Eisbär

Nouvelle Vague, „Eisbär“ („Bande à Part“, 2006). (Originaal: Grauzone, 1980).

Neue Idee

PeterLicht, „Neue Idee“ („Das Ende der Beschwerde“, 2011). Koduleht ka.

R. W. Fassbinder: Tee tagasi

Ma ei näinud teda enam kunagi, seda väikest tüdrukut. Ma polnud enne, viimasel ööl, maganud. Igavesti kestev vihm muutis mind täiesti närviliseks ja kuidagi tahtetuks, jättes mu ilma korrastatud mõtlemisvõimest. Öö oli olnud soe, nii soe nagu vihm, mida mitu nädalat kallas. Olin õhtu varem ühes restoranis korralikult söönud ja siis läbi vihma koju läinud. Peaaegu kuumalt voolas vesi mööda mu nägu alla ja tungis hästi aeglaselt minu sisse. See mõjus mulle ebamugavalt, isegi tüütult. Järgnenud öö oli olnud julm. Lakkamatult ladisesid piisad mu ajusse, vähkresin ühelt küljelt teisele ja muserdusin lootuses magama jääda. Mõned korrad tõusin ma jalule ja jõin klaasi õlut, külma õlut jääkapist, see tegi mind lühikeseks ajaks jälle värskeks. Aeglaselt, väga aeglaselt roomas ligemale hommik, öö muutus päevaks, halliks argipäevaks. Jälle oli taevas vihmapilvi täis, ja juba varahommikul lasus linna kohal rusuv leitse. Mind vaevas kohutav peavalu, üks sootuks uus tunne oli mind vallanud, üks hoopis ootamatu vastumeelsus, mõõdutu labiilsus. Mulle oli kõik ükspuha, tahtsin vaid rahu ja vaikust. Tee töö juurde tahtsin maha käia jalgsi. Minust lendas mööda inimesi, linna määras rahutus, vaat et ogaruse taoline, ruttu, kõik peab käima ruttu, ruttu tööle, ruttu palju raha teenima, ruttu, ruttu. Kiirus on fantoom, millest tuleb jagu saada, enne kui ta meist jagu saab. Tõtlik hingeldus, katkendlikud sõnaräbalad, kriuksuv tramm, vaikne, soe vihm, autod, pidurdavad, tuututavad, rutt. Peatänaval kõnetas mind üks väike tüdruk. „Kas te lähete tööle?“ Pooleldi lõbustatult, pooleldi pahaselt vaatasin alla tüdruku poole. Mul pidi olema seejuures väga rumal ilme, sest väike tüdruk naeris, klaasselget, hõbedast naeru. Muidugi lähete tööle, kes siis täna ei läheks? Ta võis olla umbes üheksa-aastane, tal oli seljas helesinine kleidike, ja paremas käes hoidis ta sama värvi vihmavarju. Kas lubate, ma saadan teid? Ainult natuke maad? Ikka veel olin ma nii hämmeldunud, et unustasin sootuks vastata, aga ta ei paistnudki olevat mingit vastust oodanud, sest ta sammus uhkelt ja täie endastmõistetavusega minu kõrval. Ma ei märganud (võib-olla ma ei tahtnudki), et ta oli pööranud valesse suunda, mitte mu töökoha poole, vaid vanalinna, kordagi kõhklemata. Tükil ajal ei lausunud ta sõnagi, ja mul oli tunne, et teda polegi enam olemas, kuid siis ütles ta täiesti ootamatult, et tal on kõht tühi. Vaatasin talle kohkunult otsa ja küsisin siis, mille isu tal on. Miks ma õigupoolest ei võiks talle midagi süüa osta? Kui tal on kõht ometi tühi. „Ah, tegelikult ma ei teagi, mille isu mul on, nii raske on midagi soovida.“ Ägestusin nüüd tahtmatult. „Noh aga seda, mida sa tahad, pead sa ikka teadma.“ Ta vaatas kohkunult minu poole üles ja ütles, suu peaaegu nutuvõrus: „Ega sa ei pea mulle midagi ostma, kui sa ei taha.“ Ütlesin seepeale väga sõbralikult: „Ei, ma ostan sulle hea meelega. Ainult et sa pead ütlema, mida sa tahad.“ Nüüd naeris ta jälle: „Ah jaa? Tahaksin kangesti limonaadi!“ „Limonaadi? Minu arust oli sul ikka kõht tühi?“ Ta vaatas maha ja arvas: „Tead, ma mõtlesin ümber. Ma tahaksin limonaadi, sidrunilimonaadi.“ Otsisin pilguga poodi ja rahustasin teda: „Muidugi mõista võid sa ka sidrunilimonaadi saada. Tahad õunakooki ka?“ — „Jah, õunakooki tahan ka.“ Ta juhtis mind vanalinnas edasi, läbi kitsaste tänavate, mööda inetutest majadest, mis jätsid halli päeva tõttu veelgi inetuma mulje. Tõin siis ühest poekesest limonaadi ja tüki õunakooki. Aga vahepeal oli ta ümber mõelnud, ta ei tahtnud enam midagi. Sõin siis kõike üksi ja rüüpasin limonaadi peale. Natuke aega hiljem ütles ta, et varsti tuleb laste mänguväljak, ja et ta tahab sinna minna. Sinna polnud ka enam jäänud palju maad. Väljakut raamisid leinapajud, ja seal oli palju mängurajatisi. Kiiged, turnimispuud, räpane liivakast, kestvast vihmast mülgastunud. Mängivad lapsed oleksid sünget atmosfääri rikkunud ja ma rõõmustasin, et ühtegi polnud. Nii olime täiesti üksi. Polnud isegi vanaisasid ega vanaemasid, imelikul kombel, samas kui nad muidu, kududes ja sigareid suitsetades, täidavad kõiki mänguväljakuid. Istusime ühele märgadest pinkidest, aga meil polnud sellest lugu, sest olime niigi läbimärjad. Kaua valitses vaikus, nautisin värsket õhku, minu peavalu ja ebakindlus olid kadunud. Siis ütles ta järsku: „Jutusta mulle midagi.“ Jutustada? Mida küll oskan ma jutustada ühele väikesele tüdrukule? „Jah, aga mida sulle siis eriti kuulda meeldiks? Mõnda lugu?“ Olin veendunud, et ta nõuab nüüd „Hansukest ja Gretekest“ või „Lumivalgekest“, aga tema ütles ainult: „Ükskõik mida. Mis sul parajasti pähe tuleb.“ Aga ka sellest ei saanud ma veel inspiratsiooni. Päev oli hall, muusikata, vihma sadas monotoonselt, mõttetult, ka tüdruk näis olevat mõttetu, elu, rõõmuta, unenägu oli katki, verele kistud. Ja nii ma alustasin. Algul puterdades, aga siis selgelt ja kindlalt: „Oli kord üks noor mees, kes tahtis jõuda kõrgele, ta tahtis kunstnikuks saada. Kunstnikuks! Nojah — ta maalis täitsa hästi, ta oskas ka kirjutada — päris toredaid salmikesi — jah — salmikesi. Aga kõigel puudus täiuslikkus, ta pidi veel enese kallal tööd tegema, aga seda ta ei osanud ega tahtnud, sest ta oli jonnakas, kõige suhtes üleolev, ja nii juhtus, et ta lihtsalt lõpetas kunstnikuks olemise. Ta unustas ära, et talle oli suurt tulevikku ennustatud, ta ei tahtnudki enam sellesse uskuda. Seetõttu üritas ta saada näitlejaks. Sellega läks alguses ka täitsa hästi, ta mängis hästi, aga liiga isepäiselt, ja tema õpetajatele tema mängulaad ei istunud, nad laitsid maha kogu tema plaani. Aga nii oligi vast kõige parem, sest kui inimene võib midagi nii ruttu lõpetada, siis pole see talle ka eriti tähtis. Ja nüüd leidis ta end täiesti uuest olukorrast. Kõik oli läinud viltu, kõik. Kas ta tahtis või mitte, nüüd tuli tal leida endale elukutse, päris harilik elukutse. Raske asi inimesele, kes pole õppinud muud kui olema kunstnik. Ta taotles müüjakohta ühes raamatukaupluses. Ta võeti tööle, ta tõestas end, aga ta sai õnnetuks, talle ei pakkunud see elukutse midagi, see muutis ta rahulolematuks. Aga ta pidas vastu, ja ta peab vastu tänase päevani. Või? Maailm on nii alatu, et elu annaks võrrelda ainult võitlusega. Mis sa arvad?

Mul tuli naer peale. Tüdruk oli magama jäänud. Mida muud ma oleksingi võinud oodata? Hakata oma rumala looga väikest tüdrukut piinama! Aga tal oli kindlasti und vaja, kui ta suutis märjal pargipingil ilma pikemata magama jääma. Mõlgutasin ise veel edasi kõige ja eimillegi üle. Maailm on ilus, on puid, värve, armastust, on kevad, päike, ennekõike päike. Aga maailm on karm ja alatu, salalik. Või äkki võib temast jagu saada? Kas mul peaks olema äkki võimalik iseendast ja maailmast jagu saada? Võtan kätte ja hakkan vastu kõigele kurjale, hakkan jälle elama, elama. Üleni mõttesse vajunult tõusin püsti ja läksin päikese poole, selle päikese poole, mida ma vajasin. Läksin edasi läbi vihma, sügise, surnud lehtede, kollaste ja punaste. Ma teadsin nüüd, mida teha tahan: kirjutada, jälle kirjutada, ma hakkan enda kallal tööle, hakkan võitlema, ma pean hakkama võitlema, aga ma tahan ja ma suudan. –

Ruttu oli see päev mööda läinud, olin väsinud, ja minu valu oli kadunud. Lõpuks ometi saan ma jälle magada, saan rahul olla, võib-olla õnnelik? Natuke aega enne uinumist meenus mulle jälle tüdruk. Kas teda oligi üldse olnud? Ma ei või seda täie kindlusega öelda.

Tõlgitud originaalist: Der Weg zurück. — Fassbinder, Rainer Werner. Im Land des Apfelbaums. Gedichte und Prosa aus den Kölner Jahren 1962/63. Hrsg. von Juliane Lorenz und Daniel Kletke. München: SchirmerGraf Verlag, 2005, lk 91–95.

Saksa filmirežissöör Rainer Werner Fassbinder (1945–1982) kirjutas selle teksti väga noorelt — umbes 16-aastaselt, olemata siis veel muidugi režissöör. Fassbinder köitis mitukümmend masinakirjas luuletust koos mõne proosapala ja kahe kuuldemänguga käsitsi kokku (kaks köidet: „im land des apfelbaums“, 1962 ja „im land des apfelbaums II“, 1963), kasutas esi- ja tagakaanel illustratsioonideks Marc Chagalli motiividega postkaarte (muu hulgas siin postituses kasutatud guaššmaali „Les Mariés de la Tour Eiffel“) ja pühendas teose emale. Trükki jõudsid need tekstid hoopis hiljem (2005).

Fassbinderilt Tsitronkollases (1. märtsil 2008) veel: „Fassbinder emaga demokraatiast“, s.o vestlus 1977. aastast.

Rüdiger Safranski: Hitleri mõttepuder

On saanud harjumuseks rääkida Hitleri „segasest“ mõttepudrust. Õigupoolest aga ei ole ta mõtted „segased“. Kohutav nende juures on pigem halastamatu järjekindlus, millega mõnest paranoilisest eeldusest arendatakse loogiliselt välja terve süsteem ja tegutsemisstrateegia.

Loodus on „julm“, selgitab Hitler „Minu võitluses“ („Mein Kampf“). Elutandril võib läbi lüüa ainult tugev, loodus nõrkadele kaasa ei tunne, nemad peavad hukkuma. Kui „patsifistlik-humaansed ideed“ peaksid valitsema pääsema, siis oleks tagajärjeks degenereerumine. Kaastundlik inimkond mõistaks enese ise hukatusse.

„Eks mõni või siinkohal muidugi naerda, aga see planeet kulges juba miljoneid aastaid laotuses ilma inimesteta, ja võib kunagi jälle kulgeda niisamuti, kui inimesed unustavad, et nad ei võlgne oma kõrgema olemasolu eest tänu mitte mõnede hullude ideoloogide ideedele, vaid raudsete loodusseaduste tunnetamisele ja valimatule [rücksichtslos] rakendamisele.“

Loodus on moraalselt indiferentne ega jaga headele meelsustele auhindu. Tema seadused on julmad, ütleb Hitler. Mõrvarlikus olelusvõitluses kehtivad enesealalhoiu ja tugevamate valiku seadused.

„Lõpus võidab igavesti ainult enesealalhoiuinstinkt. Tema toimel sulab niinimetatud humaansus kui rumaluse, argpüksluse ja upsaka targutlemise segu väljendus nagu lumi märtsipäikese käes. Igaveses võitluses on inimkond suureks saanud – igaveses rahus läheb ta hukka.“

Kuid Hitler ei lepi selle mõttelageda olelusvõitluse kujutluspildiga. Eluvõitluse ajel edenenud evolutsioon on sünnitanud nimelt ühe eriti kõrgelt arenenud inimtõu – aarialase.

„Ta on inimkonna Prometheus, kelle valevast laubast on kõigil aegadel sähvinud geeniuse säde, üha uuesti süüdates toda tuld, mis tunnetusena valgustas vaikivate saladuste ööd ja lasi nõnda inimesel rühkida üles mööda teed, mis viib ta sellesinase maa teiste olendite valitsejaks.“

See inimtüüp on koguni tõenduseks sellest, et loomine pole veel lõppenud. Sest inimene seisab bioloogiliselt teelahkmel. Uute teisendite piirjooned juba aimuvad. Üks langeb koos seniste inimestega alla, teine kerkib neist kõrgemale.

„Jumalinimene ja massiloom – nii nimetaksin ma neid teisendeid … jumalad ja loomad – niisugune on maailm, millega täna silmitsi seisame, ja kui elementaarselt lihtsaks muutub kõik.“

Et aga see „jumalinimene“ domineerima pääseks, tuleb teda tõulise „saastumise“ eest kaitsta ja anda tema käsutusse küllaldaselt eluruumi. Poliitika on oma tuumalt biopoliitika. Geopoliitika – s.o plaan eluruumi vallutamiseks idas – ja kõik muud poliitilised arvestused on selle tuletised. Hitler visandab poliitika, mis mõistab end bioloogilise evolutsiooni ämmaemandana. Ses mõttes oli ka Nietzsche kuulutanud „Suure Poliitika“ vajalikkust – oma võimufantaasiate deliiriumis. Selle „Suure Poliitika“ laval näeb Hitler end teotsemas.

Oma „bioloogilise poliitikaga“ on Hitler teinud teoks projekti, millest 19. sajandi lõpp oli juba unistanud. Asjaolu, et Hitler astus biopoliitika lävest üle, muudab natsirežiimi minevikuks, mis ei möödu niisama lihtsalt. Sest küllap saame veel näha, kuidas moodsad bioteadused hakkavad poliitikat kiusatusse saatma. Inimese muutmise, aretamise ja „parandamise“ projektid saavad jälle tuult tiibadesse. Tulevikule ei ole ähvarduseks mitte niivõrd rahvusfašismi kordustrükk, vaid pigemini moodne „biofašism“ — töö inimmaterjaliga piiritu tehtavuse vaimus. Uuel tehnoloogilisel tasemel ja ülerahvastatuse taustal on eugeenikal ja „eluvääritu elu“ hävitamisel väljavaadet uuesti teemaks tõusta.

Nagu öeldud, oli 19. sajand hakanud unistama bioloogilisest tööst inimmaterjaliga. Loodusteaduste võidukäigu elevuses hakati juba siis uskuma sotsiaalsete probleemide „teaduslikku“ lõpplahendusse ja oldi valmis traditsioonilist suhet teaduse ja moraali vahel ümber pöörama: moraal ei pea enam teadust takistama, vaid talle järgnema ja piirduma moraalste põhjenduste tagantjärele leiutamisega.

Hitler oma biopoliitikaga, oma „uue inimloome tahtega“ on „teadusliku“ ajastu sünnitis. Tema juures segunevad bioloogia, kosmiline paatos ja must gnoosis: et loodus ei tunne paigalseisu, nagu Hitler seletab, siis eksisteerib ainult edasiareng või taandareng, mis viib lõpuks planeedi kõrbestumiseni. Kui elusa võimendamine „aarialase“ kultuuriloova teo läbi soikub või kui seda pärsitakse, siis viib see selleni, et planeet tiirutab jälle üksi ja mõttetult „maailmaruumiöös“. Hitler manab silme ette pilte titaanide kosmilisest võitlusest selle manihheistlikus valguses ja varjus: aarialasest valguskujul on luciferilik vastaline – juudid. Nood kehastavad elulagundavat printsiipi puhtal kujul, nad on „pisikud“, maailmaruumi haigusttekitav ropp seeme. Kui seda „haigusidu“ ei hävitata, läheb „kõrgem“ elu paratamatult hukka. Selle sallimise korral rikuks inimene nurjatult „olemasolu jumalikku seadust“ ja aitaks kaasa uuele „paradiisist väljaajamisele“.

See asjade käik kosmilis-metafüüsiliselt tõlgitsetud tagamaailmas evib Hitleri meelest aktuaalset aspekti. Sest valguse ja pimeduse jõudude vahel käiv „titaanlik“ võitlus on sel ajaloolisel silmapilgul jõudnud parajasti otsustavasse järku. Ähvardab Õhtumaa hukk. Hitler maalib süngeid pilte moderniseerumise õudustest, oma isiklikest deklasseerumishirmudest ja konservatiivses kultuurikriitikas laialt levinud foobiatest: perekonnameel ja truudus on taganenud seksuaalse rahulduse ja selle vohamise ees; linna Moolok muudab indiviidid juurtetuks; raha surub kõrvale vaimu, majandusmeelsus võidutseb. Materialistlik mõtteviis on kaks hiiglaslikku maamassiivi — Venemaa ja Põhja-Ameerika — juba orjastanud – bolševistliku ja kapitalistliku märgi all. Selle taga peitub aga ühtne printsiip, koondatud jõud: „juutide ülemaailmne vandenõu“.

Hitler teab väga hästi, et juutluse käsitamisest rassimõistete abil selle kõige põhjendamiseks ei piisa. Seetõttu selgitab ta vestluses Rauschningiga*, et rangelt „geneetilisest vaatevinklist“ pole juudi rassi olemas, tegu olevat pigem „vaimu ühtsusega“, vaimse iseärasusega, mida ei determineeri üksnes bioloogia. Selle „vaimse“ printsiibi identifitseerimise ümber, mis tuleb „välja praakida“, Hitleri mõtlemine tiirlebki.

Gunnar Heinsohn** on ühes oma kaugeltki mitte piisavat tähelepanu pälvinud uurimuses Auschwitzi eeldustest seadnud oma analüüsi keskmesse just need Hitleri kavatsused. Heinsohni tees kõlab nii: Hitler tahtis planetaarses mõõtkavas taastada rahvaste hävitamise „õigust“, sest seistes silmitsi väidetavalt kiduvate eluruumidega, pidas ta seda rahvuslike ja rassiliste inimrühmade enesekehtestamisvõitluses möödapääsmatuks. Juudid kui „vaimne“ rass ei osale selles võitluses üksnes konkurentidena, lugu on veelgi hullem: nad üritavad ellujäämiseks vajalikku võitlusvalmidust halvata – kümnes käsus sätestatud tapmiskeelu abil. Enne „elu pühaduse ja võõra kaitse universaalse eetika rajamist“ (Heinsohn) olevat Hitleri veendumuse kohaselt valitsenud teistsugused normid, ja needsamad julmad normid peavad inimkonna hukkumise karistuse ähvardusel hakkama taas valitsema. Hitler ei taha astuda juudilikust tapmiskeelust üle mitte ainult üksikjuhtumil, vaid ta tahab selle ületada süstemaatiliselt. Heinsohn tsiteerib sellekohast lõiku Hitleri vestlustest Rauschningiga:

„Meid ootab ees tohutu murrang moraalimõistetes ja inimese vaimses orientatsioonis. Meie liikumisega on viidud lõpule alles keskmine ajastu, keskaeg. Me lõpetame inimkonna eksitee. Siinai mäelt saadud käsulauad on oma kehtivuse kaotanud. Südametunnistus on juutide leiutis.“

Hitler tahtis kaotada ühte moraali, hävitades füüsiliselt tema „leiutajad“ ja „kandjad“, juudid. Ja see moraal tuli hävitada, võimaldamaks teisi plaanitud ja seejärel ka teostatud suurejoonelisi mõrvaaktsioone idaaladel, „etnilisi puhastusi“.

„Meil on kohustus rahvaid kaotada, nii nagu meil on ka kohustus saksa rahvastiku eest kohaselt hoolitseda. Tuleb töötada välja rahvaste kaotamise tehnika. Küsite nüüd küllap, et mis tähendab „rahvaid kaotama“. Kas ma tahan terveid rahvahõime kõrvaldada? Just nimelt, umbes nii, sellega asi lõpeb. Loodus on julm. Seepärast võime seda ka meie olla …“

Rauschningi üles tähendatud vestluste autentsust on vaidlustatud. Arutelu selle üle on viljatu-akadeemiline — lihtsalt seetõttu, et Hitler ei ole, nagu teada, kõigi neis vestlustes arendatud plaanide ja ideede teostamiseks jätnud üritamata midagi. Hitleri poliitika ise on nende vestluste autentsuse tõestus.

Nagu mainitud, on Hitleri süsteem tuletatud järjekindlalt teatud kindlatest eeldustest. Tuleb lisada, et need eeldused, nagu aaria tõu kõrgemat väärtust ja juudi tõu pisikuloomust puudutav, on mõistagi paranoilised. „Tõega“ pole sellel kõigel midagi pistmist. Hitleri triumfis ilmneb tema „tõe“ täielik pankrott poliitikas. Hitleri poliitika ei rajane tõele, vaid on edukas katse paranoiat selle teostamise läbi tõeks teha. Selles mõttes on Hitler oma maailmavaate verifitseerinud. Ta oli loonud enesele tegelikkusest kujutluspildi ja üritas siis tegelikkust selle kujutluspildi kohaselt kujundada. See läks tal korda siis, kui ta sai kogu ühiskonna koos selle institutsioonide ja aparaatidega enda kätte. Inimesed, kelle üle ta võimu omandas, andsid oma panuse ajaloo instseneerimisse ja eksekuteerimisse – kui usklikud, käsualused, nõustuvad abilised, ärahirmutatud, ükskõiksed. Selle ühiskonna „ühendatud kõlbelised jõud“ (Goethe) ei suutnud igatahes ettevõtmisele lõppu teha. Tavaliselt lahutab paranoia inimese tema ümbrusest, ta isoleerub ja eraldub. Hitleri juhtumi õõvastavus seisneb selles, et ta ületas paranoia üksilduse seeläbi, et muutis oma paranoia edukalt ühiskondlikuks. Hitleri järgimiseks leidus erinevaid motiive, ent see ei muuda midagi tulemuses, et siin osales paranoilise süsteemi tegelikkuseks muutmisel kogu ühiskond.

Nietzsche, kelle tema sisemaailma koopas viimaks vägivallafantaasiad murdsid, hävitas üksnes imaginaarselt maailma, mis tema omaga kokku ei sobinud. Tulevase üliinimese ülesandeks olevat, nagu ta kuulutas, „omandada too suuruse tohutu energia, et miljonite äbarike aretamise ja teisalt hävitamise läbi kujundada tulevast inimest“. Ka Hitler lõpetab Riigikantselei all punkris omamoodi koopas. Aga tema vägivallafantaasiad said tegelikkuseks, nad plahvatasid temast välja. Ta hävitas tõepoolest kogu maailma, mis tema omaga kokku ei sobinud. Purustatud Euroopa, miljonid sõjas langenud, miljonid mõrvatud.

Hitler ei kavandanud küll miljonite ohvritega juutide mõrva üksipulgi. Selle, kuidas mõrvamine teostada, jättis ta hästi organiseeritud haldusaparaadi, teadusliku ja planeeriva intelligentsi, tööstusliku võimekuse ja sõjalise löögijõu mureks. Aga see, et massimõrv peab toimuma, oli tema plaanide kõigutamatu siht. Hitler lasi mehhanismidel ja vastavatel „sundkäikudel“ oma plaanide realiseerimiseks töötada. Ja kui kõik oli kadunud, sedastas ta oma poliitilises testamendis suure rahuldustundega, et on osutanud inimkonnale juutide hävitamisega suure teene.

Kui täna räägivad ajaloolased „kumulatiivsest radikaliseerumisest“ (H. Mommsen) üksikute otsustajate ja toimevaldkondade vastas- ja koosmõjus, siis muudavad nad otsustava hävitustahte taas süsteemi anonüümseks mõjuks. Sel moel moondatakse ajalugu [Geschichte] taas asjade käiguks [Geschehen] ja hoidutakse rahutukstegevast tõdemusest, et ajalugu teevad vahel ka kujud, keda Goethe nimetas „deemonlikeks“.*** Rahvapedagoogilistel põhjustel on seda mõtet ajuti tõrjutud: nõnda taheti takistada vastutuse kõrvaleheitmist. Kuid selle takistamiseks piisab ühe põhimõtte teadvustamisest, mille kunagi formuleeris Hannah Arendt: üksikinimene kannab vastutust ka oma kuulekuse eest.

(Tõlgitud teosest: Safranski, Rüdiger. Das Böse oder Das Drama der Freiheit. Frankfurt/Main: Fischer, 2008 (1. tr. 1999), lk 277–284.)

Mida teha minevikuga („Neli minutit“)

On väga tänuväärne, et Tartu Saksa Kultuuri Instituut näitas paar päeva tagasi Chris Krausi filmi „Neli minutit“ („Vier Minuten“, 2006; 112 minutit). Sest on just see film Krausi nime režissöörina tuntuks teinud – selle eest 2007. aastal parima mängufilmi kategoorias pälvitud Saksa filmiauhind (Deutscher Filmpreis) pole tõesti tühine saavutus. Aasta varem oli sama auhinna saanud näiteks Florian Henckel von Donnersmarcki „Teiste elu“ („Das Leben der Anderen“), aasta hiljem Fatih Akini „Taeva äärel“ („Auf der anderen Seite“) – mõlemad filmid on ka Eesti kinodes jooksnud. Ja näiteks 2001. aastal sai auhinna Christian Petzoldi „Sisejulgeolek“ („Die innere Sicherheit“), millest kunagi siinsamas kirjutasin.

Juba eakas klaveriõpetaja Traude Krüger (Monica Bleibtreu), kes on aastakümneid naistevanglas töötanud, kohtub ühel päeval 20-aastase vangi, tapmise eest süüdi mõistetud Jenny von Loebeniga (Hannah Herzsprung), kes on klaverimängus ootamatult andekas – ja kes õpetajat õieti nagu ei vajakski. Preisilikult range, nii endalt kui ka teistelt jäägitut distsipliini nõudev Traude ja mässuline Jenny lähenevad klaveritundides, mille eesmärgiks on Jenny osalemine noorte pianistide konkursil, üksteisele samm-sammult, üle kivide ja kändude.

See lähenemine on vabastav nii Traude kui ka Jenny jaoks. Sest mõlemad naised on kinni oma minevikus (mida vangla tegevuspaigana muidugi ka sümboliseerib). Ja nii on viimaks raske vastata küsimusele, kes on siin õieti kelle õpetaja ja kes on õpilane. Vaataja, kes jälgib filmi kui meistri ja jüngri ühist hoovõttu suureks võiduks (seda laadi süžeega filme on eriti Hollywoodi kinos toodetud loendamatul hulgal), peab pettuma: kui „Neljas minutis“ millegi üle võit saavutatakse, siis tontliku mineviku, ühe varjupildi üle, mis inimesest tihtipeale lahti ei lase ja millega ka inimene ise, olgu ohvri- või süüdlaserollis, kaldub samastuma.

Selles seoses meenub mulle, mida Slavoj Žižek on öelnud uue alguse võimalikkuse kohta. Žižek, kes on veendunud ateist, hindab ometi kõrgelt kristluse emantsipatoorset jõudu, evangeeliumides kuulutatud väljavaadet alustada puhtalt lehelt. Ükskõik, mida arvata kristlusest, tuleb ju möönda, et mingit uue alguse võimalust pakutakse moodsas maailmas harva (või just naeruväärselt sageli; jah, Arne Merilai küsimus ühes juba ammuses kirjandusseminaris pole minetanud aktuaalsust: „Millal saab hambapasta lõpuks valmis?“). Žižek vastandab selle ühele teisele hoiakule, mis aheldab inimese mineviku külge ja mida ta nimetab paganlikuks:

Even in ancient Greece, you don’t find that – this idea that the world can be turned on its head, that we are not irreducibly bound by the chains of our past. The past can be erased; we can start from the zero point and establish radical justice, so this logic is basically the logic of emancipation. [---] So the point is not to return to the Church, to rehabilitate Christianity, but to keep this certain revolutionary logic alive. I mean this is the good news that the Gospel means: you can do it, take the risk.

Inimest, ükskõik millist, on, nagu teada, lapsemäng sildistada ja tema identiteet sellega igavesest ajast igavesti (ma mõtlen: ka tagasiulatuva jõuga) paika panna. Vaja läheb ainult natuke leidlikkust. On tõesti üllatav, kui kellegi kohta ei ole veel suudetud mingit kõikeseletavat silti leiutada. Ja kui ka kõik, mis on (väidetavasti) olnud, peaks unuma, võib siiski ilmuda kusagilt lagedale miski, mis must valgel justkui selgitakski kõik.

Traudele näiteks heitis natside koostatud toimik ette armastust naise vastu, ja võib-olla oli just fakt, et Traude oli selle armastuse maha salanud, maksnud tema armastatule elu. Selle üle poole sajandi taguse (oletatava) süü – reetmise ja oma naha päästmise – oli Traude oma hilisemas elus mässinud fataalsesse umbsõlme oma seksuaalse orientatsiooniga. Ja Jenny süüga polnud lugu lihtsam, ehkki tema toimik ja ka kohtuotsus seda ju kinnitasid. Igatahes: kui enne noorte muusikute konkurssi Jennylt üks kaaskonkurent möödaminnes küsib, kas temagi on stipendiaat, ja Jenny seepeale tüdinult, kuid selges keeles ühmab: „Ei, mina olen mõrtsukas!“, siis ei ole tark seda „ülestunnistust“ tõe pähe võtta, sest kahtlemata (oli selle mõrvaga, mis oli) ei ole Jenny identiteet sellele lausele taandatav.

„Neli minutit“ kinnitab minu jaoks „Polli päevikute“ kogemust – režissöör Chris Kraus on perfektsionist, kes jätab vaid harva midagi juhuse hoolde ja kellel õnnestub seejuures detailidesse takerdumist enamasti vältida. Täpse ülesehitusega „Neli minutit“ hakkab elama, film on on väga dünaamiline ja intensiivne. Väga õnnestunud on minu meelest Traude kujutamisel üleminekud kahe ajatasandi – tänapäeva ja 2. maailmasõja lõpuaastate – vahel. Muljetavaldav on näiteks stseen, milles Traude, kelle lauale plaksatakse ootamatult tema vana toimik, lahkub esimese hooga (paanikareaktsioon) toast – ja ukseaugu taga lasub totaalne pimedus, millesse hakkab aegamisi igritsema keldrihämarust. Traude leiab enese jälle sõja lõpuajast, sealt maa alt ja rusude vahelt, kuhu on jäänud maha tema suur saladus ja võib-olla süü.

Aegade ületamist ja tühistamist võimaldab „Neljas minutis“ paljuski muusika. Filmi pealkiri viitab neljale minutile, mis Jennyl on aega oma ettekandeks noorte pianistide konkursil, mille nimel on ta Traude käe all vanglas kaua harjutanud. Muusikat kõlab „Neljas minutis“ veelgi rohkem kui „Polli päevikutes“. See on peamiselt klaveri- ja orelimuusika: Mozart, Beethoven ja Schumann – nagu ka see, mida Traude Krüger põlastavalt „neegrimuusikaks“ nimetab. Eriline roll on aga Annette Focksi loodud „Jenny lõpukontserdil“ („Jennys Abschlusskonzert“), mis ei ole muide kirjutatud ekstra selle filmi jaoks – režissöör Kraus oli avastanud Focksi pala alles kolm nädalat enne filmivõtete algust.

„Neli minutit“ on muljetavaldav film suurepäraste rollidega — Monica Bleibtreu ja Hannah Herzsprungi (mis lüürilised nimed!) mäng on nauditav nii eraldi kui ühiselt. Seejuures pean ütlema: mulle meeldis „Neli minutit“ rohkem kui sama režissööri värske film „Polli päevikud“ („Poll“, 2010; vt selle kohta, kui huvi peaks olema, mu postitust „Põlula lõpp“), mis siin-seal Eesti kinodes veel jookseb ja peaks Saksamaal jõudma kinodesse lähiajal.

—

P.S. Vaatasin filmi 13. jaanuaril Tartu Saksa Kultuuri Instituudi saalis (algus kell 17.00). Ma ei tea, mis vägi võiks Tartu publiku saksa kultuuri instituudi üritustele tuua. Filmide puhul oleks üheks vast võimaluseks näidata neid järjekindlalt eesti- või ingliskeelsete subtiitritega. Sest saksa keel näib minevat eestlastele järjest enam korda umbes niisama palju kui, ütleme, suahiili keel. „Nelja minutit“ näidatigi õnneks ingliskeelsete subtiitritega — peale väikest mangumist, sest muidu oleks kaks head inimest, kelle olin süüdimatult sellele seansile meelitanud, elamusest ilma jäänud.

P.P.S. Vt ka ühte vanemat kirjutist selles blogis: „Schuberti käekõrval“ Michael Haneke filmist „La Pianiste“ („Klaverimängija“, 2001) ja Hans Steinbichleri filmist „Winterreise“ („Talvine teekond“, 2006).

P.P.S. Kasutatud foto pärit filmi „Neli minutit“ kodulehelt.

Põlula lõpp („Polli päevikud“)

Saksa režissööri Chris Krausi „Polli päevikud“ („Poll“, 2010; 129 min) on sünge film, linal on palju pimedust, palju varju. „Polli päevikud“ on ka väga maaliline film, kaamera kiigub ja liigub lainetades üle mere ja maa piiril õhus seisva mõisahäärberi, kus ja mille ümber filmisündmustik hargneb. See paik asub ühes kauges Baltikumi karukolkas (am Arsch der Welt), nagu ütleb üks häärberit külastav Viini professor, aga see-eest väga ilusas karukolkas. Ma ei teagi, kas see asub täpsemalt (sest ka kargukolgastel on tavaliselt koordinaadid) Eestimaal või Liivimaa põhjapoolses osas. Režissöör Krausi esivanematele kuulus omal ajal Virumaal asunud Põlula mõis, mis saksa keeles kannab nime Poll. „Polli päevikud“ on filmitud aga Pärnumaal (Varbla vallas Matsi rannas), mis filmi tegevusajal — 1914. aasta suvel — kuulus Liivimaa kubermangu. Film tuginevat suuresti peategelase prototüübi, luuletaja Oda Schaeferi (1900–1988) mälestustele „Auch wenn Du träumst, gehen die Uhren“ („Ka siis, kui und näed, käivad kellad“, 1970). Oda Schaefer oli Chris Krausi vanatädi. Kui vabalt filmis tema mälestustega ümber käidud on, ei oska ma öelda — ma ei ole Schaeferi raamatut kahjuks lugenud.

Läksin filmi vaatama, noh, kui mitte kõrgendatud ootustega, siis igatahes üksjagu põnevil olles. Filme, milles baltisaksa tegelasi kõrvalrollides üles astub, on küll ju tehtud (üheks selliseks filmiks on kas või „Tuulepealne maa“), kuid haruharva on baltisakslane olnud mõne filmi peategelaseks. Maailmakinost ei meenugi mulle õigupoolest peale sakslase Volker Schlöndorffi „Halastuslasu“ („Der Fangschuss“/ „Coup de grâce“, 1976) midagi. Ja põnevil olin ka seetõttu, et „Polli päevikud“ ei tõotanud tulla ka lihtsalt üks saksa film — Chris Kraus (snd 1963 Göttingenis) on oma baltisaksa päritolu korduvalt rõhutanud (intervjuus Päevalehele 7. 12. 2010 ütleb ta muu hulgas: „Kuni viieaastaseks saamiseni arvasin ma, et Läti ja Eesti on Saksamaa osad, sest neist räägiti palju just sel moel.“), nagu ka seda, et tegemist on tema jaoks väga isikliku looga.

„Polli päevikud“ oli minu jaoks nauditav film nii pildilt kui helilt, nauditavad olid ka näitlejad. Filmi kesksed tegelased mängivad oma rolle lausa suurepäraselt, seejuures on Paula Beer, kes kehastab protagonisti Oda von Sieringit, alles neliteist aastat vana ja see on tema esimene osatäitmine üldse. Oivaline näitleja! Naudingut pakkus ka täpsuse tagaajamine, kas või see, et film on üles võetud just nimelt Eestis, aga näiteks ka see (see nauding oli juba friigilikum), et peategelased räägivad saksa keelt üsna ehtsalt mõjuva baltisaksa aktsendiga, mida tänapäeval võib kuulda veel vaid haruharva. Kuid filmiks, mis tõepoolest jäägitult haarab, jäi minu jaoks sellest siiski väheks. Ilus, maaliline, sümbolistlik — jah. Seda küll, ja ma ostan kindlasti selle filmi DVD, kui see kord müügile ilmub. Aga …

„Polli päevikutes“ nappis dramaatilist pinget, mis seda iseenesest leidlikku ja ilusat lugu oleks kandma pidanud. Olen täiesti nõus Andres Laasikuga („Rännak minevikku — isa ja mässaja“, Päevaleht 7. 12. 2010), et filmi oleks saanud rohkem kokku suruda. Filmis oli küll pinget, kuid see tekkis ennekõike pildist ja muusikast. Õigemini: see, mis tekkis, oli pigem meeleolu. Ja see meeleolu oli sünge.

Jah, midagi oli teoksil, hukatus lähenes, lõpp rippus peade kohal, sellele leidus „Polli päevikutes“ viiteid küllaga (alates hullumeelsest, mere ja maa piirile õhku kõlkuma ehitatud tondilossitaolisest häärberist, mis ju lihtsalt ei saanud igavesti püsima jääda), kuid ma ei tundnud tõtt-öelda eriti muret peategelase, Berliinist ema kirstuga isakoju saabunud noorukese Oda ja tema hoolealuse, eestlasest anarhisti Schnapsi (Tambet Tuisk) pärast. Ma ei kartnud, et nende saladus võiks välja tulla. Sellest on kahju.

Ots ja lõpp, Schluss und Ende, конец pidi saabuma vääramatult, see oli selles öösünges filmis peagi päevselge, ja see oli ka õigupoolest kõik. Oda isa, patoloog Ebbo von Sieringi (Edgar Selge) võigas laboratoorium pidigi varem või hiljem vastu taevast lendama. Võimalust, et miski oleks saanud ehk ka päris teisiti minna, ma ei tajunud. See oli morbiidne maailm, täis surmatungi. „Polli päevikutes“ on paksult fatalismi ja tegelased selles filmis otsekui aimavad oma saatust, seda enesele võib-olla teadvustamata.

Ma ei välista, et ajalugu peabki kuidagi paratamatult kulgema. Ja et see, mida elu tuua võib, tuleb lõppude lõpuks kindlalt kõik. Aga ma kahtlen, kas inimestel (kui harvad prohvetid kõrvale jätta) jagub ikka võimet seda ette näha. (Ka baltisakslaste lõplikku, totaalset lahkumist 1939. aasta sügisel ei osanud keegi Baltikumis ennustada.)

Pinge nappimine filmis tuleb minu meelest ka sellest, et keskseteks tegelasteks on valitud liiga äärmuslikud tüübid. Nad pole psühholoogiliselt teab kui põnevad. Ebbo von Siering, patoloog ja mõisahärra ühes isikus, esindab Baltikumi saksakeelse ülemkihi kõige konservatiivsemat leeri, tema teadlasekihk on haiglasevõitu, temas on midagi Frankensteinist ja Draculast. Eesti anarhist Schnaps, kes oma õiget nime ei avalikusta, on … anarhist. Tema paneks kõigile neile mõisatele muidugi kohe tule otsa. Kuid Sieringite mõisas on laagris Vene kasakad ja Schnaps on raskelt haavatud. Sieringi ja Schnapsi minevikust on vähe teada.

Loomulikult poleks mingi mõistuspärane mõttevahetus Sieringi ja Schnapsi vahel tõenäoline. Ja ega nad kokku puutugi. Nad vist ei näegi teineteist. Nende vahel liigub aga Sieringi tütar, protagonist Oda. Ent Oda ei ole kõhkleja ega kõikuja, tema jaoks on asi õigupoolest peaaegu algusest peale selge, ta valib haavatud Schnapsi poole ning hoolitseb anarhisti eest isa ja teiste mõisaelanike teadmata väga sihikindlalt, olles ühtaegu isale hea laps. Jah, Ebbo von Sieringis on kõigele vaatamata ka õrnust. Ja õrnas Odas on kõigele lisaks leidlikkust. Selleks, et Oda ja Schnapsi vahelisest kiindumusest võiks välja kasvada armastus, mis säärasel juhul oleks muidugi võimatu armastus — mesallianss, mille lõpp oleks kujutatud oludes kahtlemata traagiline –, on Oda liiga laps, ja Schnaps liiga ideeline ja natuke ka liiga oimetu tüüp. Schnaps on, tundub mulle, ikkagi vaid Oda isiklik projekt, tema suvine seiklus ühel imelikul maal. Oda on ka ainus tegutseja selles filmis. (Huvitavad oleksid siin vaatlused Odale gender-perspektiivist, ütleb ju isa talle, et armastab teda kui oma poega; ja Oda kinnitab talle, et ta ei kavatse naiseks saada; aga selle postituse seoses pole sellel kõigel tähtsust.)

Oda kaudu tuleb „Polli päevikutesse“ võõras pilk. Sest Oda pole ju tõtt-öelda baltisakslane — ta on üles kasvanud Saksamaal, tema jaoks on Baltikumi maailm võõras ja harjumatu, teda ei seo selle maaga muu peale veresidemete inimestega, kelle eluviisist ta aru ei saa. Ta on baltisaksa päritolu, täpselt nii, nagu on baltisaksa päritolu režissöör Kraus. Oda on tõenäoliselt selle filmi ainus tegelane, kellega Saksa filmivaataja suudab end samastada. Nagu ilmselt ka Eesti filmivaataja. Baltikumi kontekstis on Oda ühtlasi too hea sakslane, kellega ka eestlasel on võimalik kontakti saada. Ja see kontakt võib olla südamlik, selge see.

Oda kaudu tuleb „Polli päevikutesse“ ka süütu pilk. Tema tegelaskuju kaudu mõistetakse Baltikumi kohalikud sakslased kollektiivselt hukka. Ja seda võib tõlgendada ka režissööri teatava patukahetsusena — oma esivanemate pärast. See patukahetsus on Saksa vaatajale küllap mõistetav, sest see on suguluses sakslaste patukahetsusega natside tegude pärast. Liiatigi on kirglik patoloog Siering filmis esitatatud lausa eelkäijana nn rassiteadlastele Natsi-Saksamaal. See patukahetsus on kahtlemata õilsalt mõeldud, see on omamoodi Chris Krausi isiklik ja kahekordne Vergangenheitsbewältigung, aga minu jaoks läheb režissöör sellega liiale. Ma ei leia, et Hitleri režiimi tööriistade tegude seostamine baltisaksa rahvakilluga oleks kuidagi põhjendatud. See ei erine ju palju Nõukogude Eesti ametlikust ajalookäsitusest, mis nägi juba piiskop Albertis mingisugust fašisti avant la lettre.

Nii et mitte ainult ajaloolise keelekasutuse täpsuse huvides, vaid ka sisulistel põhjustel oleks „Polli päevikute“ eestikeelseks pealkirjaks sobinud pigemini „Põlula“ — sest mingis mõttes ajaloo põlualused need hukule määratud mõisaelanikud — Oda erandiga — filmis ju on.

Kõige postituses leiduva kriitika ja norimise kiuste soovitan „Polli päevikuid“ muidugi vaadata. Kas või seetõttu, et balti mõisamiljööd näeb kinolinal haruharva. Tungivalt ja võimaluse korral soovitan aga vaadata Volker Schlöndorffi filmi „Halastuslask“, mis põhineb Marguerite Yourcenari samanimelisel 1939. aastal ilmunud armastusromaanil (see on ka eesti keelde tõlgitud) ja mis jääb minu meelest ka pärast „Polli päevikuid“ parimaks baltisaksa ainesega filmiks. „Halastuslasku“ soovitan vaadata seejuures täiesti sõltumatult sellest, et ka seal toimub tegevus ühes Baltikumi mõisas — ja enam-vähem samal ajal.

—

P.S. Vaatasin filmi „Polli päevikud“ 20. detsembril 2010 Tartu kinos Cinamon.

P.P.S. Ah jaa, seda ka: esimesel võimalusel katsun tutvuda Oda Schaeferi loominguga. Muide, ka Oda Schaeferi isa oli kirjanik, mitte patoloog — Eestimaal Triigil sündinud ja Berliinis surnud Eberhard Kraus (1857–1918). Nii et Chris Kraus ei käi oma filmis ajalooga sugugi igas detailis täpselt ümber, nagu ta on ka ise möönnud.

Elisa von der Recke: Vaba õhu kätte

Mõisa teenijaskond, kes mind armastas, nuttis ja saatis mind, valjul häälel õnnistussoove jagades, tõllani. Tädi Kleist palus võõrasema, et too mind tema poja jaoks kasvataks, ja nii kandis vanaema kõige tugevam teener minu, 11-aastase, väga pikka kasvu tüdruku, trepist alla, kuna mu nägu, mida katsid mitmekordsed loorid ja kaless,* oli nii tihedalt sisse mähitud, et ma ei näinud midagi ega suutnud seega talutamata ühtegi sammu astuda. Ainult nii oli mind seni vaba õhu kätte viidud, ja ainult siis pääsesin ma toast välja, kui me ühest kohast teise sõitsime. — Jalutamas käimise rõõmud olid mulle tundmatud. Sest vanaema ise ei läinud vaba õhu kätte mitte kunagi, ja kui ta väikese reisi ette võttis, olid kõik tema tõlla aknad kõvasti kinni. Nii polnudki mul loodusest muud ettekujutust kui see, mille sain väga piiratud väljavaatest, mis meie elukoha akendest avanes.

Mis mind kõigepealt meeldivalt üllatas, kui vanematega tõllas sõitsin, oli see, et tõllaaknale ei tõmmatud katet ette. Pärast seda kui vanemad olid mulle mõned küsimused esitanud ja mina võõrasemale selle eest, et ta mu orjusest vabastas, kõige soojemat tänu avaldanud, keskendusid nad mitmesugustele vestlustele, millele ma tähelepanu ei pööranud, kuna mu peas arenes parajasti hulganisti ideid. Olla majas vanimaks lapseks, saada niisama austatud, nagu oli suur õde minu vanaema majas — see oli mõte, mis mulle kutsuvalt naeratas. Aga siis lubasin endale, et pööran kõik oma vanemate majas heaks niisamuti, nagu suur õde oli ainult kiusu ajanud. Samal ajal olid mu kalessi ümber seotud loorid lahti tulnud; olin söandanud pead märkamatult raputada, nii et kahekordsete looridega kaless maha kukkus. — Mõttest, et näen nüüd võib-olla katmata näoga metsa ja aasa, hakkas mul süda rinnus kloppima. Pistsin pead aeg-ajalt märkamatult aknast välja. Isa, kes oli oma lastega kõneldes väga tõsine, küsis, miks ma aknast välja vaadates alati nii hirmul olen. — Suudlesin aukartlikult ta kätt ja ütlesin härda kahetsusega, et ma enam ei tee. Võõrasema küsis minult väga armastusrikkalt, et mis see on, mida sa enam teha ei mõtle. Kas aknast välja vaadata? — Miks siis mitte? — “Sellepärast, et — nagu vanaema ütleb — nahka mitte ära rikkuda.” — “Mahe õhk ei tee nahale kahju, vaata aknast välja nii palju, kui iganes tahad, ja võta omal see kole kaless üldse peast ära! Kübar päikesele varjuks ja loor põhjatuule vastu olgu tulevikus kõik, mis su nägu õhu ja päikesepõletuse eest kaitseb.” Minu jaoks avanes uus taevas; vaatasin nüüd rõõmsalt aknast välja; sõitsime parajasti üle silla, mille all kohises jõgi; meie ees seisid vanad Dobele** lossi varemed — ja ma nägin esimest korda elus katmata näoga ühte oma isamaa kauneimatest maastikest. — Ma ei suutnud rõõmupisaraid tagasi hoida ja hüüatasin rohkem kui korra: “Oh Jumal! Kui ilus see on! Armas ema, küll te olete hea! Ma olen kui taevas!” — Vanemad esitasid mulle mitmesuguseid küsimusi, nägid, et ma pole veel midagi õppinud, olen väga rumal, aga tunnen väga täpselt perekonna iseloome, millega olen kokku puutunud, otsustan asjade üle õigesti, oman väga sügavat tunnet õiguse ja ülekohtu suhtes, olen sõnakehv, olen varakult kõike mind ümbritsevat jälginud ja peidan oma mõtteid kõige selle kohta endasse. Võõrasema kõne minuga oli nii armastusest tulvil, et iga tunniga võitis ta mu südant üha rohkem enda poole.

Alles järgmisel päeval saabusime võõrasema mõisa, kus isa oli end oma kaasa meeleheaks nüüd korterisse seadnud. Mu süda tuksus armastust õdede-vendade vastu, kes rõkkasid rõõmust, et saavad oma armsaid vanemaid jälle näha ja võivad nüüd oma vanema õega alati koos olla. Ma ei osanud olla — esimest korda elus oli mul õigus täiesti sundimatult rõõmutseda. Armastuse ja rõõmu vaim näis hõljuvat mu ümber ja kiskuvat mu noorest hingest nukra raskemeelsuse, mis oli varasest lapsepõlvest peale mind maha painutanud ja lisanud mu lapselikku meelelaadi midagi melanhoolset. Võõrasema mõis asus mäekingul, terrassaia ääres, millega külgnes suur seisuveega järv. Sealsamas aias sõime õhtust, ja rõõmus elevus lisas söömaajale vürtsi. — Säärasest rõõmunaudingust polnud mul varem aimugi olnud! — Kõik looduses oli mulle uus! — lillede lõhn! — lindude laul! — mitut liiki puud! — pilved, järv! — siis kuu-kullake tõusmas ja hõbejärves peegeldumas; kahvatud tähed järve tasaselt liikuval pinnal siramas! — Suudlesin võõrasema käsi ja küsisin siis temalt hingepõhjani liigutatult: “Ah, hea ema! Ega ma ometi und ei näe? — Homme ärgates olen ju ikka veel siin ja mitte jälle vanaema juures?” — Käisin õdede-vendade seltsis läbi kogu aia, ja mind valdasid kirjeldamatud tunded, sest esimest korda elus nägin ma katmata näoga kauget silmapiiri vabas õhus ja mul oli vabadus haljale rohule maha heita. Jumal ja inimesed said mulle armsamaks! Igatsesin laskuda põlvili ja öelda Jumalale selles palvuses tänu rõõmude eest, mis mulle nüüd osaks said: aga ma ei julgenud rõõmsate õdede-vendade ringis seda tundepuhangut väljendada. Üksi oma toas olles lasin end enne voodisse heitmist põlvili maha variseda, palvetasin — nutsin rõõmust ja palvetasin jälle. — Nooremad õed-vennad olid ühe prantslanna järelevalve all; vanemal vennal oli meesõpetaja; majas olid veel tantsumeister ja muusikaõpetaja; kõik need uued inimesed, vanemate majas valitsev sootuks teistsugune toon — kõik see andis mu mõtetele ja meeltele tegevust ja toitu, hoidis mu hinge nii elevil, et mul ei tulnud kuidagi und. Mul oli oma tuba, olin vaid võõrasema käsu all, mind ei antud isegi mitte prantslanna järelevalve alla, seevastu kui veel kaks päeva varem olid tädi Kleistil ja tema mõlemal tütrel õigus mind oma suva mööda kohelda! Minu õnnetunnet suudavad kujutleda vähesed, sest ainult vähestel on olnud nii piinarikas lapsepõlv kui minul. Hüppasin sel ööl sageli oma voodist, astusin akna juurde, mis aeda avanes, vaatasin peegelheledat järve, tõstsin käed taeva poole ja ütlesin: “Jumal! Küll sa oled hea! Homme ja ülehomme ja kõigil päevadel võin ma seda palja silmaga näha! Hea, armas ema! Sina, kellele ma võlgnen tänu oma elu eest, keda ma tunnen vaid sinu õrn-armsa pildi järgi, eks ole sina see, kes on palunud mulle oma taevas Jumalalt ema, kes teeb mulle juba nüüd sellest maapealsest elust taevaliku põlve?”

—
* kaless (calèche) — kapuutsikujuline, enam-vähem kogu pead kattev naiste kübar, mis pidi kaitsma päikese ja õhu eest. Oli moes 18. sajandi teisest poolest 19. sajandi alguseni. See kübar (vt pilti), mille äär oli kokku- ja lahtikäiv, sai omale nime samanimelise hobusõiduki järgi.

** Dobele (sks Doblen) — asula Kuramaal (nüüd muidugi Lätis) umbes 70 km Riiast edelas, Jelgavast umbes 30 km läänes. Kõnealune loss oli 18. sajandi lõpul lagunemas, ta renoveeriti hiljemalt 19. sajandil.

Tõlgitud väljaandest: Recke, Elisa von der. Selbstbiographie Elisas von der Recke. Von ihrer Geburt bis zu ihrer Verlobung. (1754–1771). — Recke, Elisa von. Aufzeichnungen und Briefe aus ihren Jugendtagen. Hrsg. von Paul Rachel. Leipzig: Dieterich’sche Verlags- und Buchhandlung, 1900, lk 58–61.

—

P.S. See on lõik Elisa von der Recke (1754–1833), Baltimaade esimese professionaalse naiskirjaniku autobiograafiast, s.o tõenäoliselt esimesest omaeluloost, mille üks Baltimaade naine on kirjutanud.

Selles 1795. aastal kirja pandud ja 1900. aastal esimest ja seni viimast korda trükist ilmunud tekstis räägib Elisa von der Recke ajast, mil ta oli veel Lottchen (Charlotte Elisabeth Constantia von Medem), st oma lapsepõlvest, mis lõppes väga järsku:

17. sünnipäeval pandi Lottchen mehele temast viisteist aastat vanemale mõisnikule parun Georg Peter Magnus von der Reckele, mis tähendas ka kolimist isa ja võõrasema juurest, Vecauce (Alt-Autz) rüütlimõisast, mehe kodumõisa Jaunpilsis (Neuenburg) naabruses (kõik need paigad asuvad Kuramaal, praegu Lätis).

Lapsepõlv lõppes küll järsku, aga muidugi väga ootuspäraselt. Igas vanuses kosilased olid teda selleks ajaks juba aastaid üle vaadanud, mis vastas ka tema võõrasema, Lottcheni tollase vaimse eeskuju küünilisele, aga neis oludes mõnes mõttes ju mõistlikule strateegiale: hoida võimalikult palju raudu korraga tules ja parajal hetkel neist soodsaim partii välja valida, pidades hästi meeles seda, et valitud mees oleks armunud, kuid hoiduda ise temasse armumast — sest see teeks naise, kellel peale abielu ju muud väljavaadet eluks nagunii pole, abikaasa mängukanniks ja veelgi õnnetumaks. Selline oli võõrasema, elu näinud naise õpetus.

Nii et Lottchen, keda maast-madalast vaid abieluks kasvatati (nagu küllap kõik aadlinaisi tollal, nii Baltimaadel kui mujal), oli võõrasema juhatusel selleks sammuks 17-aastaselt ka vägagi valmis, või nagu ta ise oma autobiograafias märgib: juba 12-aastaselt olid talle kosjaasjad hästi teada, kuid lugeda ja kirjutada ta veel korralikult ei osanud. Abielu kirgliku põllu- ja jahimehe ning varjamatu kultuuripõlguriga, keda Lottchen algusest peale jälestas, kujunes ometi katastroofiks, seejuures mõlemale. Kooselu kestis viis aastat, sellest sündis üks laps, ja mõni aasta hiljem abielu ka lahutati. Sestpeale pühendus Elisa von der Recke kirjandusele ega abiellunud enam kunagi. (Kõrvalmärkusena: abielu mõttes läks Elisa von der Recke nooremal poolõel seega hoopis paremini — Dorotheast sai Kuramaa viimane hertsoginna. Kuid kadus varsti ka tema riik.)

Aga tõlgitud lõigus (aasta on siis 1766) on Lottchen kolimas parajasti Vecaucesse isa ja võõrasema juurde, kus ta elas kuni abiellumiseni. Enne seda ja pärast ema surma — ema suri siis, kui Lottchen oli nelja-aastane — oli ta kasvanud oma emaema Constanzia Ursula von Korffi juures Brukna (Brucken) mõisas — “orjuses”, nagu ta seda ise nimetab.

Too Constanzia, kes elas 92-aastaseks, oli omaette eksemplar. Väga võimukas — Lottchen austas ja kartis teda — ja kindlasti ka äärmiselt konservatiivne matroon, patriarhaalse maailma veendunud esindaja, kelle üheks kinnismõtteks oli anda Lottchenile eluks kaasa võimalikult valge, päikesest puutumata nahk. Ja küllap see nahk valge oligi, igatahes osutas Constanzia kord ballil suurima rahuldustundega oma tütretütrele, kes valges, avara dekolteega atlasskleidis nukukesena ta tooli kõrval seisis, ja lausus külalistele: “Lotte kael ja rind on tema kleidistki valgemad!”

Isa ja võõrasema juures algas kasvatuses aga uus etapp ja ka päikest polnud nüüd enam karta vaja. Ja nüüd julges Lottchen hakata ka esimest korda elus südamest õppima — sest vanaema juures oli talle öeldud, et liigne õppimine “teeb lolliks”. Lolliks minna Lottchen aga ei tahtnud.

P.P.S. Elisa von der Recke autobiograafia “Sünnist kihluseni” terviktekst peaks eesti keeles ilmuma millalgi järgmisel aastal.

Abielust ja Hupelist

Abielust ja perekonnast räägitakse viimasel ajal kuidagi tavatult palju. Räägitakse ka traditsioonidest, mida tulevat hoida. Ja meie, Eesti ning Baltikumi traditsioonid olevat, teadagi, väga konservatiivsed. Millised täpselt, jääb tavaliselt täpsustamata. Ja vähe on neid, kellele meeldib möönda, et paljugi sellest konservatiivsusest on vist ka nõukogudelikku päritolu. Mäletan, kuidas üks mu ühest Kesk-Euroopa riigist pärit tuttavaid, kelle kodumaa kuulus omal ajal samuti nn sotsialismileeri, kunagi nentis: too režiim oli halb, aga mõned asjad hoidis ta õnneks vaos, näiteks feminismi ja homoseksuaalsuse, mis läänes olevat samal ajal kangesti vohama hakanud ja nüüd õnnetuseks siiagi tungivat. Ma ei öelnud selle peale midagi, sest alati ei ole mõtet maid jagama hakata.

Aga kuidas siinsete, meie traditsioonidega lugu ikkagi on, ja arusaamadega abielust? Milliseid mõtteid leidub näiteks siinmaises vanemas abieludiskursuses, mis võiksid huvipakkuvad olla veel tänagi? Kui ma reedel, 13. augustil, Tartus Raekoja platsil puupüsti täis Pauligi kohvitelgis arutelu kuulasin, mida Rain Kooli, Tõnu Lehtsaar, Reimo Mets ja Varro Vooglaid Urmas Vaino juhtimisel homoabielude üle pidasid, siis pidin ühel hetkel jälle mõtlema August Wilhelm Hupelile, Liivimaa tuntuimale valgustajale, kes 1770. aastate algul tegeles abielu teemaga ühes põnevas raamatus. Seda teksti pole hiljem eriti loetud, sest küllap peetakse seda tema elutöös pigem kurioosumiks. Ja võib-olla ta seda ongi. Ometi ma mõtlesin, kui erinevaks oleks reedeõhtune debatt võinud kujuneda, kui seal poodiumil oleks istunud teiste hulgas too kunagine Liivimaa vaimulik, kes Põltsamaal lisaks jumalasõna kuulutamisele ja koduloo ning keelega tegemisele ka abielu üle mõtiskles – August Wilhelm Hupel, kes oleks nüüdseks kakssada seitsekümmend kolm aastat vana mees ja kannaks võib-olla ikka veel oma parukat.

Sest vaat et peamiseks küsimuseks, mis Raekoja platsil üles kerkis või õigemini Varro Vooglaiu ja Tõnu Lehtsaare poolt üles kergitati, oli perekonna defineerimine Eesti seadusandluses. Praegune olukord olevat absurdne: perekond on meie põhiseaduse järgi rahva püsimise ja kasvamise ning ühiskonna alusena küll riigi kaitse all, kuid mis see perekond siis täpsemalt on? Ema, isa ja lapsed? Või kas lapsed ikka peavad olema? Ja kui jah, siis kas need peavad olema ühised, mõlema vanema geneetilist materjali sisaldavad lapsed, või pole see komakohtade tagaajamine lõpparves nii tähtis? Kas adopteerimist võiks lubada jne? Aga kas ema ja laps/lapsed moodustavad perekonna? Või kui ema asemel on isa? Jne. Perekond tuleks ühemõtteliselt paika panna, seadusse raiuda, siis oleks lõpuks selgus majas ja asi klaar, arvasid homoabielu vastustajad.

2.

Ma ei tea, kuidas sellega on teiste maade seadustes. Läti ja Leedu on perekonna mõned aastad tagasi seaduses ära määratlenud ja pälvinud Eestis mõnede ringkondade poolehoiu: et võtkem aga eeskuju. Tohutult põhjalikus Saksa õiguses on perekond jällegi puha defineerimata. Ja elavad ometi. Ma ei tea, kuidas on õige. Võib-olla on õigus üldse Andrei Hvostovil, kes päev hiljem sealsamas Raekoja platsi telgis ühes teises ümarlauas arvas, et perekond on hääbuv nähtus nagunii ja sellega ei tasugi aega raisata. Ei tea. Ometi ei võtaks ma endale õigust keelata ühelgi inimesel abiellumast, kui ta seda tõepoolest soovib ja ka tema abikaasakandidaat sellega nõus on. Minupärast abiellugu ka katoliku kiriku preestrid, kaasa arvatud Rooma paavst (kindlasti leiduks tema tahtjaid).

Aga hakkasin mõtlema, et perekond pole vist õigupoolest ainus üldkäibel olev ja -arusaadav mõiste, mis on seadusekeeles “lahti kirjutamata”. Kui vaadata vana head Eesti põhiseadust, siis leidub seal küllaga mõisteid, millele erilist kaalu omistatakse ja kaitset tagatakse, kuid mille sisu on üsna udune, näiteks “rahvas” (kõrgeima riigivõimu kandja on rahvas), “rahvus” ja “kultuur” (Eesti riik peab tagama eesti rahvuse ja kultuuri säilimise läbi aegade), “tervis” (igaühel on õigus tervise kaitsele), “haridus” (igaühel on õigus haridusele; hariduse andmine on riigi järelevalve all) või “kodu” (kodu on puutumatu). Jne. Mida teha nendega? Ekspertide poolt ära defineerida ja saadud definitsioon referendumile panna? Sest olgem siis järjekindlad. Sest kas perekond on tähtsam kui, ütleme, tervis, mida Eestis on ilusaks kombeks üksteisele ka kohtumisel ja lahkuminekul soovida? Kas hästidefineeritud tervis pikendab eluiga?

Sõnad, sõnad, sõnad. Eks nad külva ikka ja jälle arusaamatust. Tihti öeldakse, et rahvas olevat poliitikutest võõrandunud või vastupidi (arvates niimoodi poliitikud millekski muuks kui rahvas, kes nad ju ometi iseenda seast valib), rahvusküsimused tekitavad aina segadust, aga ka lootusi ükskord saabuvale selgusele (koidikul siis selgitame, kes on meist õige eestlane jne), tõelise kultuuri tuvastamine (näiteks riikliku rahastamisega seoses) ajab vahel tülli, haridust reformitakse alalõpmata (ja sellegipoolest on vaja kogu elu ümber õppida ning paljud diplomid, mille pärast on aastaid vaeva nähtud, on mõne aja pärast ainult paber, millega ahju tuld teha), tervist ei ole kunagi küllalt või teda on haigekassa meelest jälle alati liiga palju (ja surm saabub ometi) ja kodu kohta küsib ka luuletaja, et mis, kes ja kus ta üldse on, ning annab siis müstilise definitsiooni, mille järgi kodu, see on rohkem veel, kui sõna selgeks teeb.

3.

Aga tagasi August Wilhelm Hupeli juurde. Oma raamatus “Vom Zweck der Ehen, ein Versuch die Heurath der Castraten und die Trennung unglücklicher Ehen zu vertheidigen” (Riga: Johann Friedrich Hartknoch, 1771; 166 lk) arutleb Hupel selle üle, milleks on üldse vaja abielu, mis funktsiooni ta õieti täidab, või nagu pealkirigi ütleb: “Abielude eesmärgist, katse kastraatide abielu ja õnnetute abielude lahutamist kaitsta”. Kastraadid tulevad jutuks põhjusel, et tolleaegse arusaama järgi olid kastraadid abieluvõimetud inimesed par excellence. Abielluda ei tohtinud tol õndsal ajal, mil inimesed olid, nagu teada, tükk maad moraalsemad ja pereväärtused olid veel paigas, ju kaugeltki mitte kõik inimesed. Ja Hupel astub kastraatide kaitseks välja (hiljem veel ühes teiseski raamatus) ja pöörab tollal levinud käsituse abielu eesmärgist enam-vähem peapeale. Hupeli seisukoht on omas ajas radikaalne, kindlasti ka inimlikult julge ja seejuures õige tänapäevane. Muide, ega Eestis seadused defineeri ju ka abielu, öeldakse vaid, et seda saab sõlmida ja lahutada, kelle vahel jne. Aga mis ja milleks ta on, sellest pole juttu. Ära defineerida? Hääletusele panna? Mida arvaks Hupel?

Hupel võtab oma raamatus “Abielude eesmärgist” luubi alla autoriteetsete teoloogide, filosoofide, juristide ja arstide seisukohad ning jõuab järeldusele, et täit selgust nende põhjal paraku küsimuses kätte ei saa. Näiteks teoloogide arusaamad asjast, ehkki kõik tuginevad Pühakirjale, lahknevad paljuski. Ent üldiselt näib teoreetikute hulgas valitsevat seisukoht, et abielu peamiseks eesmärgiks on laste sigitamine, selle kaudu inimkonna rohkendamine (ja ühiskonna – või ka kiriku ja riigi – püsistamine). Ja sellele peaeesmärgile on allutatud kõik muud eesmärgid (abielu kui vahend hooramise vastu, vastastikune abiosutamine jne). Et laste sigitamine on levinuima käsituse järgi abielu peamine eesmärk, siis on teooriad kuulutanud abieluvõimetuteks ja määranud vallalisele elule terve rea inimesi, kes seda eesmärki täita ei suuda. Kõlbmatute nimekirjad on teooriates veidi erinevad, kuid teatud inimeste välistamine abiellujate hulgast on igal juhul väga tavaline praktika. Hupel nendib, et saksa keeles pole vist piisavalt sõnugi, et hõlmata kogu seda diskvalifitseeritute seltskonda.

Kes nad kõik on? Ühel või teisel põhjusel genitaalidest ilma jäänud inimesed (kellel on terve hulk alaliike), viljatud inimesed, vanad inimesed, ka näiteks “liiga loiu ja külma loomusega” inimesed (hm, kes need veel on, küsib Hupel) jne – kõik need, kes lapsi ei saa. Ja mõni teoreetik leiab lisaks sellele tõsimeeli, et abielluda ei peaks tohtima ka vaesed inimesed, sest ei jõua nad ju lapsi (nagu kord ja kohus inimkonna hüvanguks) kasvatada, mis tekitavat veelgi rängemat häda kui hooramine. Hupel küsib, et kui seda liini edasi ajada, siis “kes jääks niimoodi lõpuks abiellumiseks järele” … Lisanduvad tollal levinud kitsendused seksile: mitte raseduse ajal ja nõnda senikaua, kui imik on rinnast võõrutatud; mitte enne kirikupüha või armulauale minekut; mitte vanaduspõlves (viimasel juhul tuleb pihtida) jne.

Hupel toob hulga – moodsas keeles sobib öelda: diskrimineerimise – näited elust. Näiteks lugu ohvitserist, kes sai haavata ja jäi lahingus ilma oma “meheaust” ning seetõttu ka oma naisest. Sest naise vanemad, kellele mees polnud nagunii meeldinud, kasutasid nüüd juhust ja korraldasid abielu tühistamise (asja arutati nii Wittenbergis kui ka Halles) … Või lugu noorpaarist, keda külapastor ei tahtnud laulatada, sest käisid jutud, et noormees pole suguvõimeline. Noormeest uuris nüüd arst, kes tuvastas munandite puudumise ja leidis, et peeniski pole “parimat laadi” (nicht von der besten Beschaffenheit) – mida see siis ka täpsemalt tähendas. Ja ehkki pruut kuulutas avalikult, et on sellega, mis peigmehel on, vägagi rahul, saadeti asi konsistooriumi. Et seal läksid vaidlusaluses küsimuses arvamused lahku, paluti otsust maavalitsejalt. Lõpuks jõudis asi Hallesse, kus filosoof Alexander Gottlieb Baumgarten viimaks isiklikult abielu sõlmimise keelas, leides, et säärane kooselu oleks vaid hooramine, ei muud. Jne.

Need kirjatundjate väiklusest tunnistavad tõsielulised lood on ülimalt masendavad. Nii hüüatabki Hupel nördinult: “Mäherdusi inspektsioone, visitatsioone ja uuringuid peavad inimesed taluma selleks, et puhta südametunnistusega abiellu astuda!” Ja: “Aga miks tahetakse inimese kaela painutada ikke alla, mida ta kanda ei suuda!” Või ka: “Iga abielu, mis ei täida peamist eesmärki ja jumalikku kavatsust, ei ole abielu: lahutage viljatud abikaasad! On alles õpetus!”

4.

Et sellise praktika soovitajate ja rakendajate ekslikkust näidata, võtab Hupel ette kirjakoha, mida nimetab laste sigitamise kui abielu peamise eesmärgi pooldajate põhiargumendiks. Nimelt: “Ja Jumal õnnistas neid, ja Jumal ütles neile: “Olge viljakad ja teid saagu palju, täitke maa ja alistage see enestele; ja valitsege kalade üle meres, lindude üle taeva all ja kõigi loomade üle, kes maa peal liiguvad!” (1Ms 1:28) Hupel pahvatab seda lugedes: “Ja see peabki olema see suur tõestus! Meie aga ei leia sealt muud kui seda, et inimestele on antud võime paljuneda või kihu paarituda ja peale selle ka valitsusvõim loomade üle.” Jah, kui paljunemine on selles salmis tõesti seatud eesmärgiks just nimelt abieluinimestele, lisab Hupel irooniliselt, siis tuleb vist arvata sedagi, et ainult neile kuulub ka õigus valitseda kalade jne üle, sest viljakus ja valitsemine on selle loogika kohaselt järelikult omavahel seotud, seega peaksid vallalised ja lastetud vist nälga surema …

Hupel ei ole laste sigitamise esmatähtsaks seadmisega niisiis põrmugi rahul: “Pärast pikka uurimist leidsime, et ei Piibel ega kirikuisad, ei rahvaste kokkulepped ega kogemus, ka mitte mõistuslikud järeldused [Vernunftschlüsse] määratle selgelt ja vastuvaidlematult laste sigitamist abielu tõelise peaeesmärgina.” Ta leiab, et see punkt on abielus hoopis kõrvalise tähtsusega asi. Olulisem sellest, määrava tähtsusega on aga abi osutamine vastastikuseks hüvanguks. See on Hupeli kõigi abielude eesmärgi definitsioon. Selle definitsiooni sõnastamisel tugineb ta nii inimese loomusele, “kainele talupojamõistusele” kui ka Piiblile. Ja, kes teab, võib-olla on ta – see on aga spekulatsioon, ehkki väga ahvatlev – saanud seejuures innustust ka eestikeelsest liitsõnast “abielu”, mis on oma sisult piisavalt selge (ja märksa läbipaistvam näiteks saksakeelsest sõnast “Ehe”).

Hupel mõtiskleb: “Ühesõnaga, mis ajendas meid abielluma? Kui me ei soovi enesele valetada, siis peame tunnistama, et meid pani seda otsust langetama mingisuguse vajaduse või mitmete vajaduste tajumine [Gefühl]; me järgisime seda tunnet, sest loodetud abi kaudu uskusime end suutvat oma seisundit parandada.” Ja: “Kui küsida Liivimaa talupojalt, miks ta abielluda tahab, ütleb ta, et vajab abilist [Gehülfin], kes teda toetaks, pesu peseks, riideid teeks. Talupoeg järgib teesklemata loomust [Natur], tema kohtlus on tarkus. Tema abielutõotus ei ole küll liit laste sigitamiseks, kuid tema abielu ei ole sellegipoolest hooramine.”

Hupeli seisukohta toetab lõpuks seesama Moosese raamat (vaidleb ta ju suuresti teoloogidega): “Aadam soovis endale seltsilist [Gesellin], see oli tema vajadus: seda vajadust aitabki Jumal rahuldada, seades sisse abielu, sest inimesel ei ole hea üksi olla (1Ms 2:18-25).” Hupel arutleb edasi: “Kas see seltsiline oli mõeldud laste sigitamiseks või himu rahuldamiseks? Jumal kõneleb piisavalt selget keelt: Ma tahan teha temale abi, kes tema kohane on. Üksiku inimese käsi ei käi hästi, abilise kaudu tema seisund paraneb ja tema käekäik edeneb. Abielu eesmärgiks on abi osutamine vastastikuseks hüvanguks. Nii õpetab Piibel, nii kõneleb kogemus. Siin on kõik ilma sunduseta, jumaliku tarkusega kooskõlas, kõik näitab heldust, mis Jumala loodud olendite heaolu üle valvab.”

“Seda abiosutamist otsime kõhklematult kõigi vajaduste puhul, mida abielu on suuteline rahuldama: hoolitsus ja ülalpidamine, ühine töö, nõu, sugukihu, õnne edendamine, ajaliku vara omandamine, laste sigitamine, seltskondlik suhtlus, ajaviide, õrn sõprus – kõigel on siin oma koht. Nimetatagu neid asju selleks, mis nad oma loomu poolest on või olla võiksid, tähendab abielu teisejärgulisteks või kõrvaleesmärkideks, mõned neist on üksnes tulu, mis abielust tõuseb. Ent abiosutamine on esimesel kohal, hõlmab endas kõike. Lisaargumendid on siin ülearused – ta on abielu peamine eesmärk. Parem on olla kahekesi kui üksi, sest neil on oma vaevast hea palk: kui nad langevad, siis tõstab teine oma kaaslase üles; kui kaks magavad üheskoos, siis on neil soe; ja kui ka üksikust jagu saadakse, siis kaks panevad ometi vastu. (Kg 4:9-12.) Kes saab niisuguse naise, paneb varandusele aluse, saab endale (mitte hea lastesigitaja, vaid) kohase abi ja toe, kellele toetuda. (Srk 36:24.)”

5.

Homoseksuaalsusest Hupel ei räägi. Tema täpse definitsiooni järgi on abielu “tihe ja lähedane ühendus kahe eri soost isiku vahel, kes tahavad vastastikuse abiosutamise kaudu ühist hüvangut edendada”. See on ka raamatus ainus koht, kus Hupel abieluga seoses kahte sugupoolt mainib. Ent eesmärgi kaudu, mille ta abielule seab (selleks on, nagu öeldud, abi osutamine vastastikuseks hüvanguks), on sellisena mõistetud abielu põhimõtteliselt laiendatav ka homoseksuaalsete inimeste kooselule. Ja kes teab, mida vabameelne Hupel, kelle mõtlemisele oli omane rõhutada ühisjooni, mitte erinevusi inimeste vahel ja kes omal ajal kaitses diskrimineerimise eest väga ägedalt kastraate ning juute, arvaks asjast tänapäeval. Ajaloolane Indrek Jürjo on oma Hupeli-monograafias selle teose kohta igatahes tabavalt kirjutanud: “Tähtsus, mida Hupel sellele [kastraatide – V.A.] küsimusele omistab, võib tänapäeval tunduda kummaline, kuid 18. sajandil oli see üsna aktuaalne. [---] Valgustuse ühe juhtidee, sallivuse vaimus võitleb Hupel eelarvamuste vastu ja võtab kastraadid oma kaitse alla kui – tänapäevast keelepruuki kasutades – seksuaalvähemuse.” (Jürjo, Indrek. Liivimaa valgustaja August Wilhelm Hupel, 1737-1819. Tallinn: Riigiarhiiv, 2004, lk 421-422.)

Hupeli jaoks on (nii meeste kui ka naiste) seksuaalsus loomulik ja Jumalast määratud. Ta rõhutab, et genitaalid [die [zum Kinderzeugen] nöthigen Glieder] on loodud enne abielu sisseseadmist, neil on mitmesugused funktsioonid ja inimesel on vaba tahe, ning nendib: “Üldse aetakse siin neli täiesti erinevat asja omavahel segamini: kihu [Trieb], seks [Beyschlaf], laste sigitamine [Kinderzeugen], abielu [Ehe].” Ja lisab: “Abielu kaudu pälvivad kõik kolm [s.o kihu, seks, laste sigitamine] jumaliku heameele, ja nõnda on laste sigitamine [abielu] kõrvaleesmärk, abielurahva kasu, privileeg, mis aga üheaegselt kihudega otsa lõpeb, olgugi et abielu veel kestab. Järelikult tahab Jumal kihusid, seksi ja viljakust, aga ta ei sunni meid, ei aita ka meie tahtmine. Kuid me ei otsigi siin üksnes mõne abielu, vaid kõigi abielude eesmärki.”

Hupel rõhutab, et sugukihu tunnevad ka kastraadid, ning imestab soovituste üle, mida neile jagatakse: “Moralistid annavad neile nõu suruda pealetikkuvad himud palvega alla. Raske on uskuda siin oma silmi: mõned peaksid seda vaga reeglit trükiveaks.” Hupel võtab asja nappide sõnadega kokku: “Näljahädas palvetamine teeb õndsaks, aga kõhu täissaamiseks on ainult üks abinõu – söömine.” Ja: “Pole vaja abieludele kui õndsustõketele varju heita: kui nad ei suuda end taltsutada, siis nad abiellugu (1Kr 7:9).”

Nagu öeldud, kõlab Hupel mõnigi kord väga tänapäevaselt. Vaidlustades laste sigitamist kui abielu peaeesmärki, astub Hupel ühtlasi välja naiste kaitseks, keda valitsev arusaam (Hupeli kaasaegsete ja ka veel 19. sajandi peredes, ka haritlasperedes, on laste arv tohutu, tänasel päeval lausa uskumatult suur: näiteks oli Pärnu pastoril ja aktiivsel haridustegelasel Johann Heinrich Rosenplänteril neliteist või viisteist last, kelle ülalpidamiseks pidi ta ikka ja jälle linnalt abi küsima; Põlva pastoril ja tuntud murdeluuletajal Gustav Adolph Oldekopil oli kahest abielust kokku vähemalt üheksateist last – see perekond siples alalõpmata võlgades jne jne) sunnib muutuma sünnitusmasinateks (ja jätab nad ilma ka sajandi lõpul pidulikult deklareeritud inimõigustest). Königsbergi kirjaniku Theodor Gottlieb von Hippeli kõrval, kes avaldas 1774. aastal (Hupeli teosest niisiis kolm aastat hiljem) oma kõmulise raamatu “Über die Ehe” (“Abielust”, millest ilmus lühikese ajaga neli trükki), on peetud Euroopa saksakeelses ruumis 18. sajandi lõpukümnenditel toimunud “naiselikkuse” (täpsemalt naise “soolise iseloomu”) määratlemise debatis just Hupelit oluliseks abielumõiste uuendajaks. Hupeli ja Hippeli käsitus sugupoolte (suhtelisest) võrdsusest ja võrdõiguslikkusest nagu ka nende arusaam abielust ei pääsenud tollal siiski valdama, naiste emantsipatsioonini läks veel aega.

Ent need vanad tekstid on alles ja neid on ka rohkem kui kakssada aastat hiljem, mõeldes kas või abieludebatile tänases Eestis, kaunis värske lugeda. Näiteks seda kohta, kus Hupel naeruvääristab fundamentalistide agarust piiblitsitaatide toel soolist ebavõrdsust põhjendada: “Mine tea, võib-olla tuleb mõni kirjatundja kunagi isegi mõttele näidata 1Tm 2:15 [… ent ta pääseb lastesünnitamise kaudu, kui ta mõõdukuses jääb usku ja armastusse ja pühitsusse] põhjal kõige laitmatumal viisil, et abielu peamiseks eesmärgiks, vähemalt naissoo jaoks, on igavene õndsus [s.o ühtlasi “õnnistatud olek”, rasedus]”. Hupel mainib, et mõnedki väga lasterikkad vanemad suhtuvad kaunis ükskõikselt sellesse, kui taudid nende laste ridu hõrendavad – eks ole lapsed ju kulukad …* Ei viljakus ega rikkus ole inimese teha, rõhutab ta – lapsed ei ole vanemate töö, vaid Jumala and ja, nagu teada, ei sünni igast seksuaalaktist veel last: “Ka tuliseim suguühe jääb tihtilugu mõjuta.” – Valgustussajandi kirjanikud rääkisid otsekohest keelt. Hupel ei ülista lastetust, kuid on lastetute inimeste häbistamise, hukkamõistu ja diskrimineerimise vastu ning tsiteerib lastetuse kaitseks mitmeid kirjakohti, näiteks: “Õndsad on sigimatud, ja ihud, mis ei ole ilmale kandnud, ja rinnad, mis ei ole imetanud!” (Lk 23:29) Ja: “Parem on lastetus koos voorusega” (Trk 4:1).

Laste sigitamine ja kasvatamine ei tähenda veel, et abikaasad on oma kohused täitnud, sest sama on võimalik ka konkubinaadis (s.o vabaabielus), ütleb Hupel. Kui sellele lisandub aga ka abikaasade tihe ja lähedane ühendus ning püüdlus vastastikuse abiosutamise kaudu ühist hüvangut edendada, siis peab Hupel sellist kooselu samuti sisuliselt abieluks, “sest see kätkeb endas kõike peamist, mida loodus/loomus [Natur] ja Jumala seadus nõuavad. Puuduvad vaid kodanikuvabadused, mis omandatakse alles avaliku laulatuse kaudu”. See kehtib ka täna.

Hupeli ideaalkujutlus (seejuures ühtlasi pühakirjakohasest) abielust näeb välja niisiis selline: “Abiosutamine ja ühine hüvang on siira armastuse lapsed; pehme rahu teeb armastuse täiuslikuks, ja nimelt seda nõuabki kogu evangeelium.” Voilà!

6.

Kui mõelda praeguses Eesti abieludebatis osaleva konservatiivse poole silmatorkavalt sagedale seotusele kristlike kirikutega, eriti nendega, kes Eesti usumaastikul kuuluvad pigem perifeeriasse, siis on omamoodi paradoksaalne see huvitav tõsiasi, et esimesed kaks inimest, kes Saksamaal omavahel tsiviilabiellu astusid, olid just nimelt baptistid. See toimus 1855. aastal Oldenburgis. Abielude sõlmimine oli tol ajal Saksamaal tervenisti luteri ja katoliku kiriku käes. Aga baptistist misjonär ja jutlustaja August Friedrich Wilhelm Haese jäi enesele kindlaks: ta ei soovinud ei usku vahetada ega olnud nõus ka lihtsalt “kokku elama”. 29-aastane Haese, noor armunud mees, palus 1853. aastal kohalikult luteri kirikult luba, et laulatuse tema kihlatu Metta Schüttega võiks läbi viia baptisti vaimulik. Palve lükati muidugi tagasi. Aga lugu polnud sellega veel läbi. Oldenburgi võimud ei olnud dissidentide (nii nimetati inimesi, kes kuulusid ametlikult tunnustamata konfessioonidesse) viletsa olukorraga sugugi rahul ja hakkasid nüüd lahendusvõimalustele mõtlema. Ja võtsid 1855. aastal vastu uuendusliku tsiviilabieluseaduse. August ja Metta olidki esimesed, kes sel moel – ilmalikult, mittekiriklikult – paari läksid. Happy end! Mis tähendas, et tollal marginaalsetest baptistidest, keda Saksamaal suured kirikud diskrimineerisid, said abielu reformimisel tõelised pioneerid. Uuendused kipuvad ikka tulema perifeeriast.

Mis sai aga vaprast Haesest? Haese elas kõrge vanaduseni, 88-aastaseks, toimetas Issanda viinamäel väsimatu sulasena veel peaaegu 80-aastaselt, ja oli Oldenburgi suurhertsogile eluaeg südamest tänulik, õnnitledes teda igal aastal isiklikult sünnipäeva puhul. Hertsog läkitas Haesele omalt poolt vastu sigareid, mida too oma eluõhtul “pidumeeleolus”, nagu on kirjutatud, suitsetada armastas. Muide, see Saksamaa esimene tsiviilabielu kestis nelikümmend aastat, kuni Metta siitilmast ära kutsuti.

—

* Siin meenub mulle Pärnust pärit literaadi Carl Gustav Jochmanni lühipala “Lasteõnnistus” 19. sajandi algusest:

Reisikirjanikud pajatavad, et hispaaniakeelses Ameerikas on palju inimesi, kes on väga heal järjel, elavad jõudeelu ja elatuvad üksnes tööst, mida teevad orjad, keda nad teistele välja üürivad.
Aga seda ebaloomulikku jõledust harrastatakse ka Euroopa maades, mida peetakse tsiviliseerituks. Härra Mitchell rääkis mulle: Lancashire’is oli ja on veel tänagi vanemaid, kes ei tee üldse midagi, vaid elavad tulust, mida annab töö, mida nad oma lapsi (teatavat laadi koduloomi, keda nad ise sel otstarbel sigitavad ja kasvatavad), kõige õrnemast noorusest peale, vabrikutes tegema sunnivad. See on põhjus, miks nad oma lasteõnnistusega kiitlevad ja selle üle rõõmustavad.

(Jochmann, Carl Gustav. Kindersegen. – Jochmann, Carl Gustav. Die unzeitige Wahrheit. Aphorismen, Glossen und der Essay “Über die Öffentlichkeit”. Leipzig-Weimar: Gustav Kiepenheuer Verlag, 1990, lk 67-68. Ilmunud esmakordselt 1838.)

P.S. Paar sõna ka Hupeli enda abielust. Ta oli abielus kaks korda. Tema esimene naine suri pärast sünnitust. Sündinud laps suri vähem kui aasta hiljem. Hupel abiellus mõned aastad hiljem uuesti, kuid ainus sellest abielust sündinud laps suri juba imikueas. Hupeli mõlemad naised olid temast tublisti vanemad — esimene kümme, teine neliteist aastat. Indrek Jürjo on öelnud: “Abielludes endast palju vanema naisega, mõistis Hupel end ise lastetusele.” (Liivimaa valgustaja August Wilhelm Hupel, lk 44.) Nii et kahtlemata puudutas see abielu eesmärgi teema, millest ta kirjutas, Hupelit ka väga isiklikult.

P.P.S. Vt ka Rein Raua hiljutist artiklit “Lihtsalt ei ole nii” Eesti Päevalehes (16. aug. 2010), mida pean väga sümpaatseks.

Das Dorf am Ende der Welt

Bernadette La Hengst, “Das Dorf am Ende der Welt” (“Machinette”, 2008). (MySpace.)

Külafilm, linnafilm, maafilm

Tegelikult tahtsin kirjutada kõigist filmidest, mida kadunud nädalal vaatamas käisin — enam-vähem üheaegselt toimus Tartus “Hispaania filminädal” (Athena kinos) ja “Saksa filmi festival” (Tartu Saksa Kultuuriinstituudis) —, aga jätan kaks filmi kõrvale (olgu nad mainitud: Til Schweigeri “Keinohrhasen” (2007) ja Dennis Ganseli “Die Welle” (2008), neist kahest soovitan vaadata Ganseli filmi), ehkki tegin pärast vaatamist märkmeid ka neist. Ka tahtsin tegelikult kirjutada veel üht-teist saksa ja eesti ühiskonnakriitiliste filmide erijoontest, aga lükkan selle määramatusse tulevikku. Ja kirjutan hoopis ühest külafilmist, ühest linnafilmist ja ühest maafilmist. Kolmest filmist. Esimene ja viimane on tehtud Hispaanias, teine Saksamaal. Need on viiest äsja nähtud filmist ainsad, mida vaataksin väga heal meelel ka teist korda. Ja kolmandatki. Jne.

Olgu märgitud ka, et hispaania kinost ei tea ma suurt midagi — minu pilt sellest on väga rängalt Pedro Almodóvari poole viltu —, nii pole mul ka aimugi, kas need kaks hispaania filmi, mida sel nädalal vaatasin, võiksid mingiski mõttes olla esinduslikud. Kuid vaevalt nad seda on, kas või seetõttu, et kui rangelt võtta, oli tegemist ju baski filmidega. Aga esinduslikud või mitte, väärt filmid olid nad igal juhul. Muide, paralleelselt saksa ja hispaania filme vaadates oli silmatorkav see, et hispaania filmide (nende, mida mina nägin) tegevus toimus maal, keset lopsakat loodust, saksa filmide tegevus aga alati linnas, isegi suurlinnas (see kehtib ka nende filmide kohta, mida ma vaatama ei läinud, sest olin neid juba näinud). Linn muidugi ongi saksa filmide puhul tüüpkeskkond. Ja ma oletan, et ta on seda ka hispaania filmide puhul. St võib-olla on ruraalset miljööd ja maatüüpe kujutavad filmid lihtsalt baski kino eripärasid.

Aitab sissejuhatusest. Niisiis: Montxo Armendárizi “Obaba” (2005; 112 min), Andreas Dreseni “Sommer vorm Balkon” (2005; 105 min) ja Julio Médemi “Vacas” (1992; 96 min).