He-Man & kolleegid

Mis puutub ülisportlaste ilmumisse, siis seda, millega meil ükskord tegemist hakkab olema, valgustab ehk pilguheit hämarasse maa-alusesse laborisse Pennsylvania ülikooli meditsiinikeskuses. Füsioloog professor Lee Sweeney, labori juhataja, uurib seal juba üle kümne aasta võimalusi, kuidas ravida lihaste düstroofiat, vähktõbe ja immuunpuudulikkust. Aja jooksul on ta aretanud muljetavaldava jõugu atleetlikke närilisi, nagu ka äärmiselt hämmastavaid kärbseid, koeri ja ahve.

Keset seda isevärki loomaaeda elab He-Man, turske turja ja jämedate niuetega valge hiir, kes oma puuris lõputult ringiratast jookseb. Väsimatu, pentsiku lihaskonnaga jõujuurikas. Kui üritada hiir-vägilast puuris oleva lati küljest lahti tõmmata, hoiab ta tõrksalt sellest kinni. Mis He-Manil viga on? „Üks viirus sokutas ta lihastesse kunstliku geeni, mis on võimeline tootma suurtes kogustes kasvutegurit IGF-1, mis omakorda soodustab lihaste paranemist. Isegi ilma treeninguta on tulemuseks lihaste juurdekasv 15–20 protsenti, treeninguga 40–60 protsenti.“

He-Man on seetõttu võimeline tassima oma kehast kolm korda raskemat koormat. Kui teda jõutreeningule innustada, siis lihaste juurdekasv manipuleeritud jalas lausa kahekordistub. „Selleks, et sprinteri lihaseid tugevaks teha,“ ütleb Sweeney, „isoleeriksin ma kogu jala ja siirdaksin sellesse viiruse. Viirus oleks tõhusam kui kõik süstimised.“ Kas see on võimalik? küsitakse temalt. Vastus: „Ma ei ole kindel, et seda ei juhtu.“

Professorile on selge, et huvi, mida tema laboriloomade tegemiste vastu tuntakse, on suur. Ainuüksi 300 000 haiget Saksamaal põevad lihaste kängumist. Neile inimestele võiks see teraapia tähendada pääsemist. „Peame geenide ülekandjaid parandama, aga ka seda, kuidas geene manustada, tekitamata immuunreaktsioone. Kui sellega hooletu olla, hävitab immuunreaktsioon kõik lisatud geenid ja põhjustab teatud tingimustel isegi haigusi,“ viitab Sweeney näidustatud viiruste ja siiratud geenidega seotud probleemidele. „Praegu testime immuunsusprobleeme koerte peal, sest hiired on liiga lihtsad: nende immuunsüsteem ei tõuka ülekandjaid ära. Ja elavad nad ainult kaks ja pool aastat, millest pikaajalisteks uuringuteks ei piisa. Koerte puhul peame immuunsüsteemi enne ja pärast geeniülekannet alla suruma, kuniks ülekandja on kadunud. Nii nagu see oleks vajalik ka inimeste puhul.“

Kui Lee Sweeney 1998. aasta lõpul esmakordselt oma geenisüstimise avastust ja 2004. aastal lihaselisi rotte esitles, ei läinud kaua aega, kui peale düstroofiahaigete andsid endast märku ka treenerite ja sportlaste karjad. Üks treener uuris, kas ei oleks võimalik uusimate geenivõtete abil kogu tema alaealist jalgpallivõistkonda „tasemele“ süstida.

Kasvuhormoonid puhta ainena ja ilma viiruseta tulid turule 1985. aastal, ja insuliinitaoline IGF-1 muutus peatselt ülimalt populaarseks. Ta kujunes kiiresti keha universaalseks „määrdevahendiks“. Jõulise internetireklaami kaudu üritas farmaatsiatööstuse tagahoov esitada seda kvaasilegaalse ainena toidulisandite tööstuses. Ja näib nii, nagu oleks see õnnestunud. Aga Sweeney forsseeritud lihasvedru, mis ei vaja ühekordseid süste ega vähimatki treeningut? Spordiskeene jaoks oli ahvatlus tohutu.

Huvi uusima geenidisaini vastu ei raugenud juba kas või seetõttu, et teadus andis järjest hoogu juurde. 4. detsembril 2001 oli USA patendiamet väljastanud teadlastele Gregory Podsakoffile ja Gary Kurtzmanile patendi numbriga 6 325 998. Selle pälvis meetod, mis on võimeline DNA muutmise teel EPO produktsiooni alaliselt suurendama. Meetod oli äärmiselt lihtne: kuna kunstlikku EPO-t toodeti tehniliselt nagunii juba geenimanipulatsiooni abil, siis osutus võimalikuks — jällegi viiruse sisseistutamise teel — manipuleerida ka keha ennast iseeneslikult suuremas koguses EPO-t tootma. Uue, geneetiliselt moduleeritud EPO suhtes leidus erinevaid tõlgendusi. Ühtede meelest oli see selge geenidopingu juhtum, teised lõid vaid käega: EPO on EPO, ja EPO-perekond on juba kord suur.

Sweeneyga peaaegu samaaegselt oli ka molekulaarbioloog Se-Jin Lee John Hopkinsi ülikoolist Baltimore’is esitlenud üheksakümnendate aastate lõpul oma lihastealast uurimust, mille ta oli hiirte peal läbi viinud. Tema oli läinud hoopis teist teed. Ta tuvastas, et hiired, kellel puudub müostatiini nime kandev valk, on võimelised ilmutama üüratut lihaste juurdekasvu. Lee laiendas oma uuringuid ja avastas, et müostatiinivaestel hiirtel, kes peavad hakkama saama ilma follistatiini nimelise valguta, võib täheldada veelgi võimsamat kasvuefekti. Lõpuks oli neil hiirtel neli korda rohkem lihaseid kui manipuleerimata laborihiirtel.

Lee aretas pärast oma follistatiini-seoseni jõudmist järgmise sammuna geenitehnoloogiliselt muundatud hiired, kes ei tootnud juba algusest peale müostatiini, see-eest aga eriti palju follistatiini. Ta eeldas, et mingisugust mõju ei järgne, sest müostatiin puudub. Ent lugu oli vastupidine. „Oma üllatuseks ja rõõmuks täheldasin võimendusefekti.“ Follistatiin-hiirtel olid tavaliste hiirtega võrreldes 117 protsenti paksemad lihaskiud ja ühtekokku 73 protsenti rohkem lihaskiude. „Tulemused näitavad, et lihaste kasvu edendamise võimalused on suuremad, kui seni on arvatud,“ ütles Lee oma avastuse kohta.

Kui Richard Hanson Clevelandi Case Western Reserve’i ülikooli biomeditsiiniinstituudist 2007. aastal viimaks oma He-Mani versiooni esitles, vaimustusid geenitehnoloogiale altid sportlased küllap veelgi enam. Hanson oli süstinud 500 noorloomale sisse viirusgeenisegu — täiskasvanueas osutusid need täielikeks tipphiirteks: „Uskumatu, mis puurides toimub. Hiired kargavad otsekui popkorn ööpäevaringselt üles-alla,“ nentis Hanson. Tema He-mehed jaksasid joosta kuus korda kauem kui normaalsed laborihiired, ehkki nende südamesagedused olid väga madalad. Nad elasid kaks korda kauem, olid tüseduse eest kaitstud, seksimaiad ja sõid kaks korda rohkem kui nende harilikud liigikaaslased.

„Füüsiliselt on loomad sellises konditsioonis nagu Lance Armstrong oma parimatel aegadel.“ Ükskõik millele biokeemik sellega osutada tahtis, olid tema superatleedid eranditult geneetilise manipulatsiooni tulemus. Otsides mõju, mida avaldaks geen, mis on olemas ka inimesel ja mis kodeerib ensüümi PEPCK-C, otsustati äraproovitud käomuna tee kasuks — ja tehti viirusesüst otse munaraku sisse. Ensüüm, mis mängib võtmerolli nii kehas toimuvas suhkru kui ka rasva ainevahetuses, näitas sedavõrd tugevat ja vahetut mõju, et Hanson üllatus jälle: „PEPCK-C-süst annaks igale inimesele ka kõrges eas atleedi välimuse — isegi siis, kui ta sööks palju ega teeks üldse trenni.“

—

Tõlgitud teosest: Ines Geipel. No Limit. Wie viel Doping verträgt die Gesellschaft. 2. Aufl. Stuttgart: Klett-Cotta, 2008, lk 92–95. (Raamatu pealkirja saksakeelne osa tähendab „Kui palju dopingut talub ühiskond“. Geipel käsitab dopingut ühiskondliku probleemina — dopingut kasutatakse spordis, sest see on tulus, ja seetõttu, et ühiskond lubab seda ega ole nõus laskma oma tuju rikkuda.)

Ines Geipel (snd 1960) on kirjanik, publitsist ja saksa värsikeele professor Ernst Buschi näitekunsti akadeemias (Hochschule für Schauspielkunst „Ernst Busch“) Berliinis. Geipel oli nooruses Ida-Saksa tippsportlane, õppis pärast poliitilistel põhjustel spordist loobumist Jenas germanistikat ja põgenes siis 1989. aastal Ungari kaudu Lääne-Saksamaale, kus õppis filosoofiat ja sotsioloogiat.

2005. aastal palus Geipel Saksamaa Kergejõustikuliidul tõmmata tema nimi maha rekordite nimekirjast (Geipel oli üks neljast SDV sportlasest, kes tegid 1984. aastal maailmarekordi naiste 4×100 meetri jooksus), põhjendades seda sellega, et selle rekordi saavutamine oli võimalik ainult seetõttu, et ta oli vastu tahtmist kaasatud Ida-Saksamaa spordis valitsenud sunniviisilisse dopingusüsteemi. Kergejõustikuliit oli alguses selle vastu, kuid asendas aasta hiljem Geipeli nime nimekirjas tärniga. Rekord kehtib ametlikult tänase päevani, ehkki Geipel on sellest lahti öelnud.

Dopingust räägitakse ja kirjutatakse Saksamaal ju palju. Võrdluseks: Krisostomus pakub 156 saksakeelset teost, mille pealkirjas esineb sõna „doping“; kataloogis ESTER võib leida märksõna „doping“ alt kõigest kaks eestikeelset teost — aastatest 1993 ja 2001. Kindlasti on Ines Geipel üks tuntumaid ja autoriteetsemaid sel teemal sõna võtjaid Saksamaal. Ja tema „No Limit“ oli minu jaoks kolm aastat tagasi väga huvitav lektüür — nüüd, viimasel nädalal sirvisin seda uuesti.

Vt ka „He-Man: Opening Theme“ animasarjast „Masters of the Universe“ (1982–1988).

P.S. 15. aprillil 2011. Tänases Sirbis ilmus samal teemal Kaarel Tarandi artikkel „Valge hiire nutt ei aita“. Soovitan!

Kehakatetest

Tuli kuidagi tunne, et seoses presidendi vastuvõtuga võiks natuke mõtiskella riietest. On need ju selle kireva peoõhtu peamiseks tõmbenumbriks ja kõneaineks. Huvitav on seejuures selle ürituse kõnekeelne nimetus: pingviinide paraad. Nimetust peetakse tabavaks, kujundit täpseks, aga ometi on ta ühekülgne ja ka vastuoluline: frakid, mis selle nime on sünnitanud, erilist kõneainet ju ei paku, furoori ei tekita. Ja mis neist ikka pikalt rääkidagi. Kui oled ühest rääkinud, oled rääkinud kõigist frakkidest. Räägitakse ikka kleitidest. Erinevaid kleite on äraarvamata palju.

See oli umbes aasta tagasi, kui vaatasin telekast iluuisutamise EM-i demonstratsioonesinemist. Seal pakkus Kiira Korpi Soomest mulle pinget. Ta uisutas jääle politseiniku mundris, püstol ja hõbedased käerauad vööl. Temaatiliseks muusikaks oli valitud Beyoncé Knowles’i „If I Were a Boy“. Ma polnud seda lugu enne kuulnud – tuli välja, et see on väga huvitava sisuga:

„If I were a boy
even just for a day
I’d roll out of bed in the morning
and throw on what I wanted …“

Kava teises pooles tegi Kiira Korpi triki: loopis politseiniku mundri seljast – osutus, et see on üks kavalate trukknööpidega petekas. Ja vaata imet: jääle langeva libamundri alt tuli välja must napp iluuisutajakleidike. Selle kleidikese väel uisutas ta veel mõnegi graatsilise poogna. Ja teenis välja marulise aplausi. Publik oli rahul. Kava oli tõesti leidlik ja hea.

See aplaus on ometi huvitav, sest õigupoolest lükkas Kiira Korpi oma esinemisega laulu sõnad ümber, tõestades ilmekalt, et keegi ei keela tal riietuda nii, nagu ta tahab ja õigeks peab, ja et selleks ei tarvitse sündida mehena.

Veelgi enam. Tahaksin näha meesiluuisutajat, kes Korpi ümberriietumistrikki kordaks, säilitades publiku silmis ühtlasi oma tõsiseltvõetavuse (mida tal iluuisutajana nagunii napib). Hetkel, mil ta end kleidiväele võtaks, hakkaks publik või suur osa sellest tõenäoliselt naerma või vilistaks ta välja. Johnny Weiri üle itsitatakse selletagi, leitakse, et ta kaugeneb „mehelikkusest“ liiga palju.

Miski oli Kiira Korpi meisterlikus etteastes aga imelik. Miks ta riietas end just nimelt mundrisse? Taipasin siis, et see oli ainumõeldav lahendus, sest ükski muu riietus poleks tänapäeval üheselt ja efektselt viidanud sellele, et ta on riietanud end meheks. Jah, nii ilmselt ongi: riietus, mida mehed kannavad, ongi tõlgendatav mundrina. Meesteriietus ongi oma olemuselt munder.

Õigus mundrit kanda näib olevat privileeg, mis laieneb ainult meestele, see suur au kaasneb sünniga ja sümboliseerib omamoodi seisuslikku kuuluvust. See võib tunduda ihaldusväärsena, tõusikuid on alati olnud, tõusikute iha lisab seisusele veelgi prestiiži. Aga noblesse oblige, seisus kohustab. Kui sul juba munder seljas on, siis sellest enam niisama lihtsalt välja ei poe. Või sa sülitad seisusele näkku ja pälvid põlguse. Õige kindral võtab mundri seljast ainult enne voodisse heitmist, kui siiski. Ja ei heida seda põrandale kägarasse, vaid riputab akuraatselt puusse, vaatab, et pükstel viigid sees püsiksid, krae pestud ja lips tipp-topp oleks.

2.

Jaanuaris tõusis Saksamaal tühjast tüli. Seda nimetati lipsutüliks (Krawattenstreit). Liidupäeva (Bundestag) presiidium oli nimelt kristlike demokraatide algatusel ja sotsiaaldemokraatide nõusolekul otsustanud, et meessoost kirjatoimetajad (Schriftführer) peavad kandma istungite ajal edaspidi lipsu. Sel moel saavat tagatud Liidupäeva väärikus. Muidugi peavad nad kandma ka ülikonda, aga seejuures tingimata lipsu.

Kirjatoimetaja on Saksa parlamendis selline saadik, kelle tööks on koostada sõnavõtjate nimekirju, pidada protokolli, lugeda ette dokumente jne. Istungil moodustavad nad koos parlamendi presidendiga istungi juhatuse, istuvad presidendist paremal ja vasakul – üks tavaliselt valitsuspartei(de)st, teine opositsioonist, suure liidukotka all poodiumil. See on väga uhke ja auväärne koht. Kirjatoimetajaid on parlamendis terve hulk, neid on igast fraktsioonist, ühel istungil on neid kaks.

Nojah. Kui nüüd Vasakparteid (Die Linke) ja rohelisi esindavad kirjatoimetajad, mõlemad mehed, laekusid istungile ilma lipsuta, ei lubatud neil oma postile asuda. Roheline kirjatoimetaja pani seepeale oma ameti üldse maha ja ütles, et kannab lipsu siis, kui ise tahab, mitte siis, kui kästakse. Ühe poliitiku hinnang võtab asja minu meelest hästi kokku: „Maailma kõige ülearusemast riideesemest on tehtud põhimõtteküsimus.“

Tähenduslik on seejuures muidugi, et naissoost kirjatoimetajatel lipsu kandmise kohustust ei ole. Nagu ka mitte Liidupäeva presidendil või tema asetäitjal, kui need peaksid naissoost olema. Taandatud vasakparteilast asendas seepeale kirjatoimetaja ametis üks tema erakonnakaaslane, naine, kes sidus endale ette lausa veripunase lipsu. See oli väga silmatorkav lips, kahtlemata, aga see ei huvitanud muidugi kedagi. Mis on arusaadav, sest naistelt ei oodata sellel postil riietuse osas üldse mitte midagi, õigemini oodatakse „vastavat, kohast riietust“ („entsprechende, angemessene Kleidung“).

Ja see on umbes seesama udu, mida oodatakse naisteriietuselt kõigil ametlikel üritustel, näiteks Eesti presidendi vastuvõtul (meeste puhul on ilmselt võlusõnaks „white tie“ vms, ja selle, näiteks fraki või muud sorti ülikonna ehk pingviinikostüümi saab küllap kusagilt laenutusest ikka kätte). Naise riietus peab sellega kuidagi kooskõlas olema. Jumal ise teab, kuidas. Arvamused selles lähevad reeglina lahku.

Ja sealt see kleitide lõike- ja värviküllus. Sest pole olemas ühte ja ühemõtteliselt ametlikuks lahterduvat, optimaalset kleiti ega ka midagi muud. Naispoliitikute ja -ametnike, ärinaiste jne riietuse kallal näägutatakse pidevalt, kandku nad ükskõik mida. Kellel on aga olnud ütlemist Obama või Medvedevi ülikonna suhtes?

Lotman kirjutab oma „Vestlustes vene kultuuriloost“ küll, kuidas Vene tsaaririigis, kus ametiastmete maania oli suur ja süsteemne, „Anna Ivanovna ja Jelizaveta ajal sätestati, missuguse klassi daamidel on õigus kanda kleidil kuldseid tikandeid, millist klassi omadel hõbedasi, kui laiad peavad olema pitsid jne“, aga ma ei tea, kui kaua sellest kinni peeti. Naise „klassi“ määras muidugi tema isa (kui ta oli vallaline) või mees, sest naine oli riigiteenistuse sfäärist kõrvale jäetud (erandid olid õukonnateenistuses olevad naised).

Mingit naiste analoogi meeste (tumedale) ülikonnale kui kodanliku dress code‘i kehastajale pole olemas. Kodanlik ülikond sümboliseeris võrdsust, vastandudes, nagu saksa teo- ja politoloog Antje Schrupp oma blogis kirjutab, aadli kirjule ja sätendavale, dekadentseks kuulutatud dress code‘ile, mida naised, kes poliitikasfäärist välja arvati (sest see võrdsus oli ühtlasi vendlus), omal moel edasi esindasid. Sitsid ja satsid ja litrid ja pärlid on uhked ja ilusad küll, aga võimu nad ei sümboliseeri. Ja ka neid kandvad isikud pole tegelikult kuigi tähtsad. Ka Eesti presidendi vastuvõtul uudistatakse kõige rohkem kleite, aga nende kandjad on tavaliselt nimeta, nad on ühe või teise fraki kaaslased – välja arvatud siis, kui nad on personaalselt vastuvõtule kutsutud. Frakil on seevastu alati nimi.

3.

Ma ei tea, kas presidendi vastuvõtu taoliste ürituste pidajad lubavad naistel frakki või pükse kanda, aga kui lubavadki, ei muuda see siiski midagi. Ei ole veel leiutatud naistepükse ega -ülikonda, mis oleks ametlikel puhkudel optimaalne riietus.

Püksid iseenesest on tähtsad, nii naljakas kui see ka pole. Neil on kindlasti võtmeroll meheriietuse juures. Ja meheriietus, see on, nagu öeldud, oma olemuselt munder ja seisuslik privileeg. Napoleon lausa keelas naistel pükste kandmise vastava dekreediga, mõnele naisele, nt George Sandile, tehti küll armulikult erand. See seadus kehtib Prantsusmaal vist ikka veel, ehkki keegi sellest enam kinni ei pea. Veel 1931. aastal kutsus Pariisi linnapea Marlene Dietrichit üles linnast lahkuma, sest Dietrich kandis tänaval meesteülikonda. Sudaanis saab avalikult pükse kandev naine karistuseks nelikümmend piitsahoopi. Ţālebān keelas omal ajal pükste kandmise ka burka all.

Saksa parlamendi istungisaali sisenes esimest korda pükstes naine alles umbes nelikümmend aastat tagasi – 15. aprillil 1970 (ei tea, millal Eestis?). Seninägematu vaatepilt põhjustas skandaali, mida on tänapäeval isegi raske uskuda. Mõne mõjuka meespoliitiku meelest seadis see ohtu Liidupäeva väärikuse, aga ka naise väärikuse. Skandaalsete pükste, täpsemalt nn pükskostüümi (mis vahe on ülikonnal ja pükskostüümil, ma tõesti ei tea) kandjaks oli 55-aastane saadik, kuue lapse ema Lenelotte von Bothmer SPD-st, õieti veendunud kleidisõber, kes oli lihtsalt piisavalt julge ja nõus provotseerima. See oli murranguline tegu, sümboolne revolutsioon, nähtav viide võimust osasaamisele.

Vastupidist revolutsiooni pole märgata olnud. Kleidi/seeliku kandmise soov pole mehi vist iial võitlema kehutanud. Ma ei oska seda seletada muuga kui sellega, et kleidi/seeliku kandmist ei tajuta millegi võiduna, vaid millegi kaotusena. Küllap tajutakse, et kaotataks mingi olemuslik osa endast, tähendab too salapärane „mehelikkus“. Ja „mehelikkusega“ on seda laadi patriarhaalses süsteemis teatavasti nagu rasedusega – ta kas on, või teda ei ole. Kaalul on seega kõik, tautoloogiliselt öeldes: kui mehel pole mehelikkust, siis pole tal midagi. See mõttekäik saab loogiline olla ainult siis, kui „mehelikkus“ on defineeritud „naiselikkuse“ suhtes mitte ainult vastandlikuna, vaid ka ülimuslikuna. Kleidi/seeliku kandmise vabadust tajuvad mehed niisiis ilmselt võimu kaotusena.

Ja ehkki tänapäeval on siin Euroopa põhjaosas vist enamiku inimeste jalas peamiselt püksid, pole naised kleidist/seelikust lõplikult loobunud (küllap enamikul kapis ikka midagi ripub) – nähtavasti seetõttu, et täielikku lahtiütlemist tajutaks vabaduse kaotusena.

Nüüd võiks küsida: kas võim ja vabadus on omavahel vastuolus?

4.

Igatahes ei ole naisteriietus meie Lääne ühiskonnas oma funktsioonilt munder. Naised võivad pükse ja ülikonda kanda, aga kehtivas süsteemis ei muuda see vähimatki. Ka talurahvas matkis mõisarahva riidekombeid, tõusmata seetõttu veel aadliseisusse. Võiks öelda, et püksid naiste jalas on lihtsalt seeliku teatav erijuhtum, spetsiifilise lõikega seelik. Ja mis puutub lipsu, siis Antje Schruppi sõnutsi puudub naisel lips ka siis, kui ta lipsu kannab. See lipsujant Saksa liidupäeval ongi õigupoolest lihtsalt üks teatud meesterühmade omavaheline võimuvõitlus sümboolses ruumis, ja naistesse see ei puutu.

Hoolimata suurest, kirjust ja kiiresti vahelduvast valikust arvututes naisteriiete poodides (need poed on reeglina võrreldamatult suuremad ja külluslikumad meesteriiete poodidest), ei leidu seal niisiis ühtegi mundrit, ükski seal väljas olev riideese ei suuda toimida mundrina – lisada selle kandjale ühiskonnas autoriteeti sel määral, et tal ei tarvitseks selle kadumise pärast enam muret tunda, ja piisava autoriteedi hulga korral omal soovil uusi mundreid genereerida. Säärast imehilpu võib naisteriiete poest küll otsida, võib konsulteerida ka parimate moegurudega, aga seni pole see veel rahuldavaid tulemusi andnud.

Selles süsteemis tuleb aeg-ajalt muidugi ette ka seda, et ka mehed kannavad kleiti/seelikut – aga siis on tegu erandiga, mis reeglit kinnitab: olgu vaimulike riided (talaarid, sutaanid jms) või näiteks kilt. Seesugused ühiskonnas aktsepteeritud meestekleidid/-seelikud pole kunagi niisama – neil on rangelt kindlaks määratud välimus ja funktsioon, nende kasutus on ritualiseeritud. Nad on munder. Nad esindavad esmajoones mingit võimu, mitte selle kandjat, inimest. Nad esindavad traditsiooni, korda, nad ei ole unikaalsed ega originaalsed. Originaalsust riietuses või flirtimist sellega võivad selles süsteemis endale lubada vaid need mehed, kelle positsioon on ühiskonnas väga kindel, siinmaal on ametlikus situatsioonis riietumisel aeg-ajalt originaalitsenud näiteks ärimees Rein Kilk. Ka Ravila krahv Manteuffel ei keelanud endale väikest ekstsentrikat mis tahes vallas — krahvil on krahvi vabadus. Originaalsust muu hulgas riietumisel võivad harrastada ka need mehed, kes asuvad ühiskonna äärealadel, näiteks kunstnikud, sest neist ei sõltu nagunii õigupoolest mitte midagi (näiteks „mehelikku“ ja „naiselikku“ oma riietuses vabalt kombineeriv Jeffrey Marsh).

Naistel on Lääne ühiskonnas tänapäeval vabadus riietuda täpselt nii, nagu nad heaks arvavad, ka kõige imetabasemat ürpi võib soovi korral pidada originaalseks, ja lõppude lõpuks ongi riietel peale selle, et nad kandjale teatud juhul autoriteeti lisavad, ka palju muid vajalikke funktsioone (kaitsta keha erinevate loodusstiihiate vastu, pakkuda endale ja teistele esteetilist naudingut, erootilist pinget jne). Kuid et mingit invariantset naistehilpu ei näi eksisteerivat, siis kahaneb suhteliselt ka kõigi variantide väärtus. Variante on aga lõputult. Mis tähendab seda, et kokkuvõttes polegi selles süsteemis olulist vahet, kas naine kannab riideid või ei kanna.

5.

Jutt on siin olnud muidugi riietumisest avalikus ruumis, mitte privaatsfääris ja eralõbuks. Et naine on patriarhaalses süsteemis avalikus ruumis tülikas tegelane, siis mõnel pool üritatakse teda üldse nähtamatuks teha (burka; Ţālebāni seaduste järgi ei tohtinud naine tänaval ka kuuldav olla). Ah jaa, et valdav osa riideid, mida üldse kantakse, ostetakse tänapäeval poest, mis kuulub avalikku ruumi, siis seab see piirangud ka kodusele riietusele. Ja paljuke seda privaatsfääri üldse enam olemas ongi. Kaubamajade meesteriiete osakonna vabaajariiete nurka pole seni igatahes veel mahtunud õhulisi kodukitleid, milles pereisa võiks mõnusalt jalgpalli vaadata, pühapäevaseid grillpeoseelikuid vms. Eks neid olekski ühel mundrimehel üksjagu piinlik seal uurida ja selga passida, see käiks au pihta (roosat ülikonda olen siiski Tartu Kaubamajas näinud).

Selles riietumissüsteemis näib olevat neli alternatiivi. Essentsialistlik lahendus oleks, et kumbki sugupool kannab rangelt omi riideid – näiteks mehed pükse ja naised seelikut. Või hoopis vastupidi: naised pükse ja mehed seelikut. Vms. Aga mitte läbisegi. (Sest sisulist vahet pole. Evald Saag on öelnud: „Tegelikult püksid ongi naise rõivastuse osa. Naised on püksid välja mõtelnud, mitte mehed. Mehed käisid ikka seelikuga.“) Kui reserveerida püksid meestele, siis tähendaks see selles mudelis seda, et naised peaksid pükstest loobuma. Vaevalt oleks see saavutatav ja ihaldusväärne.

Teine alternatiiv oleks, et mõlemad sood kannavad ühte ja sama. Rangelt. See oleks lihtsamini teostatav, aga tähendaks halvimal juhul mingisugust totalitaarsele ühiskonnale omast tänavapilti, mis parimal juhul meenutaks kaadreid esteetiliselt kaunilt disainitud ulmefilmedest, tõenäolisemalt aga midagi Põhja-Koreastki hallimat ja uniformeeritumat.

Kolmas alternatiiv on see, et kõik kannavad seda, mida heaks arvavad. Mis oleks võimalik siis, kui ühiskond loobuks meestele kehtestatud kleidi- ja seelikutabust – ühesõnaga, kui mehed massiliselt „deserteeruksid“, taganeksid esmajoones oma pükstekultusest, viskaksid mundrid kägarasse nurka jne. Valdaval osal naistest poleks selle vastu ilmselt midagi. Küsimus on muidugi selles, kas meestel on selleks motivatsiooni.

Neljas alternatiiv oleks riietest üldse loobuda ja käia ringi alasti – mis poleks meie kliimas muidugi täiel määral ja igal aastaajal mõeldav.

Praegune olukord on hübriidne. Seadusandlikult valitseb võrdõiguslikkus, ühelgi inimesel ei puudu õigus kanda, mida ta soovib, kuid sümboolsel tasandil maksab endiselt essentsialistlik dress code, mis suunab eriti meeste riietumispraktikat, surudes selle väga kitsastesse raamidesse. Üheks selle õieks on pingviinide paraad.

Fotod: Ari Versluis ja Ellie Uyttenbroek (1998) (seeriast „Exactitudes“).

Rüdiger Safranski: Hitleri mõttepuder

On saanud harjumuseks rääkida Hitleri „segasest“ mõttepudrust. Õigupoolest aga ei ole ta mõtted „segased“. Kohutav nende juures on pigem halastamatu järjekindlus, millega mõnest paranoilisest eeldusest arendatakse loogiliselt välja terve süsteem ja tegutsemisstrateegia.

Loodus on „julm“, selgitab Hitler „Minu võitluses“ („Mein Kampf“). Elutandril võib läbi lüüa ainult tugev, loodus nõrkadele kaasa ei tunne, nemad peavad hukkuma. Kui „patsifistlik-humaansed ideed“ peaksid valitsema pääsema, siis oleks tagajärjeks degenereerumine. Kaastundlik inimkond mõistaks enese ise hukatusse.

„Eks mõni või siinkohal muidugi naerda, aga see planeet kulges juba miljoneid aastaid laotuses ilma inimesteta, ja võib kunagi jälle kulgeda niisamuti, kui inimesed unustavad, et nad ei võlgne oma kõrgema olemasolu eest tänu mitte mõnede hullude ideoloogide ideedele, vaid raudsete loodusseaduste tunnetamisele ja valimatule [rücksichtslos] rakendamisele.“

Loodus on moraalselt indiferentne ega jaga headele meelsustele auhindu. Tema seadused on julmad, ütleb Hitler. Mõrvarlikus olelusvõitluses kehtivad enesealalhoiu ja tugevamate valiku seadused.

„Lõpus võidab igavesti ainult enesealalhoiuinstinkt. Tema toimel sulab niinimetatud humaansus kui rumaluse, argpüksluse ja upsaka targutlemise segu väljendus nagu lumi märtsipäikese käes. Igaveses võitluses on inimkond suureks saanud – igaveses rahus läheb ta hukka.“

Kuid Hitler ei lepi selle mõttelageda olelusvõitluse kujutluspildiga. Eluvõitluse ajel edenenud evolutsioon on sünnitanud nimelt ühe eriti kõrgelt arenenud inimtõu – aarialase.

„Ta on inimkonna Prometheus, kelle valevast laubast on kõigil aegadel sähvinud geeniuse säde, üha uuesti süüdates toda tuld, mis tunnetusena valgustas vaikivate saladuste ööd ja lasi nõnda inimesel rühkida üles mööda teed, mis viib ta sellesinase maa teiste olendite valitsejaks.“

See inimtüüp on koguni tõenduseks sellest, et loomine pole veel lõppenud. Sest inimene seisab bioloogiliselt teelahkmel. Uute teisendite piirjooned juba aimuvad. Üks langeb koos seniste inimestega alla, teine kerkib neist kõrgemale.

„Jumalinimene ja massiloom – nii nimetaksin ma neid teisendeid … jumalad ja loomad – niisugune on maailm, millega täna silmitsi seisame, ja kui elementaarselt lihtsaks muutub kõik.“

Et aga see „jumalinimene“ domineerima pääseks, tuleb teda tõulise „saastumise“ eest kaitsta ja anda tema käsutusse küllaldaselt eluruumi. Poliitika on oma tuumalt biopoliitika. Geopoliitika – s.o plaan eluruumi vallutamiseks idas – ja kõik muud poliitilised arvestused on selle tuletised. Hitler visandab poliitika, mis mõistab end bioloogilise evolutsiooni ämmaemandana. Ses mõttes oli ka Nietzsche kuulutanud „Suure Poliitika“ vajalikkust – oma võimufantaasiate deliiriumis. Selle „Suure Poliitika“ laval näeb Hitler end teotsemas.

Oma „bioloogilise poliitikaga“ on Hitler teinud teoks projekti, millest 19. sajandi lõpp oli juba unistanud. Asjaolu, et Hitler astus biopoliitika lävest üle, muudab natsirežiimi minevikuks, mis ei möödu niisama lihtsalt. Sest küllap saame veel näha, kuidas moodsad bioteadused hakkavad poliitikat kiusatusse saatma. Inimese muutmise, aretamise ja „parandamise“ projektid saavad jälle tuult tiibadesse. Tulevikule ei ole ähvarduseks mitte niivõrd rahvusfašismi kordustrükk, vaid pigemini moodne „biofašism“ — töö inimmaterjaliga piiritu tehtavuse vaimus. Uuel tehnoloogilisel tasemel ja ülerahvastatuse taustal on eugeenikal ja „eluvääritu elu“ hävitamisel väljavaadet uuesti teemaks tõusta.

Nagu öeldud, oli 19. sajand hakanud unistama bioloogilisest tööst inimmaterjaliga. Loodusteaduste võidukäigu elevuses hakati juba siis uskuma sotsiaalsete probleemide „teaduslikku“ lõpplahendusse ja oldi valmis traditsioonilist suhet teaduse ja moraali vahel ümber pöörama: moraal ei pea enam teadust takistama, vaid talle järgnema ja piirduma moraalste põhjenduste tagantjärele leiutamisega.

Hitler oma biopoliitikaga, oma „uue inimloome tahtega“ on „teadusliku“ ajastu sünnitis. Tema juures segunevad bioloogia, kosmiline paatos ja must gnoosis: et loodus ei tunne paigalseisu, nagu Hitler seletab, siis eksisteerib ainult edasiareng või taandareng, mis viib lõpuks planeedi kõrbestumiseni. Kui elusa võimendamine „aarialase“ kultuuriloova teo läbi soikub või kui seda pärsitakse, siis viib see selleni, et planeet tiirutab jälle üksi ja mõttetult „maailmaruumiöös“. Hitler manab silme ette pilte titaanide kosmilisest võitlusest selle manihheistlikus valguses ja varjus: aarialasest valguskujul on luciferilik vastaline – juudid. Nood kehastavad elulagundavat printsiipi puhtal kujul, nad on „pisikud“, maailmaruumi haigusttekitav ropp seeme. Kui seda „haigusidu“ ei hävitata, läheb „kõrgem“ elu paratamatult hukka. Selle sallimise korral rikuks inimene nurjatult „olemasolu jumalikku seadust“ ja aitaks kaasa uuele „paradiisist väljaajamisele“.

See asjade käik kosmilis-metafüüsiliselt tõlgitsetud tagamaailmas evib Hitleri meelest aktuaalset aspekti. Sest valguse ja pimeduse jõudude vahel käiv „titaanlik“ võitlus on sel ajaloolisel silmapilgul jõudnud parajasti otsustavasse järku. Ähvardab Õhtumaa hukk. Hitler maalib süngeid pilte moderniseerumise õudustest, oma isiklikest deklasseerumishirmudest ja konservatiivses kultuurikriitikas laialt levinud foobiatest: perekonnameel ja truudus on taganenud seksuaalse rahulduse ja selle vohamise ees; linna Moolok muudab indiviidid juurtetuks; raha surub kõrvale vaimu, majandusmeelsus võidutseb. Materialistlik mõtteviis on kaks hiiglaslikku maamassiivi — Venemaa ja Põhja-Ameerika — juba orjastanud – bolševistliku ja kapitalistliku märgi all. Selle taga peitub aga ühtne printsiip, koondatud jõud: „juutide ülemaailmne vandenõu“.

Hitler teab väga hästi, et juutluse käsitamisest rassimõistete abil selle kõige põhjendamiseks ei piisa. Seetõttu selgitab ta vestluses Rauschningiga*, et rangelt „geneetilisest vaatevinklist“ pole juudi rassi olemas, tegu olevat pigem „vaimu ühtsusega“, vaimse iseärasusega, mida ei determineeri üksnes bioloogia. Selle „vaimse“ printsiibi identifitseerimise ümber, mis tuleb „välja praakida“, Hitleri mõtlemine tiirlebki.

Gunnar Heinsohn** on ühes oma kaugeltki mitte piisavat tähelepanu pälvinud uurimuses Auschwitzi eeldustest seadnud oma analüüsi keskmesse just need Hitleri kavatsused. Heinsohni tees kõlab nii: Hitler tahtis planetaarses mõõtkavas taastada rahvaste hävitamise „õigust“, sest seistes silmitsi väidetavalt kiduvate eluruumidega, pidas ta seda rahvuslike ja rassiliste inimrühmade enesekehtestamisvõitluses möödapääsmatuks. Juudid kui „vaimne“ rass ei osale selles võitluses üksnes konkurentidena, lugu on veelgi hullem: nad üritavad ellujäämiseks vajalikku võitlusvalmidust halvata – kümnes käsus sätestatud tapmiskeelu abil. Enne „elu pühaduse ja võõra kaitse universaalse eetika rajamist“ (Heinsohn) olevat Hitleri veendumuse kohaselt valitsenud teistsugused normid, ja needsamad julmad normid peavad inimkonna hukkumise karistuse ähvardusel hakkama taas valitsema. Hitler ei taha astuda juudilikust tapmiskeelust üle mitte ainult üksikjuhtumil, vaid ta tahab selle ületada süstemaatiliselt. Heinsohn tsiteerib sellekohast lõiku Hitleri vestlustest Rauschningiga:

„Meid ootab ees tohutu murrang moraalimõistetes ja inimese vaimses orientatsioonis. Meie liikumisega on viidud lõpule alles keskmine ajastu, keskaeg. Me lõpetame inimkonna eksitee. Siinai mäelt saadud käsulauad on oma kehtivuse kaotanud. Südametunnistus on juutide leiutis.“

Hitler tahtis kaotada ühte moraali, hävitades füüsiliselt tema „leiutajad“ ja „kandjad“, juudid. Ja see moraal tuli hävitada, võimaldamaks teisi plaanitud ja seejärel ka teostatud suurejoonelisi mõrvaaktsioone idaaladel, „etnilisi puhastusi“.

„Meil on kohustus rahvaid kaotada, nii nagu meil on ka kohustus saksa rahvastiku eest kohaselt hoolitseda. Tuleb töötada välja rahvaste kaotamise tehnika. Küsite nüüd küllap, et mis tähendab „rahvaid kaotama“. Kas ma tahan terveid rahvahõime kõrvaldada? Just nimelt, umbes nii, sellega asi lõpeb. Loodus on julm. Seepärast võime seda ka meie olla …“

Rauschningi üles tähendatud vestluste autentsust on vaidlustatud. Arutelu selle üle on viljatu-akadeemiline — lihtsalt seetõttu, et Hitler ei ole, nagu teada, kõigi neis vestlustes arendatud plaanide ja ideede teostamiseks jätnud üritamata midagi. Hitleri poliitika ise on nende vestluste autentsuse tõestus.

Nagu mainitud, on Hitleri süsteem tuletatud järjekindlalt teatud kindlatest eeldustest. Tuleb lisada, et need eeldused, nagu aaria tõu kõrgemat väärtust ja juudi tõu pisikuloomust puudutav, on mõistagi paranoilised. „Tõega“ pole sellel kõigel midagi pistmist. Hitleri triumfis ilmneb tema „tõe“ täielik pankrott poliitikas. Hitleri poliitika ei rajane tõele, vaid on edukas katse paranoiat selle teostamise läbi tõeks teha. Selles mõttes on Hitler oma maailmavaate verifitseerinud. Ta oli loonud enesele tegelikkusest kujutluspildi ja üritas siis tegelikkust selle kujutluspildi kohaselt kujundada. See läks tal korda siis, kui ta sai kogu ühiskonna koos selle institutsioonide ja aparaatidega enda kätte. Inimesed, kelle üle ta võimu omandas, andsid oma panuse ajaloo instseneerimisse ja eksekuteerimisse – kui usklikud, käsualused, nõustuvad abilised, ärahirmutatud, ükskõiksed. Selle ühiskonna „ühendatud kõlbelised jõud“ (Goethe) ei suutnud igatahes ettevõtmisele lõppu teha. Tavaliselt lahutab paranoia inimese tema ümbrusest, ta isoleerub ja eraldub. Hitleri juhtumi õõvastavus seisneb selles, et ta ületas paranoia üksilduse seeläbi, et muutis oma paranoia edukalt ühiskondlikuks. Hitleri järgimiseks leidus erinevaid motiive, ent see ei muuda midagi tulemuses, et siin osales paranoilise süsteemi tegelikkuseks muutmisel kogu ühiskond.

Nietzsche, kelle tema sisemaailma koopas viimaks vägivallafantaasiad murdsid, hävitas üksnes imaginaarselt maailma, mis tema omaga kokku ei sobinud. Tulevase üliinimese ülesandeks olevat, nagu ta kuulutas, „omandada too suuruse tohutu energia, et miljonite äbarike aretamise ja teisalt hävitamise läbi kujundada tulevast inimest“. Ka Hitler lõpetab Riigikantselei all punkris omamoodi koopas. Aga tema vägivallafantaasiad said tegelikkuseks, nad plahvatasid temast välja. Ta hävitas tõepoolest kogu maailma, mis tema omaga kokku ei sobinud. Purustatud Euroopa, miljonid sõjas langenud, miljonid mõrvatud.

Hitler ei kavandanud küll miljonite ohvritega juutide mõrva üksipulgi. Selle, kuidas mõrvamine teostada, jättis ta hästi organiseeritud haldusaparaadi, teadusliku ja planeeriva intelligentsi, tööstusliku võimekuse ja sõjalise löögijõu mureks. Aga see, et massimõrv peab toimuma, oli tema plaanide kõigutamatu siht. Hitler lasi mehhanismidel ja vastavatel „sundkäikudel“ oma plaanide realiseerimiseks töötada. Ja kui kõik oli kadunud, sedastas ta oma poliitilises testamendis suure rahuldustundega, et on osutanud inimkonnale juutide hävitamisega suure teene.

Kui täna räägivad ajaloolased „kumulatiivsest radikaliseerumisest“ (H. Mommsen) üksikute otsustajate ja toimevaldkondade vastas- ja koosmõjus, siis muudavad nad otsustava hävitustahte taas süsteemi anonüümseks mõjuks. Sel moel moondatakse ajalugu [Geschichte] taas asjade käiguks [Geschehen] ja hoidutakse rahutukstegevast tõdemusest, et ajalugu teevad vahel ka kujud, keda Goethe nimetas „deemonlikeks“.*** Rahvapedagoogilistel põhjustel on seda mõtet ajuti tõrjutud: nõnda taheti takistada vastutuse kõrvaleheitmist. Kuid selle takistamiseks piisab ühe põhimõtte teadvustamisest, mille kunagi formuleeris Hannah Arendt: üksikinimene kannab vastutust ka oma kuulekuse eest.

(Tõlgitud teosest: Safranski, Rüdiger. Das Böse oder Das Drama der Freiheit. Frankfurt/Main: Fischer, 2008 (1. tr. 1999), lk 277–284.)

Mida teha minevikuga („Neli minutit“)

On väga tänuväärne, et Tartu Saksa Kultuuri Instituut näitas paar päeva tagasi Chris Krausi filmi „Neli minutit“ („Vier Minuten“, 2006; 112 minutit). Sest on just see film Krausi nime režissöörina tuntuks teinud – selle eest 2007. aastal parima mängufilmi kategoorias pälvitud Saksa filmiauhind (Deutscher Filmpreis) pole tõesti tühine saavutus. Aasta varem oli sama auhinna saanud näiteks Florian Henckel von Donnersmarcki „Teiste elu“ („Das Leben der Anderen“), aasta hiljem Fatih Akini „Taeva äärel“ („Auf der anderen Seite“) – mõlemad filmid on ka Eesti kinodes jooksnud. Ja näiteks 2001. aastal sai auhinna Christian Petzoldi „Sisejulgeolek“ („Die innere Sicherheit“), millest kunagi siinsamas kirjutasin.

Juba eakas klaveriõpetaja Traude Krüger (Monica Bleibtreu), kes on aastakümneid naistevanglas töötanud, kohtub ühel päeval 20-aastase vangi, tapmise eest süüdi mõistetud Jenny von Loebeniga (Hannah Herzsprung), kes on klaverimängus ootamatult andekas – ja kes õpetajat õieti nagu ei vajakski. Preisilikult range, nii endalt kui ka teistelt jäägitut distsipliini nõudev Traude ja mässuline Jenny lähenevad klaveritundides, mille eesmärgiks on Jenny osalemine noorte pianistide konkursil, üksteisele samm-sammult, üle kivide ja kändude.

See lähenemine on vabastav nii Traude kui ka Jenny jaoks. Sest mõlemad naised on kinni oma minevikus (mida vangla tegevuspaigana muidugi ka sümboliseerib). Ja nii on viimaks raske vastata küsimusele, kes on siin õieti kelle õpetaja ja kes on õpilane. Vaataja, kes jälgib filmi kui meistri ja jüngri ühist hoovõttu suureks võiduks (seda laadi süžeega filme on eriti Hollywoodi kinos toodetud loendamatul hulgal), peab pettuma: kui „Neljas minutis“ millegi üle võit saavutatakse, siis tontliku mineviku, ühe varjupildi üle, mis inimesest tihtipeale lahti ei lase ja millega ka inimene ise, olgu ohvri- või süüdlaserollis, kaldub samastuma.

Selles seoses meenub mulle, mida Slavoj Žižek on öelnud uue alguse võimalikkuse kohta. Žižek, kes on veendunud ateist, hindab ometi kõrgelt kristluse emantsipatoorset jõudu, evangeeliumides kuulutatud väljavaadet alustada puhtalt lehelt. Ükskõik, mida arvata kristlusest, tuleb ju möönda, et mingit uue alguse võimalust pakutakse moodsas maailmas harva (või just naeruväärselt sageli; jah, Arne Merilai küsimus ühes juba ammuses kirjandusseminaris pole minetanud aktuaalsust: „Millal saab hambapasta lõpuks valmis?“). Žižek vastandab selle ühele teisele hoiakule, mis aheldab inimese mineviku külge ja mida ta nimetab paganlikuks:

Even in ancient Greece, you don’t find that – this idea that the world can be turned on its head, that we are not irreducibly bound by the chains of our past. The past can be erased; we can start from the zero point and establish radical justice, so this logic is basically the logic of emancipation. [---] So the point is not to return to the Church, to rehabilitate Christianity, but to keep this certain revolutionary logic alive. I mean this is the good news that the Gospel means: you can do it, take the risk.

Inimest, ükskõik millist, on, nagu teada, lapsemäng sildistada ja tema identiteet sellega igavesest ajast igavesti (ma mõtlen: ka tagasiulatuva jõuga) paika panna. Vaja läheb ainult natuke leidlikkust. On tõesti üllatav, kui kellegi kohta ei ole veel suudetud mingit kõikeseletavat silti leiutada. Ja kui ka kõik, mis on (väidetavasti) olnud, peaks unuma, võib siiski ilmuda kusagilt lagedale miski, mis must valgel justkui selgitakski kõik.

Traudele näiteks heitis natside koostatud toimik ette armastust naise vastu, ja võib-olla oli just fakt, et Traude oli selle armastuse maha salanud, maksnud tema armastatule elu. Selle üle poole sajandi taguse (oletatava) süü – reetmise ja oma naha päästmise – oli Traude oma hilisemas elus mässinud fataalsesse umbsõlme oma seksuaalse orientatsiooniga. Ja Jenny süüga polnud lugu lihtsam, ehkki tema toimik ja ka kohtuotsus seda ju kinnitasid. Igatahes: kui enne noorte muusikute konkurssi Jennylt üks kaaskonkurent möödaminnes küsib, kas temagi on stipendiaat, ja Jenny seepeale tüdinult, kuid selges keeles ühmab: „Ei, mina olen mõrtsukas!“, siis ei ole tark seda „ülestunnistust“ tõe pähe võtta, sest kahtlemata (oli selle mõrvaga, mis oli) ei ole Jenny identiteet sellele lausele taandatav.

„Neli minutit“ kinnitab minu jaoks „Polli päevikute“ kogemust – režissöör Chris Kraus on perfektsionist, kes jätab vaid harva midagi juhuse hoolde ja kellel õnnestub seejuures detailidesse takerdumist enamasti vältida. Täpse ülesehitusega „Neli minutit“ hakkab elama, film on on väga dünaamiline ja intensiivne. Väga õnnestunud on minu meelest Traude kujutamisel üleminekud kahe ajatasandi – tänapäeva ja 2. maailmasõja lõpuaastate – vahel. Muljetavaldav on näiteks stseen, milles Traude, kelle lauale plaksatakse ootamatult tema vana toimik, lahkub esimese hooga (paanikareaktsioon) toast – ja ukseaugu taga lasub totaalne pimedus, millesse hakkab aegamisi igritsema keldrihämarust. Traude leiab enese jälle sõja lõpuajast, sealt maa alt ja rusude vahelt, kuhu on jäänud maha tema suur saladus ja võib-olla süü.

Aegade ületamist ja tühistamist võimaldab „Neljas minutis“ paljuski muusika. Filmi pealkiri viitab neljale minutile, mis Jennyl on aega oma ettekandeks noorte pianistide konkursil, mille nimel on ta Traude käe all vanglas kaua harjutanud. Muusikat kõlab „Neljas minutis“ veelgi rohkem kui „Polli päevikutes“. See on peamiselt klaveri- ja orelimuusika: Mozart, Beethoven ja Schumann – nagu ka see, mida Traude Krüger põlastavalt „neegrimuusikaks“ nimetab. Eriline roll on aga Annette Focksi loodud „Jenny lõpukontserdil“ („Jennys Abschlusskonzert“), mis ei ole muide kirjutatud ekstra selle filmi jaoks – režissöör Kraus oli avastanud Focksi pala alles kolm nädalat enne filmivõtete algust.

„Neli minutit“ on muljetavaldav film suurepäraste rollidega — Monica Bleibtreu ja Hannah Herzsprungi (mis lüürilised nimed!) mäng on nauditav nii eraldi kui ühiselt. Seejuures pean ütlema: mulle meeldis „Neli minutit“ rohkem kui sama režissööri värske film „Polli päevikud“ („Poll“, 2010; vt selle kohta, kui huvi peaks olema, mu postitust „Põlula lõpp“), mis siin-seal Eesti kinodes veel jookseb ja peaks Saksamaal jõudma kinodesse lähiajal.

—

P.S. Vaatasin filmi 13. jaanuaril Tartu Saksa Kultuuri Instituudi saalis (algus kell 17.00). Ma ei tea, mis vägi võiks Tartu publiku saksa kultuuri instituudi üritustele tuua. Filmide puhul oleks üheks vast võimaluseks näidata neid järjekindlalt eesti- või ingliskeelsete subtiitritega. Sest saksa keel näib minevat eestlastele järjest enam korda umbes niisama palju kui, ütleme, suahiili keel. „Nelja minutit“ näidatigi õnneks ingliskeelsete subtiitritega — peale väikest mangumist, sest muidu oleks kaks head inimest, kelle olin süüdimatult sellele seansile meelitanud, elamusest ilma jäänud.

P.P.S. Vt ka ühte vanemat kirjutist selles blogis: „Schuberti käekõrval“ Michael Haneke filmist „La Pianiste“ („Klaverimängija“, 2001) ja Hans Steinbichleri filmist „Winterreise“ („Talvine teekond“, 2006).

P.P.S. Kasutatud foto pärit filmi „Neli minutit“ kodulehelt.

Karutükk (Varemeiks, varemeiks)

Aga sina, inimesepoeg, oiga! (Hs 21:11)

Ja hõiska, sina, karu, oma poegadega, kes te juba kolmandat ööd järjest olete hävitanud mu vanavanemate rajatud mesilat ja kes te kavatsete sellega ilmselt lõpuni välja minna, sest leidsite ju läinud öösel, arukad nagu te olete, ka need seitse taru üles, mis seisavad teistest tükk maad eemal põlluservas, suure heki taga, mis metsast ei paista, ja lõhkusite sealt hakatuseks juba esimese — kõik ülejäänud, mis seisid aias, kaksteist tükki, olite ju lõhkunud juba viimasel kahel ööl, ja isu on teil suur, sellest mõnekümnest kilost meest, mis te olete nüüd neil öödel nahka pannud ja millest te küllap veel und näete tulevalgi talvel, ei jätku kaugeltki teie keredele, ja lapsed on alles kasvueas.

Ja hõiska ka sina, keda sind vaimustab, et maal, kus elad, elab umbes seitsesada karu ja kes sa igatsed neid siia juurde veelgi ja pead eestlasi metsarahvaks. Sest mets on jälle rääkinud ja räägib veel, kindel see: kuus taru on ju veel alles, ja ega need pole viimased tarud maailmas.

Ja võib-olla on selles kõiges, mis on viimasel kolmel ööl toimunud, mingi ilu ja vägi, mingi ülevus, ma ei oska seda öelda. Aga ometi on mul raske kujutleda, et leidub palju neid, kes tõsimeeli tahaksidki elada metsas, külg külje kõrval karuga. Ausalt: mis elu see meil ikkagi oleks seal keset metsa — ehkki seda laulu on õdus kaasa ümiseda mõnes hästiköetud korteris või praksuva matkalõkke ääres —, keset puid ja põõsaid, keset sammalt ja lilli?

Jah, mul on kahju kõigest sellest põlvkondi kestnud tööst ja vaevast, olgu see peale inimeste, nende looduse tühjade nurisünnitiste töö ja vaev, mille tulemus niimoodi mõne sügisööga hävitatakse. Sest kui see rüüstatud mesila nüüd lähimate ööde jooksul lõplikult kaob, mida on karta, siis on tõenäoline, et seal Paunküla nurgas, seal meie pool, mesilaste pidamisest, mille traditsioon on olnud pikk, loobutaksegi.

Sest kaua sa jõuad. Ja võib-olla ka: tühja sellest! Aga kahju on, mis ma sinna teha saan.

Juba 2007. aasta kevadel käis seal, üldse esimest korda teadaolevalt, üks karu oma poegadega, aga need purustused, mis olid siis, polnud võrreldavad selle lagaga, mida nägin eile hommikul, kui olin Paunkülla kohale jõudnud, et aidata isal natukenegi seda kõike korrastada. Karu oli lahkunud üsna äsja, sest ühes lahtikistud ja külilikeeratud tarus olid kärjed veel sees ja mesilased katsusid uues olukorras, lageda taeva all, toime tulla (aga öö hiljem hävitati ka see taru).

Ülejäänud üksteist taru, mis aias seisid, olid kahe ööga laiali pillutud (üks taru oli lohistatud või visatud umbes kuus-seitse meetrit oma alusest eemale), kärjeraamide pilpad, lennulauad, soojustuseks pandud takud ja tekid ja vanad joped, mis kõik, ja kogu see tarude arhitektuur, vedeles läbiligunenult — sest sadas kerget vihma — õunapuude vahel. Nagu salk hästitreeninud märatsejaid hulle oleks üle käinud.

Ja karusitt siin-seal. Vaata, et sisse ei astu.

Ja surnud mesilased igal pool. Üks heitunud pere oli leidnud varjupaiga sopist, mis oli moodustunud nende tarult paisatud katuse ja maapinna vahele, aga nad olid vihmast märjad ja külma saanud, ja ehkki nad hoidsid väga ühte, surid nad varsti. Nagu kõik ülejäänudki pered, keda oli neil septembriöödel nuheldud. Sest ega sügisel enam elu nullist ei alusta nagunii, isegi kui kõik on kohal.

Wer jetzt kein Haus hat, baut sich keines mehr.

Ja täna hommikul tuli teade Paunkülast, et karu käis sel ööl veel kord. Täna olid ka vallast ametnikud jne kohal. Näis, mis nad välja mõtlevad. Aga vaevalt midagi teha annab. Tuleb lihtsalt pealt vaadata, kuidas kõik hävib.

Nojah. Tõesti, ma tolereerin karu, aga mulle tundub, et karu ei tolereeri mind. Ja mulle tundub, et konstruktiivset kooselu meil temaga välja ei tuleks, pingutagu ma kui tahes palju. Nii et ma mõtlen, et ma siiski ei taha talle kaissu pugeda. Sest ma ei arva, et on mõtet lõpetada nii, nagu lõpetas Timothy Treadwell.

Viimasel pildil on näha tühjad kärjeraamid, mille karu on metsa alla vedanud.

Varemeiks, varemeiks, varemeiks teen ma selle! Seegi ei jää selleks, mis ta on, kuni tuleb see, kellel on õigus selle peale, ja mina annan selle temale. (Hs 21:32)

Mitte suve ärasaatmisest

Tahtsin kirjutada midagi hoopis muud. Mul oli kaks fotot, mille nädalavahetusel teinud olin, ja ma tahtsin kirjutada neile natuke lisaks, ma ei teagi täpselt, millest, võib-olla sellest, et on sügis, teadagi, sest september on sügis (kõik teavad seda; pööripäevad selleks, mis nad on), aga et ei ole ka. Tahtsin kirjutada sellest, et vaatamata sügisele ei ole sügis, oh ei, vähemalt ajuti, sest eile, kui pärast pikka ja kosutavat jalutuskäiku mööda Tartu linna olin istunud Vanemuise terrassile ja mulle tundus, et ma ei tahaks selle soojendava septembritaeva alt nii pea lahkuda — ei tahaks minna majadesse, ei tahaks istuda ahjude ligi, vaid vaadata maju ainult väljast, vaadata neid suitse korstnatest ainult väljast —, sest siis, eile õhtul, oli sügis vägagi suve nägu, oli suvi (september selleks, mis ta on).

Ja ma võtsin jaki seljast, istusin terrassi paekivist rinnatisele, kõlgutasin jalgu ja lasin ettekandjal tuua kannukesetäie teed sinnasamasse. Sest olin lugenud ettekandja näost, et temagi saab hästi aru, et on suvi, võib-olla üks viimaseid suveõhtuid. Ja nii ma seal rinnatisel siis istusin, kõlgutasin jalgu, jõin teed ja uurisin siis telefonitsi N-ilt, kas võib-olla tallegi meeldiks seda õhtut ära saata, võib-olla viimast suveõhtut. Ja N., kes parajasti oli värvimas oma ratast, tuligi varsti, tal oli ka lühike maa tulla, ja mis peaasi: ka talle meeldis see suve ärasaatmise mõte. Ja kõlgutasime siis seal Vanemuise terrassi rinnatisel jalgu juba kahekesi, ja jõime teed, ja kui hämarduma hakkas, käisime kenakese tiiru mööda Tartu linna, sest mine tea, kuidas selle suvega saabki jne, kaskede ja pärnade lehestik juba laiguti kollendab.

Nii et see oli umbes see, millest ma kirjutada tahtsin. Ja võib-olla oleksin kirjutanud ka mõne sõnaga sellest (ehkki ma ei tea, kuidas, sest see on keeruline teema), et viimased kuus-seitse aastat olen sügise ees veidi hirmu tundnud — nad on olnud rasked, ja ma pole aru saanud, mis on selle põhjuseks. Ja kuidas seda enam on olnud mul põhjust rõõmustada praeguse sügise suvenäo üle. Kuidas tahtsin küll augusti lõpus, sõites õhtuti jalgrattaga, mille olin M-ilt kaheks nädalaks laenuks saanud, et need ilmad veel otsa ei lõppeks! Olin kirjutanud ühes augustikuises kirjas C-le: “Tahaks kuidagi ka, et see suve lõpp, mis mulle tundub käes olevat, oleks midagi enamat kui lihtsalt paar päeva. Natuke kahju on sellest suvest. Ja tahaks neid päevi kõiki tunda ja maitsta ja tahaks, et tuul paitaks või sakutaks juukseid, kui temast läbi sõidad.”

Ma ei tahtnud seda tuult, maru, mis oli tõusnud kaheksanda augusti õhtul ja lõpetanud järsult kõik need lõputa lämbed päevad, mil linn oli nagu palavikus. Kaheksandal augustil olin kirjutanud oma päevikusse, mida olin juulis pidama hakanud: “Kell on 18.53. Kümnekonna minuti eest tõusis tuul. Tohutu vali tuul. Ja läks hämaraks. Puude ladvad lehvivad akna taga. Tuul tuuseldab õunapuud. Uksed pauguvad majas. Filmisin natuke aknast õunapuud ja taevast, siis sulgesin akna. Nagu kaugelt müristab, aga vähe. Nüüd hakkas vihma sadama. Toas on väga hämar, aga ma ei süüta tuld. Avasin akna, et paremini filmida. Mulle peksis vihma näkku. Ei saa filmida. Filmisin akna tagant, akent, vihma sellel, õunapuu latva, mis tuules kõigub. Müristab.”

Miks see kõik peab niimoodi pauguga käima, mõtlesin täna, kui N. oli mulle keskpäeval ootamatult helistanud ja teatanud, et jäi tund aega tagasi, rattal Pauluse kirikusse õppeaasta avaaktusele sõites, bussi alla ja on nüüd Maarjamõisas ja et ta vasak jalg on “täiesti puru”. Miks see peab niimoodi olema, mõtlesin taksos haigla poole sõites. Kellele see hea on? Minule mitte, N-le mitte, bussijuhile mitte. Kas tuli see sellest, et kui nädal aega varem üle pika aja jälle kirikus käisin ja seal imetlesin, kuidas preester joonistas nimetissõrmega õhku päikesekiiri, olin unustanud, et Jumal on ka, nagu on kirjutatud, vali Jumal? Kas ma poleks sinna kirikusse pidanud minema ja mitte Jumalaga asju ajada tahtma? Sest kes juba Jumalaga tegemist teha üritab, ei või seda unustada. Aga milleks selline valjus? Ma ei saa sellest aru. Ja kedagi ega midagi pole süüdistada. Ja ma ei taha nende asjade üle mõelda. Jumalale tänu peaks N-i jalg kuu aja pärast olema terve, nagu arstid kinnitasid.

—

P.S. Aga fotod, mis nädalavahetusel pildistasin, oleksid olnud sellised: üks foto ühest Kastani tänava hoovist, mis mulle hirmsasti meeldib juba mitu aastat ja mida olen kujutlenud kuidagi ka seoses Pantokraatori “Aasaga”, ja teine foto ühest trepist, mis Karlova pargist alla Kalevi tänavale viib — too vist vanim Tartu suurtest treppidest (nii nagu siin on palju sildu, nõnda on siin ka palju treppe).

Abielust ja Hupelist

Abielust ja perekonnast räägitakse viimasel ajal kuidagi tavatult palju. Räägitakse ka traditsioonidest, mida tulevat hoida. Ja meie, Eesti ning Baltikumi traditsioonid olevat, teadagi, väga konservatiivsed. Millised täpselt, jääb tavaliselt täpsustamata. Ja vähe on neid, kellele meeldib möönda, et paljugi sellest konservatiivsusest on vist ka nõukogudelikku päritolu. Mäletan, kuidas üks mu ühest Kesk-Euroopa riigist pärit tuttavaid, kelle kodumaa kuulus omal ajal samuti nn sotsialismileeri, kunagi nentis: too režiim oli halb, aga mõned asjad hoidis ta õnneks vaos, näiteks feminismi ja homoseksuaalsuse, mis läänes olevat samal ajal kangesti vohama hakanud ja nüüd õnnetuseks siiagi tungivat. Ma ei öelnud selle peale midagi, sest alati ei ole mõtet maid jagama hakata.

Aga kuidas siinsete, meie traditsioonidega lugu ikkagi on, ja arusaamadega abielust? Milliseid mõtteid leidub näiteks siinmaises vanemas abieludiskursuses, mis võiksid huvipakkuvad olla veel tänagi? Kui ma reedel, 13. augustil, Tartus Raekoja platsil puupüsti täis Pauligi kohvitelgis arutelu kuulasin, mida Rain Kooli, Tõnu Lehtsaar, Reimo Mets ja Varro Vooglaid Urmas Vaino juhtimisel homoabielude üle pidasid, siis pidin ühel hetkel jälle mõtlema August Wilhelm Hupelile, Liivimaa tuntuimale valgustajale, kes 1770. aastate algul tegeles abielu teemaga ühes põnevas raamatus. Seda teksti pole hiljem eriti loetud, sest küllap peetakse seda tema elutöös pigem kurioosumiks. Ja võib-olla ta seda ongi. Ometi ma mõtlesin, kui erinevaks oleks reedeõhtune debatt võinud kujuneda, kui seal poodiumil oleks istunud teiste hulgas too kunagine Liivimaa vaimulik, kes Põltsamaal lisaks jumalasõna kuulutamisele ja koduloo ning keelega tegemisele ka abielu üle mõtiskles – August Wilhelm Hupel, kes oleks nüüdseks kakssada seitsekümmend kolm aastat vana mees ja kannaks võib-olla ikka veel oma parukat.

Sest vaat et peamiseks küsimuseks, mis Raekoja platsil üles kerkis või õigemini Varro Vooglaiu ja Tõnu Lehtsaare poolt üles kergitati, oli perekonna defineerimine Eesti seadusandluses. Praegune olukord olevat absurdne: perekond on meie põhiseaduse järgi rahva püsimise ja kasvamise ning ühiskonna alusena küll riigi kaitse all, kuid mis see perekond siis täpsemalt on? Ema, isa ja lapsed? Või kas lapsed ikka peavad olema? Ja kui jah, siis kas need peavad olema ühised, mõlema vanema geneetilist materjali sisaldavad lapsed, või pole see komakohtade tagaajamine lõpparves nii tähtis? Kas adopteerimist võiks lubada jne? Aga kas ema ja laps/lapsed moodustavad perekonna? Või kui ema asemel on isa? Jne. Perekond tuleks ühemõtteliselt paika panna, seadusse raiuda, siis oleks lõpuks selgus majas ja asi klaar, arvasid homoabielu vastustajad.

2.

Ma ei tea, kuidas sellega on teiste maade seadustes. Läti ja Leedu on perekonna mõned aastad tagasi seaduses ära määratlenud ja pälvinud Eestis mõnede ringkondade poolehoiu: et võtkem aga eeskuju. Tohutult põhjalikus Saksa õiguses on perekond jällegi puha defineerimata. Ja elavad ometi. Ma ei tea, kuidas on õige. Võib-olla on õigus üldse Andrei Hvostovil, kes päev hiljem sealsamas Raekoja platsi telgis ühes teises ümarlauas arvas, et perekond on hääbuv nähtus nagunii ja sellega ei tasugi aega raisata. Ei tea. Ometi ei võtaks ma endale õigust keelata ühelgi inimesel abiellumast, kui ta seda tõepoolest soovib ja ka tema abikaasakandidaat sellega nõus on. Minupärast abiellugu ka katoliku kiriku preestrid, kaasa arvatud Rooma paavst (kindlasti leiduks tema tahtjaid).

Aga hakkasin mõtlema, et perekond pole vist õigupoolest ainus üldkäibel olev ja -arusaadav mõiste, mis on seadusekeeles “lahti kirjutamata”. Kui vaadata vana head Eesti põhiseadust, siis leidub seal küllaga mõisteid, millele erilist kaalu omistatakse ja kaitset tagatakse, kuid mille sisu on üsna udune, näiteks “rahvas” (kõrgeima riigivõimu kandja on rahvas), “rahvus” ja “kultuur” (Eesti riik peab tagama eesti rahvuse ja kultuuri säilimise läbi aegade), “tervis” (igaühel on õigus tervise kaitsele), “haridus” (igaühel on õigus haridusele; hariduse andmine on riigi järelevalve all) või “kodu” (kodu on puutumatu). Jne. Mida teha nendega? Ekspertide poolt ära defineerida ja saadud definitsioon referendumile panna? Sest olgem siis järjekindlad. Sest kas perekond on tähtsam kui, ütleme, tervis, mida Eestis on ilusaks kombeks üksteisele ka kohtumisel ja lahkuminekul soovida? Kas hästidefineeritud tervis pikendab eluiga?

Sõnad, sõnad, sõnad. Eks nad külva ikka ja jälle arusaamatust. Tihti öeldakse, et rahvas olevat poliitikutest võõrandunud või vastupidi (arvates niimoodi poliitikud millekski muuks kui rahvas, kes nad ju ometi iseenda seast valib), rahvusküsimused tekitavad aina segadust, aga ka lootusi ükskord saabuvale selgusele (koidikul siis selgitame, kes on meist õige eestlane jne), tõelise kultuuri tuvastamine (näiteks riikliku rahastamisega seoses) ajab vahel tülli, haridust reformitakse alalõpmata (ja sellegipoolest on vaja kogu elu ümber õppida ning paljud diplomid, mille pärast on aastaid vaeva nähtud, on mõne aja pärast ainult paber, millega ahju tuld teha), tervist ei ole kunagi küllalt või teda on haigekassa meelest jälle alati liiga palju (ja surm saabub ometi) ja kodu kohta küsib ka luuletaja, et mis, kes ja kus ta üldse on, ning annab siis müstilise definitsiooni, mille järgi kodu, see on rohkem veel, kui sõna selgeks teeb.

3.

Aga tagasi August Wilhelm Hupeli juurde. Oma raamatus “Vom Zweck der Ehen, ein Versuch die Heurath der Castraten und die Trennung unglücklicher Ehen zu vertheidigen” (Riga: Johann Friedrich Hartknoch, 1771; 166 lk) arutleb Hupel selle üle, milleks on üldse vaja abielu, mis funktsiooni ta õieti täidab, või nagu pealkirigi ütleb: “Abielude eesmärgist, katse kastraatide abielu ja õnnetute abielude lahutamist kaitsta”. Kastraadid tulevad jutuks põhjusel, et tolleaegse arusaama järgi olid kastraadid abieluvõimetud inimesed par excellence. Abielluda ei tohtinud tol õndsal ajal, mil inimesed olid, nagu teada, tükk maad moraalsemad ja pereväärtused olid veel paigas, ju kaugeltki mitte kõik inimesed. Ja Hupel astub kastraatide kaitseks välja (hiljem veel ühes teiseski raamatus) ja pöörab tollal levinud käsituse abielu eesmärgist enam-vähem peapeale. Hupeli seisukoht on omas ajas radikaalne, kindlasti ka inimlikult julge ja seejuures õige tänapäevane. Muide, ega Eestis seadused defineeri ju ka abielu, öeldakse vaid, et seda saab sõlmida ja lahutada, kelle vahel jne. Aga mis ja milleks ta on, sellest pole juttu. Ära defineerida? Hääletusele panna? Mida arvaks Hupel?

Hupel võtab oma raamatus “Abielude eesmärgist” luubi alla autoriteetsete teoloogide, filosoofide, juristide ja arstide seisukohad ning jõuab järeldusele, et täit selgust nende põhjal paraku küsimuses kätte ei saa. Näiteks teoloogide arusaamad asjast, ehkki kõik tuginevad Pühakirjale, lahknevad paljuski. Ent üldiselt näib teoreetikute hulgas valitsevat seisukoht, et abielu peamiseks eesmärgiks on laste sigitamine, selle kaudu inimkonna rohkendamine (ja ühiskonna – või ka kiriku ja riigi – püsistamine). Ja sellele peaeesmärgile on allutatud kõik muud eesmärgid (abielu kui vahend hooramise vastu, vastastikune abiosutamine jne). Et laste sigitamine on levinuima käsituse järgi abielu peamine eesmärk, siis on teooriad kuulutanud abieluvõimetuteks ja määranud vallalisele elule terve rea inimesi, kes seda eesmärki täita ei suuda. Kõlbmatute nimekirjad on teooriates veidi erinevad, kuid teatud inimeste välistamine abiellujate hulgast on igal juhul väga tavaline praktika. Hupel nendib, et saksa keeles pole vist piisavalt sõnugi, et hõlmata kogu seda diskvalifitseeritute seltskonda.

Kes nad kõik on? Ühel või teisel põhjusel genitaalidest ilma jäänud inimesed (kellel on terve hulk alaliike), viljatud inimesed, vanad inimesed, ka näiteks “liiga loiu ja külma loomusega” inimesed (hm, kes need veel on, küsib Hupel) jne – kõik need, kes lapsi ei saa. Ja mõni teoreetik leiab lisaks sellele tõsimeeli, et abielluda ei peaks tohtima ka vaesed inimesed, sest ei jõua nad ju lapsi (nagu kord ja kohus inimkonna hüvanguks) kasvatada, mis tekitavat veelgi rängemat häda kui hooramine. Hupel küsib, et kui seda liini edasi ajada, siis “kes jääks niimoodi lõpuks abiellumiseks järele” … Lisanduvad tollal levinud kitsendused seksile: mitte raseduse ajal ja nõnda senikaua, kui imik on rinnast võõrutatud; mitte enne kirikupüha või armulauale minekut; mitte vanaduspõlves (viimasel juhul tuleb pihtida) jne.

Hupel toob hulga – moodsas keeles sobib öelda: diskrimineerimise – näited elust. Näiteks lugu ohvitserist, kes sai haavata ja jäi lahingus ilma oma “meheaust” ning seetõttu ka oma naisest. Sest naise vanemad, kellele mees polnud nagunii meeldinud, kasutasid nüüd juhust ja korraldasid abielu tühistamise (asja arutati nii Wittenbergis kui ka Halles) … Või lugu noorpaarist, keda külapastor ei tahtnud laulatada, sest käisid jutud, et noormees pole suguvõimeline. Noormeest uuris nüüd arst, kes tuvastas munandite puudumise ja leidis, et peeniski pole “parimat laadi” (nicht von der besten Beschaffenheit) – mida see siis ka täpsemalt tähendas. Ja ehkki pruut kuulutas avalikult, et on sellega, mis peigmehel on, vägagi rahul, saadeti asi konsistooriumi. Et seal läksid vaidlusaluses küsimuses arvamused lahku, paluti otsust maavalitsejalt. Lõpuks jõudis asi Hallesse, kus filosoof Alexander Gottlieb Baumgarten viimaks isiklikult abielu sõlmimise keelas, leides, et säärane kooselu oleks vaid hooramine, ei muud. Jne.

Need kirjatundjate väiklusest tunnistavad tõsielulised lood on ülimalt masendavad. Nii hüüatabki Hupel nördinult: “Mäherdusi inspektsioone, visitatsioone ja uuringuid peavad inimesed taluma selleks, et puhta südametunnistusega abiellu astuda!” Ja: “Aga miks tahetakse inimese kaela painutada ikke alla, mida ta kanda ei suuda!” Või ka: “Iga abielu, mis ei täida peamist eesmärki ja jumalikku kavatsust, ei ole abielu: lahutage viljatud abikaasad! On alles õpetus!”

4.

Et sellise praktika soovitajate ja rakendajate ekslikkust näidata, võtab Hupel ette kirjakoha, mida nimetab laste sigitamise kui abielu peamise eesmärgi pooldajate põhiargumendiks. Nimelt: “Ja Jumal õnnistas neid, ja Jumal ütles neile: “Olge viljakad ja teid saagu palju, täitke maa ja alistage see enestele; ja valitsege kalade üle meres, lindude üle taeva all ja kõigi loomade üle, kes maa peal liiguvad!” (1Ms 1:28) Hupel pahvatab seda lugedes: “Ja see peabki olema see suur tõestus! Meie aga ei leia sealt muud kui seda, et inimestele on antud võime paljuneda või kihu paarituda ja peale selle ka valitsusvõim loomade üle.” Jah, kui paljunemine on selles salmis tõesti seatud eesmärgiks just nimelt abieluinimestele, lisab Hupel irooniliselt, siis tuleb vist arvata sedagi, et ainult neile kuulub ka õigus valitseda kalade jne üle, sest viljakus ja valitsemine on selle loogika kohaselt järelikult omavahel seotud, seega peaksid vallalised ja lastetud vist nälga surema …

Hupel ei ole laste sigitamise esmatähtsaks seadmisega niisiis põrmugi rahul: “Pärast pikka uurimist leidsime, et ei Piibel ega kirikuisad, ei rahvaste kokkulepped ega kogemus, ka mitte mõistuslikud järeldused [Vernunftschlüsse] määratle selgelt ja vastuvaidlematult laste sigitamist abielu tõelise peaeesmärgina.” Ta leiab, et see punkt on abielus hoopis kõrvalise tähtsusega asi. Olulisem sellest, määrava tähtsusega on aga abi osutamine vastastikuseks hüvanguks. See on Hupeli kõigi abielude eesmärgi definitsioon. Selle definitsiooni sõnastamisel tugineb ta nii inimese loomusele, “kainele talupojamõistusele” kui ka Piiblile. Ja, kes teab, võib-olla on ta – see on aga spekulatsioon, ehkki väga ahvatlev – saanud seejuures innustust ka eestikeelsest liitsõnast “abielu”, mis on oma sisult piisavalt selge (ja märksa läbipaistvam näiteks saksakeelsest sõnast “Ehe”).

Hupel mõtiskleb: “Ühesõnaga, mis ajendas meid abielluma? Kui me ei soovi enesele valetada, siis peame tunnistama, et meid pani seda otsust langetama mingisuguse vajaduse või mitmete vajaduste tajumine [Gefühl]; me järgisime seda tunnet, sest loodetud abi kaudu uskusime end suutvat oma seisundit parandada.” Ja: “Kui küsida Liivimaa talupojalt, miks ta abielluda tahab, ütleb ta, et vajab abilist [Gehülfin], kes teda toetaks, pesu peseks, riideid teeks. Talupoeg järgib teesklemata loomust [Natur], tema kohtlus on tarkus. Tema abielutõotus ei ole küll liit laste sigitamiseks, kuid tema abielu ei ole sellegipoolest hooramine.”

Hupeli seisukohta toetab lõpuks seesama Moosese raamat (vaidleb ta ju suuresti teoloogidega): “Aadam soovis endale seltsilist [Gesellin], see oli tema vajadus: seda vajadust aitabki Jumal rahuldada, seades sisse abielu, sest inimesel ei ole hea üksi olla (1Ms 2:18-25).” Hupel arutleb edasi: “Kas see seltsiline oli mõeldud laste sigitamiseks või himu rahuldamiseks? Jumal kõneleb piisavalt selget keelt: Ma tahan teha temale abi, kes tema kohane on. Üksiku inimese käsi ei käi hästi, abilise kaudu tema seisund paraneb ja tema käekäik edeneb. Abielu eesmärgiks on abi osutamine vastastikuseks hüvanguks. Nii õpetab Piibel, nii kõneleb kogemus. Siin on kõik ilma sunduseta, jumaliku tarkusega kooskõlas, kõik näitab heldust, mis Jumala loodud olendite heaolu üle valvab.”

“Seda abiosutamist otsime kõhklematult kõigi vajaduste puhul, mida abielu on suuteline rahuldama: hoolitsus ja ülalpidamine, ühine töö, nõu, sugukihu, õnne edendamine, ajaliku vara omandamine, laste sigitamine, seltskondlik suhtlus, ajaviide, õrn sõprus – kõigel on siin oma koht. Nimetatagu neid asju selleks, mis nad oma loomu poolest on või olla võiksid, tähendab abielu teisejärgulisteks või kõrvaleesmärkideks, mõned neist on üksnes tulu, mis abielust tõuseb. Ent abiosutamine on esimesel kohal, hõlmab endas kõike. Lisaargumendid on siin ülearused – ta on abielu peamine eesmärk. Parem on olla kahekesi kui üksi, sest neil on oma vaevast hea palk: kui nad langevad, siis tõstab teine oma kaaslase üles; kui kaks magavad üheskoos, siis on neil soe; ja kui ka üksikust jagu saadakse, siis kaks panevad ometi vastu. (Kg 4:9-12.) Kes saab niisuguse naise, paneb varandusele aluse, saab endale (mitte hea lastesigitaja, vaid) kohase abi ja toe, kellele toetuda. (Srk 36:24.)”

5.

Homoseksuaalsusest Hupel ei räägi. Tema täpse definitsiooni järgi on abielu “tihe ja lähedane ühendus kahe eri soost isiku vahel, kes tahavad vastastikuse abiosutamise kaudu ühist hüvangut edendada”. See on ka raamatus ainus koht, kus Hupel abieluga seoses kahte sugupoolt mainib. Ent eesmärgi kaudu, mille ta abielule seab (selleks on, nagu öeldud, abi osutamine vastastikuseks hüvanguks), on sellisena mõistetud abielu põhimõtteliselt laiendatav ka homoseksuaalsete inimeste kooselule. Ja kes teab, mida vabameelne Hupel, kelle mõtlemisele oli omane rõhutada ühisjooni, mitte erinevusi inimeste vahel ja kes omal ajal kaitses diskrimineerimise eest väga ägedalt kastraate ning juute, arvaks asjast tänapäeval. Ajaloolane Indrek Jürjo on oma Hupeli-monograafias selle teose kohta igatahes tabavalt kirjutanud: “Tähtsus, mida Hupel sellele [kastraatide – V.A.] küsimusele omistab, võib tänapäeval tunduda kummaline, kuid 18. sajandil oli see üsna aktuaalne. [---] Valgustuse ühe juhtidee, sallivuse vaimus võitleb Hupel eelarvamuste vastu ja võtab kastraadid oma kaitse alla kui – tänapäevast keelepruuki kasutades – seksuaalvähemuse.” (Jürjo, Indrek. Liivimaa valgustaja August Wilhelm Hupel, 1737-1819. Tallinn: Riigiarhiiv, 2004, lk 421-422.)

Hupeli jaoks on (nii meeste kui ka naiste) seksuaalsus loomulik ja Jumalast määratud. Ta rõhutab, et genitaalid [die [zum Kinderzeugen] nöthigen Glieder] on loodud enne abielu sisseseadmist, neil on mitmesugused funktsioonid ja inimesel on vaba tahe, ning nendib: “Üldse aetakse siin neli täiesti erinevat asja omavahel segamini: kihu [Trieb], seks [Beyschlaf], laste sigitamine [Kinderzeugen], abielu [Ehe].” Ja lisab: “Abielu kaudu pälvivad kõik kolm [s.o kihu, seks, laste sigitamine] jumaliku heameele, ja nõnda on laste sigitamine [abielu] kõrvaleesmärk, abielurahva kasu, privileeg, mis aga üheaegselt kihudega otsa lõpeb, olgugi et abielu veel kestab. Järelikult tahab Jumal kihusid, seksi ja viljakust, aga ta ei sunni meid, ei aita ka meie tahtmine. Kuid me ei otsigi siin üksnes mõne abielu, vaid kõigi abielude eesmärki.”

Hupel rõhutab, et sugukihu tunnevad ka kastraadid, ning imestab soovituste üle, mida neile jagatakse: “Moralistid annavad neile nõu suruda pealetikkuvad himud palvega alla. Raske on uskuda siin oma silmi: mõned peaksid seda vaga reeglit trükiveaks.” Hupel võtab asja nappide sõnadega kokku: “Näljahädas palvetamine teeb õndsaks, aga kõhu täissaamiseks on ainult üks abinõu – söömine.” Ja: “Pole vaja abieludele kui õndsustõketele varju heita: kui nad ei suuda end taltsutada, siis nad abiellugu (1Kr 7:9).”

Nagu öeldud, kõlab Hupel mõnigi kord väga tänapäevaselt. Vaidlustades laste sigitamist kui abielu peaeesmärki, astub Hupel ühtlasi välja naiste kaitseks, keda valitsev arusaam (Hupeli kaasaegsete ja ka veel 19. sajandi peredes, ka haritlasperedes, on laste arv tohutu, tänasel päeval lausa uskumatult suur: näiteks oli Pärnu pastoril ja aktiivsel haridustegelasel Johann Heinrich Rosenplänteril neliteist või viisteist last, kelle ülalpidamiseks pidi ta ikka ja jälle linnalt abi küsima; Põlva pastoril ja tuntud murdeluuletajal Gustav Adolph Oldekopil oli kahest abielust kokku vähemalt üheksateist last – see perekond siples alalõpmata võlgades jne jne) sunnib muutuma sünnitusmasinateks (ja jätab nad ilma ka sajandi lõpul pidulikult deklareeritud inimõigustest). Königsbergi kirjaniku Theodor Gottlieb von Hippeli kõrval, kes avaldas 1774. aastal (Hupeli teosest niisiis kolm aastat hiljem) oma kõmulise raamatu “Über die Ehe” (“Abielust”, millest ilmus lühikese ajaga neli trükki), on peetud Euroopa saksakeelses ruumis 18. sajandi lõpukümnenditel toimunud “naiselikkuse” (täpsemalt naise “soolise iseloomu”) määratlemise debatis just Hupelit oluliseks abielumõiste uuendajaks. Hupeli ja Hippeli käsitus sugupoolte (suhtelisest) võrdsusest ja võrdõiguslikkusest nagu ka nende arusaam abielust ei pääsenud tollal siiski valdama, naiste emantsipatsioonini läks veel aega.

Ent need vanad tekstid on alles ja neid on ka rohkem kui kakssada aastat hiljem, mõeldes kas või abieludebatile tänases Eestis, kaunis värske lugeda. Näiteks seda kohta, kus Hupel naeruvääristab fundamentalistide agarust piiblitsitaatide toel soolist ebavõrdsust põhjendada: “Mine tea, võib-olla tuleb mõni kirjatundja kunagi isegi mõttele näidata 1Tm 2:15 [… ent ta pääseb lastesünnitamise kaudu, kui ta mõõdukuses jääb usku ja armastusse ja pühitsusse] põhjal kõige laitmatumal viisil, et abielu peamiseks eesmärgiks, vähemalt naissoo jaoks, on igavene õndsus [s.o ühtlasi “õnnistatud olek”, rasedus]”. Hupel mainib, et mõnedki väga lasterikkad vanemad suhtuvad kaunis ükskõikselt sellesse, kui taudid nende laste ridu hõrendavad – eks ole lapsed ju kulukad …* Ei viljakus ega rikkus ole inimese teha, rõhutab ta – lapsed ei ole vanemate töö, vaid Jumala and ja, nagu teada, ei sünni igast seksuaalaktist veel last: “Ka tuliseim suguühe jääb tihtilugu mõjuta.” – Valgustussajandi kirjanikud rääkisid otsekohest keelt. Hupel ei ülista lastetust, kuid on lastetute inimeste häbistamise, hukkamõistu ja diskrimineerimise vastu ning tsiteerib lastetuse kaitseks mitmeid kirjakohti, näiteks: “Õndsad on sigimatud, ja ihud, mis ei ole ilmale kandnud, ja rinnad, mis ei ole imetanud!” (Lk 23:29) Ja: “Parem on lastetus koos voorusega” (Trk 4:1).

Laste sigitamine ja kasvatamine ei tähenda veel, et abikaasad on oma kohused täitnud, sest sama on võimalik ka konkubinaadis (s.o vabaabielus), ütleb Hupel. Kui sellele lisandub aga ka abikaasade tihe ja lähedane ühendus ning püüdlus vastastikuse abiosutamise kaudu ühist hüvangut edendada, siis peab Hupel sellist kooselu samuti sisuliselt abieluks, “sest see kätkeb endas kõike peamist, mida loodus/loomus [Natur] ja Jumala seadus nõuavad. Puuduvad vaid kodanikuvabadused, mis omandatakse alles avaliku laulatuse kaudu”. See kehtib ka täna.

Hupeli ideaalkujutlus (seejuures ühtlasi pühakirjakohasest) abielust näeb välja niisiis selline: “Abiosutamine ja ühine hüvang on siira armastuse lapsed; pehme rahu teeb armastuse täiuslikuks, ja nimelt seda nõuabki kogu evangeelium.” Voilà!

6.

Kui mõelda praeguses Eesti abieludebatis osaleva konservatiivse poole silmatorkavalt sagedale seotusele kristlike kirikutega, eriti nendega, kes Eesti usumaastikul kuuluvad pigem perifeeriasse, siis on omamoodi paradoksaalne see huvitav tõsiasi, et esimesed kaks inimest, kes Saksamaal omavahel tsiviilabiellu astusid, olid just nimelt baptistid. See toimus 1855. aastal Oldenburgis. Abielude sõlmimine oli tol ajal Saksamaal tervenisti luteri ja katoliku kiriku käes. Aga baptistist misjonär ja jutlustaja August Friedrich Wilhelm Haese jäi enesele kindlaks: ta ei soovinud ei usku vahetada ega olnud nõus ka lihtsalt “kokku elama”. 29-aastane Haese, noor armunud mees, palus 1853. aastal kohalikult luteri kirikult luba, et laulatuse tema kihlatu Metta Schüttega võiks läbi viia baptisti vaimulik. Palve lükati muidugi tagasi. Aga lugu polnud sellega veel läbi. Oldenburgi võimud ei olnud dissidentide (nii nimetati inimesi, kes kuulusid ametlikult tunnustamata konfessioonidesse) viletsa olukorraga sugugi rahul ja hakkasid nüüd lahendusvõimalustele mõtlema. Ja võtsid 1855. aastal vastu uuendusliku tsiviilabieluseaduse. August ja Metta olidki esimesed, kes sel moel – ilmalikult, mittekiriklikult – paari läksid. Happy end! Mis tähendas, et tollal marginaalsetest baptistidest, keda Saksamaal suured kirikud diskrimineerisid, said abielu reformimisel tõelised pioneerid. Uuendused kipuvad ikka tulema perifeeriast.

Mis sai aga vaprast Haesest? Haese elas kõrge vanaduseni, 88-aastaseks, toimetas Issanda viinamäel väsimatu sulasena veel peaaegu 80-aastaselt, ja oli Oldenburgi suurhertsogile eluaeg südamest tänulik, õnnitledes teda igal aastal isiklikult sünnipäeva puhul. Hertsog läkitas Haesele omalt poolt vastu sigareid, mida too oma eluõhtul “pidumeeleolus”, nagu on kirjutatud, suitsetada armastas. Muide, see Saksamaa esimene tsiviilabielu kestis nelikümmend aastat, kuni Metta siitilmast ära kutsuti.

—

* Siin meenub mulle Pärnust pärit literaadi Carl Gustav Jochmanni lühipala “Lasteõnnistus” 19. sajandi algusest:

Reisikirjanikud pajatavad, et hispaaniakeelses Ameerikas on palju inimesi, kes on väga heal järjel, elavad jõudeelu ja elatuvad üksnes tööst, mida teevad orjad, keda nad teistele välja üürivad.
Aga seda ebaloomulikku jõledust harrastatakse ka Euroopa maades, mida peetakse tsiviliseerituks. Härra Mitchell rääkis mulle: Lancashire’is oli ja on veel tänagi vanemaid, kes ei tee üldse midagi, vaid elavad tulust, mida annab töö, mida nad oma lapsi (teatavat laadi koduloomi, keda nad ise sel otstarbel sigitavad ja kasvatavad), kõige õrnemast noorusest peale, vabrikutes tegema sunnivad. See on põhjus, miks nad oma lasteõnnistusega kiitlevad ja selle üle rõõmustavad.

(Jochmann, Carl Gustav. Kindersegen. – Jochmann, Carl Gustav. Die unzeitige Wahrheit. Aphorismen, Glossen und der Essay “Über die Öffentlichkeit”. Leipzig-Weimar: Gustav Kiepenheuer Verlag, 1990, lk 67-68. Ilmunud esmakordselt 1838.)

P.S. Paar sõna ka Hupeli enda abielust. Ta oli abielus kaks korda. Tema esimene naine suri pärast sünnitust. Sündinud laps suri vähem kui aasta hiljem. Hupel abiellus mõned aastad hiljem uuesti, kuid ainus sellest abielust sündinud laps suri juba imikueas. Hupeli mõlemad naised olid temast tublisti vanemad — esimene kümme, teine neliteist aastat. Indrek Jürjo on öelnud: “Abielludes endast palju vanema naisega, mõistis Hupel end ise lastetusele.” (Liivimaa valgustaja August Wilhelm Hupel, lk 44.) Nii et kahtlemata puudutas see abielu eesmärgi teema, millest ta kirjutas, Hupelit ka väga isiklikult.

P.P.S. Vt ka Rein Raua hiljutist artiklit “Lihtsalt ei ole nii” Eesti Päevalehes (16. aug. 2010), mida pean väga sümpaatseks.

Tutipaeltest trikoloor

Kuulasin mõni päev tagasi Vikerraadiost kolmest osast koosnevat saadet (“Reporteritund”, 8.–9. 3. 2010; osad 1, 2, 3), kus meenutati Eesti Kongressi, mis 20 aastat tagasi, 24. veebruaril 1990 valiti ja sama aasta 11. ning 12. märtsil Estonias esimest korda kokku tuli. Saade olid minu jaoks väga huvitav ja tuletas meelde, et kogu see ettevõtmine ei oleks saanud teoks ilma väga erineva taustaga inimeste ühise panuseta. Meenutajateks olid asjaosalised: tolleaegsed dissidentliku taustaga Eesti poliitikud — kodanike komiteede idee algatajad —, väliseesti tegelased ja, mis pole vähe tähtis, ka üks osa Eesti venelastest (mulle ei meeldi mõiste “mitte-eestlased”, see on väga ähmase sisuga ja meenutab mulle ka kangesti kunagist Baltikumis levinud mõistet “Undeutsche”, mis tähistas kõiki mitte-sakslasi, eriti eestlasi ja lätlasi, ühtlasi kõiki ühiskonna alamaid kihte). Midagi noist sündmustest ja üldse kogu tollest ajast mäletavad aga ka need, kes olid Laulva revolutsiooni ajal veel liiga noored, et selles, mis toimus ja mida toimetati, ise osaleda või olukorra murrangulisusest täpsemalt arugi saada. Ja on väga võimalik, et just neid viimaseid, ka mind, kes ma siis olin algul laps ja hiljem teismeline, on too aeg mõjutanud hoopis rohkem.

Ses mõttes oli saate kolmest osast minu jaoks vist kõige huvitavam teise osa see lõik, kus Oudekki Loone Laulvale revolutsioonile tagasi mõtles. Ta avaldas arvamust, et lapse jaoks, vähemalt tema jaoks, oli kogu sellel Laulva revolutsiooni ajal küsimus sõjast ja rahust palju olulisem kui küsimus riiklikust iseseisvusest või selle puudumisest: sõda ja olukorda, kus kõik inimesed võivad surra, kujutab laps ette; kas riik on iseseisev, pole lapse jaoks seevastu nii tähtis, see ei tarvitse muuta riigiasjades nagunii mitte osaleva lapse elu kuigivõrd, rääkis Oudekki. Ma olen sellega üldjoontes nõus ja olen ka ise üsna sarnaselt mõelnud. Aga ma ei tea, kas küsimus sõjast ja rahust on siiski see, mis on mulle Laulvast revolutsioonist peamisena meelde jäänud. Võib-olla on asi selleski, et olen Oudekkist paar aastat vanem, ja paar aastat selles — nagu põhjusega öeldakse — õrnas eas, pealegi keset segaseid, kiiresti muutuvaid olusid, võib tähendada paljugi. Ulatuslike ja aastaid kestvate ühiskondlike murrangute kogemisel mängib noore kogeja vanus ilmselt suurt rolli. See, kuidas näeb maailma inimene, kes saab teismeliseks näiteks sõja alguses, ilmselt erineb sellest, kuidas näeb sedasama maailma inimene, kes saab teismeliseks sõja lõpus. Ja inimene, kes on kogu sõja vältel laps, või inimene, kes on sündinud sõja lõpus või veidi aega pärast sõda, näeb kõike veel tõenäoliselt hoopis kolmandat, neljandat ja viiendat moodi. Ja nii edasi.

Mida südamega peale hakata

Nad riietusid lahti ainult siis, kui õhk oli puhas. Õhk oli puhas siis, kui polnud nägijaid. Nägijaid oli aga igal sammul. Ka seintel võisid silmad olla. Täiesti välistada nad seda ei saanud. Päris kindlad ei võinud nad olla selleski, mida nägijad õigupoolest näevad ja — mis peatähtis — seejärel teevad. Neil oli saladus, mis ei tohtinud avalikuks saada. Nad igatsesid oma nahast välja.

Nende nahal polnud ühtegi viga, see oli laitmatu, selles oleks andnud elada küll. Ometi oleksid nad oma olukorras vajanud tõtt-öelda ihukaitset. Sest olukord oli hull. Hullude hull, pehmelt öeldes. Kui mitte veel hullem. Nende ihu üle valitseti, nagu heaks arvati, ja nad olid suures hädas. Kõige parema meelega oleksid nad läinud sinna, kus on kodu. Kusagil pidi see ju olema.

Nende ihu üle valitseti, see oli selge. Ja nad olid suures hädas, see oli samuti selge. Päris selge polnud ainult see, kes oli see valitseja ja millal oli tema valitsusaeg alanud. Nad ei mäletanud täpselt. Nad mäletasid küll palju, võib-olla rohkemgi kui paljud teised, aga nii kaua, kui nad ennast mäletasid, olid nad ikka olnud sellised, nagu nad olid. Nad olid õppinud sellest igaks juhuks mitte rääkima.

2.

Poola režissööri Agnieszka Hollandi filmi “Hitlerjunge Salomon” (1990) vaadates pidin aeg-ajalt stopile vajutama, et ennast koguda. Film lummas, aga ka ängistas. Olin ju mõelnud vaadata seda õieti lihtsalt üldharivas mõttes, ajalootunni korras, seoses ühe käsiloleva tõlkega. Millalgi mõistsin, et mulle ei lähegi selle filmi juures korda esmajoones ajalugu (sakslased, juudid, sõda ja kannatused). Tiirlesin jälle millegi ümber, mida võiks nimetada identiteediks.

Olemise ja näimisega kimpus valeprints Harry Domela polnud köitnud mind hiljaaegu niisiis juhuslikult. Mulle sai selgeks, et nüüd on õige vaadata ära ka ameeriklase Kimberly Peirce’i film “Boys Don’t Cry” (1999), mille olin ju ammugi kavva võtnud, aga mida olin ikka ja jälle edasi lükanud. Vaim pole alati valmis. Transgender-temaatikaga filmid on enamasti väga valusad.

See kehtib muidugi filmide puhul, mis püüavad käsitleda seda temaatikat ausalt. Kõigest saab ju soovi korral naljanumbri teha. Travestia, mis võib transseksuaalsuse juurde kuuluda, aga ei tarvitse, ongi üks prostamaid koomikavõtteid. Naljast on aga kaugel näiteks Rainer Werner Fassbinderi “In einem Jahr mit 13 Monden” (1978), Oskar Roehleri “Agnes und seine Brüder” (2004) või Lucía Puenzo “XXY” (2007) (viimane räägib küll interseksuaalsusest) jpt. Ka Kimberly Peirce’i “Boys Don’t Cry” on aus film.

3.

Agnieszka Hollandi “Hitlerjunge Salomon” kõneleb Salomon Perelist (Marco Hofschneider), juudi poisist, kes lahkus pärast natside võimuletulekut Saksamaal koos perega oma kodust Peines Alam-Saksimaal ja kolis Poola Łódźi linna. 1939. aastal põgenes Salomon Saksa okupatsiooni eest edasi Ida-Poolasse, mille oli okupeerinud NSVL. Salomon, kelle sugulased olid jäänud Poola, sai Grodnos (Hrodna) aastakese nõukogude ajupesu ja oleks pärast seda, kui Saksamaa ka Grodno okupeeris, küllap — juudi ja komnoorena — maha lastud, kui talle poleks pähe tulnud õnnelik vale.

Päris vale see ju polnudki. Ta väitis nimelt Saksa sõjaväelastele, kes olid ta vahistanud, et ta on sakslane. Et natsliku loogika järgi defineeritud sakslane ei saanud aga kanda nime Salomon (Sally) Perel, siis väitis ta enese olevat Josef (Jupp) Peters: orb, kelle vanemad on pärit Lätist ja kelle dokumendid on sõjas kaotsi läinud. Josef pandi mundrisse ja võeti tööle tõlgina — Grodnos õpitud vene keelest oli kasu ka. Nägus noormees kujunes peagi väeüksuse lemmikuks, teda nimetati pärliks Ida-Euroopa sealaudas.

Pärlit silmas Saksa ohvitser, kirglik nats, kes otsustas ta lapsendada ja anda talle kui tulevikueliidi esindajale vääriline haridus kusagil Adolf-Hitler-Schule‘s Saksamaal, NPEA-taolises õppeasutuses.* Josef võeti nüüd ka Hitlerjugend‘isse. Ja ehkki rassiteaduslikud mõõtmised kvalifitseerisid ta aarialaseks (täpsemalt idabalti rassi esindajaks), oli ta selles poiste eriinternaatkoolis vist ainus ümberlõigatud aarialane. Pesemine ja WC-s käik tähendasid seega tõelist julgustükki, mille kordaminekuks oli vaja kavalust ja õnne. Ja sõprusel BDM-tüdruku** Leniga (Julie Delpy) olid kindlad piirid.

4.

“Hitlerjunge Salomon” on pikareskne, ühtlasi õnneliku lõpuga film, kuid filmi põhimeeleoluks on ometi ärevus ja hirm: tühisemgi vääratus võinuks tähendada surma. Salomon Perelil oleks võinud vabalt minna nii, nagu läks Felice Schragenheimil Max Färberböcki filmis “Aimée und Jaguar” (1999). Ja siis ei teaks sellest tõestisündinud loost, mille Salomon Perel (*1925) 1989. aastal oma autobiograafias ära rääkis ja Agnieszka Holland aasta hiljem ekraniseeris, tõenäoliselt ükski hing.

Ärevus ja hirm annavad tooni ka Kimberly Peirce’i filmis “Boys Don’t Cry”, mis põhineb samuti tõestisündinud, kuid traagilise lõpuga lool. See on lugu transseksuaalsest ameeriklasest Brandon Teenast (dokumentides: Teena Renae Brandon (1972-1993); teda kehastab Hilary Swank), kes pärast seda, kui tema bioloogiline sugu oli avastatud, Humboldti nime kandva kolka läheduses Nebraska osariigis oma sõprade poolt jõuluõhtul vägistati ja nääriõhtul tapeti. “Ta valetas meile,” õigustasid vägistajad ja tapjad oma tegu. “Meil ei jäänud muud üle.”

Selles teos avaldus heteroseksistliku süsteemi hierarhilisus ja vägivaldsus eriti puhtal ja võikal kujul. “Tabatud” Brandonit tajuti biomeeste*** poolt “meheõigused” omastanud naisena, sissetungijana. Vägistamisega pandi ta n-ö paika (vägistamine on võimuakt), madaldati Teenaks. Ja kui ta oli vägistajad üles andnud, lasti ta lihtsalt maha. Jah, seltskondades, kus Brandon/Teena ja Josef/Salomon liikusid, oli ju palju kenasid inimesi: neid oli nii USA provintslaste kui ka Saksa natside hulgas. Ometi polnud neil kenadel inimestel valitseva süsteemi varjatud ja avaliku vägivalla vastu vähimatki — igatahes niikaua, kui see ei ähvardanud neid endid.

5.

See keha. Kellele ta üldse kuulub? Mõtled, et kuulub sulle endale, siis aga võetakse sind kinni, uuritakse su keha läbi, mõõdetakse aparaatidega üle ja sind saadetakse näiteks koonduslaagrisse. Midagi oli puudu või üle või valesti. Sinu nägu ja tegu polnud kooskõlas. Aga koonduslaagrisse sobisid sa ideaalselt. Vägistamiseks passisid sa laitmatult. On ilusti kirjutatud, et karta ei tule mitte seda, kes su ihu tapab, vaid pigem seda, kes su hinge kallale kipub. Aga kust see piir ihu ja hinge vahel jookseb? Kas keegi on seda joont kunagi näinud?

Kui palju on üldse palja silmaga näha? Aga silmi kissitades, nii nagu teevad kunstnikud? Võib-olla aitab see, kui silmad hoopis sulgeda? Võib-olla on näha kusagil vaimusilmas, unes? Kirjutatud on ju ka, et inimene näeb, mis on silma ees, aga Issand näeb, mis on südames. Ja inimese süda, teadagi, on rahutu. Oled oma rahutu südame kellelegi kinkinud ja avastad siis ühel hetkel, et ta on ka su ihu oma valdusse võtnud. Mine tea, võib-olla ta oligi ainult selle peal väljas. Mida selle südamega ikka peale hakata.

—

* NPEA = Nationalpolitische Erziehungsanstalt, ka Napola, s.o võimuideoloogilist erikarastust pakkuv internaatkeskkool natslikul Saksamaal.

** BDM = Bund Deutscher Mädel, s.o Hitlerjugend‘i haru 10-18-aastastele tüdrukutele natslikul Saksamaal.

*** Biomeheks/ bionaiseks nimetan (saksakeelsete mõistete Biomann/ Biofrau eeskujul) transgender‘i vastandit (cisgender), s.o inimest, kelle bioloogiline sugu ja sooline identiteet langevad täiel määral kokku ning kes on ühtlasi igati rahul talle pakutava soorolliga.

P.S. 26. 4. 2009. Piiriloleku teema on Agnieszka Hollandi jaoks ilmselt tõesti oluline — sattusin eile õhtul vaatama tema filmi “A Girl Like Me: The Gwen Araujo Story” (2006), mida näidati TV3-s. Film räägib tõesti sündinud loo ameeriklasest Gwen Araujost (dokumentides: Edward Araujo), kes tapeti 3. oktoobril 2002. aastal Newarkis (Kalifornias) jõhkralt nelja mehe poolt pärast tema bioloogilise soo avastamist. Gwen Araujo oli seitseteist aastat vana.

Ära küsi, kus ma käisin

Olen üsna kannatlik raamatulugeja ja filmivaataja. Filoloogina olen harjunud lugema raamatu lõpuni ka siis, kui see mind kuigivõrd ei köida. Vaatan tavaliselt lõpuni ka filmi, mida olen ühel või teisel põhjusel kord vaatama hakanud. Üks ilus lause leidub igas raamatus, vaatamisväärse steeni pakub iga film. Ometi tundsin täna pärast ameeriklase Steven Spielbergi filmi “München” (“Munich”, 2005) vaatamist tühjust ja tüdimust. Ma ei tea, minus nähtavasti lihtsalt puudub võime elada kaasa filmidele, kus mingid vaenulikud rühmad omavahel arveid klaarivad, olgu nad terroristid, salaagendid, metsavennad, sõdurid, gangsterid või kes tahes.

Aga just seda laadi filme olen viimasel ajal vaadanud lausa mitu tükki. Et olin umbes kuu aega tagasi vaadanud enam-vähem juhuslikult venelase Aleksei Balabanovi filme “Vend” (“Брат”, 1997) ja “Vend 2″ (“Брат”, 2000), otsustasin vaadata ära ka soomlase Hannu Saloneni filmi “Vasha” (2009), mis tol ajal kinodes jooksis. Tšetšeeni terroristidest loo jutustava “Vasha” (filmi pealkiri tähendavat tšetšeeni keeles venda, ka nn verevenda) stsenaariumi olid kirjutanud Mart Kivastik ja Katrin Laur, filmi tegevus toimub suuresti tänapäeva Eestis. Mäletan, et kui kinost väljusin, hakkas mul sellele kulutatud rahast ja ajast kahju. Siiski mõtlesin filmist midagi kirjutada, aga jätsin arvustuse ühel hetkel pooleli. Mul oli raske häid sõnu leida.

Pärast Bryan Singeri filmi “Operatsioon “Valküür”" (“Operation Valkyrie”, 2008) tulin aga mõttele, et võib-olla on just nüüd paras aeg vaadata ära toosama Steven Spielbergi “München”, mille DVD mul kusagil tolmu kogus. Paar aastat tagasi olin sellest filmist endale koopia teinud — mul oli meeles kelleltki kuuldud soodne hinnang, mille oli filmile andnud üks Tartu kirjandusteadlane. Otsustasin olla põhjalik ja vaadata enne “Münchenit” ka inglase Michael Andersoni filmi “Gideoni mõõk” (“Sword of Gideon”, 1986), mille allahinnatud DVD olin eelmisel suvel ühest pudipadipoest ostnud. Pidi ju ka “Gideoni mõõk” rääkima verisest pantvangidraamast, mille Palestiina terroristid 1972. aasta Müncheni olümpiamängudel korraldasid, ja selle tagajärgedest.

Hüva, raiskasin kahele filmile, mis mõlemad põhinevad kanada kirjaniku George Jonase raamatul “Vengeance: The True Story of an Israeli Counter-Terrorist Team” (1984), peaaegu kuus tundi. Need on filmid Iisraeli riigi (või luureagentuuri Mossad) salajasest operatsioonist, mille eesmärgiks oli tappa nood üksteist Palestiina terroristi, kes olid Müncheni veresauna korraldanud. Jah, muidugi, võiksin rääkida filmide sõnumist, nimelt sellest, et vägivald sünnitab vägivalda. Aga sellest on tuhat ja miljon korda räägitud — kes on tahtnud kuulda, on kuulnud seda juba ammu. Võiksin rääkida ajaloolistest sündmustest, mis filmidele aluseks olid. Aga need sündmused on ehk niigi tuntud. Võiksin rääkida lõpuks ka sarnastest ja erinevatest lahendustest Jonase raamatu ekraniseerimisel. Aga ma ei pea filmiblogi.

Üks mis selge: sõja- ja gangsterifilmid jms pole lihtsalt minu valdkond. Mul puudub selliste filmide jälgimiseks vajalik hasart. Ka puudub mul vähimgi huvi sellesse maailma sisse elada. See on isevärki maailm, mille põhivärvid on must ja valge. Vaatajalt oodatakse paranoilist pilku ja advocatus diaboli positsiooni: samastudes peategelasega peab vaataja koondama oma tähelepanu kõigele “kahtlasele”, otsima pingsalt iga hetk igalt poolt “kurja”, mida “vaenlane” sepitseb. Aga olgu vaatajal või sada silma nagu Argosel, sellest ei tarvitse piisata. Sest mine tea: välku võib lüüa vabalt ka selgest taevast. Doominomängu reeglid on küll klaarid, kuid miski ei garanteeri, et rünnak ei tule ükskord järsku hoopis laua alt …

Müncheni veresaunaga seotud filmidest jäi mulle aga meelde õieti vaid üks üsna kõrvaline seik. Noor ja nägus Iisraeli sõjaväelane Avner, kelle tema kodumaa Euroopasse Palestiina terroriste nottima lähetas, pidi ülitähtsa salaoperatsiooni õnnestumise nimel lahkuma tükiks ajaks ka oma naisest Shoshanast, tohtimata talle seejuures oma töö iseloomust hingatagi: Dienst ist Dienst. “Gideoni mõõgas” oli Shoshana just pisut enne Avneri lahkumist rasedaks jäänud, “Münchenis” oli rasedus kestnud selleks ajaks juba seitse kuud. “Gideoni mõõgas” kohtus Avner oma naise ja lapsega esmakordselt taas umbes aasta pärast oma New Yorgi salajases korteris. “Münchenis” ei suutnud Avner igatsusele vastu panna ja põikas missioonilt vahepeal koju Iisraeli. “Gideoni mõõgas” sünnitas Shoshana poja, aga “Münchenis” tütre. “Gideoni mõõgas” pidas Avner aeg-ajalt nõu isaga (ema puudus), aga “Münchenis” emaga (isa oli haiglas suremas).

Nojah, kahekümne aasta jooksul on naiste osatähtsus selles loos mingil määral suurenenud, kuid ometi jääb ka Spielbergi “München” tüüpiliseks “poistefilmiks”, kus vohavad patriarhaalsed klišeed mehest kui uljast seiklejast ja naisest kui malbest koduhoidjast, kes suures ja ohtlikus maailmas rahmeldamisest väsinud meest aeg-ajalt turgutab. Umbes nii, nagu on sõnastanud Jaan Tätte: “Tee on tolmune / ja mees on väsinud / mees on perest / väsinud. // Kuid pere vajab meest / mees tuleb tagasi. / Kuid enne tahab näha ta / mis algab seal / kus lõpeb tee …” Jajah, enne tahab mees niisiis laias maailmas vahel ka veidi pomme lõhata, siis võib kodus, kullases kodus, rahus õhata. “Ära küsi, kus ma käisin, ära päri, kust ma tulin …” Mees on müsteerium, jajah.