Ei saa ootamata jätta

Täna olevat üks tähtpäev, aga ma ei oska sellest mõelda. Tänavad on ilusad küll, läigivad õhtutuledes. Viimane peegeldus jõuluehetelt, mis said kuhugi? Päevad ja jalatallad on lume surunud kokku tumedaks teemandiks. Kui palju väljas ei käi, on kõik nii võõristav ja imelik ja tuletab kogu aeg midagi meelde. Ja see tuhin, mis autodest tuleb. Maailmas on palju elu ja kõik see möödub nii ruttu. Kevadet annab oodata. Kevadet ei saa ootamata jätta.

Millest sa mõtled?

Kuidas läheb, sõber? Teed kunsti? Või võltsid, nagu mõned? Või kleebid langenud lehti puu otsa tagasi? Aga kust nad sul seal lõunamaal ikka nii väga langevad. Pigem nopid puu otsast mandariine. Mis sul viga!

Aga mul käis täna selline mõte küll peast läbi — lehtede tagasikleepimise mõte. Ühed tammed olid nimelt väga kuldsed. Ja ma tean, et tammed on väga kuldsed ainult väga lühikest aega. Ainult nädalake võib-olla — siis on lehed langenud, ja enam-vähem kõik lehed, muide. Teised tammed sealsamas lähedal nägid aga välja nii, nagu tammed suvel ikka välja näevad. Sa ju mäletad. Nii et … mine võta kinni, mis nende tammedega on. Ja kas nad on kunst või näiteks antikunst. Mis sina arvad?

Suve pole enam muidugi ammu.

Õunapuu mu akna taga küpsetas õunad valmis ja nüüd on nad söödud, enam-vähem kõik õunad. Ühe õuna pärast olin natuke mures ka — selle pärast, mis mu akna taga rippus, haardeulatuses. Kartsin, et võib-olla läheb ussitama, võib-olla kukub enneaegselt alla jne. Mida kõike ühe õunaga juhtuda võib! Aeg-ajalt vaatasin teda, et kas on küps küllalt.

See kõlab kuidagi ebamoraalselt, kui ma nüüd mõtlen. Ma mõtlen, et kui ma üle loen, mida ma kirja olen pannud. Nagu oleksin olnud nõid, kes käib kasuahnelt uurimas, kas luku taha pandud lapsukese sõrm on piisavalt priske.

Aga siis ma nii ei mõelnud, moraalist ei teadnud ma üldse midagi neil õuna vaatamise silmapilkudel. Moraal käib vist kirjutamisega tihti käsikäes. Lipsab kuidagi ridade vahelt sisse. Igatahes oli nii, et kui jõudis september, vaatasin ma toda õuna veel sagedamini, kui olin vaadanud augustis. Teisest küljest ja ausalt öeldes: paljuke ma teda augustis siis ikka vaatasin, sest mis seal nii väga vaadata oli, toores roheline õun, ja paljuke ma siis üldse siin oma Tartu kodus olin. Aga kui ma niimoodi kirjutan, siis on ju omamoodi huvitavam, kas pole. Liikuda järk-järgult, kuid sihikindlalt kulminatsiooni poole.

Selge on see, et viimase nädala jõin ma õunapuu-akna all kohvi, aga kummaline küll, nüüd vaatasin ma hoopis … ei teagi kuhu. Igatahes mitte õuna. Kui siis kord ühel hommikul pilk õunale langes, tundus, et jah, on küps. See oli spontaanne hinnang. Puhas kõhutunne. Tegin õunast foto, sirutasin siis käe välja ja …

Nüüd võid ise arvata, mis selle õunaga edasi sai. Ja kas ma olen hea või halb inimene.

Selle aknataguse õunapuuga on see, et peab kannatust varuma. Toorest peast pole ta viljad midagi asjad, aga kui valmis saavad, siis viivad keele alla. Keegi ei tea muide nende sorti. Nad meenutavad ehk natuke kuldrenetti, mida on ristatud sidrunkollasega ja millegagi veel. Jah, selline õunasort on tõesti olemas.

Empaatia

Kui olin pärastlõunal kodakondsus- ja migratsiooniametis uue passi tellimuse sisse andnud, tegin, linna lõunaservas nagu ma olin, põike läheduses asuvasse kaubanduskeskusse ja leidsin end seal raamatute ja muusika osakonnast. Nägin uut Morissette’i plaati ja jäin seda kuulama. Olin üllatunud, kui kiiresti ma sisse elasin — ei olnud ma ju suvel levimuusikat vist kuulnudki, igatahes mitte kuulanud. Kuulasin plaadi esimest otsa siit-sealt ja siis lugu “Empathy” kolm korda. Neljaski kord oleksin võinud kuulata. Aga tõusin püsti, jalad olid puhanud, ja andsin plaadi müüjale tagasi. “Ilus plaat on,” ütlesin, ja mõtlesin seda tõsiselt. Müüja lehvitas käega. Ja teel tagasi kesklinna, seal Riia maantee pikal kõnniteel ümisedes jälle “Mingu-i randa mehele …”, olin üllatunud, kui kiiresti olin lülitunud juba tagasi. Sügise vastu pole mul midagi, mõtlesin veel. Ja too passiametnik ja sõrmejäljevõtja oli ju ka väga lahke. Maailmad on väga erinevad, aga siiski on neil omavahel pistmist.

Selles peaaegu uskumatus paigas

Vabariigi aastapäeval jäin pärastlõunal magama ega ärganud enne loojangut. Ja nagu nii sageli, ei kosutanud see päevane uinak. Kui siis jalutus- ja poeskäigult juba enam-vähem värskelt tuppa tagasi jõudsin ja teleka lahti tegin, lõpetas president parajasti oma kõnet. Lugesin seda alles päev hiljem, eile pärastlõunal Werneri nurgalauas kakaod juues. Ja võib-olla just seetõttu, et olin pärast kõne lugemist mõttesse jäänud, oleksin kohvikust välja tänavale astudes ja endale samal ajal sigaretti keerates, põrganud kokku noore mustas mantlis mehega, kes kohvikuuksest möödus.

Oleksin kokku põrganud, aga ei põrganud. Jäin viimasel hetkel seisma — ja nüüd oleks noor mees pidanud õigupoolest edasi minema, sest tee, mida ta käis, oli ju vaba. Aga jäi samuti seisma teine ja põrnitses mulle otsa oma sügavsinistest silmadest, altkulmu, nagu öeldakse. Ja sülitas siis kõnniteele süljelaraka, mille oli kraapinud hetkega kokku oma kurgupõhjast, oma hingepõhjast, ei tea kust. Seal pulbitses midagi: kaasmaalane, armas kaasmaalane, nagu president oli oma kõne kuulajaid ja lugejaid nimetanud, paistis olevat tõesti vihane, ja nimelt minu peale. Ma ei mäletanud, et keegi oleks veel iial minu pärast sülitanud. Pöörasin pilgu kõrvale ja astusin temast tummalt kaarega mööda. Sadas kerget, niisket lund, juba varahommikust peale. Olin täiesti ärkvel.

Aga päev varem, vabariigi aastapäeva pärastlõunal, olin ma jäänud magama. Eks seetõttu, et raadio ajas mulle une peale. Olin hakanud tol hommikupoolikul kuulama Eesti Raadio arhiivist kakskümmend kaks aastat tagasi toimunud Eesti Kongressi esimese istungjärgu salvestusi. Huvi pärast, et teada saada või pigem meenutada, et mis aeg see selline siis ikkagi oli. Olin neid sõnavõtte lapsena kuulnud ja ehkki ma ei mäleta hästi, kui palju ma neist aru sain, olin neid kuulanud tollal enda meelest suurima huviga. See oli minu jaoks oluline sündmus, seda ma mäletan. Aga nüüd see pikapeale uinutas. Ja ma mõtlesin siis, võib-olla uinudes, võib-olla ka jalutus- ja poeskäigu ajal, et tõtt-öelda on mõiste „laulev revolutsioon“ ju eksitav, või igatahes: ta pole täpne. Ta on väga ühekülgne ja kindlasti romantiseeriv.

Eesti Kongressi näiteks on laulmisega väga raske seostada. Küll aga juuraga, isegi filoloogiaga. Sest seal Estonia kontserdisaalis tegeldi keskendunult ennekõike igasugu tekstide koostamisega, toetudes järjekindlalt õigusliku järjepidevuse kontseptsioonile. See, mis seal kakskümmend kaks aastat tagasi toimus, oli üks maailmatu suur sõnastamine, parandamine, täiendamine, ümbersõnastamine, lihvimine ja hääletamine, ja nõnda kaks päeva järjest, et koostada veel olematule Eesti Vabariigile pabereid, mille õiguslikud alused oleksid võimalikult tugevad, parimal juhul vankumatud. Nüüd, kakskümmend kaks aastat hiljem oli seda kuulata aga võrdlemisi igav. Ka seepärast, et tollal õhus olnud pinge oli ajaga kadunud, nüüd oli teada, et see töö, see tekstitegu kandis ju vilja. Ilmselt oli see igavus mingil määral tajutav juba ka siis, sest Eesti Kongressi esimese istungjärgu lõpu poole antud intervjuus nimetas Lagle Parek neid päevi „töiseks, aga natukene tuimaks“, mööndes samas, et ometi oli see kõik vajalik ja tähtis.

Ja omamoodi võluv oli see kindlasti ka. Mäletan, mäherdust muljet avaldas mulle näiteks Endel Lippmaa mõnes tolle aja telesaates, kus ta ladus väga rahulikult ja enesekindlalt lauale üksteise järel dokumente, mis tõestasid must valgel Eesti NSV ebaseaduslikkust ja Eesti Vabariigi olemasolu kogu selle ebaseadusliku ja ometi reaalselt eksisteeriva Eesti NSV kiuste. Ja kui keegi esitas sellele vastuargumendi, tõmbas Lippmaa portfellist välja, väga rahulikult ja enesekindlalt, järgmise dokumendi, kes teab millisest salastatud arhiivist: „Olge lahked, siin on kõik kirjas.“ Ja oli kirjas, allkirjade, pitseritega ja puha. Ja uue „aga“ peale, kui see võib-olla veel kõlas, ilmus portfellist järgmine dokument. Kuni polnud enam millegi üle vaielda. See oli väga elegantne minu meelest. Need olid kahtlemata hulka kõvemad argumendid Eesti Vabariigi poolt kui näiteks ümberkorraldused, mis tegin mina oma kooligeograafia kaardimapis, värvides ühtlaselt punased Eesti, Läti ja Leedu vildikaga üle, igaühe ise värvi, eraldades nad niiviisi Nõukogude Liidust — muutes, kui peenemalt öelda, olukorra de iure olukorraks de facto, mis kehtis küll esialgu ainult minu kaardil. Salapärase kõlaga mõistepaari de iure ja de facto teadis tollal vist igaüks, ja arvata on, et mõnigi noil aastatel sündinud eesti laps lalises oma esimesed sõnad just ladina keeles.

Pärast Wernerist lahkumist tegin Emajõe ääres ja Ülejõe alumises otsas pika jalutuskäigu. Mu tuju oli sant, aga lumi, kerge ja niiske, meeldis mulle. Pildistasin vanu maju Raatuse tänaval ja Põiktänaval, Pikal, Uuel tänaval ja Fortuuna tänaval või seda, mis neist veel järel on. Sest palju seda enam ei ole. Polnud palju ka siis, kakskümmend kaks aastat tagasi. Oligi võib-olla kõige rohkem kakskümmend kaks maja Tartu vanalinna suurusel maa-alal — sõjajärgne linnamaastik, mida Tartu külastajad nägid ilmselt harva, üle Kaarsilla polnud võõral eriti asja. Nüüd on seal maju järel veel vast kümmekond, ja on ka paar uut, paar suurt kolakat, mis ei seostu vanadega ühelgi viisil.

Ja neil Ülejõe lagendikel, neil majaasemetel, võsastuvate ja aegamisi kokku, suureks ürgmetsaks kasvavate aiajäänuste vahel kerges, niiskes lumes sumbates, mõtlesin ma, et Eesti Vabariigi alused on küll paigas, õiguslikult ilmselt vankumatud, tuhat korda risti-põiki läbi vaieldud, ja et see kõik on hea, sest õigusetusele, mis oli Eesti NSV vundamendiks, ei saa ühiskonda ja riiki rajada. Aga pole päris võimatu, mõtlesin siis edasi, et just juriidiline mõtlemine, mis tolle laulvaks kutsutava revolutsiooni ajal  jõudsasti levima hakkas, on väetanud ka vulgaarset taime nimega J.O.K.K. Hea muld kasvatab soojal ajal mõndagi.

Aga imelik lugu, mõtlesin edasi, ma siiski armastan seda linna, seda Ülejõed, millel pole selgeid piire, mille asukohta teavad vähesed, seda elu siin, ehkki vahel mõtlen, et elaksin parem mujal. Ma pole kunagi mõelnud, kas see minu armastus on juriidiliselt korrektne või mitte. Mis see mulle korda läheb. Ja mis läheb mulle korda üks sülitamine.

Pikal tänaval, üsna pärmivabriku lähedal, oli tore pildike. Jäin vaatama, kuidas neli mustlaspoissi, kes olid kõik millegipärast riietatud musta, jooksid käima autot. Ka auto oli must ja ühes tema ukses oli igavene suur mõlk. Nad lükkasid ja lükkasid ja kui autol olid hääled sees, hüppas üks neljast osavalt tasa tuure koguvasse sõidukisse. Las käia! Teised kloppisid riided puhtaks ja läksid tagasi majalogusse, kus nad vist elasid. Mitu head minutit oli käimalükkamisele kulunud, aga tänav oli tühi, liiklust ei olnud ja see kõik ei seganud kedagi. Oli vabariigi aastapäeva järgne vaikne pärastlõuna. Selline umbes üheksakümne nelja aasta tagune vaikne pärastlõuna Ülejõel: pleeksinine taevas ja mustlaspoisid, kes muudkui jooksid lumisel tänaval, kuni jõudsid sihile. See täitis mu ääretu rahuga. Pildike elust selles peaaegu uskumatus paigas, mida ei saa õigupoolest olemas olla, aga mis on olemas päriselt ja tõesti. Olin pildistanud sel pärastlõunal paljut, aga seda mitte. Sest pildikesed elust ei jää pildile, ma kardan, iial.

Siisikesed

Siisikesed. Esimest korda elus. Nad tulid akna taha veidi enne lõunat, neid oli neli. Pidasin neid esimesel pilgul rumalast peast varblasteks. Aga seda nad olla ei saanud — juba hommik oli olnud teistmoodi, tõvevoodi polnud enam päris tõvevoodi. Tundsin ärgates vahet väga selgelt. Et olen juba täitsa paraneja. Et enam ei lähe kaua aega. Nõmmeliivatee meega puhastas ülemisi hingamisteesid ja siisikesed, väikesed kullakarva linnud akna taga, säratasid pilku. Nad istusid mu õunapuu võras väga vaikselt ja pidid olema tulnud kõigi nelja tuule poolt, sest tuisk oli saanud otsa ja agulikorstnate suits tõusis nüüd taevasse püstloodis. Siis lendasid nad ära.

See on muidugi dramaatiliselt öeldud, tõvevoodi, aga mingisuguseid sõnu tuleb kasutada, kui juba sõnadega tegemist teed. Pigem siis juba draama kui tragöödia ja surivoodi. Ah, misjaoks üldse sellest rääkida, sest tõele au andes oli lugu surmast väga kaugel, ja paljuke ma seal voodis neil päevil üldse lamasin. Ja mis see haigus üldse on? Lugu oli lihtne: olin saanud veidi külma selles pakases, mis Siberist siiani sirutus. Olin saanud külge hirmsa nohu, kurk oli hakanud valutama ja pea otsas läinud paksuks, nagu öeldakse. Lugu oli banaalne. See sai veel selgemaks siis, kui lugesin ajalehest asjatundja seisukohta, et talviti on sel maal põhiliselt kaks võimalust: üks on Siberi kõrgrõhkkond ja teine on madalrõhkkonnad Atlandi ookeanilt. Millest võis vaevata järeldada, et Siberi kõrgrõhkkond siin kahe riigi väraval oli hakanud mu tervise peale.

Jah, eks või siis öelda sedagi, et elus on põhiliselt kaks võimalust: sa oled kas terve või vastupidi haige. See üks on valgus, see on selge, ja teine … ei, mitte pimedus, teisega on asi segasem. Ja ma parem ei katsugi seda harutada, haiguse korral on lubatud panna segast ka lihtsurelikul, mingilgi määral. Haiguse korral on lubatud anda jutule ka ootamatu pööre (siisikesed on ära lennanud ja tuul puhub jälle nii, nagu ise tahab) ja rääkida elu ning luule asemel näiteks televisioonist. Olin ju teinud kahel õhtul teleka lahti — kahe sõbra pärast, kes olid sinna läinud. Ma polnud neid väga ammu näinud. Oh, sõbrad! Liftimuusika, lõõpiv voice-over ja toidutegu selle saatel, sümpoosion ja teie seal, keset kõiki neid reaalsusefekte. Ma ei saanud midagi teha, ka telefonihääletust ei olnud, tegelikult polnud mul ka isu, ja mul polnud õieti häältki. Hilisel tunnil, üksildases paigas, siin mu koduses kõdurajoonis, nagu ajalehes kirjutati, mõtlesin viiele leivale ja kahele kalale, ja rahvahulkadele.

Mul on nõmmeliivateed meega, sellest on olnud palju abi. Usun, et püsiksin hinges ka Siberis, kui mul oleks seal nõmmeliivateed meega. Ja siisikesed võiksid seal ka elada.

Follow the map

Mono, „Follow the Map“ („Hymn to the Immortal Wind“, 2009). Jaapanist. Koduleht.

Täna oli Tartu kohal hääli, kusagil kõrgel: lennuk või magnettorm või lohe. Või midagi muud. Jäin seisma ja teritasin pilku, aga laiad pilved olid vahel. Ka maa all oli midagi. Pind nagises ja nagu ohkas sügavalt. Kujutlesin, kui külm võib olla neil, kes on sinna sattunud. Aga maa peal oli lumi. Võib-olla ka maa põues. Süda tuksus saladuslikult.

Harjutada seda elu

Kirjutaksin vist hea meelega millestki muust, merest ja maadest, elust kosmoses, aga on see agul siin. Ja mulle tundub, et ma ei tea ikka veel, kuidas temast kirjutada. Võib-olla muudaks midagi see, kui oleksin tema sisse sündinud, aga mu lapsepõlvemälestustes on agulipilte vähe, äärelinnapilte küll — paneelmaju, Ikaruse busse ja kõike. Ikka veel pean harjutama seda elu. Edasiviivat ja mahajäävat, halli ja värvilist, lumivalget.

Tegin täna hommikul pildi. Pildistasin tänavalõiku oma kodumaja ja selle naabritega: valge ja värske, paks lumi esimeste sissetallatud jalgteedega, naabermaja korstnast tõusis hele suitsuvinu, majade ees hüüdis midagi natuke väsinud reklaamplakat, kostis ühe supermarketi eest, mis jääb selle pärnaallee teise otsa ja siis vasakut kätt. See oli väga konkreetne ja kombatav kõik, siinsamas, õhku oli palju ja laialt, ta oli ootamatult jahe, võib-olla sadas kerget lund. Talv on tõesti käes, mõtlesin, see peab olema talv.

See oli ikka veel harjumatu mõte. Nii harjumatu mõte, et ma ei osanud seda mõelda. Võib-olla umbes sama harjumatu oli minu jaoks veel kümmekond aastat tagasi mõelda, et Eesti on riik. Päris riik. Vabaduse ja kõigega. Või sama harjumatu on mõelda, ikka, et mind keegi armastab, kui armastab. Lund aga sadas päeva peale muudkui juurde ja Peipsi poole triivis üksteise võidu vastsündinud sõmeraid jäätükke. „Mis see veel on?“ küsis Turusillal minu käest ähmi täis vanahärra, parajasti möödudes ja nähes, et jõge silmitsen. „Jää,“ vastasin. „Nii kollane!“ oli ta üllatunud kui laps.

Pilt, mille ma hommikul teinud olin, sai aga hall, kauge ja võõras. See tuli välja õhtul. Olin teinud jälle ühe halli, kauge ja võõra pildi, mõtlesin arvutiekraani vahtides. Ma ei mäletanud, et oleksin tahtnud pildistada seda. Keerasin värvi juurde, muudkui juurde, suutmata kuidagi otsustada, mis hetkest peale on teda parajal määral — kuni hallist pildist sai 1980. aastate laadis neljavärvitrükis postkaart, midagi sellist, kuid võõras ja imelik ka see. Kes võis küll olla selle mulle saatnud?

Võib-olla siin oligi nii tollal. Sest kui reklaamplakat välja arvata ja supermarket, mille eest ta kostab, polegi siin vahepeal vist palju muutunud. Needsamad kes teab mitu korda üle värvitud puumajad, seesama auklik asfalt, needsamad õunapuud ja sirelid. Aga agulist tollal postkaarte ei tehtud. Ja ma tõesti ei tea, kumb neist kahest pildist kujutab paremini seda, mille pärast ma hommikul seisma jäin ja oma kodutänavat vaatasin.

Varjude aeg

Öösel oli lund sadanud, kui palju ja kuidas! Linn oli lund täis. Sain kohe aru, et tunnen teda hästi, kui hommikul tänavale astusin ja temaga kokku sain. Ta oli just selline, nagu ma olin mõelnud. Seesama, keda ma olin oodanud. Tõesti olin. Kõik teavad, kes teavad, kui tihti ma kordasin: ta võiks juba tulla, oleks juba aeg. Kes teab, kui kauaks teda nüüd ongi. Aga see pole tähtis, milleks kella vaadata! Praegu on ta igal juhul siin. Ühel päeval on ta läinud, auranud ära, vajunud maa alla, möödas — muidugi. See on tal veres. Aga veel ei sulata päike maalt lund, vaid põletab lumele, viirutatud majade ja puude vahele, hulkuma varjud. On varjude aeg.

Kui palju möödujaid, keda ma ei tunne, terve linnatäis! Lasin end südalinna tungist kanda ja mulle meenus, kuidas mind on paar korda teiseks peetud, ära vahetatud, kuidas on minu juurde astutud ja alustatud siis juttu nagu vana sõbraga. Päise päeva ajal, selgete silmadega, kaine peaga. See on mind kohutanud, sest on see ju mulle tõendanud, et nähtavasti ma polegi teab kui kordumatu. Et kusagil käib ringi veel keegi, minu nägu peas. Ja kui leidub keegi, kellel on minu nägu, siis võib ju leiduda vabalt ka mõni, kellel on minult midagi muud, mõni selline, kes peab omaks, jah, mida tahes kõigest sellest, mida olen omaks harjunud pidama mina. Aga rahustanud on see mind omamoodi ka, on see tõendanud ju ka seda, et olen inimene, just nii nagu teisedki, üks paljudest, keda ma kohtan iga päev ja kelleta ma oma elu ette ei kujuta. „Kus sa olid kõik see aeg?“ küsis minult kord üks neist, nagu oleksin teda alt vedanud. Nagu oleksin teda petnud, et alles nüüd oma nägu näitan. Oma varganägu. Ta vaatas mulle hetke uurivalt otsa ja üle tema etteheitva näo libises vari. Vabandust!

Olgu mis on, see siin on varjuline paik. See tuleb päikesest, mis on loojumas. Mulle meeldib siin niimoodi minna, mööda seda agulitänavat: jalad käivad ise, vari on juba pikk, maad võtvast hämarusest veel vaevu eristatav, uitab mu ees. Aga ainult pealtnäha. Ta juhib mind koju ja mina pean teda silmas. See, et ma varju heidan, on hea. Lumepihu siugleb mulle vastu, kiirustades alla Emajõe poole. Vari ei tee sellest väljagi, võpatab alles siis, kui käe tuisu vastu kaitseks näo ette tõstan, ja vaatab nagu tagasi. Jajah, küll ma tulen! Kui ma veidi maad edasi üle jääkirmega kaetud lombi hüppan, kisub vari end minu küljest lahti. Siiski ainult korraks. Võib-olla vajab ta rohkem vabadust, aga rohkem pole mu võimuses. Kodutänava nurgal satun kimbatusse: tahan pöörata vasakule, et astuda veel majani jäävad mõnikümmend meetrit, kui märkan, et vari on sirutanud oma pea juba teisele poole teed. Mul hakkab temast kahju. Seisatame ja ootame loojangu ära, mõtlen, enam pole palju aega jäänud.

Teistmoodi

Aisakellad, kogu tee kõlavad aisakellad. Oh, mis mõnu on sõita saanis, mida veab hobune. Oh, mis lõbu on kuulda, kuidas viliseb tuul ja kuidas aiste küljes kõlkuvad kellad tilisevad kaasa oma tilisemist. Istume kõrvuti ja laulame selle muusika saatel. Hobusel on sapsud traavist vahus, tema saba lööb meie laulule toredalt takti. Sõidame üle väljade, laulame, kuidas jaksame, ja naerame siis järsku, lihtsalt olemise naeru, pea kuklas, nagu hobuselgi, kes meid veab, vedamata meid iial alt, küsimata hangedest, väsimata tormidest. Võtame seljakotist, mis saanipõhjas lebab, otse meie jalgade ees, aeg-ajalt mandariini või piparkoogi, kumb pihku jääb, sööme, laulame ja naerame, õhtu läbi, öö läbi, suure valgeni välja. Hea on olla. Kuidas sul läheb? Mis seal rääkida! Kui saame rikkamaks, ostame ühe hobuse juurde. Näis, mis sõiduks läheb veel siis. Ja ükskord tuiskame troikaga. Ükskord sinu tahtmine sünnib. Siis ei saa meid keegi kätte.

Keegi võiks sõnu ette öelda, kõrvu sosistada, kirjutaksin nad üles. Aja- ja asjakohaseid sõnu. Näiteks aasta kohta, mis on otsakorral. Aga see on rohkem teoreetiline teadmine. Aastalõputunnet ei ole, isegi siis, kui söön mandariine. Või piparkooke. Olen söönud neid viimasel nädalal küll vist pigem mingisugusest kohusetundest, mitte sisemisest vajadusest, või ka lihtsalt selleks, et nende maitset mitte unustada.

Kirjutasin selle eile. Kell oli juba hiline ja tundus, et mul pole sellele midagi lisada. Keegi võiks sõnu ette öelda. Näiteks armastuse kohta, mõtlesin täna hommikul, ja ostsin poest raamatu. Seal oli armastuse kohta öeldud, mäletasin, ühes luuletuses, mida olin umbes nädal aega tagasi lugenud. Mulle oli meeldinud see, mis seal seisis. Tegin õhtul ahju tule ja mõtlesin, et istun veidi ahjusuu ees, polegi ammu istunud, ja loen. Ja kirjutan üles. Aga ma ei leidnud seda luuletust. Ostetud raamat on praak. Selles on kaheksakümmend seitse lehekülge kaheksakümne seitsme luuletusega ja kaheksa tühja, valget lehekülge. Luuletus, mida otsisin, oleks pidanud olema trükitud ühele neist.

Saaniga pole ma muidugi kunagi sõitnud. Vähemalt ma ei mäleta, et oleksin. Ma ei tea, kas saanisõit on mõnusam ühe, kahe või kolme hobusega. Võib-olla on saanisõit kolme hobusega lapsemäng saanisõidu kõrval nelja hobusega. Ja tõenäoliselt saab hobuseid saani ette rakendada veelgi suuremal hulgal. Meil ei olnud kodus saani, ka hobust ei olnud. Maal kindlasti oli, aga varem, minu ajal oli teine aeg. Seesama, mis on praegu. Saaniga pole ma kunagi sõitnud. Mäletan aga talviseid bussisõite, ka rongi- ja autosõite. Ja mäletan, kuidas ema või isa või keegi kolmas vedas mind kelgul mööda tänavaid — need olid mõnusad sõidud, aga aeglased, seda aeglasemad, mida suuremaks ma kasvasin. Aisakelli ei tilisenud. See oli: krudin, sahin ja krigin, kui kelk sattus asfaldile; see oli: käte otsas järjest märjemad käpikud, mida sõidu ajal lumme surusin, ja sekka vargsi suhu. Vahel hakkas kelguvedaja lõõtsutama ja komistas, vahel läks kelk ümber. Ma ei ole tundnud kedagi, kellel on saan ja hobune. Mida oskaksin öelda Bing Crosbyle ja Frank Sinatrale, kui aastalõpu hõõgveiniklaasi juures jälle saanisõit jutuks tuleks?

Aasta lõpp tuleb muidugi ka siis, kui sellekohast tunnet ei ole, täiesti vääramatult. Täna, ühel viimastest õhtustest sel aastal, sõitsin jalgrattaga Vanemuise mäest alla. Tunne oli elektriseeriv, umbes nagu siis, kui tõmmata vastu ööd soojaks köetud toas sünteetilisest lõngast kampsun seljast, järsu liigutusega üle pea, üle äsja pestud ja juba kuivanud juuste. Ühel hetkel, kui aeg saab täis, on see tunne möödas. Armastus on teistmoodi.

Pantokraatori juubelikontserdist

Näib nii, et mul on kujunenud traditsiooniks käia aastas vähemalt ühel Pantokraatori kontserdil. Näib ka nii, et selliseid inimesi on veel, sest ehkki 20. detsembri õhtul Tallinnas Solarise kontserdimajas antud juubelikontserdile („30 aastat rocki, folki ja sheikspiiri“) ajakirjanduses erilist reklaami ei tehtud (ka ei näinud ma kusagil ühtegi kontserdiplakatit), paistis suur moodne saal Tallinna kesklinnas Estonia kõrval olevat välja müüdud, või igatahes samahästi kui välja müüdud, ja aplausi kõlas lugude vahele ohtralt. Lõpuaplausi jätkus ligemale viieks minutiks. Seejärel valati sünnipäeva puhul puhvetis pilvedest virsikumahla ja muud — kes teab, kui kaua.

Kontserdil, mis kestis koos pooletunnise vaheajaga üle kahe ja poole tunni, kõlas kokku kakskümmend viis lugu, see tähendab väga esinduslikul hulgal — üldse umbes pool mulle teadaolevast Pantokraatori repertuaarist. Enne vaheaega mängiti pigem uuemat muusikat (pooled lood plaadilt „Tormidesööjad“), pärast vaheaega pigem vanemat. Kontserti raamis igihaljas inglane: kümmekond minutit kestnud audiovisuaalsele sissejuhatusele (fotod, filmikaadrid ja helid ammustest aegadest) järgnes avaloona Shakespeare’i soneti nr 127 („In the old age black was not counted fair …“) viisistus „Ei varem musta iluks peet …“ (Erik Sakkov) ja kontserdi üle-eelviimase loona kõlas piduliku klavessiinieelmänguga „Vaim raiskub roojusse“ (Mait Karm), s.o Shakespeare’i soneti nr 129 („The expense of spirit in a waste of shame …“) sõnadele tehtud lugu (need kaks on minu teada ka ainsad Pantokraatori lood, mille tekst on tõlkeline), enne eelviimast „Sõjalaulu“ (Erik Sakkov) ja loitsulist lõpulugu „Tuul“ (Mait Karm), mille kooriosa laulsid laval (enam-vähem) kõik Pantoga aja jooksul koostööd teinud inimesed, keda oli suur hulk — kakskümmend või rohkem. Neist „võiks terve Vanemuise koori kokku panna,“ leidis Lauri Saatpalu.

Osa neist inimestest oli astunud üles juba enne „Tuult“: Mait Karm (juba oma looga „Pilvedesse sõuan paadi“), Kalle Vilpu (näiteks „Olemise lauluga“), Andres Moro, Anne Türnpu, Rainer Meinart, Romet Pott, Tõnu Raadik, Kaido Soobik, Aivar Otsing ja muidugi Jaan Sööt. Söödita on vanemat Pantot (ma mõtlen eelkõige seda, mis 1990. aasta plaadile ei jõudnud) üldse raske tervikuna ette kujutada. Ja nii on väga loogiline, et ta tuli lavale juba õige pea: kontserdi esimese poole keskpaiku lugudega „Tule tagasi, helmemänd“ ja „Kõnelen sinuga kevadekuul“. Aga söödinäoline (-jooneline) oli ka kontserdi teise poole esimene ots, mis algas intiimse palaga „Liig palju taevast“ — Sööt klaveril ja Saatpalu „häälepaeltel“. Söödilt ja Söödiga esitati nüüd näiteks ka „Olen su vend“ ja „Õhtu Valgas“ ja enne neid veel ka üks Peep Ilmeti sõnadele tehtud lugu, mida ma polnud kunagi varem kuulnud, mille pealkirja ma ei tea ega leia, aga refrääni järgi võiks selleks olla „Võib-olla“. Võib-olla just põhjusel, et ma polnud seda kunagi varem kuulnud, hakkas pärast kontserti teel Tartusse kummitama mind just see „Võib-olla“, mis iseenesest polnud kindlasti kontserdi tipphetk. Kuhu see ülaseõie üle üllatuv lugu Panto loomingus üldse paigutada, mõtlesin. Kui kujutleda mingit õhulis-ülemeelik-energiliste vahemängudega teatrietendust, siis sobiks see näiteks sinna. Või siis ideaalseks lisalooks, mida mängida pärast seda, kui publik on bändi pärast pika kontserdi lõppu lavale tagasi mangunud. Et kõigil oleks süda rahul ja tuju lahkumise kiuste hea: „Võib-olla meil homset ei ole,/ kuid olnu on jäädavalt meis …“ Just nimelt.

Kui rääkida tipphetkedest, ma mõtlen tipmistest nende seas, siis kontserdi esimeses pooles puudutas mind eriti eelviimane lugu „Itk“, mille laulis Anne Türnpu. Uskumatult võimas, haarav, külmavärinaid tekitav, mida kõike. Ja kontserdi teises pooles, seal oli vist nii, et pomisesin pärast „Olemise laulu“ umbes: „Oivaline esitus …“ Aga oli ka näiteks see: väga hea oli kuulda esimeses pooles „Tormidesööjaid“ ja „Tuultekodu“ pausita. Ja kas või seegi: oli suurepärane, et Söödi ja Saatpalu poolt kahasse esitatud „Liig palju taevast“ õnnestus — ometi! Seda lugu olid nad teinud üle pika aja esimest korda küll juba 2010. aasta oktoobris Rock Cafés, aga tookord luhtus asi tehnilistel põhjustel (Söödi süntesaator streikis ootamatult, misjärel ei suudetud enam keskenduda jne).

Uue Pantokraatori kontsertidest, mida kuulnud olen, oli 20. detsembri juubelikontsert minu meelest parim — ehkki kontserdi esimesel poolel kõlas Saatpalu hääl veidi, ütleme, vaskplekiselt (keerulise bändi keeruline heli!). Sellegipoolest pean kontserti väga õnnestunuks. Eriline oli kontsert minu jaoks eelkõige selle poolest, et kuulsin esimest korda live’is tervet rida vanema Pantokraatori lugusid, mida olin tundnud seni ainult (või igatahes peamiselt) salvestiste järgi. Ja põnev oli näha Panto praeguse koosseisu (Erik Sakkov, Lauri Saatpalu, Roland Puusepp, Henno Kelp, Taavi Langi, Triinu Taul, Kaie Mikheim ja Maarja Soomre) täiendusena mängimas ka bändi algusaegade liikmeid.

Unistusi õnneks jääb. Nimetan neist mõned. Üheks unistuseks, mis on mul juba pikka aega, on kuulda taasesituses lugu „Aas“, vist üldse esimest Pantokraatori lugu, mida kunagi kuulama jäin ja millel oli minu jaoks seega eriline (võtme)koht selle bändi loominguga kontakti saamisel (on vist nii, et säärased „esimesed“ lood lähevad vahel meelest, aga vahel siiski mitte: näiteks oli esimeseks Joni Mitchelli looks, mis mind puudutas, tean hästi, „River“ plaadilt „Blue“). Unistuseks jääb ka näha-kuulda Pantot kord Tartus, kust ta ometi ju sündis ja sirgus, nagu teada. 2009. aastal oli siin küll kaks kontserti (üks Sõbramajas, teine Vanemuises), kuhu ma paraku ei jõudnud, sest ma ei jälginud siinset muusikaelu ega osanud nagunii oodata, et see bänd võiks uuesti kokku tulla — oli see ju ka paras ime. Kontsertide Tartus mittetoimumise põhipõhjuseks on kuuldavasti sobiva suurusega saalide (ja paraja formaadiga vabaõhuürituste) nappus. Ja ilmselt ka see, et bändiliikmed elavad uuemal ajal Tallinnas. Üks unistus on mul veel. Selleks on näha kord Pantoga laval Priit Karmi, kes 20. detsembri juubelikontserdil paistis silma oma puudumisega.

P.S. Fotosid kontserdist võib vaadata näiteks siit.