Müstiline, traumaatiline, argine (PÖFF)

Pühapäeval sai tänavune PÖFF (Tallinna Pimedate Ööde Filmifestival) otsa, kuid PÖFF-i plakateid või nende jäänuseid võib kuulutustulpadel veel siin-seal näha, igatahes Tartus. Minu PÖFF mahtus sel aastal nädalavahetusele, kahele päevale, mil vaatasin ära kolm filmi. Nendeks olid Bruno Dumont’i (*1958) “Hadewijch” (Prantsusmaa, 2009), Esther Rotsi (*1972) “Võib minna läbi naha” (“Kan door huid heen”, Holland, 2009) ja Maren Ade (*1976) “Kõik teised” (“Alle anderen”, Saksamaa, 2009).

Jumal teab, võib-olla on PÖFF-i hiilgeajad õieti juba möödas — õnneks näib kinokultuur olevat Eestis viimastel aastatel jõudsalt taastumas (või tekkimas), DVD-äri laieneb, hea tahtmise korral võib filme Internetist “tõmmata” jne —, aga siiski on meeldiv, et nädala-paari jooksul on võimalik tutvuda päris laia valiku filmidega, millest muidu siinkandis elades vaid ehk kuulu järgi midagi tead ja millest võib-olla kunagi, kui juhus avaneb, õnnestub soetada DVD.

Valitud Saksa filmist olingi vaid kuulnud, ja väga head. Hollandi filmi valisin muu hulgas seetõttu, et püüan end ikka Madalmaade kinoga jõudumööda pisutki kursis hoida. Ja Prantsuse filmi valisin põhjusel, et filmi pealkirjas esinev nimi oli mulle kunagistest keskaja hollandi kirjanduse loengutest tuttav, ja meeldival moel — olin ju tolle keskaegse müstiku (ja kellele muule selle filmi pealkiri viidata sai) tekste natuke lugenud ja seejuures alati mõelnud, et kui kord vähegi aega ja mahti on, tuleks neisse süveneda.

Kolm filmi, üks müstiline, teine traumaatiline, kolmas argine. Vaatamise järjekorras.

Hadewijch

Bruno Dumont’i “Hadewijch” (2009, 105 min) on väga värske film, mis esilinastus septembris Toronto filmifestivalil ja sai seal kriitikute preemia. Rahvusvahelisse kinolevisse on “Hadewijch” äsja jõudnud või alles jõudmas.

See on portree noorest (19-20 aastat vanast) Pariisi naisest Céline’ist (Julie Sokolowski), teoloogiatudengist, kes üle kõige, ihu ja hingega, igatseb Jumalat, Jeesust Kristust. Céline igatseb teda, oma elu armastust, nii väga, et annab talle tõepoolest ja tervenisti nii oma hinge kui ka oma ihu, ja mõistuse ja südame, kõik. Teda ei rahulda ei teoloogiastuudium ega kloostrikord, ta ei mahu ei n-ö maailma, mida kehastab Pariisi kirju virvarr, ega ka nunnakloostri kõledasse rahusse roheliste põldude ja siniste pöögimetsade vahel. Jah, kus võiks Jumal ennast peita? Ta on ju siinsamas, aga kus õieti? Ja miks ta ennast kätte ei anna, päriselt?

Oh, mis pean tegema, vilets naine?
Õigusega võin õnne vihata.
Mul on oma elust väga kahju:
ma ei saa armastada ega armastamist jätta.

Nii kirjutas 13. sajandi keskpaiku, ehk kusagil Antwerpeni kandis, Hadewijch, Madalmaade (Brabandi) luuletaja ja (tõenäoliselt) begiin, kelle nime kannab Céline kloostris. Müstik Hadewijch, hea hariduse saanud aadlipreili, kelle elust on väga vähe teada, ongi režissööri inspireerinud. Suurtsugu perest pärit Céline, kelle vanematekodu Pariisis meenutab anakronistlikku paleed, lausub filmis, kus palju ei räägita, mõnegi rea selle ammu elanud vaga naise luuletustest või lauludest (Hadewijchi tekstid arvatakse keskaegse müstilise minne-luule hulka), kirjadest ja nägemustest, mis kirjeldavad Jumalaga üheks saamise kogemust väga meelelisel viisil.

Hadewijch kirjutas armastusest (minne), mis tähistas tal ühtlasi Jumalat, Jeesust, kes oli tema jaoks ka ideaalne ja lõpuni kättesaamatu kallim. Armastuse loomus on tugevam mis tahes jõududest ja armastus tuleb ilmsiks praktilistes tegudes — selline oli Hadewijch veendumus, ja seda usub ka Céline. Aga millistes tegudes? Võib-olla pealtnäha õige süngetes, võib-olla mõnes vägivaldses aktsioonis, noh, näiteks maise õigluse nimel Lähis-Idas?

Nii leiab igatahes Pariisis elav jumalakartlik moslem Nassir (Karl Sarafidis), kelle noorema venna Yassine’i (Yassine Salim) lihtsa maise armastusega ei oska Céline midagi peale hakata. Tõepoolest, eks kirjutanud ju ka Hadewijch 13. sajandil salapäraselt, et “magusaimaks teevad armastuse tema rajud/, kuristiku põhjas on tal kauneimad kujud”. Ja Céline ütleb filmis viimaks: “Magusaim asi armastuses on vägivald.”

Nii et mine tea, mida selle maalilise filmi kaunis lõpustseen — kloostris katusetöid tegev vabakäiguvang, surudes oma rahulike käte vahele hingeldavat ja üle keha värisevat Céline’i, kelle ta on silmapilk varem kloostri lähedalt tiigist välja tõmmanud — õieti tähendas (võimalik on seda mõista aga kindlasti ristimisena, s.o uuestisünnina), ja mis seal Pariisi metroos, enne seda kõike, ikkagi toimus.

Režissöör Dumont suhtub oma filmi peategelasse kahtlemata suure empaatia ja respektiga, mis annab tulemuseks nauditava psühholoogilise uurimuse äärmuslikult religioossest inimesest moodsas maailmas. Asjaolu, et Céline’i kloostrinimi kuulub keskaegsele müstikule Hadewijchile, keda pole kunagi kuulutatud ei õndsaks ega pühaks, lisab usutavale filmireaalsusele tinglikkust ja on tõlgendatav võib-olla ka küsimärgina, mille ette režissöör Céline’i vagadusvormi asetab.

Võib minna läbi naha

Kui “Hadewijch” lõpeb tiigis, siis Esther Rotsi filmi “Võib minna läbi naha” (“Kan door huid heen”, 2009; 94 min; esilinastus jaanuaris Rotterdami filmifestivalil) lugu saab alguse vannis. Vesi on tähtis. Filmi peategelase, kolmekümnendate alguses Mariekega (Rifka Lodeizen) juhtub seal miski, mis sunnib teda oma senisele elule Amsterdamis selja pöörama ja kolima oma tillukeses hubases katusekorterist, kuhu viivad jalgamurdvad trepid, maakolkasse Zeelandi provintsis.

Ja Zeelandis, seal pole muud kui karjamaad ja põllud, kanalid ja kraavid nende vahel, paplite hõredad read, tuules viltu, ja vana majalogu — uus kodu, mille Marieke ostab. See maja on räsitud nagu Marieke hing ja ihu, mida ta nüüd, algaval sügisel, püüab oma jõududega remontida. Maja peab olema elatav, elu peab olema elatav. Jah, mis seal vannis toimuski? Ja miks? Oli see vägistamine? Oli see tapmiskatse? Õudusunenägu? Oli sellel ehk midagi pistmist päev varem toimunud suhte purunemisega?

Selliseid küsimusi esitavad kriminaalse süžeega filmid ja vastused neile huvitavad selliste filmide sõpru: kes tegi, miks, mis on ta karistus ja kas see on ka õiglane? Traumatiseeritud inimest huvitab pigem lihtsalt see, kuidas end uuesti kokku lappida, kust selleks jõud võtta, ja mida teha, et sarnasesse olukorda enam mitte sattuda. Kui muidugi midagi üldse väga teha annab, sest kogemus oli ootamatu — see on trauma loomuses. Ja kui nii, siis millest on võimalik uut ootamatust ära tunda? Kuidas ootamatust oodata?

Kas uus ootamatus saab tulla ainult oma kodus vannis? Kas iga mees on kahtlane? Kas kõik suhted on kahtlased? Jumal teab. Uus ootamatus võib tulla ju iga hetk ja ükskõik kust, selle võib põhjustada ükskõik kes ükskõik millal … Mida karta? Võib-olla igaks juhuks kõike? Marieke leiab vana maamaja remontides köögi lae alt suure tühja kapi, poeb sinna sisse ja tõmbab ukse kinni. Seal pimedas, kõrges kuivas kohas, on ehk kindel, mine tea. Vähemalt siis, kui ka maja on lukus. Aga kas ta ikka sai lukku? Tuleb hinge kinni pidada.

Ja siis, pärast hingetõmmet, võib-olla pikka, edasi tegutseda. Pehkinud põrandat lahti kiskuda, seinu värvida, ahju tuli teha, uksi kontrollida. Elu ei saa kunagi valmis … Kui tara on ühest otsast korras,/ laguneb ta juba teisest. Katus tilgub läbi,/ köögiuks ei lähe kinni, vundamendis on praod … Ja vahel tuleb meeleheide peale. Mitte mõelda, tegutseda. Marieke pole nõrk. Pole iial olnud. Mis ta oli enne toda ootamatust oma Amsterdami korteris, võib vaid aimata. Aga nõrk pole ta iial olnud.

Vesi on tähtis. Vees on algus, vesi peseb maha. Ta on ainus, mis puhastab. Aga mida teha siis, kui puhastava veega seondub ühtlasi hirm määritud saada? Ma ei tea, kas Marieke on oma traumast filmi lõpuks, pärast aastapikkust maaelu, jagu saanud. Ja ma ei tea, mida ta arvab õieti oma naabrimehest, kerekast ja lahkest, abivalmist, aga kaugeltki mitte ideaalsest Johnist (Wim Opbrouck), kellega ta koos elama hakkab. Või kas hakkab? Marieke vaatab hetkeks publikule otsa ja ta silmad ütlevad, näiteks: Aga mida teie teeksite?

“Võib minna läbi naha” on kindlasti parim traumajärgse inimese filmiportree, mida ma näinud olen. Intiimne lähivaade, mida Esther Rots iseloomustanud kolme ingliskeelse sõnaga: shattered, solitude, scab.

“Võib minna läbi naha” on tehtud väga nappide vahenditega ja üsna pika aja jooksul: alates stsenaariumiga tegelemisest kulus filmi valmimiseni neli aastat, filmivõtted Flandrias mahtusid seejuures seitsmekümnele päevale. See on seni lühifilme teinud (kahte neist on näidatud ka Cannes’is) Esther Rotsi esimene täispikk mängufilm, mis on Hollandis väga hästi vastu võetud. Tegelas- ja pildikeskne “Võib minna läbi naha” on poeetiline, samas realistlik, õhuline, aga mitte kerge film, näidates kindlasti uusi võimalusi Hollandi autorikinos. Esther Rotsi nimi tuleb meeles pidada ja Rifka Lodeizen väärib näitlejatöö eest kiitust.

Kõik teised

“Kõik teised” (“Alle anderen”, 2009, 124 min) on Berliinis elava Maren Ade teine mängufilm. Film esilinastus 2009. aasta Berliini filmifestivalil, kus ta sai kolm auhinda, s.o kaks Hõbekaru (suur žürii auhind filmile ja parima naispeaosa auhind Birgit Minichmayrile) ning Femina preemia (production design‘i eest). Saksa kinodes jookseb “Kõik teised” 2009. aasta juuni keskpaigast.

See on film paarist. Paarist kui igapäevasest ja võib-olla igavikulisest nähtusest. See pole pilguheit ühele või teisele osapoolele paaris, vaid tervikvaade paarile kui sellisele, Gittile (Birgit Minichmayr) ja Chrisile (Lars Eidinger), kes on Sardiinias veetmas puhkust Chrisi vanemate suvemajas. See on film justkui mitte millestki, aga ometi paljust. On palju suhteargielu detaile, hästi tabatud pooltoone, jutuajamist nii-öelda tühjast-tähjast, st elutruud dialoogi, mis pole ometi tühine.

Gitti ja Chris on sellised 30-something, juba aastaid ninapidi koos olnud inimesed, vanad kalad, kes tunnevad paariselu läbi ja lõhki. Nad on kogenud üksteist iga ilmaga. Võib öelda, et on õnnelikud ja armastavad teineteist. Peale selle, et nad on Sardiinias päevad läbi koos, ei erine nende puhkuseelu nende argielust Saksamaal vist kuigivõrd.

Ei puudu ka  tülid, aga see käib asja juurde. Tülitsetakse õhinal. Ja lepitakse õhinal jälle ära, vähemalt seni on nõnda läinud. Tegelikult on kõik okei. Ja ongi. Nad pole abielus ja neil pole seda plaanigi. Nad on lastetud ega ole vist kunagi tõsiselt ka laste saamisele mõelnud. Nad lapsendavad naljaviluks ingverijuuremehikese ja neil on muidki mänge: Gitti värvib ühes stseenis Chrisi huuled punaseks ja koos leiatakse seepeale, et elada võiks ka nii — nagunii pole nad soorollidega mõistnud iial suuremat peale hakata.

Ega nad täpselt tea, kuidas edasi. Ilmselt samamoodi. Ja miks ka mitte. Mis sellel elul siis häda on? Nad on päris tavaline paar. Muidugi on nad erinevad inimesed — Chris introvertsem ja rohkem haritlasetüüpi, Gitti ekstravertsem ja vähem haritlasetüüpi. Erinevustele vaatamata sobivad nad suurepäraselt kokku: koos elatud aastad on selle tõestuseks. Aastatega muutub õige vähe, on Chris enda üllatuseks avastanud, võib-olla vaid see, et juukseid jääb peas pisut vähemaks.

Peale ühise elu paarina on neil mõlemal ka oma elu ja sihid: Chris on arhitekt, kellel võiks tööalaselt paremini minna; Gitti töötab plaadifirmas PR-naisena, aga see tuleb lähemalt jutuks alles filmi teises pooles, pärast juhuslikku kohtumist toidupoes Chrisi kunagise õpingukaaslase Hansu (Hans-Jochen Wagner) ja tema naise Sanaga (Nicole Marischka).

Hans on juba mainekas arhitekt, enesekindlusest pulbitsev mehemürakas. Kui ta õhtusel koosistumisel valju häälega lorilaulu laulab (tehtud mees võib seda endale vahel lubada), ei saa alati elegantne ja väljapeetud Sana vaimustatud lõkerdust pidama ja tunnistab silmade särades: “Vaat seepärast ma teda armastangi!” Just nimelt, Hansu ja Sana soorollid ja tööjaotus on täpselt paigas. Süsteem töötab, ja jätkusuutlikult. Hans teatab uhkusega, et on Sana hiljaaegu viljastanud — haritud ja valgustatud inimeste seltskonnas tuleb rääkida selget keelt.

Selge see, Hansu ja Sana fantastiline liit paneb Chrisi ja Gitti tahes-tahtmata oma koosolu legitiimsuses sub specie aeternitatis kahtlema. Kas Chris pole mitte natuke liiga loru? Kas Gitti pole mitte natuke liiga nähvits? Kas kõigil teistel ei lähe mitte pisut paremini? Ent võib-olla jäädakse kokku siiski ka pärast filmi lõppu. Sest veel kord: mis sellel elul siis seni häda oli?

Mis jääb vist kauaks meelde: too stseen, mil satutakse neljakesi koos kuulama Herbert Grönemeyeri sentimentaalset šlaagrit, kuni häbi hakkab. Aga kuulatakse ometi liiga kaua selleks, et jääks reetmata: igatsus turvalise, lähedase elu järele paaris, usk suurtesse sõnadesse, nagu “armastus” jms, pole moodsas maailmas kuhugi kadunud.

On omamoodi traagiline, et see igatsus on tihtipeale tajutav vaid lääge kitšina, mille üle on inimestel, kellel jätkub vähegi enesest lugupidamist, võimalik üksnes distantseeritult muiata. Muidugi vaid kolmandate inimeste juures olles. Jumal teab, mil viisil oleks reageerinud sellele šlaagrile igaüks sellest nelikust omapäi. Mäletan igatahes elavalt, kuidas mu silmad, kui kord hilisõhtul raadiost Jüri Homenjat kuulma juhtusin, pisaraid täis valgusid … Piinlik lugu, kas pole.

Oh can’t we be happy
Oh just for today
Oh nobody’s looking …*

P.S. Kõik kolm filmi, mida olen nõus esimesel võimalusel veel kord vaatama, linastusid Tartu Cinamonis, väiksemates saalides. Nagu arvata oligi, huvitas tartlasi neist kõige vähem “Võib minna läbi naha” (14 vaatajat). Jah, peale Alex van Warmerdami ei suuda vist ükski teine Hollandi režissöör oma filmiga Eestis kinosaali täita. Mis ei ütle muidugi mitte midagi Hollandi kino kvaliteedi kohta. Kindlasti ei tunnista sealse filmikultuuri kesisest tasemest fakt, et 2009. aasta Berliini filmifestivalil osales Hollandist tervelt neli režissööri, kõik naised: peale Esther Rotsi ka Mijke de Jong (*1959), Eugenie Jansen (*1965) ja Sonja Wyss (*1967). Teised minu valitud filmid läksid Tartus vastavalt ligikaudu 50 inimesele, st saalist oli täidetud umbes pooled kohad.

P.P.S. Filmi “Võib minna läbi naha” pealkirja tõlge mulle ei meeldi eriti. Kui naha ja läbimise juurde jääda, siis võiks tõlkida ehk näiteks nii: “Võib-olla läbi naha”.

* Lisa Germano, “The Prince of Plati” (“Magic Neighbor”, 2009).

Kirjandus ja meedia (Bachmannpreis 2009)

Pühapäeval antakse Klagenfurdis (Austria) juba 33. korda üle saksakeelses kirjandusruumis mainekas Ingeborg Bachmanni kirjandusauhind (Ingeborg-Bachmann-Preis). Ja sellele eelneb n-ö lugemismaraton. Neljapäevast laupäevani (25.-27.6, kl 11-15/16 Eesti aja järgi) loevad neliteist noort ja nooremat autorit loositud järjekorras ette mõne oma seni avaldamata teksti, näiteks katkendi avaldamata romaanist. Lugemiseks on aega umbes 30 minutit, sellele järgneb žürii diskussioon (samuti 30 minutit), millesse võib ka autor sekkuda. Juures viibib publik ja lisaks kantakse kõik alates 1977. aastast otse üle televisioonis (3sat), uuemal ajal ka internetis (kust võib salvestusi ka tagantjärele üle vaadata ning kirjalike tekstidega tutvuda).

Lisaks peaauhinnale antakse Klagenfurdis üle veel terve rida muid auhindu, muu hulgas publikuauhind. Hääletada võib seekord laupäeval (27.6) kella neljast kuni kella üheksani õhtul (Eesti aja järgi). Saata tuleb e-mail ja lisada põhjendus (maksimaalselt 400 tähemärki). Igal hääletajal on ainult üks hääl (ühelt e-maili-aadressilt võib saata ainult ühe e-maili).

Ingeborg-Bachmann-Preis‘i kodulehekülg on 2009. aastast mitmekeelne. Autorite ja tekstide kohta jagatakse infot saksa, inglise, prantsuse, itaalia, sloveeni, horvaadi, tšehhi ja hispaania keeles. Loodetavasti järgmisel aastal juba ka eesti keeles. Miks mitte.

Ah jaa. Mina hoian pöialt Christiane Neudeckerile, keda tutvustava video lisasin ka sellele postitusele. Christiane Neudecker loeb täna, neljapäeval kell 15. 00 Eesti aja järgi. (Tema tekst: “Wo viel Licht ist”.)

—

P.S. Ühe Ingeborg Bachmanni (1926–1973) tekstiga, mille detsembris tõlkisin, saab tutvuda siin: “Tõde on inimesele jõukohane” (“Die Wahrheit ist dem Menschen zumutbar”).

Hamburg

Berliin

Weimar

Rostbratwurst, Currywurst & Döner

Mulle meeldib minu traditsioon, mille olen mõned aastad tagasi sisse seadnud. Pidada reisipäevikut. Muidugi, ka igapäevast elu võib nimetada reisiks, näiteks reisiks öö lõppu, ja võib-olla pole ka paha mõte pidada päevikut lausa iga päev. Leida see tund või paar ja märkida üles seda ja teist. Kujutleda ennast üha viibivat võõrsil, kus inimene, mine tea, oma algusest kuni oma lõpuni ehk viibibki, uurida oma asendit, imeliku üle imestada, ära tunda ja võõristada, järeldada, ennustada, üldistada, ülistada, taunida, maha vaikida, valetada. Kirjutada oma elu paberile, oma isiklik paralleelelu, elada sellesse sisse, lugeda aeg-ajalt paberile kirjutatut üle, kuni vahe ja järg käest kaovad, ning ükskord ka võib-olla aru saada, et reisi mõte ja tähendus selguvad täielikult alles pärast kohale jõudmist, tähendab öö lõpus, kui see on ikka öö lõpp, kuhu reis välja viib, uue päeva alguses, mida näevad aga tõenäoliselt veel ainult kellegi teise silmad.

Väiksematel reisidel, mida ei tarvitse metafoorina tõlgendada, st n-ö lihtlabastel reisidel ühest linnast teise, ühelt maalt teise, ja võib-olla viimaks tagasi, on niisiis eeliseid. On loetud päevad ja ööd, mis ükskord mööduvad, loetud kohad, kus need päevad ja ööd õnnestub veeta, loetud kilomeetrid ja muidugi loetud leheküljed märkmikus. Sest märkmiku võib hiljem, kui taipad, et viimane lehekülg selles, tähendab ka reis, on tõepoolest läbi, jälle kätte võtta ja mõelda seda üle lugedes, et oled nüüd lõpuks millestki aru saanud. Pidasin reisipäevikut ka oma reisil, mis viis mu Tartust läbi Tallinna Hamburgi ja sealt Weimarisse (3. kuni 7. juunini), Weimarist Berliini (7. kuni 10. juunini), Berliinist Hamburgi (10. kuni 13. juunini) ja lõpuks Hamburgist Tallinna kaudu Tartu tagasi, aga ei avalda sellest ridagi. Las see jääb märkmikku. Avaldan hoopis valiku fotosid, mille tegin. Veel iial varem polnud ma, imelikul kombel, Saksamaal fotosid teinud. Ja ristin oma napi reisikirja … kiirtoitude järgi, mida kolmes linnas sõin. Sest see reis, kaunis kiire ju küll, oli minu jaoks kõike muud kui sõit mööda toidusedelit, ehkki mulle pakuti küllaga head ja paremat, ja vietnami kohv Prenzlauer Bergis vääriks tõtt-öelda omaette sissekannet. Aga ma ei ole teab kui kulinaarne tüüp. Ent kui meeldivad paigad ja sealsed inimesed, siis maitsevad ka nende toidud. Ja veel: Jumal teab, kas ma oleks Weimarisse, mis oli selle reisi ainsaks n-ö töiseks osaks ja teatud mõttes ka ettekäändeks, sõitnudki, kui poleks olnud kahte head inimest, Berliinis ja Hamburgis, keda ma tegelikult näha tahtsin, ning kelle nägemise Berliinis ja Hamburgis ma Weimari-sõiduga ühendasin.

Ometi, Weimaris olen ma alati hea meelega. See on paik, kus nüüd, juba aastaid pärast oma esimest sealviibimist, meeldib mulle nostalgitseda, aga see on ka paik, kust ma ikka ja jälle ka midagi uut leian. Veel iial varem polnud ma näiteks märganud, kui kohev ja rammus võib olla pihuvihma ajal varasuvine rohi Ilmi-äärses pargis (Park an der Ilm), või kui mõnus on istuda linnalossi (Residenzschloss) lähedal, Ilmi jõekese kõrgel kaldanõlval pingil, ja lugeda seal õhtul näiteks Joseph Rothi novelle. Tai restoran Karl-Liebknecht-Straße ja Friedensstraße nurgal, paigas, kust avaneb minu meelest haruldane vaade selle linna mitmepalgelisele ajaloole, oli küll vist lõplikult suletud, ja nood viletsad puumajad Buttelstedter Straßel, mida mööda kunagi linna ja korteri vahet rühkisin, lammutatud, aga õigupoolest polnud selles linnas tervikuna muutunud midagi, suuresti museaalne Weimar näib olevat paigas ja mõjub turvalisena. Klassikute skulptuurid ja majamuuseumid, hõlmikpuupood, pisut vulgaarse välimusega, aga maitsva tüüringi vorsti (Thüringer Rostbratwurst) müügiputkad, hubane provintsiteater südalinnas, kus seekord vaatasin “Võluflööti”, üsna hiljuti põlenud ja siis taastatud Herzogin Anna Amalia Bibliothek, mille rokokoosaali ma jälle ei jõudnud, ja palju muud. Alles on ka Buchenwaldi memoriaal kümnekonna kilomeetri kaugusel Ettersbergil, mille hiiglaslik mälestustorn siit-sealt all-linnast kätte paistab. Weimar, see on kokkuvõttes väga kodune koht.

Ja siis Berliin, Berliini peavaksalis kohtumine pärast pikki aastaid S-iga. Muretsesin rongis juba pisut, kas ma ta perroonil üldse ära tunnen. Aga ma tundsin ta ära muidugi kohe. Harjumatus rääkida temaga saksa keeles ja mitte hollandi keeles. Aga seegi harjumatus möödus. Tramm ja metroo, kõik see suurlinna masinavärk, siis tilluke kohvik tema ja D. elupaiga lähedal rohelise Helmholtzplatzi ääres — Prenzlauer Bergis, Berliini linnaosas, kus käisin esimest korda ja mis mind sedamaid lummas, ehkki algul ka pisut segadusse ajas. Õhtud S. ja D. pool Schliemannstraßel ja kohvikutes, kohtumised S. ja D. sõpradega, kes kõik midagi kirjutavad ja avaldavad, teevad plaane ja projekte, millest mõni põrub, aga mõni õnneks mitte. Vestlused raskuste üle, mis on seotud S. ja D. kirjastuse asutamisega. Õhtune sügavroosa taevas Berliini kohal, nahkhiir, keda S. tundis ja mullegi tutvustas, suure sisehoovi kohal laperdamas. Ühel päeval ootamatu kohtumine hea sõbraga Tartust Humboldt-Universitäti sisehoovil, kuhu olin läinud jalgu puhkama. Ööd Stubbenkammerstraßel, paar tänavat Schliemannstraßest edasi, D. vist enamasti tühjalt seisvas korteris, mida ta oli enne mu saabumist korda seadnud ja kus remont pole ikka veel lõppenud. Hüvastijätt S-iga Käthe-Kollwitz-Buchhandlungi ees. Millal küll uuesti kohtume? Kuulus karrivorst (Berliner Currywurst) enne rongile minekut. Putkanaine ei küsinudki: “Mit Scharf oder ohne?” Aga tuli scharf wie Sau. Lecker.

Hamburgis olin hulkunud juba õieti reisi esimesel päeval, kohe pärast lennukilt saabumist. Olin hulkunud tol korral, magamata, nagu ma olin, unetaolises seisundis, leidnud osalt mälu järgi, osalt vaistlikult tee ka Großneumarktile ja kiiganud Markusstraßelegi, ostnud seejärel kusagilt Thalia raamatupoest Daniel Kehlmanni värske romaani “Ruhm”, läbi vihma, Backfischbrötchen‘it süües, rongile läinud, ja minu unise pea jaoks segaseks jäänud ümberistumise käigus Kasselis, romaani äärepealt rongi unustanud. Nüüd, neli päeva enne reisi lõppu, uuesti Hamburgis, istusin parajasti õhtupoolikul Kleine Alsteri juures, kahe kotiga, ja jälgisin parte ning luiki toitvat vanameest, kui Rathausmarktile saabus lõpuks K. Ja Marinehofis, kus kohvi jõime, poolel teel tema ja T. poole Markusstraßel, tegin temast kaks väga õnnestunud fotot. Ja ma pildistasin Hamburgis veelgi, ent vähem paiku kui inimesi, ja vett pildistasin, Elbe jõge tuulises Blankeneses, kus me päev enne mu ärasõitu K-ga käisime, ja pildistasin taevast, kust neil päevadel kallas palju vihma, nii et retk St. Georgi koos C-ga, kellega ma esimest korda silmast silma kohtusin ja kes mulle Rolf Dieter Brinkmanni tekstikogu kinkis, lõppes raudteejaama taga kohvikus, kus ta oli ka alanud. Ja pilvi pildistasin, ja päikest ja muud. Ja vaatasin kinos Jim Jarmuschi uut filmi “The Limits of Control”, ühest õige isemoodi reisist jne. Ja hakkasin armastama kebabi (Tavuk Döner), ja ütlesin K-le Bartelsstraßel Lokmas, et kaalun tõsiselt kelnerikoha taotlemist mõnes Hamburgi türgi restoranis, et mitte tarvitseda taas nii ruttu ära sõita. Nägemist!

Warum die Zitronen sauer wurden

Heinz Erhardt, “Warum die Zitronen sauer wurden” (1969).

Heinz Erhardt (1909-79), ilmselt kuulsaim baltisaksa koomik, der wohl berühmteste Komiker baltischer Herkunft, dessen sprachspielerische Altherrenwitze ja machmal nicht ganz ohne sind. Sein Zitronengedicht wirkt jedenfalls … geradezu zugeschnitten auf mein zitronengelbes Blog.

P.S. Ah jaa, 5. juunil oli Heinz Erhardti 30. surma-aastapäev, sein 30. Todestag, und am 9. Februar jährte sich sein Geburtstag zum 100. Mal, oleks ta 100-aastaseks saanud. Das gibt zu (ge)denken …

Diesseits und jenseits des Embachs

Schwül ist es. Halbnackte und energische Menschen auf Straßen. Heute Abend in der Nähe der Marktbrücke, am Kanalstrand, zwei blutjunge Kaubamaja-Kassiererinnen, die sich in Zivil, also außerdienstlich, schlugen, an den Kleidern rissen und mit altbewährten Kraftworten, die schon im Wiedemann vorkommen, beschimpften. Wegen einer für beide Seiten unglücklich ausgefallenen Liebe, wie ich den Eindruck hatte. Liebevoll und wortreich ging es auch jenseits des Embachs zu, wo sich während der letzten Tage, dank dem Literaturfestival “Prima Vista”, allerdings eher Neuschöpfungen beliebt machten. Gestern Nachmittag Umberto Eco im überfüllten Konferenzsaal der Universitätsbibliothek. Welch ein Gedränge! Obwohl ich schon eine Viertelstunde vor seinem Auftritt da war, fand ich keinen Sitzplatz und musste während des etwa einstündigen Vortrags neben einer Tür stehen, vielmehr in der Tür, mit dem Rücken gegen die Wand gelehnt. Groß und bullig war der Semiotiker und Erfolgsautor, trotz seines ziemlich hohen Alters, und gewiss redegewandt, klug sowieso. Auf Englisch hielt er seinen Vortrag, und zwar darüber, wie er Bücher schreibt bzw. geschrieben hat. Klar erhielt er viel Applaus, verdientermaßen. Aber ich weiß nicht, die ganze Veranstaltung wirkte alles in allem ein wenig so, als gälte es, einen Popstar zu feiern. Was ja natürlich auch mehr oder weniger der Fall war. Festzuhalten bleibt: Die Fragen, die nach dem Vortrag gestellt wurden, waren nicht selten, na ja, vor allem herzlich wirr, vielleicht doch bedauerlicherweise, Popstar hin oder her. Einige wurden von wohl richtigen Verrückten gestellt, von Dorpats sagenhaften und schlagfertigen Originalgeistern, die niemals müde werden, das Rätsel, was die Welt im Innersten zusammenhält, zu ergründen. Ein undankbares Geschäft! Der Nachmittag war schwül. Semiotik zieht irgendwie Wahnsinnige an, habe ich manchmal gedacht. Stimmt, sie hat etwas Paranoides, pflichtete mir eine liebe Freundin aus Hamburg, der ich von der Eco-Feier erzählte, lächelnd bei. Ja, sie hat was, die Semiotik. Etwas Hoffnungsvolles und Gruseliges. Vielleicht etwas von einer Steinbrücke zwischen zwei Wolken. Von einer Steinbrücke, die nie ganz fertig wird, die es aber einst, so heißt es, gegeben hat.

—

P.S. Mõtlesin, et kirjutan ajaviiteks saksa keeles. Umberto Eco esinemine Tartu Ülikooli raamatukogus, millest siin peamiselt juttu on, oli natuke hull sündmus. Ja vahest sobibki sellest kirjutada ühes siinses väljasurnud, seega pisut tontlikus keeles, mida kasutavad kohaliku lingua franca‘na võib-olla veel vaid vanalinna kummitused …

Die Ehstländerin

Ich bin ein ehstnisch Mädchen;
Nicht schön ist mein Gesicht;
Doch dreh ich wie am Drätchen
Mich gleich der Sächsin nicht.
Auch sprech ich nicht so zierlich,
Wie man in Sachsen spricht;
Kurz, bin so steif manierlich,
Wie Automaten, nicht.

Ich habe nicht studieret
Im Miller und im Gleim,
Bin nicht romantisiret,
Und mache keinen Reim.
Auch wein’ ich keine Thräne,
Wenn mich ein Mückchen sticht,
Ja, was noch mehr, ich gähne
Dem Mond’ ins Angesicht.

Doch fühlt der Menschheit Leiden
Im Innersten mein Herz;
Beym Anblick fremder Freuden
Vergeß ich eignen Schmerz.
Ich brenne nicht vor Liebe
Für jeden Gekken an;
In mir weckt deren Triebe
Allein ein Biedermann.

Ich biete nicht dem Golde
Und Stammbaum meine Hand;
Mich reizt zum Minnesolde
Nur Tugend und Verstand.
O Mann mit diesen Gaben
Wirb ohne Scheu um mich!
Du sollst, du sollst mich haben!
Und ewig lieb’ ich dich.

Martin Heinrich Arvelius (1794)

—

Allikas: Die Ehstländerin. Untergelegter Text auf die bekannte Melodie des Liedes: Das Schwabenmädchen. – Gedichte von M. H. Arvelius. Leipzig: Paul Gotthelf Kummer, 1794, lk 57-58.

Baltisaksa luuletaja Martin Heinrich Arvelius (1761-1799) oli eestikeelsete rahvaraamatute autori Friedrich Gustav Arveliuse noorem vend. Mõlemad vennad osalesid aktiivselt August von Kotzebue menuka teatritrupi töös Paldiskis ja Tallinnas.

Ma ei tea, mis viisiga on too ammune švaabitüdrukust kõnelev laul, millele Arvelius viitab, aga “Die Ehstländerin” on lauldav näiteks Marlene Dietrichi “Ich bin die fesche Lola” (1930) viisil.

P.S. (20.4.2009). M. H. Arveliuse luuletuse eeskujuks on olnud saksa (švaabi) poeedi Christian Friedrich Daniel Schubarti (1739-1791) luuletus “Das Schwabenmädchen” (1775), mis algab nii: “Ich Mädchen bin aus Schwaben,/ Und braun ist mein Gesicht …”.

Harry Domela: Iga toll vürst

Jõudnud hotelli tagasi, märkasin, et inimesed kõnetavad mind üldiselt kui Kuninglikku Kõrgust. Juba hommikul, kui voodis lamasin, oli juhtunud, et äkitselt astus mu tuppa hotelliteener, kes tuli mulle minu portsigarit tagasi andma. Portsigaril oli kujutatud siniste husaaride vappi. Mitmekordsete kummarduste saatel ütles ta mulle: “Kuninglik Kõrgus ei tule ju ometi ilma sigarettideta toime.” Olin oma ülikonna harjamiseks välja riputanud ja portsigari taskusse jätnud. Mehe sõnadest täiesti pahviks lööduna kostsin: “Tühi lori! Me olime kord Kuninglik Kõrgus!” Nüüd pärast lõunat hotelli vestibüülis istudes pidin tunnistama, et minu imestusele ei taha kuidagi lõppu tulla. Keset kõiki neid Brandenburgi junkruid: igal pool pilgud täis andumust ja aukartust … Viibisin nagu uimas. Siiski meelitas mind teadmine, et tõmban enda poole kogu oma ümbruskonna aupaklikkuse. Ainult üks asi ei andnud mulle rahu: mäherdusse kimbatusse võisin ma siin sattuda, kui äkitselt ilmuks lagedale keegi, kes tunneb tõelist printsi! Iga hetk võis asi avalikuks saada. Asusin ma ju Berliinis, Potsdami aadli maailma keskel. Mulle oli selge, et kauemaks ma enam Habsburger Hof‘i jääda ei saa. Teiselt poolt peibutas mind mõte oma printsirollist tungiva vajaduseta mitte loobuda. Kõigele vaatamata oli liiga meeldiv ülimate austusavalduste pidev objekt olla. Mis oleks, kui pöörduksin tagasi Erfurti? Raha mul nüüd üksjagu oli. Mitte mingil juhul ei tohtinud ma oma aega tühja vedelemise peale raisata. Midagi pidin ma ometi tegema. Mis oleks, kui ma seda rolli nüüd teadlikult edasi mängiksin? Võtnud vastu kiire otsuse, tellisin pileti, et järgmisel hommikul lennukiga Erfurti tagasi sõita.

Sõit lennukis oli seletamatult ilus. Meie all päikesesäras põldude kontuurid, teravad, nagu noaga lõigatud, kaardileht kaardilehe järel, üksteise kõrval reas: ehtpreisilik. Peagi lendasime üsna madalalt üle kiiskava Elbe jõevöö. Siis ilmusid kaugusehämust Tüüringimaa voored, üles ja alla, hästi sujuvalt, kaetud siledate teede võrgustikuga. Lahkeilmelised külakesed, mille servas veisekarjad meie lennuki eest ummisjalu minema jooksid … Sünged kuusemetsad, ojad ja jõekesed orupõhjades looklemas. Seejuures tegi lennumasina mootor lakkamatult müra, nii et vestlus oli võimatu. — Weimar kaugvaates, peidus kahe mäeaheliku vahel, kastetuna sügisesärasse … Erfurt … ! Kui ma hotelli saabusin, oli parajasti vaba vaid üks viienda korruse tuba. Mis muud kui pidin selle võtma. Tuba oli lausa masendav. Ventilaator seina sees käis väsimatult ringi. Ma ei saanud magada. Nõudsin portjeelt teist tuba. Ta andis mulle ainult lubaduse teha, mis suudab. Õhtul hotelli vestibüülis istudes ja igavledes märkan, et minu juurde astub hotelli direktor ja tervitab mind. Palun tal istet võtta. Ta tänab ja nihutab lähemale ühe tugitooli. Avaldan oma imestust, et väikeses Erfurdi linnas on säärane suur hotell, mida poleks häbi võrrelda ka suurte linnade suurimate hotellidega. Seepeale seletab ta mulle, et Erfurt asub geograafiliselt otse Saksamaa südames, mistõttu toimuvat siin palju kongresse ja konverentse. Alles hiljaaegu olevat siin aset leidnud suur kokkutulek, kus olnud väga palju prominentseid tegelasi. “Kas see oli äriline või poliitiline üritus?” küsisin. “Nojaa, kuidas võtta, peaasjalikult vististi poliitiline. Saksa katoliiklaste kokkutulek. Aga andestage, parunihärra, kas minust oleks pealetükkiv, kui paluksin teil osutada mulle seda au ja minuga pudeli veini juua?” Vaatasin teda imestunult. Et ma polnud veel õhtust söönud, lükkasin pakkumise tänades tagasi. Ta näis olevat pettunud. Jätkasin meie vestlust: “Mis prominentsed tegelased siin siis olid? Vaimulikud, ilmalikud?” — “Peaasjalikult ainult ilmalikud, nagu Marx, Wirth, vürst Löwenstein, Stegerwald, Haslinde … ja nii edasi.” Äkitselt näis talle midagi pähe turgatavat. “Kõik härrased kirjutasid oma nime hotelli “Kuldraamatusse”. Kui see parunihärrat huvitama peaks, oleks mul hea meel seda parunihärrale näidata.” — “Liigagi armastusväärne! Küllap heidaksin allkirjadele meeleldi pilgu peale.” Tõusime püsti ja ta juhatas mu ärinõuniku erakontorisse. Kapist suurt, hinnalisse nahka köidetud raamatut välja võttes palus ta mul kirjutuslaua ääres istet võtta. Teatava pidulikkusega lõi ta raamatu minu ees lahti. Lehitsesime seda aeglaselt, lehthaaval. Igale lehele oli kirjutatud nimi. Nende seas oli väga kõlavaid, nimesid, mis kuulusid vürstidele, finantsaristokraatidele, tuntud poliitikutele ja kõrgetele sõjaväelastele. Lõpuks tulid pikas reas saksa katoliikluse prominentseimad esindajad: Wirth, vürst Löwenstein …, viimasena allkirjastatud leheküljel: “Marx, riigikantsler.” Direktor ei suutnud nüüd enam teatavat erutust varjata. “Jaa, Marx, Saksa Riigi kõrgeim ametnik, sellel leheküljel.” Ta pööras uue, veel ühegi sulejäljeta lehekülje. “Ja siia, siia peaks oma nime kirjutama üks kõige kõrgemaid tegelasi, inimene, kelle positsioon on võrdväärne riigikantsleri omaga, nimi, mille kõla on veelgi täiem.” Ta haaras sulepea pihku, kastis selle tindipotti ja ulatas mulle. “Me pidasime sellega parunihärrat silmas. Juhul kui parunihärra suvatseb nii lahke olla?!” Suurivaevu suutsin oma hämmingut varjata. “Marx – Korff?!” ütlesin ma. “Kuulge, see kontrast on nüüd küll liiga suur. Mis mulje võiks jätta riigikantsler Marxi kõrval üks lihtne parun Korff!” Direktor naeratas diskreetselt. “Aga kes muu peale Teie Keiserliku Kõrguse siis veel kõne alla tulla saaks?” — “Kes ma teie arvates õigupoolest olen …” — “Oo, meie tundsime Teie Keiserliku Kõrguse sedamaid ära.” — “Noh, kes ma siis olen?!” küsisin, ja otsekohe vastas tema: “Tema Keiserlik Kõrgus Preisimaa prints Wilhelm, kroonprintsi vanim poeg.” Õelalt ütlesin talle: “Teil on tõepoolest erakordselt terav pilk, härra direktor, seda ei või salata.” Võtsin sulepea ja kirjutasin ühe hoogsa tõmbega leheküljele nime: “Wilhelm, Preisimaa prints.” Lisasin veel kuupäeva ja andsin talle sulepea tagasi. Matkisin nime kirjutades edukalt endise keisri käekirja. “Kas ma tohiksin nüüd Teie Keiserlikku Kõrgust paluda, tähistamaks Teie Keiserliku Kõrguse meie hotellis viibimist, minuga üks pudel veini juua?” — “Meeleldi, aga pärast õhtusööki. Üks asi siiski veel: ma soovin, et mind ära ei tuntaks, niisiis edaspidi palun: parun Korff.” Direktor tegi kummarduse: “Täpselt nii, nagu Teie Keiserlik Kõrgus käsivad. Aga ma palun Teie Keiserlikku Kõrgust lubada minul Teie Keiserliku Kõrguse poole siiski Teie Keiserlikule Kõrgusele õiguse poolest kuuluva tiitliga pöörduda.” — “Meeleldi, armas direktor, kui see teile rõõmu valmistab. Ent säärasel juhul olgu ka tiitel õige: Kuninglik Kõrgus.” — “Väga hea, Kuninglik Kõrgus. Kas ma tohiksin nüüd Teie Kuninglikule Kõrgusele meie hotelli nimel tere tulemast öelda! Väljendan elavat soovi, et Teie Kuninglik Kõrgus jäävad meie juures rahule. Lubame näha vaeva ja sellele omalt poolt nii palju kui võimalik kaasa aidata.” — “Ma tänan teid,” katkestasin tema kõnevoolu. “Nüüd võime ju jälle alla minna.” Sügavalt kraapsjalatades tõmbas ta ukse lahti ja me astusime välja.

Järgmisel hommikul oli hotelli vestibüül inimestest tulvil. Igalt poolt kuulsin sosistamist: “Seal ta on! Ossa! Kui šikk!” Aupaklikud pilgud puhkasid minu peal. Minus oleks otsekui midagi prõksatanud. Tundusin endale nüüd sootuks teistsugusena. Minu küljest pudenes kõik lihtsa ja süütu Harry Domelaga seotu. Tajusin, nagu kasvaks mulle sootuks uus nahk. Tundsin ennast nii isoleerituna, nii suurena, uskusin enese uhkel sammul kogu selle ringisibava inimpuru kohal astuvat. Olingi prints, mis muud, iga toll vürst, ja täitsin oma rolli mind ennastki jahmatava endastmõistetavusega.

–

Tekst on tõlgitud väljaandest: Harry Domela, Der falsche Prinz. Leben und Abenteuer von Harry Domela. Im Gefängnis zu Köln von ihm selbst geschrieben. Januar bis Juni 1927. Berlin: Malik-Verlag, 1927, lk 198-202 (peatükist “Liebe des freien Manns”).

P.S. Baltisaksa literaadi Harry Domela raamatust “Valeprints” (“Der falsche Prinz”) olen tõlkinud oma blogisse juba varemgi ühe lõigu (“Harry Domela: Tänav”, 30. 11. 2007). Seal on ka pikem ülevaade tema elust.

Pärast Läti iseseisvumist verinoorelt kodumaalt lahkuma sunnitud baltisakslane Harry Domela (1905-1978?) pidas Saksamaal aastaid puruvaest hulgusepõlve: polnud tal Saksamaal sugulasi ega olnud tal ka mingit kodakondsust. Kuid tal oli hea kasvatus ja eksootiline balti aktsent, nii et pärast aastaid tänaval virelemist tuli ta mõttele hakata esinema balti aadlikuna (baltisakslaste valdav enamus ei olnud aadlisoost). Ta kasutas tuntud balti aadliperede nimesid ning nüüd avanesid talle praktiliselt kõik uksed ja südamed. Ja väga peened seltskonnad. Kui tänapäeval seostub Baltikum Saksamaal muu hulgas hirmuga Ida-Euroopa barbarihordide ees, siis pärast Esimest maailmasõda elasid veel kujutlused siinsest isevärki arhailisest aadlimaailmast, kõigist neist peenetest kommetest, teatavast suveräänsest härrandlikkusest, mida on Baltikumis hiljemgi harrastatud — ja mida omal ajal minu meelest näiteks Gerhard Schröder Lennart Mere juures ühelt poolt küll imetles, teiselt poolt aga jälestas ja kartis.

Nii et Domela oleks võinud rahumeeli piirdudagi mõne krahv von der Recke või vürst Lieveni identiteediga ja mõnda aega ilusti ära elada, lasta end võõrustada, kostitada ja poputada parimates hotellides ja uhkeimates üliõpilaskorporatsioonides. Kuid süües kasvab isu: kui 21-aastane Domela end 1926. aasta sügisel Erfurdi hotellis Erfurter Hof parun Korffi nime all sisse kirjutas, hakkasid peagi käima sosinad, et tegemist on Saksa kroonprintsi pojaga, kes reisib inkognito. Saksamaa oli küll juba mitmendat aastat vabariik, kuid austus kroonitud peade ja üldse aristokraatide vastu elas ühiskonnas õige visalt edasi. Domela võttis pakutud printsirolli vastu ja mängis seda väga edukalt mitu kuud, kuni asjaga hakkas tegelema Saksa luure — kuuldused “troonipärijast” olid kõigele vaatamata levima hakanud. Domela põgenes nüüd Erfurdist ja üritas Prantsusmaale võõrleegioni pääseda. Aga enne ta vahistati. Seitsme kuu pikkuse vangistuse ajal kirjutas ta oma kirjust elust raamatu, mis ilmus mainekas kirjastuses ja sai sedamaid bestselleriks. Ja pool Saksamaad naeris.

Kujutlusvõimes on midagi hämmastavat. Harry Domela ei sarnanenud kuigivõrd prints Wilhelmiga, kelleks teda peeti — kes ta usuti ja loodeti olevat. Kelleks mind peetakse, see on alati huvitav küsimus. Ja veel: kas ma suudan mingilgi määral seda, kelleks mind peetakse, mõjutada? Kas see, kelleks mind peetakse, mõjutab mind? Ja siis muidugi: kes olen ma õieti tegelikult? Ja lõpuks: kas see, kes ma olen, ja see, kelleks mind peetakse, peaksid tingimata kokku langema, kas see on üldse võimalik ja kas selle nimel on vaja alati vaeva näha? Alati peetakse kedagi kellekski. Suurpettur Harry Domelaga seoses meenub mulle muidugi see, kuidas mõni aasta tagasi ühel Tartu kirjanduskonverentsil, mis tiirles kolme Keyserlingi loomingu ümber, astus pärast hommikusi ettekandeid — kuulajad ja esinejad kiirustasid lõunakohvile — minu juurde kunagine Saksamaa suursaadik Eestis, juba vanemas keskeas baltisaksa aadlik, ja küsis, kas tal on au kõnelda Alexander von Keyserlingiga. Kahetsesin oma suutmatust nii kõrgetele ootustele vastata, mispeale suursaadik mulle selgitas, et kõnealune Keyserling või Keyserlingk (ma ei mäleta enam, kumb) olevat Kanadast või USA-st, kus ta elavat, küll konverentsile kutsutud, nagu mitmed teisedki sellest suguseltsist, aga ta polevat kindlat nõusolekut andnud. Igatahes olevat suursaadikul infot, et noor krahv võivat siiski saabuda, võib-olla ette teatamata. Ja ettekannete ajal tundus talle, et oodatud külaline võiksin olla just nimelt mina … Amüsantne lugu kõditas loomulikult tublisti mu ego ja lõbustas mind terve päeva. “Aga kuulge, kes te siis tegelikult olete?” küsis suursaadik pärast oma eksituse ilmsikstulekut. Sest tal oli taktitunnet, ja küllap ka siirast huvi. Nii me jutule saimegi.