Arm

“Kus sa oled?” hüüdis hallipäine, vanemas keskeas mees, väljudes autost, telefoni. “Meie lähme Raekoja platsi, kohe hakkab.” Raekoja taha pargitud autost väljusid nüüd ka meheealine naine ja kaks last, koolieelikud, küllap nende lapselapsed. Koos mindi, tõtlikult, Raekoja platsile, sest üritus oli algamas. Tornikell lõi kuus. Oli neljapäeva õhtu, novembri viimaseid päevi.

Mina läksin Ülikooli tänavat mööda edasi, tervitasin enne Küütri tänavale pööramist K-d, keda ma polnud suvest peale näinud ning kes nüüd keeleringi ruttas, ja helistasin Athena kino ees H-le. Ja ütlesin talle, et soovigu mulle julgust: lähen vaatan, mis inimesed need on, kes Raekoja platsile meelt avaldama tulid, pereväärtuste poolt, nagu nad ütlevad. Tammusin kino ees, telefon kõrva ligi, edasi-tagasi ja võtsin hoogu.

H. oli kodus ja valmistus rappa minekuks, pakkis asju: rabamatk, mille ta ihuüksi ette võtta kavatses, pidi algama juba järgmisel hommikul ja kestma vähemalt kolm päeva. Julgust oli tegelikult hoopis temal vaja.

See on natuke imelik riik, milles ma elan, mõtlesin tiiruga Raekoja platsi poole liikudes. Meeleavaldused on lääne pool Euroopas ju nii tavaline asi. Mida siin karta?!

2.

Mis tahes päeval mis tahes vähemalt Tartu-suurusse linna jõudes võid olla enam-vähem kindel, et satud ka mõnele meeleavaldusele. Vaid meil siin tehakse sellest mingi tohutu number ja aetakse sulle juba ette hirm nahka, ka siis, kui sa meeleavaldajatega ühel nõul pole.

Raekoja platsi hämaruses, kuhu veerand seitsmeks jõudsin, oli koos paarsada inimest. Polnud kahtlust: rahumeelne seltskond. Neonatse ei paistnud kusagil.

“Me pole siin millegi vastu, vaid millegi poolt,” rõhutas raekoja trepil noor teklis kõneleja, evangeelsete üliõpilaste juht ja maapastor, rahvahulgale. Jalutasin aegamisi platsi ühte serva mööda alla jõe poole, tulin teist serva mööda tagasi ja seisatasin Küüni tänava nurgal. Kõneldi veel. Linnapea Kruuse tõstis esile perekonna tähtsust, vahendas Arnold ja Ingrid Rüütli tervituse ja lisas, et toetab kodanike õigust meelt avaldada. Just seepärast olevat ta siin.

Jah, mõtlesin, tal on tuline õigus. Perekond ja meeleavaldused on tähtsad. Aga kus olid poliitikud kaks aastat tagasi, kui Tallinnas peeti seni viimane pride, mis oleks äärepealt, kes teab mille hirmus, toimumata jäänud? Kuhu jäi siis nende toetus kodanikuõigustele? Kuhu jäi Tallinna linnapea? Ja teised vägevad? Miks tookord olid pea kõik need sõnaosavad rahvajuhid suu peale kukkunud?

Tookord, kaks aastat tagasi, päiksepaistelisel augustipäeval, seda muret ju polnud nagu nüüd, novembrilõpu õhtul, et uduvihm võiks ülikonna tuksi keerata. Asi oli nähtavasti milleski muus. Läksin Raekoja platsi keskele, lodja Jõmmu juurde, mis sinna paar päeva varem toodud oli, ja kuulasin, kuidas professor Lehtsaar, kelles musta värvi borsalino tõttu ta peas oli midagi marlonbrandolikku, mitteabielulisi kooseluvorme taunis.

3.

“Ta on osav kõnemees,” ütlesin mõni minut hiljem M-ile, kes oli professori kõne ajal minust mööduma juhtunud, “sest see Marlon Brando kübarat kandev isand pole mitte ainult psühholoog ja õppejõud, vaid ka pastor, kes on harjunud jutlusi pidama, kõnelema n-ö maast ja ilmast, über Gott und die Welt, nagu sakslased ütlevad.” Istusime M-iga Kuumas Tassis ja jõime kakaod. Akna taga kestis meeleavaldus ilmselt edasi.

“Tead, mis on minu meelest kogu selle asja juures eriti kurb,” ütlesin M-ile. “Nimelt see, et need inimesed, kes siia meelt avaldama tulid, igatahes üsna paljud nendest, tahaksid tõenäoliselt kasutada teistsuguseid argumente kui need, mida nad kasutavad.” M. vaatas mulle küsivalt otsa.

“Noh, ma usun, et nad tahaksid rääkida tegelikult Jumalast, patust jne, aga nad ei saa.”

“Mis mõttes ei saa?” küsis M., otsis kotist omaküpsetatud leivakesed, mis ta oli mitut sorti jahust, pähklitest ja kibuvitsamarjadest valmistanud, ja läks leti juurde nende söömiseks luba küsima.

“Ma mõtlen seda,” jätkasin, kui M. oli leti juurest söömisloaga tagasi tulnud, “et nad ju teavad hästi, et kristlik terminoloogia diskrediteeriks nende ettevõtmise avalikkuse silmis. Sellepärast räägivad nad põhiseadusest, Eesti riigi ja ühiskonna püsimisest jms. Sellepärast on Marlon Brando kübaras isand avalikkuse ees ainult psühholoog ja professor — teadlane ja õpetlane, ja ei iial pastor. Pastor on ta pigem pühapäeviti ja kitsamas ringis. Tundub igatahes mulle.”

Võtsin oma jutu kokku: “Minu meelest on kurb, kui inimestel pole julgust olla need, kellena nad end tunnevad. Selge see, ma ei toeta nende arusaama perest, mille nad defineerivad üksnes mehe ja naise abieluna, ja minu meelest pole kristlusel homofoobiaga vähimatki pistmist, aga … mul on ikkagi nagu kahju … sest niimoodi, vaikides isegi meeleavaldusel sellest, mis neil südamel on, on nad ju mingil moel n-ö kapis, eks ole. Ja kapis olek tähendab pidevat ärevusseisundit. Seda pole kellelegi vaja. Ja nii on pealegi raske midagi selgeks rääkida.”

4.

Jõime M-iga veel kakaod, sõime veel tema küpsetatud kibuvitsamarjaleivakesi, võrratuid leivakesi, ja rääkisime veel: ühest ja teisest, elust, ajast ja inimestest, väga isiklikest asjadest, ja paljust muust. Kui kohvikust välja astusime, märkasin inimtühjal Raekoja platsil korraga jõulukuuske, mis oli seisnud seal vist juba paar päeva, kuid mis meeleavalduse ajal polnud mulle silma torganud. Advendiaeg lähenes. Ikka veel oli armuaeg.

Kodus teadsin, et tahan lugeda, kuulata ja vaadata Desmond Tutut.* Just Tutut, seda vana Lõuna-Aafrika meest, kes on väheseid kõrgeid vaimulikke, keda lugedes, kuulates ja vaadates usud, et on võimalik ka teistsugune kristlus. Kes muu võiks öelda näiteks nii, nagu ütles Tutu 2007. aastal:

“I am deeply, deeply distressed that in the face of the most horrendous problems — we’ve got poverty, we’ve got conflict and war, we’ve got HIV/AIDS — and what do we concentrate on? We concentrate on what you are doing in bed.” Nagu ka: “If God, as they say, is homophobic, I wouldn’t worship that God.”

Ja 2005. aastal on Tutu öelnud sõnad: “Jesus did not say, “I if I be lifted up I will draw some”, Jesus said, “If I be lifted up I will draw all, all, all, all, all. Black, white, yellow, rich, poor, clever, not so clever, beautiful, not so beautiful. It’s one of the most radical things. All, all, all, all, all, all, all, all. All belong. Gay, lesbian, so-called straight. All, all are meant to be held in this incredible embrace that will not let us go. All.”**

—

* Desmond Mpilo Tutu (snd 1931), Lõuna-Aafrika anglikaani kiriku endine peapiiskop (oli esimene mustanahaline selles ametis, 1986–1996) ning Tõe ja Leppimuse Komisjoni (1996–1998) esimees. Desmond Tutu on saanud mitmeid rahvusvahelisi auhindu (mh Nobeli rahupreemia, 1984; Albert Schweitzeri preemia, 1986; Gandhi rahuauhind, 2005; Presidential Medal of Freedom, 2009. aasta augustis Barack Obamalt).

** Vrd: “Ja kui mind maa pealt ülendatakse, siis ma tõmban kõik enese juurde.” (Jh 12:32)

P.S. Desmond Tutu kõne 2008. aastal IGLHRC (The International Gay and Lesbian Human Rights Commission) auhinna OUTSPOKEN Award vastuvõtmisel San Franciscos.

Järeltants

Mul on äraütlemata hea meel, et on avanenud nii haruldane ja tänuväärne võimalus sinult üht-teist küsida.

Aitäh! Ka minul on kõige selle üle äraütlemata hea meel. Ja enamgi veel. Vahel on hea teisele südant puistata.

Hakkame siis peale. Mul on ammu olnud kange tahtmine sinu käest küsida, et kust sa kõik need mõtted, millest sa oma postitusi kokku kirjutad, õieti võtad. Niisiis: kust sa nad võtad?

See on tõesti väga hea ja fundamentaalne küsimus. Aga — jään vastuse võlgu. Ma ei tea ka, kas “võtma” on üldse õige sõna. Aga ma kahtlen väga, kas me siin kahe peale uniselt midagi paremat välja mõtleme. Noh, öelgem siis nii: mõtted vahel tulevad. Vahel tulevad nad nii, vahel naa. Siit ja sealt. Kuidas kunagi. Näiteks täna käisin ühel tantsuetendusel, ja tuli kohe mitu mõtet pähe, etenduse ajal ja pärast etendust, ja siis, ühel hetkel, tundus mulle järsku, et ka juba enne etendust oli mulle tulnud pähe midagi, mis oli mõte, aga mida ma tol pähetulemise hetkel polnud mõtteks pidanudki. Nii et mõtteid tuli täna tõesti jälle terve rodu, aga ma ei tea veel, mis neist saab. Kui üldse saab. Ja lisan retooriliselt: kas peabki alati saama?

Ahaa. Mis etendust sa vaatamas käisid, kui see saladus ei ole?

Ei, muidugi ei ole see mingi saladus. See oli avalik etendus, kõik olid teretulnud, kes õigel ajal kohal olid ja pileti eest teatud summa raha maksid. Mina olin ja maksin — ja sain sisse. Kui tulla küsimuse esimese poole juurde, siis: vaatasin Katrin Essensoni tantsuetendust “Hämarad lood” Genialistide klubis.

Küsin kohe: kuidas meeldis?

Väga hästi meeldis, pean ütlema. Sellega oli niisugune lugu, et läksin pärast etendust koju ja — tead, samm oli nagu teine, nagu ära tehtud. Ta oli nagu kergem, ka kuidagi metafüüsilisem. Isegi osutus, et mu jalgades oli eos paar väga omapärast, vaevumärgatavat hüpet, mida enne hüppamist poleks seal osanud oletadagi. Vaat niisugune samm oli.

See on väga huvitav, et sa just oma sammust räägid. Kasutangi võimalust ja viin jutu ühe su hiljutise postituse juurde, kus sa mainid ühte Tallinna betoontuvi, millele sa peale astusid ja millelt sa seejärel kohe maha astusid. Mida sa selle tuviga tahtsid õigupoolest öelda?

Jah, see tuvi. Kuidas sulle öelda. See tuvi ja hüpe — see oli lihtsalt üks episood seal jutus ja seejuures tegelikkusest võetud. See oli väga eluline, ehkki mitte elus tuvi. Aga mitte surnud, vaid betoonist, elutu tuvi. Kõigele lisaks üleelusuurune. Oli õhtu ja ma liikusin ta poole, teadmata seejuures, et just tema poole. Liikusin niisiis ilma eelaimuseta. Silmanud korraga otse enda jalge ees maas objekti ja jõudnud sekundi murdosa vältel objekti saladuse jälile, astusin talle veel selsamal hetkel enam-vähem spontaanselt vasaku jalaga peale, tõukasin temast seejärel lahti ja maandusin kindlalt asfaldile, paremale jalale. Need väga lihtsakoelised liigutused moodustasid hüppe. Täpselt nii ma hiljem kirja paningi, tõsi küll, hoopis lühemalt. Nüüd teisest küljest: eks ta oli mõeldud vast ka teatava kujundina. Aga möönan, et võib-olla see kujund ei hakanud tööle, ei kasvanud suureks üldistuseks, hüppest ei saanud Hüpe, või koguni HÜPE. Ja tuvi jäi tuviks. Samas polnud ma sellele tuvile ja hüppele postituses omast arust teab kui keskset rolli omistanudki. Üldiselt ma polegi eriline hüppajatüüp. Ja tuvidest enam meeldivad mulle näiteks tihased.

Sa oled nüüdseks juba üle kahe aasta bloginud. Võin öelda, kätt südamele pannes, et mulle see, mis sa teed, laias laastus meeldib. Mõnikord on seal kohe nii häid asju, et sa mu meie. On väga ilusaid, vahel ka väga valusaid asju. Ent vahel on seda jälle vähem, ja siis tundub, et sa nagu väsid ära või jooksed kinni või kokku. Ma mõtlen näiteks neid postitusi, kus sa jalutad mööda tänavat ja kuidagi nagu midagi ei teegi. Loed siis seda ja mõtled, et, nojah. Ei, see pole etteheide, ka nende hulgas leidub õnnestumisi. Mina, kes ma sind väga austan, loen ka selliseid tekste sageli mõnuga. Aga ma tean, et see pole üldine arvamus. On ka inimesi, kes selle peale ainult õlgu kehitavad. Isegi mulle ei paku mõned su postitused mingit pinget.

Aitäh ausa kriitika eest! Mis on osati karm, aga küllap õiglane. Võin öelda omalt poolt vaid järgmist: selle asjaga on nii, et kust poolt vaadata. Kui vaadata minu poolt, siis: need kaks aastat on läinud nagu lennates, ja iga päev ei ole pühapäev, eks ole. Samas ma ei kurda. Ütlen lihtsalt: mul on õnne olnud. Näib, et mul on kujunenud välja oma truu lugejaskond, kelle tagasiside on olnud seni enamasti positiivne. Küllap nad siis leiavad sealt midagi. Või igatahes otsivad, kuni võib-olla, paraku, kannatuse kaotavad. Nii või teisiti on elu edasi läinud. Mina olen natuke muutunud, postitused on tõenäoliselt ka natuke muutunud, lugejad ilmselt samuti. Mõni lugeja on võib-olla ära langenud, teine on jälle juurde tulnud.

Piilugem nüüd põgusalt köögipoolt, kui lubad. Kuidas sinu tavaline postitus sünnib?

See on peamiselt nii, et tuleb mingi mõte (nagu ma juba ütlesin), siis võtad kätte ja paned kirja. Ega seal rohkem olegi. Õhtul sageli kirjutad. Kirjutad enamasti siis, kui päeva peale on mõtteid kogunud, ja muidugi ainult siis, kui need mõtted on õhtuks veel meeles. Või kui ununenud mõtete asemele tulevad uued. Või tulevad vanadele lisaks, aga hakkavad valdama. Või tulevad kirjutamise käigus. Ja — on veel üks tingimus — kirjutad siis, kui aega on. Aega on aga kahjuks häbematult vähe, oleme kõik ajalikud inimesed, kelle päevad on loetud. Ja kes oma loetud päevadega ei oska kahjuks sageli midagi peale hakata — raiskad nad näiteks kirjutamisele, selmet mõnes heategevuslikus projektis kaasa lüüa.

Võib-olla räägid paari sõnaga tänasest päevast? Milline ta oli?

Tänane päev oli selline novembrikuine päev Tartus. Ei olnud väga külm, aga polnud ka väga soe. Oli tööd, oli puhkust, oli kohtumisi, oli sisukaid mõttevahetusi ja ka mõttetut lobisemist. Selles suhtes üsna tavaline päev. Keskmisest päevast eristas teda vast see, et täna oli väga palju käimist. Ei teagi sulle öelda, kui mitu kilomeetrit täpselt ma maha käisin. Aga ometi: harilik päev. Eriline oli — kui tantsuetendus kõrvale jätta — võib-olla see hetk, mil ma jäin korraks ühe puu alla suitsetama, ja siis, äkki, lasi hakk, kes puu oksal istus, mulle pähe. Esimest korda elus, ehkki ma olen n-ö põline tartlane ja hakkidega tegelikult sina peal. Kui nüüd katsuda seda tragikoomilist, samas ajaloolist seika kuidagi mõtestada, siis vahest peitus selles sündmuses üleskutse: ära jää seisma, nopi päeva! (Ja mitte haki s…) Seletusi on küllap veelgi. Aga kaldun arvama, et see oli lihtsalt väike karistus tähelepanematuse eest. Õhtul, pärast tantsuetendust, kui mul enam kuhugi kiiret polnud, tuli see pentsik pärastlõunane vahejuhtum mulle muidugi väga elavalt meelde. Ja paradoksaalne lugu: nüüd, õhtul, oleks võinud õigegi ohutult kusagil puu all seisatada, sest hakid ju pimedal ajal üldiselt magavad, nagu teada, ja reeglina mitte puu otsas. Aga seisatamiseks puudus seekord vajadus.

Miks sa üldse blogima hakkasid?

Las ma meenutan. Selle juures oli mul mitmeid mõtteid. Üheks oli laialt levinud eneseväljenduse mõte. Mõtlesin, et võib-olla oleks tore ennast natuke väljendada. Ja teiseks oli selle eneseväljendamise kaudu maailma muutmise mõte. Kas nüüd paremaks, aga loodetavasti mitte halvemaks. Või, noh, igatahes mulle endale meeldivamaks. Olen nõus möönma, et see teine mõte on peale selle, et ta on, vähemalt minu puhul, päevselgelt egoistlik (mul on omad kasud sees), võib-olla pehmelt öeldes ka suurushullustuslik (käib mul tõenäoliselt üle jõu). Aga olgu kuidas tahes, see õrn lootus mul igatahes oli ja on praegugi, et kui maailm peaks nüüd juhtumisi lähemal ajal või pikemas perspektiivis mõneti paremaks muutuma, siis võib-olla on seal natuke ka minu käsi mängus.

Sul on olnud perioode, kus sa oled maailma asjades ja ühiskondlikel teemadel rohkem sõna võtnud. Praegu on see sul nagu pigem tagaplaanile jäänud.

Tõepoolest. See on sul väga hästi märgatud. Jah, mida ma oskaksin öelda … enda kaitseks või õigustuseks … Julgen arvata, et sotsiaalset närvi mul mingil määral isegi ju on. Ja vahel, kui see närv on väga pingul, siis mõtled, et kirjutaks midagi. Ja mõnikord siis lõpuks kirjutadki. Mõnikord jälle lööd käega. Asi on nähtavasti paljuski enesetundes kinni. Pean tunnistama, et käegalöömise tunnet on mul võib-olla isegi, mida aeg edasi, seda rohkem. Ehkki ei saa välistada, et see tundub mulle niimoodi lihtsalt praegusel hetkel. Kui sa homme küsiksid, oleks mu vastus võib-olla teine.

Kas Eesti ühiskonnas on sinu hinnangul käegalöömise tunnet üldse liiga palju?

Nojah, teda ikka on. Samas on ka uskumatult aktiivseid inimesi, kes kirjutavad kõigest: kitsaskohtadest ja valupunktidest, põletavatest probleemidest, jah, koguni elu mõttest. Ja siis on ka neid, kes mitte ainult ei kirjuta kõigest, vaid ka teevad kõike. Nagu on lõpuks neidki, kes ei kirjuta, vaid ainult teevadki, või on: näiteks ongi mõttekad, pealaest jalatallani. Muidugi, pealehakkamist võiks palju rohkem olla. Usun, et oled minuga nõus. Teiselt poolt mõtlen, et ka käegalöömist võiks hoopis rohkem olla, isegi lausa minnalaskmist. Ja mõttetust. Sest nagu on öeldud: enda teha kõik ja mitte miski.

Mis meeleolus su postitused sünnivad?

Väga erinevates. Meeleolud on olnud täiesti seinast seina. Kaks aastat on pikk aeg, ja kui liita sellele ka minu eelnenud elukogemus, siis ma usun, et olen viimasel kahel aastal sattunud kirjutama väga mitut laadi meeleoludes. Kas nüüd just kogu meeleolude register on esindatud, aga märkimisväärne osa sellest päris kindlasti.

Kas sul vahel ei ole käinud peast läbi mõtet blogimine üldse sinnapaika jätta?

Ütlen ausalt, et on käinud tõesti. Igasuguseid mõtteid on läbi käinud. Kohe väga musti mõtteid teinekord, nii musti, et endal hakkab ka õudne. Aga, ah, jätame parem selle sünge teema. Milleks lugejatel tuju rikkuda. Esialgu pean blogi edasi.

Kas sa oled ise suur blogilugeja?

Ei saa salata, et olen mõndagi blogi elus lugenud, kusjuures üht-teist tõelise kaasaelamisega. Suur blogilugeja ma küll ei ole, aga mul on oma nn blogroll, kus leidub teiste hulgas väga silmapaistvaid blogisid, väga kõrgel tasemel, nii vaimses, hingelises, sõnalises jm mõttes tasemel blogisid. Soovitan soojalt. Tõsi, on ka pisut vähem silmapaistvaid, aga neiski on aeg-ajalt oi kui oivalisi passaaže.

Kas sa tahaksid lõpetuseks tuua välja mõne asja, mis su postitusi punase niidina läbib?

Nojaa, punase niidina … Kas nüüd just punasena … Võib-olla pigem siis kollasena … Aga, tead, värvid on minu meelest väga keeruline valdkond ja nende lahkamine viiks jutu pikale. Ja ma ei tea tegelikult ka, kas niitki on õige sõna, ja kas see, olgu ta niit ja seejuures punane, nüüd midagi just nimelt ikka läbib. Tõstan käed: see küsimus on minu jaoks liiga poeetiline, või siis ka: hämaravõitu. Aga elus ei peagi kõik selge olema.

Suur tänu huvitavate vastuste eest!

Suur tänu huvitavate küsimuste eest!

—

P.S. Vestlus leidis aset 25. novembri hilisõhtul 2009. aastal Tartus.

Värskas

22. 11. 2009 Värskas. Vanavanemate haud. Mets ja järv. Kitsed. Tsäimaja. Buss.

A sorta fairytale

Need on haruldased õhtud.

Istunud tund aega kohvikus C’est La Vie, tahtsin seda tunnet uuesti tunda. Nüüd juba teadlikult. Panin klapid juba teist korda pähe ja läksin Estonia juurde tagasi, kohta, kus see oli enne kohvikusse minekut alanud. Sammusin uuesti puiesteed mööda alla. Jah, seesama. Olin täielikus kooskõlas. Ja tundsin sel korral, paaril silmapilgul, ka kerget, imelikku peapööritust. Pööritagu, andku minna.

Kuhu edasi? See puiestee polnud lõputu. Või kes teab. Märkasin liiklustõkestit, mis tänavalõiku ooperiteatri ees pargiteest eraldas, ja, hetk mõelnud (võib-olla: kas see on keelatud?, kas see on narr?), astusin sellele. Hüppasin betoontuvi turjalt maha ja liikusin edasi. Ikka seesama. Kell oli veerand kümme õhtul. “We may be on this road but we’re just impostors in this country,” laulis Tori Amos klappides.

Läksin, ja tänavad, mida mööda läksin, poleks saanud veelgi kodusemad olla. See oli õige laul sel õhtul ja selles linnas. Millal ma siin õieti viimati õhtul jalutasingi? Ma mõlen: üksi jalutasin. Sest just selles oli asi. Mitu aastat tagasi see oli?

On vähe mõnusamat sellest: jalutada üksi õhtul tuttavas, aga siiski pisut võõras linnas, olla teel kohtumisele ja siis kontserdile, mida oled oodanud, ja teada, et sul on paik, kus võid seejärel, kunagi hiljem, selles tuttavalt võõras, võõralt tuttavas linnas ööbida. Katsuda taskut — jah, võti on alles. Kuhu ta kaduda saakski. Võid minna kontserdile, ja võid ka minemata jätta. Ja sa lähed. Lähed kiirustamata, sul on aega. Sa pole mingi hulkur ega põgenik.

See siin praegu, sain aru, võis olla vabalt parim koht ja aeg sel õhtul, mis oli alles algamas. Liiklus tänavatel oli tihe ega näidanud veel hõrenemise märke. Linna jätkus veel sel laupäeval, ja elektrit kõigisse neisse laternatesse, poesiltidesse, akendesse. Estonia akendel olid seisnud varjukujud, peeti vaheaega. Lava taga tõmbasid ka Romeo ning Julia hinge, värskendasid enne lõppvaatust grimmi.

Hakkasin hoidma Tartu maantee poole. Läksin ringiga, kella kümneni oli veel aega. Siis pidime kohtuma ja siis avati ka Rock Café kassa. Oli laupäeva õhtu, 14. november.

2.

C’est La Vie’s, kuhu olin kella kaheksa paiku, Kadriorus ja kesklinnas kõmpimisest ja vestlemisest kurnatuna, aega parajaks tegema läinud, olin istunud akna alla. Olin tellinud kohvi ja mineraalvee, mõelnud end nendega turgutada ja lugeda võib-olla, kuni kell lööb, paar lehekülge Tartust kaasa võetud raamatust.

Olin raamatu lauale tõstnud, kuid jätnud ta avamata: heitnud pilgu tänavale, olin tundnud, et kirjasõnast enam köidavad mind pimedad aknad vastasmajades, tänavakivid ja harvad möödujad. Kui ettekandja tellimuse lauale asetas, palusin tuua lisaks klaasi punast majaveini. Punast, sest ainsad värvid selles elegantsi ja kitši piiril balansseerivas nooblis kohvikus olid must ja valge.

Otsisin kotist tühja paberilehe ja sirgeldasin sellele midagi: päeval pähe tulnud mõtteid, naaberlauas istuvat keskealist paari, vene rahvusest meest ja naist, kes teineteist armastasid. Kiri paberil oli must ja tähtsusetu. Teadsin, et tõenäoliselt ei loe ma seda tühja-tähja kunagi üle. Veri on punane ja sisukas, turgatas mulle järsku.

Mõtlesin G-le, kelle poolt olin paar tundi varem Kalamajas läbi hüpanud: ta oli mulle oma korteri võtmed andnud ja mind ühtlasi lahkelt tubli mündi suurusest punasest laigust laubal vabastanud, maskeerides selle võib-olla naeruväärse, ent oma asukoha tõttu mulle juba mitu päeva tuska teinud ma-ei-tea-mille (vistriku?, lööbe?, paise?, Metsalise Märgi?) punerdava jäänuki, armistuva haava, osavalt üks-kaks-kolm puudriga.

Mõtlesin G-le ja tundsin piiritut tänu — sajal põhjusel. Istusin kohvikus, mõtlesin kõige paremaid mõtteid ja sirgeldasin jumalarahus paberile.

Kontserdini Rock Cafés, mille ees pidin H. ja P.-ga kohtuma, oli veel aega maailm. Minu päralt olid veel kõik need tänavad sinna ja tagasi.

Suvi, sügis …

Tartus 2009. aastal: juunis, oktoobris, novembris. Vasakul Annelinn, paremal luhapealne. Ja billboard reklaamimas elu, mis majanduskriisi kiuste edasi läheb.

P.S. 12. oktoobril sadas Tartus esimene lumi, mis juba päeva lõpuks sulas. Teine, 6. novembril sadanud lumi on aga veel maas.

Hingedeaeg

Mis õnn: teada, et kuuris on puid, millest jätkub ahjule veel mõneks heaks ajaks, pikkadeks novembriõhtuteks. Häid kuivi segapuuhalge, mis on pärit vist kusagilt Lähte kandist. Ja ümmargune helkur, kui neil pikkadel õhtutel kiirustades koju lähed (näiteks sinna), see tähendab ahju poole, lipendab õige kartmatult vasemal puusal, nööripidi tasku siseküljel tillukese haaknõela otsas — ka autodega on lugu muretu. Lähed, mõtlemata autodele ja mõtlemata ka puudele. Helkur on puusal, puud on kuuris, teadagi, ja mõtted on peas, see tähendab ei-tea-kus. Midagi tahtsin selle novembri kohta veel öelda …

Siis heliseb, ei, väriseb teises taskus, paremal puusal, telefon. Aga ainult oma teada, sest märkad vastamata kõnet, see tähendab kõnet, mida iial ei toimunud (mida pole olemas ka hoolimata sissekandest telefonimälus ja telefonifirma kõigis registrites), alles tükk aega hiljem — pärast seda, kui oled kuurist puid toonud ja ahju alla tule teinud. Helistad tagasi, mõtlemata, et see on õigupoolest võimatu, suurushullustuslik kavatsus, sest kuidas saaks panna olema olematut … Aga saad sellega ometi ilma probleemideta hakkama. Tuttav, soe, kodune hääl teises otsas, kes küsib näiteks, ega sa ei külmeta. Ei külmeta, ahi on peagi soe. Aga sina?

See imelik tunne, kui oled lahkunud ruumist ja sellega, kes sinust sinna maha jäi, hüvasti jätnud — oled ukse sulgenud ja kusagil teel mujale järsku avastad, et oled midagi unustanud, näiteks ümbriku, mis tuleb posti viia. See imelikust imelikum tunne, kui lähed siis tagasi, teed ukse uuesti lahti, ja liigud mingisuguse tondina, keda tegelikult ei tohiks olemas olla, läbi ebatõelise ruumi oma ümbrikuni, torkad selle kotti ja teed juba järgmisel hetkel jälle minekut, pobisedes ruumis olijale veel käigu pealt võib-olla mõne vaimutseva selgituse, mis on aga igal juhul täiesti arusaamatu ja ajakohatu. Lööd siis ukse kinni ja köhatad oma hauataguse hääle puhtaks. Elu läheb edasi. Mis õnn.

—

P.S. On hingedeaeg. Meediumide kaudu läkitatakse teispoolsusest sõnumeid, kommunikatsioon elavneb, muutub massiliseks. Lülitasin pühapäeva õhtul teleka sisse ja vaatasin, mis tuleb. Jälgisin silmanurgast saadet “Eesti otsib superstaari”, oskamata sellest midagi oodata ega arvata. Aga viimane laulja, Kene Vernik, oli minu jaoks tõeliselt mõnus üllatus, ehkki ta sõnadega pisut puterdas. Kuid väga punk — nii või teisiti.

Kraav ja jõgi

Kraav Ihaste kandis ja Emajõgi, üks ja seesama vesi Tartus täna, 11. 10. 2009.

Pantokraatorist ja „Valgest raamatust“

Lühendatud versioon: “Pantokraator — igavene ilmamadu” (Sirp, 20.11.2009).

—

Terve septembri olen ikka ja jälle keset vestlust tähendanud, et see kuu on kuidagi eriti ilus (kas sulle ei tundu, ah?), rõhutades, et ma ei kiida septembrit mitte seetõttu, et mul midagi muud öelda pole. Ja nii ongi.

Viimasel nädalal olen rääkinud samas toonis ka Pantokraatorist. Sest ilmunud on Erik Sakkovi kirjutatud „Valge raamat“, mis võtab kokku selle bändi loo. Raamatule on lisatud kolm CD-d. Need on „Tuba tuules“ (sisuks laulud 1990. aastal ilmunud LP-lt „Pantokrator I“), „Liig palju taevast“ (koondab aastatel 1988–92 salvestatud laule, millest valdav osa seni plaadile polnud jõudnud) ja „Tormidesööjad“. Viimane on täiesti uus plaat, mis sisaldab nii omal ajal sündinud ja aastaid varjul olnud ideede teostusi kui ka igas mõttes päris uusi laule.

Nüüd peaks olema niisiis vist enam-vähem kõik Pantokraatori lindistatu moodsatel helikandjatel kättesaadav — seni oli 2000. aastal ilmunud plaat „Jäi servi seisma”, mis sisaldab laias laastus debüüdi „Pantokrator I” materjali, ainus Pantokraatori CD. Päris varast loomingut võib kuulata bändi kodulehel (http://www.panto.ee). Kolme CD-ga täiendatud „Valge raamat” ilmus küll õieti juba aprilli lõpus ja leidis esitlemist päev enne minu sünnipäeva, kuid minuni see info ei jõudnud — ajakirjanduses sellest raamatust ja muusikast vist väga palju juttu ei tehtud.

Igast asjast ei saa asja

Kui jätta kõrvale Vaino Vahingu „Päevaraamatud“ (aga nende teist osa, mille ots juba ka „minu aega“ puutub, pole ma lugenud), siis on Eesti kirjandusse jõudnud memuaristika buum minust mööda läinud. Erik Sakkovi „Valge raamat“ tundus aga olevat hea kingitus. Ent pärast kingituseks mõeldud raamatu läbilugemist (ettevaatlikult käes hoides muidugi) ja plaatide kopeerimist (rasvastest plekkidest hoidudes, selge see) otsustasin ta endale jätta ja osta kingituseks uus eksemplar. (Muide, ma ei soovita osta seda teost Apollost, seal on hind kole kalliks aetud.)

Sest „Valges raamatus“ kujutatud aeg ja ruum on tõesti minu aeg ja ruum, või õigemini peaaegu, samahästi kui. Kui pedantseks minna, aga isiklikuks jääda, siis on need kaks, aeg ja ruum, pigem mu kahest vanemast vennast vanima omad. On ju tema Pantokraatori liikmete eakaaslane, mõne klassivendki. Ja tegi 1980. aastate algul Tartus bändi ka tema, nii nagu võib-olla paljud teised, enne ja pärast, ja mitte ainult Tartu 7. ja 1. keskkoolis (nüüd Karlova ja Treffneri gümnaasiumis). Ja eks on mullegi tollest ajast mõned nimed ja näod meelde jäänud.

Mäletan, käisin vist esimeses klassis, see oli millalgi õndsa Brežnevi surma aegu, kui venna bänd meie pool proovi tegi (tavaliselt tehti seda mujal). Oli nädalavahetus, olid kaks elektrikitarri (seejuures bass kindlasti ka), oli mingi bandžo, oli põikflööt, mida mu vend muusikakoolis õppis, oli pianiino, ja oli mingi lihtne trumm, mis polnud siiski lihtlabane pioneeritrumm (punaseid pioneeritrumme vedeles tollal igal pool). Et trummar polnud ühel või teisel põhjusel proovi laekunud, siis paluti trummi mängima mind. Rütmitaju mul ju vähemalt nii palju oli, et sellega umbes aasta varem muusikakooli katsetest läbi saada.

Ma ei tea, mida mu alaealisest trummimängust need 7-8 aastat vanemad, „suured“ poisid arvasid, aga ära mind igatahes, minu suureks rõõmuks, ei aetud. Harjutati mingeid Ruja lugusid, aga ka näiteks nostalgilist „Vana vaksalit“, küllap ka üht-teist Turistilt, ja lisaks omi laule. Midagi tehti ka linti. Aga linti tehti alati midagi. „Valget raamatut“ lugedes mõtlesin, et pole üldse välistatud, et üks neist proovis osalenutest võis olla hilisem Pantokraatori bassimängija.

See on küll puhas spekulatsioon. Samas on selge, et tollal, 1982. või 1983. aastal, polnud Pantokraator veel kaugeltki see, mis ta oli kümme aastat hiljem. Meie pool toimus lihtsalt üks Tartu teismeliste poiste bändiproov, tehti bändi, millel võib-olla oli isegi ka nimi, aga see on ununenud, igatahes minul. Ja sellest bändist, nagu teada, ei saanud asja teps. Nii nagu ei saa asja enamikust teismeliste bändidest.

Mõnest asjast saab asja

Aga Pantokraatorist sai asja. Küllap oli mingi tähtedeseis soodsam, soov bändi teha samuti suurem ja suhtumine tõsisem. Igatahes on väga liigutav, ka pisut muigama ajav lugeda „Valgest raamatut“ väljavõtet Erik Sakkovi 1984. aasta päevikust, kus seisavad näiteks järgmised read: „15. sept. Rõngu kultuurimaja, intellektuaalne osa hästi; kui hakkasime mängima tantsuks, läksid kõik vaheajale.“ Intellektuaalne osa! Seda kirjutab 16-aastane inimene! Publikumenu puudumisest ei lastud end aga heidutada ja liiguti omasoodu, vastuvoolu edasi, tehti oma asja. Ja tõesti: kui see oma asi publikule ei meeldi, siis on see, kahju küll, lõppude lõpuks võib-olla lihtsalt natuke ka publiku enda probleem.

1981. aastal loodud Pantokraatori (kuni 1983. aastani Propaan) arengust 220-leheküljeline „Valge raamat” räägibki. Teos on väga detailirikas, kirjutatud stiilis, mis on mõõdukalt kõnekeelne, vaimukas — kuid mitte vaimutsev —, kohati lüüriline, kohati leebelt (enese)irooniline, kindlasti mitte nostalgiast nõretav ja päris kindlasti seejuures pea kõigisse tekstis mainitud inimestesse — ja neid on palju — heatahtlikult suhtuv (pisut vahedamaks muutub iroonia vist ainult Jüri Makarovi puhul). Jah, lõppude lõpuks olid kõik, kellega tollal bändi tehes läbi käidi, — kasutades Jaan Krossi mälestuste pealkirja — kallid kaasteelised. Kompromiteerivaid paljastusi siin niisiis ei tehta, kuulujutte ei levitata — joon, mis peaks Eesti uuemas memuaristikas olema vist üsna haruldane. „Valge raamat” on mõneti ka tänuraamat.

Ja tõenäoliselt on see nii suuresti seetõttu, et muusikat ei tehtud raha pärast. Va raha, teadagi, ajab inimesed tülli. Ei, Pantokraatori liikmed maksid vist oma harrastusele hoopis peale, tegid muusikat ennekõike koosolemise rõõmust ja — nüüd võivad küünikud läbinägelikult muiata — kunsti pärast. „See on ju nii lahe asi, milles me praegu osaleme,” julgustab Erik Sakkov kaaslast, kes 1991. aastal nuriseb, et Peeter Jalaka Ruto Kilakunna projektist osavõtt ei too raha sisse. Uued majanduslikud suhted 1990. aastate algul tegid umbes 25-aastaste noorte meeste idealismile muidugi lõpu. Hiljemalt 1994. aastaks oli bänd faktiliselt laiali läinud.

Varase Pantokraatori lugu lõpeb „Valges raamatus” reaga: „Ühel eriti masendaval pärastlõunal viis Erik oma pillid komisjonipoodi. Pillide eest sai raha. Raha eest sai perele süüa osta.” See on ühelt poolt muidugi kurb, eks ole: kes on raamatu eelnevad leheküljed läbi lugenud, teab hästi, kui palju oli komisjonipoodiviija ENSV „viljakates tingimustes” kõigi nende pillide soetamiseks vaeva näinud. Ometi ei süüdista need laused kedagi. Ajad olid lihtsalt muutunud. Pealegi polnud see Pantokraatori lõpp. Lugeja teab sedagi, et 2009. aastal ilmus bändilt uus plaat. Pantokraator polnud seega vahepeal tõtt-öelda kuhugi kadunud, ta on jälle koos — ja kõik on hästi.

Selle väga isikliku loo kaudu avaneb „Valges raamatus” ühtlasi tosinkonna aasta pikkune lõik Eesti ja ennekõike Tartu kultuuriloost. Ma ei tea, mis loom on too palju mainitud ja ka palju narritud „Tartu vaim“, sel teemal spekuleerimine pole ammugi hea toon, aga mingi tartulikkus on kahtlemata olemas. Ja kindlasti kuulus tartulike nähtuste hulka ka noor, 1980. ja 1990. aastatel tegutsenud Pantokraator.

Kohavaimud ja muud vaimud

„Tartu vaimust“ loomulikult „Valges raamatus“ juttu ei ole — misjaoks peakski mingi salapärase kohavaimu üle juurdlema inimesed, kes selles kohas on sündinud ja kasvanud. Tartu tõuseb raamatus teemaks vist alles siis, kui 1988. aastal ühineb bändiga tallinlane Lauri Saatpalu, mis muudab proovitegemise raskemaks, aga mitte ületamatuks: „Lauri oli Tallinna poiss. Panto oli Tartu bänd. Tartu inimeste elu erineb Tallinna inimeste omast selle poolest, et Tartu inimeste elu koosneb peaasjalikult Tallinnas käimisest. Lauri oli selles mõttes tore erand: tal oli vähemalt sel eluperioodil kõik risti vastupidi.“

Kaldun Madis Kõivu eeskujul arvama, et kohavaimud pole ajavaimudega võrreldes vaid „tähtsusetud pisitondid, kellest vabalt võib üle vaadata“, ning et „kohad ei ole suvaliste või konventsionaalsete piiridega eraldatud maaosad“. Jah, mine tea, kohad võivad olla tõepoolest „vaimsed isendid“ ja kohavaimud nood „ürgsed ja taandumatud“ vaimud, „kelle üle ajavaimudel ei ole täit jõudu“ (Madis Kõiv, Genius loci (1993). — Madis Kõiv. Luhta-minek. Tartu: Ilmamaa, 2005).

Vahel tundub mulle, et varane Pantokraator settis ajapikku nii kangeks ekstraktiks, et laiema tarbitavuse huvides tuligi teda ühel hetkel lahjendada. Jätkates Kõivuga, kes taandab ajavaimu lõpuks kohavaimule, võiks öelda vast nii, et noor Pantokraator oli miski, mis „[purskus] kusagilt kohasügavusest ja [hajus] siis aja jooksul üle kohtade laiali“. Paljudki Pantokraatori liikmed elavad ja tegutsevad nüüdseks juba aastaid väljaspool Tartut, kuid nende looming sobib Tartusse ometi väga hästi.

Tarvitseb vaid vaadata, mis kõik on Pantokraatorist ja sellega seotud inimestest vahepeal välja kasvanud: Jäääär (1991, Jaan Sööt) ja selle modifikatsioonid, Dagö (1998, Lauri Saatpalu) ja võib-olla mingit serva pidi ka Eriti Kurva Muusika Ansambel (1991, Sven Kuntu, kes osales ju Pantokraatori debüütplaadi laulu „Sundimatu jutustus tõelisest kevadest“ juures ning kellele on Pantokraatori 2009. aasta plaadil „Tormidesööjad“ pühendatud laul „Pilvedesse sõuan paadi“). Igatahes pole EKMA-t Tartus kunagi ebakohaseks peetud.

Pantokraatori nimi on kristlikku algupära (παντοκράτωρ), õieti Zeusi lisanime ülekanne kristlikku konteksti (Vägede Issand, Kõigeväeline, Kõigevalitseja, hiljem Kristuse jumalikkuse tähistaja). 1988. aastast peale esines Pantokraator päikeseristi all. 1990. aasta debüütplaadi kaanel on kujutanud taevapõtru (Kaljo Põllu), millega esiajaloolises kunstis väljendati loomismüüti. „Valge raamatu“ kaanel ilutseb Asko Künnapi kujundatud Uroboros — Sabasööja, germaani mütoloogiast tuntud Miðgarðsormr (Jörmungandr), s.o omaenda saba õgiv madu, kes kehastab aja tsüklilist kulgu, igavest taastulekut ja loomiseelset seisundit, mil vastandid puudusid. Varase Pantokraatori laulutekstides domineerib selgelt n-ö paganlik alge (Pantokraatori stiili nimetati ka etno-progeks), kuid see ei otsi konflikti kristlusega. „Sallivust voolaku sinusse,/ virsikumahla sadagu pilvedest,” seisab nende laulus „Olen su vend”. 1980. aastate lõpp ja 1990. aastate algus oli aeg, mil polnud midagi imelikku paluda ka ühel elaval legendil sadade tuhandete kuulajate ees näiteks Loojat, et too Maarjamaal hiiepuid hoiaks. Selline oli ajavaim. Ja see oli väga ilus.

Pantokraatori religioosne tahk pakub huvi muu hulgas Tartu 1980. aastate kultuuriloo mõistmisel. Ma ei tea, kuidas Tallinnas, aga tundub, et Tartus on religioossus — ja seda mitte viimases järjekorras siseemigrandi Uku Masingu tõttu, ja religioossuse all ei mõtle ma tingimata kristlikku religioossust — seondunud vähemalt 20. sajandi teisel poolel ikka ka mingi teisitimõtlemise, vastupanuga. Kuid seda religioossust ei iseloomusta fanatism ega dogmaatilisus, see pole palvevennalik-õelik religioossus, selle juures on ikka mingi annus skeptilist akadeemilisust, vägivallatust ja teatavat noblesse‘i: „Kes otsis jumalat mus, sai petta,/ sest minu seeski on vaid inimpilk./ Üks on kindel, et mu helevalget särgisiidi/ eal ei määri ükski veretilk.” („Kõnelen sinuga kevadekuul”). Religioosse hoiaku osatähtsust võib näha ka mitmete Pantokraatoriga seotud inimeste (nt Priit Karm, Anne Türnpu ja Urmas Petti) hilisemas käekäigus.

Ja võib-olla oli ka Tartu linna suletus ja kõrvalejäetus see, mis innustas ületama vahemaid peas: kontakte kaugete ja eksootiliste kultuuridega otsiti eelkõige kirjasõna kaudu (nt Linnart Mäll, Jaan Kaplinski) ning püüti leida sidet omakultuuri ürgalgetega (ugrimugri). See oli mingi rahvuslik konservatiivsus, püüd säilitada kohalikku identiteeti, soovimata muutuda seejuures anakronismiks. Tartus on eestlus, tundub mulle, seondunud ikka pigem kultuuriga, mitte niivõrd riigiga. Vähemalt Liivi sõja lõpust peale on riik Tartu jaoks kuidagi teisejärguline asi. Suuri riigiisasid Tartu tänavatel naljalt ei kohta. Võidusambaid Tartusse ei püstitata.

Pantokraatori kõrgaeg jäi perestroika ja Laulva revolutsiooni perioodi, kuid siiski on raske näha teda ajakajalise, kõivulikult öeldes „aja-liku“ bändina (aja-likule vastandab Kõiv koha-liku). Sest midagi otseselt ühiskondlikku või poliitilist Pantokraatori muusikast ei leia, küll aga suutis ta anda impulsse ajavaimule. Mis tähendab ka, et Pantokraatori muusika peaks aegumisele hästi vastu panema. „Valges raamatus“ seisab:

„Panto tegi kogu aeg proovi. Kui Brežnev suri, tegi Panto proovi. Kui Tšernenko suri, tegi Panto proovi. Ka Andropovi lahkumist tähistas Panto proovitegemisega. Gorbatšovi viinaseaduse peale tuli samuti ületamatu prooviisu. Proovi tehti ka Rahvarinde miitingute ajal ja ka siis, kui kõik teised laulsid öölaulupeol. Panto tegi proovi. Nad võisid seal Moskvas või Tallinnas korraldada mida iganes, Panto tegi ikka proovi.“ Riigiks, mille poolt lauldi, oli esimeses järjekorras ikka „rahuriik, vaba meele varjukoda, inimpõlve rõõmurada” („Olen su vend”).

Mälumängud

„Valge raamat“ väidab, et Pantokraator andis viimase avaliku kontserdi 1992. aastal Pärnus festivalil FiESTa — ööl vastu päeva, mil Eestis toimus rahareform (20. juunil 1992). Sedasama on korratud ka ajakirjanduses („Pantokraator esitleb raamatut koos kolme heliplaadiga” — Õhtuleht 21.4.2009). Õnneks see siiski nii ei olnud. Pantokraatori eluiga oli vähemalt aasta võrra pikem — asjaolu, millele juhtis mu tähelepanu hea sõber, kelle veendumust mööda pidi see FiESTa kontsert olema toimunud 1993. aastal. Tema veendumus oli nii kindel, toetudes väga isiklikele seostele nagu ka keldrist taasleitud festivalikavale, et kaevasin kimbatuses kirjandusmuuseumist välja vanad ajalehed.

Ja tõesti, Pantokraatori viimane avalik kontsert toimus Pärnu viimasel FiESTal: laupäeva, 26. juuni hilisõhtul ja ööl vastu pühapäeva, 27. juunit 1993. aastal. Küllap on selle kontserdi asendiga mäletajate mälusoppides nii, nagu Madis Kõiv on kirjutanud raamatus „Kalad ja raamatud” (1998): „Ma ei saa enam järjekorrast kinni pidada. Järjestusse ei mahu tõesti kõik ära. Võibolla omal ajal mahtus (kuidas, ma ei tea), aga tagantjärele ei kuidagi.“ 1990. aastate esimene ots oli tihe ja muutlik aeg, raadiosaates „Ideaalmaailmad” (14.4.2007) oletab Erik Sakkov, et Pantokraatori viimane kontsert toimus FiESTal 1994. aastal. Kuid 1994. aastal FiESTat (1985–93) muidugi enam ei toimunud.

1993. aasta FiESTa kavas tutvustatakse Pantokraatorit, mis siis kandis ajutist nime Panto, nõnda: „Alguses oli mõte. Siis tuli Pantokraator ja ütles, et, poisid, tehke parem bänd. Tehtigi. Mängiti. Anti plaat välja. Põristati shamaanitrummi ja tehti süntesaatorihäält. Vahepeal ei olnud midagi. Nüüd on Panto. Aeg ütleb, mis on hea. Kuulaja otsustab, mis on parem.” (Kõrvalmärkus: Jah, 1990. aastate algus oli peale kõige ka aeg, mil eestikeelsetes trükistes oli moekas ja tehniliselt sageli ainuvõimalik kirjutada š asemel sh.)

Valter Ojakäär kirjutab 1993. aasta FiESTast („Seitse päeva muusikat vihmases Pärnus” — Sirp nr 27 (9. juuli 1993), lk 11) nõnda: „Imekombel ei sadanud laupäeva õhtul, ja Vallikääru kogunenud rahvas sai kõigepealt poolteist tundi orientaalset džässi Egiptuse ansamblilt „Sharkiat” [---] Siis tuli lavale maavillane „Panto”, päästis lahti regivärsilise-runoviisilise Tormise-roki, mis pani lava ette kogunenud tiheda massi nii raskelt tammuma, et karta oli põrandalaudade purunemist. Krooni õhtule ja FiESTale pani etenduse kulminatsioon — „Pantole” lisandunud „Ruto Killakund” oma fantastiliste rituaalide ja tohutu tulevärgiga, mis lõi kirjuks ööpimeda taevaaluse ja väristas ümbruskonna aknaruute kahuripaukudega. Kes veel vastu pidas, kuulas varavalgeni Pärnu ansamblit „Sitimaan”.”

Ja Martin Petder meenutab („FiESTa lõppes sinise taeva ja päikesepaistega” — Postimees 29. juuni 1993, lk 4) toda aastatetagust kontserti selliste sõnadega: „Tänu ilmamuutusele peeti ka Vallikäärus kontsert „Maailm öös”, kus esinesid Egiptuse ansambel „Sharkiat” ning Eesti ansambel „Panto”, mis on välja kasvanud endisest „Pantokraatorist”. Oma panuse festivali lõpetamisele lisas „Ruto Killakunna” trupp, andes kohalviibijaile jõudu oodata järgmist suve ning järgmist FiESTat.”*

1993. aasta FiESTal käisin ka mina, kuid mingil põhjusel sõitsin sealt ära veel enne festivali lõppu, mistõttu Pantokraatori kontsert jäi mul kahjuks nägemata. Ma ei mäleta ka vihmasadu ega selle lakkamist, vist lihtsalt seetõttu, et olin armunud ja ilmaolud on mu mälus taandunud tähtsusetuks. Küll mäletan ma mõni päev varem toimunud Jääääre kontserti, mida 1993. aasta FiESTa ülevaadetes sageli mainitakse — Jäääär oli festivali peaesineja John Hammondi soojendusbänd. Mu hea mäluga sõbrale seevastu, keda ma tollal veel ei tundnud, jäi too tema esimene ja viimane Pantokraatori kontsert meelde aga millegi väga suurejoonelisena. Tema Norra külaline võtnud kogu FiESTa kokku öeldes: „Teie võite naerda, aga minule jättis festivalil kõige suurema mulje Pantokraator.“

Tundmatu Norra külalise kiitus** on muidugi vilets lohutus loodetud WOMAD-i tegelaste tähelepanu asemel. Tähelepanulootus olevat Pantokraatori liikmeid seekord erilise innuga mängima pannud. Mida aga laval mängides ei teatud, oli see, et nood tähtsad isikud olid Pärnust juba lahkunud. Olgu kuidas on, kuid sellest mälusegadusest järeldub see, et „Valge raamat“ pole siiski täiel määral dokument, mida ta näib olevat vast esmapilgul, ega ka ainult „ajalooraamat“, nagu teda on samuti nimetatud, vaid muu hulgas stiliseeritud kunstiteos. Raamatuloo jaoks sobis 1992. aasta rahareform lõputähiseks tõepoolest paremini. Sest tagasivaates näib see olevatki loo loogiline ots.

Ringiga tagasi

Pärast „Valge raamatu” läbilugemist leidsin, et kui ma sellest kirjutada tahan — ja see tahtmine mul oli —, siis oleks hea lugeda läbi ka Mihkel Raua mälestusraamat „Musta pori näkku” (2008), mille tohutu müügiedu oli mind enne pisut hirmutanud. Räägivad need kaks raamatut, mis on kirjutatud eakaaslaste poolt, ju ühest ja samast ajast ning ühest ja samast eluvaldkonnast — noorte meeste bänditegemisest —, ja seega lausa sunnivad end võrdlema. Seejuures on teosed sündinud kahtlemata iseseisvalt ja üksteisest sõltumatult. Raamatu ja uue CD peatsest ilmumisest oli Erik Sakkov rääkinud juba 2007. aasta aprillis raadiosaates „Ideaalmaailmad” — asi pidi ilmuma juba 2007. aasta lõpus või 2008. aasta alguses, kuid lükkus, nagu teada, rohkem kui aasta võrra edasi.

Kui „Musta pori näkku“ mingil moel „Valget raamatut“ mõjutanud on, siis võib-olla vaid pealkirja (must vs. valge), kuid vaevalt hoiaku valikut juhtides. Viimased on, jah, nagu öö ja päev. Visandades deliirse pildireana tuntud ja väga tuntud Eesti muusikute ja üldse enamiku raamatus mainimist leidvate nimekate isikute elu pahupoolt, paistab Mihkel Raud (kellel Tallinnas ENSV kultuurieliidi keskel kasvanuna on kuulsuste nimesid varnast võtta), säästmata seejuures iseennast, kuidagi vend Johannese kombel aina kinnitavat, et nad kõik on resp. me kõik oleme, vähemasti olime tõtt-öelda joodikud, vargad, liiderdajad, laiskvorstid ja tainapead …

„Musta pori näkku” ajab küll eeskätt tõenäoliselt väga isiklikku, pisut misjonärilikkugi asja (ladusalt kirjutatud ja hästi komponeeritud teost — lugesin selle läbi päevaga! — võiks nimetada ka moodsaks näiteks karskuskirjandusest, mille traditsioon ulatub Eestis 1830. aastatesse), kuid teose ülisuure menu Eestis on põhjustanud minu meelest siiski seesama mehhanism, mis hoiab kõrgel Kroonikate jms prominentide magamistuppa piiluvate väljaannete tiraažid.***

Minu jaoks olid Mihkel Raua raamatus köitvad ennekõike kirjeldused ajast enne autori ühinemist Singer Vingeriks muutuva Turistiga, s.o too Tallinna noorte punkarite maailm (Hendrik Sal-Saller, Villu Tamme jt), millega midagi võrreldavat Tartus tollal vist eriti ei olnud — „Valgel raamatul“ on sellele vastu panna pisut teistsugune, hipilik kommuunielu, näiteks Jaan Söödi Tammelinna-majas. Ometi pakkusid ka Singer Vingeri perioodi pildistused mulle midagi — üsna haruldast sissevaadet teismelise poisi ellu, mis möödub temast tosinkond aastat vanemate meeste seltskonnas, kes pole just teab mis kloostrivennad.

Lugesin igatahes Mihkel Raua raamatut suure huviga. Oli ju ka Turist minu esimene muusikaline armastus, käisin kaheksa-aastaselt isegi ühel Turisti kontserdil ja kirjutasin märkmikku nende laule, mis mu klassijuhataja kord, kui märkmik tema kätte sattus, muigama ajas. Aga minu lapselik Turisti-armastus ei asendunud armastusega Singer Vingeri vastu, ehkki sümpaatia jäi alles. Ka minu pungiarmastus taandus, ja õigupoolest polnud ma tollal, 1980. aastate lõpul (st enne (Merry Christmas) Mr. Lawrence’it), Mihkel Raua nime kuulnudki. Aga tema eufooriat Singer Vingeri noore liikmena ma mõistan — tundsin vist midagi üsna sarnast tookord, tollel nädalavahetusel esimeses klassis „suurte“ poiste bändiproovis.

„Tormidesööjatest“

Pantokraatori uus muusika on vanaga võrreldes hoopis hillitsetum. Nooruse ekstaatilisuse ja piiridele püüdlemise asemel on mingi rahu ja elutarkus. Kui süveneda tekstidesse, mis uuel plaadil on pea kõik Lauri Saatpalu kirjutatud (varase Pantokraatori tekstid on sageli seevastu rahvaluule — kontseptuaalsel debüütplaadil — või tuntud luuletajate looming: J. Viiding, P.-E. Rummo, L. Tungal, M. Vallisoo jt, aga ka Jarek Vilu, s.o Priit Karm, bändi asutajaliikmeid), ja otsida neist mingit punase niidina läbivat mõtet, siis see on umbes selline: Kohtumine on hea. Igasugune kohtumine on seejuures alati kohtumine teisega (teispoolsusega minupärast), ja kohtuda oleks seetõttu ilus ja tark nii, et sellest saaks teise pühitsemine.

Niisiis kohtumine on alati püha, kohtumine on pidu ja ime. Iga kohtumine on kohtumine „imehulguste“ vahel — ja säärased me oleme, imehulgused, kes teist suuril silmil vahivad, nagu seisab laulus „Kodukäijad“. Kohtumine on piiri ületamine. Nii saab igast lihtsast, argisest asjast (näiteks teretamisest: tere, jumalime!) igavikuline asi. Igavikulised asjad aga muutuvad omakorda kodusteks asjadeks. Iga kohtumine on kojutulek. Pole midagi ebaharilikku kodukäijatega koos söömises, joomises, jutupuhumises, jalapuhkamises ja tantsimises. Muidugi, see on ju tõtt-öelda imelik asi, aga kõik ongi imelik. Või midagi sellist.

„Tormidesööjate“ tekstides kirjeldatud maailm on argine ja seejuures imetabane. Siin on koos kõik niinimetatud ürgelemendid — tähtsuse järjekorras vast õhk, vesi, maa ja tuli. Kui otsida kohta, mida need tekstid kirjeldavad, siis võiks selleks olla maja vee (mere) ääres metsatukas keset tuuli. Vahel saab majast paat või purjekas. Või õhulaev. On päike, kes meie peale vaatab ja meid heale juhib, on vihm ja on vikerkaar. See on loodus, aga asustatud ja hingestatud loodus. Seal oleme meie, või mina, kes mõne sinu poole pürgib, teda kutsub. Ja nii on ka linn (laulus „Linnamäng“) õieti hea koht, sest linnas elab palju inimesi, mis tähendab ka, et seal on võimalik palju kohtuda.

Need on sageli keelemängulised, kohati rahvalaululised tekstid, mis niivõrd ei kuuluta, vaid pigemini nendivad. Deklaratiivsust või programmilisust leidub kõige rohkem vast „Tuultekodus“, kus seisab näiteks üleskutse: „Nüüd heida turvised ja varna viruta/ ja koos meiega muutudki selleks/ kes mägesid kõigutab/ sa oled tuul“. Aga mõlgutusi on ka kiires lõpuloos „Paus on hea“, kus öeldakse nii: „Pole mõtet mõnda mõtet/ mõtlematult öelda; katki käriseb kord ahel,/ algab muutumine,/ kindlast hukust päästab vahel/ sinu puutumine.“

Debüütplaadiga võrreldes on sõnalisus suurem, (peaaegu) kadunud on leelo, itk, joig ja glossolaalia, ka murdelised jooned. Siiski on leitud mingi tasakaal, tekst ei tüki muusikat kunagi „tapma“ — viimane asjaolu on põhjus, miks mul on olnud kohati raskusi Dagö loominguga, kus Lauri Saatpalu näib olevat oma sõnatulvale vahel väga vaba voli andnud. Minu jaoks on Saatpalu hääl tema luulest mõneti huvitavam. Uuel plaadil lisab Saatpalu bassile tänuväärset värvi ka Triinu Taul. Naishäält on Pantokraator kasutanud varemgi, kuid erinevalt Anne Türnpust, kelle laulda oli debüütplaadil tervenisti „Itk“ ja „Kelle?“, ei ole Triinu Tauli vokaalil „Tormidesööjates“ siiski päris iseseisvat osa. Tervikuna on uue plaadi vokaaliosa varasemast aga märksa feminiinsem. Kokkuvõttes: „Tormidesööjad“ on Pantokraator, kahtlemata.

…

* 1992. aasta FiESTa lõpetas Compromise Blue. Piret Tali kirjutab sellest („Pärnus lõppes „FiESTa” ja algas suvi” – Postimees 22. juuni 1992, lk 5) nii: „Ööl vastu pühapäeva [s.o 19. juunil vastu 20. juunit 1992 – V.A.] lõppes „Pikkade Keelte Ööga” Pärnu Vallikäärus seitsmes „FiESTa” ja otsingulise teatri festival „Baltoscandal”. Samas avas linnapea Rein Kask Pärnu suve. Südaööl kärgatas ilutulestik ning algas ansambli „Compromise Blue” ja teatri „Ruto Killakund” happening „Pööre”.”

** Tegelikult oli lugu huvitavam: Norra külaliseks oli noor muusik Trygve Beddari, kes mängis mõned aastad hiljem Norra etno-proge bändis Pantheon (liider: Eyolf Stiksrud, vt http://www.eyolf.no/Music.html), mis asutati 1996. aastal ja millelt aasta hiljem ilmus plaat „Til Folk og fe” (hiljem tekkis Fanteflokken: http://www.myspace.com/fanteflokken). Pantheon on vist tänaseks üsnagi unustatud, kuid Eestiga seoses on igal juhul huvitav muu hulgas tema nime kõlaline sarnasus ja semantiline lähedus Pantokraatori nimega.

*** Uku Masingu järgi on menuteose eelduseks nelja põhielemendi olemasolu: „Need neli põhielementi teatavasti on esmalt, et loos peab ilmtingimata olema eksimus kehtivate moraalinormide vastu (ükskõik, kas siis vanemate põlgamine või mõne muu käsu taoline ignoreerimine), teiseks on seksuaalsuhete enam-vähem selge kirjeldamine, kolmandaks vähemalt ühe figuuri sadistlik käitumine ja neljandaks vähemalt ühe figuuri tapmine või ta piisavalt inetustamine. Kui üks neist neljast elemendist raamatus puudub, siis on ta nn. „lihtinimese” jaoks kesine, kui üht on teise arvel liialdatud, siis raamat ei saa iial bestselleriks.” (Uku Masing, Taevapõdra rahvaste meelest. — Uku Masing, Keelest ja meelest. Tartu: Ilmamaa, 2004, lk 256.)

P.S. Vt ka intervjuud Erik Sakkovi ja Lauri Saatpaluga ajakirjas Metroo (6.4.2009) „Pantokraator & kõige üle valitsev lõpmatu muusika… ” ja Raul Ranne arvustust „Valgele raamatule” Eesti Ekspressis (8.5.2009) „Aus lugu sellest, kuidas Tartus progerokki tehti”.

Matsapallisupp

Täna peale lõunat, nagu kunagi lubatud, lõpuks matsapallisupp. Kenas seltskonnas. Maitsev ja koššer kõhutäis. (Pildil minu esimene kausitäis.)

Kenad, helged asjad

Viimastel päevadel olen mõelnud mitut puhku: kui ilm oleks inimene, teeksin talle vist palju komplimente. Selle eest, et ta nii ilus on. Kui ilm oleks inimene — ja oleks seda praegu —, siis oleks ta inimene, kes on juba üsna eakas, kuid näeb oma vanuse kohta võrratu välja.

Täna hommikul nägin esimest korda sel aastal inimesi, kes kandsid juba sügiseriideid. Eile oli pisut vihma sadanud — ja elukogenud inimesed olid taibanud, mis tulekul on, ning aimanud, millega see lõpeb. Sügiseriietes inimesed, keda ma täna nägin, polnud hirmul ega kuidagi teistsugused. Nad kandsid lihtsalt sügiseriideid. Muidugi, täna oli see neist veel natuke ennatlik, aga siiski mitte rumal. Veelgi elukogenumatel ja targematel on kapis ka talveriided varuks. Ja kevaderiided. Ja suve omad. Need viimased on lootusrikastel. Sest lootust, et uus suvi tuleb juba õige varsti, on palju. Mõtlesin siis, et inimestel, jõudes kõrgesse ikka, võiks olla niisama vähe hirmu kui neil, kes täna sügiseriideid kandsid.

Sügiseks olen minagi valmistunud. Vaat et terve suve teise poole. Ja tundub tõesti, et suur osa töödest on tehtud. Minu pärast võib ta tulla. Viimasel nädalal tegin suure rohelise klapiga kasti, kuhu panna asju. Igasugu asju, mis kipuvad muidu laokile jääma. Kast on tarvitatav ka istumispaigana. Või magamislavatsina Sassile. Kui elad koos kassiga, mõtled ikka ja jälle ka tema vajadustele. Õieti tuleb paratamatult kogu korteri sisustus kassipilguga kriitiliselt üle vaadata.

Kui Sassi veidi rohkem kui nädala eest Viisjaagult koju tõin, imestasin, kui rahulikult ta siin vahepeal toimunud muutustesse suhtus. Kui koduselt ta ennast neile vaatamata tundis. Ja kui mõtlesin, et ta oli terve pika suve elanud hoopis teistsugust elu, millest ma üsna vähe tean, seejuures täiesti teises paigas — siis kasvas mu imestus veelgi.

Esimesed päevad kodus ta magas. Magamiste vahele sõi ja jõi pisut, käis liivakastis, kui häda peale tuli (Viisjaagul ei kasutanud ta liivakasti kordagi, tõtt-öelda tal polnudki seal seda; neid asju ajas ta metsas). Ja hakkas siis pikkamööda linnakassilikult teotsema. Nagu pikalt reisilt tulnud rändur, kes kohvrid alles aegamisi lahti pakib.

Viimastel nädalatel olen jälle hakanud Eduard von Keyserlingi lugema. Keyserling, see on hilissuvine, värviderohke, õdus ja rahulik lektüür. Õhuline, vaimukas ja värske. Vahel piisab terveks õhtuks sellestki, kui loed läbi üheainsa lehekülje. Või lõigu. Kahju, et teda eesti keeles nii vähe on, ja sedagi vananenud tõlkes. Saksa keele mitteoskajad jäävad paljustki ilma.

Laupäeval algab Tartus juba viies rahvusvaheline baltisaksa kirjakultuuri sümpoosion, mis kannab seekord pealkirja “Baltisaksa kirjakultuuri poliitiline pale”. Eks tuleb minna, aga, ah, ma ei tea, poliitika väsitab mind praegu hirmsasti, olgu elus või luules. Hoopis meelsamini istun seeasemel akna juures — õhtud on veel soojad — söön õuna ja loen Keyserlingi. Näiteks tema jutustust “Harmonie”, kus ta kirjutab muu hulgas:

“Hiljem oma toas istus Felix jõude akna juures ja kuulas varblaste säutsumist. Ta oli tahtnud piimaraamatud läbi vaadata, aga nüüd oli talle ükstaskõik, kui palju lehmad piima annavad. Midagi teha — see polnud kunst, sedasi oli päev peagi õhtus. Aga vaikselt istuda ja kenadele, helgetele asjadele mõelda — see on kultuur.”