Esimene jää Emajõel. Täna, 14. dets. 2009, Turusillalt allavoolu. Külm on, -13°C.

Sügiseks ei kõlba seda enam nimetada, isegi hilissügis ei võta asja kokku. Varatalv, jah, ehkki nii ei öelda: varatalv. Ega eeltalv. Tühja sellest, et seletussõnastikud nii kirjutavad. Nad kirjutavad mõndagi. Ja seletavad, nii et maa on must. Eile öösel sadas maha õhuke kiht lund ja külmus säbruliseks. Maa pole veel päris kaetud, aga ta pole ka enam päris katmata. Varatalv. Aga nii ei öelda.

Kui talv, siis talv. Lihtsalt talv. Südatalvgi ehk, kui puud on kuuris otsakorral ja kannatus juba peaaegu katki, või talihari. Aga need on rohkem sõnad poeetidele. Inimene siin meie kandis pole siiski vist nii põhjamaist sorti, kui räägitakse. Talve varjundeid meeleldi ei otsita ega sõnastata. Mida ilusat on näiteks sõnades “lörts” või “lobjakas”? Millega nad riimuksid?

Talv vaikitakse, kui vähegi võimalik, maha. Ja ülejäänud aastaajad puhutakse meeleldi suureks, venitatakse pikale, nähakse neid kõiges. Mis aastalõpul pisutki veel sügist meenutab, on hilissügis. Ikka veel sügis. Kõik pole veel kadunud. Suve ajapikendusest saab hilissuvi. Suvistest välgatustest sügises vananaistesuvi.

Pole ka õieti hiliskevadet, küll aga varakevad — ja mitte hilistalv, mida see aeg on rangelt võttes täpselt sama palju. Ja niipea kui kevadel on veidigi juba suve nägu, ongi suvi käes. Kes seda varasuve jõuab märgata. Head aega, kevade, olid tore küll pärast talve, aga suvi on etem. Suur suvi. Mille suurus on siin kandis küll rohkem unistus …

Pühapäeval sai tänavune PÖFF (Tallinna Pimedate Ööde Filmifestival) otsa, kuid PÖFF-i plakateid või nende jäänuseid võib kuulutustulpadel veel siin-seal näha, igatahes Tartus. Minu PÖFF mahtus sel aastal nädalavahetusele, kahele päevale, mil vaatasin ära kolm filmi. Nendeks olid Bruno Dumont’i (*1958) “Hadewijch” (Prantsusmaa, 2009), Esther Rotsi (*1972) “Võib minna läbi naha” (“Kan door huid heen”, Holland, 2009) ja Maren Ade (*1976) “Kõik teised” (“Alle anderen”, Saksamaa, 2009).

Jumal teab, võib-olla on PÖFF-i hiilgeajad õieti juba möödas — õnneks näib kinokultuur olevat Eestis viimastel aastatel jõudsalt taastumas (või tekkimas), DVD-äri laieneb, hea tahtmise korral võib filme Internetist “tõmmata” jne —, aga siiski on meeldiv, et nädala-paari jooksul on võimalik tutvuda päris laia valiku filmidega, millest muidu siinkandis elades vaid ehk kuulu järgi midagi tead ja millest võib-olla kunagi, kui juhus avaneb, õnnestub soetada DVD.

Valitud Saksa filmist olingi vaid kuulnud, ja väga head. Hollandi filmi valisin muu hulgas seetõttu, et püüan end ikka Madalmaade kinoga jõudumööda pisutki kursis hoida. Ja Prantsuse filmi valisin põhjusel, et filmi pealkirjas esinev nimi oli mulle kunagistest keskaja hollandi kirjanduse loengutest tuttav, ja meeldival moel — olin ju tolle keskaegse müstiku (ja kellele muule selle filmi pealkiri viidata sai) tekste natuke lugenud ja seejuures alati mõelnud, et kui kord vähegi aega ja mahti on, tuleks neisse süveneda.

Kolm filmi, üks müstiline, teine traumaatiline, kolmas argine. Vaatamise järjekorras.

Hadewijch

Bruno Dumont’i “Hadewijch” (2009, 105 min) on väga värske film, mis esilinastus septembris Toronto filmifestivalil ja sai seal kriitikute preemia. Rahvusvahelisse kinolevisse on “Hadewijch” äsja jõudnud või alles jõudmas.

See on portree noorest (19-20 aastat vanast) Pariisi naisest Céline’ist (Julie Sokolowski), teoloogiatudengist, kes üle kõige, ihu ja hingega, igatseb Jumalat, Jeesust Kristust. Céline igatseb teda, oma elu armastust, nii väga, et annab talle tõepoolest ja tervenisti nii oma hinge kui ka oma ihu, ja mõistuse ja südame, kõik. Teda ei rahulda ei teoloogiastuudium ega kloostrikord, ta ei mahu ei n-ö maailma, mida kehastab Pariisi kirju virvarr, ega ka nunnakloostri kõledasse rahusse roheliste põldude ja siniste pöögimetsade vahel. Jah, kus võiks Jumal ennast peita? Ta on ju siinsamas, aga kus õieti? Ja miks ta ennast kätte ei anna, päriselt?

Oh, mis pean tegema, vilets naine?
Õigusega võin õnne vihata.
Mul on oma elust väga kahju:
ma ei saa armastada ega armastamist jätta.

Nii kirjutas 13. sajandi keskpaiku, ehk kusagil Antwerpeni kandis, Hadewijch, Madalmaade (Brabandi) luuletaja ja (tõenäoliselt) begiin, kelle nime kannab Céline kloostris. Müstik Hadewijch, hea hariduse saanud aadlipreili, kelle elust on väga vähe teada, ongi režissööri inspireerinud. Suurtsugu perest pärit Céline, kelle vanematekodu Pariisis meenutab anakronistlikku paleed, lausub filmis, kus palju ei räägita, mõnegi rea selle ammu elanud vaga naise luuletustest või lauludest (Hadewijchi tekstid arvatakse keskaegse müstilise minne-luule hulka), kirjadest ja nägemustest, mis kirjeldavad Jumalaga üheks saamise kogemust väga meelelisel viisil.

Hadewijch kirjutas armastusest (minne), mis tähistas tal ühtlasi Jumalat, Jeesust, kes oli tema jaoks ka ideaalne ja lõpuni kättesaamatu kallim. Armastuse loomus on tugevam mis tahes jõududest ja armastus tuleb ilmsiks praktilistes tegudes — selline oli Hadewijch veendumus, ja seda usub ka Céline. Aga millistes tegudes? Võib-olla pealtnäha õige süngetes, võib-olla mõnes vägivaldses aktsioonis, noh, näiteks maise õigluse nimel Lähis-Idas?

Nii leiab igatahes Pariisis elav jumalakartlik moslem Nassir (Karl Sarafidis), kelle noorema venna Yassine’i (Yassine Salim) lihtsa maise armastusega ei oska Céline midagi peale hakata. Tõepoolest, eks kirjutanud ju ka Hadewijch 13. sajandil salapäraselt, et “magusaimaks teevad armastuse tema rajud/, kuristiku põhjas on tal kauneimad kujud”. Ja Céline ütleb filmis viimaks: “Magusaim asi armastuses on vägivald.”

Nii et mine tea, mida selle maalilise filmi kaunis lõpustseen — kloostris katusetöid tegev vabakäiguvang, surudes oma rahulike käte vahele hingeldavat ja üle keha värisevat Céline’i, kelle ta on silmapilk varem kloostri lähedalt tiigist välja tõmmanud — õieti tähendas (võimalik on seda mõista aga kindlasti ristimisena, s.o uuestisünnina), ja mis seal Pariisi metroos, enne seda kõike, ikkagi toimus.

Režissöör Dumont suhtub oma filmi peategelasse kahtlemata suure empaatia ja respektiga, mis annab tulemuseks nauditava psühholoogilise uurimuse äärmuslikult religioossest inimesest moodsas maailmas. Asjaolu, et Céline’i kloostrinimi kuulub keskaegsele müstikule Hadewijchile, keda pole kunagi kuulutatud ei õndsaks ega pühaks, lisab usutavale filmireaalsusele tinglikkust ja on tõlgendatav võib-olla ka küsimärgina, mille ette režissöör Céline’i vagadusvormi asetab.

Võib minna läbi naha

Kui “Hadewijch” lõpeb tiigis, siis Esther Rotsi filmi “Võib minna läbi naha” (“Kan door huid heen”, 2009; 94 min; esilinastus jaanuaris Rotterdami filmifestivalil) lugu saab alguse vannis. Vesi on tähtis. Filmi peategelase, kolmekümnendate alguses Mariekega (Rifka Lodeizen) juhtub seal miski, mis sunnib teda oma senisele elule Amsterdamis selja pöörama ja kolima oma tillukeses hubases katusekorterist, kuhu viivad jalgamurdvad trepid, maakolkasse Zeelandi provintsis.

Ja Zeelandis, seal pole muud kui karjamaad ja põllud, kanalid ja kraavid nende vahel, paplite hõredad read, tuules viltu, ja vana majalogu — uus kodu, mille Marieke ostab. See maja on räsitud nagu Marieke hing ja ihu, mida ta nüüd, algaval sügisel, püüab oma jõududega remontida. Maja peab olema elatav, elu peab olema elatav. Jah, mis seal vannis toimuski? Ja miks? Oli see vägistamine? Oli see tapmiskatse? Õudusunenägu? Oli sellel ehk midagi pistmist päev varem toimunud suhte purunemisega?

Selliseid küsimusi esitavad kriminaalse süžeega filmid ja vastused neile huvitavad selliste filmide sõpru: kes tegi, miks, mis on ta karistus ja kas see on ka õiglane? Traumatiseeritud inimest huvitab pigem lihtsalt see, kuidas end uuesti kokku lappida, kust selleks jõud võtta, ja mida teha, et sarnasesse olukorda enam mitte sattuda. Kui muidugi midagi üldse väga teha annab, sest kogemus oli ootamatu — see on trauma loomuses. Ja kui nii, siis millest on võimalik uut ootamatust ära tunda? Kuidas ootamatust oodata?

Kas uus ootamatus saab tulla ainult oma kodus vannis? Kas iga mees on kahtlane? Kas kõik suhted on kahtlased? Jumal teab. Uus ootamatus võib tulla ju iga hetk ja ükskõik kust, selle võib põhjustada ükskõik kes ükskõik millal … Mida karta? Võib-olla igaks juhuks kõike? Marieke leiab vana maamaja remontides köögi lae alt suure tühja kapi, poeb sinna sisse ja tõmbab ukse kinni. Seal pimedas, kõrges kuivas kohas, on ehk kindel, mine tea. Vähemalt siis, kui ka maja on lukus. Aga kas ta ikka sai lukku? Tuleb hinge kinni pidada.

Ja siis, pärast hingetõmmet, võib-olla pikka, edasi tegutseda. Pehkinud põrandat lahti kiskuda, seinu värvida, ahju tuli teha, uksi kontrollida. Elu ei saa kunagi valmis … Kui tara on ühest otsast korras,/ laguneb ta juba teisest. Katus tilgub läbi,/ köögiuks ei lähe kinni, vundamendis on praod … Ja vahel tuleb meeleheide peale. Mitte mõelda, tegutseda. Marieke pole nõrk. Pole iial olnud. Mis ta oli enne toda ootamatust oma Amsterdami korteris, võib vaid aimata. Aga nõrk pole ta iial olnud.

Vesi on tähtis. Vees on algus, vesi peseb maha. Ta on ainus, mis puhastab. Aga mida teha siis, kui puhastava veega seondub ühtlasi hirm määritud saada? Ma ei tea, kas Marieke on oma traumast filmi lõpuks, pärast aastapikkust maaelu, jagu saanud. Ja ma ei tea, mida ta arvab õieti oma naabrimehest, kerekast ja lahkest, abivalmist, aga kaugeltki mitte ideaalsest Johnist (Wim Opbrouck), kellega ta koos elama hakkab. Või kas hakkab? Marieke vaatab hetkeks publikule otsa ja ta silmad ütlevad, näiteks: Aga mida teie teeksite?

“Võib minna läbi naha” on kindlasti parim traumajärgse inimese filmiportree, mida ma näinud olen. Intiimne lähivaade, mida Esther Rots iseloomustanud kolme ingliskeelse sõnaga: shattered, solitude, scab.

“Võib minna läbi naha” on tehtud väga nappide vahenditega ja üsna pika aja jooksul: alates stsenaariumiga tegelemisest kulus filmi valmimiseni neli aastat, filmivõtted Flandrias mahtusid seejuures seitsmekümnele päevale. See on seni lühifilme teinud (kahte neist on näidatud ka Cannes’is) Esther Rotsi esimene täispikk mängufilm, mis on Hollandis väga hästi vastu võetud. Tegelas- ja pildikeskne “Võib minna läbi naha” on poeetiline, samas realistlik, õhuline, aga mitte kerge film, näidates kindlasti uusi võimalusi Hollandi autorikinos. Esther Rotsi nimi tuleb meeles pidada ja Rifka Lodeizen väärib näitlejatöö eest kiitust.

Kõik teised

“Kõik teised” (“Alle anderen”, 2009, 124 min) on Berliinis elava Maren Ade teine mängufilm. Film esilinastus 2009. aasta Berliini filmifestivalil, kus ta sai kolm auhinda, s.o kaks Hõbekaru (suur žürii auhind filmile ja parima naispeaosa auhind Birgit Minichmayrile) ning Femina preemia (production design‘i eest). Saksa kinodes jookseb “Kõik teised” 2009. aasta juuni keskpaigast.

See on film paarist. Paarist kui igapäevasest ja võib-olla igavikulisest nähtusest. See pole pilguheit ühele või teisele osapoolele paaris, vaid tervikvaade paarile kui sellisele, Gittile (Birgit Minichmayr) ja Chrisile (Lars Eidinger), kes on Sardiinias veetmas puhkust Chrisi vanemate suvemajas. See on film justkui mitte millestki, aga ometi paljust. On palju suhteargielu detaile, hästi tabatud pooltoone, jutuajamist nii-öelda tühjast-tähjast, st elutruud dialoogi, mis pole ometi tühine.

Gitti ja Chris on sellised 30-something, juba aastaid ninapidi koos olnud inimesed, vanad kalad, kes tunnevad paariselu läbi ja lõhki. Nad on kogenud üksteist iga ilmaga. Võib öelda, et on õnnelikud ja armastavad teineteist. Peale selle, et nad on Sardiinias päevad läbi koos, ei erine nende puhkuseelu nende argielust Saksamaal vist kuigivõrd.

Ei puudu ka  tülid, aga see käib asja juurde. Tülitsetakse õhinal. Ja lepitakse õhinal jälle ära, vähemalt seni on nõnda läinud. Tegelikult on kõik okei. Ja ongi. Nad pole abielus ja neil pole seda plaanigi. Nad on lastetud ega ole vist kunagi tõsiselt ka laste saamisele mõelnud. Nad lapsendavad naljaviluks ingverijuuremehikese ja neil on muidki mänge: Gitti värvib ühes stseenis Chrisi huuled punaseks ja koos leiatakse seepeale, et elada võiks ka nii — nagunii pole nad soorollidega mõistnud iial suuremat peale hakata.

Ega nad täpselt tea, kuidas edasi. Ilmselt samamoodi. Ja miks ka mitte. Mis sellel elul siis häda on? Nad on päris tavaline paar. Muidugi on nad erinevad inimesed — Chris introvertsem ja rohkem haritlasetüüpi, Gitti ekstravertsem ja vähem haritlasetüüpi. Erinevustele vaatamata sobivad nad suurepäraselt kokku: koos elatud aastad on selle tõestuseks. Aastatega muutub õige vähe, on Chris enda üllatuseks avastanud, võib-olla vaid see, et juukseid jääb peas pisut vähemaks.

Peale ühise elu paarina on neil mõlemal ka oma elu ja sihid: Chris on arhitekt, kellel võiks tööalaselt paremini minna; Gitti töötab plaadifirmas PR-naisena, aga see tuleb lähemalt jutuks alles filmi teises pooles, pärast juhuslikku kohtumist toidupoes Chrisi kunagise õpingukaaslase Hansu (Hans-Jochen Wagner) ja tema naise Sanaga (Nicole Marischka).

Hans on juba mainekas arhitekt, enesekindlusest pulbitsev mehemürakas. Kui ta õhtusel koosistumisel valju häälega lorilaulu laulab (tehtud mees võib seda endale vahel lubada), ei saa alati elegantne ja väljapeetud Sana vaimustatud lõkerdust pidama ja tunnistab silmade särades: “Vaat seepärast ma teda armastangi!” Just nimelt, Hansu ja Sana soorollid ja tööjaotus on täpselt paigas. Süsteem töötab, ja jätkusuutlikult. Hans teatab uhkusega, et on Sana hiljaaegu viljastanud — haritud ja valgustatud inimeste seltskonnas tuleb rääkida selget keelt.

Selge see, Hansu ja Sana fantastiline liit paneb Chrisi ja Gitti tahes-tahtmata oma koosolu legitiimsuses sub specie aeternitatis kahtlema. Kas Chris pole mitte natuke liiga loru? Kas Gitti pole mitte natuke liiga nähvits? Kas kõigil teistel ei lähe mitte pisut paremini? Ent võib-olla jäädakse kokku siiski ka pärast filmi lõppu. Sest veel kord: mis sellel elul siis seni häda oli?

Mis jääb vist kauaks meelde: too stseen, mil satutakse neljakesi koos kuulama Herbert Grönemeyeri sentimentaalset šlaagrit, kuni häbi hakkab. Aga kuulatakse ometi liiga kaua selleks, et jääks reetmata: igatsus turvalise, lähedase elu järele paaris, usk suurtesse sõnadesse, nagu “armastus” jms, pole moodsas maailmas kuhugi kadunud.

On omamoodi traagiline, et see igatsus on tihtipeale tajutav vaid lääge kitšina, mille üle on inimestel, kellel jätkub vähegi enesest lugupidamist, võimalik üksnes distantseeritult muiata. Muidugi vaid kolmandate inimeste juures olles. Jumal teab, mil viisil oleks reageerinud sellele šlaagrile igaüks sellest nelikust omapäi. Mäletan igatahes elavalt, kuidas mu silmad, kui kord hilisõhtul raadiost Jüri Homenjat kuulma juhtusin, pisaraid täis valgusid … Piinlik lugu, kas pole.

Oh can’t we be happy
Oh just for today
Oh nobody’s looking …*

P.S. Kõik kolm filmi, mida olen nõus esimesel võimalusel veel kord vaatama, linastusid Tartu Cinamonis, väiksemates saalides. Nagu arvata oligi, huvitas tartlasi neist kõige vähem “Võib minna läbi naha” (14 vaatajat). Jah, peale Alex van Warmerdami ei suuda vist ükski teine Hollandi režissöör oma filmiga Eestis kinosaali täita. Mis ei ütle muidugi mitte midagi Hollandi kino kvaliteedi kohta. Kindlasti ei tunnista sealse filmikultuuri kesisest tasemest fakt, et 2009. aasta Berliini filmifestivalil osales Hollandist tervelt neli režissööri, kõik naised: peale Esther Rotsi ka Mijke de Jong (*1959), Eugenie Jansen (*1965) ja Sonja Wyss (*1967). Teised minu valitud filmid läksid Tartus vastavalt ligikaudu 50 inimesele, st saalist oli täidetud umbes pooled kohad.

P.P.S. Filmi “Võib minna läbi naha” pealkirja tõlge mulle ei meeldi eriti. Kui naha ja läbimise juurde jääda, siis võiks tõlkida ehk näiteks nii: “Võib-olla läbi naha”.

* Lisa Germano, “The Prince of Plati” (“Magic Neighbor”, 2009).

“Kus sa oled?” hüüdis hallipäine, vanemas keskeas mees, väljudes autost, telefoni. “Meie lähme Raekoja platsi, kohe hakkab.” Raekoja taha pargitud autost väljusid nüüd ka meheealine naine ja kaks last, koolieelikud, küllap nende lapselapsed. Koos mindi, tõtlikult, Raekoja platsile, sest üritus oli algamas. Tornikell lõi kuus. Oli neljapäeva õhtu, novembri viimaseid päevi.

Mina läksin Ülikooli tänavat mööda edasi, tervitasin enne Küütri tänavale pööramist K-d, keda ma polnud suvest peale näinud ning kes nüüd keeleringi ruttas, ja helistasin Athena kino ees H-le. Ja ütlesin talle, et soovigu mulle julgust: lähen vaatan, mis inimesed need on, kes Raekoja platsile meelt avaldama tulid, pereväärtuste poolt, nagu nad ütlevad. Tammusin kino ees, telefon kõrva ligi, edasi-tagasi ja võtsin hoogu.

H. oli kodus ja valmistus rappa minekuks, pakkis asju: rabamatk, mille ta ihuüksi ette võtta kavatses, pidi algama juba järgmisel hommikul ja kestma vähemalt kolm päeva. Julgust oli tegelikult hoopis temal vaja.

See on natuke imelik riik, milles ma elan, mõtlesin tiiruga Raekoja platsi poole liikudes. Meeleavaldused on lääne pool Euroopas ju nii tavaline asi. Mida siin karta?!

2.

Mis tahes päeval mis tahes vähemalt Tartu-suurusse linna jõudes võid olla enam-vähem kindel, et satud ka mõnele meeleavaldusele. Vaid meil siin tehakse sellest mingi tohutu number ja aetakse sulle juba ette hirm nahka, ka siis, kui sa meeleavaldajatega ühel nõul pole.

Raekoja platsi hämaruses, kuhu veerand seitsmeks jõudsin, oli koos paarsada inimest. Polnud kahtlust: rahumeelne seltskond. Neonatse ei paistnud kusagil.

“Me pole siin millegi vastu, vaid millegi poolt,” rõhutas raekoja trepil noor teklis kõneleja, evangeelsete üliõpilaste juht ja maapastor, rahvahulgale. Jalutasin aegamisi platsi ühte serva mööda alla jõe poole, tulin teist serva mööda tagasi ja seisatasin Küüni tänava nurgal. Kõneldi veel. Linnapea Kruuse tõstis esile perekonna tähtsust, vahendas Arnold ja Ingrid Rüütli tervituse ja lisas, et toetab kodanike õigust meelt avaldada. Just seepärast olevat ta siin.

Jah, mõtlesin, tal on tuline õigus. Perekond ja meeleavaldused on tähtsad. Aga kus olid poliitikud kaks aastat tagasi, kui Tallinnas peeti seni viimane pride, mis oleks äärepealt, kes teab mille hirmus, toimumata jäänud? Kuhu jäi siis nende toetus kodanikuõigustele? Kuhu jäi Tallinna linnapea? Ja teised vägevad? Miks tookord olid pea kõik need sõnaosavad rahvajuhid suu peale kukkunud?

Tookord, kaks aastat tagasi, päiksepaistelisel augustipäeval, seda muret ju polnud nagu nüüd, novembrilõpu õhtul, et uduvihm võiks ülikonna tuksi keerata. Asi oli nähtavasti milleski muus. Läksin Raekoja platsi keskele, lodja Jõmmu juurde, mis sinna paar päeva varem toodud oli, ja kuulasin, kuidas professor Lehtsaar, kelles musta värvi borsalino tõttu ta peas oli midagi marlonbrandolikku, mitteabielulisi kooseluvorme taunis.

3.

“Ta on osav kõnemees,” ütlesin mõni minut hiljem M-ile, kes oli professori kõne ajal minust mööduma juhtunud, “sest see Marlon Brando kübarat kandev isand pole mitte ainult psühholoog ja õppejõud, vaid ka pastor, kes on harjunud jutlusi pidama, kõnelema n-ö maast ja ilmast, über Gott und die Welt, nagu sakslased ütlevad.” Istusime M-iga Kuumas Tassis ja jõime kakaod. Akna taga kestis meeleavaldus ilmselt edasi.

“Tead, mis on minu meelest kogu selle asja juures eriti kurb,” ütlesin M-ile. “Nimelt see, et need inimesed, kes siia meelt avaldama tulid, igatahes üsna paljud nendest, tahaksid tõenäoliselt kasutada teistsuguseid argumente kui need, mida nad kasutavad.” M. vaatas mulle küsivalt otsa.

“Noh, ma usun, et nad tahaksid rääkida tegelikult Jumalast, patust jne, aga nad ei saa.”

“Mis mõttes ei saa?” küsis M., otsis kotist omaküpsetatud leivakesed, mis ta oli mitut sorti jahust, pähklitest ja kibuvitsamarjadest valmistanud, ja läks leti juurde nende söömiseks luba küsima.

“Ma mõtlen seda,” jätkasin, kui M. oli leti juurest söömisloaga tagasi tulnud, “et nad ju teavad hästi, et kristlik terminoloogia diskrediteeriks nende ettevõtmise avalikkuse silmis. Sellepärast räägivad nad põhiseadusest, Eesti riigi ja ühiskonna püsimisest jms. Sellepärast on Marlon Brando kübaras isand avalikkuse ees ainult psühholoog ja professor — teadlane ja õpetlane, ja ei iial pastor. Pastor on ta pigem pühapäeviti ja kitsamas ringis. Tundub igatahes mulle.”

Võtsin oma jutu kokku: “Minu meelest on kurb, kui inimestel pole julgust olla need, kellena nad end tunnevad. Selge see, ma ei toeta nende arusaama perest, mille nad defineerivad üksnes mehe ja naise abieluna, ja minu meelest pole kristlusel homofoobiaga vähimatki pistmist, aga … mul on ikkagi nagu kahju … sest niimoodi, vaikides isegi meeleavaldusel sellest, mis neil südamel on, on nad ju mingil moel n-ö kapis, eks ole. Ja kapis olek tähendab pidevat ärevusseisundit. Seda pole kellelegi vaja. Ja nii on pealegi raske midagi selgeks rääkida.”

4.

Jõime M-iga veel kakaod, sõime veel tema küpsetatud kibuvitsamarjaleivakesi, võrratuid leivakesi, ja rääkisime veel: ühest ja teisest, elust, ajast ja inimestest, väga isiklikest asjadest, ja paljust muust. Kui kohvikust välja astusime, märkasin inimtühjal Raekoja platsil korraga jõulukuuske, mis oli seisnud seal vist juba paar päeva, kuid mis meeleavalduse ajal polnud mulle silma torganud. Advendiaeg lähenes. Ikka veel oli armuaeg.

Kodus teadsin, et tahan lugeda, kuulata ja vaadata Desmond Tutut.* Just Tutut, seda vana Lõuna-Aafrika meest, kes on väheseid kõrgeid vaimulikke, keda lugedes, kuulates ja vaadates usud, et on võimalik ka teistsugune kristlus. Kes muu võiks öelda näiteks nii, nagu ütles Tutu 2007. aastal:

“I am deeply, deeply distressed that in the face of the most horrendous problems — we’ve got poverty, we’ve got conflict and war, we’ve got HIV/AIDS — and what do we concentrate on? We concentrate on what you are doing in bed.” Nagu ka: “If God, as they say, is homophobic, I wouldn’t worship that God.”

Ja 2005. aastal on Tutu öelnud sõnad: “Jesus did not say, “I if I be lifted up I will draw some”, Jesus said, “If I be lifted up I will draw all, all, all, all, all. Black, white, yellow, rich, poor, clever, not so clever, beautiful, not so beautiful. It’s one of the most radical things. All, all, all, all, all, all, all, all. All belong. Gay, lesbian, so-called straight. All, all are meant to be held in this incredible embrace that will not let us go. All.”**

—

* Desmond Mpilo Tutu (snd 1931), Lõuna-Aafrika anglikaani kiriku endine peapiiskop (oli esimene mustanahaline selles ametis, 1986–1996) ning Tõe ja Leppimuse Komisjoni (1996–1998) esimees. Desmond Tutu on saanud mitmeid rahvusvahelisi auhindu (mh Nobeli rahupreemia, 1984; Albert Schweitzeri preemia, 1986; Gandhi rahuauhind, 2005; Presidential Medal of Freedom, 2009. aasta augustis Barack Obamalt).

** Vrd: “Ja kui mind maa pealt ülendatakse, siis ma tõmban kõik enese juurde.” (Jh 12:32)

P.S. Desmond Tutu kõne 2008. aastal IGLHRC (The International Gay and Lesbian Human Rights Commission) auhinna OUTSPOKEN Award vastuvõtmisel San Franciscos.

Mul on äraütlemata hea meel, et on avanenud nii haruldane ja tänuväärne võimalus sinult üht-teist küsida.

Aitäh! Ka minul on kõige selle üle äraütlemata hea meel. Ja enamgi veel. Vahel on hea teisele südant puistata.

Hakkame siis peale. Mul on ammu olnud kange tahtmine sinu käest küsida, et kust sa kõik need mõtted, millest sa oma postitusi kokku kirjutad, õieti võtad. Niisiis: kust sa nad võtad?

See on tõesti väga hea ja fundamentaalne küsimus. Aga — jään vastuse võlgu. Ma ei tea ka, kas “võtma” on üldse õige sõna. Aga ma kahtlen väga, kas me siin kahe peale uniselt midagi paremat välja mõtleme. Noh, öelgem siis nii: mõtted vahel tulevad. Vahel tulevad nad nii, vahel naa. Siit ja sealt. Kuidas kunagi. Näiteks täna käisin ühel tantsuetendusel, ja tuli kohe mitu mõtet pähe, etenduse ajal ja pärast etendust, ja siis, ühel hetkel, tundus mulle järsku, et ka juba enne etendust oli mulle tulnud pähe midagi, mis oli mõte, aga mida ma tol pähetulemise hetkel polnud mõtteks pidanudki. Nii et mõtteid tuli täna tõesti jälle terve rodu, aga ma ei tea veel, mis neist saab. Kui üldse saab. Ja lisan retooriliselt: kas peabki alati saama?

Ahaa. Mis etendust sa vaatamas käisid, kui see saladus ei ole?

Ei, muidugi ei ole see mingi saladus. See oli avalik etendus, kõik olid teretulnud, kes õigel ajal kohal olid ja pileti eest teatud summa raha maksid. Mina olin ja maksin — ja sain sisse. Kui tulla küsimuse esimese poole juurde, siis: vaatasin Katrin Essensoni tantsuetendust “Hämarad lood” Genialistide klubis.

Küsin kohe: kuidas meeldis?

Väga hästi meeldis, pean ütlema. Sellega oli niisugune lugu, et läksin pärast etendust koju ja — tead, samm oli nagu teine, nagu ära tehtud. Ta oli nagu kergem, ka kuidagi metafüüsilisem. Isegi osutus, et mu jalgades oli eos paar väga omapärast, vaevumärgatavat hüpet, mida enne hüppamist poleks seal osanud oletadagi. Vaat niisugune samm oli.

See on väga huvitav, et sa just oma sammust räägid. Kasutangi võimalust ja viin jutu ühe su hiljutise postituse juurde, kus sa mainid ühte Tallinna betoontuvi, millele sa peale astusid ja millelt sa seejärel kohe maha astusid. Mida sa selle tuviga tahtsid õigupoolest öelda?

Jah, see tuvi. Kuidas sulle öelda. See tuvi ja hüpe — see oli lihtsalt üks episood seal jutus ja seejuures tegelikkusest võetud. See oli väga eluline, ehkki mitte elus tuvi. Aga mitte surnud, vaid betoonist, elutu tuvi. Kõigele lisaks üleelusuurune. Oli õhtu ja ma liikusin ta poole, teadmata seejuures, et just tema poole. Liikusin niisiis ilma eelaimuseta. Silmanud korraga otse enda jalge ees maas objekti ja jõudnud sekundi murdosa vältel objekti saladuse jälile, astusin talle veel selsamal hetkel enam-vähem spontaanselt vasaku jalaga peale, tõukasin temast seejärel lahti ja maandusin kindlalt asfaldile, paremale jalale. Need väga lihtsakoelised liigutused moodustasid hüppe. Täpselt nii ma hiljem kirja paningi, tõsi küll, hoopis lühemalt. Nüüd teisest küljest: eks ta oli mõeldud vast ka teatava kujundina. Aga möönan, et võib-olla see kujund ei hakanud tööle, ei kasvanud suureks üldistuseks, hüppest ei saanud Hüpe, või koguni HÜPE. Ja tuvi jäi tuviks. Samas polnud ma sellele tuvile ja hüppele postituses omast arust teab kui keskset rolli omistanudki. Üldiselt ma polegi eriline hüppajatüüp. Ja tuvidest enam meeldivad mulle näiteks tihased.

Sa oled nüüdseks juba üle kahe aasta bloginud. Võin öelda, kätt südamele pannes, et mulle see, mis sa teed, laias laastus meeldib. Mõnikord on seal kohe nii häid asju, et sa mu meie. On väga ilusaid, vahel ka väga valusaid asju. Ent vahel on seda jälle vähem, ja siis tundub, et sa nagu väsid ära või jooksed kinni või kokku. Ma mõtlen näiteks neid postitusi, kus sa jalutad mööda tänavat ja kuidagi nagu midagi ei teegi. Loed siis seda ja mõtled, et, nojah. Ei, see pole etteheide, ka nende hulgas leidub õnnestumisi. Mina, kes ma sind väga austan, loen ka selliseid tekste sageli mõnuga. Aga ma tean, et see pole üldine arvamus. On ka inimesi, kes selle peale ainult õlgu kehitavad. Isegi mulle ei paku mõned su postitused mingit pinget.

Aitäh ausa kriitika eest! Mis on osati karm, aga küllap õiglane. Võin öelda omalt poolt vaid järgmist: selle asjaga on nii, et kust poolt vaadata. Kui vaadata minu poolt, siis: need kaks aastat on läinud nagu lennates, ja iga päev ei ole pühapäev, eks ole. Samas ma ei kurda. Ütlen lihtsalt: mul on õnne olnud. Näib, et mul on kujunenud välja oma truu lugejaskond, kelle tagasiside on olnud seni enamasti positiivne. Küllap nad siis leiavad sealt midagi. Või igatahes otsivad, kuni võib-olla, paraku, kannatuse kaotavad. Nii või teisiti on elu edasi läinud. Mina olen natuke muutunud, postitused on tõenäoliselt ka natuke muutunud, lugejad ilmselt samuti. Mõni lugeja on võib-olla ära langenud, teine on jälle juurde tulnud.

Piilugem nüüd põgusalt köögipoolt, kui lubad. Kuidas sinu tavaline postitus sünnib?

See on peamiselt nii, et tuleb mingi mõte (nagu ma juba ütlesin), siis võtad kätte ja paned kirja. Ega seal rohkem olegi. Õhtul sageli kirjutad. Kirjutad enamasti siis, kui päeva peale on mõtteid kogunud, ja muidugi ainult siis, kui need mõtted on õhtuks veel meeles. Või kui ununenud mõtete asemele tulevad uued. Või tulevad vanadele lisaks, aga hakkavad valdama. Või tulevad kirjutamise käigus. Ja — on veel üks tingimus — kirjutad siis, kui aega on. Aega on aga kahjuks häbematult vähe, oleme kõik ajalikud inimesed, kelle päevad on loetud. Ja kes oma loetud päevadega ei oska kahjuks sageli midagi peale hakata — raiskad nad näiteks kirjutamisele, selmet mõnes heategevuslikus projektis kaasa lüüa.

Võib-olla räägid paari sõnaga tänasest päevast? Milline ta oli?

Tänane päev oli selline novembrikuine päev Tartus. Ei olnud väga külm, aga polnud ka väga soe. Oli tööd, oli puhkust, oli kohtumisi, oli sisukaid mõttevahetusi ja ka mõttetut lobisemist. Selles suhtes üsna tavaline päev. Keskmisest päevast eristas teda vast see, et täna oli väga palju käimist. Ei teagi sulle öelda, kui mitu kilomeetrit täpselt ma maha käisin. Aga ometi: harilik päev. Eriline oli — kui tantsuetendus kõrvale jätta — võib-olla see hetk, mil ma jäin korraks ühe puu alla suitsetama, ja siis, äkki, lasi hakk, kes puu oksal istus, mulle pähe. Esimest korda elus, ehkki ma olen n-ö põline tartlane ja hakkidega tegelikult sina peal. Kui nüüd katsuda seda tragikoomilist, samas ajaloolist seika kuidagi mõtestada, siis vahest peitus selles sündmuses üleskutse: ära jää seisma, nopi päeva! (Ja mitte haki s…) Seletusi on küllap veelgi. Aga kaldun arvama, et see oli lihtsalt väike karistus tähelepanematuse eest. Õhtul, pärast tantsuetendust, kui mul enam kuhugi kiiret polnud, tuli see pentsik pärastlõunane vahejuhtum mulle muidugi väga elavalt meelde. Ja paradoksaalne lugu: nüüd, õhtul, oleks võinud õigegi ohutult kusagil puu all seisatada, sest hakid ju pimedal ajal üldiselt magavad, nagu teada, ja reeglina mitte puu otsas. Aga seisatamiseks puudus seekord vajadus.

Miks sa üldse blogima hakkasid?

Las ma meenutan. Selle juures oli mul mitmeid mõtteid. Üheks oli laialt levinud eneseväljenduse mõte. Mõtlesin, et võib-olla oleks tore ennast natuke väljendada. Ja teiseks oli selle eneseväljendamise kaudu maailma muutmise mõte. Kas nüüd paremaks, aga loodetavasti mitte halvemaks. Või, noh, igatahes mulle endale meeldivamaks. Olen nõus möönma, et see teine mõte on peale selle, et ta on, vähemalt minu puhul, päevselgelt egoistlik (mul on omad kasud sees), võib-olla pehmelt öeldes ka suurushullustuslik (käib mul tõenäoliselt üle jõu). Aga olgu kuidas tahes, see õrn lootus mul igatahes oli ja on praegugi, et kui maailm peaks nüüd juhtumisi lähemal ajal või pikemas perspektiivis mõneti paremaks muutuma, siis võib-olla on seal natuke ka minu käsi mängus.

Sul on olnud perioode, kus sa oled maailma asjades ja ühiskondlikel teemadel rohkem sõna võtnud. Praegu on see sul nagu pigem tagaplaanile jäänud.

Tõepoolest. See on sul väga hästi märgatud. Jah, mida ma oskaksin öelda … enda kaitseks või õigustuseks … Julgen arvata, et sotsiaalset närvi mul mingil määral isegi ju on. Ja vahel, kui see närv on väga pingul, siis mõtled, et kirjutaks midagi. Ja mõnikord siis lõpuks kirjutadki. Mõnikord jälle lööd käega. Asi on nähtavasti paljuski enesetundes kinni. Pean tunnistama, et käegalöömise tunnet on mul võib-olla isegi, mida aeg edasi, seda rohkem. Ehkki ei saa välistada, et see tundub mulle niimoodi lihtsalt praegusel hetkel. Kui sa homme küsiksid, oleks mu vastus võib-olla teine.

Kas Eesti ühiskonnas on sinu hinnangul käegalöömise tunnet üldse liiga palju?

Nojah, teda ikka on. Samas on ka uskumatult aktiivseid inimesi, kes kirjutavad kõigest: kitsaskohtadest ja valupunktidest, põletavatest probleemidest, jah, koguni elu mõttest. Ja siis on ka neid, kes mitte ainult ei kirjuta kõigest, vaid ka teevad kõike. Nagu on lõpuks neidki, kes ei kirjuta, vaid ainult teevadki, või on: näiteks ongi mõttekad, pealaest jalatallani. Muidugi, pealehakkamist võiks palju rohkem olla. Usun, et oled minuga nõus. Teiselt poolt mõtlen, et ka käegalöömist võiks hoopis rohkem olla, isegi lausa minnalaskmist. Ja mõttetust. Sest nagu on öeldud: enda teha kõik ja mitte miski.

Mis meeleolus su postitused sünnivad?

Väga erinevates. Meeleolud on olnud täiesti seinast seina. Kaks aastat on pikk aeg, ja kui liita sellele ka minu eelnenud elukogemus, siis ma usun, et olen viimasel kahel aastal sattunud kirjutama väga mitut laadi meeleoludes. Kas nüüd just kogu meeleolude register on esindatud, aga märkimisväärne osa sellest päris kindlasti.

Kas sul vahel ei ole käinud peast läbi mõtet blogimine üldse sinnapaika jätta?

Ütlen ausalt, et on käinud tõesti. Igasuguseid mõtteid on läbi käinud. Kohe väga musti mõtteid teinekord, nii musti, et endal hakkab ka õudne. Aga, ah, jätame parem selle sünge teema. Milleks lugejatel tuju rikkuda. Esialgu pean blogi edasi.

Kas sa oled ise suur blogilugeja?

Ei saa salata, et olen mõndagi blogi elus lugenud, kusjuures üht-teist tõelise kaasaelamisega. Suur blogilugeja ma küll ei ole, aga mul on oma nn blogroll, kus leidub teiste hulgas väga silmapaistvaid blogisid, väga kõrgel tasemel, nii vaimses, hingelises, sõnalises jm mõttes tasemel blogisid. Soovitan soojalt. Tõsi, on ka pisut vähem silmapaistvaid, aga neiski on aeg-ajalt oi kui oivalisi passaaže.

Kas sa tahaksid lõpetuseks tuua välja mõne asja, mis su postitusi punase niidina läbib?

Nojaa, punase niidina … Kas nüüd just punasena … Võib-olla pigem siis kollasena … Aga, tead, värvid on minu meelest väga keeruline valdkond ja nende lahkamine viiks jutu pikale. Ja ma ei tea tegelikult ka, kas niitki on õige sõna, ja kas see, olgu ta niit ja seejuures punane, nüüd midagi just nimelt ikka läbib. Tõstan käed: see küsimus on minu jaoks liiga poeetiline, või siis ka: hämaravõitu. Aga elus ei peagi kõik selge olema.

Suur tänu huvitavate vastuste eest!

Suur tänu huvitavate küsimuste eest!

—

P.S. Vestlus leidis aset 25. novembri hilisõhtul 2009. aastal Tartus.

22. 11. 2009 Värskas. Vanavanemate haud. Mets ja järv. Kitsed. Tsäimaja. Buss.

Pantokraator, “Linnamäng” (“Tormidesööjad”, 2009), live 2009 (Rabarock).

P.S. 14. novembril 2009, laupäeva öösel vastu pühapäeva, Tallinnas Rock Cafés Pantokraatori kontsert. Minu jaoks esimene kord näha-kuulda laval uut Pantot. Päev hiljem rongis teel koju mõtlesin: mul on väga kahju, et Tartust on täna raske leida sobivat saali, kuhu see bänd, kelle muusika vajab suuremat ruumi, esinema mahuks. Nagu olekski Tartu vaid “väike puust linn” … Nagu ühes lööklaulus väidetakse.

Need on haruldased õhtud.

Istunud tund aega kohvikus C’est La Vie, tahtsin seda tunnet uuesti tunda. Nüüd juba teadlikult. Panin klapid juba teist korda pähe ja läksin Estonia juurde tagasi, kohta, kus see oli enne kohvikusse minekut alanud. Sammusin uuesti puiesteed mööda alla. Jah, seesama. Olin täielikus kooskõlas. Ja tundsin sel korral, paaril silmapilgul, ka kerget, imelikku peapööritust. Pööritagu, andku minna.

Kuhu edasi? See puiestee polnud lõputu. Või kes teab. Märkasin liiklustõkestit, mis tänavalõiku ooperiteatri ees pargiteest eraldas, ja, hetk mõelnud (võib-olla: kas see on keelatud?, kas see on narr?), astusin sellele. Hüppasin betoontuvi turjalt maha ja liikusin edasi. Ikka seesama. Kell oli veerand kümme õhtul. “We may be on this road but we’re just impostors in this country,” laulis Tori Amos klappides.

Läksin, ja tänavad, mida mööda läksin, poleks saanud veelgi kodusemad olla. See oli õige laul sel õhtul ja selles linnas. Millal ma siin õieti viimati õhtul jalutasingi? Ma mõlen: üksi jalutasin. Sest just selles oli asi. Mitu aastat tagasi see oli?

On vähe mõnusamat sellest: jalutada üksi õhtul tuttavas, aga siiski pisut võõras linnas, olla teel kohtumisele ja siis kontserdile, mida oled oodanud, ja teada, et sul on paik, kus võid seejärel, kunagi hiljem, selles tuttavalt võõras, võõralt tuttavas linnas ööbida. Katsuda taskut — jah, võti on alles. Kuhu ta kaduda saakski. Võid minna kontserdile, ja võid ka minemata jätta. Ja sa lähed. Lähed kiirustamata, sul on aega. Sa pole mingi hulkur ega põgenik.

See siin praegu, sain aru, võis olla vabalt parim koht ja aeg sel õhtul, mis oli alles algamas. Liiklus tänavatel oli tihe ega näidanud veel hõrenemise märke. Linna jätkus veel sel laupäeval, ja elektrit kõigisse neisse laternatesse, poesiltidesse, akendesse. Estonia akendel olid seisnud varjukujud, peeti vaheaega. Lava taga tõmbasid ka Romeo ning Julia hinge, värskendasid enne lõppvaatust grimmi.

Hakkasin hoidma Tartu maantee poole. Läksin ringiga, kella kümneni oli veel aega. Siis pidime kohtuma ja siis avati ka Rock Café kassa. Oli laupäeva õhtu, 14. november.

2.

C’est La Vie’s, kuhu olin kella kaheksa paiku, Kadriorus ja kesklinnas kõmpimisest ja vestlemisest kurnatuna, aega parajaks tegema läinud, olin istunud akna alla. Olin tellinud kohvi ja mineraalvee, mõelnud end nendega turgutada ja lugeda võib-olla, kuni kell lööb, paar lehekülge Tartust kaasa võetud raamatust.

Olin raamatu lauale tõstnud, kuid jätnud ta avamata: heitnud pilgu tänavale, olin tundnud, et kirjasõnast enam köidavad mind pimedad aknad vastasmajades, tänavakivid ja harvad möödujad. Kui ettekandja tellimuse lauale asetas, palusin tuua lisaks klaasi punast majaveini. Punast, sest ainsad värvid selles elegantsi ja kitši piiril balansseerivas nooblis kohvikus olid must ja valge.

Otsisin kotist tühja paberilehe ja sirgeldasin sellele midagi: päeval pähe tulnud mõtteid, naaberlauas istuvat keskealist paari, vene rahvusest meest ja naist, kes teineteist armastasid. Kiri paberil oli must ja tähtsusetu. Teadsin, et tõenäoliselt ei loe ma seda tühja-tähja kunagi üle. Veri on punane ja sisukas, turgatas mulle järsku.

Mõtlesin G-le, kelle poolt olin paar tundi varem Kalamajas läbi hüpanud: ta oli mulle oma korteri võtmed andnud ja mind ühtlasi lahkelt tubli mündi suurusest punasest laigust laubal vabastanud, maskeerides selle võib-olla naeruväärse, ent oma asukoha tõttu mulle juba mitu päeva tuska teinud ma-ei-tea-mille (vistriku?, lööbe?, paise?, Metsalise Märgi?) punerdava jäänuki, armistuva haava, osavalt üks-kaks-kolm puudriga.

Mõtlesin G-le ja tundsin piiritut tänu — sajal põhjusel. Istusin kohvikus, mõtlesin kõige paremaid mõtteid ja sirgeldasin jumalarahus paberile.

Kontserdini Rock Cafés, mille ees pidin H. ja P.-ga kohtuma, oli veel aega maailm. Minu päralt olid veel kõik need tänavad sinna ja tagasi.

Tori Amos, “Winter” (“Little Earthquakes”, 1992), live 1994.

P.S. Öösel on hakanud jälle lund sadama, juba kolmandat korda sel sügisel. Või mis sügis see enam on. Aga milline see sügis oli! Things are gonna change so fast.

Muidugi, kartsin juba nädal aega tagasi, et varem või hiljem nii läheb. Tõtt-öelda olekski asjade vastupidine käik paras ime olnud. Ometi olen pettunud. Sest milline nöök: alles see oli, kui olin Kene Verniku fänniks saanud (jah, ma ei häbenenud isegi avalikult öelda, et olen nüüd fänn — vaat kes!), kui juba ta saatest “Eesti otsib superstaari”, mida täna teist korda vaatasin, välja hääletati. Ainsana. Kene Vernik, of all people! Hüva, eks leian endale pühapäevaõhtuteks nüüd vaevata muudki tegevust, aga …

Aga. Ma ei tea. Kui sellest hääletustulemusest midagi järeldada, siis ehk umbes seda: Eestis on probleem naissoost pop- ja rocklauljatega. Ja probleem mitte selles mõttes, et keegi ei peaks viisi või ei omaks moega kooskõlas näolappi vms, vaid mulle näib, et ootused, mida Eesti publik naislauljatele seab, on kahjuks, nojaa, niisugused, nagu nad on. See pole muusikaprobleem, vaid ühiskondlik-kultuuriline.

Olen korduvalt kurbusega jälginud, kuidas vähegi isikupärased noored Eesti naislauljad, niipea kui nad on publiku ja muusikaäri tähelepanu pälvinud, teevad reeglina läbi hämmastava metamorfoosi: seal, kus oli isikupära, on peagi alles vaid ladus turvalisus. Võib-olla on lisandunud veidi glamuuri, natuke jõuluromantikat kirikutuuridel või pisut poseerivat pahelisust, mis bulvaripressi paelub, kuid üks mis kindel: mitte ühtegi Joni Mitchelli, Janis Joplinit, Jane Siberryt, Suzanne Vegat, Björki, PJ Harveyt, Elizabeth Fraserit, Tori Amost, Kate Bushi, Alanis Morissette’i, Cat Powerit, Ane Bruni, Wendy McNeilli jne.

Eks noorte Eesti meeslauljatega toimu sageli muidugi midagi üsna sarnast, kuid siiski surub end aeg-ajalt mõni neist, sagedamini koos mõne bändiga — ja bändid, need on mingitel salapärasel põhjusel enamasti ikka meesterühmad — , kuidagi nurgataguseid teid ja radu mööda tundmatusest välja, suutes säilitada seejuures oma isikupära ja seda ka, vahel isegi publiku heakskiidul, edasi viljelda.

Noorte naislauljate peaaegu vältimatuks saatuseks Eestis paistab aga olevat moonduda mõne kõikvõimsa produtsendihärra käe all laiatarbekaubaks ja juba enne oma 40. sünnipäeva, täies loomejõus, tahes-tahtmata lavalt maha astuda. Kordumatute isiksuste leidmiseks tuleb vaadata siin, kui üldse kuhugi, siis pigem džässi või folgi poole. Täielikult puudub aga Eesti naislauljate hulgast oma maailmaga singer–songwriter-tüüp. Näib mulle.

Kuid küllap need ajad siiski ühel päeval muutuvad. Ja loodetavasti leiavad ka noored naissoost lauljad järjest enam meelekindlust ja eneseusku oma asja edasi ajada, mitte jääda lootma muusikaärimeestele. Eestis on palju noori ja andekaid muusikuid, artiste sõna parimas mõttes. Kene Vernik on minu meelest üks neist. Loodan temast veel palju kuulda.

—

P.S. 10. nov. Kene Vernik ja Mimicry täna hommikul ETV-s (Terevisioon).