Varatalv

Sügiseks ei kõlba seda enam nimetada, isegi hilissügis ei võta asja kokku. Varatalv, jah, ehkki nii ei öelda: varatalv. Ega eeltalv. Tühja sellest, et seletussõnastikud nii kirjutavad. Nad kirjutavad mõndagi. Ja seletavad, nii et maa on must. Eile öösel sadas maha õhuke kiht lund ja külmus säbruliseks. Maa pole veel päris kaetud, aga ta pole ka enam päris katmata. Varatalv. Aga nii ei öelda.

Kui talv, siis talv. Lihtsalt talv. Südatalvgi ehk, kui puud on kuuris otsakorral ja kannatus juba peaaegu katki, või talihari. Aga need on rohkem sõnad poeetidele. Inimene siin meie kandis pole siiski vist nii põhjamaist sorti, kui räägitakse. Talve varjundeid meeleldi ei otsita ega sõnastata. Mida ilusat on näiteks sõnades “lörts” või “lobjakas”? Millega nad riimuksid?

Talv vaikitakse, kui vähegi võimalik, maha. Ja ülejäänud aastaajad puhutakse meeleldi suureks, venitatakse pikale, nähakse neid kõiges. Mis aastalõpul pisutki veel sügist meenutab, on hilissügis. Ikka veel sügis. Kõik pole veel kadunud. Suve ajapikendusest saab hilissuvi. Suvistest välgatustest sügises vananaistesuvi.

Pole ka õieti hiliskevadet, küll aga varakevad — ja mitte hilistalv, mida see aeg on rangelt võttes täpselt sama palju. Ja niipea kui kevadel on veidigi juba suve nägu, ongi suvi käes. Kes seda varasuve jõuab märgata. Head aega, kevade, olid tore küll pärast talve, aga suvi on etem. Suur suvi. Mille suurus on siin kandis küll rohkem unistus …

Ee kanji

Jaapani kalligraaf Tomomi Kunishige kirjutab viisil, mis on loetav nii Jaapanis kui ka Euroopas.

Seesugust kirjade ja keelte kõnekaks pildiks maalimise kunsti nimetab kunstnik ise “ee kanji’ks”.

(Ee kanji kohta vt ka artiklit väljaandes “Japan – Behind the Scenes”.)

Pambo erakordne kannatlikkus

Kui Pambo vendade juurde tuli, läks ja leidis ta ühe vana mehe ja ütles talle: “Õpeta mulle üks psalm selgeks!” Sest ta oli kirjaoskamatu. Ja vana mees hakkas talle õpetama seda psalmi: “Ma ütlesin: Ma hoian oma eluteed, et ma ei tee pattu oma keelega.”* Ja kui vana mees oli talle teksti alguse kätte andnud, peatas Pambo ta, öeldes: “Isa, et ma pole õppinud veel selgeks teksti algust, ei saa ma õppida ka ülejäänut.” Ja läinud oma kongi, veetis abba Pambo seal kaheksa aastat, praktiseerides sõna, mida oli õppinud, enne kui ta puutus kokku teise inimesega, öeldes: “Enne kui ma ei saa jagu oma keelest, ei taha ma puutuda kokku kellegagi, et mitte oma keele pärast komistada.” Kaheksa aasta pärast ta läks ja külastas vana meest, kes oli talle psalmi andnud. Vana mees ütles talle: “Pambo, miks ma sind tänini näinud pole? Miks sa ei tulnud psalmi õppima?” Abba Pambo ütles talle: “Kuna ma ei olnud õppinud selgeks esimest rida, siis ei saanud ma tulla sinu juurde ka teist rida saama, sest Jumal ei ole mulle tänini selle õppimisel armu heitnud. Et mitte käituda, nagu ma sind põlgaksin, tulin sulle nüüd külla, isa. Kui olen esimese rea selgeks õppinud, siis tulen sind jälle vaatama.” Ja kui ta oma kongi tagasi pöördus, jäi ta sinna järgmiseks kümneks aastaks ega puutunud kokku mitte ühegi inimesega.

—

Tõlgitud originaalist: Pambo Shows Extraordinary Patience. – Coptic Palladiana I: The Life of Pambo. Translated, with an Introduction, by Tim Vivian. – Coptic Church Review 20.1 (Fall 1999).

* Ps 39:2

P.S. Pambo (Pamô) Nitriast on mu lemmikpühakuid. Mõned aastad tagasi, kui mu kopti-vaimustus oli suur, puutusin kokku ka tekstidega sellest vaiksest ja kannatlikust Egiptuse mungast, kes ei kuulu eriti tuntud kõrbepühakute hulka. Õigupoolest leidub tema kohta õige vähe kirjandust ja teada on temast umbes vaid see, et ta oli väga sõnakehv mees ning punus hoolega palmilehtedest korve, et elatist teenida. Kuulasin tol ajal ka palju Arvo Pärti, vaikusearmastus sidus neid kahte mu jaoks nähtavasti.

Pambo suri aastal 373 või 374 pKr, surres oli ta 70 aastat vana.

Tõlge on ingliskeelsest tekstist, mis on omakorda tõlge kopti keelest (mis suri araabia keele survel suhtluskeelena üldiselt välja 17. sajandil, lõplikult hiljemalt 19. sajandil, kuid mida kasutatakse tänini Egiptuses kopti kirikus liturgilise keelena). Originaaltekst (autor keegi Palladius (363-64 – u 431 pKr) on valminud umbes aastal 420 pKr.

Hästi, soomejätid!

Samojeedid olevat oma nime saanud oma naabritelt ja sugulastelt, soomlastelt ja eestlastelt. Need nimetavad Soomet [Finnland] “Somema”*, soomlasi “Some rahwas”. “Some” näikse olevat tekkinud sõnast “So”, ja sõnast “Ma”, ja paistab tähistavat just seetõttu soist, madalat ja vesist maad. Liivi-, Eesti- Soome- ja Ingerimaal leidub seda laadi piirkondi hulganisti. Arvatavasti elasid samojeedid algul pisut lõuna pool, aga olid sunnitud teiste pealetungi eest või muudel põhjustel kõrgemale põhja kolima. Maha jätma [verlassen] on eesti keeli “mahhajätma” või lihtsalt “jätma”, sealt “jättan”, “jätwad”, “jätsid”, “jätta”, “jätnud” ja “jäetud” jne. Kui üks neist “Some” külge riputada, siis annaks see peagi mingi “samojeedidega” sarnase sõna ja see tähistaks rahvast, kes on Soome või üldse mõne tuntud soise madala maa maha jätnud. Üksikute tähtede muutmine ei valmista sellistel juhtudel suurt raskust, näiteks “a” asemel “o” esimeses silbis oleks hõlpsasti põhjendatav: mõningates piirkondades, muu hulgas Põltsamaa kandis, hääldab eestlane “a” peaagu nagu “oa”: “moa” näiteks “ma” asemel; seevastu venelane loeb “ghoworit” peaaegu nagu “ghawarit”, ja “choroscho” nagu “charascho”. Kui otsida seletust eesti sõnast “jättis”, s.o vääritu, “wanna jättis” vana logard, siis osutaksid “Somejättid” ja sealt tekkinud “samojeedid” [Samojeden] viletsatele soomlastele või siis inimestele, keda soomlased ebasobilikuks arvavad.

…

Keegi tahtis tuletada eestlaste [Esthen] nimetust eesti sõnast “hästi”, mida nad võib-olla eriti lahingus üksteisele olevat hüüdnud. Veel nüüdki on neil kombeks kakluste ajal üksteist sõna “hästi” abil julgusele õhutada; mis kõlab aga peaaegu nagu “ästi”, sest nad lasevad “h-d” sõnaalguses enamikus piirkondades väga vähe kuulda. Aga nende nimeks ei ole ei “estlased” ega “ästlased” [weder Esten, noch Aesten] ja nad ei nimeta endid ise nõnda, vaid väljendiga “eesti ma rahwas”, “Ehsten”, mida tuleb hääldada pikalt peaaegu nagu “öhsten”; seega tohib nende nime vaevalt tuletada sõnast “hästi” või kogunisti rootsikeelsest sõnast “häst”, hobune. Kõige loomulikum päritolu, kui just tingimata tahta etümologiseerida, on, minu arvates eestikeelsest sõnast “eest” või “ees”, s.o ees(pool), edasi [vor, vorwärts]; väljendagu see siis mõnda eespool elavat või edasi liikuvat rahvast. Selle nime võivad eestlastele olla pannud liivlased ja soomlased, mõlemad eestlaste vennad, või nad võivad selle olla võtnud omale ise. Veel praegugi nimetavad nad Tartu maakonna lõunapoolseid inimesi “tagga ma rahwas”. Meelsasti nimetab eestlane ennast selle maapinna iseloomu järgi, millel ta elab, nt “Metsa Siim”, “Sare Jaan”, “Liwa Jürri”, “Oja Mart”; miks ei võiks olla siis kogu rahvas nõustunud võtma omale ühise nime maa asendi järgi oma vendade suhtes? Just samadel põhjustel on ühel teisel juhul näidatud, et liivlased on võtnud oma nime arvatavasti sõna “liiw” järgi: “Liwa rahwas”, s.o inimesed, kes elavad liivasel maal, või siis on nad saanud selle oma vendadelt, eestlastelt, mistõttu ei tuleks kirjutada ei “Libland” ega “Livland”, vaid õieti hoopis “Liwland” või “Liiwland”. “Liifid” [Livid], “liiflased” [Liven], ei saanud nad enda kohta öelda, sest ei nemad ega eestlased tunne helilist v-i ega oska seda ka hääldada.

—

* Kõik eestikeelsed sõnad on tõlkes originaalkujul, s.o vanas, Ahrensi-eelses kirjaviisis (markeeritud jutumärkidega). Kandilistes sulgudes on lisatud vajadusel originaalis esinev saksakeelne sõnakuju.

Tõlgitud väljaandest: Beytrag zu den etymologischen Muthmassungen über die Namen einiger Völker. – Vermischte Aufsätze und Urtheile über gelehrte Werke, ans Licht gestellet von unterschiedenen Verfassern in und um Liefland. Hrsg. von Gottlieb Schlegel. Bd. 1, St. 1. Riga: Johann Friedrich Hartknoch, 1774. lk 178-181.

P.S. Homse emakeelepäeva puhul kaks üle kahesaja aasta vanust kohalikku etümoloogiat.

Gottlieb Schlegel (1739-1810) oli 18. sajandil Riias tegutsenud publitsist, väljaandja, pedagoog ja vaimulik.

Koolieeliku pea suitseb

Kaplinski kirjutab kusagil — aga ma ei leia enam seda kohta —, et mäletab, kuidas ta kunagi väikse lapsena voodi serval istus ja enda jaoks midagi väga olulist, eksistentsiaalset küsis. Ma ei mäleta enam, mis see täpselt oli, kuid see oli midagi, mis olevat jäänud teda painama tänase päevani.

Mäletan, et üks esimesi nii-öelda suuri küsimusi, mille mina endale esitasin, või pigemini, üks esimesi suuri nõutusi, mis mind valdas, oli … see küsimus, hea küll, see nõutus, et kuidas on võimalik kõnelda ilma mõtlemata. Hm, sõnastasin selle küsimuse, selle nõutuse praegu vist siiski üsna halvasti.

Asi on küllap selles, et küsisin seda eneselt väga ammu, veel enne kooli. Ja ma ei osanud seda vist ka siis õigupoolest korralikult sõnastada, rääkimata selle kirjapanekust. Ma siiski vaid mõtlesin sellest, ilma seda kunagi välja ütlemata.

Olgu kuidas on, olin siis mingiks hetkeks igatahes tähele pannud, et eksisteerib selline asi nagu mõtlemine. Ja tundub, et see, mida mina tollal mõtlemiseks pidasin, oli sisuliselt mingi hääletu, vaikne kõnelemine, ühesõnaga kõnelemine, mille ajal suud ei avata. Peas võis formuleerida ju pikki lauseid, teadsin. Ja nad siis soovi korral välja öelda või ütlemata jätta. Olin täheldanud, et see tegevus, mõtlemine, võib toimuda küll väga kiiresti, kiiremini kui kõneldes, mõtted võisid lennata, seevastu kui sõnad takerduma kippusid, aga mind hämmastas ometi, kuidas on võimalik kõnelda pikalt ja soravalt, lausa lakkamatult, keeruliselt, silmagi pilgutamata jne, sest taolise, nii pika ja sõnaküllase kõnelemise ajal ei olnud ju, tundus mulle, lihtsalt aega väljaöeldud sõnu ette valmis mõelda. Nii pikka juttu ei õppinud ju ometi keegi pähe. Näitlejad võib-olla küll, aga see oli harv ja erandlik juhtum.

Aga et selline kõnelemine siiski võimalik on, seda teadsin ma ju kas või omast käest, sest ma ju kõnelesin, vahel ka pikalt, lobisesin ja laterdasin, tüütasin võib-olla teisi ja väsitasin ennast, ja ma teadsin hästi, et ma ei olnud selleks ju ekstra valmistunud: ootamatud argiolukorrad nõudsid tahes-tahtmata improviseerimist. Ja improviseerimisega tulin ma ju enam-vähem toime. Ütlesin siis seda, mida sülg suhu tõi.

Niisiis, juurdlesin ma, kuidas on võimalik, et need väljaöeldud sõnad justkui omatahtsi nii kenasti ritta asetuvad ja seoseka jutu kokku annavad. Mis sülg see selline on, mis neid suhu toob, arutasin.

Nojah. Olen nüüd mõelnud, et umbes see küsimustepundar oli võib-olla põhjuseid, miks ma kunagi hoopis hiljem läksin võõrfiloloogiat õppima, olgugi et ma seda tookord muidugi ei teadvustanud. Iga keele põhjalikul omandamisel saabub varem või hiljem faas, kus kõneleja ei pea enam sõnu otsides aeg-ajalt suud maigutama. Sõnad tulevad suhu ise.

Hüva, keeleküsimused jäid minu jaoks millalgi pigem tagaplaanile, või pigem üsna varju, sest ülikoolis käänas mu huvi järjest enam keelelt kirjandusele.

Ja kui koolieeliku mõlgutustest veel rääkida, siis tundub, et teiseks suureks infantiilseks küsimuseks või nõutuseks oli minu jaoks see, mille sõnastasin umbes nõnda: kuidas on võimalik, et näiteks meie siin Eestis peame õigeks, tubliks, korralikuks, kiiduväärseks, heaks mingeid ühtesid asju, samal ajal kui kusagil mujal peetakse neid asju võib-olla rumaluseks või lausa taunitavaks, halvaks. Ja ma mõtlesin, et need teised, mujal elavad inimesed ei saa ju kõik korraga peast põrunud olla, kui nad niimoodi arvavad ja käituvad, vaid tõenäoliselt peavad nad seejuures omast arust siiski kõige paremat silmas, ehkki meile arusaamatul, seletamatul kombel. Kahtlustasin, et isegi rahvad, kes kuuldavasti inimesi söövad (see oli siis vist mu meelest kõige ekstreemsem juhtum), vast ikka ei ole nii veidrad, kui me mõtleme. Kahtlustasin, et võib-olla oleme põrunud hoopis meie. Aga seegi tees tundus mulle raskesti usutavana, sest tundsin ma ju oma lähedasi, pereliikmeid, sugulasi, sõpru ja tuttavaid jne. Ja need paistsid mulle enamalt jaolt kenade inimestena, kellega koos oli hea olla. Nad polnud mu meelest hullud ega halvad.

Igatahes jäi mind see küsimus moraalisüsteemide, kultuuride relatiivsusest või universaalsusest (nii võiks seda ju praegu nimetada), nagu ka too esimene, üksjagu keelefilosoofiamaiguline küsimus, pikaks ajaks, vahelduva pealetükkivusega, kiusama. Ja võib-olla oli seegi põhjuseid, miks ma kunagi hiljem läksin õppima võõrfiloloogiat.

Ja mulle tundub, et kolmas küsimus, kolmas nõutus oli mul veel. Kolm on kohtu seadus, teadagi. Loomulikult oli kolmas seksuaalsest, ütleme gender-vallast, kust mujalt. Mäletan õige selgelt — katsudes seda nüüd tuumakalt sõnastada —, et mul polnud oma nahas, oma kehas tihti kuigi mugav. Olek jättis nii-öelda soovida. Minu jaoks polnud see minu keha igatahes sugugi endastmõistetav. Ma polnud temast sisse võetud. Tänaseni tunnen imelikku ebalust (võõristust, mis on segatud eksootikahuvi, aukartuse ja teatava kadedusega), olles inimeste seltsis, kes paistavad istuvat oma kehas nagu valatult, kes on täie endastmõistetavusega ja nähtavasti mõnuga mehed või naised ning on võimelised (kui nad peaksid filosofeerima kalduma) kõnelema pikalt-laialt sugude loomusest, substantsist, essentsist jm salapärastest ürgasjust. (Üsna sarnast ebalust tekitavad minus marurahvuslased, sektandid jne.)

Mingi piirilolek, vahepealne, ütleme inter- resp. trans-seisund paistab mulle niisiis see pärisoma olevat. Ja pidev üleminekuaeg. Mäletan, et lapsena meeldis mulle õhtul silmad lahti voodis lamada, üritades pingsalt märgata, millal ärkvelolek uneks muutub. Ettevõtmist ei krooninud edu, alati jäin enne magama …

Mulle tundub, et tõlkimises (translatio), piiridel olemises ja nende ületamises, kui tahes ajutises ja kokkuvõttes paraku üsna viljatus, mida olen nüüdseks ju mõnda aega harrastanud, saavad kõik need küsimused päris hästi kokku ja leiavad, vaata imet, isegi mõningase lahenduse.

Kuid on päris kindel, et kool, kuhu mind seitsmeaastaselt pandi, neid küsimusi jutuks ei võtnud. Mitte ühtegi.

J. M. R. Lenz: Gulliver ja kärbes

Gulliver: On see vast imelik kärbes: tiirutab tulvil armastust minu ümber, nagu saaks mu mõtetest aru, ja vastab paljaste kehaliigutustega mõtetele, mis mul peas olid, ja probleemidele, mida ei suutnud ka kõige sügavmõttelisem kunstimõõdistaja minu jaoks ära lahendada. On see paljas automaat? Suur, kõigeväeline Looja – ta puhastab end, võtab sisse sügavmõttelise asendi – – – ah, ja ei mõtle midagi? Mitte kui midagi? Uhke inimene! Sinu uhkus takistab sind nägemast. Kust siis see noomitus, mille ta õele teeb, kui see tema mõtlemist segab? Kust see ringivahtimine, kas kuskil abi ei ole, niipea kui hädaoht ähvardab? See osav lend, mis tabab kindlusega, mis teeb häbi kogu inimeste kunstile? Ta tõuseb ja istub oma jälitajale pähe või lendab tema silmnäost eemale. Ega ma ju tea, kas tal on paavst või piiskop või superintendent või abt või arhiaat, aga vaga ta on, sest kui ma teda lüüa tahan, lendab ta mu krutsifiksile. – Kes olen mina – Selle kärbse mõtted on vabamad ja suuremad kui minul, kes ma teda nii kergemeelselt tappa tahtsin selle eest, et ta mind veidi ebapehmelt puudutas, kui mulle, kes ma püssirohuga ametis olin, uni silmi tükkis. Ta kõnnib minu peal ringi ega võta mult ju midagi, kui ta ka mulle midagi ei anna – ta elab – Jah, Jumal teab, millest ta elab, mina seda ei näe. Kuulen ta suminas puhuti õrna aktsenti; kas peaksin teda selle pärast vihkama, et ta on nii kerge ja vaid paljas keeleline arusaamatus temast kurjavaimusõduri teeb – õpetatud sõgedike jõletu täheväänamine. Oli üks paganlik puuslik, kelle nimi oli kärbeste vürst, aga kas oleme meie siis paganad? – Ja kas polnud kunagi paganad meiegi? Kas võis kärbes, vaene jumalaloom, sinna midagi parata, et teda niimoodi kuritarvitati ja taheti needuse alla panna, enne kui ta oli mõtlema õppinud! Ja ometi on tal hing. Jah, ta mõtleb, tõesti-tõesti, ta mõtleb; olen häbi pärast arust ära. Küsisin temalt: Kust sa tuled? Vahest oled sinagi ussike olnud? Ma ei tea su tekkest midagi. Ta tõstis oma tagatiivad üles ja vastas mulle liigutusega, mis ületasid maailma suurimate kindralite kõik taktikalised leiutised. Tema tiivad paljastasid ihu, mille juurest leidsin ma midagi ämblikusarnast, ja sellega oli teinud ta mulle teatavaks kogu oma saladuse ja vaenlase. Kui tänulikult ta viimati minu ümber laperdas, kui olin ta ühe sihukese võrgust vabastanud! Ta oli kukkunud mu veeklaasi … oli see vast rügamine oma märjakssaanud kahe purjega! – Taevas tunneb teda, mõtlesin, lennaku. Selsamal hetkel oli ta ämblikul peos, ja seal kõlas – oo, milline muusika! Pikk valulik kantaat kõige valulikuma tundmuse õrnade aktsentidega, nagu neid ei taba ükski Gluck või Hasse iial. Trillerdused, kõik sellest väikesest masinast, kus pole ei hinge ega mõtteid ega organit! – Suur Jumal, kui suur oled sina ja kui väike, kui väike on uhke inimene, kes usub, et on maailmas üksi – Keegi tuleb.

Õhuvaim: Ühesõnaga sa arvad, et Rousseau tahtis tõesti kogu koduse õnne juurelt mürgitada?

Gulliver: Vähemasti pole keegi teine välismaalastele, kes Venemaal kanda kinnitada tahtsid, nii kurja mängu mängida tahtnud, sest ta võttis neilt ju isegi õhu, mida hingata.

Õhuvaim järele mõeldes: Hm, ega su jutt nii vale polegi. Aga olid tal siis tõesti kohe nii koledad kavatsused?

Gulliver: No aga just seda ma öelda ei tahagi. Võib-olla ta uskus, et Venemaal ei peeta lugu ei abielust ega pererõõmudest ega kodusest õnnest.

Õhuvaim: Ei tea miks küll kogu aeg Venemaal, Russlandis, vahest seepärast, et ta nimi oli Rousseau? – Kuule, mulle tundub, et sa oled täna erakordselt raskemeelne. Kas sa kaotasid mängus raha? Miks sa seltskondades ei käi?

Gulliver: Tähendab, ta mõtles mingit muud maad?

Õhuvaim: Ära keeruta, sa ju tead, et ta kirjutas Alpide jalamil, kus me praegu elame, kuni meie õhulaeva remonditakse. Ta kirjutas ühele Heloïse’ile või Heloïse’ist, ühest irdnaisest, nagu neid allilmas nimetatakse, ja ta kirjutas ju, nagu ta ise eessõnas ütles, et ta ei taha, et teda loeks keegi muu peale tõeliste naistekloostrite elanike.

Gulliver: Mis jutt see veel on?

Õhuvaim: Ta tahtis neile isu maailma järele tagasi anda, et nad viskaksid ta raamatu kus pagan ja hakkaksid mõistlikeks abielunaisteks, ega juhinduks sellest udujutust, mida ta oli neile luisanud selleks, et see neid üksinduses kiusatusse ajaks.

Gulliver: On see alles vanakurat – nojaa, siis võidi talle ju tõesti ülekohutki teha. Vähemasti mina nüüdsest peale, uuesti lugeda ma teda ei taha.

Õhuvaim: Aga Wertherit, kes saksa keelt rääkis –

Gulliver: Mida, mida?

Õhuvaim: Ega ajanud asju karvavõrdki paremini, sest tema võttis enda seltsi 7 vaimu, kes olid kurjemad veel kui eelmised.

Gulliver: Mis jutt see on?

Õhuvaim: No hea küll, ta tsiteeris nagu Moliere’i pühak ühtelugu Piiblit, nagu mingi valgusekujuline ingel, tegi imesid jms, kuni jõudis viimaks ühe irdnaiseni, kes oli oma vandetõotuse juba andnud ning oli pruut –

Gulliver: Ja –

Õhuvaim: Ja – tahtis talle ette lugeda –

Gulliver: Tähendab, ettelugemises ongi konks –

Õhuvaim: Mitte ettelugemises. Sa ajaksid mind naerma, kui meil õhuvallas kopsud oleksid.

Gulliver: Aga milles siis?

Õhuvaim: Ah, pagana pihta, ta tahtis ju võõrast pruuti vägi – – – ja tema kallimat ära tappa.

Gulliver: Oli see vast peen pühak.

Õhuvaim: Jah, veel püham kui too Rousseau oma. Sellised need õpetatud tõprad on. Kirjutavad, mida heaks arvavad.

Gulliver: Mis ma siis nüüd tegema peaksin?

Õhuvaim: Sa ju kuuled, sa ei pääse siit minema: sul tuleb olla kas Werther või Santotobago.

Gulliver: Mida paganat, see läheb juba liiale. Tõuseb rutuga püsti. Kus mu kärbes on?

Õhuvaim: Jah, sellised need inimesed on. Ma tean kõike, mis sa oma kärbsega rääkisid, ja, tõesõna, sa panid mu härduma, sest kunagi olin ma selline nagu sina praegu. Käisin seltskondades, mängisin kaarte, lõin kaasa ega teadnud, mis peitub daami pudukotikeses, kuni üks neist tõmbas välja püstoli ja kõmmutas mulle kuuli pähe.

Gulliver: Sellepärast et sa mängisid Wertherit?

Õhuvaim: Ei, sellepärast et mu südametunnistus tõrkus tema mängimiseks liiga palju. –

Gulliver: Tähendab, nagu Pootifari naine –

Õhuvaim: Nojah, eks seisa see ju Piiblis kirjas – – – ja oota jäljendamist.

Gulliver: Jäta mind rahule. Tahan tagasi oma kärbse juurde, tema räägib inimlikumalt kui teie – – –

Õhuvaim: Ptüi, nii vähe lugupidamist inimese – hoopis kõrgemini organiseeritud olendi elu vastu! – – – kuna ma tõesti pelgan kärbselt või täilt elu võtta, sest uut luua ma ei oska – – –

Gulliver: Kuule, ära mind tüüta –

Õhuvaim: Sa ei tunne mind. Ainult üks küsimus veel, sest mul tuleb sind vastu sinu enda tahtmist teenida – Mis sa arvad, kas need Santeprado- ja Wertheri-taolised ajusünnitised olid tõesti armunud, et nad nii nõtketes troopides ja figuurides kõnelesid?

Gulliver: Ah, jäta mind rahule!

Õhuvaim: Mõlema puhul oli muidugimõista hästi näha ja kuulda, et neil on ihad, mida nad ei suuda enam talitseda – aga kes või mis siis nende ihade objektiks õieti oli ja kas neil polnud hoopis ükspuha, milline Lotte selle koha sisse võtab, see on minu meelest endiselt küsimus.

Gulliver: Sa jampsid – (tõuseb püsti), kuule, kui ma olen armunud, siis pole mul teps mitte ükspuha, kes sellele kohale asub –

Õhuvaim: Ega ma siis sinust räägi – aga kui tuline sõber ja eestvõitleja sa nendele ajusünnitistele ka poleks, külmavereliselt kaaludes esitad sa ehk ükskord sellesama küsimuse. Kummalgi armastaja-härral ei olnud siin määrav mitte niivõrd materjal, kui pigemini tikand ja palistus, sest vaata: proov oleks seda kinnitanud.

Gulliver: No milline?

Õhuvaim: Mõni irdnaine oleks võinud end näiteks pruudi pähe esitada ja, märgates, et hiireke võtab tuld, öelda: ma olen vaba –

Gulliver: Hüva! Eks ma vaataks siis, mis sellest proovist välja tuleb. Eeldusel, et oleksin temasse tõesti armunud –

Õhuvaim: Sa räägid kogu aeg endast. Mina räägin romaanikangelastest või näitlejatest, kes on sündinud võõrastest veidratest uitmõtetest. Aga kui sul tahtmist on, võime ju kord selle proovi teha, ja kui ma peaksin sind vealt tabama –

Gulliver: Me oleme kõik inimesed. Ma palun, et sa mind enam ei tüütaks. Sest püssirohi põleb, ja seal ei aita ei paavst ega kardinal.

Õhuvaim: Selle arvestusega tuleks sul aga ühe päevaga tuhat naist võtta. Sest milline tüdruk ei osaleks meelsasti säärasel proovil ega laseks asjal sellest sõltuda, sest tema süütus ei kaotaks seejuures mitte midagi – Aga kui ta nüüd proovist suu seks saaks –

Gulliver: Ja samas vaimus jätkaks, tahad sa öelda – Ma näen, et sa oled Lucifer –

Õhuvaim: Mitte Lucifer, kallis, vaid sinu sõber! Ma arvan, et jätame praegu need raamatud ja nende ettelugemise, sest tõenäoliselt oli see ainult too üks raamat, mille ettelugemist autor nii ohtlikuks tahtis teha. Nõndasamuti ei võinud kuningas Jaakob näha mõõka, sest teda oli tahetud sellega tappa. Valgus on vägagi tarvilik asi, aga valgusega võib püssirohutünni põlema süüdata.

Gulliver: Sa räägid ju nagu seitse Hispaaniamaa tarka. Mulle tundub, et sa oled saadetud siia nende kahe autori poolt, kes tahtsid võtta endale ülesannet olla kogu inimsoo koduõpetajaks ja tegelda kaugete asjadega, mida nad ise vaevalt nime järgi tundsid.

Õhuvaim: Mitte päris nõnda. Nad tundsid inimsüdant ja viisi, kuidas sellele ligi pääseda; nad teadsid, et need (ainult väikeste erinevustega, mille tingisid keel ja kombed) on kõigis maades peaaegu ühed ja samad. Nad teadsid, et ka ilma nende kirjutatud raamatuteta võtavad inimesed ette küllalt seda laadi proove, mis võiksid kommete tõelise süütuse ja koduse õnne ohtu seada, ja nad tahtsid umbkaudu osutada suunda, kuhu koidupuna paistma hakkab, kui päev kätte jõuab – seetõttu polnud nad mingid koduõpetajad. Nad polnud mitte midagi muud kui üksnes rikutud looduse maalijad ja kujutajad. Ja tõesti ma ei tea, miks ei võiks neid lugeda, kui lugeda neid vaid õigesti ja mitte vales kohas või kurjade kavatsustega. Apteegis kuluvad kõik ained marjaks ära, kuid teatud annustes muutuvad nad teistes tingimustes mürgiks, kiiresti tapvaks mürgiks. Hästikasvatatud naisterahvas peaks oma südamepõhjas kõiki neid Lottesid ja Juliesid jälestama, kui siivsus ja mood – nende ajusünnitiste sarnasuse tõttu loodusega – ta keelepaelu kinni ei seoks.

Gulliver: Tähendab, sa tahaksid mõne Juliega abielluda? Või mõne Lottega, kes määrib oma pulmavoodi verega kokku ja arvab, et sedasi on see etemini ehitud?

Õhuvaim: Päris vale su jutt polegi, ja need sellekohased vaselõiked ja maalid, mida ringleb, ei tundu mulle tõesti teab mis hingekosutavad olevat. Aga kes saaks kunstnikule ette kirjutada, kuidas oma südametunnistust koormata või üle koormata. Leidub rikutud südametunnistusi, nagu ka rikkis kõhte. Ja ikkagi kehtib pildi kohta vististi seesama, mis raamatugi kohta: kõik sõltub sellest, kuidas seda kasutatakse. Aga, tead, jätame selle jutu katki, sest tõtt-öelda on selliste teemade puhul jutu katkijätmine sageli ainus asjalik moraal.

Gulliver: Aga mis me ikkagi peaksime tegema maailmas, kus kõik naisterahvad oleksid Lotted või Julied? Ära joosta või omale kuul pähe lasta – muud vahendit ma ei tea.

Õhuvaim: Tõsi küll, siinjuures tuleb muidugi mängu nende edevus. Aga oletagem, et nad on sellised olnud juba enne kõnealuste raamatute kirjutamist? – – Ja kuna igal asjal on oma aeg – kui see edevus ei hakkaks oma kõrgeimal palavikumääral neile endile maotu ja talumatuna näima? Niisama maotuna nagu vastikustunne ja põlgus, mida irdnaised üldse sugulisuse vastu tunnevad, ja kellele see kipub omakorda maksma kätte sääraste tegudega, mis keha ja hinge võlud moonutavad ja tülgastavaks teevad. Sest Medusal olevat olnud ilus nägu, olgugi et tal oli õgivate madude tõttu pea küljes eriline omadus kõik enda ümber kiviks muuta. Suguhimu rahuldab inimene põgusa hetkega; ent kui lähenevad küpsemad aastad, mil sugulisus ununeb, siis ei suuda ei komöödia ega romaan ega kurbmäng kadunud hingerahu taastada. Ja nüüd muserdab see madudega, keda ta oma võluva näo ümber kandis, tema südametunnistust ja pole ühtegi üllast tegu, ühtegi pühitud, peidetud pisarat, millest sa suudaks teadlikuks saada. Oi neid, jumaldatud, luulendatud ja kivisse jäädvustatud julmusi! Oi neid jäledaid Baali preestreid ja nende saladuste müste! Julm ei ole ilus – ega või selleks iialgi saada. Matkigu see jõletu mask kas või valguseinglit, nagu iganes soovib. Teiselt poolt on niisama armuvaesed ja maotud ka nende meeste hinnangud, kes tahaksid naisterahvale iga tema vähegi suurema tähtsusetu kelmikuse eest meelsasti puhastustule süüdata. Meeldimisiha – ja soov armuma panna või ihasid äratada on kaks ise asja, mida tuleb eristada, muidu oleks juba parem suhelda kõnevõimetute loomade kui inimestega.

—

Originaali andmed: Dritte dramatische Darstellung. Gulliver und eine Fliege. – Elke Meinzer (Hg.).“Über Delikatesse der Empfindung”. Eine späte Prosaschrift von Jakob Michael Reinhold Lenz. St. Ingbert: Röhrig Universitätsverlag, 1996, lk 40–48.

—

P.S. Seda (juba ligemale 4 aastat tagasi tõlgitud) katkendit Baltimaade kuulsaima kirjaniku Jacob Michael Reinhold Lenzi (1751-1792) hilisloomingusse kuuluvast tekstist “Tundedelikaatsusest” (“Über Delikatesse der Empfindung”), mis on valminud Moskvas millalgi pärast 1786. aastat ja trükki jõudnud postuumselt alles 19. saj. avakolmandiku lõpul, oleks ilmselt arusaamise hõlbustamiks vaja kommenteerida. Seda enam, et 18. sajandi lõpuveerandi (saksa resp. baltisaksa) kirjanduse ja kitsamalt Lenzi loomingu tundjaid pole Eestis kuigi palju. Kuid et tõlgitud lõik pärineb tekstist, mis on erakordselt tihendatud ega ole seega nii või teisiti kuigi lugejasõbralik (pole ka üldse kindel, kas see kirjatöö on avaldamiseks mõeldudki, võib-olla on tegemist mingi eelvisandiga), siis lõputute kommentaaride asemel ütlen teose kohta vaid seda, et segažanriline ja eksperimentaalne “Tundedelikaatsusest” pakub ülevaadet ja edasiarendust kõigist sotsiaalpoliitilistest, usundikriitilistest, kirjandusteoreetilistest, pedagoogilistest ja seksuaalteoreetilistest teemadest, millega Lenz oli tegelnud juba oma kirjanikupõlve algusaastatel. Keskse ja terava probleemina tõuseb siin esile kommunikatsioon ja keel. Teoreetilised arutlused on esitatud fiktiivses kuues: teose dramaatilistes osades (duodraamades) poolikus kuulis (“nagu pähklikoores, mille ussiaugus põleb lambike”) Schweidnitzist Sileesias üle Alpide Livorno ümbruskonda Itaalias lendava Gulliveri ja temaga seltsiva õhuvaimu Coromandeli dialoogidena. Et lineaarsest kirjutusviisist ja narratiivitaotlusest on üsna radikaalselt loobutud (mingi struktuuri loob küll kulgemine ruumis, läbi õhu), on peatükkide (n-ö dramaatiliste kujutuste) pealkirjad (nt “Gulliver ja kärbes”) n-ö “täpsed” vaid tinglikult. Nad on pigemini vaid mingid situatsiooni lühikirjeldused, millest peatüki edasine areng (mille dikteerib mh keele loogika) saab algtõuke vms.

Kaks keskset teksti, millele tõlgitud katkendis osutatakse, on loomulikult Jean-Jacques Rousseau kiriromaan “Julie ou la Nouvelle Héloïse” (1761) ja Johann Wolfgang Goethe kiriromaan “Die Leiden des jungen Werthers” (1774) – nendest romaanidest esimene on kujundanud suuresti Lenzi loomingu algusaastaid, viimatinimetatu aga kujundanud mh ka hilisemate põlvkondade suhtumist temasse.

Kui öelda lihtsate sõnadega, siis tegeleb mitte kuigi tühine osa Lenzi hilisloomingust sellega, et näidata: Goethe ei tundnud oma “Noore Wertheri kannatusi” tundes küllaldaselt inimesi ega inimsuhteid (muide, “Tundedelikaatsuses” võivad Goethe ja Lenzi vastasseisule viidata mh peategelaste nimede algustähed: Gulliver ja Luftgeist (Õhuvaim). Muidugi ei tähenda see, nagu tuleks teksti lugedes otsida Gulliveri lausetes Goethe mõtteid ja Õhuvaimu hinnangutes Lenzi ideid. Taolisi pisiviitekesi on aga terve hulk. Lenzi hiline looming ongi suuresti mingi metakirjandus – kirjandus kirjandusest, olemata siiski kirjanduskriitika või -teadus. Ühtlasi on see aga ka erakordselt isiklik, sest Lenzi jaoks elu ja kirjanduse vahel terav piir puudub.

Ah jaa, Gulliveri tegelaskuju viitab muidugi Jonathan Swifti teosele “Gulliver’s Travels” (1726) ja kahurikuuliga lendamise idee on oletatavasti laenatud Gottfried August Bürgeri teosest “Wunderbare Reisen zu Wasser und Lande, Feldzüge und lustige Abentheuer des Freiherrn von Münchhausen” (1786). – Tlk.

Sakslane & jaapanlanna

See oli vist umbes viis aastat tagasi, kui ühes Tartu kohvikus, kuhu olin lõunatunnil sisse põiganud, silmasin nurgalauas head sõpra kahe mulle tundmatu inimesega vestlemas.

Et vestlejad näisid väga hõivatud olevat, istusin omaette lauda. Mõne aja pärast hea sõber vabanes, tuli minu juurde ja lausus: “Need kaks tüdrukut, kellega ma rääkisin, on vahetusüliõpilased.” Seepeale ütles ta vahetusüliõpilaste nimed: A. ja B. Ja täpsustas: “A. on soomlanna, B. on belglanna.”

See kirjeldus oli kahtlemata ammendav, imestasin vaid, et hea sõber oli oma kahe uue tuttava soolist kuuluvust rõhutanud lausa kolmel korral järjest.

Imestasin, sest oli silmagagi näha, et tegemist on tüdrukutega. Ja nende nimedki olid levinud naisenimed õhtumaisest traditsioonist.

Muidugi, vaataja silm võib olla lohakas või tönts ja eks leidu lõpuks ka peotäis universaalseid nimesid, nagu selliseidki, mis on eri rahvastel n-ö vahetusse läinud (nt Kai). Kuid need on siiski harvad erandid.

Seetõttu tundus mulle nimisõnaliite -nna lisamine kirjelduses ilmse liialdusena, teksti ülekodeerimisena. Oleks võinud ju öelda lihtsalt, et A. on soomlane ja B. on belglane.

Kuid võib-olla oli asi selles, et hea sõber oli sündinud ja kasvanud ühes Lääne-Euroopa riigis ja kõneles emakeelena üht indoeuroopa keelt, mõtlesin hiljem. Just Tartu mitte-eesti päritolu tudengite seltskonnas, nii tundub mulle, olen ma kuulnud esmakordselt nii ohtral hulgal sufiksite -nna ja -tar kasutamist. Viimastel aastatel kuulen ja loen ma seda aga igal pool.

Nii ütles näiteks hiljuti kultuurisaates “OP” režissöör Peeter Simm, et Georg Otsa naist Astat mängib filmis “Georg” venelanna Anastasia Makejeva. Nagu polekski juba selle näitleja nimesse vene keele loogika põhjal, mida Eestis üldjoontes ju tuntakse, naissugu lausa kahel korral (ees- ja perekonnanimesse) sisse kirjutatud!

Kui uskuda keelt, siis eestlased ei vaja maailma ja selle elanike kirjeldamiseks tingimata teadmist, mis soost üks või teine inimene on – rääkimata asjadest ja nähtustest, millel mõnelgi pool maailmas väidetakse samuti sugu olevat. Sufiksite -nna ja -tar sage kasutamine eesti keeles kõlab vähemalt minu kõrvus mürana. Öelda niisiis, et Georg Otsa naist Astat mängib filmis venelanna, on minu keeletunde jaoks jaburavõitu. Sest on ju ilmne, et Georg Ots, nagu ka Marko Matvere, kes seda lauljat filmis kehastab, on mees. Ja kui sel mehel on naine, siis on see naine mõistagi naissoost, muidu ta ei oleks naine.

Eriti palju olen ma kohanud -nna ja -tar kasutamist spordireporterite keeles. Seegi on üsna kummaline, sest just sport on neid väheseid valdkondi, kus sooline segregatsioon kehtib tänapäeval eriti rangelt. Ja seetõttu on naiste võistluse ajal (mil on ju nagunii selge, et mehi ei võistle) sportlase soo rõhutamine täiesti tarbetu. Sellegipoolest on laused, nagu “Sakslanna möödus tõusul ukrainlannast ja rühib nüüd soomlannade kannul”, eesti spordireporterite keeles väga levinud.

Sufiks -lane on eesti keeles sooneutraalne, vähemalt on olnud. Ja ilmselt peaks ta olema seda praegugi, sest eesti keel sugusid ei erista. Liited -nna ja -tar on germaani (resp. balti) laenud ja nende kasutusala on, vähemalt seni, olnud üsna piiratud. Sportlannadest näiteks ei räägi keegi.

Anton Hansen-Tammsaare, kelle keeletaju on vaevalt põhjust kehvaks pidada, avaldas 1935. aastal suurepärase romaani “Ma armastasin sakslast”. Kõnealuse “sakslase” all on mõeldud teatavasti baltisaksa tüdrukut. “Mina” on tekstis eesti rahvusest meestudeng. Enne romaani lugemist lugeja neid üksikasju veel ei tea. Ja see talle eriti, tundub mulle, ka peavalu ei valmista.

Indoeurooplast haarab, kui ta sellist “udust” pealkirja loeb, nähtavasti aga mingi rahutus. Kes armastas keda? Ta tahab teada osapoolte sugu.

Tammsaare romaani pealkirja ei saa näiteks vene keelde sooneutraalselt tõlkida, sest vene keeles on soo täpsustamine siin kohustuslik koguni kahel korral: nii verbi minevikuvormi puhul, antud juhul: любил (sest armastaja on Tammsaare teoses mees). kui ka sihitise puhul: немку (sest armastatu on naissoost). Vene keelde ongi see teos tõlgitud pealkirjaga “Я любил немку” (1968).

Sõltuvalt sisust saaks lauset “Ma armastasin sakslast” tõlkida vene keelde aga neljal moel:

1) Mina, mees, armastasin saksa meest; 2) mina, mees, armastasin saksa naist; 3) mina, naine, armastasin saksa naist; 4) mina, naine, armastasin saksa meest.

Tammsaare romaani saksakeelses tõlkes ilmneb armastatud sakslase sooline kuuluvus samuti juba pealkirjas: “Ich liebte eine Deutsche” (1977). Teisiti saksa keeles ei saakski, ilma romaani sisuga vastuollu minemata.

Ometi on eestlase jaoks sellest ebamäärasusest küllalt. (Ka Tõnu Õnnepalu “Piiririik”, olgugi et minategelase sooline kuuluvus jääb seal saladuseks, ei ole eesti lugeja jaoks imelik. Kõik tõeliselt oluline, inimlik, saab öeldud selletagi.)

Sufiksid -nna ja -tar on eesti keeles markeeritud. Ja see markeeritus on eesti keeles küllap tugevam kui neis keeltes, mis grammatilist sugu nagunii alati eristavad. Sufiksite -nna ja -tar kasutamine eesti keeles rõhutab kõnealuse isiku soolist kuuluvust seega eriti. Kui öelda näiteks, et Mari on eestlanna, siis on Mari ütlemise hetkel ütleja jaoks eeskätt sooline olend, ta on seksualiseeritud Mari.

Sufiksid -nna ja -tar on eesti keeles kahtlemata seksistlik nähtus (ja siin pole muidugi üldse tähtis, kas nad on laenud ja mis keelest; etümologiseerimine on nagunii alati mingil määral spekulatiivne tegevus), sest maskuliinne paarik neil puudub – kõik “normaalne” on -nna/-tar-loogika järgi a priori meessoost. Inimene on on selles käsituses mees ja naine on lihtsalt mingi imelik, hälbinud mees (nii nagu Martin Luther tõlkis Ms 2:23 “naine” kurioosse sõnaga “Männin”, st “mehetar” või “mehinna”; vrd ka ingliskeelset sõna woman, mis on õigupoolest “nais-inimene/mees” ja man on “inimene/mees”). “Eesti keele käsiraamat” (2. tr., Tallinn, 2000) ütleb nimisõnaliidete -nna ja -tar kohta lk 318 nõnda: “Kui tuletusalus ei näita isiku sugu (nt eestlane, juut), siis -nna või -tar lisab ainult naissootähenduse: eestlanna, juuditar.” (Oletan, et mõni Pullerits kasutab naistest rääkides ainult neid liitelisi vorme või seal, kus see on harjumatu või lausa võimatu, lisab sõna põhivormile viimases hädas ette “nais-”, nt: naissportlane, naiskirjanik, naissõdur, naispresident, naislaip jne.)

Siiski ma ei julgeks öelda, et eesti keel on muutunud. Pigem tundub mulle, et eesti keele kõnelejate mõtteviis on viimasel ajal lihtsalt seksualiseeritum kui kunagi varem.

Õnneks on see, mil viisil keelt kasutada, paljuski kõneleja enda otsustada. Eesti keel pakub indoeuroopa keeltega võrreldes kindlasti hoopis paremaid eeldusi võrdõiguslikuma, üldinimlikuma maailma sõnastamiseks ja loomiseks.

Hasso Krull on kirjutanud: “Me ei saa öelda, et sooliste asesõnade puudumine selgelt tähistab [eestlaste] mentaalset kalduvust sooliste erinevuste vähendamise suunas, kuid igatahes ei hõlbusta eesti grammatika struktuur kuidagi seksistliku diskursuse ülesehitamist.” (H. Krull, Feminism ja eesti kogukond. — KesKus 2001, nr 4, lk 14.)

Tagasi Tammsaare romaani “Ma armastasin sakslast” juurde. Tõepoolest, selles teoses ei ole esiplaanil ei armastatu ega armastaja sooline kuuluvus, ka mitte seksuaalsus (kirjeldatud suhe jääb nagunii platooniliseks), vaid rahvuslik ja kultuuriline identiteet.

Seevastu Heino Kiige teos “Mind armastab jaapanlanna” (I 1987, II 1990), mille pealkiri viitab kahtlemata sellelesamale Tammsaare romaani pealkirjale, ei ole teos, mis süveneks jaapani ja eesti kultuuri vahekorda, vaid raamat, mida hiljutise uustrüki (2006) kaanel nimetatakse “Eesti esimeseks suureks erootiliseks armastusromaaniks”. Oma aja mõistes skandaalse sisu tõttu ootas see romaan trükiluba üle kümne aasta.

Ja kui nüüd viimaks mõelda, et Tõnu Õnnepalu “Piiririik” (1993), mida võib lugeda ka Eesti esimese homoromaanina — niisiis tekstina, kus sugu on juba definitsiooni järgi oluline –, mõistab soolisust keele tasandil oskuslikult vältida, siis jääb üle vaid nentida, et eesti keel on tõepoolest väga paindlik.

P.S. Eksisin väitega, nagu keegi ei kasutaks eesti keeles sõna “sportlanna” . Ehkki minu jaoks on see sõna täiesti harjumatu ja veider, annab Google 6. okt. 2007 seisuga vastava otsingu peale siiski kokku 160 vastet. Otsing “sportlane” annab aga võrreldamatult enam, tervelt 1 180 000 vastet.

Aktsent

Hommikul Tartu vanas kaubamajas kellassepa juures. Küsin talt sõrmuse, suure klotseri kohta, mille Lahtis õigeusu kiriku juurest tänavalt leidsin — see kellassepp on ka kullassepp. Ühel hetkel pöördub kellas- ja kullassepp minu poole: “Te olete väliseestlane, eks?” Ütlen: “Ei, ei ole.” Tema: “Aga teil on selline aktsent.”

Paar aastat tagasi Tartu turul. Ostan mingeid puuvilju, uurin ja küsin ja maitsen. Pärast tehingut vaatab turutädi mulle otsa ja lausub: “Jumal kui hästi ikka eesti keele ära õppinud!” Ta on liigutatud. Ütlen: “Aitäh!” Sest mida selle peale ikka öelda. Ja lähen segaste tunnetega Emajõe äärde puuvilju sööma.

Selliseid lugusid võiksin rääkida veel mitu-setu. Nähtavasti on mu eesti keele hääldusele jäänud aastaid tagasi Hollandis külge midagi, mis segadust tekitab. Ise ma seda ei kuule. Ja lahti ma sellest vist ka ei saa. Igatahes just tollest ajast peale olen ma pidanud ikka ja jälle oma Eestis viibimist põhjendama. See on üsna ebamugav.

Aga mis ma ikka nurisen – mul on veel vedanud, sest mind on peetud lääne poolt tulijaks, kelle suhtes Eestis tuntakse pigem aupaklikkust kui üleolekut.

Kujutlen, kui vintsutav võib olla Eestis seevastu näiteks vene aktsendiga eesti keele rääkijal. Mäletan, kuidas aasta algul ülikooli raamatukogu kõrval asuva koopiakeskuse töötaja näägutas Leonid Stolovitši kallal, kes tahtis midagi paljundada. Koopiakeskuse töötaja nõudis, et emeriitprofessor temaga eesti keeles räägiks, samas kui too ju rääkiski eesti keelt, ainult vene aktsendiga. Vene aktsendiga eesti keel järelikult polnudki tolle koopiakeskuse töötaja meelest eesti keel!

Tundub tõepoolest, et tänaste eestlaste enamik peab eestlaseks ainult seda inimest, kes kõneleb eesti keelt aktsendivabalt. Aktsenditus näib olevat määrava tähtsusega otsuse juures kedagi “omaks” või “võõraks” pidada. Lihtsalt eesti keele rääkimisest, olgu rääkija sõnavara kui rikas tahes, tema laused ükskõik kui ladusad ja mõtted ükskõik kui sügavad, nähtavasti veel ei piisa. Ja ammugi ei piisa lihtsalt lojaalsusest Eesti riigile. (Aktsendivaba eesti keele kohta vt näiteks Eesti keele instituudi direktori Urmas Sutropi artiklit “Eesti rahvuslus on keeleline”.) Missugune aktsent on aga koššer, see otsustatakse Jumal teab mis kriteeriumide alusel.

—

P.S. Kas see kõik ka tumedama nahavärviga inimese puhul kehtib, ma ei tea. Kardan, et mitte. Eile Tallinna reisisadama A-terminali juurest tulles märkasin ühe turistidele mõeldud poe vaateaknal T-särki, millel oli kujutatud Adolf Hitleri nägu. Pildi alla oli kirjutatud ka nimi, fraktuuris. Tahab olla nähtavasti suveniir Eestist, Grüβe aus Estland… Ma tõesti ei taipa, kuidas on võimalik, et see veidrate vuntsidega saksa paranoik, kelle surmast on möödunud juba rohkem kui 60 aastat, täna Eestis kedagi paelub.

Lugesin ajalehest, et Toomas Hendrik Ilves kutsus eile New Yorgis väliseestlasi Eestisse kolima. (Vt pressiteadet presidendi kodulehelt.) Ma küll ei usu, et tulijaid saab palju olema, kuid väga kena on, et neid üldse kutsutakse. Ja mulle on see kergendus, sest ametliku poliitika järgi on niisiis minusugunegi, aktsendiga inimene, nüüd teretulnud. Vähemalt president mind mu häälduse pärast ei hurjutaks.

Lennart Meri kutsus kunagi tagasi ka saksa emakeelega Eesti kodanike järeltulijaid. Eriti palju kutse peale naasnuid siiani kahjuks pole olnud. Mõne lembitueestlase meelest oli too kutse muidugi juba iseenesest koletu patt.