Täna hommikul Tartus: ees luht, taga Annelinn, kontides kõva külm ja taevas suur päike.

Mono, „Follow the Map“ („Hymn to the Immortal Wind“, 2009). Jaapanist. Koduleht.

Täna oli Tartu kohal hääli, kusagil kõrgel: lennuk või magnettorm või lohe. Või midagi muud. Jäin seisma ja teritasin pilku, aga laiad pilved olid vahel. Ka maa all oli midagi. Pind nagises ja nagu ohkas sügavalt. Kujutlesin, kui külm võib olla neil, kes on sinna sattunud. Aga maa peal oli lumi. Võib-olla ka maa põues. Süda tuksus saladuslikult.

Pikal tänaval Ülejõel täna hommikul, 19. jaanuaril 2012. Jäätuva jõeni on pikk tee.

Tegin täna hommikul pildi. Pildistasin tänavalõiku oma kodumaja ja selle naabritega: valge ja värske, paks lumi esimeste sissetallatud jalgteedega, naabermaja korstnast tõusis hele suitsuvinu, majade ees hüüdis midagi natuke väsinud reklaamplakat, kostis ühe supermarketi eest, mis jääb selle pärnaallee teise otsa ja siis vasakut kätt. See oli väga konkreetne ja kombatav kõik, siinsamas, õhku oli palju ja laialt, ta oli ootamatult jahe, võib-olla sadas kerget lund. Talv on tõesti käes, mõtlesin, see peab olema talv.

See oli ikka veel harjumatu mõte. Nii harjumatu mõte, et ma ei osanud seda mõelda. Võib-olla umbes sama harjumatu oli minu jaoks veel kümmekond aastat tagasi mõelda, et Eesti on riik. Päris riik. Vabaduse ja kõigega. Või sama harjumatu on mõelda, ikka, et mind keegi armastab, kui armastab. Lund aga sadas päeva peale muudkui juurde ja Peipsi poole triivis üksteise võidu vastsündinud sõmeraid jäätükke. „Mis see veel on?“ küsis Turusillal minu käest ähmi täis vanahärra, parajasti möödudes ja nähes, et jõge silmitsen. „Jää,“ vastasin. „Nii kollane!“ oli ta üllatunud kui laps.

Pilt, mille ma hommikul teinud olin, sai aga hall, kauge ja võõras. See tuli välja õhtul. Olin teinud jälle ühe halli, kauge ja võõra pildi, mõtlesin arvutiekraani vahtides. Ma ei mäletanud, et oleksin tahtnud pildistada seda. Keerasin värvi juurde, muudkui juurde, suutmata kuidagi otsustada, mis hetkest peale on teda parajal määral — kuni hallist pildist sai 1980. aastate laadis neljavärvitrükis postkaart, midagi sellist, kuid võõras ja imelik ka see. Kes võis küll olla selle mulle saatnud?

Võib-olla siin oligi nii tollal. Sest kui reklaamplakat välja arvata ja supermarket, mille eest ta kostab, polegi siin vahepeal vist palju muutunud. Needsamad kes teab mitu korda üle värvitud puumajad, seesama auklik asfalt, needsamad õunapuud ja sirelid. Aga agulist tollal postkaarte ei tehtud. Ja ma tõesti ei tea, kumb neist kahest pildist kujutab paremini seda, mille pärast ma hommikul seisma jäin ja oma kodutänavat vaatasin.

Kui palju möödujaid, keda ma ei tunne, terve linnatäis! Lasin end südalinna tungist kanda ja mulle meenus, kuidas mind on paar korda teiseks peetud, ära vahetatud, kuidas on minu juurde astutud ja alustatud siis juttu nagu vana sõbraga. Päise päeva ajal, selgete silmadega, kaine peaga. See on mind kohutanud, sest on see ju mulle tõendanud, et nähtavasti ma polegi teab kui kordumatu. Et kusagil käib ringi veel keegi, minu nägu peas. Ja kui leidub keegi, kellel on minu nägu, siis võib ju leiduda vabalt ka mõni, kellel on minult midagi muud, mõni selline, kes peab omaks, jah, mida tahes kõigest sellest, mida olen omaks harjunud pidama mina. Aga rahustanud on see mind omamoodi ka, on see tõendanud ju ka seda, et olen inimene, just nii nagu teisedki, üks paljudest, keda ma kohtan iga päev ja kelleta ma oma elu ette ei kujuta. „Kus sa olid kõik see aeg?“ küsis minult kord üks neist, nagu oleksin teda alt vedanud. Nagu oleksin teda petnud, et alles nüüd oma nägu näitan. Oma varganägu. Ta vaatas mulle hetke uurivalt otsa ja üle tema etteheitva näo libises vari. Vabandust!

Olgu mis on, see siin on varjuline paik. See tuleb päikesest, mis on loojumas. Mulle meeldib siin niimoodi minna, mööda seda agulitänavat: jalad käivad ise, vari on juba pikk, maad võtvast hämarusest veel vaevu eristatav, uitab mu ees. Aga ainult pealtnäha. Ta juhib mind koju ja mina pean teda silmas. See, et ma varju heidan, on hea. Lumepihu siugleb mulle vastu, kiirustades alla Emajõe poole. Vari ei tee sellest väljagi, võpatab alles siis, kui käe tuisu vastu kaitseks näo ette tõstan, ja vaatab nagu tagasi. Jajah, küll ma tulen! Kui ma veidi maad edasi üle jääkirmega kaetud lombi hüppan, kisub vari end minu küljest lahti. Siiski ainult korraks. Võib-olla vajab ta rohkem vabadust, aga rohkem pole mu võimuses. Kodutänava nurgal satun kimbatusse: tahan pöörata vasakule, et astuda veel majani jäävad mõnikümmend meetrit, kui märkan, et vari on sirutanud oma pea juba teisele poole teed. Mul hakkab temast kahju. Seisatame ja ootame loojangu ära, mõtlen, enam pole palju aega jäänud.

St. Vincent, „Chloe in the Afternoon“, „Surgeon“, „Strange Mercy“ ja „Year of the Tiger“ („Strange Mercy“, 2011). Inspireeriv nagu lumigi, mida täna õhtul Tartus laialt sadas.

Selline ta oli, 2011. aasta viimane loojang Tartus. Head vana-aasta lõppu ja uut aastat!

Keegi võiks sõnu ette öelda, kõrvu sosistada, kirjutaksin nad üles. Aja- ja asjakohaseid sõnu. Näiteks aasta kohta, mis on otsakorral. Aga see on rohkem teoreetiline teadmine. Aastalõputunnet ei ole, isegi siis, kui söön mandariine. Või piparkooke. Olen söönud neid viimasel nädalal küll vist pigem mingisugusest kohusetundest, mitte sisemisest vajadusest, või ka lihtsalt selleks, et nende maitset mitte unustada.

Kirjutasin selle eile. Kell oli juba hiline ja tundus, et mul pole sellele midagi lisada. Keegi võiks sõnu ette öelda. Näiteks armastuse kohta, mõtlesin täna hommikul, ja ostsin poest raamatu. Seal oli armastuse kohta öeldud, mäletasin, ühes luuletuses, mida olin umbes nädal aega tagasi lugenud. Mulle oli meeldinud see, mis seal seisis. Tegin õhtul ahju tule ja mõtlesin, et istun veidi ahjusuu ees, polegi ammu istunud, ja loen. Ja kirjutan üles. Aga ma ei leidnud seda luuletust. Ostetud raamat on praak. Selles on kaheksakümmend seitse lehekülge kaheksakümne seitsme luuletusega ja kaheksa tühja, valget lehekülge. Luuletus, mida otsisin, oleks pidanud olema trükitud ühele neist.

Saaniga pole ma muidugi kunagi sõitnud. Vähemalt ma ei mäleta, et oleksin. Ma ei tea, kas saanisõit on mõnusam ühe, kahe või kolme hobusega. Võib-olla on saanisõit kolme hobusega lapsemäng saanisõidu kõrval nelja hobusega. Ja tõenäoliselt saab hobuseid saani ette rakendada veelgi suuremal hulgal. Meil ei olnud kodus saani, ka hobust ei olnud. Maal kindlasti oli, aga varem, minu ajal oli teine aeg. Seesama, mis on praegu. Saaniga pole ma kunagi sõitnud. Mäletan aga talviseid bussisõite, ka rongi- ja autosõite. Ja mäletan, kuidas ema või isa või keegi kolmas vedas mind kelgul mööda tänavaid — need olid mõnusad sõidud, aga aeglased, seda aeglasemad, mida suuremaks ma kasvasin. Aisakelli ei tilisenud. See oli: krudin, sahin ja krigin, kui kelk sattus asfaldile; see oli: käte otsas järjest märjemad käpikud, mida sõidu ajal lumme surusin, ja sekka vargsi suhu. Vahel hakkas kelguvedaja lõõtsutama ja komistas, vahel läks kelk ümber. Ma ei ole tundnud kedagi, kellel on saan ja hobune. Mida oskaksin öelda Bing Crosbyle ja Frank Sinatrale, kui aastalõpu hõõgveiniklaasi juures jälle saanisõit jutuks tuleks?

Aasta lõpp tuleb muidugi ka siis, kui sellekohast tunnet ei ole, täiesti vääramatult. Täna, ühel viimastest õhtustest sel aastal, sõitsin jalgrattaga Vanemuise mäest alla. Tunne oli elektriseeriv, umbes nagu siis, kui tõmmata vastu ööd soojaks köetud toas sünteetilisest lõngast kampsun seljast, järsu liigutusega üle pea, üle äsja pestud ja juba kuivanud juuste. Ühel hetkel, kui aeg saab täis, on see tunne möödas. Armastus on teistmoodi.

Kontserdil, mis kestis koos pooletunnise vaheajaga üle kahe ja poole tunni, kõlas kokku kakskümmend viis lugu, see tähendab väga esinduslikul hulgal — üldse umbes pool mulle teadaolevast Pantokraatori repertuaarist. Enne vaheaega mängiti pigem uuemat muusikat (pooled lood plaadilt „Tormidesööjad“), pärast vaheaega pigem vanemat. Kontserti raamis igihaljas inglane: kümmekond minutit kestnud audiovisuaalsele sissejuhatusele (fotod, filmikaadrid ja helid ammustest aegadest) järgnes avaloona Shakespeare’i soneti nr 127 („In the old age black was not counted fair …“) viisistus „Ei varem musta iluks peet …“ (Erik Sakkov) ja kontserdi üle-eelviimase loona kõlas piduliku klavessiinieelmänguga „Vaim raiskub roojusse“ (Mait Karm), s.o Shakespeare’i soneti nr 129 („The expense of spirit in a waste of shame …“) sõnadele tehtud lugu (need kaks on minu teada ka ainsad Pantokraatori lood, mille tekst on tõlkeline), enne eelviimast „Sõjalaulu“ (Erik Sakkov) ja loitsulist lõpulugu „Tuul“ (Mait Karm), mille kooriosa laulsid laval (enam-vähem) kõik Pantoga aja jooksul koostööd teinud inimesed, keda oli suur hulk — kakskümmend või rohkem. Neist „võiks terve Vanemuise koori kokku panna,“ leidis Lauri Saatpalu.

Osa neist inimestest oli astunud üles juba enne „Tuult“: Mait Karm (juba oma looga „Pilvedesse sõuan paadi“), Kalle Vilpu (näiteks „Olemise lauluga“), Andres Moro, Anne Türnpu, Rainer Meinart, Romet Pott, Tõnu Raadik, Kaido Soobik, Aivar Otsing ja muidugi Jaan Sööt. Söödita on vanemat Pantot (ma mõtlen eelkõige seda, mis 1990. aasta plaadile ei jõudnud) üldse raske tervikuna ette kujutada. Ja nii on väga loogiline, et ta tuli lavale juba õige pea: kontserdi esimese poole keskpaiku lugudega „Tule tagasi, helmemänd“ ja „Kõnelen sinuga kevadekuul“. Aga söödinäoline (-jooneline) oli ka kontserdi teise poole esimene ots, mis algas intiimse palaga „Liig palju taevast“ — Sööt klaveril ja Saatpalu „häälepaeltel“. Söödilt ja Söödiga esitati nüüd näiteks ka „Olen su vend“ ja „Õhtu Valgas“ ja enne neid veel ka üks Peep Ilmeti sõnadele tehtud lugu, mida ma polnud kunagi varem kuulnud, mille pealkirja ma ei tea ega leia, aga refrääni järgi võiks selleks olla „Võib-olla“. Võib-olla just põhjusel, et ma polnud seda kunagi varem kuulnud, hakkas pärast kontserti teel Tartusse kummitama mind just see „Võib-olla“, mis iseenesest polnud kindlasti kontserdi tipphetk. Kuhu see ülaseõie üle üllatuv lugu Panto loomingus üldse paigutada, mõtlesin. Kui kujutleda mingit õhulis-ülemeelik-energiliste vahemängudega teatrietendust, siis sobiks see näiteks sinna. Või siis ideaalseks lisalooks, mida mängida pärast seda, kui publik on bändi pärast pika kontserdi lõppu lavale tagasi mangunud. Et kõigil oleks süda rahul ja tuju lahkumise kiuste hea: „Võib-olla meil homset ei ole,/ kuid olnu on jäädavalt meis …“ Just nimelt.

Kui rääkida tipphetkedest, ma mõtlen tipmistest nende seas, siis kontserdi esimeses pooles puudutas mind eriti eelviimane lugu „Itk“, mille laulis Anne Türnpu. Uskumatult võimas, haarav, külmavärinaid tekitav, mida kõike. Ja kontserdi teises pooles, seal oli vist nii, et pomisesin pärast „Olemise laulu“ umbes: „Oivaline esitus …“ Aga oli ka näiteks see: väga hea oli kuulda esimeses pooles „Tormidesööjaid“ ja „Tuultekodu“ pausita. Ja kas või seegi: oli suurepärane, et Söödi ja Saatpalu poolt kahasse esitatud „Liig palju taevast“ õnnestus — ometi! Seda lugu olid nad teinud üle pika aja esimest korda küll juba 2010. aasta oktoobris Rock Cafés, aga tookord luhtus asi tehnilistel põhjustel (Söödi süntesaator streikis ootamatult, misjärel ei suudetud enam keskenduda jne).

Uue Pantokraatori kontsertidest, mida kuulnud olen, oli 20. detsembri juubelikontsert minu meelest parim — ehkki kontserdi esimesel poolel kõlas Saatpalu hääl veidi, ütleme, vaskplekiselt (keerulise bändi keeruline heli!). Sellegipoolest pean kontserti väga õnnestunuks. Eriline oli kontsert minu jaoks eelkõige selle poolest, et kuulsin esimest korda live’is tervet rida vanema Pantokraatori lugusid, mida olin tundnud seni ainult (või igatahes peamiselt) salvestiste järgi. Ja põnev oli näha Panto praeguse koosseisu (Erik Sakkov, Lauri Saatpalu, Roland Puusepp, Henno Kelp, Taavi Langi, Triinu Taul, Kaie Mikheim ja Maarja Soomre) täiendusena mängimas ka bändi algusaegade liikmeid.

Unistusi õnneks jääb. Nimetan neist mõned. Üheks unistuseks, mis on mul juba pikka aega, on kuulda taasesituses lugu „Aas“, vist üldse esimest Pantokraatori lugu, mida kunagi kuulama jäin ja millel oli minu jaoks seega eriline (võtme)koht selle bändi loominguga kontakti saamisel (on vist nii, et säärased „esimesed“ lood lähevad vahel meelest, aga vahel siiski mitte: näiteks oli esimeseks Joni Mitchelli looks, mis mind puudutas, tean hästi, „River“ plaadilt „Blue“). Unistuseks jääb ka näha-kuulda Pantot kord Tartus, kust ta ometi ju sündis ja sirgus, nagu teada. 2009. aastal oli siin küll kaks kontserti (üks Sõbramajas, teine Vanemuises), kuhu ma paraku ei jõudnud, sest ma ei jälginud siinset muusikaelu ega osanud nagunii oodata, et see bänd võiks uuesti kokku tulla — oli see ju ka paras ime. Kontsertide Tartus mittetoimumise põhipõhjuseks on kuuldavasti sobiva suurusega saalide (ja paraja formaadiga vabaõhuürituste) nappus. Ja ilmselt ka see, et bändiliikmed elavad uuemal ajal Tallinnas. Üks unistus on mul veel. Selleks on näha kord Pantoga laval Priit Karmi, kes 20. detsembri juubelikontserdil paistis silma oma puudumisega.

P.S. Fotosid kontserdist võib vaadata näiteks siit.