kaootilises ühiskonnas korra loomisel asja ei ole, paneb Danila oma sisemisele õiglustundele toetudes ning omi vahendeid kasutades selle arusaama ka omal jõul maksma. Seal, kus vaja, ei kõhkle ta kurje karistamast — st reeglina tapmast, sest muud karistust siin ei tunta. Tema sisemise õiglustunde paneb viimaks proovile venna truuduse kadumine. Nüüd on Danila vastamisi kogu ühiskonnaga. Kuid vennatapuga lugu ei lõpe: Danila halastab oma reeturist vennale, sellele kiilaspäisele “kapile”. Kas sellest võiks järeldada, et edaspidi on ta valmis halastama kellele tahes ja koitmas on üldine rahuaeg? Kas Issand on nõus armu heitma kogu patusele maailmale, kui seal leidub kas või üks õige inimene (vt Ps 106:23 ja ka nt 1Ms 18:32)? Vastust sellele ei anta. Danila sõidab “Venna” lõpus häälega Peterburist Moskvasse. (Seal ootavad teda, nagu “Vend 2″ pajatab, aga peagi ees uued seiklused.)

Danila on romantiline kangelane, õilis röövel ja aumees (Filmi “Vend 2″ avastseenis vihjatakse ka Byronile). Ta loob küll aktiivselt Peterburi allilmas korda, aga kui teda midagi tegelikult köidab, siis on selleks muusika. Enamasti liigub see introvertne ja ilus, pisut lapselike näojoontega noormees, kes on pealtnäha kõike muud kui macho, tänavatel, kõrvaklapid peas, laskmata ennast millestki häirida. Kõrvaklappides kõlab Nautilus Pompilius. Selles muusikas (mida ma tõtt-öelda ei tunne) olevat päris elu. Mujalt see puuduvat. Danila on spontaanne, seejuures justkui täiesti naiivne. Võib öelda ka, et ta on tsivilisatsioonist rikkumata. Ta ei tunne vene popstaare. Ta ei tee vahet inglise ja prantsuse keelel. Inglise keelt ei oska ta isegi nii palju, et teada, mida tähendab “How are you?” (see selgub filmis “Vend 2”, kus teritatakse keelt läänelike suhtlusviiside ja political correctness‘i kui lääne inimeste väidetava silmakirjalikkuse kallal). “Vend” sugereerib mõtet, et sõjavägi n-ö mehistab ja sõda teeb inimesest inimese. Filmi kontekstis jääb siiski vastamata küsimus, kas Danila jaoks on väärtused paika nihkunud tema sõjakogemuse tõttu (sõda kui “tõeline elu”) või on tal õnnestunud oma kaasasündinud moraalne vaist säilitada sõja kiuste.

Relvi käsitseb Danila osavalt, kuid seejuures täiesti kiretult. Lahing on siiski tema element, tapatandril on ta ületamatu. Ja raske on öelda, kas ta otsibki lahingut või lihtsalt ei pelga lahingusse tormamast. Filmi sõnum näib olevat igatahes üks: Danila võitleb alati n-ö “asja eest” ja tapab ainult neid, keda on vaja tappa (“Vennas” tapab ta viis-kuus inimest, järjefilmis juba umbes kakskümmend). Danila ei tapa küll meelsasti, kuid tema initsiatiivikus on vaieldamatu: ülekohut märgates sekkub ta kõhklematult ja kohe ning karistab ülekohtuseid enamasti paari täpse püstolilasuga. Mõningane ebamäärasus, mis tema tegutsemismotiive looritab, annab ruumi mitut laadi tõlgendustele ja on kindlasti kunstilises mõttes “Venna” tugevaid külgi. Danilal on saladus, mis teeb ta huvitavaks. (See ei kehti filmi “Vend 2” kohta: siin on motiivid enam-vähem selged ja tervik võrreldamatult skemaatilisem ning märulitaolisem; “Vend 2″ venib ka pikale). Jah, “Vend” on üsna meisterlikult tehtud portree ühest vene noormehest, kes balansseerib idealismi ja nihilismi piiril, ning Sergei Bodrov juunior on kahtlemata suurepärane näitleja. Filmis leidub küllap ka mõndagi realistlikku Vene 1990. aastate argielust. Teiselt poolt olen ma veendunud, et “Venda” on võimalik vaadata lihtsalt ka kui “rusikamoraali” romantilist ülistust, mis kuulutab, et on olemas ka õiglane vägivald. Pole ime, et “Vennast” sai kultusfilm. Danila on veetleva välimuse ja hea südamega cool tapja.

Ehkki juba “Venna” avakaadris võib näha paljaste õlgadega naist, on naised selles meestejõukude maailmas siiski pigem kõrvalised. Seal on trammijuht Sveta (Svetlana Pismitšenko), kes on Danilal juhuse tahtel elu päästnud. Sveta on juba kolmekümnendates aastates naine, kellel on viinalembene ja pisut vägivaldne abikaasa. Võib-olla ei kisugi Danilat selle naise juurde tema seksuaalne atraktiivsus, kuid Sveta juures on hea ja turvaline. Seal on ka narkomaan Cat, umbes Danila-vanune tüdruk (Maria Žukova), kellega Danila samuti aega veedab, kuid näib seejuures samuti kusagil mujal viibivat. Ka seksuaalsus mängib “Vennas” kõrvalist rolli. Filmis minnakse küll mõnigi kord koos voodisse ja ka ärgatakse seal kõrvuti, kuid seksi ei näidata ja naiste pärast lahingut üldiselt ei lööda.

Filmis “Vend 2” on Danilal suhe vene estraaditähe Irina Saltõkovaga (keda mängibki laulja Irina Saltõkova). Irina meeldib Danilale aga kui inimene, mitte kui popstaar. Irina muusika ei puuduta Danilat. Chicagos satub Danila voodisse ka ühe kohaliku teletähega, kuid see on n-ö halastusseks. Lähedasem, ent ilmselt siiski aseksuaalne suhe on tal Chicagos elava vene prostituudi Marilyniga ehk Dašaga (Darja Lesnikova), kelle ta mülkast, kuhu ta välismaal langenud on, filmi lõpus tagasi koju toob. Danila seotusel staaridega filmis “Vend 2” ei ole sisulist põhjendust. Ma ei oska seda seletada muidu kui režissööri sooviga lisada gangsterifilmile pisut glamuuri. Õilis vene röövel, noor ja nägus sõjaveteran Danila lihtsalt peab vene estraaditähele meeldima ja ta peab vastupandamatuna tunduma ka Ameerika teletähele. Ja Jumal ise teab, miks Danila enne selle ameerika naisega magamist “ладно” ühmab. Filmi kontekstis saab see seletuda üksnes naise musta nahavärviga, millega Danila armulikult lepib: ah, vahet pole, kui sa nii kangesti peale käid!

Huvitav oleks teada, mida arvas “Vennast” omal ajal Vladimir Putin. Usun, et see film meeldis talle. “Venna” ideoloogia järgi vajab ju Venemaa, s.o Jeltsini-aegne Venemaa, kus olevat valitsenud täielik korralagedus ja võimutsenud maffia, just nimelt Danila-sarnast eksimatu õiglustunde ning ühtlasi kõva käega valitsejat. Inimest, kes korra majja lööks ja — kui uskuda filmi “Vend 2”, kus Danila õiendab arved Chicago allilmaga — ka Ameerikale koha kätte näitaks. Igatahes võib “Vennast” leida hulganisti elemente, mida Putini ajast peale Venemaal au sees hoitakse. Danila on Vene patrioot, selles pole kahtlustki. Temas on tubli annus ksenofoobseid ja rassistlikke jooni. Filmis “Vend 2” on need jooned veelgi selgemad. Kui uskuda “Venda”, siis on Venemaa hädade põhjuseks suuresti muulased. “Vend 2” vihjab aga sellele, et Venemaa on vaenulike välismaalaste haardes (välismaalasi kehastavad peamiselt Chicago mustanahalised). “Vend 2” flirdib lõpuks ka (sõja)kommunistliku minevikuga: muuseumist näpatud kodusõjaaegne kuulipilduja osutub tõhusaks abivahendiks ühe Chicago maffiaga koostööd tegeva Moskva bande pealetungi tõrjumisel.

Danila lõi korra majja Peterburis ja Moskvas ning tegi viimaks säru ka Chicago gangsteritele. Venemaal tuli võimule Putin, kes pani oligarhid vangi, kuid ometi ei paista sellel hiigelmaal vaenlasi vähemaks jäänud olevat: Timur Bekmambetovi fantasy action thriller‘is “Öine vahtkond” (“Ночной дозор”, 2004), selles ülimenukas eriefektidega paranoias, mis on ka üht Eestis elavat seltskonda oma identiteedi otsingutel kuuldavasti inspireerinud, tapeldakse juba sõna otsese mõttes pimedusejõududega, mis on pugenud igale poole …

—

P.S. Et ma pole gangsterifilme eriti näinud, ei oska ma “Venda” õieti millegagi võrrelda. Saladuskatte all olgu öeldud, et ma pole näinud ka näiteks Francis Ford Coppola “Ristiisa” (“The Godfather”, 1972) ega selle järjefilme, millel näikse lääne popkultuuris vägagi kindel koht olevat. Röövliromantika, mis pretendeerib mingi tõelisema elu tundmisele, ei suuda mind lihtsalt kinno ega teleka ette meelitada. Aga, jah, mine isahane tea, võib-olla vaatan ka “Ristiisa” ühel heal päeval ära.

Väike Vera

Vassili Pitšuli mängufilmidebüüt “Väike Vera” (“Маленькая Вера”, 1988) oli kuuldavasti omal ajal kultusfilm. Mäletan filmi plakateid Tartus (guaššidega maalitud noort istuvat naist) ja ka sosistamisi, et filmis näidatavat seksi. Ilmselt seetõttu oli see film n-ö “alla 16 keelatud”. Mis tähendas seda, et mina seda kinos muidugi ei näinud. Sest kõige parema tahtmisegi juures poleks mul õnnestunud ennast nii vanaks valetada. Millegipärast meenus mulle “Väike Vera” viimastel nädalatel, võib-olla hiljaaegu PÖFF-il nähtud armastusfilmidega seoses. Ja ma otsustasin ta lõpuks ära vaadata.

“Väike Vera” olevat olnud esimene seksistseeniga nõukogude mängufilm. Film valmis 1988. aastal, tähendab, nn perestroika ajal. See oli aeg, mil Eestis lubati jälle sinimustvalget lehvitada. Balti keti moodustamise ja Berliini müüri lammutamiseni oli jäänud veel umbes aasta. Mõtlesin, et kui “Väike Vera” ka muul põhjusel silma ei paista kui ühe tõenäoliselt napi seksistseeni tõttu, siis ütleb seegi midagi tolle nüüdseks ajaloo prügikasti kadunud maailma kohta. Mis võiks tõendada veel paremini NSVL-i-taolise totalitaarse utoopia repressiivsust kui see, et umbes 55 miljonit inimest kinno coitus‘t vaatama tormab?!

Nüüd, pärast filmi vaatamist, julgen öelda, et ehkki sellel konkreetsel, mõnikümmend sekundit kestval seksisteenil “Väikeses Veras” vaevalt mingit iseseisvat kunstilist väärtust on, pole stseeni asukoht kahe tunni pikkuse filmi keskpaigas kindlasti juhuslik. See film keerleb üsna ilmselt just nimelt iha ümber, mida Nõukogude ühiskond kui idee järgi läbini ratsionaalne konstrukt süstemaatiliselt ja visalt alla surub. Vene-saksa kultuuriteoreetik Boris Groys defineerib utoopia kui radikaalse keeldumise subjektiivsest, iha poolt dikteeritud soovimisväärsest kujutlusest selle kohta, milline on õige elu.

“Väikese Vera” peategelane, umbes 18-aastane Vera (Natalja Negoda, kes on ise filmis küll 24 või 25; suurepärane näitleja selle rolli põhjal) on niisiis antiutopist — ja NSVL-is kui utoopiariigis tähendas see automaatselt mässu ühiskonna vastu, riigivastast tegevust. Ja seepärast oli “Väike Vera” omal ajal n-ö kahtlane, ohtlik film. Seks päevavalgel pidi tunduma ilmselt eriti ülbe väljakutsena. Filmi avakaadrid näitavad roosasse udusse mähitud tööstuslinna paneelmaju ja taamal kõrguvaid vabrikukorstnaid, kuid siis kõlavad järsku igatsuslikud helid Sofia Rotaru laulust “Только этого мало” (Вот и лето прошло, словно и не бывало …), mis saadavad juhtmotiivina kogu filmi.

Ja juba peagi seisab ühe paneelmaja rõdul Vera, seljas sinivalge luitunud kodukittel, mis on parema õla juurest katki, ja ninal suured lillade raamidega päikeseprillid. Vera sööb kirsse vms ja sülitab kivid rõdult alla. Suvi hakkab peagi läbi saama, kuid midagi ei toimu. Kusagil dispetšerina (jah, Ida-Euroopas oli selline amet) töötav ema ja autojuhist isa tänitavad, kahtlustades, et Vera hakkab raisku minema, ning seavad eeskujuks venda Viktorit, kes on Moskvas arstiks õppinud ja naisegi võtnud. Aga Vera ei tea, mida eluga peale hakata. Ta on andnud küll kuhugi paberid sisse ja plaanib telefonioperaatoriks õppida, kuid see ei huvita teda kuigivõrd. Kui tuleb õhtu, läheb ta diskole.

Diskol kohtab ta Sergeid (Andrei Sokolov) ja armub temasse. Või igatahes lähevad nad pärast seda, kui miilits on disko verekoertega laiali peksnud, Sergei ühikatuppa. Ja leiavad seejärel, et nad armastavad teineteist. Sergei ongi nagu teistmoodi, erinev. Ta on pikk ja rühikas, kähara pea ja selge, iseteadliku, veidi üleoleva pilguga. Mitte selline väike ja ontlik, natuke saamatu nagu Andrei, kellega Vera on seni koos olnud ja kes kavatseb minna merekooli. Niipea kui Vera diskol Sergei pilku märkab, hakkab ta ennast muusikataktis kutsuvalt õõtsutama. Vera õõtsutamine on efektne. Oma mustas miniseelikus ja valgepunasetriibulises pluusis näeb Vera välja nagu popstaar. Tal on kõrge kontsaga kingad ja blondeeritud salkudega juuksed.

Jumal teab, kuidas Vera ja Sergei armastuslugu, nii kirglikult ja trotslikult kui see ka algas, õieti lõpeb. Karta on, et see ähvardab lõppeda üsna sarnases trööstitus paneelmajakorteris, kus elavad Vera vanemad: viinaveaga isa ja toimekas, alatasa midagi küpsetav või hoidistav ema. “Mitte keegi ei armasta mind,” kurdab isa. “Olen teie pärast oma tervise ära rikkunud, aga head sõna ma ei kuule.” Vera halastab joobnud isale, kes on härdushoogu sattunud, ja paneb ta magama nagu väikese lapse. “Mu jõud on lihtsalt otsas,” ohkab hilisõhtul elutoas diivanile röötsakile vajuv ema. Vera vanematel on närvid läbi. Enam-vähem kõigil on selles linnas närvid läbi. Selle vastu leitakse abi viinast. Vera isa virutab korra ka noaga, kui ta peldikust välja pääseb, kuhu Sergei ta sulgenud oli.

Minu jaoks oli “Väike Vera” eelkõige masendav film. Võrreldavat meeleolu pakuvad näiteks rootslase Lukas Moodyssoni “Lilja 4-ever” (2002) ja vast ka belglastest vendade Dardenne’ide “Rosetta” (1999). Üks mis selge: siin ei leidu toitu kommunisminostalgiale, mida pakuvad näiteks Saksa režissööride Leander Haussmanni “Päikese puiestee” (“Sonnenallee”, 1999) ja Wolfgang Beckeri “Good Bye Lenin!” (2003) või ka René Reinumäe ja Jaak Kilmi “Sigade revolutsioon” (2004). “Väikeses Veras” ei ole valguslaike. Seal pole lootuskiirt viimaks isegi armastuses. Ja “Väikese Vera” huumor ei aja naerma. See on Nõukogude ühiskond kogu oma groteskses jõhkruses, mida õnneks ei püütagi seletada, veel vähem välja vabandada, vaid lihtsalt näidatakse. See on “Väikese Vera” voorus. Ja see on küllap põhjus, miks seda filmi on päris palju auhinnatud. “Väike Vera” on tõesti väga vaatamisväärne film.

Lõputiitrite ajal mõtlesin, et on puhas õnn, et kirjutatakse aasta 2008 ja peagi võib pidada jõule.

—

P.S. Minu jaoks oli huvitav oli avastada, et see aeg on mulle siiski suuresti arusaamatu. Et ma pole NSVL-i iial täiskasvanud pilguga näinud, ei tunne ma eriti seal käibinud kultuurikoodi. Ma ei oska kuigivõrd hinnata ka seda, kas too ammune aeg oli Eesti NSV-s umbes samasugune nagu selles nimetus Nõukogude provintsilinnas, kus leiab aset “Väikese Vera” tegevus, või oli ta leebem. Mulle tundub, et oli leebem. Filmivõtted toimusid, nagu ma olen lugenud, õieti Mariupolis, enam-vähem Tallinna-suuruses sadama- ja tööstuslinnas Kagu-Ukrainas Donetski oblastis Aasovi mere ääres. Aastatel 1948-89 oli Mariupoli nimeks Ždanov … Nii et igatahes Andrei Ždanov, Mariupolis sündinud mees, seob “Väikest Verat” Eestiga, üsna võikal kombel, otseselt. Nii nagu viitab Eestile — aga hoopis soodsamas mõttes — ka Ruja logoga (!) T-särk, mida Vera filmi teises pooles kannab.

Neli õhtut detsembris

Neljapäev, reede, laupäev — iga nimetatud päeva õhtuks olin lahkete inimeste poolt kuhugi kutsutud, peole ja puha. Detsembris hoitakse kuidagi kokku. Aga hammas kesknädalal ei küsinud. Mistõttu käisin neljapäeva pärastlõunal hoopis hambaarsti juures ja õhtul toibutasin end kodurahus. Reede varahommikul uus hambaarsti juures käimine ja hiljem, juba päeva poole, aeg-ajalt sandivõitu enesetunne, mis laupäeval järk-järgult lõplikult taandus.

Aga reede õhtul ja laupäevagi õhtul toimunud sünnipäevapidudele ma läksin, ehkki läksin vaid pooleldi. Sest reedese peoga olin seotud ju vaid sel määral, et kohtusin C-ga, kes oli mh selle sünnipäeva pärast Tartusse sõitnud, kuid peo eel ning vahepealgi õnneks ka minuga aega veetis: Tartu tänavaid mööda kõmpides, oma sügiskingadega, ja paaris kohvikus juttu ajades (sest sügiskingades jalad hakkasid külmetama). Aitäh! Peaksin vist jälle kusagile kitsasse tänavasoppi kolima, mõnele Marta tänavale, mõtlen. Sest Päeva tänava ots, kuhu ma enne polnud vist sattunudki, reedese peo toimumispaik, jättis mulle väga hea mulje.

Laupäeva õhtul, tol teisel sünnipäeval, Kuperjanovi tänaval, vaatasin ära vaid Woody Alleni filmi “Zelig”, mis kujutas endast õieti alles peo avatakti, ja läksin siis, või vaat et hiilisin, läbi õhtuse linna koju, soojast ja üsna rahvusvahelisest seltskonnast, sest olin kahjuks koletult väsinud ja ka oma hamba pärast mures. Aga 1983. aastal valminud “Zeligit”, filmi absoluutselt identiteeditust inimesest Leonard Zeligist, nägin ma juba kolmandat korda, ja mina selle filmi sinna õieti enam-vähem kaasa tarinud ju vist olingi.

[---] Ja täna. Pühapäeval. [---] Täna oli koosistumisi ja vestlusi, kus tuli jutuks muu hulgas Hando Runneli artikkel, milles ta ütleb: “Kui üks rahvas saastatakse teise rahvaga, ükskõik, kui sõbralik sa oled, sureb see rahvas välja.” Ja taas meenusid Mardna ja Sults ja Delfi kommentaarid, ja taas meenus see sünge paine, mida on Eestis tunda juba vähemalt teist aastat. Kuidas saab teist rahvast saastaks või igatahes saastajaks nimetada!? Eesti rahvuskonservatiivne ideoloogia näib olevat sulgumas umbsesse ksenofoobiasse.

Aga ühel neist tänaõhtustest koosistumistest, hea sõbra H. köögis, vaatasime tema valmivat tõlget. See on päevik, mille autoriks on tüdruk (hiljem juba noor naine, *1920), kelle perekond lahkus Austriast 1939. aasta algul,  üsna peagi pärast Austria annekteerimist Saksamaa poolt, tagakiusamiste eest Norrasse ja kes 1942. aastal viimaks Auschwitzis suri.

Ruth Maier. Ta on Jaan Krossi eakaaslane. Ta on kirjanduslikult andekas. Ta on tark. Ta kirjutab saksa ja norra keeles. Teda on võrreldud Anne Frankiga. Ja Etty Hillesumiga. (Vanuselt jääb ta õieti Anne Franki ja Etty Hillesumi vahepeale). Ta on pärit assimileerunud juudi perekonnast, kelle identiteedist natsirežiim muidugi ei hooli — natside jaoks on määrav vaid veri. Ta on nende silmis juut. Muud ei midagi.

Küsinud H-lt luba, lisan siia lõppu ühe lõigu sellest tema valmivast tõlkest. Sest pidin seda lugedes mõtlema Eestis viimastel aegadel tajutavale homofoobiale ja muule teisevihale. Mis vahet seal lõppude lõpuks on, kui viha objektiks on inimrühm!? Igaüks mis tahes rühmast on inimene. Seda esimeses järjekorras. Ja Ruth Maier on Ruth Maier, oma elulooga, täiesti kordumatu inimene. Mitte liik ega sort ega rass ega sättumus jne. Mitte juut või koguni ainult juut, kelleks ta paari aasta jooksul taandati.

Niisiis, Ruth Maier kirjutab 1938. aasta 5. oktoobril — Saksa seadused on Austrias kehtinud umbes pool aastat — Viinis oma päevikusse nii:

“On varahommik, inimtühjad tänavad. Nurga tagant tuleb juut, noor, hästi riides. Ilmuvad kaks SS-meest. Lajatavad juudile kordamööda vastu kõrvu, juut vangub … hoiab peast kinni … läheb edasi.

Nüüd küsin mina, Ruth Maier, kaheksateist aastat vana, küsin maailmalt kui inimene, kui inimene küsin ma: kas see on normaalne? … Miks lubatakse sellisel asjal sündida, tahan ma teada. Miks tohib üks germaanlane, sakslane, lüüa juuti, lihtsalt sellepärast, et üks on sakslane ja teine on juut?

Ma ei hakka rääkima pogrommidest, juutidevastasest märatsemisest. Akendelõhkumistest, korterirüüstamistest … Mitte selles ei ilmne see kohutav madalus nii selgelt.

Vaid just siin, selles kõrvakiilus. Kui Jumal on olemas … ma kahtlen selles ja tema nime kasutamine pole mulle meeltmööda … aga nüüd võtku ta seal üleval teadmiseks … kui ta on olemas: see kõrvakiil tuleb lunastada vere … või … ükspuha millega, aga nii seda jätta ei või!!!

Ja ma ütlen teile, aarialastele, inglastele, prantslastele, teile kõigile, kes te seda sallite: teie kõik kannate selle kõrvakiilu eest vastutust, sest teie olete lasknud sellel sündida.”

—

P.S. 15. dets. 2008. Eemaldasin postitusest Woody Alleni filmist “Zelig” rääkiva lõigu ja avaldasin täna eraldi postitusena. Eemaldatud lõiku tähistavad tekstis kandilised sulud.

Only an expert

Laurie Anderson, “Only An Expert” (2007). Koduleht.

Raaheli kiituseks

Tuntud arsti ja poliitiku, Eesti Tervishoiuameti järelevalve osakonna juhataja Peeter Mardna suust kostis eelmisel nädalal lause, mis on tänaseks jõudnud saada juba Eesti mõtteloo homofoobse voolu klassikaks. Mardna lause on järgmine: “Psühhiaatrilises mõttes on omasooiharus haigus, seda teavad kõik.” (Vt Delfi, 2. dets. 2008.)

Seepeale esitas MTÜ Seksuaalvähemuste Kaitse Ühing õiguskantsleri büroole kaebusega avalduse, leides selles, et Mardna sõnad solvavad homoseksuaalseid inimesi ja eksitavad ühtlasi avalikkust, sest need on tõlgendatavad tervishoiuameti seisukohana, mistõttu Mardna peaks vabandama.

Tervishoiuamet vastas avaldusele selgitusega, et Mardna sõnad olnud tegelikult endamisi lausutud nending, mitte tervishoiuameti ametlik seisukoht. Doktor olevat üksnes konstateerinud, et psühhiaatria ajaloos on homoseksuaalsust ka haiguseks peetud. See nending, mida Mardna kõrval istunud Delfi ajakirjanik olevat tõenäoliselt kuulma juhtunud, olevat kontekstist välja kistud ja avalikkusse paisatud. Sisuliselt eksitavat seega hoopis ajakirjanik avalikkust, mitte Mardna.

Minu jaoks on selles räiges loos palju segast. Kindel paistab olevat igatahes see, et Mardna ütles oma sõnad mingil sotsiaalministeeriumi üritusel abielu ja vaba kooselu aspekte tutvustava uuringu ettekandeid kuulates. Niisiis avalikul üritusel, kuhu olid lubatud ka ajakirjanikud, ja mitte kusagil kõrtsis või saunalaval. Nentija oli ilmselt kaine ja nending ei olnud ilmselt ka osa mingist tema ettekandest psühhiaatria ajaloo teemal.

Ja vaevalt Mardna säärase ettekandega mõnel tõsiselt võetaval üritusel esineda saanukski, sest oma erialalt on ta radioloog, mitte psühhiaater. Ka pole ma kuulnud, et homoseksuaalsuse “ravimiseks” oleks kasutatud röntgenuuringuid, ultraheli, kiiritusteraapiat vms. Välistada ei saa muidugi midagi. Doktor Arthur Janov näiteks ajab Ameerikas homodest kurje vaime välja nn “ürgkarjete” abil, muide hirmkalli raha eest.

Tõsi küll, kui peab paika Mardna kaheosalise teesi see osa, mille järgi nagunii kõik teavad, et homoseksuaalsus on psühhiaatrilises mõttes haigus, siis võiks sellise ettekande pidamine Mardnale jõukohane ju olla, nagu ka kõigile teistele. Kuid siis, tuleb tunnistada, ei saa kuidagi mööda küsimusest, milleks ja kellele on loengut nii üldtuntud teemal üldse vaja.

Siiamaani peaks mu jutt olema võrdlemisi loogiline. Tervishoiuameti selgituste põhjal võib niisiis järeldada, et Mardna istus ja kuulas mälestusväärsel sotsiaalministeeriumi üritusel esinejat, kelle ettekanne käsitles mingit abielu ja vaba kooselu aspekte tutvustavat uuringut, mis puudutas ilmselt ka homoseksuaalsust ja homoabielu.

Mardna istus, kuulas, jäi mõttesse — ja ohkas mingil põhjusel ühtäkki endamisi, et psühhiaatria ajaloos on homoseksuaalsusse ju ka teisiti suhtutud, pagan võtaks, mida kõik ju väga hästi teavad! Ohe pidi olema piisavalt häälekas, et ajakirjaniku kõrv seda kuuleks.

…

Ajalugu pakub tõesti küllaga ohkamapanevat. Ja sugugi mitte ainult psühhiaatria vallas. Omapäraseid seisukohti leidub näiteks kirikuloos. Kujuteldav on näiteks olukord, kus Eesti Kirikute Nõukogu ühel või teisel üritusel, mis on pühendatud, ütleme, oikumeenia (s.o erinevate kristlike konfessioonide vahelise koostöö) tugevdamisele Eesti kirikute vahel, ohkab keegi kuulajate seast, ütleme, mõni EELK vaimulik vanemast põlvkonnast, näiteks mõni praost, kes on ühtlasi assessor, endamisi nõnda:

“Teoloogilises mõttes on Rooma paavst antikristus, seda teavad kõik.”

Suust lipsanud lause lekib ajakirjandusse. Philippe Jourdan ja Vello Salo on maruvihased ja nõuavad, et EELK juhtkond avalikult vabandaks. Peapiiskop Andres Põdra sekretärilt saabubki peagi ametlik selgitus, et lugupeetud vaimulik olevat mõelnud oma nendinguga seda, et luteri kiriku ajaloos on, nagu teada, olnud inimesi, reformaator Martin Luther teiste hulgas, kes on seda kahtlemata kahetsusväärset seisukohta pooldanud.

Kära vaibub mõne aja pärast. Kirikute nõukogu jätkab tööd. Võib-olla jääb vana vaimulik järgmisse kirikuvalitsusse valimata ja läheb varsti pensionile. Aga kõik pole nii lihtne, sest emerituseks sunnitud karjasel on saladus.

Asi on ju selles, et tegelikult ei lausunud ta neid saatuslikke sõnu endamisi. Sõnad olid adresseeritud tema väikesele tütretütrele, kes sel kaunil ja siiski nii õnnetult lõppenud ettekandepäeval tema kõrval istus. Viieaastane Raahel istus temast nimelt paremal pool ja Delfi reporter vasakul pool.

Raahel oli jumekas ja ilus, aga ka, mis peamine, väga terane tüdruk. Pärast seda, kui Raaheli vanemad olid lahku läinud (ema oli hakanud ringi tõmbama ja isa alkoholi küüsi sattunud, või vastupidi, ning mõlemad olid usust taganenud), oli nüüdne emeritus ühes oma naisega langetanud otsuse tütretütre kasvatamine enda kätte võtta. Raahelile elu töökate ja jumalakartlike vanavanemate juures meeldis. Talle meeldis seal kõik. Talle meeldis ka juures olla, kui vanaisa kolleegidega mõnikord köögis laua ümber videvikku pidas, teed juues ja Jumalast ning maailmast rääkides.

Raahel kuulas, pani tähele ja polnud seejuures suu peale kukkunud. Mõnikord esitas ta jutuhoogu sattunud jumalameestele küsimusi. Need võisid olla hämmastavalt nutikad ja näha asju täiesti ootamatu nurga alt. Seetõttu hakkas vanaisa oma lapselast, kelle janu Sõna järele näis olevat kustutamatu, aeg-ajalt jumalateenistusele lisaks ka teistele kiriku korraldatud üritustele kaasa võtma. Isegi konverentsidele, mida teised lapsed igavaks põlgasid. Ent Raahel oli sealgi hea ja kannatlik kuulaja. Kui ta mõnest asjast aru ei saanud, siis müksas ta tasakesi vanaisa ja küsis temalt seletust. Nii oli läinud ka tol õnnetul Eesti Kirikute Nõukogu üritusel.

Sest märkida tuleb sedagi, et eakal praostil ja assessoril oli juba mitmendat aastat häbematult kõrge vererõhk. Hiljuti oli ta organismist avastatud ka suhkruhaigus. Ja mis seal salata, ka kehakaalu oli tal üksjagu. Need asjad võisid vabalt omavahel seoses olla. Nii polnud midagi imestada, et tol kirikute nõukogu üritusel temast vasakul pool istuv Delfi ajakirjanik vaimuliku hiigelsuure kõhu tõttu nääpsukest Raahelit, kes teisel pool kõhtu istus, lihtsalt ei märganud. Kõhu tõttu polnud vaimulikul võimalik ka kummargile laskuda ja uudishimulikule Raahelile ähmaseks jäänud kohtadel selgitusi kõrva sosistada.

Üritus hakkas juba ühelepoole saama ja peagi pidi algama ühispalvus, kui Raahel järsku vanaisa poole pöördus ja küsis, et miks naabripoiss oli talle öelnud, et Luther on ketser. Naabripoisi vanemad olid katoliiklased. Seepeale andis vanaisa Raahelile väikese ülevaate kirikuloost ja mainis ka, et Lutheri vahekord katoliku kirikuga oli üldse väga pingeline ning et tema pooldajate leeris levis koguni arvamus, et teoloogilises mõttes on Rooma paavst antikristus. “Seda teavad kõik … aga tänapäeval väga hästi, et see arvamus oli täiesti ekslik,” tahtis ta veel lisada. Aga Delfi ajakirjanik oli juba jõudnud tõusta, et minna ja oma kuritahtlik artikkel avaldada.

Järgmisel päeval oli pahandus majas. Vaimulikult nõuti seletusi. Osa Delfi kommentaatoritest juubeldas, aga selle juubeldamise pärast tundis ta südames ainult piinlikkust. Selge oli vaid üks: väikesest Raahelist ja tema küsimusest ei saanud ta avalikkusele rääkida, tulgu mis tuleb. Tal hakkas valus juba ainuüksi mõttest, et see süütu ja teadmisjanune tüdruk, kes niigi oma liiderliku ema ja alkohoolikust isa pärast kannatas, võiks kõige krooniks ka avalikkuse lõugade vahele sattuda.

Ja oma suurest kõhust ei saanud vaimulik samuti rääkida. See oli tema hell koht. Asja südame ja mõistusega läbi kaalunud, jõudis ta järeldusele, et üle ei jää muud kui kogu süü enda peale võtta ja tunnistada: jah, need saatuslikud sõnad lausus tõepoolest minu patune suu, aga sõnad olid lausutud siiski vaid endamisi ja pominal, ilma tagamõtteta. Jumal hoidku! Eks inimesed ju ikka pomise aeg-ajalt midagi. Vanainimesed eriti.

Mis sai aga Raahelist? Raahel kasvas jõudsasti, uurides vaheldumisi Jumala sõna ja mängides süütuid lapsepõlve mänge. Sirguvat tüdrukut oli lausa lust näha. Tema vanavanematel jätkus õnneks tervist veel pikkadeks aastakümneteks ja ka tema laiale teele sattunud vanemad võtsid viimaks aru pähe, taastasid oma karilejooksnud abielu ning uuendasid ühtlasi oma vahekorra Jumalaga.

Kui Raahel suureks sai, asus ta hetkegi kõhklemata õppima teoloogiat. Pärast stuudiumi lõppu ordineeriti ta peagi EELK pastoriks. Ta abiellus katoliikliku naabripoisiga, kes oli nagu temagi pühendunud usuteadusele, täiendades kodumaal saadud haridust ka Poolas ja Itaalias. Nende abiellumise ajaks oli katoliku kirik juba ammu preestrite tsölibaadinõude tühistanud.

Läksid aastad ja pärast Raaheli vanaisa surma leiti ühest tema laekast Raahelile adresseeritud kiri. Kirjas selgitas vanaisa esimest korda puhtsüdamlikult tol ammusel kirikute nõukogu üritusel aset leidnud intsidendi tagamaid. Raahel jättis vanaisa sõnad meelde, mõtiskledes nende üle oma südames.

—

P.S. Vt ka Oudekki Loone sümpaatset arvamuslugu  “Devalveerimine, homod ja sõnavabadus”, mis vaatleb samuti doktor Mardna juhtumit, laiemalt ka sõnavabadust ja selle piire, avalikkust ja avalikult oma arvamust avaldava inimese kohustust oma arvamuse eest vastutada.

P.P.S. Sellele, kes võib-olla ei teadnud: 1973. aastast kustutasid Ameerika psühhiaatrid homoseksuaalsuse psüühikahäirete nimekirjast. Maailma Tervishoiuorganisatsiooni Rahvusvahelisest Haiguste Klassifikatsioonist kaotati homoseksuaalsus kui diagnoos 1992. aastal (Vikipeedia).

Kivi kivi peale?

Vabadussõja võidusambaga seonduvast tüdinesin ma lõplikult tõtt-öelda juba millalgi suve algul. Lihtsalt ei jaksanud seda kõike enam jälgida ega selle pärast oma pead valutada. Juba ammu oli saanud mulle selgeks, et sel teemal rääkimine on sama mõttekas või mõttetu kui sellest rääkimata jätmine, sest klaassamba püstitajatel on voli ja vahendid oma vankumatu kinnismõte maksku mis maksab teoks teha.

Nii et lasku käia, mõtlesin resigneerunult. Pangu püsti ja pidagu oma paraade. Mis parata. Aga lugenud täna ajalehtedest teateid selle kohta, et Vabaduse väljakul asuvad Jaani kirik (1867) ja Tallinna Kunstihoone (1934) on väljakul toimuvate õige suurejooneliste ehitustööde tõttu lagunema hakanud, nii et asjatundjate hinnangul on kirikuhoone lausa varisemiohtlikus seisus, tabas mind masendus.

See on tõepoolest barbaarsus. “Püha ürituse” nimel näitusemajja ja kirikuhoonesse löödud praod süvendavad veelgi kahtlust, kas kerkival sambal, mis nagunii hakkab poliitilisi sekeldusi põhjustama, on üldse midagi kunsti ja kristlusega pistmist.

Seejuures pole tähtis, et need vanad ja auväärsed majad on hakanud lagunema eeskätt plaanitava maa-aluse parkla ehitustööde tõttu ja mitte niivõrd otse samba pärast. Sest need kaks kuuluvad ühel ajal alustatud projekti, mida kutsutakse Vabaduse väljaku rekonstrueerimiseks. Osa võrgukommentaatoreid paistab asjade käik ülimalt rahuldavat — Jaani kirik olevatki üks koleda arhitektuuriga maja ja üleüldse olevat hea, kui kirikuid saab vähem.

Hüva, võrgukommentaatorite destruktiivsetele kihkudele ei ole mõtet palju tähelepanu pöörata. Mind huvitab hoopis rohkem, mida arvab asjast see osa kristlaskonnast, kes on seda konstrukti kogu hingest püsti ajada tahtnud. Sest kujutluspilt EELK peapiiskop Andres Põdra eestkostel taevani kerkivast hiidristist vallandas ju kahtlemata Eesti kristlaste hulgas seninägematu vaimustusepuhangu päevapoliitika vastu. Koguti raha ja anti allkirju. Ja võib-olla peeti kusagil ühispalvusi.

Sammast toetanute nimekirjas leidub rikkalik valik vaimulike nimesid (ühtekokku vähemalt umbkaudu 80). Sambavastaste nimekiri sisaldab vaid ühe inimese nime, kes on on end vaimulikuks tituleerinud. Ja sammast ei toetanud seejuures sugugi mitte ainult EELK vaimulikud, vaid ka inimesed nendest kristlikest konfessioonidest, kus on poliitilise maiguga ettevõtmisi muidu pigem kahtlaseks, et mitte öelda patusevõitu tegevuseks peetud.

Võib oletada, et suhtumisest sambasse sai nende ringkondade mingis osas paratamatult teatav lojaalsuseproov. Ja surve EELK vaimulikele oli kindlasti suurim (ma ei tunne samas ühtegi EELK lihtliiget, kes seda sammast taga igatseks). Toetusallkiri tähendas avalikku patriootlikku statement‘i, aga ühtlasi kristliku meelsuse tunnistust ja viimaks ka ustavusavaldust EELK juhtkonnale.

Laiemalt tähendas see ka haruldast võimalust kas või korraks avalikkuse tähelepanu saada ja seejuures muidu pigem ristileige ühiskonna üsna suure osa üllatuslikult sooja poolehoidu pälvida. Polnud ju pärast lühikest kristlikku buumi 1980. ja 1990. aastate vahetusel ühe pastori seisukoht Eestis õieti enam kedagi huvitanud.

Kiriku materdamine Eestis, mis on statistika järgi üks paganlikemaid riike maailmas, ei ole enam ammugi suur vägitükk. Kiriku kritiseerimiseks pole vaja enam Martin Lutheri julgust. Ja selleks, et söandada kirikule lausa kadu ja hävingut kuulutada, ei pea olema enam Voltaire. Nii et ma ei tea, mida öelda või mis mõte sellel ütlemisel üldse on. Aga ma mõtlen, et minu jaoks on Vabadussõja võidusamba lugu, mille üheks osaks võib saada Jaani kiriku kokkukukkumine, lihtsalt üks veidi kurblooline näide kristliku kiriku peataolekust Eestis.

Jaani koguduse õpetaja Jaan Tammsalu nahas ma praegu tõesti olla ei tahaks, seisab ju temagi nimi sambatoetajate nimekirjas. Mingis mõttes on ta oma kogudusekoja lagunemise niisiis ise esile kutsunud. Loodetavasti viibivad Tammsalu ja tema kogudus kiriku kokkuvarisemise ajal — kui see peaks toimuma — ohutus paigas.

—

Artiklid Postimehes (“Vabaduse väljaku parkla ehitus lõi prao Jaani kiriku põrandasse”) ja Eesti Päevalehes (“Restauraator kardab Jaani kiriku kokkuvarisemist”).

Ühemõttelisuse utoopia

Kõikjal, kus teostatakse võimu, valitseb mingi kord. See põhineb mitut laadi informatsioonil ja teadmisel, millega arusaamatut kategoriseeritakse ja klassifitseeritakse. Ent iga klassifikatsioon on vägivallaakt, mis sunnib inimesi end mingisugusele korrale allutama. Kes ei alistu, langeb korrast väljapoole, ja nii tekitab kord todasama ambivalentsust, mida ta tahab ületada. Seetõttu ei tule kordade poole püüdlemisele lõppu.

Mis aga eristab moodsate diktatuuride korraihalust varasematest korrapraktikatest, ei ole ainult tema ühemõttelisuse ja erandituse pretensioon, vaid tema hävitustahe. Korratus ei tekitanud enam üksnes ambivalentsust. Ta sünnitas nüüd prügi, mis tuli kõrvale heita. “Umbrohi,” nagu ütleb Zygmunt Bauman, “on aedniku prügi, viletsatest tänavatest saab linnaplaneeringu prügi, dissidentlusest saab ideoloogilise üksmeele prügi, hereesiast ortodoksia prügi, võõrusest rahvusriigi rajamise prügi. See kõik on prügi, kuna ta trotsib klassifitseerimist ja rikub muru puhtust. See kõik on lubamatu segu kategooriatest, mis ei tohi omavahel seguneda. Nad on oma surmaotsuse ära teeninud, sest nad on osutanud lahutamisele vastupanu.” Natsionaalsotsialismis ja stalinismis viidi see surmaotsus täide.

Vene revolutsioon leidis aset paljurahvuselises riigis. Sellest tegelikkusest ei saanud bolševikud mööda vaadata, ehkki see nende kõikvõimsuse ja puhtuse fantaasiad kummutas. Seetõttu seadsid bolševikud endale eesmärgiks paljurahvuseline riik sisemise vallutuse kaudu ära kaotada. Natsionaalsotsialistid valitsesid rahvusriigi üle, mille nad muutsid sõjalise ekspansiooni teel paljurahvuseliseks impeeriumiks. Võiks öelda ka, et natsionaalsotsialistid esmalt tekitasid tolle talumatu ambivalentsuse, mida nad seejärel tahtsid kõrvaldada. Kui totalitaarsed diktatuurid suundusid neile tuttavatest korrasüsteemidest väljapoole, et vallutada, alistada ja hävitada võõraid maailmu, sattusid nad vastamisi vahekordadega, mis seadsid nende korrakujutelmad eksistentsiaalsesse ohtu. Seetõttu õppisid vallutajad võõraid inimesi tundma ainult kui vaenlasi.

Miks ei suutnud natsionaalsotsialistide ja bolševike diktatuurid erinevusega elada? Vastus on lihtne ja ühene: sest nad olid homogeensete ühiskonnakordade ülemuses veendunud ja sest nad uskusid võimalusse eluavalduste mitmekesisus igaveseks kõrvaldada. See usk tulenes manihheistlikest lunastusideoloogiatest, mis kujutasid tulevast elu paradiisitaolise korrana, kus valitseb sotsiaalne, rahvuslik või rassiline homogeensus, ja taotlesid seetõttu vaenlaste ja võõraste hävitamist.

Ent ideoloogiad vajavad resonantsipinda, mis nad võnkuma paneks. Natsionaalsotsialistide ja bolševike eneseteadvus tõusis alati siis, kui nad tegutseid erakorralises olukorras. Alles siis, kui vahekorrad näisid väljuvat kontrolli alt, võisid nad enam millestki hoolimata oma hävitusfantaasiate külge klammerduda. Utoopiad kujutasid endast karastustehnikaid, “enesehallutsineerimise” tehnikaid (Karl Schlögel). Nende toel kannatasid natsionaalsotsialistid ja bolševikud välja erakorralise olukorra, mille nad olid ise loonud. Nende utoopiad võimaldasid neil jääda olukorra peremeheks. Neil oli vaja kaost ja seda kaost esindavaid vaenlasi selleks, et oma veendumusi tugevdada ja lakkamatu terrori ning hävituse vältimatust õigustada.

Nii natsionaalsotsialistid kui ka bolševikud jagasid lisaks sellele kogemusi, kuidas kohelda võõraid inimesi ja mil viisil toimida piirkondades, mis võimaldasid neil oma koletuslikke korraprogramme õigustada. Sest mõlema režiimi pooldajaid ühendas kogemus Esimesest maailmasõjast ja sellele järgnenud kodusõjast kui äärmiselt vägivaldsest jõukatsumisest multietnilises keskkonnas. Sellal kui ühed avastasid “barbarid” ja “alaväärtuslikud inimesed”, nägid teised “reetureid” ja “vaenlasi”, kes leidsid nende silmis kehastuse kollektiivide näol. Saksa ja vene ohvitserid, vabakorpuslased ja bolševistlikud funktsionäärid kogesid Esimeses maailmasõjas ning kodusõja ajal, et kõige julmemad kokkupõrked on alailma ka kontrollimatud etnilised konfliktid. Seal, kus ühemõttelise korra täidesaatjad võimule tulid, suhtuti multietnilisusse kui pahesse, mis kuulus kõrvaldamisele. Seda, kuidas puhastusfantaasiatest said praktikad, mõistame ainult siis, kui õpime tundma “eelteadmist”, millega roimarid lahinguväljale astusid.

See teadmine tegi aga valitsemispraktika vältel läbi muutuse. Sest vaenlased ja võõrad reageerisid ülbetele nõudmistele, mida diktatuurid neile esitasid, ja mõjutasid sel moel roimarite teadmist. Vastavalt kontakti kohale ja laadile kinnitasid või kummutasid nad selle, kuidas roimarid, nii natsionaalsotsialistid kui ka bolševikud, neid kujutlesid. Siinkohal olgu osutatud vaid sellele, et natsionaalsotsialistliku režiimi institutsionaalsed alustalad – Wehrmacht, eriüksused, SS-i politseiaparaat ja laagrite valvemeeskonnad – muutusid sõja jooksul ka ise multietnilisteks institutsioonideks. Sõjavangide, võõrtööliste ja põgenike tulva tõttu puutus nüüd ka kodurinne Saksamaal kokku tolle mitmesugususega, mida seni olid õppinud tundma ainult sõdurid. Ent alles hävitussõja tingimustes Ida-Euroopa okupeeritud maa-aladel said luulud kollektiivsete surmavaenlaste olemasolust reaalsuseks, mis ei põhinenud enam ainult fantaasial. Nõukogude Liidus olid kogemused tervete rahvarühmade vastupanuga kollektiviseerimisele ja kultuurirevolutsioonile, Teise maailmasõja ajal ka kogemused kollaboratsiooniga ja tuhandete inimeste deserteerumisega Punaarmeest põhjuseks, miks bolševikud lõplikult oma foobiate lummusse sattusid.

Sõda ei muutnud — küüditamise, ümberasustamise ja hävitamise läbi — ainult Nõukogude Liidu etnilist kaarti. Ta muutis ka sõda ja sõdivaid režiime taluma pidanud inimeste enesetaju. Peaaegu kõigis regioonides toimus kujutlusmaailma etniseerumine. Natsionaalsotsialistid ja bolševikud said kinnitust sellele, mida nad olid oma kogemusruumis tegelikkuseks pidanud. Juudid olid nüüd veel ainult juudid, sakslased veel ainult sakslased ja tšetšeenid veel ainult tšetšeenid. Kõik see, mida nad olid veel peale selle, kaotas selles sõjas kõigi osapoolte jaoks tähenduse. Mitte viimases järjekorras ei ilmnenud see muutus bolševistliku vaenlaseretoorika etniseerumises ja biologiseerumises, mida võiks tõlgendada ka vastusena natsionaalsotsialistlikule hävituspraktikale Ida-Euroopas.

Ernst Nolte esitas 1986. aastal küsimuse, kas Gulagi arhipelaag ei olnud “algsem kui Auschwitz”. “Kas bolševike “klassimõrv” ei olnud mitte natsionaalsotsialistide “rassimõrva” loogiline ja faktiline prius?” Ehkki natsionaalsotsialistlikud roimad ei olnud vastus bolševistide hävituslikule vägivallale, õppisid mõlemad režiimid ometi üksteiselt, eriti Teise maailmasõja ajal, mil ühe poole hävituspraktikad õigustasid ja täiustasid teise poole hävituspraktikaid. Teisiti öeldes: nad reageerisid uusaja väljakutsetele sarnasel viisil, allutamise, terrori ja hävitamisega, ent bolševistlik “klassimõrv” ei põhjustanud natsionaalsotsialistlikku “rassimõrva”. Bolševikud ei olnud natsionaalsotsialistide eelkäijad. Nad olid ajakaaslased. Nad õppisid üksteiselt, ja seal, kus nad, nii nagu see juhtus Teise maailmasõja aastatel, vastastena rinnutsi sattusid, ei olnud ekstsessidel enam piire.

Etnilise ja rassilise ühemõttelisuse surmautoopiat saatis suurim triumf riigist kaugel asuvates Ida-Euroopa ruumides, kus roimarid, olles kodanlikest turva- ja korramehhanismidest eemal, võisid hüljata kõik tapmistõkked ja, institutsioonilist vastupanu tundmata, mõrvaprogrammi käivitada. Neid vaenlastega asustatud ruume vallutamata ja allutamata poleks uusaegsetel diktatuuridel oma totaalset kodusõda vallandada õnnestunud. Seepärast oli just impeerium totalitaarse korraprojekti ajalooliseks kohaks. See seos annabki õigustuse bolševistliku ja natsionaalsotsialistliku hävituspoliitika võrdlemisele.

—

Tõlgitud väljaandest: Jörg Baberowski, Anselm Doering-Manteuffel. Ordnung durch Terror. Gewaltexzesse und Vernichtung im nationalsozialistischen und im stalinistischen Imperium. 2. Aufl. Bonn: Dietz, 2007, lk 15-18. (Peatüki originaaltiitel: “Die Utopie der Eindeutigkeit”.

Märkused:

Zygmunt Bauman (*1925) on poola-juudi päritolu Briti sotsioloog ja filosoof ; Karl Schlögel (*1948) on Saksa ajaloolane.

Ernst Nolte (*1923) on Saksa ajaloolane. Fašismiga tegelenud Nolte algatas 1986. a. Saksamaal ajaloolaste diskussiooni (Historikerstreit) holokausti asendi ja tähenduse üle saksa ajalooteadvuses. Muu hulgas tähendas see arutelu fašismi, natsionaalsotsialismi ja kommunismi võrreldavuse teemal.

manihheism e manilus (legendaarse pärsia jutlustaja Mani järgi), osalt kristlik, osalt vanapärsia usundist masdaismist võrsunud õpetus, levinud Rooma keisririigis alates III sajandist; manihheismi põhidogmaks oli võitlus hea ja kurja, valguse- ja pimeduseriigi vahel kogu maailmas. (Võõrsõnade leksikon.)

prius (ld) adv. 1) varem(ini), esialgu ; 2) pigem(ini), parem(ini), ennem; vanasti, ammu.

—

P.S. Fašismi (natsionaalsotsialismi) ja kommunismi (bolševismi / stalinismi) ei armastata väga omavahel võrrelda. Olen korduvalt kogenud, et kommunistide kuritegude kõrvutamist natside omadega, aga vahel ka lihtsalt kommunismi süngest küljest rääkimist kui niisugust, tajutakse Saksa haritlaste hulgas sageli ebamugava teemana (märksõna “holokausti singulaarsus”). Olgu sellega, kumb ideoloogia tegi mingis maakera punktis ja sub specie aeternitatis rohkem kurja, kuidas on. Eestis, kus on kokku puututud mõlemast ideoloogiast inspireeritud projektidega, võiksid katsed neid kahte mõtte-ebardit ja nende tegusid mingiski ühiseritluses vaadelda arusaadavalt ju mõningast huvi pakkuda.

Saksa ajaloolaste Jörg Baberowski (*1961) ja ilmselt balti juurtega Anselm Doering-Manteuffeli (*1949), Berliini ja Tübingeni teadlaste raamat “Ordnung durch Terror” (“Kord terrori läbi”, esitrükk 2006), millele on eessõna kirjutanud Hans Mommsen (*1930) Marburgist, peaks olema värskemaid teoseid, mis üritab neid kahte totalitaarset ideoloogiat koos vaadelda. Selle raamatu puhul on esile tõstetud tihedust: esseistlikus, kuid täpses stiilis püütakse koondada loendamatutest üksikuurimustest mingit tervikpilti 20. sajandi hirmuideoloogiate taustast, iseloomust ja praktikast ja tagajärgedest.

Baltikumil on autorite meelest kummagi ideoloogia kujunemisel oluline roll selles mõttes, et suuresti just siin ja Poolas (ja Ida-Preisimaal), st multietnilises ruumis kahe impeeriumi tuumalade vahel, kogesid nii sakslased kui ka venelased 1. maailmasõja ajal “võõrast” ning said rikkalikku toitu oma äärmuslikele vaenlasekujutelmadele. Ja eriti Poola toimis hiljem, 2. maailmasõja ajal, teatava laborina, kus võis mitme aasta jooksul enam-vähem segamatult oma sõgedaid ideid katsetada. Ida-Euroopa “puhastati” viimase sõja ajal üsna põhjalikult, nii et tulemus võiks “ühemõttelisuse utoopia” ihaleijaid ju teatavas mõttes rahuldada. Eesti kaotas peaaegu kõik oma ajaloolised rahvusvähemused jne.

See kõik on keeruline ja ka riskantne. Arvatavasti pole vähe inimesi, ka Eestis, kes soovivad lihtsalt selget vastust, võimalikult autoriteetsest allikast, küsimusele: kumb oli hullem ja kuritegelikum? Et siis selle järelduse põhjal edaspidi käituda, näiteks kedagi taunida (kiita) ja keegi teine taunimata (kiitmata) jätta. Kuid Gulagi käsitlenud Anne Applebaum on kirjutanud, et natside ja kommunistide koonduslaagrite võrdlemisel hakkavad silma pigem ohvrite kogemuste erinevused kui kahe laagrisüsteemi erinevused, sest inimesi ja nende elusid on ju igasuguseid:

“Saksamaal võisid vangid surra julmuse, Venemaal meeleheite tagajärjel. Auschwitzis võisid sa surra gaasikambris, Kolõmal lumes surnuks külmuda. Sa võisid surra Saksamaa metsas või Siberi tühermaal, surra kaevandusõnnetuses või surra loomavagunis. Kuid lõpuks oli see ikkagi vaid sinu elulugu.” (Anne Applebaum, Gulag. Nõukogude koonduslaagrite ajalugu. Tlk Aldo Randmaa. Tallinn: Varrak, 2005, lk 32.)